Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Madis Ernits 01.07.2021, Tartu 3-18-1659 M kaebus Viru Vangla tegevusetuse, s.o kaebajale isikliku abistaja määramata jätmine ajavahemikuks 27.07.-28.08.2018 ja 26.09.-09.10.2018, õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Halduskohtu 07.04.2020. a otsus M ja Viru Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja M Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja apellatsioonkaebus läbi vaatamata.
2.Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 07.04.2020. a otsuse resolutsiooni p-d 2-4. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebaja kaebus osaliselt ja tuvastada Viru Vangla tegevusetuse õigusvastasus, mis seisnes kaebajale isikliku abistaja määramata jätmises ajavahemikuks 27.07.-28.08.2018. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
4.Muuta Tartu Halduskohtu 07.04.2020. a otsuse resolutsiooni p 5 sõnastust ning sõnastada see järgmiselt: „Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) esimese astme kohtus Eesti Vabariigi kanda.“
5.Muuta Tartu Halduskohtu 07.04.2020. a otsuse resolutsiooni p 6 sõnastust ning sõnastada see järgmiselt: „Kuulutada menetlus kaebaja terviseandmeid puudutavas osas (tl 6-15) kinniseks.“
6.Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
7.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga M ja T nimi tähemärgiga T.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 02.08.2021 (HKMS § 212 lg 1).
Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja on kinnipeetav Viru Vanglas. Kaebajale oli määratud abistaja, kes alates 27.07.2018 ei saanud enam abistajana enda kohustusi täita. Kaebaja pöördus 30.07.2018 vangla poole suulise taotlusega talle uue abistaja määramiseks, kuid abistajat ei määratud. Kaebaja esitas 01.08.2018 vanglale taotluse talle abistaja määramiseks. 06.08.2018 esitas kaebaja vanglale samasisulise vaide.
2.Kaebaja palus kaebuses (tl 1-2p) tuvastada, et Viru Vangla jättis talle hooldaja õigusvastaselt määramata. Kaebaja väitel on tal raske puue. Kaebajale määratud abiline pani 27.07.2018 toime distsiplinaarrikkumise, mistõttu ei saanud ta kaebajat enam abistada. Vangla tegevusetuse tõttu ei saanud kaebaja 24 päeva jooksul ennast korralikult pesta ega kambrit koristada. Jalutuskäigule minnes ja tulles ning jalutuskäigul olles abistasid kaebajat kaaskinnipeetavad. Vangla seadis enda tegevusetusega ohtu kaebaja tervise ja asetas kaebaja sõltuvusse teistest kinnipeetavatest.
3.Tartu Halduskohus tagastas 04.02.2019. a määrusega (tl 26-26p) kaebuse.
4.Kaebaja esitas määruskaebuses (tl 28-29p) taotluse kaebuse muutmiseks (p 4) ning palus tuvastada, et olukord, kus tal puudus 27.07.2018 vangla poolt määratud hooldaja ja võimalus kasutada teiste kinnipeetavate abi, oli lubamatu ja inimväärikust alandav ning tuvastada, et olukord, kus ta sõltus 26.09.-09.10.2018 igapäevatoimingutes kaaskinnipeetava heast tahtest, oli lubamatu ja inimväärikust alandav. Kaebaja väitel paigutati teda abistanud kambrikaaslane T 12.09.2018 teise kambrisse, kust ta käis kaebajat edasi abistamas. Kui kaebaja sai 26.09.2018 uue kambrikaaslase, ei lubatud endist kambrikaaslast enam kaebaja juurde. Uus kambrikaaslane hakkas kaebajat aitama, kuid uuele kambrikaaslasele tehti tööle määramise käskkiri alles 09.10.2018, seega sõltus kaebaja 26.09.-09.10.2018 kambrikaaslase heast tahtest.
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas 29.05.2019. a määrusega (tl 36-37) Tartu Halduskohtu 04.02.2019. a määruse ja saatis asja menetluse jätkamiseks tagasi halduskohtule. Riigikohus jättis 12.08.2019. a määrusega (tl 41) Viru Vangla määruskaebuse ringkonnakohtu 29.05.2019. a määruse peale menetlusse võtmata.
6.Tartu Halduskohus rahuldas 08.01.2020. a määrusega (tl 52-53) kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ning võttis kaebuse menetlusse.
7.Viru Vangla palus vastuses kaebusele (tl 56-56p) jätta kaebus rahuldamata ning võtta asja juurde Tartu Ringkonnakohtu 16.01.2020. a määrus kriminaalasjas nr 1-15-8438. Vastustaja väitel määrati kaebajale isiklik abistaja, mitte hooldaja. Tõendatud ei ole, et kaebaja tervislik seisund olnuks selline, et abistajata oleks ta sattunud olukorda, mis alandanuks inimväärikust. Alandavaks ei saa pidada seda, kui üks isik abistab teist vabast tahtest.
8.Kaebaja märkis täiendavas seisukohas (tl 63-64p), et ei saa minna jalutama, peab käima plätudega ja pesemata jalgadega, magama vahetamata linadega voodis ning elama koristamata kambris.
Halduskohtu otsus
9.Tartu Halduskohus jättis 07.04.2020. a otsusega (tl 66-69) rahuldamata vastustaja taotluse Tartu Ringkonnakohtu 16.01.2020. a määruse kriminaalasjas nr 1-15-8438 asja juurde lisamiseks (resolutsiooni p 1); rahuldas kaebuse (resolutsiooni p 2); tuvastas, et vastustaja tegevusetus, mis seisnes kaebajale isikliku abistaja võimaldamata jätmises 27.07.-28.08.2018, oli õigusvastane ja kaebaja inimväärikust alandav (resolutsiooni p 3); tuvastas, et vastustaja tegevusetus, mis seisnes kaebajale isikliku abistaja võimaldamata jätmises 26.09.-09.10.2018, oli õigusvastane, kuid ei alandanud kaebaja väärikust (resolutsiooni p 4); mõistis vastustajalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja menetluskulu (riigilõiv) 15 eurot (resolutsiooni p 5); kuulutas menetluse kinniseks (resolutsiooni p 6); eraelu kaitseks otsustas asendada otsuse avaldamisel kaebaja nime initsiaalidega (resolutsiooni p 7).
10.Halduskohus jättis vastutaja taotluse tõendi kogumiseks rahuldamata, kuna kaebaja töövõime ulatust ei ole asja lahendamise raames vajalik tõendada.
11.Kaebajal on isikliku abistaja vajadus ning kaebajal puudus 27.07.-28.08.2018 täielikult isiklik abistaja ja 26.09.-09.10.2018 puudus isiklik abistaja, kuid teda aitas kambrikaaslane.
12.Kaebaja on isik, kellel on tuvastatud raske puue ja tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud. Kaebaja abivajadus seisneb vangla arsti tõendi kohaselt pesemisel, kambri koristamisel (s.h voodipesu vahetamisel), treppidest liikumisel ja jalanõude jalga panemisel (s.h paelte sidumisel). Vastustaja asetas kaebaja abistaja võimaldamiseta olukorda, kus kaebaja pidi iseseisvalt hakkama saama toimingutes, milles oli talle abi ette nähtud, nt pesemisel. Kaebajal võib olla keeruline sooritada toiminguid, kui arst on leidnud, et tal on abi vaja. Kuivõrd 27.07.-28.08.2018 viibis kaebaja kambris üksinda ja tal puudus võimalus abi paluda, asetas vastustaja kaebaja olukorda, mida võib pidada inimväärikust alandavaks. Kambri koristamine ja voodipesu vahetamine ning isikliku hügieeni eest hoolitsemine, arvestades kaebaja tervislikku seisundit, võib olla takistatud ja on kaebaja õigusi rikkuv, kui tal on tuvastatud abivajadus. 27.07.-28.08.2018, mil kaebaja oli kambris üksi ja tal puudus isiklik abistaja, oli vangla tegevusetus õigusvastane ja kaebaja inimväärikust alandav.
13.Alates 26.09.2018, mil vangla viivitas kaebajale uue abistaja määramisega ja sellekohase käskkirja koostamisega, kuid mille ajal abistas erivajadustega kaebajat kaaskinnipeetav, oli vangla tegevus õigusvastane, aga see ei alandanud kaebaja väärikust. Tegemist oli lühikese perioodiga ning ei nähtu, et kaebajale kaasnes sellega tõsisemaid kannatusi. Teiselt isikult abi palumine ja kellegi aitamine kujutab endast inimlikku vastutulekut ning ei pane abiküsijat inimväärikust alandavasse olukorda. Kaebaja ei olnud 26.09.-09.10.2018 täielikult ilma abistajata ning kaaskinnipeetavalt abi küsimist või abi vastuvõtmist kahe nädala jooksul ei saa lugeda kaebaja inimväärikuse alandamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
Vastustaja apellatsioonkaebus
14.Vastustaja palub apellatsioonkaebuses (tl 71-71p) ja selle täpsustuses (tl 79-79p) rahuldada vastustaja taotlus Tartu Ringkonnakohtu 16.01.2020. a määruse kriminaalasjas nr 1-15-8438 asja juurde lisamiseks; tühistada Tartu Halduskohtu 07.04.2020. a otsus ja jätta kaebaja kaebus tervikuna rahuldamata ning tuvastada, et kaebajale isikliku abistaja võimaldamata jätmine 27.07.-28.08.2018 ei olnud õigusvastane ega kaebaja inimväärikust
alandav ning tuvastada, et kaebajale isikliku abistaja võimaldamata jätmine 26.09.-09.10.2018 ei olnud õigusvastane.
15.Asjakohane oli vastustaja taotlus võtta ringkonnakohtu 16.01.2020. a määrus asja materjalide juurde, sest nimetatud määrus käsitleb kaebaja võimet teha tööd ja tema enda poolt antud ütlusi ning oluline on, kuidas kaebaja enda hakkasaamist hindab.
16.Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda, et vangla peab talle määrama isikliku abistaja. Sellist nõudeõigust ei anna ükski vangistust reguleeriv õigusakt. Vangi nõudeõigus piirdub inimväärika kohtlemise nõudega, kuid meetmete osas, kuidas vangla selle tagab, tal sellist õigust ei ole. Vastustaja ei oma nö online-andmebaasi abistajatest. Kaebajale määrati uus abistaja, kui see oli objektiivselt võimalik. Arvestades kaebaja tegelikku olukorda, ei olnud aeg, mil ta pidi olema abistajata, õigusvastane ega inimväärikust alandav. Kui kaebajal olnuks abi vaja, saanuks ta pöörduda vangla poole, kes oleks otsinud lahenduse. Kaebaja apellatsioonkaebus
17.Kaebaja palub apellatsioonkaebuses (tl 73-73p) tühistada Tartu Halduskohtu 07.04.2020. a otsuse resolutsiooni p 4 ja tuvastada, et olukord, kus kaebaja sõltus igapäevatoimingute tegemisel 26.09.-09.10.2018 kaaskinnipeetava abist, oli inimväärikust alandav.
18.Kaebaja väitel on Euroopa Inimõiguste Kohus korduvalt sätestanud, et kui isik sõltub igapäevatoimingute tegemises kaasvangidest, on tegemist inimväärikuse alandamisega. Olukord, kus isik saab end üle keha sooja veega pesta vaid korra nädalas, on vastuolus üldtuntud normidega, ei võimalda tagada tervise kaitset ja heaolu ning alandab inimväärikust. Meelevaldne on viide sellele, et kaebaja ei ole oma kannatusi tõendanud. Vastustaja vastus apellatsioonkaebusele
20.Vastustaja märgib, et kaebaja nõue, mille kohaselt ta soovib pesemisvõimalust tihedamini, ei lähtu kehtivast õigusest. Kaebaja tervislik seisund ei ole selline, et ta ei saaks enesehooldusega üldse iseseisvalt hakkama.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
21.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha kaebaja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise õiguspärasuse osas (I), seejärel annab hinnangu halduskohtu otsuse põhjendatusele (II) ning viimakse lahendab menetlusosaliste taotlused ja jaotab menetluskulud (III). I
22.Kaebaja vaidlustab apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 07.04.2020. a otsust resolutsiooni p-i 4 osas, milles halduskohus tuvastas, et vastustaja tegevusetus, mis seisnes kaebajale isikliku abistaja võimaldamata jätmises 26.09.-09.10.2018, ei alandanud kaebaja väärikust. Ringkonnakohus võttis 03.07.2020. a määrusega (tl 81-82) kaebaja apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse.
23.Ringkonnakohtul on muuhulgas kohustus kontrollida, kas halduskohtus menetletud kaebus oli õigesti menetlusse võetud. Haldusasja materjalidest nähtuvalt võttis Tartu Halduskohus 08.01.2020. a määrusega kaebaja kaebuse menetlusse õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p-le 6 (määruse põhjenduste p 9.1). Halduskohus märkis määruses (põhjenduste p-d 8 ja 9), et kaebaja soovib kaebuse nõude muutmises, et kohus tuvastaks vangla tegevusetuse (halduskohus ekslikult märkinud tegevuse) õigusvastasuse, mis seisnes selles, et kaebaja jäeti isikliku abistajata (halduskohus ekslikult märkinud hooldajata) 27.07.-28.08.2018 ja 26.09.-09.10.2018. Halduskohtu arvates (määruse põhjenduste p 8.2) on tuvastamisnõue preventiivsel eesmärgil õigustatud, arvestades, et vangla on varasemalt jätnud kaebaja abistajast ilma (nt 2018. a suvel) ning ka pärast kaebuse esitamist ei olnud 26.09.-09.10.2018 kaebajal abistajat. Halduskohus märkis, et kui kohus on kaebaja tahtest ekslikult aru saanud, tuleb kaebajal sellest kohut viivitamatult teavitada. Kaebaja ei ole halduskohtule teatanud, et kohus sai tema tahtest ekslikult aru. Kaebuse nõude kujundamise õigus kuulub kaebajale. Seega oli halduskohtu menetluses vangla tegevusetuse, s.o kaebajale isikliku abistaja määramata jätmine ajavahemikuks 27.07.-28.08.2018 ja 26.09.-09.10.2018, õigusvastasuse kindlakstegemise nõue. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti sedastanud, et käesolevas haldusasjas on kaebajal preventiivsel eesmärgil vangla tegevusetuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks põhjendatud huvi olemas. Eeltoodust tulenevalt halduskohus põhjendatult rahuldas kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ja võttis kaebuse eelmärgitud nõudes menetlusse.
24.HKMS § 2 lg 3 kohaselt lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel. Vaidluse eseme määravad halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja kaebuse alus (HKMS § 41 lg 1 ls 1). Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (HKMS § 41 lg 1 ls 2). Kaebuse piiridest väljumisega oleks HKMS § 2 lg-st 3 ja § 41 lg-st 1 tulenevalt tegemist siis, kui kohus teeb otsuse nõude kohta, mida kaebaja ei ole esitanud. Käesoleval juhul on just sellise olukorraga tegemist. Halduskohtu menetluses oli vangla tegevusetuse, s.o kaebajale isikliku abistaja määramata jätmine 27.07.-28.08.2018 ja 26.09.-09.10.2018, õigusvastasuse kindlakstegemise nõue. Seega on halduskohus, tuvastades otsuse resolutsiooni p-s 3, et vangla tegevusetus oli kaebaja inimväärikust alandav ning resolutsiooni p-s 4, et vangla tegevusetus ei alandanud kaebaja väärikust, asunud lahendama nõuet, mida ei ole halduskohtu menetlusse võetud. Sellega halduskohus väljus kaebuse piiridest. Kaebaja vaidlustab apellatsioonkaebuses halduskohtu otsust nõude osas, mida ei ole tegelikult halduskohtu menetlusse võetud.
25.HKMS § 187 lg 3 p 6 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebus, kui apellandil ei ole apellatsioonkaebuse esitamise õigust või kui asjas tehtav kohtuotsus ei saaks muutunud asjaolude tõttu enam ilmselgelt mõjutada tema õigusi või kohustusi. HKMS § 190 sätestab, et kui HKMS § 187 lõikes 3 sätestatud asjaolud ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist apellatsioonimenetluse käigus, jäetakse apellatsioonkaebus HKMS § 187 lõigetes 4-7 sätestatut arvestades läbi vaatamata. Seega tuleb nimetatud läbi vaatamata jätmise aluse esinemise kontrollimiseks võtta seisukoht selles, kas kaebajal puudus antud juhul apellatsioonkaebuse esitamise õigus või ei saa apellatsioonkaebuse esitamine ja sellest tulenevalt tehtav kohtuotsus mõnel muul põhjusel kaebaja õigusi ja kohustusi enam mõjutada.
26.Kaebajale kui haldusasjas osalevale poolele on apellatsioonkaebuse esitamise õigus ette nähtud HKMS § 180 lg 1 lauses 1, mille kohaselt on poolel õigus halduskohtu otsuse peale apellatsiooni korras edasi kaevata ringkonnakohtusse, kui halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Eelviidatud sättest tulenevalt on halduskohtu otsuse puhul vaidlustatav
eelkõige selle resolutsioon. Kaebaja vaidlustab apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i 4 osas, millega halduskohus tuvastas, et vangla tegevusetus ei alandanud kaebaja väärikust. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajal ei olnud apellatsioonkaebuse esitamise õigust, kuna ülalmärgitust nähtuvalt on ilmnenud, et kaebaja vaidlustab apellatsioonkaebuses halduskohtu otsust nõude osas, mida ei ole tegelikult halduskohtu menetlusse võetud. Eeltoodust tingituna leiab ringkonnakohus, et kaebajal puudus õigus esitada Tartu Halduskohtu 07.04.2020. a otsuse resolutsiooni p 4 peale apellatsioonkaebust.
27.HKMS § 187 lg 3 p-st 6 koostoimes §-ga 190 tuleneb ringkonnakohtu õigus jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata, kui selle esitajal ei ole apellatsioonkaebuse esitamise õigust. Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 07.04.2020. a otsuse resolutsiooni p 4 peale läbi vaatamata, võttes aluseks HKMS § 187 lg 3 p 6 koostoimes §-ga 190. II
28.Vastustaja palub apellatsioonkaebuses tühistada Tartu Halduskohtu 07.04.2020. a otsus ja jätta kaebaja kaebus tervikuna rahuldamata ning tuvastada, et kaebajale isikliku abistaja võimaldamata jätmine 27.07.-28.08.2018 ei olnud õigusvastane ega kaebaja inimväärikust alandav ning tuvastada, et kaebajale isikliku abistaja võimaldamata jätmine 26.09.-09.10.2018 ei olnud õigusvastane.
29.Eelnevalt tegi ringkonnakohus kindlaks, et halduskohus on väljunud kaebuse piiridest, tuvastades otsuse resolutsiooni p-s 3, et vangla tegevusetus oli kaebaja inimväärikust alandav ning resolutsiooni p-s 4, et vangla tegevusetus ei alandanud kaebaja väärikust. Halduskohus on kaebuse piiridest väljumisega oluliselt rikkunud menetlusnormi. HKMS § 197 lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Menetlusökonoomia põhimõttest (HKMS § 2 lg 2) lähtuvalt peab ringkonnakohus püüdma esmajoones asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. HKMS § 199 lg 2 annab ringkonnakohtule võimaluse esimese astme kohtu lahend tühistada ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule vaid olukorras, kus asjas toimunud kohtumenetluse normide olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Seega ei tingi halduskohtu menetluslik minetus vältimatult asja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. HKMS § 199 lg 3 sätestab, et kui menetlusõiguse normi on oluliselt rikutud, kuid seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada halduskohtus ega apellatsioonimenetluses, lahendab ringkonnakohus asja sisuliselt seda halduskohtule tagasi saatmata. HKMS § 200 p 3 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus muuta või tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Ringkonnakohus peab käesoleval juhul võimalikuks lahendada asja halduskohtule tagasi saatmata. Eeltoodut arvestades ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 07.04.2020. a otsuse resolutsiooni p 3 osas, milles halduskohus tuvastas, et vangla tegevusetus oli kaebaja inimväärikust alandav ning tühistab ka halduskohtu otsuse resolutsiooni p 4 osas, milles halduskohus tuvastas, et vangla tegevusetus ei alandanud kaebaja väärikust.
30.Järgnevalt ringkonnakohus hindab halduskohtu otsuse põhjendatust osas, milles halduskohus tuvastas, et vastustaja tegevusetus, mis seisnes kaebajale isikliku abistaja võimaldamata jätmises ajavahemikuks 27.07.-28.08.2018 ja 26.09.-09.10.2018, oli õigusvastane.
31.Vastustaja väitel ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda, et vangla peab talle määrama isikliku abistaja ning sellist nõudeõigust ei anna ükski vangistust reguleeriv õigusakt.
Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu. Kohtupraktikas on sedastatud, et vangistusseadustikus (VangS) ning vangistust reguleerivates alamalseisvates õigusaktides puuduvad konkreetsed normid puudega kinnipeetavale abistaja määramise kohta, kuid sellega ei ole võimalik põhjendada kaebaja subjektiivse nõudeõiguse puudumist. Konkreetse normi puudumisel tuleb raske puudega kinnipeetava õigused tuletada VangS teistest normidest koosmõjus põhiseaduse (PS) ja teiste asjassepuutuvate seadustega. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 1 kohaselt on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS § 2 lg 11 p 2 järgi on raske puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval. PISTS § 2 lg 2 järgi on kõrvalabi või juhendamine abi osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. Järelevalve on ohutuse tagamine inimese suhtes, kes oma tegevuse või tegevusetusega võib tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele või varale. Vangistusõiguses eeldab sotsiaalriigi mudel, et vangistust kandvale isikule võimaldatakse individuaalset abi ja sotsiaalhoolekannet. Kehtivast objektiivsest õigusest tuleneb vanglale kohustus vajadusel osutada liikumispuudega isikule ka abistaja teenust, kuigi siseriikliku õiguse kohaselt on see väljaspool kinnipidamisasutusi kohaliku omavalitsuse ülesandeks. Seega kinnipidamisasutuses viibiva isiku korral on kohustatud isikuks vangla, mitte kohalik omavalitsus. Olukorras, kus tuvastatakse, et kinnipeetav vajab toimetulekuks kõrvalist abi, on vangla ülesanne see korraldada. See hõlmab muu hulgas kohustuse määrata vajadusel puuetega inimesele isiklik abistaja. Nõudeõiguse vangla soorituseks saab tuletada VangS §-st 57 koosmõjus PS §-st 10 tuleneva sotsiaalriigi aluspõhimõtte ning ülalviidatud PISTS sätetega (TrtRKo 25.04.2017, 3-16-1499, p 21; TrtRKo 29.02.2016, 3-14-52083, p 18).
32.Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajal oli tuvastatud raske puue (kestusega 26.11.2016-30.11.2018), sest tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine oli piiratud (tl 4-5). Vastustaja tuvastas, et kaebaja vajab abi mõningate igapäevaste toimingute tegemisel, kuid ta ei vajanud pidevat hooldajat. Vastustaja hinnangul oli kaebajal abivajadus jalgade pesemisel, kambri koristamisel (s.h voodipesu vahetamisel), treppidest liikumisel ja jalanõude jalga panemisel (paelte sidumisel) (tl 10-13). Seega olukorras, kus vastustaja on selgelt tuvastanud kaebajal abivajaduse teatud toimingutega toimetulekuks, siis oli vastustaja ülesanne abistaja teenus kaebajale ka korraldada.
33.Kaebaja väitel jäi ta abistajata 27.07.2018, mil talle vangla poolt määratud abistaja pani toime distsiplinaarrikkumise (kaebuse p 3.2). Seejärel kaebaja pöördus vastustaja poole uue abistaja saamiseks (kaebuse p 3.3), kuid uus abistaja määrati alles 28.08.2018. a käskkirjaga nr 6-2/631-2 (tl 20-21). Seega oli kaebaja abistajata 27.07.-28.08.2018. Eelnimetatud ajavahemikul viibis kaebaja kambris üksinda (määruskaebuse p 3.2 ülalt 2. lõik, tl 28p). Kaebaja väitel ei saanud ta abistajata minna jalutama, pidi käima plätude ja pesemata jalgadega, magama voodis, mille linad olid vahetamata, ning elama kambris, mis on koristamata ja mille põrandal vedelesid maha kukkunud asjad (kaebaja täiendava seisukoha p 1, tl 63). Vastustaja ei ole eeltoodu osas haldusasjas vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus leiab, et kuna eelmärgitud ajavahemikul ei olnud kaebajale abilist määratud ning ta viibis kambris üksinda, millest tingituna ei olnud tal võimalik ka kambrikaaslaselt paluda enda abistamist, ning vangla on samas tuvastanud, et kaebaja vajas ülalmainitud mõningate toimingutega toimetulekuks kõrvalist abi, jättis vastustaja kaebaja kui raske puudega kinnipeetava abistamise korraldamata. Eelnevat arvestades oli ringkonnakohtu hinnangul vastustaja tegevusetus kaebajale isikliku abistaja määramata jätmises ajavahemikuks 27.07.-28.08.2018 õigusvastane. Seega rahuldas halduskohus eeltoodud osas kaebaja kaebuse põhjendatult.
34.Kaebaja väitel ei olnud talle määratud abistajat ka ajavahemikul 26.09.-09.10.2018. Käskkiri abistaja määramise kohta vormistati 09.10.2018 nr 6-2/810-1. Veel väitis kaebaja, et ta ei olnud eelnimetatud ajavahemikul kambris üksinda, vaid tal oli kambrikaaslane, kes hakkas teda abistama, kuigi abistajaks määramise kohta vastavat käskkirja vormistatud ei olnud (määruskaebuse p 3.5, ülalt 3. lõik, tl 29). Vastustaja ei ole eeltoodu osas haldusasjas vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus leiab, et kuna kaebaja enda väidetust ilmneb, et kuigi ajavahemikul 26.09.-09.10.2018 ei olnud talle abistajaks konkreetset kinnipeetavat vangla poolt käskkirjaga määratud, siis tegelikkuses toimus kaebaja abistamine kambrikaaslase poolt. Seega on kaebaja enda kinnitusel toimetulekuks abi saanud. Taolise olukorra puhul saab ringkonnakohtu hinnangul tõdeda, et kaebajale oli eelnimetatud ajavahemikul tegelikkuses tagatud abistaja teenuse saamine. Seda ei väära asjaolu, et uuele abistajale vormistati vangla poolt käskkiri alles 09.10.2018. Seega saab lugeda eelnimetatud ajavahemikul kaebaja abistamise korraldatuks. Seetõttu rahuldas halduskohus eeltoodud osas kaebaja kaebuse põhjendamatult.
35.Vastustaja vaidlustab Tartu Halduskohtu 07.04.2020. a otsust ka resolutsiooni p 1 osas, milles halduskohus jättis rahuldamata vastustaja taotluse Tartu Ringkonnakohtu 16.01.2020. a määruse kriminaalasjas nr 1-15-8438 asja juurde lisamiseks. Vastustaja väitel oli tema taotlus asjakohane, sest viidatud kohtumäärus käsitleb kaebaja võimet teha tööd ja tema enda poolt antud ütlusi. Ringkonnakohus leiab, et tõendi vastuvõtmata jätmine tuleb lahendada küll põhjendatud määrusega (HKMS § 62 lg 5), kuid HKMS ei näe ette võimalust vaidlustada tõendi vastuvõtmata jätmise määrust. Samuti ei takista tõendi vastuvõtmata jätmine asja edasist menetlust (HKMS § 203 lg 1 ls 1). Sellest tulenevalt ei saa vaidlustada halduskohtu otsust osas, milles sellega lahendatakse varem lahendamata taotlus tõendi vastuvõtmiseks. Etteheide tõendi õigusvastaselt vastuvõtmata jätmise kohta saab olla apellatsioonkaebuse väide, millega põhjendatakse otsuse õigusvastasust, aga mitte apellatsioonkaebuse iseseisev nõue. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus leidis õigesti (otsuse p 19.1), et käesoleva vaidluse eset arvestades puudub vajadus tõendada kaebaja töövõime ulatust. III
36.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse läbi vaatamata ning rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse osaliselt. Selguse mõttes ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 07.04.2020. a otsuse resolutsiooni p-d 2-4 ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab kaebaja kaebuse osaliselt ja tuvastab Viru Vangla tegevusetuse õigusvastasuse, mis seisnes kaebajale isikliku abistaja määramata jätmises ajavahemikuks 27.07.-28.08.2018 ning jätab muus osas kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab halduskohtu 07.04.2020. a otsuse resolutsiooni p 1 osas muutmata.
37.Tartu Halduskohus vabastas kaebaja 08.01.2020. a määruse põhjendustest (p-d 9 ja 9.1) nähtuvalt kaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest täies ulatuses. Halduskohus mõistis 07.04.2020. a otsuse resolutsiooni p 5 kohaselt Viru Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja menetluskulu (riigilõiv) 15 eurot. Tartu Ringkonnakohus jätkas 03.07.2020. a määrusega kaebajale menetlusabi andmist ja vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohususest. HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 108 lg 4 kohaselt kaebaja kannab menetluskulud kaebuse tagastamise, kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui käesolevas paragrahvis ei sätestata teisiti. HKMS § 109 lg 4 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 2
kohaselt kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui vastaspooleks on Eesti Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta. HKMS § 118 lg 3 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuigi ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osaliselt, siis arvestades, et vastustajaks on Viru Vangla, ei ole põhjust mõista HKMS § 118 lg 2 alusel vastustajalt võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga riigi tuludesse menetluskulusid, mille tasumisest kaebaja oli vabastatud. Ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse resolutsiooni p 5 sõnastust ning jätab kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) esimese astme kohtus Eesti Vabariigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, siis jäävad ka apellatsiooniastmes kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
38.Vastustaja olid apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
39.Tartu Halduskohus tunnistas 07.04.2020. a otsuse resolutsiooni p 6 kohaselt menetluse kinniseks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt (p 23) pidas halduskohus otstarbekaks kuulutada HKMS § 77 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p 3 alusel haldusasja menetluse kinniseks. HKMS § 77 lg 1 kohaselt halduskohtumenetluse avalikkuse, haldusasja menetluse kinniseks kuulutamise, kohtuistungi edastamise ja salvestamise suhtes kohaldatakse TsMS § 37-42. TsMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt kohus kuulutab menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse lisadena mitmed arstitõendid ja väljavõtted haigusjuhtudest (tl 6-15). Kuigi halduskohtu otsus ei ole resolutsiooni p 6 osas vaidlustatav, peab ringkonnakohus vajalikuks muuta halduskohtu otsust eeltoodud osas. Ringkonnakohtu hinnangul on HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kaebaja eraelu kaitseks vajalik ja piisav kuulutada menetlus kinniseks üksnes kaebaja terviseandmete osas, mitte haldusasi tervikuna. Huvi asja avaliku arutelu vastu puudub. Eelnevat arvestades ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse resolutsiooni p 6 sõnastust ning kuulutab menetluse kaebaja terviseandmeid puudutavas osas (tl 6-15) kinniseks.
40.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses ringkonnakohtu algatusel kaebaja nimi tähemärgiga M ja T nimi tähemärgiga T.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.