Ülle Polluks M kaebus Viru Vangla tegevusetuse, s.o kaebajale isikliku abistaja määramata jätmine 27. juulist kuni 28. augustini 2018 ja 26. septembrist kuni 9. oktoobrini 2018, õigusvastasuse tuvastamiseks
Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
Kaebaja – M Vastustaja – Viru Vangla Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Viru Vangla taotlus Tartu Ringkonnakohtu 16. jaanuari 2020. a määruse kriminaalasjas nr 1-15-8438 asja juurde lisamiseks.
2.Rahuldada M kaebus.
3.Tuvastada, et Viru Vangla tegevusetus, mis seisnes kaebajale isikliku abistaja võimaldamata jätmises 27. juulist kuni 28. augustini 2018, oli õigusvastane ja kaebaja inimväärikust alandav.
4.Tuvastada, et Viru Vangla tegevusetus, mis seisnes kaebajale isikliku abistaja võimaldamata jätmises 26. septembrist kuni 9. oktoobrini 2018, oli õigusvastane, kuid ei alandanud kaebaja väärikust.
5.Mõista Viru Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja menetluskulu (riigilõiv) 15 eurot.
6.Kuulutada menetlus kinniseks.
7.Eraelu kaitseks asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi otsuses läbivalt initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 7. mail 2020 (k.a).
3-18-1659 Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M (edaspidi kaebaja) esitas 1. augustil 2018 Viru Vanglale taotluse temale hooldaja määramiseks. 6. augustil 2018 esitas kaebaja vanglale samasisulise vaide.
2.Kaebaja esitas 20. augustil 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada, et Viru Vangla jättis talle hooldaja õigusvastaselt määramata. Kaebuse kohaselt on kaebaja juba 24 päeva abiliseta olnud. Kaebajal on raske kehaline puue ning ta saab liikuda kasutades seljavööd ja karku, kuid vajab elamiseks puudele kohandatud kambrit ja igapäevatoimingute tegemiseks abilist. Kaebajale määratud abiline pani 27. juulil 2018 toime distsiplinaarrikkumise, mistõttu ei saanud ta kaebajat enam abistada. Kaebaja pöördus esmalt
30.juulil 2018 üksuse juhi poole, kellelt palus endale määrata uus abiline, kuid vangla seda koheselt ei teinud. Seejärel esitas kaebaja 1. augustil 2018 taotluse hooldaja määramiseks. Kuna vangla taotlust koheselt ei lahendanud, esitas kaebaja 6. augustil 2018 vanglale samasisulise vaide. Seega vangla tegevusetuse tõttu ei saanud kaebaja 24 päeva jooksul ennast korralikult pesta ega kambrit koristada. Jalutuskäigule minnes ja tulles ning jalutuskäigul olles abistasid kaebajat kaaskinnipeetavad. Vangla seadis enda tegevusetusega ohtu kaebaja tervise ja asetas kaebaja sõltuvusse teistest kinnipeetavatest. Kaebaja hinnangul on vangla kohustus tagada talle inimväärsed ja puudest tulenevad tingimused, sh tagada abiline. Ühes kaebusega esitas kaebaja kohtule taotluse määrata talle õiguskaitse korras koheselt hooldaja, kes aitab teda igapäevatoimingutes.
3.Viru Vangla määras 28. augusti 2018. a käskkirjaga nr 6-2/631-2 kinnipeetava T tööle Viru Vangla II üksuse majandustööde abitööliseks, kaaskinnipeetava abistaja ametikohale, tähtajatult alates 28. augustist 2018.
4.Tartu Halduskohus jättis 29. augusti 2018. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata, kuna alates 28. augustist 2018 on kaebajal hooldaja, mistõttu langes ära esialgse õiguskaitse vajadus.
5.Tartu Halduskohus tagastas 4. veebruari 2019. a määrusega kaebuse, kuna leidis, et kaebajal puudub tuvastamiskaebuse esitamiseks kaebeõigus. Halduskohtu hinnangul ei ole kaebus lubatav ega põhjendatud preventiivsel eesmärgil.
6.Kaebaja esitas 28. veebruaril 2019 määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule, milles taotles halduskohtu 4. veebruari 2019. a määruse tühistamist ja tema kaebuse muudetud kujul menetlusse võtmist. Kaebaja hinnangul esineb tal preventiivne huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, kuna vangla on ka varasemalt vaatamata arsti ettekirjutusele hilinenud hooldaja määramisega. Kaebaja selgitab täiendavalt, et T paigutati 12. septembril 2018 tema kõrvalkambrisse, kus ta oli koos teise hooldajaga ning ta käis sealt kaebajat abistamas.
3-18-1659
26.septembril 2018. a paigutati kaebaja kambrisse teine kinnipeetav ja kaebajale määratud abistajat (T. Kaljumäed) tema juurde enam ei lubatud. Kaebaja uus kambrikaaslane küll abistas kaebajat, kuid ametlikult määrati ta kaebaja hooldajaks vangla 9. oktoobri 2018. a käskkirjaga nr 6-2/810-1. Seega jätkas vangla õigusvastast tegevust. Kaebaja taotleb kaebuse muutmist ning palub tuvastada, et olukord, mil tal puudus 27. juulil 2018 vangla poolt määratud hooldaja ja võimalus kasutada teiste kinnipeetavate abi, oli lubamatu ja inimväärikust alandav. Ühtlasi palub ta tuvastada, et olukord, mil ta sõltus 26. septembrist 2018 kuni 9. oktoobrini 2018 igapäevatoimingutes kaaskinnipeetava heast tahtest, oli lubamatu ja inimväärikust alandav.
7.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 29. mai 2019. a määrusega kaebaja määruskaebuse, tühistas Tartu Halduskohtu 4. veebruari 2019. a määruse ja saatis asja menetluse jätkamiseks tagasi Tartu Halduskohtule.
8.Viru Vangla teatas 30. detsembril 2019 vastuses kohtunõudele, et ei pea põhjendatuks kaebuse nõude muutmist ning palub kaebaja taotlus jätta rahuldamata.
9.Tartu Halduskohus rahuldas 8. jaanuari 2020. a määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks (p 1) ja võttis kaebuse Viru Vangla tegevusetuse, mis seisnes kaebajale hooldaja määramata jätmises 27. juulist kuni 28. augustini 2018 ja 26. septembrist kuni 9. oktoobrini 2018 õigusvastasuse tuvastamise nõudes menetlusse.
10.Viru Vangla esitas 31. jaanuaril 2020 vastuse kaebusele ning palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja palub käesoleva asja materjalide juurde võtta Tartu Ringkonnakohtu
16.jaanuari 2020. a määrus kriminaalasjas nr 1-15-8438. Vastustaja põhjendab enda seisukohti järgmiselt:
10.1.Kaebajale ei olnud määratud hooldajat sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) § 26 mõistes, vaid kuna tal tuvastati mõningane võimalik abistamisvajadus, määrati talle isiklik abistaja, kelle roll võrreldes hooldajaga, on oluliselt piiratum.
10.2.Vastustaja hinnangul ei ole millegagi tõendatud, et kaebaja tervislik seisund oleks olnud selline, et abistajata oleks ta sattunud olukorda, mis alandanuks tema inimväärikust. Kaebaja liikumispiirangud ei ole sedavõrd intensiivsed, et ta oleks jäänud abitusse olukorda või saaks seda muul moel käsitleda alandavana. Alandavaks ei saa pidada ka seda, kui üks isik abistab teist vabast tahtest.
10.3.Kaudset informatsiooni kaebaja tegutsemispiirangute kohta saab kaebaja enda käitumisest ja teistes menetlustes tehtud avaldustest. Kaebaja suhtes koostati 26. septembril 2018. a ettekanne nr 6-20/4194-1, millest nähtub, et kaebaja ähvardas asuda lõhkuma kambri akent ning viskas vastu seina joogikruusi (metallist), mis selle tagajärjel deformeerus. Ei ole eluliselt usutav, et kui kaebajal on sellised tegutsemispiirangud, et kui tal igapäevaselt abistajat ei ole, satuks ta alandavasse olukorda, suudab ta avaldada sellist füüsilist agressiivsust.
10.4.Tartu Ringkonnakohus tuvastas 16. jaanuari 2020. a määruses kriminaalasjas nr 1-158438, et kaebaja peab end osaliselt töövõimeliseks. Sellest tulenevalt ei ole eluliselt usutav, et ta ei saaks vähemalt minimaalsel tasemel enesehooldusega hakkama. Ringkonnakohus on tuvastanud kaebajal sellise käitumismaneeri, kus ta otsib vanglal vigu, omamata mõistlikul määral enesekriitikat.
10.5.Kaebaja tegutses enne vahistamist ansambli Vennaskond autojuhina. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja tervislik seisund ja liikumisvõime vangistuse jooksul oluliselt muutunud. Võttes arvesse eeltoodut ja Harju Maakohtu 4. aprilli 2016. a süüdimõistvas kohtuotsuses tuvastatut, ei ole usutav, et kaebajale viivitamatult abistaja määramata jätmine tekitanuks olukorra, kus kaebaja oleks sattunud lubamatusse olukorda.
3-18-1659
11.Tartu Halduskohus otsustas 19. veebruari 2020. a määrusega vaadata haldusasi läbi kirjalikus menetluses (p 1) ning andis muuhulgas menetlusosalistele tähtaja täiendavate seisukohtade, taotluste ja tõendite esitamiseks (p 2). Kohus teatas, et teeb kohtuotsuse avalikult teatavaks 7. aprillil 2020.
KOHTU SEISUKOHT
12.Kohus märgib esmalt, et kaebaja kasutab kaebuses läbisegi väljendeid hooldaja ja isiklik abistaja. Vastustaja märgib vastuses kaebusele, et kaebajale ei ole määratud hooldajat (SHS § 26 mõistes), vaid isiklik abistaja, kelle roll võrreldes hooldajaga on oluliselt piiratum. Eelnevast tulenevalt kasutab kohus edaspidiselt mõistet isiklik abistaja.
13.Kaebaja esitas kohtule kaebuse seoses sellega, et kuigi talle on vanglas määratud isiklik abistaja, jättis vastustaja ta mitmel korral vajalikust abist ilma. Kaebaja leiab, et vangla tegevusetus, mis seisnes selles, et ta jäeti abistajata 27. juulist kuni 28. augustini 2018 ning
26.septembrist kuni 9. oktoobrini 2018, oli õigusvastane ja inimväärikust alandav ning palub kohtult selle õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja taotleb Viru Vangla tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamist preventiivsel eesmärgil, et soodustada oma õiguste kaitset tulevikus ja vältida vangla jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust.
14.Kaebaja märgib, et tema põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse lahendamisel on preventiivne. Käesoleva asja menetlemisel on selgunud, et preventiivne eesmärk on õigustatud, kuivõrd vangla jättis kaebaja isiklikust abistajast ilma ka käesoleva menetluse kestel. Riigikohtu halduskolleegium on 21. juuni 2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-10, p-s 20 selgitanud, et kaebaja preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebus soodustab tema õiguste kaitset tulevikus seetõttu, et motiveerib haldusorganit edaspidi õigusaktides sätestatut järgima ja täitma. Kolleegium rõhutas, et preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Kohus märgib, et toimingu õigusvastasuse seisukohast ei oma tähtsust, kui pikk või lühike oli viivitamine ega vangla tegevuse tahtlikkus ning rikkumise vorm ja ulatus, sest nimetatud asjaolud omavad tähtsust kahju hüvitamise kaebuses, mitte aga tuvastamiskaebuse lahendamisel.
15.Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
16.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebajal on isikliku abistaja vajadus. Abistaja vajadust kinnitab Viru Vangla arsti Olga Soomi 13. juuli 2017. a Viru Vangla direktorile suunatud tõend, millest nähtub, et kaebaja ei vaja pidevalt hooldajat, kuid vajab abi pesemisel, kambri koristamisel ja jalanõude jalga panemisel, sh paelte sidumisel (tl 10). Ühtlasi kinnitab vastustaja vastuses kaebusele, et kaebajal tuvastati mõningane abistamisvajadus ning selleks määrati talle isiklik abistaja.
17.Kaebusest nähtub, et kaebajale määratud isiklik abistaja M pani 27. juulil 2018 toime raske distsiplinaarrikkumise ning ei saanud seetõttu enam enda töökohustusi abistajana täita. Viru Vangla määras kaebajale uue abistajana T 28. augusti 2018. a käskkirjaga nr 6- 2/631-2 alates
28.augustist 2018. Seega oli kaebaja isikliku abistajata ajavahemikul 27. juuli kuni 28. august 2018. Kaebajal ei olnud abistajat ka 26. septembrist kuni 9. oktoobrini 2018 kambrikaaslaste vahetumise tõttu. Kaebajale määratud abistajat ei lastud enam kaebaja juurde ning uus
3-18-1659 kambrikaaslane aitas teda vaid heast tahtest. Uus kambrikaaslane määrati kaebaja abistajaks 9. oktoobri 2018. a käskkirjaga. Seega puudub poolte vahel vaidlus ka selles, et kaebajal puudus perioodil 27. juuli kuni 28. august 2018 täielikult isiklik abistaja ja 26. september kuni 9. oktoober 2018 puudus isiklik abistaja, kuid teda aitas kambrikaaslane. Pooled on erimeelt selles, kas vaidlusalusel perioodil isikliku abistaja puudumine ja kaaskinnipeetavalt abi palumine oli inimväärikust alandav.
18.Kaebaja märgib, et tal on raske kehaline puue ja ta vajab elamiseks puudele kohandatud kambrit. Kuni kaebuse esitamiseni ei saanud ta ennast korralikult pesta ega kambrit koristada. Jalutama minnes, seal olles ja tagasi tulles aitasid vaidlusalusel perioodil teda kaaskinnipeetavad. Seega asetas vangla kaebaja sõltuvusse teistest kinnipeetavatest, kui ei määranud koheselt uut abistajat. Kaebaja viibis 27. juulist kuni 28. augustini 2018 kambris üksinda, mistõttu ei saanud ta kõiki igapäevaseid toiminguid sooritada ning see oli tema jaoks inimväärikust alandav. Kaebaja hinnangul on inimväärikust alandav ka olukord, kus ta pidi abi paluma kambrikaaslaselt (26. september kuni 8. oktoober 2018), mis seadis ta sõltuvusse kaaskinnipeetava heast tahtest.
19.Vastustaja on seisukohal, et kaebaja seisund ei olnud selline, et abistajata oleks ta sattunud olukorda, mis alandanuks tema inimväärikust. Kaebaja liikumispiirangud ei ole sedavõrd intensiivsed, et ta oleks jäänud seetõttu abitusse olukorda. Kaebaja kohta teises menetluses
26.septembril 2018 koostatud ettekandest nähtub, et kaebaja ähvardas asuda lõhkuma kambri akent ning viskas vastu seina joogikruusi. Ei ole eluliselt usutav, et kui kaebajal on sellised tegutsemispiirangud, et kui tal igapäevaselt abistajat ei ole, satuks ta alandavasse olukorda, suudab ta avaldada sellist füüsilist agressiivsust. Lisaks peab kaebaja ennast osaliselt töövõimeliseks, mille tõendamiseks palub vastustaja võtta asja juurde Tartu Ringkonnakohtu
16.jaanuari 2020. a määruse kriminaalasjas nr 1-15-8438.
19.1.Kohtu hinnangul on eelnimetatud vastustaja viide Tartu Ringkonnakohtu määrusele taotlus tõendi kogumiseks ning kohus peab esmalt vajalikuks see taotlus lahendada. Kohus ei pea esitatud taotlust võtta asja juurde Tartu Ringkonnakohtu 16. jaanuari 2020. a määrus kriminaalasjas nr 1-15-8438, millega vastustaja tahab viidata, et kaebaja peab ennast osaliselt töövõimeliseks, põhjendatuks. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muuhulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Kuivõrd käesolevas asjas on oluline välja selgitada, kas kaebaja jätmine isikliku abistajata olukorras, kus talle oli abistaja määratud, on toimitud õiguspäraselt ja väärikust tagades, mille kindlakstegemisel ei ole asjakohane hinnata kaebaja töövõime olemasolu või selle osalist puudumist, siis ei ole vastustaja viidatud määrusel tähtsust. Kaebaja töövõime ulatus käsitleb kaebaja erivajadusi töösuhtes, mitte aga igapäevaelus igapäevaste toimingute tegemisel. Kuna eeltoodust tulenevalt pole kaebaja töövõime ulatust käesoleva haldusasja lahendamise raames vajalik tõendada, jätab kohus vastutaja taotluse tõendi kogumiseks HKMS § 62 lg 2 alusel rahuldamata.
20.Kohus ei nõustu vastustaja seisukohtadega kaebusele ning leiab, et perioodil 27. juuli kuni 28. august 2018, mil kaebaja oli kambris üksi ja tal puudus isiklik abistaja, oli vangla tegevusetus õigusvastane ja kaebaja inimväärikust alandav.
20.1.VangS § 41 lg 1 järgi koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Selleks, et mingi tegevuse saaks
3-18-1659 lugeda inimväärikust alandavaks, peab see saavutama teatud raskusastme, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid (nt halva kohtlemise kestus, selle füüsilised ja psüühilised mõjud, kannataja vanus ja terviseseisund jms; vt nt Riigikohtu 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09, p 11). Kohus leiab, et erivajadustega kinnipeetava täielikku abistamata jätmist 33 päeva jooksul võib pidada kaebaja inimväärikuse alandamiseks.
20.2.Kaebaja on isik, kellel on tuvastatud raske puue ja tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud. Seda kinnitab ka Sotsiaalkindlustusameti 17. jaanuari 2017. a otsus nr 1427647, millega tuvastati kaebajal raske puue (tl 3). Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 1 järgi on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS § 2 lg 11 p 2 järgi on raske puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval. Kaebaja abivajadus seisneb vangla arsti tõendi kohaselt pesemisel, kambri koristamisel (sh voodipesu vahetamisel), treppidest liikumisel ja jalanõude jalga panemisel, sh paelte sidumisel.
20.3.Kaebuse kohaselt ei saanud kaebaja ennast korralikult pesta kuni kaebuse esitamiseni. Kuna kaebaja sai uue abistaja 28. augustil 2018 ning selle ajani viibis ta kambris üksinda, võib järeldada, et kaebaja ei saanud ennast korralikult pesta 33 päeva jooksul (s.o 27. juuli kuni 28. august 2018). Vastustaja ei ole kaebaja selle väite kohta esitanud mingeid selgitusi. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et kaebaja viibib vanglas ja on puudega isik, ei tähenda, et tal puudub õigus nõuda endale teistega võrdsete võimaluste tagamist. VangS § 50 lg 2 kohustab andma kinnipeetavale vähemalt ühe korra nädalas pesemisvõimaluse. Kohus leiab, et vastustaja asetas abistaja võimaldamiseta kaebaja olukorda, kus kaebaja pidi iseseisvalt hakkama saama toimingutes, milledes oli talle abi ette nähtud, nt pesemisel. Isiku hügieenivajadus on isiku enda ja ka tema kaaskinnipeetavate tervist tagav ja edendav inimlik vajadus, mitte mugavusnõue. Kohtu hinnangul võib olla kaebajal keeruline sooritada toiminguid, kui arst on leidnud, et tal abi on vaja. Sellises olukorras on kaebajal võimalus paluda kaaskinnipeetavalt abi toimingute sooritamiseks või teha toimingud ise riskides enda tervisega. Kuivõrd vaidlusalusel perioodil (27. juuli kuni 28. august 2018) viibis kaebaja kambris üksinda ja tal puudus võimalus abi paluda, asetas vastustaja kohtu hinnangul kaebaja olukorda, mida võib pidada inimväärikust alandavaks. Kambri koristamine ja voodipesu vahetamine ning isikliku hügieeni eest hoolitsemine arvestades kaebaja tervislikku seisundit, võib olla takistatud ja on kaebaja õigusi rikkuv, kui tal on tuvastatud abivajadus.
21.Kohus on seisukohal, et perioodil alates 26. septembrist 2018, mil vangla viivitas kaebajale uue abistaja määramisega ja sellekohase käskkirja koostamisega, kuid mille ajal abistas erivajadustega kaebajat kaaskinnipeetav, oli vangla tegevus küll õigusvastane, aga see ei alandanud kaebaja väärikust. Kohtu hinnangul oli tegemist lühikese perioodiga ning ei nähtu, et kaebajale kaasnes sellega tõsisemaid kannatusi. Kaebaja väide, et abi palumine kaaskinnipeetavalt, on väärikust alandav, ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Kaebaja ei ole täiendavalt põhjendanud, miks ta tundis ennast inimväärikust alandavalt abi palumisel, mistõttu ei saa kohus hinnata kaebaja seisukohti. Kohus lähtub ühiskonnas üldiselt aktsepteeritud käitumisest inimeste vahel ning leiab, et teiselt isikult abi palumine ja kellegi aitamine kujutab endast inimlikku vastutulekut ning ei pane abiküsijat inimväärikust alandavasse olukorda. Kaebaja ei olnud sellel perioodil täielikult ilma abistajata ning kaaskinnipeetavalt abi küsimist või abi vastuvõtmist kahe nädala jooksul ei saa lugeda kaebaja inimväärikuse alandamiseks.
3-18-1659
22.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebus tuleb rahuldada. Kohus leiab, et Viru Vangla tegevusetus kaebajale isikliku abistaja määramata jätmisega 27. juulist kuni
28.augustini 2018 oli õigusvastane ja inimväärikust alandav ning 26. septembrist kuni
9.oktoobrini 2018, õigusvastane, kuid ei alandanud kaebaja väärikust.
23.Kuna käesolev kohtuotsus sisaldab kaebaja tervise kohta käivaid andmeid, asendab kohus HKMS § 175 lg-le 3 tuginedes omal algatusel avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega. Seoses haldusasja toimikus olevate kaebaja terviseandmetega, on kohtu hinnangul otstarbekas kuulutada HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel haldusasja nr 3- 18-1659 menetlus kinniseks. Menetluskulud.
24.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas hõlmavad kaebaja menetluskulud riigilõivu. Riigilõivuseaduse § 60 lg 1 kohaselt tasutakse halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõiv 15 eurot. Tartu Halduskohus vabastas 8. jaanuari 2020. a määrusega kaebaja riigilõivu 15 eurot tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kuna menetlusabi saaja oli vabastatud riigilõivu 15 eurot tasumisest, tuleb Viru Vanglalt riigituludesse välja mõista 15 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt) Ülle Polluks kohtunik Kohtuotsus jõustus osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 01.07.2021 lahendis nr 3-18-1659 toodud muudatustega 26. oktoobril 2021.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.