Eesistuja Urmas Volens, liikmed Peeter Jerofejev, Ants Kull, Kai Kullerkupp, Villu Kõve, Kaupo Paal, Kalev Saare ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
AKTSIASELTSI TALLINNA VESI hagi Martin Tederi vastu kohustamaks taluma kinnisasja kitsendusi ning andmaks nõusoleku Soodla jõe paisutamisega jätkamiseks ja vee erikasutusloa väljastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuni 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Martin Tederi kassatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AKTSIASELTS vandeadvokaat Kaarel Berg
TALLINNA
VESI,
esindaja
Kostja Martin Teder, esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuni 2022. a otsus ja Harju Maakohtu
septembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-9777 ning jätta läbi vaatamata AKTSIASELTSI TALLINNA VESI hagi Martin Tederi vastu kohustamaks taluma kinnisasja kitsendusi ning andmaks nõusoleku Soodla jõe paisutamisega jätkamiseks ja vee erikasutusloa väljastamiseks.
2.Tühistada Harju Maakohtu 24. oktoobri 2018. a hagi tagamise määrus.
3.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
4.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes AKTSIASELTSI TALLINNA VESI kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AKTSIASELTS TALLINNA VESI (hageja) esitas 26. juunil 2018 Harju Maakohtule Martin Tederi (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus kohustada kostjat taluma Soodla jõe paisutamisest tulenevaid mõjutusi järgmistel absoluutkõrgustel: normaalpaisutuskõrgusel 65,05 m, maksimaalsel
2-18-9777 paisutuskõrgusel 65,80 m, minimaalsel paisutuskõrgusel 59 m (mõõdetuna Kroonlinna nullist). Hageja palus asendada kostja nõusolek Soodla jõe paisutamisega jätkamiseks ja hagejale vee erikasutusloa andmiseks. Maakohus tagas 24. oktoobri 2018. a määrusega hagi, kohustades kostjat andma veeseaduse (VeeS) § 17 lg-s 1 nimetatud nõusolek Soodla jõe paisutamisega jätkamiseks hageja taotletud paisutuskõrgustel. Maakohus mõistis hagi tagamise korras talumiskohustuse eest hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 50 eurot aastas ning määras, et kohtu määratud kohustused ei kehti kauem kui Keskkonnaameti 24. augusti 2018. a kirjas nimetatud vee erikasutusloa taotluse alusel antava erikasutusloa kehtivuse lõppemiseni. Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale kinnisasi Soodla veehaare-hüdrosõlm (kinnisasi) ja ta on aastaid kasutanud kinnisasjal asuvat tammi Soodla jõe paisutamiseks. Hageja opereerib jõe paisutamise tulemusena tekkinud veehoidlat. Hageja esitas Keskkonnaametile taotluse tähtajatu vee erikasutusloa saamiseks, sh Soodla veehoidla (veehoidla) paisutamise jätkamiseks. Kostja (Jõe kinnisasja, milleni ulatub paisutamise tulemusena tekkinud veehoidla, omanik) keeldus hagejale veehoidla paisutamisega jätkamiseks nõusoleku andmisest. Kostja nõusoleku andmise eeldused on täidetud. Jõele on 1979. aastal rajatud pais, mille tulemusena on tekkinud veehoidla. Vee paisutamine ei takista kostjal oluliselt tema kinnisasja kasutamast. Isegi kui hageja tegevus mõjutab kostja kinnisasja, on ta kohustatud seda taluma hageja ettevõtlushuvi ja olulise avaliku huvi tõttu. Hageja on vee-ettevõtja, kes osutab Tallinna linna ja selle lähiümbruse klientidele ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust. Veetaseme hoidmine normaalpaisutuse kõrguse juures on vajalik selleks, et veehoidlasse oleks võimalik akumuleerida vajalikku veemahtu. Kitsendustest tuleneva kahju hüvitamiseks on põhjendatud määrata kostjale tasu 50 eurot aastas.
2.Kostja vaidles hagile vastu, leides, et Soodla jõe paisutamiseks ei ole ülekaalukat avalikku huvi. Tallinna linna veevaru on võimalik tagada ka siis, kui jõe paisutamine toimub hageja taotletust madalamatel tasemetel, mis välistaks kostja kinnisasja üleujutuse. Vee paisutamine maksimaalsel kõrgusel takistab kostjal oluliselt kinnisasja kasutamast. Vee paisutamine on põhjustanud olukorra, kus vähemalt 4 ha suurune osa kostja kinnisasjast on vee all ja kinnisasi on muutunud liigniiskeks. Hagejal tuleb kostjale hüvitada vee paisutamise tagajärgede kõrvaldamise maksumus 1 200 000 eurot ühekordse maksena ja tasuda iga-aastast hüvitist 5000 eurot, et hüvitada tulevikus paisutamisest tekkiv kahju, mis on seotud regulaarsete hooldustöödega.
3.Harju Maakohus rahuldas 24. septembri 2021. a otsusega hagi, otsustades järgmist: - kohustada kostjat taluma Jõe kinnisasjale hageja poolt Soodla jõe paisutamisega jätkamisest tulenevaid mõjutusi järgmistel absoluutkõrgustel: normaalpaisutuskõrgusel 65,05 m, maksimaalsel paisutuskõrgusel 65,80 m, minimaalsel paisutuskõrgusel 59 m (mõõdetuna Kroonlinna nullist absoluutmeetrites); - asendada kostja nõusolek Soodla jõe paisutamisega jätkamiseks ja hagejale vee erikasutusloa andmiseks otsuse resolutsioonis märgitud tingimustel; - kostja talumiskohustus kehtib vee erikasutusloa nr L.VV/332501 kehtivuse ajal; - hageja kohustub tasuma kostjale 16 800 eurot ning 19 eurot 68 senti aastas vee erikasutusloa nr L.VV/332501 kehtivuse ajal; - otsuse jõustumisel tuleb tühistada maakohtu hagi tagamise määrus. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt peab hageja kui veekogu paisutamist sooviv maaomanik VeeS (kuni 30. septembrini 2019 kehtinud sõnastuses) § 8 lg 1, lg 2 p 5 ja § 17 lg 1 järgi saama paisutamiseks nõusoleku kostjalt kui maaomanikult, kelle õigusi paisutamisega kitsendatakse. Kostja on keeldunud hagejale nõusoleku andmisest veekogu paisutamisega jätkamiseks. Riigikohtu praktikast lähtudes saab hageja asjaõigusseaduse (AÕS) § 89 alusel esitatud nõude sisustamisel 2(7)
2-18-9777 analoogia alusel kasutada AÕS § 143 ja § 144 koosmõjus tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-ga 138 ning võlaõigusseaduse (VÕS) §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-dega 5 ja 6 ning §-dega 1049 ja 1055. Asjas tuleb kontrollida, kas täidetud on Riigikohtu kehtestatud tingimused (talumiskohustuse kriteeriumid), mille esinemisel on kostjal kohustus taluda hageja kinnisasjast tulenevaid kitsendusi ja anda ka sellekohaseid nõusolekuid. Kostja peab taluma hageja soovitud kõrgustel jõe paisutamisest tulenevaid kahjulikke mõjutusi ja andma hagejale vee erikasutusloa saamiseks vajaliku nõusoleku, kuivõrd tuvastatud asjaoludel on talumiskohustuse kriteeriumid täidetud: − tõendite kohaselt tulenevad veekogu paisutamiseks kostjale kitsendused (kostja kinnisasja jõeäärne osa on muutunud settimise alaks; setete ladestumine on tekitanud maapinnale kohati 30 cm paksuse mudakihi; veehoidla töödega on põhjustatud kostja kinnisasjale kahjustused), kuid need ei takista tal oluliselt oma kinnisasja kasutamist. Seda põhjusel, et vee paisutamisest tulenevad mõjutused hõlmavad ca 15% kostja kinnisasjast ning ei ole tõendatud, et kostjal oleks oluline huvi kasutada paisutamise tagajärgedega hõlmatud kinnisasja osa (jõeäärne osa) või et paisutamine 4 ha suurusel maatüki osal takistab selle ülejäänud osas kasutamist; − kostjal tuleb kitsendusi taluda, sest hageja on tõendanud olulise avaliku huvi veekogu paisutamisega jätkamiseks. Tõendite kohaselt on hagejal vaja kasutada Ülemiste järve veehaardesüsteemi kuuluvat Soodla tammi ja veehoidlat, et tagada järves piisav veevaru ja selle kvaliteet, ning veehoidlast loobumine võib halvata kogu veehaardesüsteemi toimimist. Varustades Tallinna ja selle lähiümbrust veega, osutab hageja hädaolukorra seaduse järgi elutähtsat teenust; − kitsenduste kooskõla keskkonnakaitse nõuetega hinnatakse vee erikasutusloa andmise menetluses (halduskohus ei leidnud 9. juuni 2020. a otsuses haldusasjas nr 3-19-2031, et veekogu paisutamine oleks vastuolus keskkonnanõuetega); − kitsenduste vältimine või vähendamine piirab hagejat ebamõistlikult oma kinnisasja kasutamast. Tõendite kohaselt ei ole hagejal alternatiivi veehoidlale ning see on vajalik Ülemiste järve veehaardesüsteemi eesmärkide täitmiseks ja toimimise tagamiseks; − kitsendustest tulenev kahju tuleb kostjale hüvitada. Hagejat tuleb kohustada tasuma kostjale ühekordset hüvitist vee paisutamisega tekkiva kahju eest 16 800 eurot, mis vastab kasutusest väljalangenud kinnisasja osa (4 ha) väärtusele. Kostja ei kasuta kinnisasja ajutise või püsiva elukohana. Vaidlusalusele olukorrale saab kohaldada VÕS § 132 lg-t 4, mis sätestab kahju hüvitamist asja kahjustamise korral. Selle sätte järgi saab asja kahjustamisel nõuda eelkõige asja parandamise kulude hüvitamist, kuid nõutav hüvitis on piiratud uue samaväärse asja soetamise mõistlike kuludega. Arvestades kostja kinnisasja väärtust, ei ole kostja nõutud ühekordne hüvitis 1 200 000 eurot mõistlik, sest see ületab vee paisutamisest mõjutatud kinnisasja väärtust enam kui nelikümmend korda ja kinnisasja kui terviku väärtust enam kui kümme korda. Hagejat tuleb kohustada tasuma kostjale ka jooksvat hüvitist vee paisutamisega tekkiva kahju eest ning siinkohal saab analoogia korras kasutada juurdepääsutasu määramise põhimõtteid AÕS § 156 alusel. Kostjal on õigus saada jooksvat hüvitist 19 eurot 68 senti aastas (s.o kinnisasja 4 ha suuruse ala maamaksu suurus aastas) kuni vee erikasutusloa kehtivusaja lõpuni. Hüvitise määramisel ei tule arvestada korrashoiu kulusid, sest tõendite kohaselt neid kulusid paisutamisest mõjutatud kinnisasja osa ulatuses ei kaasne. Hüvitise määramisel ei saa arvestada ka hageja saadavat kasutuseelist, sest kostjale määratud ühekordne hüvitis sisaldab hüvitist maaomanikule kogu kahju eest, mis tal tekib olukorras, kus tal ei ole võimalik teise isiku tegevuse tõttu osa oma maatükist kasutada. Kui kohustada hagejat tasuma kostjale jooksvalt hüvitist kasutuseelise ulatuses, rikastuks kostja vastuolus VÕS § 127 lg-ga 5 hageja arvel. Kostja nõue jooksva hüvitise 5000 eurot aastas saamiseks jääb rahuldamata, sest kostja ei ole tõendanud, et ta peab tulevikus selliseid kulusid kandma. 3(7)
2-18-9777
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja uue otsusega kohustada kostjat vee paisutamist taluma talle ühekordselt 1 200 000 euro suuruse kahjuhüvitise ning igal aastal 5000 euro suuruse hüvitise tasumise vastu. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohustati hagejat tasuma kostjale ühekordset hüvitist 16 800 eurot, ning jätta uue otsusega see hüvitis kostjale määramata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja kaebused rahuldamata. Ringkonnakohus ei kontrollinud maakohtu otsust osas, milles maakohus kohustas hagejat tasuma kitsendustest tuleneva kahju hüvitamiseks kostjale 19 eurot 68 senti aastas, sest selles osas maakohtu otsust ei vaidlustatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning ei pidanud vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 järgi korrata. Apellatsiooniastme menetluskulud jäid menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus korraldanud nõuetekohase eelmenetluse ja arutanud pooltega nii tõendamiskoormust kui ka õiguse kohaldamist. Kostja ei ole selge sõnaga vaidlustanud, et hagejal puudub vee paisutamiseks avalik huvi, kuid ta on väitnud, et hageja saab oma vee-ettevõtja kohustusi täita viisil, kus paisutuskõrgus on madalam ja veehoidla maht väiksem. Nõustuda tuleb maakohtu järeldustega selle kohta, milline peab olema veehoidla maht, et Tallinna varustamine joogiveega oleks tagatud, ning paisutuskõrgused, mille korral on kostja kohustatud taluma tema kinnisasjale vee paisutamisest tulenevaid mõjutusi. Hageja ülesannete täitmiseks vajalik veehoidla maht ja paisutuskõrgused on tuvastatud ka haldusasjas nr 3-19-2031 jõustunud kohtuotsuses. Maakohus on põhjendatult kohustanud hagejat tasuma kostjale ühekordset kahjuhüvitist 16 800 eurot ja iga-aastast hüvitist 19 eurot 68 senti.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada (v.a osas, milles jäeti vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja hageja apellatsiooniastme menetluskulud hageja enda kanda). Kostja palub juhul, kui teda kohustatakse vee paisutamist taluma hageja soovitud paisutustasemetel, kohustada kostjat seda taluma ühekordse 1 200 000 euro suuruse kahjuhüvitise ning iga-aastase 5000 euro suuruse kahjuhüvitise vastu, kusjuures kahjuhüvitise suurus muutub igal järgmisel kalendriaastal eelmise kalendriaasta tarbijahinnaindeksi muutuse võrra. Alternatiivselt palub kostja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja leiab, et ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt ning rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kui leidis, et kostja on kohustatud taluma oma kinnisasjale vee paisutamisest tulenevaid mõjutusi hageja taotletud paisutuskõrgustel. Ringkonnakohus jättis valesti kohaldamata kahju hüvitamise eesmärki sätestava VÕS § 127 lg 1 ning ei järginud sellekohast Riigikohtu praktikat, kui leidis, et ühekordne hüvitis 16 800 eurot on kostjale vee paisutamisest tekitatud kahju hüvitamiseks piisav. Samuti on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et asjas kohaldub VÕS § 132. Ringkonnakohus märkis, et väljamõistetav hüvitis peab võimaldama vee paisutamisest tingitud kahjustuste kõrvaldamist, kuid samas leidis vastuoluliselt, et kahjuhüvitis ei peagi võimaldama nende kahjustuste hüvitamist. Kahju hüvitamine viisil, kus kahjuhüvitis ei 4(7)
2-18-9777 võimalda kannatanule kahjude kõrvaldamist, on vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Samuti pidanuks ringkonnakohus kõnealusel juhul analüüsima, millises ulatuses vähendab selline olukord kostja kinnisasja väärtust. Kostjale tuleks kompenseerida kinnisasja väärtuse vähenemine. Ringkonnakohus leidis valesti, et iga-aastane hüvitis 19 eurot 68 senti on vee paisutamise talumise eest kostjale piisav. Ringkonnakohus väljus hagi piiridest, kui mõistis kostja kasuks välja väiksema iga-aastase hüvitise, kui hageja avaldas (hageja oli nõus tasuma iga-aastase hüvitisena kostjale 59 eurot 68 senti). Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 127 lg-t 5 ja leidis meelevaldselt, et hageja avaldatud iga-aastase hüvitise maksmine kostjale tooks kaasa kostja rikastumise. Ringkonnakohus leidis valesti, et maakohus on jätnud põhjendatult poolte menetluskulud kostja kanda. Kohtud ei arvestanud, et hageja pöördus kohtueelselt kostja poole nõusoleku saamiseks ilma selle eest tasu pakkumata, ja hageja ei näidanud üles huvi läbirääkimiste pidamiseks. Kuivõrd kostja kasuks väljamõistetud hüvitis on tunduvalt suurem hageja pakutust, siis on hagi rahuldatud osaliselt ja menetluskulud tulnuks jätta poolte endi kanda.
7.Hageja leiab, et kostja kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb TsMS § 425 lg 3 esimese lause ja § 691 p 3 alusel tühistada ning hagi tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
9.Kohtud rahuldasid hageja nõuded, leides, et kostja on kohustatud andma hageja nõutud kitsenduse talumiseks nõusoleku ja kohus saab hagejale vajaliku kostja nõusoleku veekogu paisutamise jätkamiseks ning vee erikasutusloa saamiseks asendada kohtulahendiga.
10.AÕS kõrval reguleerib veekoguäärsete kinnisasjade omanike vahelisi veekogu kasutamisega seotud suhteid eriseadusena VeeS. VeeS sätestab vee paisutamiseks või hüdroenergia kasutamiseks avalik-õiguslikud nõuded (vee erikasutusloa olemasolu) ning eraõiguslikud nõuded (selle maaomaniku nõusolek, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada).
11.Hagi on esitatud vana VeeS (VeeS1994) kehtivuse ajal (kehtis kuni 30. septembrini 2019). Kohtumenetluse kestel hakkas alates 1. oktoobrist 2019 kehtima uus VeeS (VeeS2019). VeeS1994 § 8 lg-st 1 ja lg 2 p-st 5 ning § 17 lg-st 1 tulenevalt pidi vee paisutamist soovival maaomanikul olema vee erikasutusluba ning sellekohane nõusolek vee paisutamisest mõjutatud maaomanikult. VeeS2019 näeb samuti ette, et vee paisutamiseks on vajalik veeluba (VeeS1994 järgi vee erikasutusluba) (vt VeeS2019 § 186 lg 1 ja § 187 p 7) ning vee paisutamisest mõjutatud maaomaniku nõusolek (vt VeeS2019 § 186 lg 2 ja § 190 lg 4). Samas on sätestatud erandina, et Keskkonnaamet võib anda veeloa veekogu paisutamiseks § 190 lg-s 4 nimetatud nõusolekuta, kui veekogu paisutamiseks esineb ülekaalukas avalik huvi (VeeS2019§ 192 lg 2). VeeS2019-s on üleminekusätted haldusmenetluse jaoks, mh olukordade jaoks, kus vee erikasutusloa taotlus on esitatud ja menetlusse võetud enne 1. oktoobrit 2019, kuid menetlus ei ole selleks kuupäevaks lõppenud. Nimelt sätestab VeeS2019 § 279 lg 8, et enne sama seaduse jõustumist menetlusse võetud vee erikasutusloa taotlusi menetletakse edasi taotluse menetlusse võtmise ajal 5(7)
2-18-9777 kehtinud menetlusõigusnormide alusel. Seega kõnealuseid taotlusi lahendatakse kooskõlas haldusmenetluse seaduse § 5 lg-ga 5. VeeS2019 § 279 lg 9 järgi ei kohaldata enne selle seaduse jõustumist menetlusse võetud vee erikasutusloa taotluse menetlemisel enne sama seaduse jõustumist kehtinud VeeS § 17 lg-t 1, vaid kohaldatakse kehtivat seadust.
12.Kohtud tuvastasid, et hageja taotles 23. oktoobril 2017 vee paisutamise jätkamiseks tähtajatut vee erikasutusluba ning vajas ühtlasi oma tegevuseks kostja kui paisutamisest mõjutatud maaomaniku nõusolekut. Keskkonnaamet väljastas 30. septembri 2019. a korraldusega (korraldus) hagejale taotletud loa (vee erikasutusluba nr L.VV/332501) kooskõlas maakohtu 24. oktoobri 2018. a hagi tagamise määrusega tingimusel, et praeguses asjas jõustuva lõpplahendiga VeeS1994 § 17 lg-s 1 ettenähtud maaomaniku (kostja) nõusolek asendatakse. Ühtlasi sätestati kõrvaltingimusena, et juhul kui VeeS1994 kohast maaomaniku (kostja) nõusolekut kohtuasjas ei asendata, vee erikasutusluba Soodla paisul paisutamise osas muudetakse või tunnistatakse kehtetuks (vt korralduse otsustuste p-d 2.2.6 ja 4.3). Seega toimus praeguses asjas vee erikasutusloa taotluse haldusmenetlus Keskkonnaametis alates
23.oktoobrist 2017 (hageja taotluse esitamine) kuni 30. septembrini 2019 (Keskkonnaameti korralduse andmine loa väljastamise kohta), st vee erikasutusloa väljastamise ajal kehtis VeeS 1994 (haldusmenetlus lõpetati enne VeeS2019 jõustumist). VeeS2019 jõustus asja menetlemise ajal kohtus.
13.Kohtud asusid ekslikule seisukohale, et asjas kohalduvad enne 1. oktoobrit 2019 kehtinud VeeS1994 sätted. Eeltoodust nähtuvalt oli hagi esitamise ajaga võrreldes õiguslik olukord kohtumenetluse käigus muutunud. Seadusjärgsete tulevikku suunatud nõuete, mh talumiskohustuse nõuete lahendamisel kohaldub kehtiv seadus (vt RKTKo 24.09.2012 3-2-1-105-12, p 17 ja RKTKm 12.11.2008 3-2-1-91-08, p 12). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega kohalduvad praeguses kohtuasjas, mis algas VeeS1994 kehtivuse ajal, VeeS2019 sätted. Seda põhimõtet ei muuda asjaolu, et haldusmenetlus toimus varasema seaduse alusel (Keskkonnaameti korralduses vee erikasutusloa väljastamise kohta tuginetakse VeeS1994 § 17 lg-s 1 sätestatud nõudele ja vee erikasutusloa kehtivuse tingimuseks on seatud, et praeguses asjas jõustuva lõpplahendiga nimetatud maaomaniku (kostja) nõusolek asendatakse).
14.Kõnealune õigusliku olukorra muutus tähendab praeguse asja jaoks, et veeloa saamiseks ei pea hagejal olema kehtiva seaduse kohaselt kostja nõusolekut juhul, kui vee paisutamise jätkamiseks on ülekaalukas avalik huvi (vt VeeS2019 § 190 lg 4 ja § 192 lg 2). Hagiavalduse kohaselt tugines hageja oma nõudes sellele, et tema tegevuseks esineb ülekaalukas avalik huvi. Hageja selgitas, et vee paisutamisega jätkamine on vajalik, et ta saaks tagada Tallinna linna ja selle lähiümbruse veega varustamise, s.o osutada hädaolukorra seaduse mõttes elutähtsat teenust. Hageja leidis, et kuivõrd tema tegevusega kaasneb ülekaalukas avalik huvi, siis kaalub see üles kostja põhjendused vee paisutamise jätkamiseks nõusoleku andmisest keeldumiseks. Seega on hageja tuginenud sellele, et vee paisutamise jätkamine on avalikes huvides, mitte enda õiguste rikkumisele. Kohtud leidsid, et hageja on tõendanud, et esineb oluline avalik huvi vee paisutamisega jätkamiseks.
15.Kuivõrd kehtiv VeeS2019 ei näe ette, et hageja saaks vee paisutamisega jätkamiseks pöörduda kostja vastu esitatud nõuetega maakohtusse, tuginedes tegutsemisele avalikes huvides, ei ole hagejal esitatud asjaoludel võimalik oma õigusliku huvina välja toodud eesmärki saavutada. Ülekaaluka 6(7)
2-18-9777 avaliku huvi olemasolu või puudumist hindab Keskkonnaamet sellekohase haldusakti andmisel, st hageja vee paisutamise jätkamise küsimuse üle otsustamisel veeloa andmise haldusmenetluses. Kolleegium jätab eeltoodut arvestades TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel määrusega hagi läbi vaatamata. Viidatud sätte järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata mh juhul, kui hagiga ei ole taotletud eesmärki võimalik saavutada (praegusel juhul on asjaolu, mis tingib hagi õigusliku perspektiivituse, tekkinud pärast hagi esitamist). Hagi läbi vaatamata jätmisel tuleb asjas tehtud alama astme kohtute otsused TsMS § 425 lg 3 esimese lause järgi tühistada.
16.30. septembri 2019. a korraldusega hagejale väljastatud vee erikasutusloa tühistamisel kostja kinnisasja osas saab hageja taotleda uue loa (veeloa) andmist ning kui vee paisutamiseks esineb ülekaalukas avalik huvi, ei pea hagejal olema selleks VeeS2019 järgi kostja nõusolekut. Kostja saab esitada oma väited vee paisutamise tingimuste jm kohta Keskkonnaametile haldusmenetluses. Olukorrad, kus avaliku võimu kandjal on vajadus avalikes huvides piirata kinnisasja omaniku õigusi, lahendatakse kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse alusel. Viidatud seadus sätestab alused ja korra kinnisasja sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise menetluse jaoks (vt ka RKTKo 17.10.2011 3-2-1-89-11, p-d 12 ja 19).
17.Kuivõrd hagi jääb läbi vaatamata ning alama astme kohtute lahendid tühistatakse, ei käsitle kolleegium kostja kassatsioonkaebuse väiteid.
18.TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata. TsMS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga mh ka menetluse jooksul kohaldatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Kuivõrd hagi jääb läbi vaatamata, tuleb tühistada ka maakohtu 24. oktoobri 2018. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud.
19.Kuna hagi jääb läbi vaatamata, tuleb menetluskulud TsMS § 168 lg 2 järgi jätta hageja kanda. Maakohus jättis hagi rahuldamise tõttu menetluskulud kostja kanda ning menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud poolte endi kanda ning menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud. Kolleegium tühistab alama astme kohtute otsused ning jätab hagi läbi vaatamata, muutes ühtlasi menetluskulude jaotust (menetluskulud jäävad hageja kanda). Eeltoodust tulenevalt määrab kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kõigis kolmes kohtuastmes TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest (vt ka RKTKo 28.11.2017 2-13-37940/136, p 14.2). (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.