„X“ kaebus Viru Vangla 08.08.2019. a käskkirja nr 6-4/194-1 tühistamiseks, Viru Vangla tegevuse (kaebaja 09.08.2019– 20.09.2019 esitatud avalduste lahendamata jätmine ja kaebaja helistamisele 09.08.2019–22.09.2019 piirangute seadmine) õigusvastasuse tuvastamiseks ning Viru Vangla kohustamiseks lõpetama helistamisel õigusvastaste piirangute kehtestamine
Menetlusosalised
Kaebaja – „X“ Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo
Asja läbivaatamise vorm
Istungil 03.05.2021, kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta „X“ kaebus tuvastamis- ja kohustamisnõuetes läbi vaatamata.
2.Rahuldada „X“ kaebus tühistamisnõudes ja tühistada Viru Vangla 08.08.2019. a käskkiri nr 6-4/194-1.
3.Mõista Viru Vanglalt kaebaja menetluskulude katteks välja 15 eurot. Jätta kaebaja menetluskulud ülejäänud osas (riigilõiv 60 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
4.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.
5.Kuulutada haldusasja nr 3-19-1803 menetlus kaebaja tervisekaardi väljavõtteid (II köide, toimikulehed 182–183, 205–208 pöördel) puudutavas osas kinniseks.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.07.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
3-19-1803 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.Viru Vangla pikendas 08.08.2019. a käskkirjaga nr 6-4/194-1 (I köide (kd), toimikulehed (tl) 135–141) „X“ (edaspidi ka kaebaja) suhtes järgmiste täiendavate julgeolekuabiõude kohaldamist: 1) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine; 2) vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; 3) kehakultuuriga tegelemise keelamine. Samas võimaldas Viru Vangla kaebajale töötamist V7 eluosakonnas trellustega eraldatud alal koristajana. Käskkirjas on ära toodud kaebaja toime pandud kuriteod enne talle eluaegse vanglakaristuse määramist 06.09.2001. a kohtuotsusega ning vangistuse jooksul, vangistuse ajal alates 2002. aastast tema suhtes fikseeritud intsidendid ning viited alates 2003. aastast tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjadele. Käskkirja põhjendused on järgmised. 1) Vangla ei saa endiselt olla täielikult veendunud, et kaebaja käitumine ei kujuta ohtu kaaskinnipeetavatele ja vanglaametnikele ning sellest tulenevalt peab vangla reageerima ja välistama ohu kinnipeetavate ja vanglaametnike elule ja tervisele ning tagama vanglasisese julgeoleku, mis omakorda tingib vajaduse kohaldada kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Proportsionaalsem on julgeoleku tagamiseks eraldada teistest kinnipeetavatest isik, kes võib kasutada teiste kinnipeetavate suhtes füüsilist vägivalda kui lukustada kõik avatud osakonna kinnipeetavad – teiste isikute julgeolek kaalub üles ühe isiku liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise. Kaebaja käitumine nii enne karistuse kandmist kui ka karistuse kandmise ajal on olnud agressiivne ja jõhker ning erinevad õigusrikkumised on olnud sagedased. Vaatamata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele on ta toime pannud rikkumisi, mis näitab, et ta on endiselt negatiivselt meelestatud ega ole muutnud oma käitumist. 2) Käskkirja andmisele eelneva kuue kuu jooksul on intsidentide arv vähenenud. Siiski on tegemist kindla käitumismustriga kinnipeetavaga, kelle vangistuses viibitud aega iseloomustavad järjepidevad ähvardamised, vägivallateod ning oma tahte saavutamiseks enesevigastamised, kuid viimasel ajal ka ründed vanglaametnike vastu. Selline kaebaja käitumine on olnud korduv aastast aastasse ning teod on toime pandud väikeste vahedega. On olnud küll perioode, mil kaebaja ei ole eeltoodud rikkumisi toime pannud, kuid sellele on järgnenud äkilised vägivaldsed intsidendid kaaskinnipeetavate või vanglaametnike vastu, mis näitavad tema ettearvamatut käitumist. 3) Vangla on tuvastanud, et kaebaja on pikema aja vältel ja süstemaatiliselt kasutanud ära olukorda, kus talle on antud päevas 4 tundi lahtioleku aega, ning on vahendanud pikka aega kaubavahetust avatud režiimil paiknevate kinnipeetavate ja kartserirežiimil paiknevate kinnipeetavate vahel. Selline käitumine näitab, et kaebaja ei ole asunud õiguskuulekale teele ning jätkab rikkumiste toimepanemist ja oma käitumisega vangla julgeoleku ohtu seadmist. Kaebaja käitumine viitab sellele, et ta on vanglaametnike suhtes äärmiselt negatiivselt meelestatud, mistõttu võib ta vanglaametnikke rünnata. Tegemist on isikuga, kes võtab oma tahte saavutamiseks tarvitusele erinevaid vangla julgeolekut ja vanglas viibivate isikute julgeolekut kahjustavaid meetmeid.
2.Kaebaja esitas 12.08.2019 Viru Vanglale vaide Viru Vangla 08.08.2019. a käskkirja nr 6-4/194-1 kehtetuks tunnistamiseks.
3-19-1803
3.Viru Vangla jättis 11.09.2019. a vaideotsusega nr 6-12/269-3 (I kd, tl 40–41) kaebaja vaide rahuldamata. Vangla märkis vaideotsuses, et alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla seotud isiku varasema käitumisega, sealhulgas kuriteoga, mille eest ta kannab vanglakaristust. Kuigi kaebaja viimase aja käitumine näitab, et intsidentide arv on vähenenud, ei anna see veel alust oletada, et ta ei ole enam ohuks kaaskinnipeetavatele ning ametnikele. Kui kinnipeetav ei saa kohaldatava meetme tulemusel uusi rikkumisi toime panna, ei tähenda see automaatselt, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine tuleb lõpetada. Sellisel juhul tuleb vanglal hinnata, kas kinnipeetava mõttemaailmas on toimunud sellised muutused, mis teevad tõenäoliseks võimaluse, et kinnipeetav ei paneks õigusrikkumist toime ka meetmete kohaldamise järgselt. Küsimus sellest, kui suure erandi teeb vangla kinnipeetavale, kelle osas kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid, väljaspool kambrit liikumise võimaldamiseks, on vangla kaalutlusotsus ning vanglal on sellises küsimuses lai kaalumisruum. Kuna antud juhul kasutas kaebaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal talle võimaldatud kambrist väljas viibimise aega õigusvastaste tegude toimepanekuks, ei ole täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise käskkirjas talle kambrist väljas viibimise aega enam ette nähtud.
4.„X“ esitas 23.09.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viru Vangla 08.08.2019. a käskkirja nr 6-4/194-1; tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla 12.07.2019. a korralduse nr 1-4/810-1, 18.07.2019. a korralduse nr 1-4/839-1 ning 19.07.2019. a korralduse nr 1-4/851-1 V7 ja V8 osakonna lukustamise kohta ning nende korralduste tutvustamata jätmise; tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla II üksuse juhi toimingud – kaebajale piirangute seadmine perekonnaliikmetele, esindajatele ja juriidilistele isikutele helistamisel; kohustada Viru Vanglat lõpetama helistamisel õigusvastaste piirangute kehtestamine; tühistada Viru Vangla kodukorra punktid 13.9.1.1 ja 13.9.1.4; tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla direktori toimingud (kaebaja poolt alates 09.08.2019 kuni 20.09.2019 esitatud taotluste ja vaiete lahendamata jätmine); ning mõista Justiitsministeeriumilt kaebaja kasuks välja hüvitis 2000 eurot tegevusetusega tekitatud moraalse kahju eest. Viru Vangla 08.08.2019. a käskkirja nr 6-4/194-1 tühistamise nõue 1) Kaebaja suhtes kohaldatakse vangistusseaduse (VangS) § 69 alusel täiendavaid julgeolekuabinõusid alates 13.02.2012. Erinevalt Viru Vangla 08.08.2019. a käskkirjast nr 6-4/194-1 võimaldati varasemate käskkirjadega kaebajal liikuda nelja tunni vältel päevas väljaspool kambrit, et leevendada üksikvangistuse negatiivset mõju. Selle aja jooksul oli kaebajal võimalik ka helistada. Lisaks on nimetatud käskkirjaga võetud kaebajalt ära võimalus tegeleda individuaalse klaveriõppega. Kaebaja suhtes on täiendavaid julgeolekuabinõusid pikendatud seaduses sätestamata alustel – süüdimõistmised ca 10–25 aastat tagasi, kustunud distsiplinaarkaristused, kaebaja süü puudumise tõttu lõpetatud menetlused ja kaebaja väljaütlemised, millega ta on kritiseerinud ametnike poolt kaebaja õiguste rikkumist. Helistamisele 09.08.2019–22.09.2019 seatud piirangute õigusvastasuse tuvastamise ja piirangute lõpetamiseks kohustamise nõuded 2) Viru Vangla 08.08.2019. a käskkirjaga nr 6-4/194-1 võeti kaebajalt õigus liikuda väljaspool kambrit ja sellest tulenevalt vabale telefoni kasutamisele. Kaebaja on vaatamata vangistuses viibimisele suutnud asutada endale majutus- ja autorendi ettevõtte Pärnus ning teenida sellest tegevusest endale ja enda perekonnale elatist ja tasuda kõik võlanõuded. Kaebaja juhib ettevõtet telefoni teel ning soovib samuti telefoni teel suhelda oma perekonnaliikmete, tuttavate, klientidega jne. Kaebaja esitas alates 09.08.2019 kuni 22.09.2019 II üksuse vanglateenistusele iga päev taotlusi, milles palus tal võimaldada helistada erinevatele esindajatele (täiendavalt),
3-19-1803 tütardele, juriidilistele isikutele ja eraisikutele, tuues ära nimed, numbrid ja helistamise vajaduse põhjused. Ametnikud ei võimaldanud kaebajal taotluste alusel helistada ning ütlesid, et vastavalt Viru Vangla kodukorra punktidele 13.9.1.1 ja 13.9.1.4 võimaldatakse helistamisi üks kord nädalas laupäeviti 10 minutit ning esindajatele saab helistada üks kord nädalas 10 minutit. Kodukorra p-st 13.9.1.1 ei tulene keeldu võimaldada helistamisi rohkem kui üks kord nädalas ning kodukorra p-st 13.9.2.3 ja VangS § 23 lg-st 2 tuleneb ametnikele kohustus soodustada kaebaja vanglavälist suhtlemist suuremal määral kui miinimumnõue. Viru Vangla II üksuse juht on rakendanud korra, mille kohaselt antakse teisaldatav telefon kambrisse, kaebaja logib enda telefonikaardiga süsteemi sisse, kuid numbreid ise valida ei saa. Viru Vangla II üksuse juhi toimingud – kaebajale helistamise piirangute ja numbrite valiku piirangute seadmine on õigusvastased ja põhiseadusega vastuolus. 3) Kaebaja palub tunnistada Viru Vangla kodukorra p-d 13.9.1.1 ja 13.9.1.4 põhiseadusega vastuolus olevaks. Nendest punktidest tulenevad piirangud on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega, §-st 13 tuleneva õigusselguse põhimõttega ja §-st 26 tuleneva õigusega era- ja perekonnaelu puutumatusele. Tulenevalt VangS § 28 lg 1 teisest lausest koosmõjus VangS § 105 lg 21 p-ga 6 ja justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 51 lg 2 kolmanda lausega tuleb vangla direktoril kodukorras sätestada täpne PS §-st 13 tuleneva õigusselguse põhimõttele vastav helistamise kord. Kaebaja 09.08.2019 kuni 20.09.2019 esitatud avalduste lahendamata jätmise õigusvastasuse tuvastamise nõue 4) Kaebaja poolt vangla direktorile 09.08.2019 kuni 20.09.2019 esitatud pöördumised on jäänud direktori poolt seaduses sätestatud tähtaegadel lahendamata. PS §-st 14 tuleneb kaebajale põhiseaduslik õigus heale haldusele ja menetlusele ning PS §-st 46 õigus esitada pöördumisi ja saada vastused oma pöördumistele seaduses sätestatud tähtaegadel. Kaebusele oli lisatud taotlus, milles kaebaja palus kohtul nõuda Viru Vanglalt täiendavate dokumentaalsete tõenditena välja kuue Viru Vangla II üksuses viibiva (või viibinud) kinnipeetava suhtes ajavahemikul 01.01.2018 kuni 23.09.2019 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja nende lõpetamise käskkirjade koopiad ning väljavõtted nendele isikutele samal ajavahemikul määratud distsiplinaarkaristustest.
5.Kaebaja esitas 12.11.2019 kohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles ta palus kohustada Viru Vanglat tagama talle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal kambriväline liikumine vähemalt 2–3 tundi päevas V7 osakonna lõpus oleval eraldatud alal, kambriväline sotsiaalne tegevus, kehaliste harjutuste tegemine (ehk vaimne ja füüsiline tegevus) ning psühholoogiline nõustamine.
6.Kaebaja esitas 18.11.2019 kohtule taotluse talle kohtumeditsiinilise ekspertiisi määramiseks (täiendatud 27.09.2020 ja 12.04.2021).
7.Halduskohus tagastas 06.01.2020. a määrusega kaebuse Viru Vangla kodukorra punktide 13.9.1.1 ja 13.9.1.4 tühistamise nõudes, jättis kaebaja 12.11.2019. a esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ning jättis kaebuse ülejäänud osas käiguta.
8.Kaebaja esitas 16.02.2020 kohtule taotluse kaaluda uuesti asjas esialgse õiguskaitse kohaldamist.
9.Kohus vabastas 19.02.2020. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu 60 euro tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse ning tunnistas vastustajateks Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi. 03.03.2020. a määrusega jättis kohus läbi vaatamata kaebaja
3-19-1803 16.02.2020. a esialgse õiguskaitse taotluse.
10.Justiitsministeerium palus 06.04.2020. a vastuses jätta kaebus rahuldamata.
11.Viru Vangla palus 13.04.2020. a vastuses jätta kaebus tuvastamisnõudes läbi vaatamata ning kohustamis- ja tühistamisnõuetes rahuldamata. 1) Kaebajale ei annaks õiguslikku kasu tema pöördumiste õigeaegselt lahendamata jätmise õigusvastase tuvastamine, mistõttu ei ole kaebus selles osas HKMS § 38 lg 4 järgi lubatav. Vangla möönab, et ei ole suutnud lahendada mõningaid kaebaja pöördumisi õigeaegselt ja tunnistab seda. 2) Helistamist puudutavate nõuete osas ei ole kaebus põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Ühelt poolt peab vangla tagama, et kinnipeetavad saaks helistada erinevatele ametiasutustele ja kaitsjatele, et oleks rahuldatud nende õiguskaitsevajadus. Teisalt peab vangla võimaldama kinnipeetavatele suhtluse oma sotsiaalse võrgustikuga – lähedased ning (õiguskuulekad) tuttavad. Suhtlust sotsiaalvõrgustikuga ei saa kinnipeetavad pidada piiramatult, vaid arvestada tuleb vangla võimalustega. Kaebaja soov, et vangla tagaks talle võimaluse korraldada vanglast telefoni teel ettevõtlust, ei kujuta endast eesmärki, mida vangla peab helistamisvõimaluse tagamisel arvesse võtma. Kuigi kaebaja püüab ettevõtte juhtimist telefoni teel näidata kui positiivset saavutust, puuduvad sellise tegevuse vangistuse eesmärke täitvast positiivsest küljest tõsikindlad tõendid. Kirjeldatud tegevus on omakorda VangS § 69 lg 1 järgi asjaoluks, mis kinnitab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust. Viru Vangla on kodukorra punktidele 13.9.1.1 ja 13.9.1.4 esitatud vaide tagastanud ja Justiitsministeeriumile edastama jätnud (06.04.2020. a otsusega nr 6-12/291-5), kuna nende punktide vaidlustamine ei oleks andnud kaebajale õiguslikku kasu. See tuleneb sellest, et p 13.9.1.1 näol on tegu VSkE § 51 lg 2 refereeringuga. Kodukorra p 13.9.1.4 vaidlustamine ei olnud aga asjakohane põhjusel, et kaebajale oli vaidlusalusel perioodil reaalselt tagatud oluliselt suurem helistamisvõimalus kui selles punktis sätestatud. 3) Viru Vangla 08.08.2019. a käskkirja nr 6-4/194-1 tühistamise nõuet puudutavas osas jäi vangla käskkirjas ja 11.09.2019. a vaideotsuses nr 6-12/269-3 väljendatud seisukohtade juurde ja palus kohtul HKMS § 165 lg 2 alusel neid põhjendusi järgida.
12.Kohus jättis 01.04.2021. a määrusega kaebuse läbi vaatamata osas, milles kaebaja taotles Viru Vangla 12.07.2019. a korralduse nr 1-4/810-1, 18.07.2019. a korralduse nr 1-4/839-1 ja 19.07.2019. a korralduse nr 1-4/851-1 õigusvastasuse tuvastamist, ning osas, milles kaebaja taotles Justiitsministeeriumilt mittevaralise kahju tekitamise eest 2000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist. Sama määrusega otsustas kohus vaadata haldusasja läbi kohtuistungil.
13.Kohus jättis 28.04.2021. a määrusega rahuldamata kaebaja taotlused Viru Vanglalt täiendavate dokumentaalsete tõendite väljanõudmiseks ning ekspertiisi korraldamiseks.
14.Kaebaja esitas halduskohtus 03.05.2021 toimunud kohtuistungil kohtule vastuväited kohtu tegevusele seoses täiendavate tõendite kogumise ja ekspertiisi korraldamise taotluste rahuldamata jätmisega ning taotluse istungi edasilükkamiseks. Kohus jättis need vastuväited ja taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas istungil kokkuvõtlikult järgmised seisukohad. 1) Tartu Halduskohus on haldusasjas nr 3-19-656 tühistanud vaidlustatud käskkirjale eelneva Viru Vangla 08.02.2019. a käskkirja kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise kohta. Praeguses asjas vaidlustatud käskkirjas on toodud sarnased põhjendused. Vanglal tuli kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel võtta seisukoht, kas nende pikendamine on lubatud ka kaebaja tervislikust seisundist tulenevalt (kaebajal oli selleks ajaks diagnoositud kohanemishäire, stress ja depressioon).
3-19-1803 2) Helistamist reguleerivad normid on põhiseadusega vastuolus ega võimalda kaebajal suhelda piisaval määral enda lähedaste ja esindajatega. 3) Vangla tegevuses esineb pidevalt viivitusi ning need viivitused tuleb tunnistada õigusvastaseks. Kui kohtu hinnangul puudub kaebajal sellise nõude esitamiseks kaebeõigus, tuleks tunnistada HKMS § 45 lg 2 PS §-ga 25 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) art-ga 13 vastuolus olevaks.
15.Vastustaja jäi kohtuistungil oma varasemate seisukohtade juurde, selgitades muu hulgas täpsemalt käskkirja andmiseks aluseks olevaid asjaolusid ning vangla kaalutlusi. Vastustaja palus jätta kaebuse pöördumistele vastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõudes läbi vaatamata, kuna kaebaja põhjendas selle nõude esitamist kahju hüvitamise eesmärgiga.
16.Kaebaja esitas 08.05.2021 kohtule täiendavad seisukohad ja tõendid. 1) Vangla ei ole kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel arvestanud kaebaja tervist ega ole hinnanud, kas kaebaja tervis võimaldab vastavaid meetmeid kohaldada ja kaebajat sellistesse tingimustesse paigutada. Samuti puudusid käskkirja andmise seisuga igasugused asjaolud, mis oleksid kinnitanud kaebaja ohtlikkust. Vangla ei saanud arvestada 08.08.2019 hommikul koostatud ettekannetest tulenevat, sest kaebaja süü nendes kirjeldatud rikkumiste toimepanemises ei olnud veel distsiplinaarmenetluse raames tuvastatud. VangS § 69 on vastuolus PS § 18 lg 1, § 28 ja EIÕK art-ga 3, kuna võimaldab vanglal piiramatult kohelda kinnipeetavaid inimväärikust alandavalt ja ebainimlikult ning lõhkuda nende meetmetega isiku vaimset ja füüsilist tervist. 2) Perekonnaliikmetele, lähedastele ja volitatud esindajatele iga päev helistamise mittevõimaldamine esitatud taotluste alusel ja päevakavas sätestatud aegadel on õigusvastane ning vanglale tuleb teha kohustav ettekirjutus lõpetada üksikvangistuses viibimise ajal helistamiste piiramine. Samuti tuleb täita piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) 08.03.2018 vastu võetud raporti (Eesti külastus 27.09–05.10.2017) p-s 55 rõhutatut, et üksikvangistuses viibivale kinnipeetavale tuleb tagada suhtlemine vähemalt 2 tundi päevas. VSkE § 51 lg 2, Viru Vangla kodukorra p 13.9.1.1 esimene lause ja p 13.9.1.4 ning osaliselt VangS § 28 lg 3 tuleb jätta asjas kohaldamata, kuna need on vastuolus põhiseadusega. 3) Vangla on kohustatud talle esitatud pöördumisi menetlema vastavalt nende sisule ning seaduses sätestatud tähtaegade jooksul (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-d 2 ja 4). Samuti, kui vangla piirab kinnipeetava seadusest tulenevat õigust (antud juhul helistamist, kokkusaamist, väljaviimist jne), on vangla kohustatud andma seaduses sätestatud tähtaja jooksul haldusakti ning kinnipeetav ei pea selle saamiseks esitama eraldi pöördumist. Ametnikud on lubamatult käsitanud kaebaja teabenõudeid, millele vastamise tähtaeg on 5 päeva, selgitustaotlustena ja sel viisil pikendanud vastamise tähtaega.
17.Vastustaja esitas 18.05.2021 ja 02.06.2021 kohtule täiendavad seisukohad ja tõendid. 1) Tuvastamisnõude menetlemine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Vangla tunnistab, et kaebaja pöördumistele ei jõutud vangla töökoormuse tõttu tähtaegselt vastata. Samuti ei olnud kõikides vastustes märgitud vabandust. See ei tähenda, et vangla ei tunnistaks oma eksimust. Vangla vabandas kaebaja ees veel kord vastustega hilinemise eest ja märkis, et teeb kõik endast oleneva, et edaspidi haldusmenetluses tähtaegu täpsemalt järgida. 2) Kaebaja osas kohaldati 08.08.2019 õigesti täiendavaid julgeolekuabinõusid. Meetme kohaldamine oli tingitud ainuüksi kaebaja enda vangla julgeolekut ohustavast käitumisest ning ainetud on kaebaja väited, nagu keegi vanglaametnikest vihkaks teda. Kaebaja käitumine Viru
3-19-1803 Vanglas viibides on agressiivne. Samuti on ta korduvalt toime pannud enesevigastusi, mille eesmärk on olnud ilmselgelt manipulatiivne. Kaebaja kannab karistust mõrva eest ning teda on korduvalt karistatud ka vangistuse ajal toime pandud kuritegude eest (sh vägivallakuriteod ja mh ametnike vastu). Kaebaja käitumist vanglas võib kirjeldada kui ettearvamatut, mistõttu on vangla sunnitud reageerima kaebajast lähtuvatele ohtudele äärmise tähelepanu ja tõsidusega ning ei saa neid mingil juhul alahinnata. Vanglal oli 08.08.2019. a käskkirja andmise ajal piisav alus arvata, et kaebajast lähtub oht vangla julgeolekule, sh vanglas viibivate isikute elule ja tervisele. Arvestades kaebaja isikut, oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ainus meede, millega oli võimalik tol hetkel Viru Vangla julgeolek tagada.
KOHTU SEISUKOHT
18.Kaebaja on esitanud kohtule kaebuse, mis on pärast kaebuse osaliselt tagastamist ja läbi vaatamata jätmist jäänud menetlusse Viru Vangla 08.08.2019. a käskkirja nr 6-4/194-1 tühistamise nõudes; nõudes tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla tegevus, mis seisnes kaebaja poolt ajavahemikus 09.08.2019–20.09.2019 esitatud avalduste tähtaegselt lahendamata jätmises ja kaebaja helistamise piiramises 09.08.2019–22.09.2019; ning Viru Vangla kohustamise nõudes lõpetada kaebajale helistamisel õigusvastaste piirangute seadmine. Kohus kontrollib esmalt, kas asjas esineb kaebuse läbi vaatamata jätmise aluseid (I, II), ning lahendab seejärel kaebuse menetlusse jäävas osas (III). Viimasena esitab kohus lõppjäreldused ning lahendab menetluskulude jaotust, jõustunud kohtuotsuse avaldamise ulatust ja kohtumenetluse avalikkust puudutavad küsimused (IV). I
19.HKMS § 151 lg 2 p-s 1 sätestatu kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
20.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta Viru Vangla tegevuse, s.o kaebaja avalduste tähtaegselt lahendamata jätmise õigusvastasuse tuvastamise nõudes HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel koosmõjus HKMS § 121 lg 2 p-ga 1 läbi vaatamata.
21.Kaebuse kohaselt on Viru Vangla direktor jätnud tähtaegselt lahendamata järgmised kaebaja poolt ajavahemikus 09.08.2019–20.09.2019 esitatud taotlused, teabenõuded ja vaided: 1) taotlused helistamiseks täiendavalt volitatud esindajatele; 2) taotlused helistamiseks eraisikutele, lastele, abikaasale ja juriidilistele isikutele; 3) taotlus lühiajaliseks väljaviimiseks 26.08.2019; 4) taotlus lühiajaliseks kokkusaamiseks 29.08.2019 abikaasaga ilma klaasist vaheseinata; 5) taotlus lühiajaliseks väljasõiduks 31.08.2019 kaheks päevaks; 6) taotlus lühiajaliseks kokkusaamiseks esindajaga 05.09.2019; 7) taotlus lühiajaliseks kokkusaamiseks esindaja, eksabikaasa ja lapsega 07.09.2019; 8) teabenõuded väljastada haldusaktid, mille alusel ei võimaldatud kaebajal helistada ajavahemikul 09.08.2019 kuni 20.09.2019 esitatud taotluste alusel; 9) vaided, milles kaebaja vaidlustas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamist, helistamiste mittevõimaldamist ja kodukorra punkte 13.9.1.1 ja 13.9.1.4; 10) ning kaebaja ümberpaigutamise taotlus. Viru Vangla poolt kohtule edastatud dokumentidest nähtuvalt on kaebaja esitanud vanglale järgmised pöördumised järgmistel kuupäevadel ning vangla on neile vastanud järgmiste vastustega.
21.1.Kaebaja 14.08.2019. a selgitustaotlusele seoses tema taotluste alusel helistamise mittevõimaldamisega (II kd, tl 104–104 pöördel) ning 19.08.2019. a taotlusele helistamise lubamiseks (II kd, tl 102–102 pöördel) on Viru Vangla II üksuse juht vastanud 22.10.2019. a kirjaga nr 6-10/31624-2 (II kd, tl 130–131). Nimetatud kirjaga vastati kaebaja 34 pöördumisele,
3-19-1803 mis olid esitatud ajavahemikus 13.08.2019–22.10.2019, ning vangla vabandas osade vastuste viibimise eest.
21.2.19.08.2019 esitas kaebaja vanglale taotlused lühiajaliseks väljaviimiseks 26.08.2019 (II kd, tl 150) ja lühiajaliseks väljasõiduks 31.08.2019 kaheks päevaks (II kd, tl 149), mille vangla tagastas vastavalt 21.10.2019. a otsusega nr 6-10/32531-2 (II kd, tl 135–135 pöördel) ja 21.10.2019. a otsusega nr 6-10/32525-2 (II kd, tl 133).
21.3.Kaebaja on esitanud vanglale 09.08.2019. a taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks esindajaga 05.09.2019 (II kd, tl 139), 21.08.2019. a taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks 29.08.2019 abikaasaga ilma klaasist vaheseinata (II kd, tl 96, 96 pöördel) ning 21.08.2019. a taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks esindaja, eksabikaasa ja lapsega 07.09.2019 (II kd, tl 151). Kahele viimasele neist taotlustest vastas Viru Vangla 21.10.2019. a vastusega nr 6-28/32731-2 (II kd, tl 137–137 pöördel). Samas vastuses selgitas vangla, et ei ole keeldunud kaebajale lühiajalise kokkusaamise loa andmisest 05.09.2019 ja nimetatud kokkusaamiseks oli vangla poolt luba antud ja taotlus graafikusse lisatud.
21.4.Veel on kaebaja esitanud Viru Vanglale teabenõuetena pealkirjastatud taotlused, milles soovis selle põhjendamist, miks ei võimaldatud tal tema taotluste alusel helistada eraisikutele, perekonnaliikmetele, juriidiliste isikutele ja esindajatele erinevatel aegadel 2019. a augustis ja septembris (osad neist taotlustest: II kd, tl 97–101, 103, 145–148). Nendele taotlustele on Viru Vangla vastanud 03.10.2019 (II kd, tl 124–124 pöördel) ja 22.10.2019 (II kd, tl 130–131). 03.10.2019. a vastusega on vastatud kõige varasemalt 09.08.2019 esitatud taotlusele ning 22.10.2019. a vastuses kõige varasemalt 13.08.2019 esitatud taotlusele. 22.10.2019. a vastuses vabandas vangla osaliselt vastuste viibimise eest.
21.5.Kaebaja 10.08.2019. a vaide (I kd, tl 38) Viru Vangla 08.08.2019. a käskkirjale lahendas Viru Vangla 11.09.2019. a vaideotsusega nr 6-12/269-3 (I kd, tl 40–41; II kd, tl 108–109). Vangla tagastas kaebaja 19.08.2019. a vaide helistamise mittevõimaldamisele ja kodukorra punktidele (I kd, tl 44) osaliselt, s.o helistamise mittevõimaldamise osas 28.10.2019. a vaideotsusega nr 6-12/291-2 (II kd, tl 111–111 pöördel). Kaebaja 28.08.2019. a vaide helistamise mittevõimaldamisele (I kd, tl 45) tagastas vangla 04.10.2019. a otsusega nr 6-12/306-2 (I kd, tl 46–47; II kd, tl 113–114).
21.6.Kaebaja väitel on vangla jätnud lahendamata ka tema 12.08.2019. a taotluse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks (II kd, tl 140–141 pöördel). Viru Vangla palus kaebajal 25.09.2019. a otsusega (II kd, tl 126) kõrvaldada taotluse puudused ning jättis 04.11.2019. a otsusega nr 6-10/31370-6 taotluse rahuldamata (II kd, tl 128–128 pöördel).
22.Kaebaja märgib kaebuses ning kinnitas kohtuistungil, et taotleb vastamisega viivitamises seisnevate vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamist tulevikus esitatava kahjunõude ettevalmistamiseks ning preventiivsel eesmärgil.
23.HKMS § 45 lg 2 teise lause kohaselt ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Seega ei ole tuvastamisnõude esitamine tulevikus esitatava kahjunõude ettevalmistamiseks lubatud.
24.Ka preventiivne huvi ei ole praegusel juhul piisavaks, et jaatada kaebajal kaebeõiguse olemasolu tuvastamisnõude esitamiseks. Preventiivsel eesmärgil tuvastamisnõude esitamiseks peab esinema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda. Seega on kaebeõiguse hindamisel oluline tähendus sellel, kas poolte vahel on vaidlus haldusorgani õigusvastase tegevuse üle. Praegusel juhul puudub poolte vahel vaidlus, et Viru Vangla on kaebaja erinevate pöördumiste lahendamisel (vt käesoleva otsuse punkte 21.1–21.6) ületanud selleks ette nähtud tähtaegu (HMS § 5 lg 2, märgukirjale ja selgitustaotlusele
3-19-1803 vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 6, VSkE § 35 lg 2, § 80 lg 2 ja § 82 lg 3, VangS § 11 lg 7, HMS § 80 lg 1). Lisaks sellele, et vangla on vastuse viibimise eest vabandanud osades pöördumistele antud vastustes, on Viru Vangla oma eksimust tunnistanud ja kaebaja ees vabandanud ka kohtumenetluses (nii suuliselt kohtuistungil kui ka 18.05.2021. a kirjalikus avalduses). Kui vastustaja on kaebajale vastamisega hilinemist tunnistanud, ei annaks toimingu õigusvastasuse tuvastamine kaebajale eelist. Seda seisukohta ei muuda asjaolu, et vastustaja võis eksimuse tunnistamisele järgneval ajal samuti hilineda kaebaja pöördumistele vastamisega. Kohtumenetluses rikkumise nn ületuvastamine ei aseta kaebajat tulevikus esitatavatele võimalikele pöördumistele vastuse saamisel paremasse positsiooni, kuna juba kaebuse esitamise ajal ei ole pooltel vaidlust selles, et vastustajal on kohustus vastata teabenõuetele, märgukirjadele ja taotlustel seaduses selleks sätestatud tähtaegade jooksul. (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 28.03.2019. a määrus nr 3-18-593, p 8; Riigikohtu 14.10.2020. a määrus nr 3-19-882, p-d 23.1–23.6)
25.Kaebaja nimetatud pöördumiste seast, millele ei ole tähtaegselt vastatud, ei nähtu kohtule ühtegi sellise iseloomuga pöördumist, mille puhul saaks eeldada, et sellele tähtaegselt vastamata jätmine oleks saanud rikkuda kaebaja õigusi pelgalt pöördumise sisust tulenevalt. Näiteks ei ole tegemist olnud kaebaja tervist vmt olulist küsimust puudutavate pöördumistega. Kaebajal on olnud ning on ka tulevikus võimalus kasutada oma õiguste kaitseks tõhusamaid õiguskaitsevahendeid, näiteks esitada kohustamisnõue või kahjunõue, sh võimaliku kumulatiivse kahju hüvitamiseks (HKMS § 45 lg 2).
26.Kaebaja on taotlenud HKMS § 45 lg 2 põhiseadusevastaseks tunnistamist ja asjas kohaldamata jätmist. Kohtu hinnangul ei ole taotlus põhjendatud. PS § 15 lg-st 1 tulenev kohtukaebeõigus on seadusereservatsioonita põhiõigus, mille piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi ning riive peab olema oma eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu (vt nt Riigikohtu 20.04.2021. a otsus nr 5-20-10, p 51). HKMS § 45 lg-s 2 tuvastamiskaebuse esitamisele seatud piirangute peamiseks eesmärgiks on vältida halduskohtute tarbetut koormamist, st tagada menetlusökonoomia. Tegemist on põhiseadusliku väärtusega, mille kaitsmine on kohtusse pöördumise õiguse piiramise eesmärgina legitiimne (vt nt Riigikohtu 12.12.2017. a otsus nr 5-17-10, p 58). Kohus leiab, et kõnealune kaebeõiguse piirang on taotletava eesmärgi saavutamiseks ka sobiv, vajalik ja proportsionaalne. Kaebajal on võimalus kaitsta samu õigusi tõhusamate õiguskaitsevahenditega ning taotleda talle sama vangla tegevusega tekitatud kahju hüvitamist.
27.Eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal pöördumiste lahendamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks kaebeõigus ning kaebus tuleb jätta selles osas HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel koosmõjus HKMS § 121 lg 2 p-ga 1 läbi vaatamata. II
28.Kohtu hinnangul tuleb jätta kaebus HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata ka helistamist puudutavates nõuetes.
29.Kaebaja on palunud kohtul kohustada Viru Vanglat lõpetama kaebajale helistamisel õigusvastaste piirangute seadmine. Kohus leiab, et sellist nõuet ei saaks ühelgi juhul rahuldada. Samuti tuleb pidada sellega kaitstavat kaebaja õiguste riivet antud juhul väheintensiivseks. HKMS § 121 lg 2 p 21 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. VangS §-st 28 ja VSkE § 51 lg-st 2 ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda graafikuvälist ja piiramatut helistamist (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.04.2021. a määrus nr 3-21-465, p 13). Praegusel juhul on kohtule esitatud abstraktne piirangute lõpetamiseks
3-19-1803 kohustamise nõue olukorras, kus kohtule esitatud andmetest (II kd, tl 152–158 pöördel) nähtuvalt on kaebaja saanud tema osutatud perioodil (s.o 09.08.2019–22.09.2019) tegelikkuses helistada oluliselt rohkem, kui Viru Vangla kodukorra punktid 13.9.1.1 ja 13.9.1.4 seda ette näevad (vähemalt üks kord nädalas kuni 10 minutit). Arvestades, et praeguses asjas esitatud nõue Viru Vangla kodukorra punktide 13.9.1.1 ja 13.9.1.4 tühistamiseks on kohtu poolt 06.01.2020. a määrusega selle esitajale tagastatud, ei ole kohus pidanud vajalikuks suunata kaebajat ka mõne tema õiguste kaitseks tõhusama nõude esitamisele. Seega on täidetud HKMS § 121 lg 2 p 21 ja § 151 lg 2 p 1 kohaldamise eeldused ning kaebus jääb kohustamisnõudes nende sätete alusel läbi vaatamata.
30.Kohus leiab, et kaebuse esitamise ajal oli võimalik jaatada kaebajal kaebeõiguse olemasolu preventiivsel eesmärgil Viru Vangla tegevuse, s.o kaebaja poolt 09.08.2019–22.09.2019 esitatud taotluste (I kd, tl 157–207) alusel helistamisele piirangute seadmise, õigusvastasuse tuvastamise kaebuse esitamiseks. Kui reeglina kontrollitakse kaebeõiguse olemasolu kohtusse pöördumise aja seisuga, siis preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse puhul tuleb erandina veenduda kaebeõiguse jätkuvas olemasolus ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga (vt Riigikohtu 28.05.2014. a määrus nr 3-3-1-8-14, p 12). Puudub vaidlus, et kaebuse esitamise ajal oli kaebaja suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid – ta oli paigutatud eraldatud lukustatud kambrisse ning piiratud oli tema vanglasisest liikumis-ja suhtlemisvabadust ja kehakultuuriga tegelemist. Asjas toimunud kohtuistungil kinnitas aga nii vastustaja kui ka kaebaja ise, et kaebaja suhtes enam täiendavaid julgeolekuabinõusid ei kohaldata ning ta paikneb nn tavarežiimil ehk avatud osakonnas (kohtuistungil alates 00:10:56, protokolli lk 2– 3). Seega ei kohaldu talle enam suletud osakonnas kehtivad reeglid helistamisele ning varem talle suletud osakonnas seatud helistamise piirangute õigusvastasuse tuvastamine ei saa enam kanda preventiivset eesmärki tulevikus nende rakendamist vältida. Seda arvestades on ära langenud kaebajal esinenud põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks ning kaebus tuleb jätta selles osas HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.
31.Kuna kaebus jääb helistamist puudutavates nõuetes sisuliselt läbi vaatamata, ei saa kaebaja poolt välja toodud helistamist puudutavad sätted omada tähtsust asja sisulisel otsustamisel (vt nt Riigikohtu 28.10.2002. a otsus nr 3-4-1-5-02, p 15). Seetõttu ei võta kohus seisukohta kaebaja taotluste osas erinevate helistamist puudutavate sätete, samuti toimingute põhiseadusevastaseks tunnistamiseks. III
32.Pooled vaidlevad praeguses asjas peamiselt selle üle, kas kaebaja suhtes on õiguspäraselt pikendatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist.
33.Viru Vangla 08.08.2019. a käskkirjaga pikendati kaebaja suhtes järgmiste täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist: 1) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (VangS § 69 lg 2 p 4); 2) kaebaja vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine (VangS § 69 lg 2 p 1); 3) ning kehakultuuriga tegelemise keelamine, mis seisnes spordivahendite, sh V7/V8 eluosakonna päevaruumis asetsevate spordivahendite kasutamise keelamises, samuti spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamises (VangS § 69 lg 2 p 3); kaebaja võis spordiga tegeleda jalutuskäigul ja oma kambris. Sama käskkirjaga võimaldati kaebajal töötada V7 eluosakonnas trellustega eraldatud alal koristajana. Kuigi käskkirjas on ekslikult kirjas, et täiendavaid julgeolekuabinõusid pikendati alates 09.02.2019, kinnitas vangla esindaja kohtuistungil, et tegemist on ilmselge eksimusega kuupäeva märkimisel ning tegelikkuses on pikendatud täiendavaid julgeolekuabinõusid alates 09.08.2019. Ka kohtu hinnangul on tegemist pelgalt kirjaveaga, mis ei ole mõjutanud asja otsustamist. Haldusaktist tervikuna on mõistetav julgeolekuabinõude pikendamise tegelik algusaeg.
3-19-1803
34.VangS § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub VangS või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas julgeolekuabinõu kohaldamine on vajalik, ja valida selleks seaduses ettenähtute seast sobiv meede. See tähendab, et kuigi täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine otsustakse kaalutlusõiguse alusel, saab kaalutlusõiguse kasutamine ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamine ja meetme valik toimuda alles pärast VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse tuvastamist. Tartu Ringkonnakohus on selgitanud 28.05.2020. a otsuse nr 3-19-656 p-s 18 järgmist: „Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemises veendumiseks peab vangla hindama faktilisi asjaolusid ning vajadusel koguma tõendeid faktiliste asjaolude kindlaks tegemiseks. Kuigi nendele asjaoludele saab tugineda ka hiljem täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaalutlusotsuse tegemisel, siis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamisel ei teosta vangla kaalutlusõigust ega saa otsustada aluse esinemise üle otstarbekuse kaalutlusest lähtuvalt. Vastavalt ei saa täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamise osas kohaldada HKMS § 158 lg-t 3 ega lähtuda selles sätestatud kohtuliku kontrolli piirangust“.
35.Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma praktikas rõhutanud, et arvestades üksikvangistuse kohaldamises seisneva meetme raskust, on riigiasutused kohustatud enne sellise meetme rakendamist hindama kõiki antud juhtumi asjaolusid (EIK otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75 ja seal esitatud viited varasemale praktikale). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri peab võimaldama teha kindlaks, et ametivõimud on läbi viinud uue hindamise, võttes arvesse mis tahes muutusi kinnipeetava asjaoludes, olukorras või käitumises (EIK 13.11.2018. a otsus asjas nr 70465/14: A.T. vs. Eesti, p 73). Täiendavad julgeolekuabinõud on erakorralised meetmed, mille kohaldamine on VangS § 69 lg 1 järgi lubatud üksnes ohuolukorras. Seetõttu saab eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist kohaldada üksnes ajutiselt olukorras, kus VangS § 69 lg 1 järgi nõutav ohulävend on ületatud (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 06.08.2020. a määrus nr 3-20-1314, p 16). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada. Täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetavate meetmete rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. (vt Riigikohtu 19.05.2017. a otsus nr 3-3-1-10-17, p 17 ja seal viidatud praktika)
36.Eelviidatud sätetest ning kohtupraktikast lähtuvalt tuleb kohtul praeguses asjas hinnata, kas vastustaja on vaidlustatud käskkirja andmisel õigesti tuvastanud asjassepuutuvad faktilised asjaolud ning teinud nende pinnalt põhjendatult järelduse, et kaebaja on jätkuvalt ohtlik teistele isikutele ja esineb raske õigusrikkumise toimepanemise oht. Vastustaja pidi kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel veenduma, et lähitulevikus on piisavalt tõenäoline kaebaja rünne teiste isikute vastu või tõsise õigusrikkumise toimepanemine (vt Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2020. a otsuse nr 3-19-656, p-d 24 ja 25).
37.Enne käskkirja õiguspärasuse kontrollima asumist märgib kohus, et ei jaga kaebaja seisukohta, et VangS § 69 on vastuolus põhiseaduse ja EIÕK-ga. Kaebaja hinnangul seisneb vastuolu selles, et Vang § 69 võimaldab vanglal piiramatult kohelda kinnipeetavaid inimväärikust alandavalt ja ebainimlikult. Vastavalt VangS § 69 lg-le 3 tuleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetada kohe, kui langevad ära VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolud. Samuti on kohtupraktikas korduvalt
3-19-1803 kinnitatud, et kinnipeetava üksikvangistuses hoidmisel tuleb kaaluda üksikvangistuse pika järjestikuse kestuse proportsionaalsust. Üksikvangistuse mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele seisundile tuleb perioodiliselt hinnata ning vastavalt üksikvangistuse pikkusele suureneb vangla põhjendamiskohustus (vt Riigikohtu 10.10.2017. a otsuse nr 3-15-3133 p 18; EIK 06.03.2014. a otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 77 ja seal esitatud viited varasemale praktikale). Seega on vanglal kohustus kindlate ajavahemike järel kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise aluste jätkuvat esinemist ning VangS § 69 põhiseaduse ja EIÕK-ga vastuolus olevaks pidamiseks puuduvad alused. Kaebajal on võimalik saavutada oma õiguste kaitse tavapärase kohtuliku kontrolli raames ilma põhiseaduslikkuse järelevalvet algatamata.
38.Esmalt nõustub kohus vanglaga, et kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on asjakohane arvestada kõiki isikuga seotud asjaolusid, sh varasemat karistatust ja teisi tema käitumise kohta teadaolevaid asjaolusid. Kinnipeetav ei pea olema konkreetsete tegude eest tingimata ka distsiplinaar- või kriminaalkorras karistatud, vaid piisab sellest, kui vastavast teost või kõikidest isikuga seotud asjaoludest kogumis saab veenvalt järeldada temast lähtuvat ohtu VangS § 69 lg 1 tähenduses. Samuti ei pruugi olla asjakohatud vangla tähelepanekud, et kinnipeetav ei austa oma käitumisega vanglas kehtivat korda ega käitu lugupidavalt vanglas töötavatesse isikutesse. Küll tuleb kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid hinnata kogumis, võttes sealjuures arvesse nende tähtsust ja osakaalu ohu kindlakstegemisel.
39.Antud juhul on Viru Vangla kohaldanud kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid regulaarselt alates 13.02.2012, pikendades nende kohaldamist iga kuue kuu järel. Ka enne nimetatud kuupäeva oli kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud, kuid nende kohaldamise kuupäevadest ei saa siiski järeldada regulaarsust. Kohaldatavate meetmete pikendamise otsustamisel oli vanglal 2019. a augustis õigusaktidest ja kohtupraktikast tulenevalt kohustus hinnata, mis ja kuidas on kaebaja käitumises muutunud pärast abinõude kohaldamise pikenemist kuni seitsme ja poole aastani ning kas sellest saab jätkuvalt veenvalt tuletada varem tuvastatud ohuolukorra püsimist. Mida rohkem möödub aega varem täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks alust andnud tegude toimepanemisest, seda vähem peaksid need teod omama kaalu edaspidi täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse hindamisel.
40.Vastustaja on 08.08.2019. a käskkirjas viidanud alates 1993. aastast kuni 2010. aastani kaebajale kohtuotsustega määratud kriminaalkaristustele, alates 2002. aastast vanglas aset leidnud intsidentidele ning alates 2003. aastast kaebaja suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude käskkirjadele. Lisaks enne 08.02.2019 (ehk enne eelmise täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise käskkirja tegemist) kaebajale määratud karistustele ja toimunud intsidentidele on vangla võtnud käskkirja tegemisel arvesse järgmisi pärast 08.02.2019 aset leidnud juhtumeid. - 26.04.2019 karjus kaebaja valvuri peale kõrgendatud hääletoonil seoses sellega, et ta ei soovinud võtta vastu laktoosivaba toitu (26.04.2019. a ettekanne nr 6-20/1893-1; II kd, tl 193). Vangla on kinnitanud, et selles ettekandes fikseeritud teo põhjal ei ole distsiplinaarmenetlust alustatud (kohtuistungil alates 01:34:44, protokolli lk 10). - 18.06.2019 võttis kaebaja läbi trelluste ühelt kinnipeetavalt vastu esemeid ning edastas need kambriukse alt teisele kinnipeetavale (19.06.2019. a ettekanne nr 6-20/3038-1; II kd, tl 198). Selle teo eest karistati kaebajat Viru Vangla 19.07.2019. a käskkirjaga nr 6-3/480-1 noomitusega (II kd, tl 195–196). - 09.07.2019 võttis kaebaja samuti trellukse alt ühelt kinnipeetavalt vastu eseme (09.07.2019. a ettekanne nr 6-20/3428-1; II kd, tl 200). Selle teo eest karistati kaebajat Viru Vangla
3-19-1803 09.08.2019. a käskkirjaga nr 6-3/544-1 samuti noomitusega (II kd, tl 202–203). - 05.06.2019, 06.06.2019, 07.06.2019, 08.06.2019, 09.06.2019, 10.06.2019 ja 07.07.2019 võttis kaebaja erinevatelt kinnipeetavatelt trellukse alt vastu esemeid, mille omakorda edastas V7 osakonnas kartserirežiimil paiknevale kinnipeetavale ja vastupidi (Viru Vangla 08.08.2019. a ettekanded nr 6-20/4003-1, nr 6-20/4008-1, nr 6-20/4009-1, nr 6-20/4011-1; II kd, tl 116, 118, 120 ja 122). Iga nendes ettekannetes kajastatud teo eest (kokku 8) on kaebajat karistatud noomitusega Viru Vangla 09.09.2019. a käskkirjaga nr 6-3/651-1 (II kd, tl 105–106 pöördel).
41.Vaidlustatud käskkirja kohaselt näitab see, et kaebaja on hoolimata tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest pannud toime rikkumisi, seda, et ta on endiselt negatiivselt meelestatud ega ole muutnud oma käitumist, mis võib olla julgeolekuohuks kogu vanglale. Vangla hinnangul näitab kaebaja selline käitumine, et ta ei ole asunud õiguskuulekale teele ning jätkab rikkumiste toimepanemist ja oma käitumisega vangla julgeoleku ohtu seadmist. Lõppjäreldustes on vangla asunud seisukohale, et arvestades kaebaja negatiivset käitumist, sh seda, et kaebaja võtab oma tahte saavutamiseks tarvitusele erinevaid vangla julgeolekut ja vanglas viibivate isikute julgeolekut kahjustavaid meetmeid, on vangla ning vanglas viibivate isikute julgeolek endiselt ohustatud. Nendest vangla põhjendustest ei nähtu, et vangla oleks käskkirjas käsitletud kaebaja rikkumiste ja tema väidetava negatiivselt meelestatuse pinnalt veendunud selles, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsustamise ajal oli piisavalt tõenäoline, et kaebaja ründab mõnda teist isikut ja paneb toime tõsise õigusrikkumise. Vangla on käskkirjas märkinud, et ta ei saa olla täielikult veendunud, et kaebaja teistele isikutele enam ohtu ei kujuta, leidmata samas, et esinenud oleks jätkuv ohuolukord (vrdl Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2020. a otsus nr 3-19-656, p 25).
42.Käskkirja andmisele eelnenud kuue kuu pikkusesse perioodi puutuvalt on vastustaja viidanud ühele juhtumile (26.04.2019), mil kaebaja oli ärritunud ning tema käitumine vanglaametnikega oli agressiivne. Kuigi juhtumi kohta koostatud ettekandest (II kd, tl 193) ei saa järeldada, et kaebaja oleks vanglaametnikku millegagi ähvardanud, iseloomustab ka see tegu kaebajat siiski agressiivse ja ettearvamatu kinnipeetavana. Käskkirja andmisele eelnenud aastasesse perioodi mahub käskkirjas viidatud juhtumitest kaks, s.o lisaks 26.04.2019. a juhtumile 03.12.2018 toimunud intsident, mil kaebaja kasutas vanglaametniku suhtes kõrgendatud hääletooni ning viitas vanglaametnike suunas võimalikule väljaheidetega viskamisele. Võrreldes varasema perioodiga, millest mõnel aastal on fikseeritud juhtumeid kaebaja agressiivsest ja ähvardavast käitumisest peaaegu igakuiselt (nt juuli kuni oktoober 2017), on kaebaja käitumises vaidlustatud käskkirja andmisele eelnenud aastasel perioodil tuvastatud selgelt vähem agressiivsuse väljendamise juhtumeid. Selle arvesse võtmist käskkirjast aga ei nähtu.
43.Kohus ei nõustu vangla poolt kohtuistungil avaldatud seisukohaga, et julgeolekut ohustavaks tegevuseks VangS § 69 lg 1 tähenduses tuli antud juhul pidada ka kaebaja poolt keelatud viisil asjade vahendamist avatud osakonnas ja kartseris olevate kinnipeetavate vahel. Vaieldamatult on tegemist kinnipeetavatele keelatud (Viru Vangla kodukorra p 1.12.19) ning vangla julgeolekut ohustava tegevusega. Samas puuduvad vaidlustatud käskkirjas igasugused põhjendused selle kohta, miks tulenes vangla hinnangul sellest kaebaja tegevusest sedavõrd suur oht, et see pidi tingima kaebaja jätkuva liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise olukorras, kus neid samu kaebaja vabadusi oli juba piiratud. Kohtule esitatud ettekannetest, milles on neid esemete vahendamise juhtumeid kirjeldatud, ilmneb, et kaebaja pani need rikkumised toime ajavahemikul 05.06.2019–07.07.2019. See tähendab, et viimasest vanglaametnike poolt
3-19-1803 tuvastatud sellisest rikkumisest oli vaidlustatud käskkirja andmise ajaks möödunud ca üks kuu. Seega, isegi kui kaebaja vastavast tegevusest oleks saanud konkreetsete asjaolude pinnalt järeldada ohuolukorra esinemist VangS § 69 lg 1 tähenduses, puuduvad käskkirjas ja ka vaideotsuses igasugused andmed selle kohta, et sellist ohtu oleks saanud jaatada ka vaidlustatud käskkirja tegemise ajal.
44.Vangla on kaebusele esitatud vastuses viidanud VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisele ka seoses kaebaja poolt telefoni teel vanglast ettevõtte juhtimisega, kuid ei ole neid asjaolusid ei kirjalikult ega suuliselt kohtumenetluses täiendavalt selgitanud. Ka kohtule jääb ebaselgeks, kuidas oleks suhtlus vanglas väljaspool asuvate isikutega saanud antud juhul kujutada endast alust vanglas kaebajast tuleneva ohu tuvastamisel.
45.Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et vangla ei ole vaidlustatud käskkirjas nõuetekohaselt tuvastanud kaebajast lähtuva ohu esinemist VangS § 69 lg 1 tähenduses. Ainuüksi sel põhjusel on käskkiri materiaalselt õigusvastane ning puudub vajadus hinnata vangla kaalutlusõiguse alusel tehtud konkreetsete meetmete rakendamise otsustuse proportsionaalsust. Seetõttu ei analüüsi kohus lähemalt ka kaebaja väiteid sellest, et vangla pidi täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel võtma arvesse tema tervislikku seisundit. Tühistamisnõue kuulub sellest hoolimata rahuldamisele. IV
46.Eelnevalt esitatud põhjendustel rahuldab kohus kaebuse osaliselt ning tühistab Viru Vangla 08.08.2019. a käskkirja nr 6-4/194-1. Ülejäänud osas jääb kaebus läbi vaatamata.
47.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui vastaspooleks on Eesti Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta.
48.Kaebaja eest on praeguses asjas tasutud 15 eurot riigilõivu esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel (I kd, tl 127). Kaebuse esitamisel 60 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest on kaebaja 06.01.2020. a kohtumäärusega vabastatud. Kuigi kaebus rahuldatakse osaliselt, domineerib antud juhul kaebuse rahuldatud osa (vaidluse sisuline külg ehk kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamine) ning seda arvestades peab kohus põhjendatuks mõista vastustajalt välja asjas tasutud riigilõivu täies ulatuses (vrd Riigikohtu 22.10.2012. a otsus nr 3-3-1-46-12, p 38). Seega tuleb mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 15 euro ulatuses. Menetluskulud 60 euro ulatuses jäävad HKMS § 118 lg 2 teise lause alusel Eesti Vabariigi kanda. Vangla on kohtule kinnitanud, et tal ei ole menetluskulusid, mille väljamõistmist kaebajalt saaks nõuda.
49.Kohus kuulutas 06.01.2020. a määrusega haldusasja kinniseks osas, mis puudutab sama määrusega asja juurde võetud 20.11.2019. a väljavõtet kaebaja haigusjuhtudest perioodil 16.11.2019–20.11.2019 (I kd, tl 144–144 pöördel). Kohus kuulutab asja menetluse täiendavalt kinniseks kohtule 08.05.2021 ja 18.05.2021 esitatud tervisekaardi väljavõtteid puudutavas osas (II kd, tl 182–183, 205–208 pöördel).
50.Kohus avaldab kohtuotsuse avaldamisel kaebaja eraelu kaitseks tema nime tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.