Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Maarika Kuusk, Maili Lokk 29.06.2022, Tartu 3-20-1314 X kaebus Viru Vangla 26.05.2020. a käskkirja 20/1-2/164 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 30.07.2021. a otsus Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X Vastustaja/apellant – Viru Vangla
nr 3-
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu 30.07.2021. a otsus muutmata.
2.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 29.06.2022, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kohaldas 26.05.2020. a käskkirjaga nr 3-20/1-2/164 kinnipeetav X suhtes vangistusseaduse (VangS) § 69 alusel järgmisi täiendavaid julgeolekuabinõusid: eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine. Viru Vangla kirjeldas käskkirjas kinnipeetava suhtes alates 08.08.2019 erinevate käskkirjade alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Vangla osutas, et kinnipeetava varasemad rikkumised kajastuvad eelnevalt koostatud käskkirjades, mistõttu puudub vajadus neid korrata. Vangla viitas lisaks 04.-19.01.2020 ja 18.02.2020 toime pandud rikkumistele (enesevigastamised, ametnike korraldustele mitte
allumine, vangla vara rikkumine, ametnike suhtes ähvardava ja agressiivse kõneviisi kasutamine). Käskkirja põhjenduste kohaselt kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid vangla üldise julgeoleku tagamiseks ja edaspidiste raskete õigusrikkumiste toimepanemise ennetamiseks. Samuti nimetas vangla vajadust välistada oht kinnipeetava elule ja tervisele.
2.Viru Vangla 09.07.2020. a käskkirjaga nr 3-20/1-2/241 täiendas vangla 26.05.2020. a käskkirja põhjendusi. Vangla tõi eraldi esile kaebaja rikkumised alates 06.12.1993, kirjeldas tegusid, mille eest kaebajat on kriminaalkorras karistatud, samuti tema käitumist vangistuse jooksul. Vangla kirjutas täpsemalt lahti 04.-19.01.2020 ja 18.02.2020 toime pandud rikkumised ning viitas 22.06.2020 toimunud intsidendile. Vangla leidis, et kinnipeetava tegevus aastatel 2012-2020 viitab selgelt sellele, et kinnipeetava käitumises esineb agressiivsust ning ta on impulsiivne, tema stressi- ja pingetaluvus on väga madal ning suhtumine vanglaametnike töösse äärmiselt negatiivne. Kaebaja on korduvalt kasutanud vaimset ja füüsilist vägivalda kaaskinnipeetavate ja ametnike suhtes. Kaebaja raskendas ka vanglaametnike töökohustuste täitmist. Vanglaametnikud pidid kaebaja suhtes kasutama jõudu ja erivahendeid vangla julgeoleku tagamiseks. Samuti on kaebaja 2019. ja 2020. a vanglaametnikke ähvardanud ja ei allu nende korraldustele. Kuigi valdavalt esinesid konkreetsed füüsilised ründed teiste isikute vastu enne 2013. aastat, siis ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et viimaste aastate jooksul on kinnipeetav leidnud väljundi vanglaametnike ründamiseks nt fekaalidega viskamise või vanglateenistuse ametnike ähvardamise näol. Kinnipeetava käitumine viitab temast lähtuva ohu jätkuvale püsimisele, kuna käitumismuster on korduv. Intsidendid ajavahemikul 2019-2020 annavad selge arusaamise, et oma tahte saavutamiseks on isik võimeline toime panema õigusrikkumise ning tegelikkuses on kinnipeetava käitumises esinenud kuni käesoleva ajani asjaolusid, mis kinnitavad isiku jätkuvat ohtlikkust ka praegusel ajahetkel. Kinnipeetava varasemat ja praegust vanglasisest käitumist arvestades on vangla julgeolek ja vanglas viibivate isikute julgeolek endiselt ohustatud ning käesolevate meetmetega hoiab vangla ära ohu realiseerumise tulevikus. Kinnipeetav tuleb ka edaspidi paigutada eraldatud lukustatud kambrisse, et teostada tõhusamat järelevalvet kinnipeetava üle ning vältida kokkupuuteid teiste kinnipeetavatega, kelle suhtes võib ta kasutada nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda, samuti ka seetõttu, et kinnipeetaval esineb suitsiidi- ja enesevigastamise kalduvus.
3.Tartu Halduskohtusse saabus 13.07.2020 X kaebus Viru Vangla 26.05.2020. a käskkirja tühistamiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada vaidlustatud käskkirja täitmine kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja 18.02.-26.05.2020 Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas ravil. Tartu Vanglas kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ei kohaldatud. Kaebaja viidi Viru Vanglasse tagasi 26.05.2020. Samal päeval kohaldati ilma igasuguse aluse ja põhjenduseta kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid tähtajatult. VangS § 69 lg-s 1 loetletud asjaolud käskkirja andmise hetkel puudusid. Vastustaja väited kaebaja ohtlikkuse kohta ei vasta tõele. Samuti on vaidlusalune käskkiri ja selle alusel üksikvangistuse kohaldamine ilmselgelt ebaproportsionaalne, kuna vangla on hoidnud kaebajat üksikvangistuses peaaegu üheksa aastat. Viru Vangla 09.07.2020. a käskkirjas toodud põhjendused ei ole asjakohased, sest need on esitatud peaaegu poolteist kuud hiljem teise ametniku poolt.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 18.07.2020. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning peatas Viru Vangla 26.05.2020. a käskkirja ja 09.07.2020. a käskkirja täitmise kuni praeguses asjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni tingimusel, et kaebaja ei pane rohkem toime rikkumisi, mis võivad olla asjakohased täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kontekstis.
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 06.08.2020. a määrusega Viru Vangla määruskaebuse esialgse õiguskaitse määruse peale rahuldamata.
6.Tartu Halduskohus rahuldas 30.07.2021. a otsusega kaebuse ning tühistas Viru Vangla 26.05.2020. a käskkirja nr 3-20/1-2/164 ja 09.07.2020. a käskkirja nr 3-20/1-2/241. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt.
6.1.Kaebaja tegevus alates 2012. a kuni 2018. a alguseni annab tunnistust sellest, et kaebaja on olnud agressiivne, ähvardav, impulsiivne ning negatiivselt meelestatud vanglaametnike ja mõnede kaaskinnipeetavate suhtes. Kaebaja on korduvalt rünnanud kaaskinnipeetavaid (nt 2012. a kaaskinnipeetava ründamine kääridega) ja vanglaametnikke. Lisaks on kaebaja korduvalt ähvardanud vanglaametnikke vägivallaga. Kaebaja on üles näidanud allumatust ning mitmel korral olid vanglaametnikud sunnitud kasutama tema suhtes füüsilist jõudu ja erivahendeid vangla julgeoleku tagamiseks. Kaebaja ei ole 2018. a jaanuari keskpaigast kuni 2019. a veebruari lõpuni toime pannud ühtegi negatiivset tegu, mis võiks tähtsust omada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kontekstis. 2019. a märtsist kuni 2020. a veebruari keskpaigani oli kaebaja aga jälle vanglaametnike peale ärritunud ja häält tõstnud ning neid füüsilise vägivallaga ähvardanud. Samuti keeldus kaebaja korduvalt ametnike korraldustele allumast, mistõttu pidid ametnikud tema suhtes füüsilist jõudu rakendama. Kaebaja on mitu korda takistanud ametnike kambrisse sisenemist. Kaebaja on lõhkunud vangla vara ja korraldanud mitmel korral kambris uputuse. Lisaks on kaebaja edastanud ja võtnud vastu keelatud esemeid. Samuti on kaebaja end korduvalt vigastanud. Viimased negatiivsed intsidendid enne vaidlustatud käskkirja andmist toimusid 18.02.2020.
6.2.Kaebaja paigutati 18.02.2020 Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda ravile. Viru Vangla 09.07.2020. a käskkirjast nähtuvalt käitus kaebaja Tartu Vanglas psühhiaatriaosakonnas ravil viibides hästi. Vangla ei ole viidanud ajavahemikul 19.02.-26.05.2020 ühelegi negatiivsele intsidendile. Vastustaja jättis sisuliselt arvestamata kolme kuu jooksul kaebaja käitumises toimunud olulise paranemise. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on aga määrav roll just kinnipeetava viimase aja käitumisel ning seejuures võib täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kontekstis kinnipeetava käitumise hindamiseks olla piisav vaadata viimasest aastast ka oluliselt lühemat perioodi, nt viimast paari kuud (vt Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2020. a otsus haldusasjas nr 3-19-656, p 23 ja praeguses asjas tehtud Tartu Ringkonnakohtu 06.08.2020. a määrus, p 18). Vangla ei saa lõputult õigustada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ammu toimunud sündmustega, jättes tähelepanuta kinnipeetava käitumises toimunud paranemise. Seda, et kaebajast lähtuva ohu esinemine ei ole täielikult välistatud (ohukahtlus), ei saa võrdsustada ohuolukorraga. Täiendavad julgeolekuabinõud on erakorralised meetmed, mille kohaldamine on VangS § 69 lg 1 järgi lubatud üksnes ohuolukorras, mitte ohukahtluse korral (vt Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2020. a otsus haldusasjas nr 3-19-656, p-d 23‒24).
6.3.Asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal ei saanud 26.05.2020 seisuga pidada piisavalt tõenäoliseks, et kaebaja võiks lähitulevikus rünnata teisi kinnipeetavaid või vanglaametnikke või ohtu panna vangla julgeoleku või iseennast vigastada või toime panna raske õigusrikkumise. Järelikult ei esinenud 26.05.2020. a seisuga ohuolukorda ega VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluseid. See tähendab, et vastustajal puudus alus kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Vastustaja 26.05.2020. a käskkiri on materiaalselt õigusvastane ja tuleb tühistada. Kuna 26.05.2020. a ja 09.07.2020. a käskkirjad on omavahel lahutamatult seotud, tuleb kaebaja õiguste tõhusaks kaitseks ja õigusselguse huvides tühistada ka 09.07.2020. a käskkiri.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Vastustaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 30.07.2021. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.
7.1.VangS § 69 lg 1 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on haldusmenetluse seaduse § 4 lg 1 tähenduses kaalutlusotsus, kus vanglale otsuse tegemise ajal teada olevate asjaolude pinnalt tehakse tulevikku suunatud prognoosotsus, kas konkreetsest kinnipeetavast võib edaspidi lähtuda oht vangla julgeolekule. Halduskohus asus vastuolus HKMS § 158 lg 3 teise ja kolmanda lausega hindama kaalutlusotsuse otstarbekust ning tegi sisuliselt haldusorgani eest uue kaalutlusotsuse.
7.2.Halduskohus järeldas ebaõigesti, et vangla ei tuvastanud kaebajast tulenevat ohtu. Halduskohus leidis, et vangla ei tuvastanud vaidlustatud käskkirjas nõuetekohaselt kaebajast lähtuva ohu esinemist VangS § 69 lg 1 tähenduses. Halduskohus tuvastas samas, et kaebaja oli käskkirjale eelnevalt käitunud ähvardavalt ning pannud toime mitmel korral distsipliinirikkumise.
7.3.Halduskohus põhjendas kaebuse rahuldamist peamiselt sellega, et kuna kaebaja, viibides 18.02.-26.05.2020 Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas ravil, rikkumisi toime ei pannud, siis oleks vangla pidanud eeldama tema ohtlikkuse kadumist. Halduskohus jättis põhjendamatult kõrvale asjaolu, et isiku ohtlikkus võib erinevates vanglates väljenduda erinevalt. Kaebaja osas on teada, et tema sooviks on korduvalt olnud pääseda Viru Vanglast Tartu Vanglasse, sh sealsesse meditsiiniosakonda, mistõttu asjaolu, et Tartu Vanglas ravil viibimise ajal ta uusi rikkumisi toime ei pannud, ei tähenda, et Viru Vanglas on temast lähtuvad julgeolekuriskid maandatud. Käskkirja andmise hetkel oli vangla ohuprognoos, et Viru Vanglasse naasmisel võib kaebaja ohustada julgeolekut justnimelt Viru Vanglas. Lisaks jättis halduskohus arvestamata sellegi, et Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas viibides on vangid, sh kaebaja, oluliselt tõhusama järelevalve all kui tavaosakonnas avatud režiimil viibides. Ainuüksi hea käitumine Tartu Vangla suletud psühhiaatriaosakonnas ravil viibimise ajal ei tähendanud, et oht Viru Vangla julgeolekule ammendus. Seega leidis halduskohus ebaõigesti, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks puudusid VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alused.
8.Kaebaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vangla on erinevates kohtuasjades (3-19-656, 3-19-1803, 3-20-1314) aastaid kohtuid eksitanud valedega, et kaebajat ei saa teiste kinnipeetavate sekka lasta, et kaebaja on kõigile ohtlik jne, kuid vastamise aja seisuga on kaebaja teiste kinnipeetavatega koos avatud eluosakonnas olnud üle aasta ja ükski vangla väide kaebaja ohtlikkusest ei ole paika pidanud. Seega on apellatsioonkaebuses toodud väited järjekordne vangla vale, et õigustada oma õigusvastast käskkirja.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
10.Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja põhjendused ei kinnita kaebajast tulenevat ohtu VangS § 69 lg 1 tähenduses ning 26.05.2020 seisuga ei esinenud aluseid kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud vastuväited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.VangS § 69 lg 1 näeb ette, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik
teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Täiendavate julgeabinõudena kohaldatavad meetmed on loetletud VangS § 69 lg-s 2. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel ning et kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (Riigikohtu 19.05.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 16 ja seal viidatud lahendid).
12.Vastustaja on seisukohal, et halduskohus asus vastuolus HKMS § 158 lg 3 teise ja kolmanda lausega hindama kaalutlusotsuse otstarbekust ning tegi sisuliselt haldusorgani eest uue kaalutlusotsuse. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Halduskohus viitas õigesti Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2020. a otsusele asjas nr 3-19-656, milles ringkonnakohus selgitas, et: „[...] kaalutlusõiguse kasutamine ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamine ja meetme valik saab toimuda alles pärast VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse tuvastamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemises veendumiseks peab vangla hindama faktilisi asjaolusid ning vajadusel koguma tõendeid faktiliste asjaolude kindlaks tegemiseks. Kuigi nendele asjaoludele saab tugineda ka hiljem täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaalutlusotsuse tegemisel, siis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamisel ei teosta vangla kaalutlusõigust ega saa otsustada aluse esinemise üle otstarbekuse kaalutlusest lähtuvalt. Vastavalt ei saa täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamise osas kohaldada HKMS § 158 lg-t 3 ega lähtuda selles sätestatud kohtuliku kontrolli piirangust.ˮ Praeguses asjas leidis halduskohus, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja andmise seisuga ei esinenud VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluseid. Kuivõrd täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamisel ei teosta vangla kaalutlusõigust, siis ei olnud ka halduskohtul alust ega vajadust kaalutlusõiguse teostamise üle kohtulikku kontrolli teostada. Seetõttu ei saanud halduskohus praeguses asjas ka kaalutlusotsuse otstarbekust hinnata ega vangla eest uut kaalutlusotsust teha. Vastustaja etteheide on seega alusetu.
13.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu vastustaja halduskohtu järeldusega, et vanglal puudusid kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alused. Viru Vangla kohaldas kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid teiste isikute ja vangla julgeoleku tagamiseks ning raskete õigusrikkumiste toimepanemise ennetamiseks, samuti selleks, et välistada oht kaebaja elule ja tervisele. Vastustaja arvates on ebaõige halduskohtu järeldus, et vangla ei tuvastanud kaebajast tulenevat ohtu. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu. Vangistusseaduses ei ole sätestatud kriteeriume, mille alusel otsustada, kas isikuga seonduvad asjaolud kogumis ületavad ohu lävendi VangS § 69 lg 1 mõttes. Halduskohus tugines Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2020. a otsusele haldusasjas nr 3-19-656, mille p-s 23 selgitas ringkonnakohus järgmist: „Korrakaitseseaduses, mida vastavalt KorS § 1 lg-le 9 ei kohaldata vangistuse täideviimisele, on oht defineeritud olukorrana, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine (KorS § 5 lg 2). Ohust eristatakse ohukahtlust, mis on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal ei saa tõenäosust, et korrarikkumine aset leiab, pidada piisavaks, kuid mille puhul on alust arvata, et korrarikkumine ei ole välistatud. KorS regulatsioon ei ole käesolevale situatsioonile vahetult üle kantav, kuid põhimõte, et ohuolukorrast tuleb eristada olukorda, kus ei saa välistada kinnipeetava poolt rikkumise toimepanemist, on kooskõlas VangS § 69 lg 1 eesmärgi ning täiendavate julgeolekuabinõude
olemusega, mistõttu saab sellest juhinduda VangS § 69 lg 1 ja lg 3 rakendamisel.ˮ Sama selgitas ringkonnakohus vastustajale ka praeguses haldusasjas 06.08.2020. a tehtud määruses (p 17). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja välja toonud selliseid asjaolusid, mille põhjal oleks vanglal olnud alust pidada kaebaja Viru Vanglasse naasmisel piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset rünnak või muu rikkumine. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et käskkirjades kaebaja varasemat käitumist kirjeldavad asjaolud viitavad võimalusele, et kaebaja võib agressiivselt ja ähvardavalt käituda. Sellisel juhul oli aga tegemist olukorraga, kus tõenäosust ei saanud pidada piisavaks, kuid kaebaja varasemat käitumist arvestades oli alust arvata, et korrarikkumine ei ole välistatud. Seega esines ohukahtlus, mitte ohuolukord. Üksnes ohukahtlus ei ole aga täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks piisav.
14.Õige ei ole vastustaja väide, et halduskohus tuvastas, et kaebaja oli käskkirjale eelnevalt käitunud ähvardavalt ning pannud mitmel korral toime distsipliinirikkumise. Vastupidi, halduskohus märkis otsuse p-s 14, et viimased negatiivsed intsidendid toimusid 18.02.2020 ning et kaebaja käitumine oli enne 26.05.2020. a käskkirja andmist olnud enam kui kolm kuud hea. Halduskohus rõhutas, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on määrav roll just kinnipeetava viimase aja käitumisel ning seejuures võib täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kontekstis kinnipeetava käitumise hindamiseks olla piisav vaadata ka näiteks viimast paari kuud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vangla ei saa lõputult õigustada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ammu toimunud sündmustega, jättes tähelepanuta kinnipeetava käitumises toimunud paranemise. Halduskohus viitas seejuures asjakohaselt ka EIK-i seisukohale, mille järgi peab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri võimaldama teha kindlaks, et ametivõimud on läbi viinud uue hindamise, võttes arvesse mistahes muutusi kinnipeetavaga seotud asjaoludes, olukorras või käitumises (13.11.2018. a otsus asjas A.T. vs Eesti (nr 2), nr 70465/14, p 73).
15.Ringkonnakohus on endiselt seisukohal, et praegusel juhul ei saa jätta kõrvale seda, et pärast Tartu Vanglasse ümberpaigutamist 2020. a veebruaris ei ole kaebaja kasutanud füüsilist vägivalda või osutanud füüsilist vastupanu vanglaametnikele ning 26.05.2020. a käskkirja andmise seisuga ei olnud kaebaja enam kui kolmekuulise ajavahemiku jooksul rikkumisi toime pannud (Tartu Ringkonnakohtu 06.08.2020. a määrus praeguses haldusasjas, p 19). Vastustaja ei ole tähelepanu pööranud sellele, kas kaebaja käitumist võis mõjutada ka see, et Tartu Vanglas viibimise ajal sai ta psühhiaatrilist ravi ning millist mõju omas eeltoodu kaebajast tuleneva ohu hindamisel. Vastustaja märkis 26.05.2020. a käskkirjas üksnes, et: „arvestades, et X viibis Tartu Vanglas perioodil 18.02-26.05.2020, siis puudub Viru Vanglal veendumus nagu ülaltoodud asjaolud oleks ära langenud.ˮ Ringkonnakohus leiab, et sellega jättis vangla sisuliselt kinnipeetava ohtlikkuse 26.05.2020. a seisuga hindamata. Vangla märkis ka 09.07.2020. a käskkirjas põhjendusi täiendades üksnes üldsõnaliselt, et „tegelikkuses on kinnipeetava käitumises esinenud kuni käesoleva ajani asjaolusid, mis kinnitavad isiku jätkuvat ohtlikkust ka praegusel ajahetkelˮ ning et „kinnipeetava varasemat ja praegust vanglasisest käitumist arvestades on vangla julgeolek, vanglas viibivate isikute julgeolek endiselt ohustatudˮ. Kuivõrd vastustaja ei seostanud nimetatud väiteid täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise otsustamise ajal esinenud tegelike asjaoludega, siis ei lükka need ümber kohtu veendumust, et vastustaja jättis muutused kinnipeetava olukorras ja käitumises nõuetekohaselt arvestamata.
16.Vastustaja leiab, et halduskohus jättis põhjendamatult kõrvale asjaolu, et isiku ohtlikkus võib erinevates vanglates väljenduda erinevalt. Ainuüksi hea käitumine Tartu Vangla suletud psühhiaatriaosakonnas ravil viibimise ajal ei tähendanud, et Viru Vanglas on temast lähtuvad
julgeolekuriskid maandatud. Vastustaja rõhutas, et käskkirja andmisel leidis vangla, et Viru Vanglasse naasmisel võib kaebaja ohustada julgeolekut justnimelt Viru Vanglas. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja väited ei muuda eespool toodud kohtu järeldusi. Isegi kui eeldada, et veidi üle kolme kuu Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas ravil viibinud kinnipeetav on Viru Vanglasse naastes sama ohtlik, siis tuleb vanglal esitada asjakohased põhjendused. Sellises olukorras ei piisa sellest, et vangla nendib kinnipeetava varasema käitumise põhjal jätkuva ohu olemasolu.
17.VangS § 69 lg-st 1 tuleneb vastustaja kohustus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuvastada ja põhjendada meetme aluse olemasolu. Kaebaja ohtlikkuse hindamisel olukorras, kus puudub vahetu oht ja vajadus viivitamatuks tegutsemiseks, tuleb põhjalikumalt hinnata ka kaebajaga seotud olulisi asjaolusid ja arvestada olukorra muutumisest tingitud mõju. Vaidlustatud käskkirjas ja selle täiendamisel esitatud kaalutlused keskenduvad kaebaja varasemale käitumisele. Vangla ei ole arvestanud julgeolekuabinõude kohaldamise ajaks kujunenud tegelike asjaoludega. Käskkirjades esitatud põhjendustest ei nähtu, et kaebajast oleks tulenenud oht, mis oleks võinud tingida tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vahetult pärast Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnast Viru Vanglasse saabumist. Vastustaja ei ole nõuetekohaselt põhjendanud kahtlust, et kaebaja oli sel ajal ohtlik teistele isikutele, vangla julgeolekule või iseendale. Halduskohus leidis põhjendatult, et kaebaja suhtes 26.05.2020 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli seetõttu õigusvastane.
18.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus Viru Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.07.2021. a otsuse muutmata.
19.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebajal ei ole apellatsiooniastmes väljamõistetavaid menetluskulusid tekkinud ja menetlusosalised ei ole ka menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis puudub vajadus lahendada apellatsioonimenetluse kulude jaotamise küsimust.
20.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.