Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk 06.05.2021, Tartu 3-18-477 Romeo Kalda kaebus juurdepääsu võimaldamiseks Riigikohtu veebilehele, selle alamlehekülgedele ja veebilehele „Ametlikud Teadaanded” Tartu Halduskohtu 15.04.2020. a otsus Romeo Kalda apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – Romeo Kalda Vastustaja – Viru Vangla Kaasatud haldusorgan – Justiitsministeerium
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde justiitsministri 31.03.2017. a vastus nr 10-4/1972-2.
3.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ning tühistada Tartu Halduskohtu 15.04.2020. a otsus osas, millega lõpetati haldusasja menetlus Riigikohtu veebilehe kaudu EL direktiividele juurdepääsu tagamist puudutavas osas (resolutsiooni p 4).
4.Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes ja täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 06.05.2021, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Romeo Kalda esitas Viru Vanglale 06.09.2013 ja 19.01.2015 taotlused, milles palus
juurdepääsu võimaldamist Riigikohtu veebilehel asuvatele menetlustaotluste läbivaatamise kohtumääruste registrile; distsiplinaarkolleegiumi otsustele; Riigikohtu kodukorrale; kohtunike eetikakoodeksile ja Euroopa Liidu (EL) direktiividele ning veebilehele Ametlikud Teadaanded.
2.Viru Vangla jättis 16.09.2013. a otsusega nr 6-10/30885 ja 09.02.2015. a otsusega nr 6-10/2594-2 kaebaja taotlused rahuldamata. Kaebaja esitas otsuste peale vaided, mille Viru Vangla jättis rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 04.12.2013 ja 23.03.2015 halduskohtule kaebused, milles palus tühistada Viru Vangla 16.09.2013. a otsus ja kohustada Viru Vanglat võimaldama juurdepääs Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele (haldusasi nr 3-13-2425) ning tühistada Viru Vangla 09.02.2015. a otsus, kohustada Viru Vanglat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama ja võimaldama juurdepääs veebilehele Ametlikud Teadaanded (haldusasi nr 3-15-745).
4.Tartu Halduskohus rahuldas 06.05.2014. a otsusega haldusasjas nr 3-13-2425 kaebuse, tühistas Viru Vangla 16.09.2013. a otsuse ja kohustas Viru Vanglat võimaldama juurdepääsu Riigikohtu veebilehel asuvale menetlustaotluste läbivaatamise kohtumääruste registrile; kohtunike distsiplinaarkolleegiumi otsustele; Riigikohtu kodukorrale; kohtunike eetikakoodeksile ning EL direktiividele. Viru Vangla esitas haldusasjas nr 3-13-2425 apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 06.05.2014. a otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta kaebaja kaebus täielikult rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 17.09.2015. a otsusega vastustaja apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu 06.05.2014. a otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata.
5.Tartu Halduskohus jättis 11.06.2015. a otsusega haldusasjas nr 3-15-745 kaebuse rahuldamata. Kaebaja esitas haldusasjas nr 3-15-745 apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 11.06.2015. a otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Tartu Ringkonnakohus jättis 04.10.2016. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 11.06.2015. a otsuse resolutsiooni muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.
6.Kaebaja esitas kassatsioonkaebused ringkonnakohtu otsuste peale haldusasjades nr 3-13-2425 ja 3-15-745.
7.Riigikohus liitis haldusasjad nr 3-13-2425 ja nr 3-15-745 ühte menetlusse ja tühistas 15.12.2017. a otsusega Tartu Ringkonnakohtu 04.10.2016. a otsuse haldusasjas nr 3-15-745 täies ulatuses ning Tartu Ringkonnakohtu 17.09.2015. a otsuse haldusasjas nr 3-13-2425 osaliselt Riigikohtu kodukorrale, kohtunike eetikakoodeksile, distsiplinaarkolleegiumi otsustele ja menetlustaotluste lahendamise tulemustele juurdepääsu osas. Euroopa Liidu direktiividele juurdepääsu osas jättis Riigikohus kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Riigikohus saatis liidetud haldusasja nr 3-13-2425 uueks läbivaatamiseks halduskohtule.
8.R. Kalda esitas 06.03.2018 Tartu Halduskohtule uue kaebuse Viru Vangla 06.11.2017. a haldusakti nr 6-10/30295-2 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks taotluse uueks läbivaatamiseks (tagada juurdepääs kogu Riigikohtu veebilehele). Tartu Halduskohus võttis 16.03.2018. a määrusega kaebuse haldusasjas nr 3-18-477 menetlusse ja liitis haldusasjaga nr 3-13-2425. Uue haldusasja numbriks sai 3-18-477. Kohus kaasas haldusorganina menetlusse Justiitsministeeriumi.
9.Kaebuse kohaselt on vangistusseaduse (VangS) §-st 311 tulenev juurdepääsukeeld
Riigikohtu ja Ametlikud Teadaanded veebilehtedele vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 44 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EÕIK) art-ga 10 ning seda tõlgendavate Euroopa Inimõiguse Kohtu (EIK) lahenditega (Kalda vs. Eesti). Kaebaja arvates on vastustaja viited võimalikele ohtudele ja kulutustele otsitud. Alates 2018. a lisandusid juurdepääsetavatele veebilehtedele õiguskantsleri ja Riigikogu veebilehed ning nende lisamine ei toonud endaga kaasa lisakulutusi. Samamoodi lisati Euroopa Liidu Teataja ja Euroopa Kohtu veebilehed ilma kulutusteta. Järelikult saab vangla lisada ilma lisakulutusteta vangla arvutisse ka Riigikohtu ja Ametlikud Teadaanded veebilehed. Need veebilehed olid 2017. a Viru Vangla arvutites kättesaadavad kahe kuu jooksul. Kaebaja arvates on tehniliselt lihtsam kontrollida Riigikohtu ja Ametlikud Teadaanded veebilehti, kui teisi veebilehti, mis on hetkel avatud. Kaebaja leiab, et Viru Vangla 16.09.2013. a vastus nr 6-10/30885, 09.02.2015. a vastus nr 6-10/2594-2 ja 06.11.2017. a vastus nr 6-10/30295-2 on haldusaktid, mis rikuvad kaebaja õigusi, on nõuetekohaselt motiveerimata, kaalutlusvigadega ning seetõttu formaalselt ja sisuliselt õigusvastased. Sellest tulenevalt taotles kaebaja kohtult Viru Vangla 16.09.2013. a, 09.02.2015. a ja 06.11.2017. a vastuste tühistamist ja Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemist Riigikohtu ja Ametlikud Teadaanded veebilehtedele juurdepääs tagamiseks.
10.Tartu Halduskohus jättis 15.04.2020. a otsusega kaebuse Riigikohtu veebilehele, selle alamlehekülgedele ja Ametlike Teadaannete veebilehele juurdepääsu tagamist puudutavate tühistamisnõuete osas läbi vaatamata, lõpetas haldusasja menetluse Riigikohtu veebilehe kaudu EL direktiividele juurdepääsu tagamist puudutavas osas ja jättis ülejäänud osas kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused:
10.1.Kohus võib HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebuse rahuldamisega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Õiguskirjanduse kohaselt puudub halduskohtul võimalus tühistada toiminguid. Kaebaja taotleb kohtult liidetud haldusasjas Viru Vangla 16.09.2013. a vastuse, 09.02.2015. a vastuse ja 06.11.2017. a vastuse kui haldusaktide tühistamist. Nähtuvalt Riigikohtu 15.12.2017. a otsuse p-st 19.2 haldusasjas nr 3-13-2425, Riigikohtu 07.12.2009. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-5-09 ja Riigikohtu 28.10.2002. a otsusest haldusasjas nr 3-4-1-5-02 on vanglate keelduvaid otsuseid juurdepääsu võimaldamiseks internetis olevatele veebilehekülgedele loetud toiminguteks, mitte haldusaktideks. Sellest tulenevalt on vaidlustatud Viru Vangla vastused, millega keelduti juurdepääsu tagamisest Riigikohtu veebilehele ja veebilehele Ametlikud Teadaanded, toimingud, mitte haldusaktid. Seega ei ole tühistamisnõuete esitamine nimetatud vastuste peale lubatud ja kohus jätab HKMS § 151 lg 2 p-st 1 juhindudes kaebaja tühistamisnõuded läbi vaatamata. Kaebuse eesmärgi saavutamiseks piisab kohustamisnõude esitamisest. Kohustamisnõude läbivaatamise raames hindab kohus ka keelduvate vastuste õiguspärasust.
10.2.HKMS § 152 lg 1 p 1 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebaja on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtuotsus või kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta. Riigikohtu Halduskolleegiumi jättis 15.12.2017. a otsusega asjas nr 3-13-2425 EL direktiividele juurdepääsu osas kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Seega Riigikohtu veebilehe kaudu juurdepääsu EL direktiividele võimaldamise osas on olemas jõustunud Riigikohtu otsus. Sellest tulenevalt lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 1 alusel menetluse Riigikohtu veebilehe kaudu EL direktiividele juurdepääsu tagamiseks esitatud kohustamisnõude osas.
10.3.Kaebaja taotles 24.10.2019 kohtule esitatud avalduses Justiitsministeeriumi Registrite ja Infosüsteemide Keskuselt (RIK) seisukoha väljanõudmist küsimuses, kas vaidlusalustele veebilehtedele on võimalik tagada juurdepääs ilma täiendavaid kulutusi tegemata. Kaebaja taotletava informatsiooni välja nõudmine ole, arvestades muid kohtu kasutuses olevaid tõendeid, ilmtingimata vajalik kaebaja poolt nimetatud asjaolu tõendamiseks ja
lõppkokkuvõttes asja õigeks lahendamiseks (HKMS § 62 lg 2).
10.4.Riigikohtu 15.12.2017. a otsuse (haldusasi nr 3-13-2425) kohaselt tuleb halduskohtul välja selgitada, millised konkreetsed julgeoleku- ja turvariskid kaasnevad riigile kinnipeetavatele juurdepääsu andmisega Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele, kus on avalikustatud Riigikohtu kodukord, kohtunike eetikakoodeks, distsiplinaarkolleegiumi otsused ja menetlustaotluste lahendamise tulemused, ning veebilehele Ametlikud Teadaanded. Samuti tuleb kindlaks teha, kui suured on ressursikulud nende riskide maandamiseks ning ära näidata keelatud toimingud, mida kinnipeetavatel on võimalus vaidlusalustel veebilehtedel teha. Nende tõendite põhjal tuleb halduskohtul uuesti hinnata, kas VangS §-s 311 sätestatud piirang on põhiseaduspärane. Julgeoleku- ja turvariskid
10.5.Vastustaja ja kaasatud haldusorgan väitsid, et juurdepääsu võimaldamisega esineb risk, et kinnipeetavad hakkavad pidama elektroonilist suhtlust ja külastama veebilehti, mis ei ole lubatud. Veebilehtede sisu on ajas muutuv ja nendele võib lisanduda funktsioone, mis võimaldavad kontrollimatut keelatud vanglavälist suhtlust. Veebilehtedel sisalduvad funktsioonid võivad luua võimaluse edastada vanglast väljapoole teateid. Kaebaja väitis, et teiste veebilehtede külastamine ja elektrooniline suhtlemine on välistatud, kui veebilehtedele pannakse vajalikud blokeeringud, nagu on tehtud varem. Kohus nõustub kaebajaga, et nimetatud julgeoleku- ja turvariske on võimalik maandada riigi poolt loodud ja riigi vastutusalas olevatel veebilehtedel. Riigikohtu veebilehele juurdepääsu võimaldamisega esinevad julgeoleku- ja turvariskid, kuid need on maandatavad vajalike blokeeringutega ja vahetu füüsilise järelevalvega. Vastustaja ja kaasatud haldusorgan väitsid, et juurdepääsu võimaldamine veebilehele Ametlikud Teadaanded tooks endaga kaasa täiendavaid julgeoleku- ja turvariske. Kinnipeetavad võivad ligi pääseda kaaskinnipeetava kohta avaldatud infole, mis võib seada ohtu mõne kinnipeetava julgeoleku (nt võlasuhted, väljapressimised jms). Kohus peab neid väiteid põhjendatuks. Riskide maandamise kulud
10.6.Kohus tegi kindlaks, et Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehed on põhimõtteliselt võrreldavad Riigikohtu ja Ametlike Teadaannete veebilehtedega (veebilehed on riigi haldamisel, on lingid teisele veebilehtedele ja võimalused elektrooniliste teabenõuete esitamiseks). Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehtedele juurdepääsu tagamise üle otsustamisel ei leidnud kinnitamist asjaolu, et sellega kaasnevad suured kulud. Vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu (680 SE) menetluse käigus ei leidnud kinnitamist, et nendele veebilehtedele juurdepääsu võimaldamisel kaasneksid otsesed kulud. Kaasatud haldusorgan ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis võiksid kinnitada, et Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehtedele piiratud juurdepääsu võimaldamise näitel kasvavad vaidlusalusele kahele veebilehele piiratud juurdepääsu võimaldamisega märkimisväärselt julgeoleku riskide maandamise kulud. Hinnates kõik tõendeid kogumis, ei pea kohus tõendatuks asjaolu, et seni lubatud veebilehtedele veel kahe veebilehele piiratud juurdepääsu lisamisel kaasneksid julgeoleku riskide maandamiseks suured rahalised kulutused. VangS § 311 põhiseaduspärasus
10.7.VangS § 311 riivab kaebaja PS §-s 44 sätestatut subjektiivset õigust üldiseks kasutamiseks levitatava informatsiooni saamisele. Kuivõrd VangS § 311 takistab kaebaja kohustamisnõude rahuldamist, siis on tegemist asjassepuutuva normiga. Seega vajab VangS § 311 põhiseaduspärasuse kontrolli.
Varasemas menetluses on kõrgemate kohtute poolt tuvastatud, et VangS § 311 legitiimseks eesmärgiks on välistada internetist sellise teabe hankimist, mis võib ohustada vangla julgeolekut ning ühiskonna turvalisust väljaspool vanglat. Kohus leiab, et VangS §-s 311 sätestatud interneti kasutamise piirangu legitiimseks eesmärgiks saab lisaks eelpoolnimetatule pidada kinnipeetava elektroonilise suhtlemise välistamist. Riigikohus leidis, et juurdepääsu tagamisest keeldumine vaidlusalustele veebilehtedele on selle legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobiv meede. Kuigi Riigikohus võttis seisukoha meetme sobivuse osas vaid piirangutes, mis puudutasid Riigikohtu veebilehe alamlehekülgede osa, kuid hetkel on vaidluse all ka kogu veebilehele juurdepääsu tagamine, on see endiselt sobiv meede legitiimse eesmärgi saavutamiseks. Kohus tegi eelnevalt kindlaks, et kinnipeetavatele interneti kaudu Riigikohtu ja Ametlikud Teadaanded veebilehekülgedele juurdepääsu võimaldamisel kaasneksid julgeoleku- ja turvariskid. Riigikohtu veebilehe külastamisega seotud riskid on maandatavad vajalike blokeeringutega ja vahetu järelevalvega. Vaatamata sellele on kohus seisukohal, et siiski puudub tõhus meede, mis maandaks julgeolekuga seotud riske täielikult. Kohus võtab arvesse asjaolu, et viimasel ajal on küberkuritegevus väga arenenud nii Eestis kui ka mujal maailmas. Teatud IT-alaste oskuste olemasolu korral saab internetiga ühendatud arvutil ka kehtestatud blokeeringust üle minna, eriti juhul, kui juurdepääs on võimaldatud mitmetele veebilehtedele ja järelevalvet pidav ametnik ei pruugi visuaalselt tuvastada, kas tegemist on lubatud veebilehega või mitte. Veebilehtedele Riigikohus ja Ametlikud Teadaanded juurdepääsu piiramine on vajalik meede. Riigilt ei saa nõuda alternatiivset vahendit, mille tagajärjeks oleks talumatult kõrge finantskoormus. Kohus leidis eelnevalt, et analoogselt Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehekülgedele juurdepääsu võimaldamisega ei tekita vaidlusalustele veebilehtedele juurdepääsu võimaldamine riigile suurt finantskoormust. Asjakohane on siiski arvestada ka sellega, et kinnipeetavad võivad hakata taotlema aina rohkem juurdepääsu võimaldamist veebilehtedele, mis sisaldavad mingil määral õigusalast informatsiooni, aga samuti veebilehtedele, mis ei ole riigi haldamisel. Kohus nõustub seetõttu vastustaja ja kaasatud haldusorganiga, et iga järgmise veebilehe lubamisega suureneb turvalisuse tagamiseks vajalik ressurss (kumulatiivne efekt) ja suurele hulgale lubatud veebilehtedele juurdepääsu tagamise jälgimine toob paratamatult kaasa märkimisväärsed lisakulutused. Ka EIK pidas asjas Kalda vs. Eesti veebilehtedele juurdepääsu tagamisel tulevikus tekkida võivaid kulusid arvesse võetavaks asjaoluks. Kohus möönab, et kuna õigusalase informatsiooniga veebilehti on väga palju ja muid kasuliku informatsiooniga veebilehti on veelgi rohkem, võivad neile juurdepääsu võimaldamise tagajärjel tekkida kaasatud haldusorgani poolt 20.11.2018. a kirjas nr 3-13/67067 nimetatud kulud. Kohus rõhutab, et üks asi on maandada riske neljal kuni kuuel riigile kuuluval veebilehel, aga teine asi, kuid neid veebilehti on sadakond, veebilehed ei ole riigi haldamisel, need on pidevalt uuendamisel ning interneti kasutamise soovijate arv on suur. Sellisel juhul on üsna keeruline maandada eelpoolnimetatud julgeolekuriske isegi suurte investeeringute korral. Lisaks avaks see tee arvututele vaidlustele selle üle, kas üks või teine internetis asuv allikas on käsitatav õigusalase materjalina või mitte. Ametlike Teadaannete veebilehe puhul ei näe halduskohus ühtki konkreetset meedet, mis tagaks teiste isikute julgeolekule kinnipeetavate poolt kasutamisest lähtuva ohu ärahoidmise selgelt mõjusamalt, kuid kinnipeetavate õigusi vähem riivavalt kui Ametlike Teadaannete veebilehele juurdepääsu täielik keelamine. Juurdepääsupiirang on mõõdukas. Veebilehtedele juurdepääsu keeld ei piira kaebaja õigust saada üldiseks kasutamiseks mõeldud informatsiooni teisel viisil (nt kirjalik teabenõe). Kuigi PS § 44 lg-s 1 sätestatud põhiõigus on reservatsioonita põhiõigus, saab kohtu arvates vanglates interneti kasutamist piirata mitte ainult rangelt teistest põhiseaduslikest väärtustest või teiste isikute põhiõigustest lähtudes, vaid ka eeldusel, et seadusega kehtestatud piirangul on
legitiimne eesmärk ning piirang on proportsionaalne. Kohtu seisukoha toetab ka EIÕK art 10 lg 2 sisu. Erinevalt kohtulahenditest ei ole ülejäänud Riigikohtu veebilehel olev informatsioon kinnipeetavatele õiguste kaitsmiseks vältimatult vajalik. Riigikohtu veebilehel kättesaadavad kohtupraktika analüüsid ja ülevaated on koostatud avalikustatud kohtulahendite põhjal. Seega on sama õigusalane informatsioon kättesaadav vahetult avalikest kohtulahenditest. Istungi aja, lahendi teatavakstegemise aja, kassatsioonkaebuse ja määruskaebuse menetlusse võtmise taotluse lahendamise tulemuse avaldamine on oluline küll kohtumenetluse avalikkuse põhimõtte tagamiseks, kuid ei ole vajalik laiema avaliku sisuga õigusteadlikkuse suurendamiseks. Riigikohtu veebilehe alamleheküljed ei sisalda õiguse allikaid. Erinevalt õigusallikatest ei ole igasugusele õigusalasele informatsioonile juurdepääs veebikeskkonnas kinnipeetavatele nende õiguste kaitsmiseks vältimatult vajalik. EIK-i lahenditest, mis puudutavad kinnipeetavate poolt interneti kasutamise temaatikat, on võimalik aru saada, et pelgalt tuginedes kinnipeetava õigusele saada informatsiooni, ei ole juurdepääsu tagamine põhjendatud. Kinnipeetaval peab olema konkreetne vajadus sellise informatsiooni saamiseks. Kaebusest ja muudest kaebaja poolt kohtule esitatud dokumentidest ei selgu, milles konkreetselt seisneb tema vajadus ligi pääseda kogu Riigikohtu veebilehele. Juhul, kui kaebajal tekib vajadus saada enda kasutusse Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedel olevat informatsiooni, saab ta seda teha, esitades Riigikohtule kirjaliku teabenõude. Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele juurdepääsu puudumine ei riiva intensiivselt kaebaja PS §-s 44 sätestatud õigust, kuna informatsioon ei jää täiesti kättesaamatuks. Ametlikes Teadaannetes avaldatud andmete väljastamine on võimalik teabenõude esitamise korral ka paberil. Haldusasja materjalidest ei selgu, mis eesmärgiga vajab kaebaja veebilehelt Ametlikud Teadaanded informatsiooni. Ebausutav on, et kaebajal oleks ka Ametlikes Teadaannetes avaldatavate andmetega tutvumise korral võimalik asuda teadetest tulenevaid õigusi realiseerima – osaleda ameti- ja kutsekonkurssidel, kasvava metsa raieõiguse või pankrotivara enampakkumistel vms. Veebilehele Ametlikud Teadaanded juurdepääsu keelamisest tulenev riive kaebaja õigusele infomatsiooni saamiseks on väheintensiivne ning juurdepääsu piiramine kolmandate isikute julgeoleku tagamise eesmärgil on kindlalt ülekaalus. Seega on tegemist mõõduka piiranguga. Kokkuvõttes on juurdepääsupiirang Riigikohtu kogu veebilehele, alamlehekülgedele ja veebilehele Ametlikud Teadaanded selle eesmärkide saavutamiseks vajalik ja sobiv ning ei piira kaebaja õigust ülemääraselt. Nimetatud piirang ei riku kaebaja PS §-s 44 sätetatud õigust informatsiooni saamisele.
10.8.Kuna tegemist on põhiseaduspärase piiranguga, on vastustaja õigustatult jätnud 16.09.2013. a, 9.02 2015. a ja 06.11.2017. a vastustega kaebaja taotlused rahuldamata ning keeldunud juurdepääsu võimaldamisest kogu Riigikohtu veebilehele (sh alamlehekülgedele) ja veebilehele Ametlikud Teadaanded. Vastustaja toimingute (keelduvad otsustused) sooritamise ajal kehtinud VangS § 311 ei võimaldanud vanglal kaaluda vaidlusalustele veebilehtedele juurdepääsu võimaldamist ja ei võimalda seda ka praegu. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja etteheited kaalutlusreeglite rikkumiste osas. VangS § 311 takistab vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemist ning sellest tulenevalt ei ole kohustamisnõude rahuldamine võimalik.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
11.1.Halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme (VangS § 311, PS § 11 ja § 44 lg 1 ning EIÕK art 10) ning eiras Riigikohtu 15.12.2017. a otsuse seisukohti, mille kohaselt üksnes abstraktne viitamine võimalikele ohtudele ning järelevalve keerukusele ei ole piisav
selleks, et pidada VangS § 311 piirangut vajalikuks. Samuti ei ole halduskohus arvestanud, et VangS §-s 311 sätestatud piirang on vastuolus EIÕK art-ga 10. Halduskohus oleks pidanud uute tõendite põhjal uuesti hindama ja tunnistama VangS §-s 311 sätestatud piirangu põhiseadusega vastuolus olevaks ja kohaldamata jätma, lähtudes EIK-i 19.01.2016. a otsuses tuvastatust, mille kohaselt rikub juurdepääsupiirang kaebaja EIÕK art-st 10 tulenevaid õigusi.
11.2.Halduskohus rikkus otsuse põhjendamiskohustust ja uurimisprintsiipi, esitades vastuolulisi, paljasõnalisi ja deklaratiivseid järeldusi. Ühelt poolt nõustub kohus kaebajaga, et turvariskid on maandatavad ja lisakulusid ei kaasne, teiselt poolt aga nõustub kohus justiitsministeeriumiga, et esinevad ületamatud turvariskid ja kaasnevad suured kulutused. Halduskohus ei ole välja selgitanud, millised konkreetsed turva-ja julgeolekuriskid taotletava juurdepääsuga kaasnevad ja kui suured on ressursikulud nende maandamiseks. Õiguskantsleri ja Riigikogu veebilehtedele juurdepääsu võimaldamisel eelnõu seletuskirja kohaselt riskid puudusid ja kulusid ei olnud.
11.3.Halduskohus vaatas läbi nõude (Riigikohtu veebilehe kaudu EL direktiividele juurdepääsu tagamine), mida kaebaja uuesti ei taotlenud. Kaebajale on juba ammu tagatud EL direktiividele vaba juurdepääs läbi ELT veebilehe alates 2015. a, kui Tartu Halduskohus rahuldas kaebaja kaebuse haldusasjas nr 3-14-51271. Halduskohtul puudus igasugune alus ja vajadus uuesti selles osas kohtuotsuse resolutsioonis menetlust lõpetada. Halduskohus asus vääralt seisukohale, et kaebaja nõudis viimati esitatud kaebuses uuesti juurdepääsu EL direktiividele läbi Riigikohtu veebilehe.
11.4.Halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse tõendite kogumiseks RIK-ilt, kes seadistab kinnipeetavatele lubatud veebilehti ja kontrollib nende tehnilist korrasolekut. Seega jättis halduskohus ebaõigesti asjas olulised tõendid kogumata.
11.5.Halduskohus otsustas vääralt, et Justiitsministeeriumi 20.11.2017. a vastus nr 13-3/6706-7 Riigikohtule on tõend, mis justkui tõendab, et riske ei saa maandada, kaasnevad kulud, veebilehtedel ei saa välistada teistele veebilehtedele minekut jne. Justiitsministeeriumi 20.11.2017. a vastus kajastas hinnangute andmist kõikide riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste veebilehtede lisandumisega, mitte vaidluse all olevate kahe veebilehe lisamisega.
11.6.Kaebajale on Ametlike Teadaannete veebileht vajalik oma õiguste ja vabaduste kaitseks (nt pankrotimenetluses ei saanud kaebaja kohe teada, millal pankrotihaldur laadis sinna lõpparuande ja muud dokumendid). Samuti on see vajalik kaebajale uurimistööks, mida ta teeb ja õigusteaduse õpingutel ning hobikorras õigusabi osutamisel isikutele, kes on pöördunud kaebaja poole tasuta õigusabi saama erinevates tsiviilvaidlustes. Väited nagu Ametlike Teadaannete veebilehel võivad kinnipeetavad ligi pääseda kaaskinnipeetava kohta avaldatud infole, mis võib seada ohtu mõne kinnipeetava julgeoleku (võlasuhted, väljapressimised) on tõendamata ja otsitud ning see ei ole kuidagi seotud kaebajaga.
11.7.Halduskohus leidis otsuse p-s 21.2, et kaebajal justkui puuduks vajadus pääseda ligi Riigikohtu veebilehele tervikuna. Kaebajal on juurdepääsuvajadus, kuna ta teeb uurimustööd ja õpib iseseisvalt juurat. Samuti on õigusalane info vajalik kaebaja õiguste ja vabaduste kaitsel. Menetlustaotluste otsingusüsteemi vajab kaebaja, et saada teada, millistes haldus- ja tsiviilvaidlustes ei ole kaebusi menetlusse võetud, et asja numbri järgi alama astme kohtu lahendid üles otsida ning põhjendustega tutvuda. Kohtupraktika analüüsid ja ülevaated, õigusalased materjalid ja ringkonnakohtu otsuste annotatsioonid on kaebajale kasulikud õigusalased ja harivad materjalid ning kaebajale konkreetselt vajalikud. Lisaks on need materjalid kaebajale vajalikud, et osutada õigusabi teistele kinnipeetavatele.
11.8.Halduskohus tuvastas ka ise, et hinnates kõiki tõendeid kogumis, ei pea kohus tõendatuks asjaolu, et seni lubatud veebilehtedele veel kahe veebilehele piiratud juurdepääsu lisamisel kaasneksid julgeolekuriskide maandamiseks suured rahalised kulutused (otsuse p 12.2). Väited, et lähitulevikus hakatakse taotlema uusi juurdepääse teistele veebilehtedele, on oletuslikud ja ei saa olla käesoleva kaebuse rahuldamata jätmise põhjuseks. Kuna ohud ja riskid on
maandatavad ja lisakulutusi taotletud juurdepääsu lisamisega ei kaasne, on VangS § 311 tulenev keeld vastuolus PS §-ga 44 ja §-ga 11 koostoimes EIÕK art-ga 10. Kõnealune piirang ei ole mõõdukas ja seega ei ole see ka põhiseaduspärane.
12.Vastustaja palub oma vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Vastustaja jääb esimeses kohtuastmes väljendatud seisukohtade juurde. Vastuseks apellatsioonile märgib vangla, et halduskohus asus õigesti seisukohale, et justiitsministeeriumi 20.11.2017. a vastust Riigikohtule saab käsitleda tõendi väärtusega dokumendina, kuna seal on välja toodud kulutused, mis kaasneksid vangidele internetilehekülgede vaba lubamisega. VangS § 311 on põhiseaduspärane. Vangistuse kandmisega kaasnevad paratamatult piirangud võrreldes vabaduses olevate inimestega. Sellised piirangud on vajalikud mh selleks, et tagada väljaspool vanglat avalik turvalisus. Internet on maailmas virtuaalruum, mis annab võimaluse erinevaks, sh raskesti kontrollitavaks suhtluseks, aga samuti õigusvastaste tegude toimepanekuks. Sellise võimaluse piiramine vangidele on vajalik ja sobiv meede, et vältida mh uute rikkumiste toimepanekut. Piirang on ka proportsionaalne. Interneti kasutamise piirang on seostatav eelkõige PS §-s 44 sätestatud informatsiooni saamise vabadusega. Internet ei ole ainuke info levitamise viis – info levib paralleelselt nt ka ajalehtede, televisiooni ja raadio vahendusel, mis on vangidele kättesaadavad. Lisaks on igal inimesel õigus saada avalikku võimu teostavatelt asutustelt infot kirjalike teabenõuete, selgitustaotluste ja märgukirjade esitamise teel. Seega on ühest kanalist –internetist– saadava informatsiooni piiramine kerge mõjuga ega ole põhiseadusvastane. Vastustaja nõustub kaasatud haldusorgani seisukohtadega veebilehtede lubamisega kaasnevate täiendavate kulude ja turvalisusriskide osas. Iga täiendavalt avatav veebileht tõstab turvalisusriski, samuti kaasnevad kulutused nende pideva monitoorimisega, linkide sulgemisega jne. Tuleb arvestada, et veebilehtede omanikel pole kohustust oma veebilehel muudatuste tegemiseks seda vanglateenistusega kooskõlastada. See tähendab, et vanglateenistus peab pidevalt jälgima, kas ja mis muudatusi on vangidele lubatud veebilehtedel tehtud ja suutma koheselt probleemidele reageerida. Selline tegevus toob paratamatult kaasa täiendavaid kulutusi.
13.Justiitsministeerium leiab oma vastuses, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldamata jätta. Kinnipeetavate internetile ligipääsu laiendamise osas, sh julgeoleku- ja turvariskidega seonduva osas jääb Justiitsministeerium Riigikohtu üldkogule asjas nr 3-3-2-1-16 esitatud seisukohtade juurde (31.03.2017. a vastus nr 10-4/1972-2). Julgeoleku- ja turvariskide ning nende maandamiseks vajalike ressursikulude kohta on Justiitsministeerium vastanud Tartu Halduskohtule 20.11.2017. a vastuses nr 13-3/6706-7, 27.04.2018. a vastuses nr 13-3/585-5, 11.05.2018. a vastuses nr 13-3/2319-5 ja 06.12.2019. a vastuses nr 13-3/6830-1. Nimetatud vastustes avaldatud seisukohad on jätkuvalt asjakohased.
13.1.Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väited uurimisprintsiibi rikkumise kohta on põhjendamata. Justiitsministeerium esitas andmed, mis võimaldasid kohtul hinnata arendusteks vajaminevaid kulutusi ja põhjendused selle kohta, miks tuleb veebilehtede lubamisel arvestada nende järjest kasvava mahuga ja sellega korreleeruva ohuga.
13.2.Veebilehtede sisu on ajas muutuv ja nendele võib lisanduda funktsioone, mis võimaldavad kontrollimatut keelatud vanglavälist suhtlust. Näiteks võivad veebilehtedel sisalduvad funktsioonid luua võimaluse edastada vanglast väljapoole teateid. Vastav näide on vangla praktikas ka olemas. Eeltoodu näitab, et kuigi veebileht ise võib olla turvaline, ei pruugi sellel olevad lisarakendused alati arvestada vangistuses viibivate isikute vanglavälise suhtluse piirangutega seonduvaga ning seda ka riigiasutuste endi hallatavate veebilehtede puhul. Asjaolu, et kõnealuse juhtumi puhul oli tegu õigusaktide andmebaasiga (RT), ilmestab, kui lihtsasti võib kontrollimatu suhtlus saada võimalikuks mistahes veebilehe kaudu. Igasugune
rakendus, mis võimaldab suvalisele meiliaadressile (või ka telefoninumbrile) edastada mingisugust teavet, on vangla jaoks reaalne julgeolekuoht. Samuti võib see ohustada kriminaalmenetluse läbiviimist. Kõiki selliseid võimalusi ei pruugita kohe avastada, samuti ei pruugi olla tagantjärgi tõendatav, et mingit kanalit kasutati info edastamiseks nt õigusrikkumiste toimepanemise eesmärgil.
13.3.Lisaks veebilehtedele ligipääsu tagamisele tuleb iga lehe lubamisel teha pidevat seiret, et avastada võimalikke puudujääke ja turvariske. Kuna kulud ja risk kumuleerivad iga veebilehe lisandumisega, siis ei ole õige vaadelda iga veebilehte eraldiseisvalt. See risk tõuseb iga veebilehe lisandumisega. Viga süsteemis võib tähendada ka seda, et mingi funktsioon on kinnipeetavatele ekslikult kättesaadav. Selliseid turvaauke võib olla keerukas tuvastada ja ei ole ka otstarbekas, et veebilehti selliselt pidevalt kontrollitaks. Ka praegu ei ole seadusandja lähtunud VangS § 311 kehtestamisel sellest, et juurdepääs peaks olema tagatud mistahes veebilehtede osale.
13.4.Kaebaja tugineb turvariski puudumise kohta esitatud väidetes ekslikult õiguskantsleri ja Riigikogu veebilehtede näitele. Kõnealune muudatus oli tingitud EIK-i 19.01.2016. a otsusest kohtuasjas Kalda vs. Eesti, millega tuvastati EIÕK art 10 rikkumine. Eesti on konventsiooni liikmesriigina EIK-i otsuse täitmiseks kohustatud võtma individuaalseid ja vajaduse korral ka üldise iseloomuga meetmeid oma õiguskorras, et tuvastatud rikkumine lõpetada ja tagajärjed heastada. Seega tuleb neile veebilehtedele juurdepääsu tagamist käsitleda riigi poolt kohtuotsuse täitmisena.
13.5.Kaebaja väide turvariskide puudumise kohta ei ole asjakohane. Kahtlemata tekiks kinnipeetavatele järjest täiendavatele veebilehtedele ligipääsu võimaldamisega olukord, kus vanglal ei ole ühel hetkel enam võimalik täita seadusandja poolt vanglateenistusele VangS § 66 lg 1 ja VangS § 29 lg 2 sätestatud kohustust. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS § 29 lg 2 kohaselt kontrollib vanglateenistus, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb või kirjavahetust peab. Olukorras, kus vangil on võimalik saada juurdepääs väga paljudele veebilehtedele, sh veebilehtedele, mida ei halda riigiasutused, ei pruugi olla võimalik vangi suhtlust eesmärgile vastavalt kontrollida.
13.6.Kaebaja soovib ligipääsu internetile, kuna teeb uurimustööd ja õpib iseseisvalt õigusteadust. Sellest ei saa aga teha järeldust, et vangla peaks tagama mistahes võimalused vangi iseseisvaks õppeks (väljaspool hariduse omandamist) interneti vahendusel. Õigusaktide tõlgendusi ja selgitusi on asutused kohustatud oma õigusaktide kohta andma tulenevalt seadusest (MSVS § 3). Seega on kaebajal võimalik pöörduda soovi korral õigusakti või selle eelnõu kohta selgituste saamiseks selle välja töötanud asutuse poole, samuti saab sama sätte alusel pöörduda asutuse poole selle asutuse tegevuse aluseks olevate õigusaktide, asutuse pädevuse ja õigusloome tegevuse kohta selgituste saamiseks. Kuigi teatud info on kättesaadav interneti vahendusel, on sama teavet võimalik saada asutustelt ka muul viisil kui interneti kaudu. Seega ei saa pidada piirangut ebaproportsionaalseks.
13.7.Kaebaja on põhjendanud teabele juurdepääsu vajadust sellega, et õigusalane info on vajalik kaebaja enda õiguste ja vabaduste kaitsel. Samas ei ole selge, millised õigused ja vabadused on jäänud kaebajal kaitseta. Kaebaja ei ole viidanud, milline teave on kaebajal jäänud saamata, mis oleks oluline tema õiguste ja vabaduste kaitseks ja kuidas see on tema õiguste ja vabaduste kaitset mõjutanud. Seetõttu on sellised väited paljasõnalised. Lisaks on kaebaja põhjendanud teabele juurdepääsu vajadust sellega, et soovib osutada õigusabi teistele kinnipeetavatele. Isikute õiguste ja vabaduste kaitseks on kinnipeetavatel eeskätt kasutada selleks kohased õiguskaitsevahendid, mida kaebaja on kasutanud muuhulgas käesolevas menetluses. Samuti on enda õiguste kaitseks võimalik kasutada esindaja abi, seda ka riigi kulul. Lisaks on kinnipeetavatel võimalik tutvuda õigusaktide ja kohtulahendite andmebaasidega, samuti saada teavet Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehtedelt. Seega on kaebajal (ja ka teistel
kinnipeetavatel) võimalik kasutada vastavaid õiguskaitsevahendeid ning ühtlasi on kehtivas õiguses loodud võimalused saada olulist ja vajalikku teavet, mida isik saab kasutada oma õiguste ja vabaduste kaitseks ning seda ilma ülemäärase pingutuse ja kuludeta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Käesolevasse menetlusse on koondatud haldusasjad nr 3-13-2425, nr 3-15-745 ja nr 3-18-477, milles R. Kalda nõuab vangla kohustamist võimaldada talle juurdepääs Riigikohtu veebilehe tervikuna ja selle alamlehekülgedele, millel asuvad Riigikohtu kodukord, kohtunike eetikakoodeks, distsiplinaarkolleegiumi otsused, menetlustaotluste lahendamise tulemused ning veebilehele www.ametlikudteadaanded.ee. Kaebuste esitamise ajal sätestas VangS § 311, et kinnipeetaval ei ole lubatud kasutada Internetti, välja arvatud vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu on vanglateenistuse järelevalve all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile. Käesoleval hetkel sätestab VangS § 311, et kinnipeetaval ei ole lubatud kasutada internetti, välja arvatud vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu on vanglateenistuse järelevalve all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele, kohtulahendite registrile, Riigikogu veebilehele ja õiguskantsleri veebilehele. Kinnipeetaval on keelatud juurdepääs veebilehe osale, mis võimaldab elektroonilist suhtlemist. Tulenevalt Riigikohtu 15.12.2017. a otsusest asjas nr 3-13-2425 ei ole sisulise vaidluse all, et kaebustes käsitletavad ja kinnipeetava poolt küsitavad veebilehed, v.a Riigikohtu lahendite otsingusüsteem, ei kvalifitseeru VangS § 311 kohaselt lubatavateks veebilehtedeks. Seega taandus küsimus sellele, kas VangS § 311 on põhiseaduspärane osas, milles ei võimalda juurdepääsu kaebaja taotletud veebilehtedele. VangS § 311 riivab PS § 44 lg-st 1 tulenevat igaühe õigust vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Samas lahendis nõustus Riigikohus ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlusaluste veebilehtede osas on VangS §-st 311 tuleneval piirangul legitiimne eesmärk välistada kinnipeetavatel internetist sellise teabe hankimist, mis võib ohustada vangla julgeolekut ning ühiskonna turvalisust väljaspool vanglat ning veebilehtedele juurdepääsuõiguse andmise keelamine on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend. Vaidluse põhiraskus taandus küsimusele, et kas vaidlusalustele veebilehtedele kinnipeetavate ligipääsu piiramine on proportsionaalne meede, s.o lisaks abinõu sobivusele ka vajalik ja mõõdukas. Riigikohus leidis, et kohtute tuvastatud asjaolud ei ole piisavad põhjendamaks juurdepääsu keelamise vajalikkust vaidlusaluste veebilehtede osas ning asja uuel lahendamisel tuleb välja selgitada, millised konkreetsed julgeoleku- ja turvariskid kaasnevad riigile kinnipeetavatele juurdepääsu andmisega Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele ja veebilehele www.ametlikudteadaanded.ee. Ühtlasi tuleb kindlaks teha, kui suured on ressursikulud nende riskide maandamiseks ja ära näidata keelatud toimingud, mida kinnipeetavatel on võimalus vaidlusalustel veebilehtedel teha. Vaidlusaluses 15.04.2020. a otsuses jõudis halduskohus lõppjäreldusele, et VangS §-s 311 sätestatud piirang on põhiseaduspärane, kuna see on vajalik ja mõõdukas, sest kinnipeetavatele interneti kaudu Riigikohtu veebilehele tervikuna, s.h kaebuses loetletud alamlehekülgedele ja Ametlikud Teadaanded veebileheküljele juurdepääsu võimaldamisega kaasnevad julgeolekuja turvariskid ning puudub tõhus meede, mis maandaks need riskid täielikult ning iga järgmise veebilehe lubamisega suureneb ka turvalisuse tagamiseks vajalik ressurss.
15.Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses muuhulgas, et halduskohus vaatas läbi ka nõude (Riigikohtu veebilehe kaudu EL direktiividele juurdepääsu tagamine), mida kaebaja haldusasjas nr 3-18-477 esitatud kaebuses uuesti ei taotlenud. Vaidlusaluses otsuses lõpetas kohus haldusasja menetluse Riigikohtu veebilehe kaudu EL direktiividele juurdepääsu tagamist puudutavas osas HKMS § 152 lg 1 p 1 alusel, kuna
Riigikohus jättis 15.12.2017. a otsusega asjas nr 3-13-2425 EL direktiividele juurdepääsu osas kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata, mis tähendab, et Riigikohtu veebilehe kaudu EL direktiividele juurdepääsu võimaldamiseks kohustamise nõude osas on olemas jõustunud otsus. HKMS § 2 lg 3 kohaselt lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel. HKMS § 41 lg 1 kohaselt määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja kaebuse alus. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Lähtudes 06.03.2018 halduskohtule esitatud kaebuses sisust (haldusasi nr 3-18-477), Viru Vanglale esitatud taotlusest ja vaidest ning 02.04.2019. a istungiprotokollist, nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et 06.03.2018. a kaebuses ei esitanud ta kaebuse osana nõuet Riigikohtu veebilehe kaudu EL direktiividele juurdepääsu tagamiseks. Loetletud materjalidest nähtuvalt taotles kaebaja selles kaebuses otsest juurdepääsu Riigikohtu uuele veebilehele (www.riigikohus.ee) põhjusel, et alates 11.08.2017 võimaldati vanglas Riigikohtu lahendite otsingut üksnes https://rikos.rik.ee/ kaudu, mitte Riigikohtu enda veebilehe kaudu. Sellest tulenevalt on halduskohus teinud asjas otsuse ka nõude osas, mida kaebaja 06.03.2018. a kaebuses tegelikult ei esitanud ja halduskohtu 15.04.2020. a otsus tuleb seetõttu resolutsiooni p 4 osas tühistada.
16.Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väited uurimisprintsiibi rikkumisest halduskohtu poolt olulise tõendi kogumata jätmise tõttu on põhjendamata. Apellatsioonkaebuse p-des 1.2 ja 2.2 viitab kaebaja tõendi kogumata jätmisele ja RIK-i kaasamata jätmisele, kuid sealt ei nähtu, mis tõend see pidi olema ja mida sisaldama, mida see peaks tõendama ja kuidas see võiks aidata kaasa kaebuse lahendamisele ega ka seda, kuidas on selle kogumata jätmine väidetavalt mõjutanud vaidlusaluse kohtuotsuse tegemist. Apellatsioonkaebuse p-st 2.2.1 võib aru saada, et kaebaja peab uurimisprintsiibi rikkumiseks seda, et halduskohus jättis otsuses rahuldamata tema 21.10.2019 esitatud taotluse nõuda RIK-ilt välja seisukoht selle kohta, kas vaidlusaluseid veebilehti on võimalik seadistada analoogselt 2017. aastaga, kui need olid kaks kuud kinnipeetavatele kättesaadavad. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et RIK-i töötaja oleks ilmselt saanud kinnitada kaebaja väiteid sellest, et vaidlusaluste veebilehtede seadistamine kinnipeetavate arvutites ei ole keeruline, puuduvad turvariskid ja kulud. Halduskohus põhjendas RIK-ilt seisukoha küsimata jätmist vaidlusaluse otsuse p-des 8 ja 9 ning ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Halduskohus selgitas, et kohus kogub HKMS § 62 lg 2 kohaselt asja õigeks lahendamiseks vajaolevaid tõendeid. Menetlusosalistele oli 16.03.2018. a määrusega antud võimalus esitada menetluse käigus tõendeid ning Justiitsministeerium esitas selleks 27.04.2018. a vastuse, viidates selles ka oma Riigikohtule esitatud 20.11.2017. a vastusele nr 13-3/6706-7 ja justiitsministri 31.03.2017. a vastusele nr 10-4/1972-2, mis esitati Riigikohtu üldkogule asjas nr 3-3-2-1-16, milles kõikides esitati andmed, mis võimaldasid kohtul hinnata arendusteks vajaminevaid kulutusi ja põhjendusi selle kohta, miks tuleb veebilehtede lubamisel arvestada nende järjest kasvava mahuga ja sellega seoses ka vastavalt kasvava ohuga. HKMS § 56 kohaselt on tõend igasugune teave, mis on seaduses sätestatud menetlusvormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 272 järgi on tõendiks ka dokumentaalne tõend, milleks on igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Dokumendid on ka ametlikud ja isiklikud kirjad, kohtulahendid teistes kohtuasjades ning menetlusosalise poolt kohtule esitatud
eriteadmistega isikute arvamused. Halduskohus asus seega põhjendatult seisukohale, et justiitsministeeriumi 20.11.2017. a vastust nr 13-3/6706-7 saab samuti käsitleda tõendina ja võttis selle asja materjalide juurde. Sama tõend kajastub RKHK 15.12.2017. a otsuses asjas nr 3-13-2425 p-s 13 ning kaebaja väide, et seda vastust ei saa pidada tõendiks, kuna Riigikohus seda tõendina ei hinnanud, ei ole põhjendatud, kuna Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel üksnes neid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtute otsustega, ning ei hinda tõendeid ise (HKMS § 229 lg 2 esimene lause ja lg 3). Seetõttu saatiski Riigikohus käesoleva asja tagasi uueks arutamiseks halduskohtule. Mis puudutab veel RIK-ilt arvamuse küsimise vajadust ja otstarbekust, siis ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et RIK on justiitsministri 18.04.2007. a määruse nr 20 „Registrite ja Infosüsteemide Keskuse põhimäärus“ § 1 kohaselt justiitsministeeriumi hallatav riigiasutus. Puudub mõistlik põhjus kahelda, et justiitsministeeriumi poolt Riigikohtule esitatud vastuses nr 13-3/6706-7 ja 31.03.2017. a vastuses nr 10-4/1972-2 ning 27.04.2018. a halduskohtule esitatud vastuses ei oleks arvestatud ministeeriumi hallatava asutuse käsutuses olevat teavet.
17.Kaebaja väidab samuti, et halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus otsuse põhjendamiskohustust. Halduskohus oleks pidanud ka uute tõendite põhjal uuesti asjaolusid hindama ja tunnistama VangS §-s 311 sätestatud piirangu põhiseadusega vastuolus olevaks ja kohaldamata jätma, lähtudes EIK-i 19.01.2016. a otsuses tuvastatust, mille kohaselt rikub juurdepääsupiirang kaebaja EIÕK art-st 10 tulenevaid õigusi. Ringkonnakohus möönab, et halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendused ja kohtu seisukoha kujunemine on raskesti jälgitavad, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus siiski materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud ega teinud lõppjärelduses esitatud kaebuste kohta sisuliselt ebaõiget otsust. Mis puudutab kaebaja viidet EIK-i 19.01.2016. a otsusele Kalda vs. Eesti, siis kuigi EIÕK art 32 lg 1 kohaselt on EIÕK tõlgendamise ja kohaldamise küsimused EIK-i pädevuses, ei ole nimetatud otsuse pinnal võimalik asuda seisukohale, et EIK võttis seisukoha ka küsimuses, kas VangS § 311 regulatsioon sobitub EIÕK art-ga 10 või mitte. Kuigi EIK rahuldas 19.01.2016. a otsusega asjas nr 17429/10 R. Kalda kaebuse, tehes kindlaks EIÕK art 10 rikkumise, ei tulene sellest otsusest otseselt, et EIÕK art 10 rikkumise tingis VangS § 311 sõnastus. Kohtuotsuses leiti näiteks, et piirangut saab pidada asjakohaseks, kui selle tingivad turva- ja majanduslikud kaalutlused. Ringkonnakohtu arvates sai selles asjas määravaks eeskätt ebapiisavate põhjenduste esitamine konkreetses kohtuvaidluses. Samuti tuleb arvestada seda, et EIK-i 19.01.2016. a otsusega tuvastati EIÕK rikkumine üksnes veebilehtede puhul www.coe.ee, www.oiguskantsler.ee ja www.riigikogu.ee ning sellest ei saa järeldada, et automaatselt oleks EIÕK art 10 rikutud ka kõigi teiste veebilehtede piirangutega, mille aluseks on VangS § 311. Seadusesätte võimalik vastuolu konventsiooniga ei tähenda samuti veel selle vastuolu põhiseadusega. VangS § 311 puhul on tegemist sättega, mille põhiseaduspärasust on Riigikohtu üldkogu juba hinnanud ja tunnistanud selle oma 07.12.2009. a kohtuotsusega asjas nr 3-3-1-5-09 põhiseadusega kooskõlas olevaks. Nimetatud seisukoha võib välja lugeda üldkogu 30.06.2017. a otsusest asjas nr 3-3-2-1-16, sest kõnealuse kohtuotsusega jäeti muutmata üldkogu 07.12.2009. a otsuse põhjendused VangS § 311 põhiseaduspärasuse kohta ja esitatud teistmisavaldus läbi vaatamata põhiseaduslikkuse järelevalve asja puudutavas osas.
18.Kaebaja põhjendab jätkuvalt ka apellatsioonkaebuses veebilehele www.ametlikudteadaanded.ee juurdepääsu vajadust sellega, et õigusalane info on vajalik tema enda õiguste ja vabaduste kaitsel. Samas ei ole jätkuvalt selge, millised õigused ja vabadused on jäänud kaebajal tema hinnangul kaitseta. Kaebaja ei ole viidanud, milline teave on kaebajal jäänud kõnealuse piirangu tõttu saamata, mis oleks olnud oluline tema õiguste ja vabaduste
kaitseks ja kuidas selle info saamata jäämine on tema õiguste ja vabaduste kaitset mõjutanud. Seetõttu on kaebaja sellekohased väited paljasõnalised. Lisaks põhjendas kaebaja nimetatud veebilehel olevale teabele juurdepääsu vajadust sellega, et soovib osutada vanglas õigusabi teistele kinnipeetavatele, kelle põhiõigusi süstemaatiliselt vanglas rikutakse. Ringkonnakohus märgib, et enda õiguste kaitseks on kinnipeetaval võimalik kasutada esindaja abi ja seda ka riigi kulul. Lisaks on kinnipeetavatel võimalik vanglas tutvuda õigusaktide ja kohtulahendite andmebaasidega, samuti saada teavet riigikogu ja õiguskantsleri veebilehtedelt. Seega on kaebajal (ja ka teistel kinnipeetavatel) eeskätt võimalik oma õiguste kaitseks kasutada selleks kohaseid õiguskaitsevahendeid ning kehtivas õiguses on loodud võimalused saada sellist olulist ja vajalikku teavet, mida isik saab kasutada oma õiguste ja vabaduste kaitseks ilma ülemäärase pingutuse ja kuludeta. Lisaks sellele avaldatakse Ametlikes Teadaannetes üksnes teateid, kutseid ja kuulutusi, mille avaldamise kohustus tuleneb seadusest, Vabariigi Valitsuse või ministri määrusest ja mille avaldamist muus väljaandes ei ole ette nähtud (RTS § 13 lg 2). Teateid, kutseid ja kuulutusi ei saa lugeda kohtulahenditeks ning ebaõige on kaebaja seisukoht, et Ametlikes Teadaannetes avaldatakse neid kohtute määrusi ja otsuseid, mida ei ole KIS-is. Kõik Eesti Vabariigi kohtuasjades tehtud lahendid on KIS-is kättesaadavad. Samas on isikul, kes ise konkreetses kohtumenetluses ei osale, võimalik otsida kõigi kohtuastmete lahendeid Riigi Teataja veebilehelt viite all "kohtuteave". Ametlike Teadaannete funktsiooniks ei ole ka kohtulahendite kohta teabe edastamine. Veebilehe funktsiooniks on kohtuteadete kättetoimetamine isikutele, kelle asukoht ei ole kohtutele teada. Kaebaja asukoht on riigiasutustele teada. Kaebaja VangS §-st 311 tulenev õigus tutvuda kohtulahenditega, samuti muude teda puudutavate menetlustega, on seega piisaval määral tagatud ka ilma juurdepääsuta Ametlikele Teadaannetele. Lisaks eelnevale on Ametlikud Teadaanded põhimääruse § 1 lg 3 järgi riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mis allub selles osas avaliku teabe seaduse (AvTS) 51 peatükis sätestatud regulatsioonile. Seega on vastavast andmekogust andmete väljastamine võimalik teabenõude esitamise korral ka paberil, arvestades AvTS-is sätestatud teabe väljastamise viise, mistõttu ei ole veebileht ainus Ametlikest Teadaannetest teabe kättesaamise koht. Ühtlasi ei saa eirata asjaolu, et Ametlikes Teadaannetes kajastuvat informatsiooni on võimalik ära kasutada ka muul eesmärgil (vt Justiitsministeeriumi 20.11.2017. a vastus nr 133/6706-7 p 2.2). Suur osa teadaandeid rahvastikuregistrist sisaldavad näiteks kontrollitud isikute ees- ja perekonnanimesid, isikukoode ja kontaktandeid (isikuandmeid). Teated sisaldavad muuhulgas ka andmeid sotsiaaltoetuste ja hüvitiste, varade arestimiste, pärimiste, rahvastikuregistri järgse elukoha aadressi muutmise, peremehetute ehitiste, isikute surnuks ja teadmata kadunuks tunnistamiste, liiklustrahvide jms kohta. Seetõttu on jätkuvalt küsitav, kuidas teiste isikute kohta eelviidatud andmetega tutvumine näiteks ka väidetava üldise huvi alusel aitaks kuidagi kaasa konkreetse kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsele. Ringkonnakohus nõustub eeltoodust tulenevalt halduskohtuga, et riive, mis kaasneb kaebajale Ametlike Teadaannete veebilehele juurdepääsu mittelubamisega, on lehe sisu arvestades väheintensiivne.
19.Riigikohtu lahenditele on kaebajal juurdepääs tagatud https://rikos.rik.ee/ kaudu, mis on sisuliselt sama Riigikohtu enda veebilehel oleva lahendite otsinguga, milles saab samuti kohtulahendeid otsida aasta, kohtuasja numbri, asja liigi, otsuse kuupäeva, kohtukoosseisu tunnuse, menetluse liigi, annotatsiooni ja teksti järgi. Ülejäänud Riigikohtu veebilehel olevad allikad ei liigitu ei õigusaktide andmebaasiks ega kohtulahendite registriks. VangS § 311 ei ole võimalik tõlgendada laiendavalt, lugedes Riigikohtu veebilehe muid alamlehekülgi õigusaktide andmebaasideks või kohtulahendite registriteks, kuna selline tõlgendus läheks vastuollu normi eesmärgiga, milleks on välistada üldjuhul kinnipeetavate interneti kasutamine. Seetõttu ongi kinnipeetavatele tagatud internetis juurdepääs vaid õigusaktidele ja kohtulahenditele.
Juurdepääs neile allikatele on põhjendatud, kuna need on vajalikud kinnipeetavale kaebeõiguse teostamiseks. Samas on põhjendatud muudele õigusalastele materjalidele, sh Riigikohtu veebilehel asuvatele muudele materjalidele, juurdepääsu keelamine, kuna need materjalid ei ole erinevalt õigusallikatest isikule õiguste kaitsmiseks vältimatult vajalikud. Kaebaja leiab, et tal on siiski juurdepääsuvajadus ka teistele Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele (Riigikohtu kodukord, kohtunikueetika koodeks, distsiplinaarkolleegiumi otsused, menetlustaotluste lahendamise tulemused), kuna ta teeb uurimustööd ja õpib vanglas iseseisvalt õigusteadust. Kahtlemata tuleb kinnipeetavaid hariduse omandamisel suunata ja seda soodustada (VangS § 34 lg 6), kuid sellest ei sa teha järeldust, et vangla peaks tagama kinnipeetavale mistahes võimalused hobikorras iseseisvaks õppeks interneti vahendusel. VangS §-de 35 ja 36 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale, kellel puudub põhiharidus, selle omandamine vastava riikliku õppekava alusel juhul kui see on individuaalses täitmiskavas ette nähtud ning põhihariduse omandanud kinnipeetavale võimaldatakse üldkeskhariduse omandamine, samuti kutsehariduse omandamine ja võimalus osaleda tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolituses, juhul kui see on kinnipeetava individuaalses täitmiskavas ette nähtud. Teave, mida kinnipeetaval on tarvis tema enda õiguste ja vabaduste kaitseks, seondub eelkõige vangistuse täideviimisega, s.o ühelt poolt vangistuse taasühiskonnastava osaga ning teisalt vangla julgeoleku tagamiseks vajalike meetmetega. Õigusaktid ja kohtulahendid on kinnipeetavatele kättesaadavad ning muu avaliku teabe osas on asutustel kohustus anda selgitusi ja see selgitus isikule tema taotlusel väljastada. Sõltuvalt pöördumise sisust (teabenõue, selgitustaotlus), lahendatakse selline taotlus reeglina hiljemalt 5 tööpäeva või 30 kalendripäeva jooksul. Sama kord kehtib ka vabaduses viibivate isikute puhul ning seda ei saa pidada ebamõistlikult pikaks ajaks. Õigusaktide tõlgendusi ja selgitusi on asutused kohustatud oma õigusaktide kohta andma tulenevalt seadusest (MSVS § 3). Seega on kaebajal võimalik pöörduda soovi korral õigusakti või selle eelnõu kohta selgituste saamiseks selle välja töötanud asutuse poole, samuti saab sama sätte alusel pöörduda asutuse poole selle asutuse tegevuse aluseks olevate õigusaktide, asutuse pädevuse ja õigusloome tegevuse kohta selgituste saamiseks. Kuigi teatud info on kättesaadav interneti vahendusel, on sama teavet võimalik asutustelt saada ka muul viisil kui interneti kaudu. Lisaks ei ole vaidlust selles, et vanglad on teinud kinnipeetavatele paljud õigusalased materjalid kättesaadavaks väljatrükkidena ja nendega on kinnipeetavatel võimalik tutvuda vangla raamatukogu kaudu (nt Euroopa Vanglareeglistik ja selle selgitused, samuti põhiseaduse, vangistusseaduse ja karistusseadustiku kommenteeritud väljaanded, CPT raportid). Vanglate raamatukogudes on kättesaadavad ka erinevad õiguse õppematerjalid, nt riigiõiguse, perekonnaõiguse, võlaõiguse üld- ja eriosa, kriminaaltäitevõiguse ja õiguse aluste kohta Kohtuvaidluste puhul on kinnipeetavale kogu vajalik materjal (õigusaktid, kohtulahendid) kättesaadav ning interneti muus osas kasutamise piirang ei takista tal efektiivselt oma õigusi kohtumenetluses kaitsmast ja seda vajadusel ka esindaja või kaitsja abil. Erinevalt õigusallikatest, ei ole muud materjalid isikule õiguste kaitsmiseks vältimatult vajalikud. Nagu juba märgitud, tuleb kinnipeetava jaoks vajaliku teabena mõista informatsiooni, mis vahetult seostub konkreetse vangistuses viibiva isikuga ja tema enda õiguste või kohustustega. Igasugust muud infot mistahes veebilehel saab lugeda üksnes silmaringi avardavaks, kuid see ei tähenda, et sellele teabele ligipääsu mittevõimaldamist saab lugeda vangistusega paratamatult kaasnevat ebamugavust ületavaks. Lisaks kohtupraktikale sisaldab ka Riigikohtu veebileht üldharivaid materjale ning kohtupraktika analüüse. Asjaolu, et sama teave, millega on võimalik tutvuda kohtulahendite põhjal, on kokku kogutud ja süstematiseeritud (analüüside puhul), ei muuda seda sisult erinevaks ja uueks teabeks. Samuti sisaldab Riigikohtu veebileht erinevaid kohtu sisemist töökorda reguleerivaid dokumente nagu kodukord, kohtunike eetikakoodeks ja distsiplinaarkolleegiumi otsuseid, mis ei ole otseselt vajalikud kaebaja subjektiivsete õiguste
kaitseks. Kaebaja viidatud menetlustaotluste lahendamise tulemused ei ole samuti selline materjal, mis annaks kinnipeetavale otsest lisaväärtust olukorras, mis puudutab tema enda õiguste kaitset, s.h tema kaitset kohtumenetluses. Eelnevatel põhjustel võib ka Riigikohtu alamlehtedele ligipääsu piiramist lugeda väheintensiivseks riiveks.
20.Kaebaja väide turvariskide puudumise ja täiendavate kulutuste tegemise vajaduse puudumise kohta seonduvalt vaidlusalustele veebilehekülgedele juurdepääsu võimaldamisega ei ole ringkonnakohtu hinnangul asjakohane ega ka põhjendatud. Nagu juba märgitud, andis halduskohus menetlusosalistele võimaluse esitada menetluse käigus tõendeid ning Justiitsministeerium esitas selleks 27.04.2018. a vastuse, viidates selles ka oma Riigikohtule esitatud 20.11.2017. a vastusele nr 13-3/6706-7 ja justiitsministri 31.03.2017. a vastusele nr 10-4/1972-2, mis esitati Riigikohtu üldkogule asjas nr 3-3-2-1-16 ja milles kõikides esitati andmed, mis võimaldasid kohtul hinnata veebilehtede arendusteks vajaminevaid kulutusi ja põhjendusi selle kohta, miks tuleb täiendavatele veebilehtedele juurdepääsu lubamisel arvestada nende järjest kasvava mahuga ja sellega seoses ka vastavalt kasvava ohuga. Kuna Riigikohtu üldkogule asja nr 3-3-2-1-16 menetlemisel esitatud justiitsministri 31.03.2017. a vastust nr 10-4/1972-2 ei ole halduskohus asja juurde võtnud, kuigi kaasatud haldusorgan sellele oma 24.08.2018. a vastuses viitab, võtab ringkonnakohus nimetatud vastuse uurimisprintsiibist tulenevalt käesoleva asja materjalide juurde. Asja nr 3-07-2639 (RKÜK kohtuasja nr 3-3-2-1-16) materjalidest nähtuvalt edastati justiitsministri 31.03.2017. a vastus Riigikohtu 11.04.2017. a teatise lisana ka R. Kaldale, mistõttu ei ole selle sisu ilmselt kaebaja jaoks teadmata.
21.Justiitsministri 31.03.2017. a arvamuse p-s 3.2.4 leitakse julgeoleku- ja turvariskide osas, et infotehnoloogia arenguga kaasneb vastavate võimaluste kuritarvituse suurenemise risk. Kinnipeetavate poolt kasutatavad arvutid on küll vanglateenistuse poolt kasutamiseks kohaldatud, kuid erinevate infotehnoloogiste riskide vältimine (näiteks kontroll, et igal juhul on tagatud kasutamiseks lubatud veebilehtedelt välja viivate linkide mittetoimimine) ei pruugi olla ka sellisel puhul mõistlikke pingutusi tehes piisav. Justiitsministri hinnangul oli jätkuvalt õige seisukoht, et igale täiendavale internetileheküljele ligipääsu andmine suurendab ka kuritarvituste riski. Seetõttu pidas justiitsminister õigustatuks ka seadusandja senist valikut piiritleda ligipääsetav internetisisu konkreetsete kriteeriumitega (ametlikud õigusaktide andmebaasid ja kohtulahendite registrid) selle asemel, et anda nimetatud küsimuses vanglale laiem kaalutlusõigus. Erineva sisuga internetilehekülgede suurt hulka silmas pidades kaasneks vastasel juhul arvukate ligipääsutaotluste lahendamisega ning sellele järgneda võiva vaide- ja kohtumenetlusega riigile ka ebamõistlikult suur halduskoormus.
22.20.11.2017. a arvamuses leiti seoses julgeoleku- ja turvariskidega, et internetiligipääsu laiendamisega kaasnev peamine julgeolekuoht seisneb selles, et kinnipeetaval võib esineda võimalus teha toiminguid, mida ta tegelikult teha ei tohiks. Näiteks võivad lehtedel olla avalikud foorumid, mille kaudu saab infot vahetada; vormid, mille kaudu saab avaldusi või anonüümseid kommentaare esitada jmt. Osaliselt on võimalik kuritarvituste ohtu piirata veebiaadressipõhise piiranguga, kuid see piirang võib teatud juhtudel välistada ligipääsu ka veebilehe lubatavale sisule, mis on majutatud mõnel teisel aadressil. Kirjeldatud lahendus ei maanda võimalikke turvariske täielikult, sest vanglateenistusel ja RIK-il puudub kontroll lubatava veebilehekülje sisu üle (välja arvatud RIK-i poolt hallatavad veebilehed, sh Ametlikud Teadaanded). Üldjuhul vastutab iga asutus oma veebilehekülje ja selle sisu eest ise.
22.1.On võimalik, et veebileht sisaldab erinevaid võimalusi suhtluseks (nt foorumid, kommentaarid, vestluskeskkond, veebipood, teabenõude vorm vmt). Seeläbi võib kinnipeetaval
tekkida võimalus kontrollimatuks infovahetuseks ja suhtluseks. Teoreetiliselt on võimalik ka n.ö „vahendada“ kinnipeetavatele keelatud veebilehekülgede sisu kinnipeetavale lubatud veebileheküljel (sellise lahenduse läbi oleks põhimõtteliselt võimalik kasutada isegi näiteks oma Facebooki kontot).
22.2.Ei ole välistatud, et veebilehte on võimalik (väljastpoolt vanglat) rünnata ning selle sisu muuta ja seeläbi tekitada kinnipeetavatele täiendavaid võimalusi internetiligipääsu kuritarvitamiseks (nt luua ligipääs erinevatele suhtluskanalitele, mida kinnipeetavad kasutada ei tohi).
22.3.Internetiligipääsu ulatusliku laiendamise korral on kontrollimatu ka isikute hulk, kes veebilehekülje sisu muuta saavad.
22.4.Kui vangile lubatavatel veebilehtedel on olemas teabenõude või muu suhtluse vormid, siis nende keelamine vangidele eraldiseisvalt on töömahukas ning ei pruugi olla täies mahus võimalik. Nimetatud vormide abil võib olla vangil võimalik anonüümselt edastada teateid veebilehe omanikule ilma, et vanglateenistusel oleks võimalik hiljem tema suhtlust/toiminguid kontrollida. Sellega kaasneb võimalik julgeolekurisk ja on vaja nende vormide kasutamist piirata, kuigi lõpuni riske maandada ei ole võimalik.
22.5.Samuti võib veebilehtede sisu ajas muutuda, mis tähendaks vajadust sisu pidevalt jälgida, kuid ka see ei taga kaitset pahatahtlike kuritarvituste ees (nt peidetud lingid vmt).
22.6.Kuigi Ametlike Teadaannete veebilehe sisu on kontrollitud ja turvaline, kaasneksid kinnipeetavatele ligipääsu võimaldamisega täiendavad julgeolekuohud. Kinnipeetavad võivad ligi pääseda kaaskinnipeetava kohta avaldatud infole, mis võib seada ohtu mõne kinnipeetava julgeoleku (nt võlasuhted, väljapressimised jms). Sama oht võib tekkida ka näiteks kinnistusraamatule ligipääsuga (mh on sealt võimalik saada infot ka ametnike kinnisvara kohta ja ametnikke selle kaudu šantažeerida).
23.Kulude ja halduskoormuse osas märgitakse 20.11.2017. a arvamuses, et toodud hinnangute tegelik mõju sõltub konkreetsete lisanduvate veebilehekülgede arvust, nende sisust ning lubamise viisist (nt kas ligipääs lubatakse täielikult või osaliselt jmt). Siiski saab Justiitsministeerium välja tuua järgmise esialgse hinnangu: 23.1.Veebilehtedele ligipääsu laiendamisega võib kaasneda vajadus veebilehtede sisu pidevaks monitoorimiseks ning täiendavateks julgeolekut tagavateks toiminguteks. Selle ülesande täitmiseks oleks tarvis palgata igasse vanglasse üks teabe- ja uurimisosakonna ametnik, kelle tööülesanded ei piirduks üksnes veebilehtede sisu kontrollimisega, vaid ka kinnipeetavatega vestlemises jm viisil info kogumises, kuna veebilehtedele ligipääsuga kaasneb täiendav julgeolekuoht. Täiendavale tööjõule kuluv püsikulu aastas oleks 86 000 eurot. 23.2.Kinnipeetavate internetiligipääsu laiendamise korral võib kaasneda vajadus soetada täiendavaid arvuteid, sest kinnipeetavate huvi interneti külastamise vastu tõenäoliselt kasvab oluliselt. Kui igasse üksusesse lisada näiteks kaks arvutit, oleks kokku vaja soetada 36 arvutit. Ühe arvuti maksumus on ligikaudu 300 eurot. Seega oleks ühekordne kogukulu 10 800 eurot. Lisanduda võivad ruumide võimalikud ümberehituse kulud, mille hindamine võtaks rohkem aega. Lisaks võib olla vaja ümber arendada olemasolev vangide interneti keskkond, mille ühekordne kulu on 1000 eurot. 23.3.Juhul, kui kinnipeetavad soovivad veebiligipääsu senisest enam kasutada, lisanduvad vangide saatmiskulud arvutiruumi (igasse vanglasse kaks ametikohta, aastane püsikulu 128 000 eurot). Ametnike töö ei piirdu üksnes kinnipeetavate saatmisega, vaid ka läbiotsimisega ning korralduslike küsimuste lahendamisega (nt millisel ajal, millises järjekorras, kes ja kuidas saab arvutit kasutada). 23.4.Veebivormide piiramiseks on vaja RIK-i luua eraldi struktuuriüksus (6 inimest), mille aastane püsikulu on orienteeruvalt 210 000 eurot. Hinnang on ligikaudne, sest sõltub lisanduvate lehtede arvust ning sisust (sealhulgas sisu keerukusest). RIK-l puudub varasem
kogemus sellises ulatuses lehtede sisu monitoorimisega. Võimalik on ka, et sisu ei ole võimalik selliselt edukalt piirata, et kogu veebilehekülje lubatav sisu oleks endiselt kättesaadav
24.Justiitsministeeriumi 27.04.2018. a vastuses halduskohtule tuuakse seoses julgeoleku- ja turvariskidega täiendavalt välja, et veebilehtede sisu on ajas muutuv ja neile võib lisanduda funktsioone, mis võimaldavad kontrollimatut keelatud vanglavälist suhtlust. Näiteks võivad veebilehtedel sisalduvad funktsioonid luua võimaluse edastada vanglast väljapoole teateid. Vastav näide on vangla praktikas juba olemas - nimelt sisaldub Riigi Teataja veebilehel www.riigiteataja.ee „Minu RT“ lahendus, mis võimaldab kasutajal registreerida konto ning tellida akte, kohtukokkuvõtteid ja õigusuudiseid e-postile. Sellele rakendusele kui veebilehe ühele osale oli kinnipeetavatel lühikest aega ligipääs. Probleem oli Riigi Teataja lehekülje osas, mis võimaldas end registreerida lehe kasutajaks. Kasutajaks registreerimisel oli kinnipeetaval võimalik sisestada suvaline e-posti aadress ning parooliväljale trükkida sõnum. Seejärel sai parooliväljale trükitud sõnumi edastada eelnevalt sisestatud e-posti aadressile. Parooli muutmise teel sai hulgaliste sõnumite edastamist jätkata ning seeläbi tekkis vangidel võimalus saata piiramatult väljapoole vanglat kõikvõimalike sisuga teateid. Eeltoodu kinnitab, et kuigi veebileht ise võib olla turvaline, ei pruugi sellel olevad lisarakendused arvestada vangistuses viibivate isikute vanglavälise suhtluse piirangutega seonduvaga ning seda ka riigiasutuste endi hallatavate veebilehtede puhul. Selliseid turvaauke on keerukas tuvastada. Asjaolu, et tegemist on õigusaktide andmebaasiga, ilmestab, kui lihtsalt võib kontrollimatu suhtlus saada võimalikuks mistahes veebilehe kaudu. Igasugune rakendus, mis võimaldab suvalisele meiliaadressile (või ka telefoninumbrile) edastada mingisugust teavet, on vangla jaoks reaalne julgeolekuoht. Samuti võib see ohustada kriminaalmenetluse läbiviimist.
24.1.Keelatud suhtluse toimumiseks võib seega piisata vaid kasutajaks registreerimise võimalusest või ka näiteks rakenduse mõnest lisalahtrist, mis võimaldab suvalisele e-posti aadressile lisada kommentaari, selgituse vms. Veebilehe haldajal on õigus teha veebilehel erinevaid toiminguid, kajastada erinevat teavet ja võimaldada veebilehe külastajal teabega tutvumist, luua leheküljega seotud rakendusi ja lisavõimalusi ning sealjuures ei ole tal mingit kohustust oma tegevust eelnevalt kooskõlastada vanglateenistusega.
24.2.Lehtedel võivad olla avalikud foorumid, mille kaudu saab vanglast väljapoole infot vahetada, lingid sotsiaalmeediasse, samuti võib veebilehel olla võimalik sisestada avaldusi, anonüümseid kommentaare, kasutada veebipoe teenust jne. Kõike seda funktsionaalsust ei pruugi RIK saada ise piirata. Seda peavad võib-olla osaliselt tegema ka veebilehtede omanikud, mistõttu kaasneks iga järgmise lehekülje ligipääsu laiendamisega (ja vajadusel selle osalise piiramisega) oluline halduskoormuse kasv. Samuti puudub vanglateenistusel õigus ja võimalus anda veebilehtede omanikele korraldusi või panna peale kohustusi veebilehe sisu osas.
24.3.Kuigi arutluse all olevad veebilehed ise on turvalised, siis ei saa garanteerida, et veebilehelt ei ole võimalik kuhugi edasi pääseda (nt ka arvuti enda seadistuse tõttu). Riigikohtu veebilehelt on näiteks võimalik edasi minna Facebook’i ning YouTube’i veebilehele, millele on loodud hüperlingid. Mõistetavalt muutuksid selliste ja sarnase sisuga hüperlinkide lubamisel sisutühjaks ka muud vanglavälise suhtlusega seotud piirangud.
24.4.Veebilehele ligipääsu andmisel peab hakkama sisupiirangute osas (tagasiside, teabenõude jms vormid) veebilehti regulaarselt üle vaatama ning sellega kaasneb suur aja- ja ressursikulu. Ka nt Riigikohtu veebilehel nende funktsioonide avamine kinnipeetavatele tekitaks neile lisakanali, mille kaudu saaks saata tasuta ja piiramatus koguses erinevaid teabenõudeid. Pahatahtlikel eesmärkidel on kinnipeetavatel seda võimalik kasutada riigile täiendava halduskoormuse tekitamiseks.
24.5.Veebilehtedele on iseloomulik, et neid muudetakse ajas kasutajasõbralikumaks. Luuakse personaalsemaid lahendusi, mis võimaldavad kasutajal mugavamalt veebilehe sisu hallata, sh selekteerida välja ja „tellida“ e-posti aadressile või telefoninumbrile just neid huvitavat teavet.
Julgeolekuoht ei pruugi seisneda funktsioonis kui sellises, vaid selle lisades, mille veebilehe haldaja võib olla pahaaimamatult loonud. Keelatud sisu ei pruugi sisalduda tervel lehel, vaid teatud osal sellest. Osalise piiramisega kaasneb omakorda täiendav kulu (kulukam võrreldes terve lehekülje piiramisega). Järjest enamatele veebilehtedele ligipääsu võimaldamine vähendab oluliselt vanglateenistuse võimalusi ja võimekust keelatud suhtlusele õigeaegselt, s.o ennetavalt, reageerida. Kui ohule ei ole võimalik õigeaegselt reageerida, on see juba iseenesest risk julgeolekule. See risk kaasneb mistahes veebilehele ligipääsu võimaldamisega. Igasugune kinnipeetava suhtlus, mis ei ole vanglateenistuse kontrolli all, on julgeolekuoht nii vanglale kui avalikkusele ning ka juhul, kui keelatud suhtlus on tagantjärgi tuvastatav, ei hoia see ära juba tekitatud kahju. Probleem seisneb aga selles, et vanglateenistusel ei ole ega saagi olla ülevaadet kõikidel veebilehtedel toimuvatest muudatustest. Seega on väga suur tõenäosus, et suhtlust võimaldavale kanalile ei jõuta õigeaegselt jälile ja keelatud viisil edastatav teave jõuab vanglast välja enne selle kanali sulgemist.
25.Riigikohtu ja Ametlike Teadaannete veebilehtedele ligipääsu laiendamisega seonduvate kulude osas märgitakse Justiitsministeeriumi 27.04.2018. a vastuses, et need kulud kajastuvad 20.11.2017. a arvamuse p-s 1 (täiendavale tööjõule kuluv püsikulu aastas 86 000 eurot). Kui lisanduvad veebilehed, mis ei ole RIK-i hallatavad, tuleb lähtuda p-s 4 kajastuvast (aastane püsikulu on orienteeruvalt 210 000 eurot). Samuti märgitakse 2018. a vastuses, et 20.11.2017. a arvamuse p-s 2 kajastatud arvutite peale kuluv summa 10 800 eurot on selles ekslikult kajastatud ühekordse kuluna – tegelikult on tegemist iga-aastase kuluga.
25.1.27.04.2018. a vastuses leidis kaasatud haldusorgan ka seda, et interneti kasutamise võimaluste laiendamisega kaasnevat kulu ei saa vaadelda pelgalt kahe veebilehe pinnalt, vaid lähtuda tuleb turvalisuse tagamise vajadusest üldiselt. Juhul, kui küsimuse lahendamisel võetakse piirangu vajalikkuse ja proportsionaalsuse analüüsis aluseks vaid konkreetsed veebileheküljed, siis tuleb kohtutel ka edaspidi sama loogika järgi hinnata, lisaks erinevate riigi- ja kohalike omavalitsuste asutuste veebilehtedele ka erasektori poolt pakutavat teavet sisaldavaid veebilehti ja nendele ligipääsu lubamist või keelamist. Turvalisuse tagamiseks vajalik töö maht ja tehtavad kulud suurenevad iga järgmise lehekülje lubamisega. Õigusteavet või ka muud sisu mõttes lubatavat teavet sisaldavate veebilehtede tohutu hulga tõttu ei saa ka neist tulenevat julgeolekuohtu ja nendele juurdepääsu lubamiseks kuluvaid ressursse hinnata eraldiseisvalt, piirdudes üksikute veebilehtedega.
26.Eeltoodust nähtuvalt toodi halduskohtus välja, millised konkreetsed julgeoleku- ja turvariskid kaasnevad riigile kinnipeetavatele juurdepääsu andmisega ka Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele ning veebilehele www.ametlikudteadaanded.ee ja kirjeldati, kui suured on ressursikulud nende riskide maandamiseks. Muuhulgas näidati ka ära võimalikud keelatud toimingud, mida kinnipeetavatel on võimalus vaidlusalustel veebilehtedel teha. EIK on oma 19.01.2016. a lahendis samuti möönnud, et riigi ametiasutuste viidatud turva- ja majanduslikke kaalutlusi võib pidada piirangu vajalikkuse põhistusena asjakohasteks.
27.Kaebaja tugineb turvariski puudumise kohta esitatud väidetes ekslikult õiguskantsleri ja riigikogu veebilehtede näitele (apellatsioonkaebuse p 1.4). Kõnealune muudatus oli tingitud EIK-i 19.01.2016. a otsusest nr 17429/10 kohtuasjas Kalda vs. Eesti, millega tuvastati EIÕK art 10 rikkumine veebilehtede www.coe.ee, www.oiguskantsler.ee ja www.riigikogu.ee juurdepääsupiirangu osas. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja Justiitsministeeriumi seisukohaga, et Eesti on konventsiooni liikmesriigina EIK-i otsuse täitmiseks kohustatud rakendama vastavaid meetmeid oma õiguskorras, et tuvastatud rikkumine lõpetada ja tagajärjed heastada. Seega tuli nendele veebilehtedele juurdepääsu tagamist käsitleda Eesti Vabariigi poolt kohtuotsuse täitmisena konventsiooni liikmesriigi kohustuste kohaselt. Alates 01.08.2019 on
kinnipeetavatel juurdepääs ka Riigikogu veebilehele ja õiguskantsleri veebilehele VangS § 311 vastava muudatuse kaudu ja see muudatus oli tingitud otseselt EIK 19.01.2016. a otsusest nr 17429/10. Seega on EIK-i konkreetse lahendi täitmine eraldiseisev küsimus, mis puudutab riigi kui konventsiooniosalise kohustusi, mitte aga konkreetse haldusasja asjaolusid. HKMS § 198 lg 3 näeb ette, et uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab menetlusosaline põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisadena ringkonnakohtule VangS § 311 eelkirjeldatud viisil muutmise seletuskirja ja märkuste ning ettepanekute tabeli. Kuna eelnimetatud materjal ei oma ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas sisulist tähtsust ja pole vajalik asja õigeks lahendamiseks, siis tagastab ringkonnakohus need kaebajale HKMS §-de 62 lg 2 ja 198 lg 3 alusel.
28.Kuna interneti kasutamise piirang seostub eelkõige PS §-s 44 sätestatud informatsiooni saamise vabadusega, siis peab ringkonnakohus vajalikuks veel märkida, et internet ei ole ainuke info levitamise viis – info levib ka ajalehtede, televisiooni ja raadio vahendusel, mis on kinnipeetavatele vanglas kättesaadavad. Lisaks on igal inimesel, sh kinnipeetaval, õigus avalikku võimu teostavatelt asutustelt saada infot kirjalike teabenõuete, selgitustaotluste ja märgukirjade esitamise teel. Vangistuses viibivale isikule on seega tagatud juurdepääs teabele vähemalt minimaalsel määral, mis on vajalik tema õiguste kaitse tagamiseks. Kinnipeetaval ei pea olema ka kiiret ja vahetut juurdepääsu kogu teabele, mis on internetis olemas, vaid eelkõige on põhjendatud, et riik teeb vangile kättesaadavaks selle teabe, mida tal on põhjendatult vaja. Seega on ühest internetist saadava informatsiooni piiramine ringkonnakohtu arvates kinnipeetava jaoks üksnes kerge mõjuga ega ole seetõttu põhiseadusvastane. Riigiasutuste veebilehtedel sisalduv teave ei ole samuti mõeldud asendama õigusabiteenust, mis on isiku õiguste kaitseks efektiivseim meede. Nagu öeldud, on avalikkuse ja igaühe juurdepääs üldiseks kasutamiseks mõeldud teabele tagatud avaliku teabe seadusega (AvTS) ning märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seadusega (MSVS). PS § 44 lg-s 1 sätestatud põhiõigus on reservatsioonita põhiõigus ja seega peavad selle põhiõiguse piirangud olema õigustatavad teiste põhiseaduslike väärtustega või teiste põhiõigustega. Selline põhiseaduslik väärtus on ka ühiskondliku turvalisuse tagamine – vangla julgeolek ning kinnipeetava turvalisuse tagamine, mis on tihedalt seotud vangistuse eesmärkide saavutamisega. Ühtlasi seostub see õiguskorra kaitsmise vajadusega. Õiguskorra kaitsmine karistuse täideviimise eesmärgina tähendab eelkõige selle tagamist, et süüdimõistetu ei paneks karistuse kandmise ajal toime uut kuritegu. Selliselt realiseeritakse vangistusega muu hulgas eesmärk tagada ühiskonna turvalisus (nii vangla julgeolek kui ka väljapoole vanglat jäävate isikute turvalisus) ja laiemalt põhiseadusliku väärtusena riigi sisemine rahu. Vangistuses viibimise perioodil piiratakse ka isiku muid põhiõigusi (omandiõigust, õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele jne), kuna vastasel juhul ei oleks vangistuse täideviimise eesmärk saavutatav. Põhiõigus, mis annab isikule õiguse kasutada vabaks kasutuseks olevat teavet, ei ole samuti piiramatu õigus. Interneti kasutamise keeld on sobiv vahend vanglavälise keelatud suhtluse takistamiseks (julgeoleku tagamiseks) või ka kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimise eesmärgi saavutamiseks. Ühtlasi on piirangul legitiimne eesmärk välistada internetist sellise teabe hankimist, mis võib ohustada vangla julgeolekut ja ühiskonna turvalisust väljaspool vanglat. Lahendis Kalda vs. Eesti aktsepteeris ka EIK EIÕK art 10 riive legitiimse alusena teiste isikute õiguste kaitsmise ning kuritegude ja korratuste ärahoidmise eesmärki. EIÕK art 10 lg 1 järgi on igaühel õigus sõnavabadusele ning see õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ning vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma ametivõimude sekkumiseta
ja sõltumata riigipiiridest. Sama art lg 2 järgi võidakse nende vabaduste kohta seaduses ette näha ka formaalsusi, tingimusi, piiranguid või karistusi, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste maine või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.
29.Arvestades ka käesoleva otsuse põhjendava osa p-des 20.1-20.5.1 välja toodut, nõustub ringkonnakohus eeltoodust tulenevalt halduskohtu seisukohaga, et vaidlusaluste veebilehtede osas on VangS §-st 311 tuleneval piirangul jätkuvalt olemas legitiimne eesmärk ning veebilehtedele juurdepääsuõiguse andmise keelamine on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend ja vaidlusalustele veebilehtedele kinnipeetavatele ligipääsu piiramine on samuti proportsionaalne meede, s.o lisaks abinõu sobivusele ka vajalik ja mõõdukas, kuna kõnesolevate veebilehtede kasutamist ei ole asja materjalidest nähtuvalt võimalik tagada viisil, mis oleks eesmärgi saavutamiseks sama tõhus kui VangS §-s 311 sätestatud keeld ning riive vähese intensiivsuse tõttu on piirangu eesmärk, mida soovitakse saavutada, kaalukam.
30.Ringkonnakohus tühistab halduskohtu 15.04.2020. a otsuse resolutsiooni p 4 osas. Kuna kohustamiskaebuse rahuldamata jätmise osas on halduskohtu otsus lõppjärelduselt seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses muus osas (näiteks tühistamisnõuete osas kaebuse läbi vaatamata jätmine ja Viru Vangla vastustes toodud keeldumiste toiminguks lugemine) halduskohtu otsusele sisulisi vastuväiteid ei esitatud, jätab ringkonnakohus R. Kalda apellatsioonkaebuse muus osas rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15.04.2020. a otsuse resolutsiooni muutmata, muutes ja täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
31.Halduskohtu 15.04.2020. a otsuse tühistamine üksnes resolutsiooni p 4 osas ja tühistamise põhjus ei tingi ringkonnakohtu hinnangul halduskohtus kantud kulude jaotuse muutmist. Samuti ei tingi R. Kalda apellatsioonkaebuse rahuldamise proportsioon kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulu (riigilõiv) jagamist HKMS § 108 lg 2 alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Osaliselt jõustunud Riigikohtu 15.02.2023 lahendiga
RESOLUTSIOON
1.Tunnistada vangistusseaduse § 311 esimene lause (alates 1. augustist 2019 kehtivas redaktsioonis) põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see välistab kinnises vanglas karistust kandva kinnipeetava ligipääsu Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele.
2.Tunnistada vangistusseaduse § 311 24. juulist 2009 kuni 31. juulini 2019 kehtinud redaktsioon põhiseadusvastaseks osas, milles see välistas kinnises vanglas karistust kandva kinnipeetava ligipääsu Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele.
3.Rahuldada Romeo Kalda kassatsioonkaebus. 2(23)
4.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. mai 2021. a otsus ja Tallinna Halduskohtu 15. aprilli 2020. a otsus osas, milles jäeti Romeo Kalda kaebus rahuldamata.
5.Teha asjas uus otsus, millega Romeo Kalda kaebus rahuldada.
6.Kohustada Viru Vanglat hiljemalt 15. märtsiks 2023 võimaldama Romeo Kaldale vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites vanglateenistuse järelevalve all juurdepääs Riigikohtu veebilehele ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele, arvestades vangistusseaduse § 311 teises lauses sätestatud piirangut.
7.Mõista Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 60 eurot.
8.Tagastada kautsjon
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.