Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Einar Vene 4. detsember 2024, Tartu 3-21-76
Haldusasi
X.X.-i kaebus Viru Vangla kohustamiseks võimaldada videokõnesid
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2023. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X.X. Vastustaja – Viru Vangla Kaasatud haldusorgan - Justiitsministeerium
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2023. a otsus muutmata.
5.Asendada kohtulahendi avaldamisel selles kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 3. jaanuar 2025).
1.Viru Vangla kinnipeetav X.X. esitas 22. septembril 2020 vanglale taotluse videokokkusaamise võimaldamiseks pojaga. Viru Vangla 21. oktoobri 2020. a otsusega jäeti taotlus rahuldamata. Otsuse kohaselt peatati vanglas lühi- ja pikaajalised kokkusaamised 27. augusti 2020. a käskkirjaga koroonaviiruse tõkestamiseks, kuid need on taas lubatud alates 28. septembrist 2020 ning X.X.-il on võimalik oma pojaga kohtuda. Videokokkusaamiste võimaldamiseks ei ole vanglal võimalusi ning selleks pole ka vajadust.
2.X.X. esitas pärast edutut kohtueelset menetlust kaebuse, milles palus kohustada vanglat võimaldada videokõnede tegemist pojaga. Kaebuse kohaselt oli vangla kohustus leida võimalus videokõnede tegemiseks koroonapiirangute ajal. Ei ole usutav, et see pole vanglas võimalik.
3.Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2023. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Vanglal ei ole kohustust videokõnede võimaldamiseks, kuna õigusaktid sellist kohustust ette ei näe. Vangistusseaduse (VangS) järgi on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise viisideks lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised (VangS §-d 24 ja 25), kirjavahetus ja telefonikõned (VangS § 28) ning lühiajaline väljasõit ja väljaviimine (VangS §-d 32 ja 33). Kokkusaamistena mõeldakse nende sätete all vanglas kohapeal toimuvaid kokkusaamisi ning tavalisi telefonikõnesid. Interneti kasutamine on kinnipeetaval keelatud, see on lubatud vaid selleks kohandatud arvutis, kus on juurdepääs õigusalastele andmebaasidele. Riigikohus on selgitanud, et vanglateenistusel tuleb kindlustada, et kinnipeetavad ei pääseks ligi veebilehtedele, mis võimaldavad elektroonilist suhtlemist ning kinnipeetavatele on keelatud esemed, millega on võimalik luua internetiühendus (RKHKo 3-18-477, p-d 38-39).
3.2.Seega ei pane õigusnormid vastustajale kohustust võimaldada kaebajale videokõnesid lapsega. Kaebaja soovitud viisil (Skype`i teel nutitelefonis) on see lausa keelatud.
3.3.Videokõnede tegemist võimaldava regulatsiooni puudumine ei ole põhiseadusevastane. Kaebajal on vanglaväliseks suhtlemiseks piisavalt võimalusi. Vangistuse paratamatu tagajärg on, et kinnipeetavate võimalused tehniliste lahenduste kasutamiseks on kitsamad kui tavaelus. Justiitsministeerium on selgitanud, et videokõnede võimaluse loomisega tegeletakse.
3.4.Tartu Vanglas erivajadusega kinnipeetavale üks kord videokohtumist võimaldati ja õiguskantsler soovitas analüüsida, kas kehtiv õigus võimaldab videokohtumisi ning kui ei võimalda, siis soovitas õigusakte muuta. Seega ka õiguskantsler ei olnud seisukohal, et videokõned on lubatavad ega kohustanud vanglat neid võimaldama.
3.5.Kaebajale oli tagatud võimalus lapsega mõistliku ajavahemike tagant kokku saada, tal olid pikaajalised kokkusaamised pojaga 2019-2023 aastatel vähemalt üks kord poolaastas. Lühiajalisi kokkusaamisi ta ei taotlenud. Telefoni kasutamine oli koroonapiirangute ajal lubatud suuremas mahus.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Videokõnede piirang on ebaproportsionaalne ja vastuolus põhiseadusega.
4.2.Vajadus videokõnede järele võib uuesti tekkida koroonaviiruse tõusu korral või ka juhul, kui kokkusaamisele tulla soovinud isikud jäävad muul põhjusel haigeks.
4.3.Ka õiguskantsler on arvamuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-18-477 leidnud, et videokõnede piirang on vastuolus põhiseadusega. Kaebaja palub see arvamus asja materjalide juurde võtta, kuna tegemist on väga kaaluka argumendiga käesolevas vaidluses.
4.5.Nt Soomes saavad kinnipeetavad videokõnesid teha.
4.4.Samuti palub ta asja materjalide juurde võtta õiguskantsleri 16. mai 2022. a seisukoha, mis on tehtud kontrollkäigu põhjal Viru Vanglasse, kus soovitatakse samuti Justiitsministeeriumil astuda samme, et kinnipeetavad saaks suhelda lähedastega videosilla vahendusel.
5.Viru Vangla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta. Kaebajal on võimalik kohtuda perekonnaliikmetega eraldamisega ja eraldamiseta lühiajalistel kokkusaamistel ja pikaajalistel kokkusaamistel, lisaks on tal võimalik igapäevaselt helistada ja suhelda kirja teel.
6.Justiitsministeeriumi vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
6.1.Riigikogu menetluses on eelnõu 227 SE, millega plaanitakse muuhulgas kinnipeetavatele lühiajalise kokkusaamiste võimaldamist turvalise telesilla vahendusel.
6.2.Hetkel ei ole videokõnede tegemine võimalik mitmetel turvalisuse kaalutlustel. Kohtumenetluse pidamiseks mõeldud seadmed ei sobi lähedastega videokõnede pidamiseks, kuna võimalik pole tagada piisaval määral järelevalvet. Tekib olukord, kus vanglal ei ole tegelikult kontrolli, kes vangiga suhtleb, nt on võimalik videokõne seade anda üle teisele isikule, samuti võib videokõnega liituda mõni kolmas isik. Võimalik pole takistada keelatud viisil või varjatud suhtlust. VangS § 29 lg 21 kohaselt vanglateenistus kontrollib, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb või kirjavahetust peab. Videokõnede võimaldamisel puuduks vanglal igasugune ülevaade, kellega vang tegelikult suhtleb. Näiteks kui keegi on varasemalt juba kohtumisel osalenud ja tänu sellele on seadme andmed teada (virtuaalruumi puhul aadress ja parool), siis on võimalik vabalt valitud ajal kõnega liituda ja kõnet pealt kuulata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
8.Kaebuse aluseks on see, et vangla keeldus 21. oktoobril 2020 kaebajale videokõne võimaldamisest. Vaidlust pole selles, et sel ajal VangS sellist võimalust üldse ette ei näinud.
10.Praeguseks ajaks on see olukord muutunud. Käesoleva aasta 1. aprillil jõustus vangistusseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (vangistusseaduse kaasajastamine ja digilahendsute kasutusele võtmine). VangS § 24 lg 1 ls 2 sätestab, et turvalise tehnilise võimekuse olemasolu korral võib vanglateenistus võimaldada lühiajalist kokkusaamist telesilla vahendusel. Sama paragrahvi lg 5 reguleerib seda, milliseid andmeid on vanglateenistusel õigus kokkusaamise võimaldamiseks nõuda ja töödelda.
10.1.Seega praegusel ajal on iseenesest kinnipeetaval võimalik taotleda videokõne ehk telesilla vahendusel lähedastega kokkusaamist. Kaebaja kasuks muutunud õiguslik olukord ei tähenda aga, et kohustamiskaebus kuuluks rahuldamisele. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 ls 2 järgi tuleb haldusakti ja toimingu õiguspärasust hinnata haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. See tähendab, et ka vangla 21. oktoobri 2020. a keeldumist tuleb hinnata selle ajahetke seisuga. Ajal, mil vangla keeldus kaebajale videokõne tegemise võimaldamisest, st
21.oktoobril 2020, ei võimaldanud kehtiv õigus videokõnede tegemist. Seega oli vangla keeldumine kooskõlas sel hetkel kehtivate õigusaktidega ning õiguspärane (põhiseaduspärasuse küsimust käsitleb ringkonnakohus allpool eraldi). Seetõttu pole võimalik käesolevas asjas kaebust rahuldada.
10.2.Ringkonnakohus selgitab, et kohus ei saa lähtuda kaebaja esialgsest taotlusest ning käesoleval ajal kehtiva õiguse alusel kohustada vastustajat seda taotlust rahuldama juba seetõttu, et käesoleval ajal kehtivast õigusest lähtuv haldusmenetlus on kaebaja taotluse suhtes läbi viimata. Kaebuse rahuldamine tänu õigusliku olukorra muutumisele oleks vangla suhtes ebaõiglane, kuna vangla ei saanud kaebaja 2020. a taotluse lahendamisel arvestada käesoleval ajal kehtiva õigusega.
10.3.Sellises olukorras on õigem lahendus hoopiski see, et kaebaja esitab kehtiva õiguse alusel uue taotluse lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks telesilla vahendusel. Seega pole
kohustamiskaebuse rahuldamiseks alust hoolimata kaebaja kasuks muutunud õiguslikule olukorrale.
11.Hoolimata õigusliku olukorra muutumisest on vajalik hinnata siiski ka kaebaja apellatsioonkaebuse põhjendatust. Kaebaja apellatsioonkaebus koosneb valdavas enamuses õiguskantsleri poolt põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-18-477 esitatud seisukoha väljavõtetest. Neis väljavõtetes avaldab õiguskantsler muuhulgas enda arvamust kinnipeetavate ja tema lähedaste vaheliste videokõnede küsimuses ja leiab, et see piirab ülemäära nende põhiõigust perekonnaelu kaitsele (põhiseaduse § 27 lg 1). Õiguskantsler toob välja videokõnede kasutamise positiivseid efekte ning ta viitab, et mitmetes Euroopa riikides on kinnipeetavatel videokõnede kaudu lähedastega suhtlemine olnud võimalik juba varem või loodi see võimalus hiljemalt koroonakriisi ajal (vt dokumenti veebis aadressil: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Arvamus%20p %C3%B5hiseaduslikkuse%20j%C3%A4relevalve%20asjas%20nr%203-18-477.pdf). Seega on kaebaja põhiseisukoht see, et kaebuse esitamise ajal kehtinud õigus, mis ei võimaldanud videokõnede tegemist, oli põhiseadusevastane. Hoolimata käesolevaks ajaks muutunud õigusest ja sellega seotud põhjendustest peab ringkonnakohus siiski käsitlema küsimust, kas enne praegu kehtiva regulatsiooni kehtestamist oli VangS põhiseadusevastane osas, milles ei võimaldanud kinnipeetavatel videokõne, telesilla vms viisil lähedastega suhtlemist. Kui ringkonnakohus kaebaja seisukohaga nõustuks, tähendaks see kaebuse kohest rahuldamist, vastavas osas VangS-i regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist (HKMS § 158 lg 4).
11.2.Kaebaja põhjendab keeldumise ajal kehtinud regulatsiooni põhiseadusevastasust sisuliselt ainult läbi õiguskantsleri poolt asjas nr 3-18-477 esitatud seisukohtade.
11.3.Sellega seoses märgib ringkonnakohus esiteks, et selline õiguskantsleri seisukoht on käesoleva asja raames käsitatav üksnes dokumentaalse tõendina. See ei ole ringkonnakohtule siduv. Teiseks märgib ringkonnakohus, et Riigikohtu üldkogu poolt lahendatud asjas 3-18-477 ei olnud vaidluse all kinnipeetavatele lähedastega videokõnede tegemise küsimus. Selles asjas oli vaidlus VangS § 311 põhiseaduspärasuse üle üksnes selles, kas kinnipeetavatel peaks olema ligipääs Ametlike Teadaannete võrguväljaandele ning Riigikohtu veebilehe sellele osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid. Seega ei olnud hinnang videokõnede tegemisele õiguskantsleri arvamuse põhieesmärgiks ega keskseks küsimuseks. Samuti pole käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuv asjaolu, et Riigikohtu üldkogu tunnistas VangS § 311 põhiseadusevastaseks osas, milles see välistas kinnipeetava juurdepääsu Ametlike Teadaannete võrguväljaandele ja Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid.
11.4.Seoses õiguskantsleri poolt väljatoodud videokõnede positiivsete efektidega kinnipeetavatele ja nende lähedastele (tagab tänapäevased suhtlemisvõimalused; aitab paremini vangistusega toime tulla, aitab hoida suhteid; on eriti sobilik neile, kellel ei ole mingil põhjusel võimalik või on raske vanglas kokkusaamistel käia jne) nendib ringkonnakohus, et ehkki need positiivsed efektid võivad videokõnede tegemisel olemas olla, ei saa siiski mööda vaadata videokõnedega kaasnevatest ohtudest. Ringkonnakohus ei näe alust kahelda vangla ja Justiitsministeeriumi poolt väljatoodus, et varem ei olnud turvalisuse kaalutlustel videokõnede tegemine võimalik. Teiste riigiasutustega suhtlemiseks mõeldud videokonverentsi seadmed ei sobinud selleks kokkuvõtvalt eeskätt seetõttu, et välistatud pole kolmandate isikute liitumine kõnega või seadme üleandmine teisele isikule. Ringkonnakohus
nõustub Justiitsministeeriumi ja vanglaga, et nende ja muude ohtude vältimiseks oli praegu olemasolevate lahenduste juures põhjendatud videokõnesid kinnipeetavatele mitte võimaldada.
11.5.Sellele, et olemasolevad lahendused, sh kaebaja poolt viidatud Skype ́i rakendus ei olnud piisavalt turvalised kinnipeetavatele videokõnede tegemiseks, viitab juba asjaolu, et käesoleval ajal kehtiva VangS § 24 lg 1 ls 2 järgi võimaldatakse telesilla vahendusel kokkusaamist üksnes juhul, kui selleks on turvaline tehniline võimekus. Ning VangS § 24 lg 5 sätestab rea andmeid, mida on vanglateenistusel õigus kokkusaamise võimaldamiseks nõuda ja töödelda, sh üksikasjalikud andmed kokkusaaja kohta. On usutav, et kui piisavalt turvaline oleks olnud lihtsalt Skype ́i rakenduse kaudu videokõnede tegemine, ei oleks seadusandja näinud eraldi ette „turvalise tehnilise võimekuse“ tingimust, mille kasutuselevõtt on ilmselgelt märksa kulukam kui lihtsalt videokõnede võimaldamine läbi Skype või muu rakenduse. Seaduseelnõu seletuskirja (https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/ab2a14ca-1c1f4ab4-8f42-09ef69cf194e/vangistusseaduse-ja-teiste-seaduste-muutmise-seadusvangistusseaduse-kaasajastamine-ja-digilahenduste-kasutusele-votmine/) järgi tuleb turvalise tehnilise lahenduse all mõista vanglateenistuse poolt eelseadistatud seadet koostoimes programmiga, mis võimaldab telesilla vahendusel isikuga kokkusaamist, kuid ei võimalda tegeleda keelatud tegevustega ega anna juurdepääsu keelatud veebisisule või -funktsioonidele (eelnõu seletuskirja lk 7). Seega tuleb asjakohatuks pidada väiteid, et juba kaebuse esitamise ajal olemas olnud tehnilised lahendused olid videokõnede tegemiseks piisavad.
11.6.Asjaolu, et välisriikides võisid olla videokõnede või telesilla lahendused teistsugused või et Tartu Vanglas on ühel korral võimaldatud erivajadustega kinnipeetavatele videokõnet Skype for Business programmi kaudu, ei tähenda, et seadusandjal ei oleks olnud õigust püüelda maksimaalselt turvalise lahenduse kehtestamisele, st sellise lahenduse sätestamisele, nagu VangS § 24 lg 1 ls 2 praegu ette näeb. Sama kehtib kaebaja argumendi kohta, et ka telefonikõnede või kirjavahetuse puhul pole välistatud telefoni või kirja üleandmine kolmandatele isikutele. Kehtivas VangS-s sätestatud regulatsioon, sh vangla õigus nõuda ja töödelda telesilla läbiviimisega seotud andmeid võib aidata seda riski vähendada. Seega oli põhjendatud eraldi regulatsiooni kehtestamine telesilla kaudu kokkusaamistele, mitte lihtsalt piirdumine juba olemasolevate tehniliste lahendustega, mis olid olemuselt sarnased tavaliste telefonikõnede võimaldamisega.
11.7.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ehkki õiguskantsleri seisukohad videokõnede positiivsete efektide kohta võisid olla õiged, ei kaalu need üles videokõnede tegemisega seonduvaid turvalisuse riske ning seetõttu pole alust pidada videokõnede mittevõimaldamist enne käesoleval ajal kehtiva VangS regulatsiooni jõustumist ebaproportsionaalseks. Seetõttu ei pea ringkonnakohus kuni 31. märtsini 2024 kehtinud VangS-is videokõnesid võimaldava regulatsiooni puudumist põhiseadusevastaseks. Seega ei ole kaebuse rahuldamiseks ikkagi alust.
12.Kaebaja on taotlenud õiguskantsleri arvamuste asja materjalide juurde võtmist. Kuna kaebaja ei ole ise neid arvamusi kohtule esitanud, vaid on neid üksnes tsiteerinud, tuleb seda taotlust tõlgendada dokumentide väljanõudmise taotlusena menetlusväliselt isikult. Kuna aga kaebaja viidatud dokumendid on õiguskantsleri kodulehel veebis avalikult kättesaadavad, ei näe ringkonnakohus vajadust nende eraldi väljanõudmiseks ega asja materjalidesse lisamiseks. Seega jääb see taotlus rahuldamata.
13.Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad tema menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv 20 eurot) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
14.Kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi võib kohus asja lahendada kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Ringkonnakohtu hinnangul on asjas kirjaliku menetluse eeldused täidetud. Vaidluse all ei ole üldse faktilisi asjaolusid, küsimus on puhtalt õigusnormide kohaldamises, normide põhiseaduspärasuses ning menetlusõiguse kohaldamises. Puudub vajadus asjas täiendava info saamiseks. Seega pole asjas mingit vajadust istungi korraldamiseks.
15.Kaebaja on taotlenud kohtulahendis tema nime asendamist tähemärgiga. HKMS § 175 lg 3 alusel kuulub see taotlus rahuldamisele.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.