Xu kaebus Tallinna Vangla vastu õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 03.08.2020.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (eelneva nimega X) pöördus 08.08.2017 Tallinna Vangla poole kahju hüvitamise nõudega, paludes hüvitada ajavahemikul 19.08.2014 kuni 03.01.2017 talle ebainimlike kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaraline kahju summas 10 402,50 eurot.
2.Tallinna Vangla jättis Xu kahju hüvitamise nõude 09.10.2017 otsusega nr 5-37/17/113-5 rahuldamata. X pöördus kahju hüvitamise nõudega 17.10.2017 Tallinna Halduskohtu poole (haldusasi nr 3-17-2105). Kuna X kaebuse puudusi tähtajaks ei kõrvaldanud, tagastas Tallinna Halduskohus 08.12.2017 määrusega kaebuse läbivaatamatult.
3.X esitas 15.01.2018 Tallinna Vanglale eelmisega samasisulise mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Tallinna Vangla tagastas 18.01.2018 otsusega 5-37/18/6-2 Xu kahju hüvitamise nõude läbivaatamatult, sest vangla oli samadel alustel esitatud kahju hüvitamise nõude juba 09.10.2017 otsusega nr 5-37/17/113-5 lahendanud.
4.X esitas 06.02.2018 kaebuse Tallinna Halduskohtule ning taotles ajavahemikul 19.08.2014 kuni 03.01.2017 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 402,50 eurot. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse 13.04.2018 määrusega menetlusse (haldusasi nr 3-18-268). Hiljem täiendas kaebaja kaebust nõudega tühistada Tallinna Vangla 18.01.2018 otsus nr 5-37/18-6-2.
1(9)
5.Tallinna Halduskohus tegi 27.08.2019 kohtuotsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata Tallinna Vangla 18.01.2018 otsuse nr 5-37/18-6-2 tühistamise nõudes, jättis kaebus läbi vaatamata mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ja lõpetas selles osas asja menetluse.
6.X esitas Tallinna Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.
7.Tallinna Ringkonnakohus tegi 18.12.2019 kohtuotsuse, millega rahuldas apellatsioonkaebuse ja tühistas Tallinna Halduskohtu 27.08.2019 otsuse, saates asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus 28.04.2020.
8.Tallinna Halduskohus tegi 13.05.2020 määruse, millega jättis kaebuse läbi vaatamata Tallinna Vangla 18.01.2018 otsuse nr 5-37/18/6-2 tühistamise nõude osas. Muus osas määras kohus kaebuse läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
9.Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Vangla olmetingimused alandasid kaebaja inimväärikust. Kaebajal tekkis sellest stress ja hingelised kannatused. Kambrites, kus kaebaja viibis, ei olnud piisavat ventilatsiooni ega valgustust. Ühtlasi puudus kambrites soe vesi. Suvel oli neis kambrites liiga palav, pesemisvõimalused olid ebapiisavad. Tualett ja üldkasutatavad ruumid olid ebasanitaarsed. Kambrite inventar oli ebaergonoomiline ja katki. Päevas võimaldati üldjuhul vaid üks tunniajane jalutuskäik, jalutusboksid olid kitsad. Puudus sportimisvõimalus. Kaebaja pöördus korduvalt vangla poole ebapiisava inventari ja ebainimlike sanitaartingimuste osas, kuid hoolimata kaebaja pöördumistele koostatud vangla vastustes antud lubadustest asjale tähelepanu pöörata, paigutati kaebaja jätkuvalt ebasanitaarsetesse ja ülerahvastatud kambritesse.
10.Kaebaja oli sunnitud ajavahemikul 19.08.2014 kuni 03.01.2017 viibima ülerahvastatud ebapiisava põrandapinnaga kambrites. Kambrites, kus kaebaja viibis, oli üldjuhul viis voodikohta, s.o kaks kahekorruselist narivoodit ja üks tavavoodi. Voodite pindalad moodustasid 4,56m2 (3x52m2=4,56m2). Lisaks oli kambrites laud (pindalaga 0,66m2), kaks pinki (pindalaga 1,32m2 (2x0,66=1,32m2) ja üks kapp (pindalaga 0,53m2). Kõik nimetatud mööbliesemed oli kinnitatud põranda külge, mistõttu polnud neid võimalik nihutada. Mööbliesemed takistasid kaebajal tavalisel viisil kambris liikuda.
11.Kambrites, milles kaebaja vaidlusalusel ajavahemikul viibis, oli ebakohane temperatuur. Kuna kaebaja oli kinnipeetavana sunnitud kambrit kasutama nii elu-, õppe-, olme- kui magamisruumina, tuleb vangistusseaduses (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud eluruumile kehtestatud üldised nõuded sisustada tervisekaitsenõuetega, mis on kehtestatud koolieelsetele lasteasutustele ja koolidele (kokkuvõtlikult mitte alla 19°C ja mitte üle 26°C). Tallinna Vangla sisetemperatuur ulatus osaliselt kevad-suvekuudel (mais 2016 kuni juulis 2016) kuni 29°C. See on põhjustanud kaebaja tervisele ülekuumenemise ohu, ohustades sellega tema organismi vastupanuvõimet.
12.Kaebaja tundis vaadeldaval ajavahemikul Tallinna Vangla elukambrites pidevalt lämbumistunnet, õhupuudust, peavalu. Ventilatsioon oli vanglas puudulik ega saanud vastata nõuetele. Kaebaja oli kinnipeetavana sunnitud kambrit kasutama nii elu-, õppe-, olme- kui magamisruumina, seega tuleb VangS § 45 lg-s 1 sätestatud eluruumile kehtestatud üldised nõuded sisustada majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 4 lg-s 1 sätestatuga ning standardis EVS 906:2010 koolide klassiruumidele, kontoriruumidele ja hotelliruumidele kehtestatud nõuetega (kokkuvõtlikult peab elukambri sissepuhe olema mitte vähem kui 8 l/s inimese kohta, väljatõmme peab aga olema mitte rohkem kui 30 l/s inimese kohta).
13.Valgustihedus Tallinna Vangla elukambrites oli alla miinimumnõuete, seega tervistkahjustav. Erinevates elukambrites kirjutuslaua kohal läbiviidud valgustiheduse mõõtmistulemustel on kõige madalam päevavalguse tingimustes mõõdetud valgustihedus 40 lx (kamber nr 439) ja kunstliku valguse tingimustes mõõdetud valgustihedus 30 lx (kamber nr 89). 2(9)
14.Kaebaja sai sooja veega pesta vaid ühel korral nädalas. Sõltumata sellest, et VangS § 50 lgga 2 on sätestatud seesugune miinimumnõue, ei ole tegemist inimväärse hügieeni hoidmise võimaldamisega (vt Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec (2006)2 liikmesriikidele Euroopa Vanglareeglistiku kohta, p 19.4; Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) 06.06.2012 raport, p 53 (kinnipeetav peab saama end üleni normaalsel temperatuuril pesta mitte harvemini kui kaks korda nädalas).
15.Kaebajale väljastati Tallinna Vanglasse saabudes (19.08.2014) magamiseks madrats, kuid see ei vastanud kaebaja kehakaalule (kaebaja kaalus vanglasse saabudes 96,5 kg). Sellega seati ohtu kaebaja tervis. Kaebajale väljastatud madrats oli sertifikaadi kohaselt mõeldud aiamööbli istme- või käepadjana kasutamiseks. Kaebajat hoiti magamistingimuste osas piinavates ja inimväärikust alandavates tingimustes.
16.Vaadeldaval ajaperioodil võimaldati kaebajale üldjuhul vaid üks tunniajane jalutuskäik jalutusboksis, kus ühe isiku kohta oli ruumi üldjuhul (ajavahemikul 19.08.2014 kuni 02.05.2016, s.o 622 päeva) vähem kui 3 m2. Inimväärikust alandav on olnud ka minimaalne võimalus (1 tund) viibida väljaspool elukambrit.
17.Kaebaja pöördus vahistatuna Tallinna Vangla poole taotlusega saada ühes nädalas tunniajast juurdepääsu spordisaalile. Vangla vastas kaebaja pöördumisele keelduvalt. Riigikohus on asjades nr 3-3-1-95-08 ja nr 3-4-1-9-10 tehtud lahendites selgitanud, et vanglal on kohustus tagada kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemine (VangS § 55 lg 1).
18.Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on asjas Kolomiyets vs Venemaa tehtud lahendis määranud ebakohastes kinnipidamistingimustes (20 kuud) kinnipidamise eest isikule hüvitiseks 7300 eurot. Kaebaja peab tema inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes hoidmise eest õiglaseks hüvitisesummaks ristkorrutise tehte läbi saadud 10 402,50 eurot (7300/20x28,5=10 402,5). Tallinna Vanglasse paigutamise ja kaebaja valu ja kannatuste vahel esineb põhjuslik seos. Seda kinnitab asjaolu, et kaebaja haigestus depressiooni. Vastustaja seisukohad
19.Vastustaja leiab, et kahju hüvitamise nõue on sisuliselt põhjendamatu. Tallinna Vangla on 09.10.2017. a otsuses nr 5-37/17/113-5 põhjalikult vastanud Xu kahju hüvitamise taotlusele. Andmed, millest vastustaja otsuse tegemisel lähtus, on kohtule esitatud. Vastustaja jääb täielikult otsuses esitatud seisukohtade juurde ja palub kohtul nendega arvestada käesoleva kaebuse lahendamisel.
20.Tulenevalt vahistatu staatusest ja kinnipeetava vastuvõturežiimist oli kaebajal õigusaktidest tulenevalt liikumispiirang (vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 5 ja vangla sisekorraeeskirja § 8 lg 4). Kaebajale oli tagatud igapäevaselt vähemalt 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus (VangS § 93 lg 5). Kaebajal oli perioodidel 02.06.-31.08.2014, 01.06.-31.08.2015 ja 06.06.-31.08.2016 võimalus käia kord nädalas täiendaval jalutuskäigul värskes õhus.
21.Kaebaja on perioodil 22.08.2014-07.09.2016 viibinud väljaspool vanglat menetlustoimingutel (st kaebaja ei viibinud kambris) 70 korral. Seega on kaebaja ulatusliku aja veetnud erinevatel väljaviimistel väljaspool vanglat, milliste ajal Tallinna Vangla olmetingimused tema õigusi kuidagi rikkuda ei saanud. Täiendavaid liikumisvõimalusi andis ka lühiajalistel kokkusaamistel käimine, kuna kokkusaamistele saadetakse kinnipeetavaid vanglaametnike poolt läbi õue ning kokkusaamiste ajal ei viibi kinnipeetav kambris. Kaebajal toimus kokkusaamisi 44 korral. Samuti sai kaebaja viibida väljapool kambrit 26.05.-26.06.2015 toimunud sotsiaalprogrammis osalemise ajal.
22.Vastustaja ei nõustu, et kaebaja puhul tuleb kohaldada Vabariigi Valitsuse määrusi „Tervisekaitsenõuded koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja korrashoiule“ ning „Tervisekaitsenõuded koolidele“. Eelviidatud määruseid kohaldatakse koolieelsetele lasteasutustele ja koolidele (põhikool ja gümnaasium). Kaebaja näol 3(9)
on tegemist täisealise, kriminaalkorras karistatud isikuga, kes kannab vanglas talle kohtu poolt määratud karistust. Vangistust reguleerivad VangS ja selle alusel antud õigusaktid.
23.Ekslik on kaebaja seisukoht nagu tuleks loomuliku valguse näit eraldada kunstliku valgustuse näidust. Piisav valgustus tuleb tagada loomuliku ja kunstliku valgustuse koosmõjus. Valgustihedust mõõdetakse kambrites siis, kui mõni kambrisse paigutatud kinnipeetav selleks soovi avaldab või väidab, et kamber on liiga pime või valge. Kõnealustel perioodidel ei ole igas vaidlusaluses kambris valgustihedust mõõdetud. Vangla on mõõtnud kambri nr 439 valgust 09.08.2016 s.o ajal, mil kaebaja nimetatud kambris viibis ning, siis on mõõtmistulemus loomuliku ja kunstliku valgustuse koosmõjus olnud 1080 lx. Eeltoodud mõõtmistulemuste pinnalt kaebaja õiguste rikkumist sedastada ei saa.
24.Vangla tegevus kaebajale seoses põrandapinna tagamisega on olnud kooskõlas nii siseriikliku õiguse kui ka EIK-i kohtupraktikas osundatuga, ka olid kaebajale tagatud muud kinnipidamistingimused kooskõlas vangistust reguleerivate õigusaktidega ning seega on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest – vangla õigusvastane tegevus. Kuna vangla tegevus oli õiguspärane, ei saa esineda ka põhjuslikku seosest vangla tegevuse ja kaebajale väidetavalt tekitatud kahju vahel. Õigusvastase haldustegevusega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik RVastS § 7 lg 1 sätestatud tingimused, kui kas või üks tingimustest on täitmata, kahjunõue rahuldamisele ei kuulu.
KOHTU PÕHJENDUSED
25.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
26.Vaidlus puudutab seda, kas Tallinna Vangla elamistingimustega perioodil 19.08.201403.01.2017 alandati kaebaja inimväärikust. Kaebaja on esile toonud järgnevad tingimused, millega tema inimväärikust väidetavalt alandati: kambrite ülerahvastatus ja ebapiisav põrandapind, vähesed võimalused viibida väljaspool elukambrit, liiga kõrge sisetemperatuur kambris, puudulik ventilatsioon, halb valgustus, sooja veega pesemise võimalus ainult üks kord nädalas, tulettruumide ja üldkasutatavate ruumide ebasanitaarsus, kambrite inventari seisukord, magamiseks mõeldud madratsite ebasobivus, sportimisvõimaluste puudumine.
27.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenevalt saab mittevaralise kahju nõude rahuldada, kui täidetud on järgnevad eeldused: avaliku võimu kandja on tegutsenud õigusvastaselt avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivseid õigusi on rikutud, isikule on kahju tekitatud, avaliku võimu kandja õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, esmased õiguskaitsevahendid on ammendunud ning avaliku võimu kandja on tegutsenud süüliselt. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise eest.
28.Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Lisaks sätestab põhiseaduse (PS) § 10 inimväärikuse põhimõtte ning PS § 18 lg 1 inimväärika kohtlemise nõude. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidis 19.12.2013 otsuse (kohtuasi Tunis vs. Eesti) p-s 44, et kui kaebajate käsutuses on alla 3 m2 põrandapinda, tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et see õigustab iseenesest EIÕK art 3 rikkumise tuvastamist. Vabadusevõtmise kontekstis on EIK järjepidevalt rõhutanud, et selleks, et kannatused ja alandus kuuluks art 3 kohaldamisalasse, peavad need igal juhul olema suuremad kinnipidamisega seotud paratamatust kannatusest ja alandusest (p 41). Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada nii nende tingimuste kumulatiivset mõju kui ka kaebaja esitatud konkreetseid väiteid. Samuti tuleb arvesse võtta ajavahemikku, mille vältel kinnipeetavat vastavates tingimustes hoiti (p 42). EIK on 20.10.2016 otsuses (kohtuasi Muršić vs. Horvaatia) märkinud, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada 4(9)
vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumiseks.
29.VangS § 45 lg 1 sätestab, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VskE) § 6 lg 6 sätestab, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Nimetatud nõue on Eesti õiguses kehtinud alates 01.01.2014. Seega tuleb kohtul kambrite ülerahvastatuse väite hindamiseks kontrollida, kas kaebajale oli perioodil 19.08.2014-03.01.2017 tagatud kambris vähem kui 3 m2 põrandapinda.
30.Kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva sanitaarsõlme (WC) pindala. Mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-83-16, p 11; otsus nr 3-3-1-98-16, p 13). Kaebaja on väitnud, et mööbliesemed takistasid tavalisel viisil kambris liikumist. Kohtule teadaolevalt ei ole Eesti kohtupraktikas seni tuvastatud, et Tallinna Vangla kambrites oleks mööbel paigaldatud viisil, miks takistaks kambris tavalisel viisil liikumist. Tallinna Vangla on 13.02.2017 vastuses selgitustaotlusele (kaebuse lisa 9) märkinud, et I, II ja III üksuse inventari alune pindala on järgnev: voodi 1,52 m2, laud 0,66 m2, pink 2 x 0,66 m2 ja kapp 0,53 m2. Arvestades seda, et kambrite üldpind on kaebaja Tallinna Vanglasse paigutamise tabeli (vastustaja 11.05.2018 vastuse lisa 1) kohaselt ilma WC-ta 15,2-17 m2, ei pea kohus eluliselt usutavaks, et kokku umbes 4 m2 hõivav mööbel takistas kambris tavalisel viisil liikumist. Seega lähtub kohus vastustaja poolt kohtule esitatud kambripinna andmetest, millest on maha arvatud WC pindala ja mööblialust põrandapinda täiendavalt maha ei arva.
31.Kaebaja Tallinna Vanglas paigutamise tabelist (vastustaja 11.05.2018 vastuse lisa 1) nähtub, et kaebajale oli tagatud vähemalt 3 m2 isiklikku põrandapinda kogu vaidlusaluse perioodi jooksul. Täpsemalt oli kaebajale tagatud isiklikku põrandapinda vahemikus 3,04 m2 ja 7,45 m2. Enamasti oli samasse kambrisse paigutatud korraga 4-5 inimest, mis ei ole endaga kaasa toonud liiga vähest isiklikku põrandapinda ühe isiku kohta. Seega puudub alus arvata, et kaebaja inimväärikust on ülerahvastatud kambris hoidmisega alandatud.
32.Seoses liikumisvõimalustega väljaspool kambrit tuleb arvesse võtta, et kaebaja oli suurema osa vaidlusalusest perioodist vahistatu staatuses. Kaebaja suhtes tehti avalikult kättesaadavate andmete kohaselt süüdimõistev kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-16-6717 alles 07.09.2016 (Riigi Teataja veebilehelt kättesaadav kohtulahend). Kaebaja paigutamise tabelisse märgitud kambrite numbritest nähtub, et kaebaja paigutati ühest üksusest teise alates 09.11.2016. Seega oli kaebaja kinnipeetava staatuses ainult vaidlusaluse perioodi viimased paar kuud.
33.Vahistatu võimalused väljaspool kambrit viibida on piiratud 1-tunnise vabas õhus viibimisega päevas (VangS § 93 lg 5). Seega ei olnud see õigusvastane, kui kaebajale oli vahistatu staatuses olles tagatud vaid üks tunniajane jalutuskäik jalutusboksis. Vastustaja on märkinud, et kaebajal oli perioodidel 02.06.-31.08.2014, 01.06.-31.08.2015 ja 06.06.-31.08.2016 võimalus käia kord nädalas täiendaval jalutuskäigul värskes õhus. Vastuses kaebusele on vastustaja viidanud ka sellele, et täiendavaid liikumisvõimalusi andis lühiajalistel kokkusaamistel käimine, kuna kokkusaamistele saadetakse kinnipeetavaid vanglaametnike poolt läbi õue ning kokkusaamiste ajal ei viibi kinnipeetav kambris. Kaebajal toimus kokkusaamisi 44 korral. Samuti sai kaebaja viibida väljapool kambrit 26.05.-26.06.2015 toimunud sotsiaalprogrammis osalemise ajal. Kaebaja viibis väljaspool elukambrit ka kõigil päevadel, mil ta viidi Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajja istungitele. Vastustaja 11.05.2020 vastuse lisast 5 nähtub, et kaebaja viidi vaidlusalusel ajavahemikul kohtuistungiteks vanglast välja kokku 70 5(9)
päeval. Istungid kestsid enamasti hommikust kuni pärastlõunani. Kohus leiab, et kõike eelnevat arvestades oli kaebajal vahistatuna väljaspool elukambrit viibimiseks piisavalt võimalusi. Kinnipeetavale on tagatud võimalus rohkem kui 1 tund päevas väljaspool kambrit viibida. VangS § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil VSkE-s ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Öörahu algusest kuni äratuseni ning muul VSkE-s ja kodukorras sätestatud ajal eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse. VSkE § 8 lg 1 sätestab, et kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. VangS § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt 1 tund päevas. Kaebaja ei ole väitnud, et talle võimaldati kinnipeetavana vähem liikumisvõimalusi kui teistele samas üksuses viibivatele kinnipeetavatele. Seega puudub alus arvata, et kaebajale võimaldati liiga vähe liikumisvõimalusi ka kinnipeetava staatuses olles.
34.Kuna jalutusboksile ei ole õigusaktidega kehtestatud samasugust isikliku põrandapinna nõuet nagu kambrile, ei ole jalutusboksis vähem kui 3 m2 isikliku põrandapinna võimaldamine õigusvastane ja puudub alus arvata, et sellega alandati kaebaja inimväärikust.
35.Kaebaja väitel oli kambrites liiga kõrge sisetemperatuur. Kaebaja väitel ulatus Tallinna Vangla sisetemperatuur kevad- ja suvekuudel (mais 2016 kuni juulis 2016) kuni 29°C. Kaebaja leiab, et kuna ta oli sunnitud kambrit kasutama nii elu-, õppe-, olme- kui magamisruumina, tuleb VangS § 45 lg-s 1 sätestatud eluruumile kehtestatud üldised nõuded sisustada tervisekaitsenõuetega, mis on kehtestatud koolieelsetele lasteasutustele ja koolidele (kokkuvõtlikult mitte alla 19°C ja mitte üle 26°C). Kohus ei nõustu selle seisukohaga. Vabariigi Valitsuse 06.10.2011 määruse nr 131 „Tervisekaitsenõuded koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja korrashoiule“ § 1 lg 1 sätestab, et määrusega kehtestatud tervisekaitsenõuded kehtivad koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja korrashoiule. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kohaldatakse määrust ka eralasteasutusele ning ühe asutusena tegutseva lasteasutuse ja põhikooli lasteasutuse osale. Määruse reguleerimisala ei saa laiendada vanglatele üksnes seetõttu, et vanglas viibivad isikud tegelevad muuhulgas ka õppimisega. Vangla ei ole ükski määruse nr 131 §-s 1 nimetatud asutus. Kuna üheski õigusaktis ei ole vangla kambrites lubatud maksimaalset temperatuuri sätestatud, tuleb kohtu hinnangul lähtuda sellest, kas temperatuur oli aastaaega arvestades pikka aega väga kõrge ja kas vangla tegi sellel ajal midagi palavusest tingitud ebamugavuse leevendamiseks. Kaebusele lisatud materjalidest nähtub, et temperatuuri mõõdeti 2016. aasta kevadel ja suvel kambris nr 439, kus kaebaja perioodil 24.03.2016-08.11.2016 elas (kaebuse lisad 11-20). 2016. aasta mais ja juunis oli kõige kõrgem kambris nr 439 mõõdetud temperatuur 26,8°C. 2016. aasta juuli lõpus oli kõige kõrgem temperatuur 28,8°C. Kohus leiab, et need ei olnud aastaaega arvestades ebatavaliselt kõrged temperatuurid. Lisaks on Tallinna Vangla 09.10.2017 otsuses nr 5-37/17/113-5 selgitanud, et palavuse leevendamiseks eemaldab vangla alates 2012. aastast suveperioodiks üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, et tagada kambrite parem õhutatus, annab igasse kinnisesse kambrisse ventilaatori, võimaldab üks kord nädalas lisajalutuskäigu ning lubab jalutuskäigule kuni 1,5 liitrit joogivett kaasa võtta. Kohus leiab, et vangla poolt võetavad lisameetmed on piisavad, et leevendada palava ilmaga kaasnevaid ebamugavusi.
36.Vanglas ei ole ventilatsioonile kehtestatud konkreetseid nõudeid. Vaidlusalusel perioodil kehtinud Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruses nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ (kehtis kuni 21.12.2017) punktis 6 oli sätestatud, et eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle 6(9)
ringluse. Sama on sätestatud majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 4 lg-s 1. Nagu Tallinna Vangla 09.10.2017 otsuses nr 5-37/17/113-5 selgitas, oli Tallinna Vangla kambrites, kus kaebaja viibis, osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Kinnipeetaval oli võimalik kambri õhuhulka reguleerida ka akna küljes oleva õhutusava kaudu. Tallinna Vangla selgitas kaebajale 01.06.2016 vastuses selgitustaotlusele, et ventilatsioonisüsteeme hooldatakse korrapäraselt ja vastavalt. Õhuvahetuse mõõtmine toimus 26.02.2016 ja siis vastasid kõik tulemused normile. Järgmine ventilatsiooni agregaatide ja kanalite üldine puhastus pidi toimuma 2017. aasta märtsis (kaebuse lisa 25). Seega puudub alus arvata, et ventilatsioonisüsteemid olid hooldamata.
37.Kaebaja väitel oli valgustustihedus Tallinna Vangla elukambrites alla miinimumnõuete, seega tervistkahjustav. Vangistusalastes õigusaktides (VangS, VSkE), Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruses nr 38 ja majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määruses nr 85 pole sätestatud minimaalset valgustustiheduse taset, millele eluruumi valgustus vastama peab. Lisaks ei pea kohus põhjendatuks vaadelda eraldi loomulikku valgustust ja kunstlikku valgustust. Kui kambris on nii loomulik valgus kui kunstlikud valgusallikad, tuleb valguse kvaliteedi hindamisel arvestada mõlemaid korraga. Kohus ei pea võimalikus kohaldada töökohavalgustusele sisetöökohtades kehtestatud standardeid, sest kamber ei ole töökoht ning vahistatute ja kinnipeetavate tegevus kambris ei ole töökohavalguste standardites nimetatud töödega võrreldav. Tallinna Ringkonnakohus on 22.01.2016 määruse nr 3-15-530 p-s 6 leidnud, et kinnipeetavalt ei saa eeldada kambri valgustuse parandamist, ostes vangla kauplusest näpitslambi. Kambri valgustus peab olema nõuetekohane ilma lisavalgusallikateta ja isikul on õigus nõuda, et kambris olev valgus vastaks sellisele kvaliteedile, mis ei ole tervist kahjustav. Eeltoodust võib järeldada, et kambrite valgustust saab pidada õigusvastaseks, kui see on nii halb, et see on isiku tervist kahjustav. Kaebaja on valgustusega seoses märkinud, et see oli tervist kahjustav, kuid ei ole täpsustanud, kuidas kambrite valgustus tema tervist kahjustas. Kaebaja ei ole täpsustanud ka seda, millised tegevused olid kambrite valgustuse tõttu takistatud. Vastustaja on 09.10.2017 otsuses nr 5-37/17/113-5 selgitanud, et laevalgustites kasutati 70 W halogeenpirne (võrdväärne hõõglambiga, mille tugevus on 100 W) või 75 W lambipirne ning öövalgustis 25 W lambipirni. Iga kambri laevalgustis on kaks või kolm pirni. Eeltoodu põhjal peab kohus väheusutavaks, et kambrid võisid olla nii halvasti valgustatud, et seda saaks pidada kaebaja õigusi rikkuvaks.
38.Kaebaja väitel puudusid tal piisavad pesemisvõimalused ja kambris polnud sooja vett. VangS § 50 lg 2 sätestab, et vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Seega ei ole üks kord nädalas pesemisvõimaluse tagamisega kaebaja õigusi rikutud. Kaebaja on viidanud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusele, millest tulenevalt peaks vang saama ennast pesta normaalsel temperatuuril päeviti või vähemalt kaks korda nädalas, ja Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee raportile, mille kohaselt tuleb kinnipeetavatele võimaldada sagedasemat duši kasutamist kui ainult üks kord nädalas. Tegemist on dokumentidega, mis ei ole õiguslikult siduvad ega täitmiseks kohustuslikud. Seega ei saa nendele tuginedes tuvastada ka kaebaja inimväärikuse alandamist. Sooja vee osas märgib kohus, et kuni 21.12.2017 kehtinud Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrus nr 38 ning majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määrus nr 85 ei näe ette sooja vee olemasolu eluruumides. Määrustega on ette nähtud üksnes see, et eluruum peab olema tagatud külma vee saamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal. Ka kohtupraktikas on leitud, et igapäevaselt sooja vee tagamise kohustust vanglal ei ole (Riigikohtu 15.12.2011 määrus nr 3-3-1-57-11). Vaidlus puudub selles, et Tallinna Vangla kambrites on olemas ligipääs külmale veele. Kinnipeetavad tohivad vee keetmiseks kasutada elektrilist veekeedukannu, mis leevendab sooja vee puudumisest tingitud ebamugavusi. Tallinna Vangla on 09.10.2017 otsuses nr 5-37/17/113-5 märkinud, et kaebajal oli isiklike asjade hulgas veekeedukann ja kaebaja ei ole kaebuses vastupidist väitnud. Kuna kinnipeetav tohib kambris ka 7(9)
seepi hoida, oli kaebajal võimalik vett soojendada ja teatud määral oma hügieeni eest hoolitseda ka kambris.
39.Vastustaja on 09.10.2017 otsuses nr 5-37/17/113-5 märkinud, et kaebaja ei ole vaidlusalusel perioodil esitanud pöördumisi, kus oleks juhtinud tähelepanu tualeti või muude üldkasutatavate ruumide ebahügieenilisusele. See ei vasta tõele. Kaebuse lisast 6 nähtub, et kaebaja on 13.01.2016 vähemalt kambri nr 337 sanitaartingimuste teemal vangla poole pöördunud. Vangla on tekkinud ebamugavuste pärast vabandanud ja lubanud, et edaspidi püütakse selliseid olukordi vältida. Kohtule ei ole dokumendi põhjal arusaadav, milles probleem täpsemalt seisnes. Arusaadav on vaid see, et kamber 337 vajas remonti. Kohus leiab, et üksikute juhtumite põhjal ei saa järeldada, et kambrite sanitaartingimustega rikuti kaebaja õigusi. Lisaks märgib kohus, et Tallinna Vangla praegu kehtiva kodukorra p-st 1.13.3 tulenevalt on kinnipeetavad kohustatud elukambri, sealhulgas tualeti, puhtana hoidma ning sama kohustuse nägi ette Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.3. Seega vastutavad sanitaartingimuste kvaliteedi eest ka kinnipeetavad ise.
40.VskE § 7 lg 1 kohaselt kuuluvad kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht ja võimaluse korral WC. Kaebuse lisadest nähtub, et kaebaja on 04.01.2016 ja 22.01.2016 pöördunud Tallinna Vangla poole, sest kambrites nr 433 ja 337 on üks isekoht puudu olnud (kaebuse lisad 7 ja 8). Vastustes nendele pöördumistele on Tallinna Vangla märkinud, et kuna kaebaja oli vastamise hetkeks juba teise kambrisse paigutatud, ei olnud probleem enam aktuaalne. Kaebaja viibis kambris nr 433 perioodil 07.12.2015-05.01.2016 ja kambris nr 337 perioodil 06.01.2016-19.01.2016, seega elas kaebaja puuduoleva istekohaga kambris enam kui kuu aega. Isegi kui kaebajal puudus kambrites nr 337 ja 433 elades pidevalt võimalus istuda, ei olnud tegemist nii pikalt kestnud ebamugavusega, et see võiks olla inimväärikuse alandamine. Vajadusel saab istuda ka voodi peal. Väide, et kambrite sisustus oli katkine, on tõendamata. Kaebaja ei ole katkise mööbli asjus vanglale pöördumisi esitanud.
41.Kaebaja väitel anti talle Tallinna Vanglasse saabudes kehakaalule mittevastav madrats. Kaebuse lisana 44 on esitatud Tallinna Vanglas kasutatavate madratsite sertifikaat. Sertifikaat on ingliskeelne, kuid sellest on aru saada, et madratsit on soovitatud kasutada selja- ja istmepatjadena, käetugedena ja aiamööblis. Kohus leiab, et üksnes sellest asjaolust ei saa järeldada kaebaja õiguste rikkumist. Esiteks ei ole tõendeid, et kaebaja oleks madratsi ebasobivuse tõttu vangla poole pöördunud. Kaebuse lisast 43 nähtub, et madratsitega seoses pöördus vangla poole teine kinnipeetav, kellele kaebuse lisaks 44 olev sertifikaat väljastati. Teiseks ei saa madratsi sisu soovituslikust kasutusest järeldada, et igasugune teistsugune kasutus on õigusvastane. Sertifikaat ei ole piisav tõend, et Tallinna Vangla madratsid ohustasid kaebaja tervist. Kohus peab usutavaks, et madrats võis olla ebamugav, kuid üksnes ebamugavus ei ole inimväärikuse alandamine.
42.Kaebaja taotles vanglalt võimalust kasutada kord nädalas tund aega spordisaali, millest vangla 15.03.2016 keeldus (kaebuse lisa 45). VangS § 55 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. VangS § 90 lg 1 alusel kohaldub VangS § 55 lg 1 ka vahistatu suhtes. Samas ei tähenda kehakultuuriga tegelemise tagamine tingimata spordisaali kasutamise võimaldamist. Kehakultuuriga tegelemise täpsem korraldamine on vangla otsustada. Kuna kaebaja oli valdava osa vaidlusalusest perioodist vahistatu staatuses, tuleb arvestada VangS § 90 lg-ga 3, mille kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Tallinna Vangla on kaebajale 15.03.2016 vastuses selgitanud, et kuna vahistatule ei laiene VSkE § 8 lg-s 1 sätestatud kuni neljatunnine vaba aeg väljaspool kambrit oma osakonnas, ei võimaldata kaebajal spordisaali külastada. Seega ei olnud spordisaalile juurdepääsu võimaldamata jätmine õigusvastane, kui kaebaja oli vahistatu staatuses. Euroopa Vanglareeglistikust võivad tuleneda soodsamad reeglid kehakultuuriga tegelemise võimaldamiseks, kuid tegemist on eesmärkide ja põhimõtetega, mille poole püüelda, mitte õiguslikult siduvate reeglitega. Seega ei saa kohus lugeda kaebaja 8(9)
spordisaali mittelubamist õigusvastaseks. Lisaks on Tallinna Vangla 09.10.2017 otsuses nr 537/17/113-5 märkinud, et kaebajal oli võimalik kehakultuuriga tegeleda näiteks kambris ning ühteunnise värske õhu käes viibimise ajal jalutusboksis.
43.Kokkuvõttes leiab kohus, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused võisid kaebaja jaoks olla mingil määral ebameeldivad ning mingis osas rahvusvahelistest soovituslikest kinnipidamistingimustest viletsamad, ent neis tingimustes kaebaja kinni pidamine ei olnud õigusvastane. Kohtu seisukohta ei muuda ka EIK-i lahendid, millele kaebaja on kaebuses viidanud, sest nende juhtumite puhul oli tegemist teistsuguse asjaolude kogumiga kui Tallinna Vanglas. Valdavalt on EIÕK art 3 rikkumine tuvastatud ülerahvastatud vanglates. Kaebaja ei viibinud ülerahvastatud vanglas.
44.Kuna Tallinna Vangla kinnipidamistingimused ei olnud perioodil 19.08.2014-03.01.2017 õigusvastased, ei ole mittevaralise kahju hüvitamise esimene eeldus täidetud. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.
45.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebajalt. Seega menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad poolte enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.