Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. aprill 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1416
Haldusasi
X kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (kehakultuuriga tegelemise võimaluste piiramine)
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10. märtsi 2022. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ann-Enel Valter
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10. märtsi 2022. a otsus haldusasjas nr 3-19-1416 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29. mail 2023 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-19-1416 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vahistatuna 02.12.2016–07.11.2019 Tallinna Vanglas viibinud X esitas 18.10.2018, 28.11.2018, 25.01.2019 ja 14.03.2019 taotlused pikaajalisteks kokkusaamisteks lähedastega. Tallinna Vangla tagastas taotlused põhjusel, et vangistusseaduse (VangS) § 94 lg 5 ei näinud vahistatule ette pikaajalise kokkusaamise võimalust.
2.X esitas Tallinna Vanglale 02.05.2019 taotluse hüvitada mittevaraline kahju seoses spordisaali ja spordivahendite kasutamise mittevõimaldamisega ning lähedastega kokkusaamiste keelamisega. Xi 02.07.2019 täpsustuste kohaselt rikkus vangla tema õigust perekonnaelu puutumatusele, sh õigusele saada lapsi ja olla intiimsuhtes. Lisaks ei ole ta kolme aasta jooksul saanud kasutada Tallinna Vangla kodukorras toodud sportimisvõimalusi. Spordivahendite puudumise tõttu ei ole ta saanud rippes selga ja õlgu venitada, lõuatõmbeid teha ega jalgu tõsta. Xi hinnangul on tema selg hakanud seetõttu valutama.
3.Riigikohus tunnistas 11.06.2019 otsusega nr 5-18-8 VangS § 94 lg 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja edasiulatuvalt kehtetuks, omistades otsuse tagasiulatuva mõju isikutele, kes olid juba korrakohaselt vaidlustanud pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise või taotlenud pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist.
4.X esitas Tallinna Halduskohtule 21.06.2019 kaebuse (haldusasi nr 3-19-1165) Tallinna Vangla kohustamiseks vaadata läbi tema 18.03.2019 registreeritud taotlused. Kaebaja taotles pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega ning võimalust kasutada spordisaali või koridoris paiknevaid spordivahendeid. Samuti palus kaebaja tühistada taotluste kohta tehtud otsused ja vaideotsused. Tallinna Halduskohus rahuldas 05.02.2020 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas Tallinna Vangla otsused pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise kohta ning kohustas vanglat vaatama pikaajaliste kokkusaamiste taotlused läbi. Muus osas jäi kaebus rahuldamata.
5.Tallinna Vangla jättis 15.07.2019 otsusega nr 5-37/19/70-4 Xi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. VangS § 55 lg 1 järgi tuleb kinnipeetavale tagada võimalus tegeleda kehakultuuriga, kuid täpsemaid tingimusi selleks pole sätestatud. Vahistatul ei ole võimalik külastada spordisaali ega kasutada osakonnas olevaid spordivahendeid, kuna teda hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris (v.a töötamise või õppimise aeg). Vahistatul on võimalik sportida oma kambris ning jalutuskäigu ajal värskes õhus. Osades jalutusaedades on olemas mõned treeningvahendid (nt lõuatõmbekang). Meditsiinikaardi järgi on kaebaja kurtnud seljavalu 15.03.2017, 10.04.2017 ja 22.10.2018, kuid tegu on olnud ajutiste vaevustega, mille leevendamiseks on meditsiinitöötaja soovitanud kaebajale võimlemisharjutusi. Vangla tegevus ei ole õigusvastane, sest liikumispiirang tuleneb seadusest.
6.X esitas Tallinna Halduskohtule 25.07.2019 kaebuse Tallinna Vangla 15.07.2019 otsuse nr 5-37/19/70-4 tühistamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Nõutava hüvitise suuruseks jäi 15 000 eurot (sh 13 000 eurot seoses pikaajaliste kokkusaamiste keeluga ja 2000 eurot seoses piiratud sportimisvõimalustega).
2(11)
3-19-1416
7.Tallinna Halduskohus jättis 14.05.2020 otsusega kaebuse rahuldamata, leides mh, et kuna kehtivast õigusest ei tulene vahistatule õigust nõuda spordisaali ja spordiinventari kasutamist, siis ei olnud vangla tegevus õigusvastane ja kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Lisaks ei nähtu tõenditest, et piiratud sportimisvõimalused oleks kahjustanud kaebaja tervist. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 08.10.2020 otsusega Xi apellatsioonkaebuse osaliselt ning mõistis kaebaja kasuks vastustajalt välja hüvitise 150 eurot seoses pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega. Sportimisvõimaluste puudumisega tekitatud mittevaralise kahju osas nõustus ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata.
8.Riigikohus rahuldas 17.06.2021 otsusega Xi kassatsioonkaebuse ning tühistas Tallinna Halduskohtu 14.05.2020 ja Tallinna Ringkonnakohtu 08.10.2020 otsused. Riigikohus tegi asjas osaotsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 1500 eurot pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Xi nõude mõista Tallinna Vanglalt kehakultuuriga tegelemise võimaluste piiramisega tekitatud mittevaralise kahju eest välja 2000 euro suurune hüvitis saatis Riigikohus uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.
9.X leidis kaebuses, et teda on alates 22.08.2016 diskrimineeritud ning koheldud süüdimõistetud kinnipeetavatega võrreldes põhjendamatult erinevalt. Vahistatutele kohalduvad kinnipidamistingimused on põhjendamatult rangemad. Kaebajal ei olnud võimalust kasutada spordisaali ega ka näiteks vangla koridoris asuvaid spordivahendeid. Spordisaali ja sportimisvahendeid said kasutada üksnes süüdimõistetud kinnipeetavad. Samas oli kaebaja süüdimõistetutega analoogses olukorras, sest prokuratuur ei olnud talle täiendavaid piiranguid seadnud. Väide, et jalutusboksides olid mõned treeningvahendid (nt lõuatõmbekang) ja seega oli kaebajal võimalik igapäevaselt treenida värskes õhus, ei vasta tõele. Kaebajat ei ole kunagi viidud jalutama boksi, kus olid treeningvahendid. Kuna kambris ei ole võimalik aknaid avada, siis on seal õhupuudus. Kolme aasta vältel 23 tundi ööpäevas kambris viibimisest on kaebajal tekkinud mitmed terviseprobleemid: tal valutavad selg, põlved, puusaliigesed ja silmad. Lisaks pidi kaebaja esimest korda elus pöörduma psühhiaatri poole. Arst kirjutas kaebajale pidevalt välja salvi põlvede, selja ja puusaliigeste valu vastu ning silmatilku. Vanglal olnuks võimalik pakkuda kaebajale sportimisvõimalusi: spordisaal oli vaba 3 päeva nädalas, korvpalliväljak oli vaba 24 tundi päevas ja kaks suurt jalutusboksi treeningvahenditega olid vabad 23 tundi päevas. Vangla peaks arvestama vahistatu vanglas viibimise kestust. Tartu Vangla on näiteks vahistatul lubanud kasutada spordisaali üks kord nädalas. Kambris sportimisest tekkist pidevalt konflikte. Õhupuuduse tõttu oleks kambris võimlemine halvendanud kõigi seal viibinud isikute olukorda. Sportida ei saa kambris, kus ei jätku õhku isegi elamiseks. Õhupuudus valitseb ka uues Tallinna Vanglas, mistõttu ei saa seal samuti kambris sportida. Taotluste varasem esitamine ei oleks midagi muutnud, sest vanglaametnikud ütlesid pidevalt, et see on mõttetu.
10.Tallinna Vangla palus vastuses jätta kaebus rahuldamata, jäädes hüvitamistaotlusele esitatud vastuse juurde. Kohtud on varem leidnud (nt haldusasi nr 3-17-1082), et spordisaali kasutamise võimaluse puudumine oli tingitud asjaolust, et isik viibis vanglas vahistatuna. Seega tuleneb piirang otseselt õigusaktidest. Kinni peetaval isikul puudub subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides või konkreetsete vahenditega. Vahistatu saab tegeleda erinevate harjutustega (nt kätekõverdused, istesse tõus, plankseis, venitused) nii kambris kui ka jalutusboksis. Asjaolu, et kinnipeetavatel on võimalus tegeleda spordiga suuremas mahus kui vahistatutel, tuleneb eraldihoidmise printsiibist. Kinnipeetavad ja vahistatud ei saa kasutada spordisaali samaaegselt. Kaebaja väited vangla põhjustatud tervise halvenemisest on eksitavad. Kui kaebajal olnuks treenimiseks tõepoolest tarvis erivahendeid, saanuks need ette näha arst. Tervisekaardi 16.04.2019, 28.08.2019 ja 25.09.2019 sissekannetest nähtub, et kaebaja liigutused olid vabad ja tal soovitati võimelda. Arst ei ole näinud kaebajale 3(11)
3-19-1416 ette täiendavaid vahendeid ega selliseid harjutusi, mis vajaks mingeid täiendavaid vahendeid. Sellest tuleb järeldada, et kaebajal oli võimalik oma tervist korras hoida ka ilma erivahenditeta. See on kaebaja enda valik, et ta ei soovi teha venitus- ega treeningharjutusi. Kahju tekkimine ei ole tõendatud ja Tartu Vangla praktika ei ole asjakohane. VangS ei täpsusta, millises mahus ja millistes tingimustes tuleks kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemise võimalus tagada. Kaebaja avaldused ei puudutanud suurema jalutusboksi kasutamise võimalust, vaid spordisaali ja koridoris olevaid spordivahendeid. Tallinna Vangla Magasini tn 35 asunud hoonekompleksi kambrites õhutusavade perforeeritud metallplaadiga katmine ei takistanud õhuvahetust.
11.Tallinna Halduskohus jättis 10.03.2022 otsusega kaebuse kehakultuuriga tegelemise võimaluste piiramisega tekitatud mittevaralise kahju (2000 eurot) hüvitamist puudutavas osas rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja oli vahistatu 22.08.2016–07.11.2019 ning viibis vahistatuna alates 02.12.2016 Tallinna Vanglas, kus teda hoiti 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris ja tal võimaldati üks tund ööpäevas viibida jalutuskäigul vabas õhus (jalutusboksis). Kaebaja leiab, et spordisaali ja spordivahendite kasutamise keelamisega on temale tekitatud mittevaralist kahju, kuid ei ole konkreetselt märkinud millisel riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 loetletud alusel ta mittevaralise kahju tekkimist väidab. Kaebaja seisukohtadest saab järeldada, et mittevaralise kahju tekkimist on seostatud ennekõike tervise kahjustamisega, ning Riigikohtu 17.06.2021 otsusest (p 46) tulenevalt peab lisaks kontrollima seda, kas kaebaja on pidanud kannatama valu ulatuses, mis võiks kvalifitseeruda tema inimväärikuse alandamiseks. Üheselt ei ole selge, millisel ajavahemikul tekkinud kahju hüvitamist on kaebaja nõudnud. Võib järeldada, et silmas on peetud ajavahemikku alates vahistatuna Tallinna Vanglasse saabumisest (02.12.2016) kuni täpsustatud kahju hüvitamise taotluse esitamiseni (02.07.2019). HKMS § 47 lg 1 ja VangS § 11 lg 8 kohaselt saab esitatud hüvitamiskaebuse põhjendatust hinnata üksnes ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohtueelse menetluse. Seetõttu jäävad tähelepanuta kaebaja väited seoses silmade kuivuse, riiete pesemise ja kuivatamisega. VangS § 55 lg 1 ja § 90 lg 1 kohaselt tuleb ka vahistatutele erisustega tagada võimalus tegeleda kehakultuuriga. VangS § 90 lg-te 3 ja 5 ning § 93 lg 5 järgi hoitakse vahistatut ööpäev läbi (v.a jalutuskäiguks ettenähtud ajal) lukustatud kambris. VangS § 55 lg-st 1 ei tulene subjektiivset õigust nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides, vaid vanglal on kohustus tagada üksnes üldine võimalus tegeleda kehakultuuriga ja selleks saab lugeda ka harjutuste tegemist kambris või jalutuskäigu ajal. Riigikohus on 17.06.2021 otsuses (p-d 36–42) möönnud, et isiku puhul, kes viibib pikemat aega 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris, võib vanglal tekkida kohustus luua täiendavaid võimalusi tegeleda kehakultuuriga, järgides tema suhtes kehtivaid piiranguid. Vastustajal tuleb arvestada VangS § 55 lg 1 eesmärki hoida kinnipeetavate füüsilist ja vaimset tervist. Vanglal sellise kohustuse olemasolu ja ulatus sõltub konkreetsetest asjaoludest – kas isikul oli võimalus tegelda kehakultuuriga oma kambris, kui suur ja millise sisustusega oli jalutusboks jne. Kaebusega hõlmatud ajavahemikul viibis kaebaja Tallinna Vanglas: 02.12.2016–03.02.2017, 10.03.2017–16.06.2017, 21.07.2017–15.09.2017, 20.10.2017–01.12.2017, 22.12.2017– 26.01.2018, 07.02.2018–09.03.2018, 16.03.2018–28.03.2018, 11.05.2018–29.05.2018, 20.06.2018–17.09.2018, 05.10.2018–07.11.2018, 16.11.2018–14.12.2018, 19.12.2018– 07.06.2019, 10.06.2019–02.07.2019. Tallinna Vangla koliti 04.12.2018 vanast kompleksist (Magasini tn 35, Tallinn) ümber uude kompleksi (Linnaaru tee 5, Soodevahe küla, Rae vald) ja samal päeval paigutati uude Tallinna Vanglasse ka kaebaja. Magasini tn 35 hoonete kambrites viibimise ajal oli kaebajale tagatud arvestuslikku põrandapinda vahemikus 4,09–7,65 m2 ning kambrites viibis korraga 2–5 inimest. Linnaaru tee 5 kompleksis viibis kaebaja kahekohalistes kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli 5 m2. Vanas hoonekompleksis sai kaebaja kasutada 4(11)
3-19-1416 jalutusboksi suurusega 14,35 m2 (s.o 5 m × 2,87 m) ja seal asus ka pink. Uues hoonekompleksis on jalutusboksid erineva suurusega (17,76 m2, 20,71 m2, 22,66 m2, 23 m2, 23,46 m2, 24,26 m2, 29,01 m2) ning kõigis neist on ka pink. Tuleb möönda, et mõõtmetega 5 m × 2,87 m jalutusboksi ei saa pidada piisavalt suureks, et seal mõistlikul tasemel harrastada nt sörkjooksu. Jalutusboksi suurus on siiski piisav, et seal saaks vähemalt minimaalsel määral tegeleda kehakultuuriga. Keharaskusega harjutuste sooritamine ei vaja ülemäära palju ruumi. Harjutuste (venituste) tegemiseks saab kasutada ka jalutusboksis olevat pinki. Aeroobne treening ei eelda tingimata suurt treeningala ning efektiivne tulemus on saavutatav ka kohapeal (nt kükkide, erinevate hüpete, väljaastete, nn kosmonaudi-harjutuse jmt sooritamisel). Uues vanglakompleksis asuvad jalutusboksid on varasematest suuremad (isegi kuni kaks korda), mistõttu oli ka neis võimalik kehakultuuriga tegeleda. Vahistatuid viiakse jalutama kambrite kaupa, mistõttu saab eeldada, et jalutusboksis oli ühel ajal maksimaalselt sama palju inimesi, kui viibis sellel päeval kambris. On usutav, et kui vana vanglakompleksi jalutusboksis viibis korraga rohkem kui kolm inimest, võis mõne treeningharjutuse tegemine olla raskendatud. Samas ei olnud boksides peale pingi muid ruumi võtvaid mööbliesemeid. Seega oli harjutuste tegemine jätkuvalt võimalik ka siis, kui jalutusboksis oli rohkem inimesi. Valdava osa ajast viibis kaebaja kambris koos kahe teise vahistatuga ning ajavahemikud, mil kambris oli 4–5 inimest, vaheldusid perioodidega, mil inimesi oli korraga kambris vähem. Riigikohtu juhise järgi tuleb selgitada välja, kas kaebajal oli võimalik tegeleda kehakultuuriga minimaalsel vajalikul tasemel (p 42). Kuna kaebajale oli igapäevaselt tagatud võimalus viibida ühe tunni vältel jalutusboksis värskes õhus ning soovi korral oli kaebajal seal võimalik tegeleda ka kehakultuuriga, tuleb seda pidada tervise hoidmiseks piisavaks. Pelgalt nt lõuatõmbekangi puudumine ei anna alust väita, et jalutusboksis oli mitmekesiste harjutuste sooritamine võimatu või välistatud. Mõne lihasgrupi treenimine on abivahendite olemasolul küll efektiivsem ja võibolla isikule meelepärasem, kuid nende puudumist ei saa pidada õigusvastaseks olukorras, kus kehakultuuriga tegelemine on jätkuvalt võimalik ka ilma nende abivahenditeta. Järelikult olid jalutusbokside tingimused sellised, mis võimaldasid kaebajal tegeleda kehakultuuriga vähemalt minimaalsel vajalikul tasemel. Vastustaja selgitusel oli Tallinna Vangla vanas hoonekompleksis osaliselt loomulik ja osaliselt sundventilatsioon ning uues hoonekompleksis on sundventilatsioon. Vastustaja kinnitusel oli õhuvahetus normikohane. Magasin tn 35 hoonete akende ees olevad perforeeritud metallplaadid võisid mõnevõrra takistada värske õhu juurdevoolu, kuid see ei tähenda, et piisav värske õhu juurdevool ei olnud tagatud. Vangla kinnitusel kontrolliti mõlemas kompleksis ventilatsiooni regulaarselt. Seega tuleb õhuvahetust kambrites pidada piisavaks. Riigikohus viitas, et kambris kehakultuuriga tegelemine mõjutab paratamatult sealset õhu kvaliteeti ega pruugi seetõttu olla mitmekesi kambris viibimise korral aktsepteeritav, isegi kui kambri õhu kvaliteet ja õhuvahetus vastavad eluruumidele esitatavatele nõuetele. Kohtu hinnangul ei saa pelgalt mitme inimese kambris viibimisest samas järeldada, et igasugune kehakultuuriga tegelemine on välistatud. Ka sellistes tingimustes on võimalik teha harjutusi, mis pulsisagedust palju ei tõsta, kuid omavad siiski positiivset mõju isiku tervisele, sh seljavalule (nt rahulik võimlemine, venitamine jms). Kambrites, kus kaebaja viibis, oli igal ajahetkel tagatud arvestuslikult põrandapinda vähemalt 4,09 m2 inimese kohta ja valdava osa ajast veel rohkem. Uue vanglakompleksi kahekohalistes kambrites võimaldab vaba ruum kambri keskel vajalikul määral tegeleda ka kehakultuuriga. Kaebaja on möönnud, et pesemisvõimalused on uues vanglahoones paremad. Kokkuvõttes oli kaebajal võimalik tegeleda kehakultuuriga (teha võimlemis- ja venitusharjutusi) ning seeläbi tervist hoida nii kambris kui ka jalutusboksis. Jalutusboksis sai tegeleda aktiivsema (aeroobse) treeninguga ja kambris rahulike harjutustega (ning kui kambris viibis vähem inimesi, sai ka seal teha rohkem pingutust nõudvaid harjutusi). Kuigi puudusid konkreetsed spordivahendid, olid 5(11)
3-19-1416 võimalused kehakultuuriga tegelemiseks kaebaja tervise hoidmiseks piisavad. Vangla tegevus spordisaali ja sportimisvahendite kasutamise mittevõimaldamisel ei olnud õigusvastane muu hulgas kaebaja vahistatu staatuses vanglas viibimise kestust arvestades. Seega ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud. Avaramasse või paremini varustatud jalutusõue viimine võiks olla pikaajaliste vahistatute puhul põhjendatud, kuid ainuüksi paremate võimaluste puudumine ei tähenda veel, et kehakultuuriga tegelemise kvaliteet oleks sedavõrd erinev, et omaks mõju isiku tervisele. Vanglal tuleks siiski edaspidi kaaluda võimalusi leevendada eeskätt pikaajaliste vahistatute olukorda. Kaebaja väide võrdsuspõhimõtte rikkumisest ei ole põhjendatud. Ka süüdimõistetutel ei ole kohtupraktikast tulenevalt õigust nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides või konkreetsete vahenditega. Vahistatud ja süüdimõistetud ei ole samas olukorras. Samuti ei pea kõikides vanglates olema tagatud täiesti ühesugused kinnipidamistingimused (nt Riigikohtu 26.05.2008 otsus nr 3-3-1-20-08, p 24). Kaebajale oli tagatud mõistlik võimalus tegelemiseks kehakultuuriga sarnaselt teistele Tallinna Vanglas viibinud vahistatutele. Esitatud tõenditest ei nähtu lisaks, et spordisaali või sportimisvahendite kasutamise võimaluse puudumine oleks kahjustanud kaebaja tervist. Kaebaja on märkinud, et pidi seljavalu tõttu pöörduma arstide poole. Vastustaja esitatud tõenditest ja tervisekaardi andmetel põhinevatest selgitustest nähtub, et kaebaja on seljavalule viidanud juba 15.03.2017. Arvestades, et selleks ajaks oli kaebaja viibinud Tallinna Vanglas kolm kuud, ei saanud terviseprobleemi põhjuseks olla pikaajaline eelvangistus. Tervisekaardilt ei ilmne, et kaebaja vaevused oleksid ajas olulisel määral süvenenud. Kaebajal on soovitatud võimelda ja ta sai seda piisaval määral teha kambris. Tervisekaardi andmetest ei nähtu, et arstid oleksid näinud kaebajale ette konkreetseid harjutusi (nt rippes selja venitamist vm kaebaja viidatud harjutusi) või andnud soovitusi erikohtlemiseks. Isegi kui kaebaja tervis oleks vanglas viibimise ajal halvenenud, puuduks vastustaja tegevuse ja kaebajale väidetavalt tekkinud kahju vahel põhjuslik seos, sest kaebaja saanuks soovi korral teha erinevaid harjutusi. Sporditegemine kambris võis olla teatud perioodidel raskendatud, kuid kinnipidamistingimused ei olnud sellised, mis oleksid kehakultuuriga tegelemist välistanud või seda pikema aja vältel oluliselt takistanud. Kaebaja ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust osas, milles tema kahju hüvitamise nõude aluseks võiks olla inimväärikuse alandamine. Isegi kui kaebus oleks selles osas lubatav, nähtub tervisekaardi andmetest, et kaebaja on saanud vajalikku abi. Vangla meditsiinitöötajad on püüdnud kaebaja vaevusi leevendada ning kaebajale on olnud tagatud juurdepääs arstiabile. Ükski tõend ei kinnita, et kaebaja pidanuks kannatama valu ulatuses, mis võiks kvalifitseeruda tema inimväärikuse alandamiseks. Kuna puuduvad vastustaja õigusvastane tegevus ja kahju, siis ei oma esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine asja lahendamisel tähtsust. Kohus märgib siiski, et kuigi kaebaja esitas esimese taotluse spordisaali ja sportimisvahendite kasutamiseks alles 02.01.2019 (registreeritud 09.01.2019), ei saa varasemate taotluste esitamata jätmist talle ette heita, sest kehakultuuriga tegelemise võimaluste vähesusega kaasnevad mõjud tekivad aja jooksul ning asjaomaste taotluste või vaiete rahuldamine polnuks ka tõenäoline. Seega ei oleks väidetavat kahju saanud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega ära hoida (nt Riigikohtu 15.06.2016 otsus 3-3-1-16-16, p 14).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
12.X palub 30.03.2022 apellatsioonkaebuses (täiendatud 20.06.2022 ja 12.04.2023) tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega rahuldada tema kaebus ka seonduvalt sportimisvõimaluste puudumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja palub arvestada ka tema varasemate seisukohtadega. Kaebaja paigutati vangla avatud sektorisse alles 6(11)
3-19-1416 03.01.2020 ja sellest ajast tekkisid tal ka sportimisvõimalused. Seega ei võtnud vangla midagi ette ka pärast 02.07.2019 kahjunõude esitamist. Järelikult ei oleks varasemad taotlused kaebaja olukorda muutnud. Tuleb arvestada, et Pärnu arestimajas viibides (22.08.2016–02.12.2016) ei olnud kaebajal võimalust isegi jalutada. Terviseprobleemid tekkisid kaebajal juba seal ja need süvenesid Tallinna Vanglas (vt L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. §-d 1–109. Tallinn, 2009, lk 38). Kaebaja suhtes ei kehtinud sel ajal enam prokuratuuri kohaldatud piiranguid, mistõttu oleks vangla saanud talle pakkuda sportimisvõimalust. Korvpalliplats ja suur jalutusboks spordivahenditega olid vabad ca 23 tundi ööpäevas ning vaba aega leidnuks ka spordisaali kasutamiseks. Põhjendused, mis seonduvad julgeoleku tagamisega, on otsitud, sest kaebajal ei olnud vanglas ühtegi tuttavat vm ja teda paigutati vanglas pidevalt kokku uute inimestega. Kaebaja oli vanglas ilma sportimisvõimaluseta 3 aastat 4 kuud ja 10 päeva. Jalutusboks ei olnud piisavalt suur, et seal saanuks teisi segamata teha elementaarset sörkjooksu. Vastustaja ei ole mõistnud, et kaebaja ei viibinud kambris üksi, vaid pidi arvestama ka teiste samas kambris (kus ei ole ruumi ega õhku) viibinutega. Sportimiseks peab olema eraldi ruum ja eraldi aeg (sh mitte jalutuskäigu aeg). Kaebaja nõudmised ei olnud ebareaalsed, kuivõrd ta on üksnes soovinud kasutada vangla olemasolevaid sportimisvõimalusi, kuid seda temale ei võimaldatud. Kaebaja võis spordivarustust ainult vaadata, kuid mitte kasutada. Tallinna Vangla uude hoonekompleksi kolimine ei muutnud mitte midagi. Kohus leidis ekslikult, et paremates tingimustes sportimise kvaliteet ei ole oluliselt erinev, sest pärast sportimisvõimaluste tekkimist on kaebaja valud ja tervisehädad praktiliselt kadunud. Vangla tegevus on kahjustanud kaebaja tervist, sest vastasel korral poleks taastusraviarst väljastanud kaebajale võimlemismatti. Seda tehakse väga harva. Sportimisvõimalusega seotud küsimusi on käsitletud Tartu Halduskohtu 30.06.2010 otsuses nr 3-10-695 (p 9) ja Riigikohtu 07.04.2010 otsuses nr 3-3-1-5-10 (p-d 18–20).
13.Tallinna Vangla palub 02.05.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb varem esitatu juurde ja palub sellega arvestada. Kaebaja ei saa laiendada vaidluse all olevat ajavahemikku kaebuse esitamise ajast (25.07.2019) hilisemasse perioodi, sest ta ei ole selles osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Tallinna Vangla ei vastuta Pärnu arestimaja tingimuste ega seal kaebajale tekkinud kahju eest. Tervisekaardi sissekanded ei toeta kaebaja väiteid vereringehäirete kohta. Vahistatu ajutiselt vastuvõtuosakonda paigutamine pärast etapeerimist ei ole õigusvastane, kui on täidetud eraldi hoidmise nõuded. Tallinna Vanglal ei ole seadusest tulenevat kohustust korraldada vahistatutele eraldi spordiprogrammi. Vahistatute ja kinnipeetavate päevakavad on erinevad, sest vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris. Kehakultuuriga tegelemisega seonduvalt välja toodud sotsiaalsuse edendamise aspekt (vt L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. §-d 1–109. Tallinn, 2014, lk 143) ei ole asjakohane, sest vahistusel ja vangistuse täideviimisel on selgelt erinevad eesmärgid. Süütuse presumptsioonist tulenevalt ei saa eelvangistusel olla resotsialiseerimise eesmärki, sest selle isiku käitumist, keda ei ole süüdi mõistetud, ei ole alust riigipoolselt mõjutada. Selle tõttu ei saa vahistatu suhtes ka rakendada vangistuse täideviimise eesmärkide (VangS § 6 lg 1) saavutamiseks kasutatavaid kohtlemisabinõusid. VangS § 93 lg 5 järgi võimaldatakse vahistatul viibida värskes õhus vähemalt üks tund päevas ja vastustaja ei ole kaebaja liikumisvõimalusi täiendavalt piiranud. Kaebaja ei ole esitanud kaebusi seoses vanglas tervishoiuteenuste osutamisega ega Magasini tn 35 hoonekompleksi vangistustingimustega, mistõttu ei ole sellega seotud väited asjakohased. Kaebaja taotlused ei käsitlenud suurema jalutusboksi kasutamist, seega ei pidanud ka Tallinna Vangla vastused sisaldama sellekohaseid põhjendusi. Jalutusboksi sisustusse ei pea kuuluma lõuatõmbekang ja kaebaja ettekujutus spordikompleksi kasutusest ei vasta tegelikule olukorrale. Vastustaja leiab jätkuvalt, et VangS § 55 lg-st 1 ei tulene kinni peetavale isikule subjektiivset õigust nõuda 7(11)
3-19-1416 kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides, vaid vanglal on üksnes üldine kohustus tagada võimalus tegeleda kehakultuuriga. Kehakultuuriga tegelemise võimaldamine võib seisneda ka harjutuste tegemises kambris või jalutuskäigu ajal. Kaebajal olid sobivad tingimused kehakultuuriga tegelemiseks ning Tallinna Vangla ei ole kaebajale tervisekahju tekitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.VangS § 55 lg 1 ja § 90 lg 1 kohaselt tuleb ka eelvangistuse kandmise ajal tagada vanglas kinni peetavatele isikutele võimalus tegeleda kehakultuuriga. Senise pikaajalise kohtupraktika kohaselt ei anna VangS § 55 lg 1 vanglas viibivale isikule subjektiivset õigust nõuda spordisaali kasutamist, konkreetse spordiinventari hankimist ega võimaluste loomist harrastada just temale meelepärast spordiala, vaid vanglal on üksnes kohustus tagada üldine võimalus kehakultuuriga tegelemiseks ja seejuures võib vangla ise otsustada, millised võimalused ta selleks loob (vt ka L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. §-d 1–109. Tallinn, 2014, lk 143).
15.Kehakultuuriga tegelemise võimaluse tagamisena VangS § 55 lg 1 tähenduses ei ole õige käsitada pelgalt olukorda, kus vangla ei takista kinni peetaval isikul kambris või jalutushoovis keharaskusega harjutuste tegemist, venitamist, sörkimist vm ning selleks on vangla päevakavas jäetud piisavalt vaba aega. Sportimisvõimaluse tagamine eeldab siiski vangla teatud positiivset tegevust, mis seisneb spordisaali või -rajatiste ettevalmistamises ja spordivahendite hankimises ning nende kasutamiseks mõistlike võimaluste loomises. Vastasel korral puuduks VangS § 55 lg-s 1 sätestatud tagamiskohustuse ettenägemisel mõte. Sellele, et kehakultuuriga tegelemine VangS § 55 lg 1 tähenduses ei seisne lihtsalt kambris või jalutuskäigu ajal harjutuste tegemises, viitab ka VangS § 69 lg 2 p 3, mis annab ühe täiendava julgeolekuabinõuna võimaluse keelata kehakultuuriga tegelemine. Nimetatud säte kohaldub VangS § 103 järgi ka vahistatule. Sellise abinõu ettenägemine eeldab loogiliselt, et vanglas on olemas spordirajatised või -inventar, mille kasutamist saab keelata. Eriti olukorras, kus justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 641 p-st 9 tulenevalt on kinnipeetavale (v.a avavangla kinnipeetav) vanglas keelatud mh spordivahendid.
16.Praegusel juhul ei ole vaidlust selle üle, et nii Tallinna Vangla vanas hoonekompleksis kui ka praeguses hoonekompleksis olid iseenesest loodud kinnipeetavatele võimalused tegeleda kehakultuuriga (sh spordisaal ja sportimisvahendid) ning kaebaja ei ole väitnud, et need oleksid ebapiisavad. Vaidlus on selles, kas kõnealused võimalused (või vähemalt osa neist) tulnuks teha kättesaadavaks ka vahistatuna vanglas viibinud kaebajale. Varasemas kohtupraktikas on leitud, et vahistatu puhul tuleneb spordisaali kasutamise võimaluse puudumine õigusaktides sätestatud piirangutest vangla territooriumil liikumiseks (VangS § 12 lg 1 p 3; § 90 lg-d 3 ja 5), mistõttu ei ole peetud õigusvastaseks olukorda, et vahistatu saab enda üldfüüsilise seisundi säilitamiseks minimaalselt vajalikul määral spordiga tegeleda üksnes kambris ja jalutusboksis (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.01.2021 otsus nr 3-18-268, p 15; 09.07.2020 otsus nr 3-19-1165, p-d 10– 12). Riigikohus oli praeguses asjas tehtud 17.06.2021 otsuses (p 38) seisukohal, et pikaajalise vahistatu puhul võib vangla olla tervise kaitseks kohustatud tagama kambri või jalutusboksiga võrreldes paremad tingimused kehakultuuriga tegelemiseks. Riigikohus ei välistanud siiski, et kaebaja kinnipidamistingimused võisid olla õiguspärased, kuid pidas vajalikuks kontrollida, kui palju viibis kambrites inimesi, kui suured ja millise sisustusega olid jalutusboksid ning kas kaebaja on kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid.
17.Halduskohus leidis, et vangla tegevus ei olnud õigusvastane, sest kaebajal oli minimaalne võimalus tegeleda kehakultuuriga nii kambris (rahulik võimlemine) kui ka jalutusboksis (mh intensiivsem treening). Ringkonnakohus nõustub põhimõtteliselt selle järeldusega. Kaebaja oli 8(11)
3-19-1416 vahistatu staatuses 22.08.2016–07.11.2019 ehk kokku enam kui kolm aastat. Kahju hüvitamise nõudega hõlmatud ajavahemik on pisut rohkem kui 2,5 aastat (02.12.2016–02.07.2019). Kuigi kaebaja ei viibinud kogu eelvangistuse aja vältel Tallinna Vanglas, vaid lühemate perioodide kaupa kokku ligikaudu 11 kuud teistes kinnipidamisasutustes, ei ole sel määravat tähtsust, sest kaebajat on kogu aeg peetud kinni eelvangistuse režiimil ning vastustaja pidi sellega arvestama. Tallinna Vanglas oli kaebaja vahistatuna esimesed kaks aastat (02.12.2016–04.12.2018) vanas hoonekompleksis ja viimased seitse kuud enne kahjunõude esitamist (04.12.2018–02.07.2019) uues kompleksis. Magasini tn 35 kompleksi kambrites viibis enamasti kuni kolm kinnipeetavat (sh kaebaja). Kahe aasta (24 kuu) vältel oli kambris korraga viis kinnipeetavat üksnes ca 1,5 kuu jooksul ja neli kinnipeetavat ca 3,5 kuu jooksul ning need perioodid jäid kaebaja vanglas viibimise aja esimesse poolde. Alates 2018. a juunist ei olnud kaebaja kambris kordagi koos rohkem kui kahe kinnipeetavaga ning kambris oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alati tagatud vähemalt 5 m2, v.a ühel nädalal, kui põrandapinda oli 4,95 m2 (vt Tallinna Vangla 10.01.2022 vastuses toodud tabel). Linnaaru tee 5 kompleksis, kus kaebaja oli alates 04.12.2018 kuni eelvangistuse lõpuni, on kahekohalised kambrid, kus põrandapinda kinnipeetava kohta rohkem kui 5 m2. Jalutusbokside suurus oli vanas kompleksis 14,35 m2 ja uues kompleksis 17,76–29,01 m2 ning kõik jalutusboksid on olnud varustatud pingiga. Kuigi Magasini tn 35 kompleksi ventilatsiooniga (sh kambrite tuulutusavadega) seoses on kinnipeetavad aastate jooksul esitatud hulgaliselt kaebusi, ei ole kohtud siiski tuvastanud, et kambrite ventilatsioon olnuks ilmselgelt puudulik, vaid pigem võis probleeme esineda ajuti palavate ilmadega, kuid ka seda püüti leevendada (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.01.2021 otsus nr 3-18-268, p 20; 17.01.2019 otsus nr 3-16-2031, p-d 9–10; 04.10.2017 otsus nr 3-14-51528, p-d 19–20; 18.09.2017 otsus nr 3-16-611, p-d 20–21). Alles 2018. a-l valminud Linnaaru tee 5 kompleksi puhul, kus ühes kambris viibib vaid kaks kinnipeetavat, on väide õhupuudusest paljasõnaline ja ebausutav.
18.Ringkonnakohtu hinnangul on esmajoones oluline, et sel ajal, kui kaebaja oli vahistatuna vanglas viibinud juba pikemat aega, olid talle tagatud suhteliselt avarad tingimused nii kambris kui ka jalutusboksis, eriti pärast kolimist uude vanglakompleksi. Võib nõustuda, et kambrite ja jalutusbokside sisustus (nt pingid) ei olnud nähtud ette kehakultuuriga tegelemise võimaluse tagamiseks, kuid see ei välistanud nende sellisel eesmärgil kasutamist. Jalutusboksi kasutamine üks tund päevas oli kaebajale tagatud kogu Tallinna Vanglas kinnipidamise aja vältel. Tervise säilitamiseks minimaalsel vajalikul tasemel saab kehakultuuriga tegeleda ka abivahenditeta. Kuigi spordivahendite või asjakohaselt sisustatud spordisaali või -väljaku kasutusvõimaluse puudumine piirab kahtlemata sooritatavate harjutuste ja harrastatavate spordialade valikut ning treeningu efektiivsus võib olla madalam, ei saa eeldada, et n-ö lihtsates tingimustes harjutuste tegemine ei võimaldaks tervise hoidmiseks piisavat füüsilist aktiivsust. Iseenesest on õige, et kaebajal tulnuks nii kambris kui ka jalutusboksis kehakultuuriga tegelemisel arvestada mh kambrikaaslaste huvidega, kuid pole mõistlikku põhjust eeldada, et nad oleksid seda olulisel määral takistanud (mh on usutav, et kambrikaaslastel oli samuti huvi kehakultuuriga tegeleda). Tuleb silmas pidada, et nt spordisaali ja muid spordirajatisi ei saa ka süüdimõistetud kasutada igapäevaselt, vaid vastavalt graafikule (vt Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ p-d 4.2.1 ja 17.1.2). Kuivõrd kambrite ja jalutusbokside tingimused (sh kambrite ventilatsioon ja pesemisvõimalused) on vangla uues kompleksis varasemast tunduvalt paremad, tasandas seegi mõnevõrra pikaajalise vahistuse negatiivseid mõjusid (tervise säilitamiseks vajalike harjutuste tegemise võimalus avardus samal ajal, kui võinuks avalduda piirangutest tingitud tervisekahju).
19.Kaebaja esitas esimese kirjaliku taotluse spordisaali ja spordivahendite kasutamiseks 31.12.2018 (registreeritud 09.01.2019), mille Tallinna Vangla jättis 25.01.2019 vastusega nr 58/19/982-2 rahuldamata, sest kaebaja oli vahistatu staatuses. Samasisulise taotluse on kaebaja 9(11)
3-19-1416 esitanud ka 15.03.2019 (registreeritud 18.03.2019) ja selle jättis Tallinna Vangla 27.03.2019 vastusega nr 5-8/19/7973-2 samuti rahuldamata, kuna kaebaja oli vahistatu staatuses. Viimati nimetatud keeldumise vaidlustas X haldusasjas nr 3-19-1165, kuid kohtud jätsid tema kaebuse rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu 09.07.2020 otsus, mis jõustus Riigikohtu 27.10.2020 määrusega). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vangla keeldumiste sisu arvestades ei oleks varasemate taotluste esitamine või ka näiteks lõuatõmbekangiga varustatud jalutusboksi kasutamiseks eraldi taotluste esitamine saanud väidetava kahju tekkimist ära hoida.
20.Halduskohus on leidnud, et kaebaja viidatud terviseprobleem (seljavalu) ei ole seostatav Tallinna Vangla tegevuse(tuse)ga kehakultuuriga tegelemise õiguse tagamisel. Tervisekaardi andmetest nähtuvalt on kaebaja tõepoolest juba alates üsna eelvangistuse algusest kaevanud mitmete liigeste valusid, mille leevendamiseks on meditsiinitöötajad talle korduvalt määranud nn hobusesalvi (02.01.2017, 16.03.2017, 10.04.2017, 18.05.2017, 31.07.2017, 14.09.2017, 26.10.2017, 09.07.2018, 13.09.2018, 22.10.2018, 27.11.2018, 16.04.2019, 29.05.2019, 08.07.2019, 28.08.2019, 29.01.2020, 22.06.2021). Tervisekaardi 16.03.2017 sissekande järgi on kaebaja enda sõnul samal eesmärgil hobusesalvi kasutanud juba vabaduses olles. Seejuures on X konkreetselt seljavalu kurtnud juba 15.03.2017 ja 10.04.2017. Hiljem on selg teinud kaebajale muret 22.10.2018 ning alates 28.08.2019, mil kaebajal diagnoositi nimmevalu (M54.5), on alaselja ja nimmepiirkonna valuga seotud kaebused olnud sagedased (28.08.2019, 25.09.2019, 25.11.2019, 06.12.2019, 12.03.2020, 28.08.2020, 07.10.2020, 30.10.2020, 20.05.2021, 27.05.2021, 28.05.2021, 06.09.2021). Tervisekaardi 06.12.2019 sissekande järgi on kaebaja väitel alaselja vaevused esinenud juba paar viimast aastat ning arst on leevenduseks soovitanud võimelda ja selgitas selga treenivaid harjutusi. Meditsiinitöötajad on soovitatavaid harjutusi kaebajale selgitanud ka hiljem (12.03.2020, 24.04.2020, 28.08.2020) ning 30.10.2020 on kaebajale väljastatud 6 kuuks võimlemismatt ja 28.05.2021 pikendatud luba võimlemismati kasutamiseks veel 6 kuuks. Võimlemismati vajalikkust põhjendati eelkõige sellega, et kaebaja pikkusest (1,91 m) tulenevalt on tal keeruline võimelda voodis lamades.
21.Eeltoodust järeldub, et Xi kaebused seljavalu üle sagenesid alates 28.08.2019 ehk ajal, mis jääb kahju hüvitamise taotlusega hõlmatud perioodist (02.12.2016–02.07.2019) väljapoole. Enne 02.07.2019 hüvitamisnõude esitamist tehtud tervisekaardi sissekanded püsivat seljavalu ei kajasta. Tervisekaardi andmetest ei saa järeldada, et kaebaja seljavalu on tekkinud või süvenenud või kaebaja ei saanud sellele leevendust põhjusel, et tal ei võimaldatud kasutada spordisaali või sportimisvahendeid. Puuduvad andmed, et meditsiinitöötajad oleksid pidanud vajalikuks selliseid treeningharjutusi, mille tegemine nõudnuks kindlaid vahendeid (nt rippes venitused lõuatõmbekangil). Meditsiinitöötajate sissekannetest järeldub pigem see, et kaebaja vaevuste puhul oligi näidustatud eelkõige kambris võimlemine, mida oli võimalik teha ja millel oli ka positiivne mõju. Kuigi kaebaja on väitnud, et olukord paranes märgatavalt pärast seda, kui ta on saanud kinnipeetavana kasutada spordisaali ja muid avaramaid võimalusi tegeleda kehakultuuriga, ei nähtu tervisekaardilt siiski, et pärast 03.01.2020 toimunud üleviimist avatud sektorisse oleks Xi kaebused vähenenud, vaid pigem vastupidi. Muu hulgas ei ole meditsiinitöötajad kaebajale ka 2020.–2021. a-l soovitanud selliseid harjutusi, mille tegemiseks olnuks tarvis spetsiaalseid vahendeid või tingimusi, kuigi kaebajal oli selleks ajaks tekkinud võimalus kasutada kõiki neid sportimisvõimalusi, mille kasutusvõimaluse puudumisega seoses on praegu vaidluse all olev hüvitamisnõue esitatud. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et kaebaja kinnipidamine 23 tundi ööpäevas lukustatud kambri režiimil ja sellest tingitud vähene liikumine võis küll soodustada kaebajal juba eelnevalt olemas olnud seljavalu püsimist või raskendada selle kadumist, kuid pole alust arvata, et seljavalu tekkimine, püsimine või ka süvenemine oli piiratud sportimisvõimaluste tagajärjeks. Kaebajal olid kambris ja jalutusboksis piisavad võimalused teha tervise säilitamiseks ja vaevuste leevendamiseks vajalikke harjutusi. Kaebajat ei ole jäetud terviseprobleemidega üksi, vaid ta on saanud vajalikku meditsiiniabi. 10(11)
3-19-1416
22.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel tuleb Xi apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 10.03.2022 otsus muutmata.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna vaidluse alla oli jäänud üksnes puuduvate sportimisvõimaluste tõttu väidetavalt tekkinud tervisekahju hüvitamise nõue, siis on kaebaja olnud apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest (vt riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12) ja ringkonnakohtule ei ole esitatud andmeid ka muude apellatsiooniastme menetluskulude kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Tallinna Vangla ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.
24.Kuna otsus kajastab kaebaja terviseandmeid, tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.