Vahur Siku kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 20 000 eurot seonduvalt eriolukorra ajal igapäevase värskes õhus jalutamise õiguse piiramisega
Menetlusosalised
Kaebaja – Vahur Sikk Vastustaja – Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Vahur Siku kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 600 eurot Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 1. veebruaril 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla direktor otsustas 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 piirata kinnipeetava vanglasisest ja -välist liikumis- ja suhtlemisvabadust järgmiselt: „1.1.lukustada kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad; 1.2.lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks; 1.3.peatada Tartu Vangla direktori 11.02.2013 käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra (viimati muudetud direktori 05.02.2020. a käskkirjaga nr 1-1/27, edaspidi kodukord) kinnitatud päevakavade järgsed tegevused; 1.4.peatada kõik Tartu Vangla avavanglaosakonna poolt VangS § 22 alusel antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi; 1.5.helistamine võimaldatakse vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele.“ (dtl 30-34).
2.Tartu Vangla direktor otsustas 31. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/57 jätkata 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 p-des 1 – 3 kehtestatud julgeolekuabinõude täitmist ja meetmete rakendamist kuni vajaduse ära langemiseni (dtl 36-39).
3.Tartu Vangla direktor otsustas 14. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/64 jätkata Tartu Vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 p-des 1 – 3 kehtestatud julgeolekuabinõude ja meetmete rakendamist kuni vajaduse ära langemiseni (dtl 41-46).
4.Tartu Vangla direktor otsustas 27. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/65 jätkata 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 p-des 1.1, 1.3, 1.4, 1.5 ja 2 kehtestatud julgeolekuabinõude ja meetmete rakendamist kuni vajaduse ära langemiseni; jätkata 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 11/54 p-s 1.2 kehtestatud piiranguid, kuid lõpetada jalutuskäikudele saatmise piirangud alates
29.aprillist 2020, välja arvatud karantiinis või isolatsioonis olevatele vangidele (dtl 48-53).
5.Tartu Vangla direktor otsustas 11. mai 2020. a käskkirjaga nr 1-1/69 jätkata 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 kehtestatud julgeolekuabinõude, piirangute ja meetmete rakendamist, v. a 27. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/65 lõpetatud osas (dtl 55-59).
6.Tartu Vangla direktor lõpetas 18. mai 2020. a käskkirjaga nr 1-1/73 Tartu Vangla direktori
18.märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 p-des 1.1, 1.2 ja 1.3 nimetatud meetmete rakendamise, v.a karantiini- ja isolatsiooniosakondades. Käskkirja p-ga 3 taastati kaupluse tegevus täies ulatuses (dtl 61-63).
7.Tartu Vangla kinnipeetav Vahur Sikk (kaebaja) esitas Tartu Vanglale 5. mail 2020 kahju hüvitamise taotluse, milles soovis 20 000 euro suuruses hüvitist selle eest, et tal ei võimaldatud perioodil 16. märts kuni 29. aprill 2020 viibida värskes õhus (dtl 19-21). Kaebaja leiab, et ühetunniste jalutuskäikude mitte võimaldamisel on vangla teda piinanud ja ebainimlikult kohelnud.
8.Tartu Vangla jättis 26. juuni 2020. a otsusega nr 1-13/86-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (dtl 14-17).
9.Kaebaja esitas 2. juulil 2020 Tartu Halduskohtule hüvitamiskaebuse Tartu Vangla vastu (dtl 1-3). Kaebuse kohaselt keeldus Tartu Vangla alates 16. märtsist 2020 võimaldamast jalutamist värskes õhus ning Tartu Vangla eesotsas Justiitsministeeriumiga on sellest tulenevalt kaebaja suhtes toime pannud piinamise ajavahemikul 16. märts kuni 29. aprill 2020. Kaebaja nõuab
3-20-1277 hüvitist 20 000 eurot piinamise ja ebainimliku kohtlemise eest. Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest (dtl 5).
10.Tartu Halduskohus otsustas 8. juuli 2020. a määrusega vabastada kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võtta kaebus menetlusse ja tunnistada vastustajaks Tartu Vangla (dtl 23-24).
11.Kaebaja täpsustas 15. juuli 2020. a seisukohas, et periood, mille eest ta hüvitist nõuab on 16. märts kuni 28. aprill 2020 (k.a), sest 29. aprillil 2020 võimaldati kaebajale juba jalutuskäigule minna (dtl 25).
12.Vastustaja esitas vastuse kaebusele 29. juulil 2020 (dtl 64-69).
13.Tartu Halduskohus otsustas 28. septembri 2020. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andes menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (dtl 71-72).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
14.Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 20 000 eurot seonduvalt eriolukorra ajal igapäevase värskes õhus jalutamise õiguse piiramisega, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt:
1.Värskes õhus viibimise keelamine on iseenesest juba rahvusvahelise õiguse rikkumine isegi eriolukorra ajal.
2.Kui värskes õhus jalutamist on võimalik läbi viia nakkusohtu tekitamata, tuleb see korraldada.
3.Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) juhiste p-i 6.4, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee (SPT) soovituste p-i 9.13 ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) põhimõtete p-i 7 kohaselt on kinnipeetaval õigus viibida kord päevas värskes õhus. Tagada tuleb jalutusbokside regulaarne desinfitseerimine. Tartu Vangla eiras kõiki rahvusvahelisi nõudeid.
4.Kaebaja nõuab 20 000 eurot piinamise ja ebainimliku kohtlemise eest, mil tal ei võimaldatud jalutamist värskes õhus.
15.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja kokkuvõttes järgmist.
1.Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks oli täiendavate julgeolekuabinõudena piirangute kohaldamine õiguspärane ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes.
2.Haldusaktid piirangu seadmise kohta on välja antud kehtiva õiguse alusel. Käskkirjad, mille alusel piirati kinni peetavate isikute liikumis- ja suhtlemisvabadust, anti välja vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 2 alusel, koostoimes VangS § 8 lg-ga 2 ja § 69 lg-ga
3.VangS § 41 lg-s 2 on silmas peetud kinnipidamiskohas ette tulla võivaid julgeolekualaseid ohusituatsioone, mille lahendamine võib eeldada kinnipeetavate
3-20-1277
õiguste piiramist. Julgeolek aga tähendab kaitstust igasuguste ohtude vastu, k.a oht inimese elule ja tervisele. VangS § 55 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Siiski ei tulene vangistust reguleerivatest õigusaktidest, et sellise õiguse piiramine oleks lubamatu. Kui seadusandja on pidanud vajalikuks anda isikule õiguse, mida ei tohi mingil juhul piirata, siis on ka vastav keeld vangistust reguleerivates õigusaktidest välja toodud. Jalutuskäikude puhul sellist keeldu ei ole. VangS § 8 lg 2 annab aluse piirata kinnipeetavate liikumisvabadust väljaspool elukambrit. Kuivõrd õiguskirjandusest nähtuvalt on tegemist täiendavate julgeolekuabinõude alaliigiga, siis on analoogia korras kohaldatav täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist puudutav kohtupraktika. Tartu Vangla ei nõustu kaebajaga selles, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ja eluosakondade lukustamine oleks põhjendatud ainult kinnipeetavatest tulenevatel põhjustel. Riigikohus on oma 20. aprilli 2011. a lahendis asjas nr 3-3-1-94-10 väljendanud seisukohta, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil ning vanglal on õigus kohaldada neid ka isiku suhtes, kelle julgeolek on ohus. Täiendavate julgeolekuabinõude näol on tegemist preventiivsete meetmetega, mille kohaldamise eesmärgiks võib olla ka kinnipeetava kaitstava õigushüve tagamine. Käesoleval juhul oli kaitstavaks õigushüveks eelkõige kinnipeetavate elu ja tervis. Piirangute seadmise põhjendused nähtuvad haldusaktidest. Tartu Vangla ei pea vajalikuks siinkohal haldusaktis väljatoodud põhjendusi korrata. Käskkirjade andmisel on vangla lähtunud asjakohastest ja lubatud kaalutlustest ning ei ole teinud kaalumisvigu. Piirangute seadmise põhjuseks oli vajadus kaitsta kinnipeetavate elu ja tervist ning avalikku huvi. Eesti Vabariigi põhiseadus (PS) sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele (§ 28 lg 1). Praegusel juhul on selle põhiõiguse kaitsealas kaks vastandlikku väärtust – esmalt kinnipeetavate õigus nende elu ja tervise kaitsele seeläbi, et vangla teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut vanglas, et vältida kinnipeetavate nakatumist. Teisalt kuulub nimetatud põhiõiguse kaitsealasse VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õigus kasutada igapäevaselt vähemalt ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-30-14, p 14). Vanglale tuleneb tavaolukorras vastav kohustus jalutuskäiku tagada, kui vanglas kinni peetav isik soovib seda õigust kasutada. Praegusel juhul kaalub aga vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu eest üles jalutuskäikude ärajäämisest tingitud ebameeldivused. Kinnipeetavate jalutusboksidesse viimine tõstaks nende nakatumise riski oluliselt. Kinnipeetavat tuleb alati jalutusboksi saata, mistõttu on kontakt ametnikuga vältimatu. Kuna kinnipeetavat tuleb jalutuste ajal alati valvata, siis tähendaks see rohkemaid inimkontakte ametnike ja vangide ning kinnipeetavate vahel, samuti võib tekkida vajadus reageerida korrarikkumistele, kasutades vajadusel vahetut sundi, millistel juhtudel inimkontakt võib olla vältimatu. Lisaks tuleb kõik pinnad ja alad, kus vang on viibinud, enne jalutuskäiku desinfitseerida. Vanglates koha peal viibiva personali hulk on eriolukorra tõttu viidud hädavajaliku miinimumini. Kuna korraga ei saaks jalutusele viia mitut vangi, siis tähendaks jalutuste lubamine seda, et vanglas tööl olevad ametnikud jõuaksid ajaliselt tegeleda vaid jalutustele viimisega. Selline töökorraldus ei ole otstarbekas. Samuti kui näiteks jalutuskäike läbi viiv ametnik on nakatunud, kuid tal puuduvad haigussümptomid, võib ta nakkusohtlik olla väga paljudele vangidele. Vanglad on piirangute seadmisel tegutsenud nii individuaaleesmärgiga kinnipeetavate endi elu ja tervise kaitseks kui kollektiivse eesmärgiga avaliku huvi kaitseks. Kuna vanglad lähtuvad vangide puhul piisava riski määratlusest (mis kinnipeetavate kui eriti
3-20-1277 ohustatud grupi puhul on olemas), siis ei saa öelda, et meetmete kohaldamine oleks ebaproportsionaalne. Kohtupraktikas on seni kinnitatud, et praegusel juhul on ülekaalukas avalik huvi selle vastu, et viiruse levikut igati takistada ja inimeste massilist haigestumist vältida. Tartu ja Tallinna Halduskohtud ning Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et praegu on isikute elu ja tervise kaitseks kasutusele võetud meetmed vajalikud ülekaaluka avaliku huvi tõttu. Kohtud on pidanud oluliseks, et kolmandatel isikutel ehk ülejäänud kinnipeetavatel ja vanglateenistujatel on õigustatud ootus tervise kaitsele. Seejuures tuleb arvestada, et suur hulk kinnipeetavaid kuulub oma vanuse või tervisliku seisundi tõttu riskigruppi, mistõttu on neil isikutel kõrgendatud huvi enda elu ja tervise kaitse tagamise suhtes. Vanglaametnike haigestumise korral satuks aga ohtu vangistuse nõuetekohane täideviimine ning kinnipeetavate õiguste ja vangla julgeoleku tagamine.
10.Kahelda ei saa selles, et kinnipeetavate liikumisvabaduse piiramine, nende elukambrisse lukustamine ning jalutuskäikudele toimumise lõpetamise näol on tegemist sobiva meetmega soovitud eesmärgi saavutamiseks. Kinnipeetavate liikumise piiramine viib võimalike kontaktide tekkimise tõenäosuse miinimumini ning langetab oluliselt nakatumisriski.
11.COVID-19 haigust puudutav informatsioon on haiguse leviku ajal pidevalt täienenud, kuid haiguse täpsed levimisviisid ja kontaktipindadel püsimise aeg ei ole ka käesolevaks hetkeks teada. Andmed näitavad, et viiruse levik toimub nii piisknakkuse kui ka aerosoolnakkuse teel. Aerosoolnakkuse puhul ei ole ka nt kaitsemaskide kandmine andnud samaväärselt tõhusat kaitset kui piisknakkuse puhul. Samuti näitab viimasel ajal kogutud info, et kui inimene kõnnib, jookseb või teeb sporti, siis võib viirus levida ka oluliselt kaugemalt distantsilt kui seni arvatud. See tähendab, et mistahes liikumised vanglas tuli hoida minimaalsena ja seda ka isikukaitsevahendite kasutamise korral. Kuivõrd viirus võib levida ka ilma sümptomiteta isikult, on oluline, et igasuguseid inimja pindkontakte oleks võimalikult vähe.
12.Kõigile ohutut jalutamist ei taganud ka üksnes desifintseerimisvahendite olemasolu, maski kandmine ja distantsi hoidmine. Ohutu jalutamise võimaldamine sõltus enamatest aspektidest, mh piisava hulga personali olemasolust (eriolukorra ajal vähendati koosseise perioodiliselt miinimumini, et kontakte ametnike ja kinnipeetavate vahel oleks vähem) ja tuli arvestada ka eriolukorrast tingitud tavapärasest erinevate täiendavate tööülesannetega. Kinnipeetavate jalutusboksidesse viimine oleks tõstnud nakatumise riski oluliselt. Selliseid põhjendamatuid riske ei tohtinud kehtinud eriolukorra ajal võtta. Kuivõrd viiruse levikut ei olnud võimalik tõkestada mõne teise abinõuga, mis oleks kaebajat vähem koormanud, oli kaebaja liikumisvabaduse piiramine, sh jalutuskäikudele saatmise lõpetamine viiruse leviku tõkestamiseks ning nakkusohu vältimiseks vajalik meede.
13.Vangla tegi kõik endast oleneva, et vähendada piirangute negatiivseid mõjutusi, pakkudes kinnipeetavatele erinevaid huvitegevusi kambrites. Piirangute mõju kompenseerimiseks võimaldas vangla jätta kambrite raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt. Kuna vangla ei nõudnud piirangute kohaldamise ajal kinnipeetavatelt justiitsministri 20. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ §-s 591 sätetatud elektriseadmete kulude hüvitamist, siis elektriseadmeid oli võimalik kasutada ka kinnipeetavatel, kellel rahalised vahendid puudusid. Kinnipeetavatel oli võimalik saata kirju vangla kulul. Kinnipeetavatele, kellel puudusid rahalised vahendid, kandis vangla telefonikaardile rahalisi vahendeid, et ka neil oleks võimalik lähedastega telefoni teel suhelda. Kõigile kinnipeetavatele oli tagatud ajalehtede ja ajakirjade lugemise võimalus. Uudistega oli võimalik kursis olla ka raadio vahendusel, kõikides elukambrites on terminalide vahendusel võimalik kuulata nelja raadiokanalit. Lisaks anti kinnipeetavatele, kes soovi avaldasid, vaba aja
3-20-1277 veetmiseks kambrisse mänge nagu sudoku ja värvimiseks mandala töölehti ning senini huvitegevuse raames kasutatud puslesid ja lauamänge. Kehakultuuriga tegelemiseks väljastati soovijatele treeningharjutuste lehed. Samuti korraldas vangla kinnipeetavatele lisatoitlustamise ja alates 19. märtsist 2020. a võimaldati kinnipeetavatele erinevaid lisatoite nt šokolaadi 50-100 g, kuivatatud puuvilju 100g, suhkruga teed.
14.Jalutamisvõimaluse puudumine vaidlusaluse perioodi jooksul võis olla ebameeldiv, kuid kahju hüvitamise taotluses ja kaebuses toodud ning vangla poolt kindlaks tehtud asjaoludest ei nähtu, et sellise piirangu seadmine oleks kaebajale toonud kaasa selliseid kannatusi, mida peaks pidama väärikuse alandamiseks ja mida tuleks rahaliselt kompenseerida.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
16.Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses eriolukorra ajal igapäevase värskes õhus jalutamise õiguse piiramisega. Kaebaja nõuab hüvitist ajavahemiku 16. märts kuni 28. aprill 2020 (k.a) eest seoses piinamise ja ebainimliku kohtlemisega. See kaebaja väide viitab inimväärikuse alandamisele, s.o kannatuste põhjustamisele, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja poolt nimetatud perioodil ei võimaldanud Tartu Vangla kinnipeetavatele jalutamist värskes õhus. Vaidlust ei ole ka selles, et vangla kehtestas piirangud pandeemiast tingitud olukorra tõttu ja need piirangud olid ajutised.
17.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub Tartu Vangla seisukohtadega ega pea halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg le 2 tuginedes vajalikuks kõiki vastustaja põhjendusi üle korrata. Menetlusökonoomia seisukohalt poleks mõistlik hästi kirja pandud ja järgimist väärivat seisukohta ümber sõnastada (nt Riigikohtu 26. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-16-579, p 16).
18.PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
3-20-1277
19.PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse põhimõtet peetakse üheks põhiseaduse põhiprintsiibiks (Riigikohtu 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14). Riigikohus on rõhutanud, et inimväärse kohtlemise nõue laieneb ka kinni peetavatele. Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ja sellega seoses on tema põhiõigusi ja -vabadusi seaduse alusel piiratud, ei anna õigust sekkuda isiku põhi õigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest (Riigikohtu 22. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-2-06, p 10). Ka VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. PS § 13 tagab isikule õiguse riigi ja seaduse kaitsele ning tõdeb, et seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. PS § 14 kohaselt on põhiõiguste ja vabaduste tagamine ka täidesaatva võimu (sh vanglateenistuse) kohustus. PS § 18 tagab isikule õiguse olla inimväärselt koheldud. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 keelab isikute piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise.
20.Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Selleks et mingi tegu kvalifitseeruks väärkohtlemiseks, peab see Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt saavutama teatava minimaalse raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole kohtu hinnangul võimalik määrata. EIK on väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks pidanud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni; vaimse tegevuse (nt ajalehtede ja ajakirjade lugemise) võimatust; erivajaduste ignoreerimist; arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused või surm; põhjendamatut jõu kasutamist; pesemistingimuste puudulikkust; värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist; ülerahvastatust kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimist vastas soost vanglaametniku juuresolekul; paigutamist kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamis võimaluseta; halbu sanitaartingimusi kogumis (Riigikohtu 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 23 koos viidetega EIK praktikale).
21.Seega võib teatud juhtudel ka värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist pidada väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks. Kohtud on senises praktikas rõhutanud värskes õhus jalutamise tähtsust ja pidanud põhjendatuks hüvitada VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õiguse nõuetekohase tagamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju rahas vähemasti olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel (nt on Tallinna Ringkonnakohus pidanud 18. septembri 2017. a otsuses asjas nr 3-16-611 põhjendatuks mõista kaebajale hüvitis 80 eurot 36 päeval nõutaval viisil jalutuskäikudest ilmajätmist).
22.Praeguse asja lahendamisel on aga määrava tähtsusega asjaolu, et Vabariigi Valitsus kuulutas 12. märtsi 2020. a korraldusega välja eriolukorra. Vangla seadusest tulenevaks ülesandeks on vangla julgeoleku tagamine, samuti kinnipeetavate ja vangla ametnike tervise kaitse tagamine. Selle ülesande täitmiseks kohaldatigi kinnipeetavatele teiste COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmete hulgas ka jalutuskäikudele saatmise piirangut. Inimeste vaheliste kontaktide minimeerimine ja distantsi hoidmine peavad viiruse leviku tõkestamise abinõudena toimima ka vanglas, arvestades seejuures vangistuse täideviimise eripära (kinnipeetavatel puudub võimalus liikuda ilma saatjata; korrarikkumisele reageerimine eeldab vanglaametnike lisandumist ja täiendavaid kontakte; kinnipeetaval endal on äärmisel piiratud võimalused enda elu viiruse leviku tõkestamiseks ja haigestumise
3-20-1277 vältimiseks korraldada). On selge, et kinnipeetavad on viirusnakkuste suhtes haavatavad, kuna põhilisi kaitsemeetmeid nagu sotsiaalne distantseerumine ja hügieenieeskirjad ei saa järgida sama lihtsalt kui väljaspool kinnipidamisasutust. See võib omakorda suurendada vangide terviseriski.COVID-19 haiguse puhkemisel vanglates oleks vahistatutele ja süüdimõistetutele, vangla töötajatele ja nende lähedastele traagilised tagajärjed. Ka Tartu Ringkonnakohus on
21.detsembri 2020. a määruses asjas nr 3-20-2343 p-s 11 leidnud, et arvestades Eestis kehtivaid piiranguid (s.h liikumisvabadust on piiratud üle-eestiliselt Vabariigi Valitsuse poolt1) ja teadlaste poolt esitatud prognoose COVID-19 haiguse viiruse leviku kohta, on pandeemia leviku tõrjumise aspektist alus lugeda meetmed Tartu Vanglas kohasteks.
23.Kohus möönab, et jalutamise võimaluse puudumine avaldab halba mõju nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Vabas õhus nõuetekohastes tingimustes jalutamise eesmärk on kaitsta nii kinnipeetava tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja puhtale õhule (nende olulisus on üldiselt teadaolev) kui ka võimaldada liikumist väljaspool tavapäraselt kitsaid kambritingimusi (Euroopa vanglareeglistiku p-d 25.2 ja 27.1). Seda eesmärki ei ole võimalik täiel määral saavutada seeläbi, et pakkuda kinnipeetavatele erinevaid huvitegevusi kambrites. Praegusel juhul kaalub aga vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu eest üles jalutuskäikude ärajäämisest tingitud ebameeldivused. Vastustaja on selgitanud ja kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud, et piirangute mõju kompenseerimiseks võimaldas vangla jätta kambrite raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt. Kuna vangla ei nõudnud piirangute kohaldamise ajal kinnipeetavatelt elektriseadmete kulude hüvitamist, siis elektriseadmeid oli võimalik kasutada ka kinnipeetavatel, kellel rahalised vahendid puudusid. Kinnipeetavatel oli võimalik saata kirju vangla kulul. Kinnipeetavatele, kellel puudusid rahalised vahendid, kandis vangla telefonikaardile rahalisi vahendeid, et ka neil oleks võimalik lähedastega telefoni teel suhelda. Kõigile kinnipeetavatele oli tagatud ajalehtede ja ajakirjade lugemise võimalus. Uudistega oli võimalik kursis olla ka raadio vahendusel, kõikides elukambrites oli terminalide vahendusel võimalik kuulata nelja raadiokanalit. Lisaks anti kinnipeetavatele, kes soovi avaldasid, vaba aja veetmiseks kambrisse mänge nagu sudoku ja värvimiseks mandala töölehti ning senini huvitegevuse raames kasutatud puslesid ja lauamänge. Kehakultuuriga tegelemiseks väljastati soovijatele treeningharjutuste lehed. Samuti korraldas vangla kinnipeetavatele lisatoitlustamise.
24.Kaebaja leiab, et vastustaja eiras kõiki rahvusvahelisi nõudeid, mis oli antud COVID-19 seoses. Kohus nõustub kaebajaga selles, et nii CPT kui SPT on soovitanud pandeemia ajal jätkuvalt kinnipeetavatele jalutamise võimaldamist. CPT leidis, et kuigi ebaoluliste tegevuste peatamine on õigustatud ja mõistlik, tuleb kinnipeetavate põhiõiguseid pandeemia ajal täielikult austada. See hõlmab ka iga päev juurdepääsu vabale õhule (vähemalt üks tund).2 CPT toonitas, et piinamise ja ebainimlike või alandavate kohtlemiskeeldude olemus on absoluutne ning kaitsemeetmed ei tohi kunagi põhjustada ebainimlikku või alandavat kohtlemist3. SPT on
25.märtsil 2020 vastu võtnud soovitused koroonaviirusega seotud riiklike ennetusmehhanismide kohta.4 Soovituste p 9 ap 9 kohaselt tuleks arvestades suuremat nakkusohtu vahi all viibijate ja muude kinnipeetavatega seoses ning järgida igapäevase õues https://www.kriis.ee/et/kehtivad-piirangud-ja-nende-leevendused European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT) Statement of principles relating to the treatment of persons deprived of their liberty in the context of the coronavirus disease (COVID-19) pandemic, CPT/Inf(2020)13, https://rm.coe.int/09000016809cfa4b
3-20-1277 liikumise miinimumnõudeid. Kohtu hinnangul on tegemist siiski viiruse leviku takistamisel soovitusliku iseloomuga dokumentide ja suunistega, mille järgimata jätmine ei muuda vastustaja tegevust õigusvastaseks, kuivõrd need soovitused ei ole vanglale õiguslikult siduvad.
25.Vastustaja on selgitanud, miks ei olnud värskes õhus jalutamist võimalik nakkusohtu tekitamata korraldada. Usutav on vastustaja väide, et kinnipeetavate jalutusboksidesse viimine tõstaks nende nakatumise riski oluliselt. Selliseid põhjendamatuid riske ei tohi praeguses olukorras võtta. Kinnipeetavat tuleb alati jalutusboksi saata, mistõttu on kontakt ametnikuga vältimatu. Kuna kinnipeetavat tuleb jalutuste ajal alati valvata, siis tähendaks see rohkemaid inimkontakte ametnike ja vangide ning kinnipeetavate vahel, samuti võib tekkida vajadus reageerida korrarikkumistele, kasutades vajadusel vahetut sundi, millistel juhtudel inimkontakt võib olla vältimatu. Lisaks tuleb kõik pinnad ja alad, kus vang on viibinud, enne jalutuskäiku desinfitseerida. Vanglates koha peal viibiva personali hulk on eriolukorra tõttu viidud hädavajaliku miinimumini. Kuna korraga ei saaks jalutusele viia mitut vangi, siis tähendaks jalutuste lubamine seda, et vanglas tööl olevad ametnikud jõuaksid ajaliselt tegeleda vaid jalutustele viimisega. Selline töökorraldus ei ole otstarbekas. Samuti kui näiteks jalutuskäike läbi viiv ametnik on nakatunud, kuid tal puuduvad haigussümptomid, võib ta nakkusohtlik olla väga paljudele vangidele. Kõik sellised ohud tuleb kahtlemata viia miinimumini. Nakkusohu vältimiseks on osutunud tõhusaks meetmeks isikute isoleerimine. Need põhjendused on kohtu hinnangul asjakohased. Maailmas ja Eestis tekkinud koroonaviiruse pandeemia olukorras on avalikkuse huvides massilise nakatumise ohu piiramine, vältimaks elanike, vanglateenistujate kui ka kinni peetavate isikute haigestumist või surma. Arvestades Eesti Vabariigis COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut ja selle ohtlikkust, on kinnipidamisasutuses täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud minimeerimaks inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Sellises olukorras ei olnud keeld värskes õhus jalutada ülemäärane ega kvalifitseerunud seetõttu ka kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja EIÕK art 3 mõttes.
26.Eelnevast järeldub, et kahju hüvitamise eeldused on täitmata, mistõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks oli täiendavate julgeolekuabinõudena piirangute kohaldamine õiguspärane ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Kaebajale ei põhjustatud rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID-19 kriisi lahendamise vajadusega.
27.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 600 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja 8. juuli 2020. a määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.