Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 13. jaanuar 2022, Tartu 3-20-1277
Haldusasi
Vahur Siku kaebus Tartu Vangla poolt värskes õhus jalutamise õiguse piiramisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. detsembri 2020. a otsus Vahur Siku apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Vahur Sikk Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. detsembri 2020. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 14. veebruar 2022).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 piirati vangla kinnipeetavate liikumisja suhtlemisvabadust muuhulgas selliselt, et peatati kinnipeetavate jalutuskäigud värskes õhus.
2.Pärast edutut vaidemenetlust esitas Vahur Sikk kaebuse, milles palus mõista talle välja 20 000 euro suurune hüvitis selle eest, et tal ei võimaldatud 16. märtsist kuni 28. aprillini 2020 ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus. Kaebuse kohaselt oli selle mittevõimaldamine inimväärikust alandav.
3.Tartu Halduskohtu 31. detsembri 2020. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Määrav on see, et Vabariigi Valitsuse 12. märtsi 2020. a korraldusega oli välja kuulutatud eriolukord. Vangla ülesandeks on muuhulgas kinnipeetavate ja vanglaametnike tervise kaitse tagamine. Selle ülesande täitmiseks kohaldatigi COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks muuhulgas jalutuskäikudele saatmise piirangut.
3.2.Kohus möönis, et jalutamisvõimaluse puudumine avaldab halba mõju nii füüsilisele kui vaimsele tervisele. Vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu eest kaalub aga üles jalutuskäikude ärajäämisest tingitud ebameeldivused. Piirangute mõju kompenseerimiseks võimaldas vangla jätta kambrite raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt ning ei nõudnud elektriseadmete kulude hüvitamiselt. Samuti võimaldati kirju saata ja helistada vangla kulul, väljastati soovijatele lehed treeningharjutustega jne.
3.3.On tõsi, et Euroopa piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise komitee (CPT) ning ÜRO piinamise ennetamise alamkomitee (SPT) on soovitanud ka pandeemia ajal kinnipeetavatele jätkuvalt jalutamise võimaldamist. Tegemist on siiski viiruse leviku takistamisel soovitusliku iseloomuga dokumentide ja suunistega, mille järgimata jätmine ei muuda vastustaja tegevust õigusvastaseks, kuna need soovitused ei ole vanglale õiguslikult siduvad.
3.4.Usutav on vangla selgitus, et kinnipeetavate jalutusboksidesse viimine tõstaks nende nakatumise riski oluliselt. Selliseid põhjendamatuid riske ei tohi võtta. Kinnipeetavat tuleb alati jalutusboksi saata, mistõttu on kontakt ametnikuga vältimatu. Kuna kinnipeetavat tuleb ka valvata, siis tähendaks see rohkemaid inimkontakte ametnike ja kinnipeetavate vahel, samuti võib tekkida vajadus reageerida korrarikkumistele, kasutades vajadusel vahetut sundi, mille puhul inimkontakt on vältimatu. Lisaks tuleb kõik pinnad, millega kinnipeetav on kokku puutunud, desinfitseerida.
3.4.Samuti on vangla selgitanud, et vanglates kohapeal viibiva personali hulk on eriolukorra tõttu viidud hädavajaliku miinimumini. Jalutamise võimaldamine tähendaks seda, et vanglas tööl viibivad ametnikud jõuaksid ajaliselt tegeleda ainult jalutustele viimisega. Selline töökorraldus ei oleks otstarbekas.
3.5.Pandeemia tingimustes on avalikkuse huvides massilise nakatumise ohu piiramine, vältimaks elanike, sh vanglateenistujate ja kinnipeetavate laialdast haigestumist või surma. Sellises olukorras ei olnud keeld värskes õhus jalutada ülemäärane ega kvalifitseeru kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena. Seega on kahju hüvitamise eeldused riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 järgi täitmata.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.V. Sikk esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Piisav põhjus kaebuse rahuldamiseks on kohtuotsuses viidatud CPT seisukoht, milles on toonitatud, et piinamise ja ebainimlike või alandavate kohtlemiskeeldude olemus on absoluutne ning kaitsemeetmed ei tohi kunagi põhjustada ebainimlikku või alandavat kohtlemist. See ei ole käsitatav kõigest soovitusena.
4.2.Vangla mõnitav käitumine lisab rikkumisele raskust. Vangla väited kompenseerivate meetmete kohta on valed. Kinnipeetavatele ei pakutud lisatoitlustamist. Ööpäevaringse elektrienergia tagamisega tagati kinnipeetavatele üksnes see, mis õigusega neile kuulub.
4.3.Eriti mõnitav oli treeningharjutustega lehtede väljastamine, sest kambrites puudus selliseks tegevuseks vajaminev õhk.
4.4.Ühegi leevendusmeetmega pole võimalik õigustada värske õhu võimaldamata jätmist.
4.5.Vangla kohustus olnuks tõkestada viiruse jõudmine vanglasse, mitte selle levimine vanglas. Viiruse vanglasse jõudmise takistamiseks oleksid vanglaametnikud pidanud esimese asjana kandma täielikku kaitseriietust.
5.Tartu Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Õige on halduskohtu seisukoht, et otsuses viidatud organisatsioonide seisukohad on soovitusliku iseloomuga dokumendid ja suunised, mis ei ole õiguslikult siduvad. Ohtliku koroonaviiruse leviku tõkestamise ja isikute tervise kaitse vajadus kaalus üles rahvusvaheliste organisatsioonide soovituste järgimise, kuna vanglal ei olnud võimalik jalutuskäikude korraldamisel ohtu isikute tervisele tõsikindlalt välistada.
5.2.Kaebaja hinnang piirangute ajal kohaldatud leevendusmeetmetele ei mõjuta piirangute õiguspärasusele antavat hinnangut.
5.3.Arusaamatu on kaebaja väide, et kinnipeetavatele ei pakutud lisatoitlustamist. Piirangute kohaldamise ajal võimaldati kinnipeetavatele teed magusainetega ning lisaks täiendavalt menüüs ettenähtud toidule pakuti lisaks näiteks šokolaadi, küpsist, kuivatatud puuvilju, jogurtijooki jms.
5.4.Kaebaja seisukoht, et tal on õigus elektrienergiat ööpäevaringselt tarbida, ei kuulu käesolevas asjas hindamisele.
5.5.Vanglas on õhuvahetus tagatud sundventilatsiooniga ning kaebaja kambris oli võimalik avada ka õhuluuke.
5.6.Ekslik on seisukoht, et vangla ülesanne oli üksnes takistada viiruse jõudmine vanglasse. Vangla pidi võtma tarvitusele meetmed ka juhuks, kui viirus peaks siiski vanglasse levima.
5.7.Kaitseriietus on mõeldud eelkõige selle kandja kaitsmiseks, seda tuleb vahetada iga 3 tunni järel ning igal kokkupuutel võimaliku nakkusohuga. Arvestades ametnike suurt hulka, ei oleks selline lahendus mõeldav ning oleks väga kulukas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu hinnanguga, et CPT ja SPT seisukohad seoses jalutusvõimalusega värskes õhus on soovitusliku iseloomuga. Kaebaja refereerib küll nende seisukohtade sõnastust ning loeb sealt välja nende kohustusliku iseloomu, kuid ainuüksi seisukoha sõnastusest ei saa teha järeldusi selle seisukoha siduvuse kohta. Rahvusvahelise organisatsiooni seisukohtade siduvus riigile sõltub sellest, kuidas on õigusnormide või lepingutega vastav küsimus reguleeritud. Kaebaja ei ole viidanud õiguslikele alustele, millest tuleneks, et CPT ja SPT kui rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohad oleksid Eestile kohustuslikud ning siduvad. Selliseid aluseid ei näe ka ringkonnakohus. Seega on halduskohus põhjendatult käsitanud neid soovitustena.
8.Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga ka selles, et viidatud soovitustest hoolimata oli kaalukam väärtus koroonaviiruse leviku tõkestamine. Vastustaja valitud meede – inimestevaheliste kontaktide minimeerimine, millega kaasnes ka jalutuse ärajäämine – oli proportsionaalne. Meetme eesmärk oli nakkushaiguse leviku vältimine, mida tuleb lugeda igati seaduspäraseks. Valitud meede oli sobiv, sest inimkontaktide vähendamine (sh jalutuskäigule saatmisega kaasnevate kontaktide vähendamine) aitab inimeselt inimesele liikuva viirushaiguse leviku tõkestamisele ilmselgelt kaasa. Meede oli vajalik, sest kaebaja pole viidanud ning ka ringkonnakohus ei näe tõhusamat alternatiivset tegevust, mis oleks samamoodi aidanud viiruse levikut tõkestada või ära hoida. Ringkonnakohus ei näe ka, et vaidlusalune meede oleks kitsamas mõttes ebaproportsionaalne, sest ilmselgelt oli taotletav eesmärk – viiruse leviku ning koos sellega haigestumiste ning võimalik ka, et surmade ärahoidmine – kaalukam kui piiratud õigushüve (ühetunnine jalutuskäik värskes õhus). Seega oli jalutusvõimaluse peatamine Tartu Vanglas vaidlusalusel perioodil proportsionaalne hoolimata CPT ja SPT soovitustest ning seega õiguspärane.
9.Samuti väidab kaebaja, et vangla ülesanne oli pandeemiaolukorras mitte viiruse leviku tõkestamine vanglas, vaid viiruse vanglasse jõudmise takistamine, milleks tulnuks vanglateenistujatel kanda kaitseriietust. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Vastupidi, kui vangla oleks keskendunud ainult sellele, et takistada viiruse jõudmist kinnipeetavateni, siis oleks see olnud äärmiselt lühinägelik.
Olukorras, kus tegemist oli uudse viirushaigusega, on igati põhjendatud see, kui kasutatakse mitmeid üksteist täiendavaid meetmeid, mis raskendavad viiruse levikut ka siis, kui mõni meetmetest ei peaks andma soovitud tulemust. Kui kaebaja nägemuses ainuvajalikuks peetud tegevus – viiruse vanglasse jõudmise takistamine – oleks mingil põhjusel ebaõnnestunud ning viirus oleks ikkagi vanglasse jõudnud ja seal puudunuks igasugused lisameetmed isikutevaheliste kontaktide vältimiseks, oleks tulemuseks olnud tõenäoliselt suur haigestumus vangalasiseselt. On igati mõistlik ning proportsionaalne, et sellise olukorra vältimiseks võetakse juba eelnevalt tarvitusele abinõud, mis vähendavad viiruse leviku võimalusi vangla sees. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et puudub alus kahelda selles, et vangla oli lisaks viiruse võimaliku vanglasisese leviku tõkestamisele võtnud kasutusele abinõusid ka selleks, et vältida viiruse jõudmist vanglasse. Sellele viitab juba asjaolu, et vangla selgituse järgi oli isikute hulk, kes töötasid vanglas kohapeal, viidud miinimumini.
10.Mis puudutab kaebaja väidet, et viiruse vanglasse jõudmise vältimiseks oleksid vanglaametnikud pidanud kandma kaitseriietust, siis sellega ringkonnakohus samuti ei nõustu. Jällegi on see üksnes kaebaja subjektiivne nägemus. See põhineb eeldusel, et kaitseriietuse kandmine aitab sajaprotsendiliselt vältida viiruse jõudmist vanglasse. Samas isegi kui see oleks ideaalsetes tingimustes nii, ei saa ringkonnakohtu arvates, nagu eespool juba märgitud, jääda uue ohtliku viirushaiguse levikut tõkestamisel lootma ainult üheainsale meetmele, antud juhul kaitseriietuse kandmisele. On mõistlik ja õiguspärane kasutada viirusega võitlemiseks kombineeritud meetmeid. Seega poleks ka kaitseriietuse kandmine vanglateenistujate poolt välistanud seda, et ka kinnipeetavate suhtes oleks tulnud kohaldada täiendavaid piiranguid, sh jalutusvõimaluse ärajätmist juhuks, kui viirus kaitseriietuse kasutamisest hoolimata kinnipeetavateni jõuab. Põhjendatuks peab ringkonnakohus siinkohal ka vangla selgitust, et kaitseriietuse kandmine olnuks vanglaametnike suurt hulka ning kaitseriietuse sagedase vahetamise vajadust arvestades praktiliselt väga keeruline.
11.Kaebaja arvates ei saa ühegi lisameetmega õigustada värskest õhust ilmajäämist. Ringkonnakohus selgitab, et lisameetmed ei olnud vangla poolt mõeldud värskes õhus jalutuskäigu ärajätmise õigustamiseks, vaid piirangutega kaasnevate ebamugavuste kompenseerimiseks. Selline käitumine ei ole õigusvastane ega muuda ka piiranguid õigusvastaseks.
12.Apellatsioonkaebuses esitab kaebaja veel mitmeid väiteid – et lisatoitlustamist ei toimunud, et elektrit on kinnipeetavatel õigus tarbida ööpäevaringselt, et jagatud lehtedel olnud harjutuste tegemiseks polnud kambris õhku ning seda arvestades oli vangla käitumine mõnitav. Nende väidetega seoses leiab ringkonnakohus üldistavalt, et neil küsimustel puudub otsene seos käesoleva vaidlusega ning nende küsimuste osas seisukoha võtmine ei ole käesoleva asja lahendamiseks vältimatult vajalik. Vaidluse all on kinnipeetavatele kohaldatud piirangu (jalutuskäigu ärajätmine) õiguspärasus, mitte piirangute leevendamiseks pakutud meetmed või elektri kasutamise võimalus vanglas. Siiski märgib ringkonnakohus järgmist. Vangla on lisatoitlustamist kohtumenetluses kinnitanud ning ringkonnakohus ei näe alust selles kahelda. Täpsemalt selle väljaselgitamist, kas lisatoitlustamine toimus vangla väidetud mahus
või mitte, ei pea ringkonnakohus vajalikuks, sest vaidlusalust piirangut pole alust pidada õigusvastaseks ka siis, kui leevendavaid meetmeid piirangu talumisega seoses ei pakutud. Kaebaja väidab, et tal on õigus elektrienergiat tarbida ka öösel, kuid käesolevas asjas ei ole vaidlustatud Tartu Vangla kodukorra punkti 5.5, kust niisugune piirang tuleneb. Kaebaja hinnang, et vangla käitumine harjutustega lehtede jagamisel oli mõnitav, on subjektiivne ega ole millegagi tõendatud. Lisaks on vangla väitnud, et vanglas on sundventilatsioon ning kaebaja kambris oli võimalik avada ka aknaid. Seda arvestades ei ole kuidagi usutav kaebaja seisukoht, et kambris polnud võimalik harjutusi teha. Sellisel juhul tuleks lugeda spordiga tegelemine siseruumides üldse võimatuks, ent ometi on üldteada, et siseruumides harrastatakse väga palju sporti ning seal ei pruugi ventilatsioonitingimused olla alati oluliselt paremad kui võrdlemisi uues Tartu Vanglas.
13.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.