XX kaebus soodustingimustel vanaduspensioni saamise õiguse ja pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks perioodi 15.09.1960–01.12.1960 osas
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Silvia Azojan
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 01.07.2020 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX (kaebaja) esitas 09.05.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse fakti tuvastamiseks, et ta elas 14.09.1958–14.09.1960 represseerituna Venemaal.
2.Tallinna Halduskohus jättis 04.11.2016 otsusega asjas nr 3-16-897 kaebuse rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohus jättis 04.05.2017 otsusega halduskohtu otsuse muutmata. Otsused jõustusid 06.06.2017. Kohtud leidsid, et represseeritu tunnistusel ei ole siduvat tähtsust okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduses (ReprS) sätestatud pensioniõiguse tuvastamisel. Pensioniõiguse tuvastamisel tuleb asjaolusid uuesti kontrollida. Kuna kaebajale ei antud vanematest sõltumatut luba Eestisse naasmiseks, tuleb tema pensioniõigusliku staaži tuvastamisel lähtuda tema
represseeritud ema YY asumisel oleku ajast ja ka Eestisse naasmiseks reaalse võimaluse olemasolu hindamisel tuleb aluseks võtta YY võimalused. ReprS-i alusel annab soodustingimustel pensionile õiguse üksnes ajavahemik, millal isikule kaasnesid õigusvastase represseerimise vahetud mõjud. Eesti NSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse 30.06.1989 õiendist nr 12538 nähtub, et YY viibis asumisel kuni 14.01.1958. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja vanemad asusid Eestisse elama 1960. a sügisel. Sellest ei saa aga järeldada, et varem poleks neil olnud reaalset võimalust Eestisse asuda. Ühestki tõendist ei nähtu, et YY oleks asumiselt vabastatud ilma Eestisse naasmise õiguseta või et tema perekonnale oleks okupatsioonivõimude poolt pärast asumiselt vabastamist tehtud otseseid takistusi Eestisse naasmiseks. Viited rasedusele, koos väikese lapsega reisimisega seotud raskustele, töö- ja elukoha puudumisele Eestis ei ole käsitatavad reaalse Eestisse naasmise võimaluse puudumisena ReprS-i tähenduses. Kuigi rasedana või väikese lapsega oli äärmiselt keeruline pikka teekonda ette võtta, ei ole tegemist okupatsioonivõimu poolse õigusvastase represseerimisega kaasneva vahetu mõjuga. Sama on leitud asjas nr 3-15-1468. Kuna kaebaja sündis xx xx xxxx, ei ole ta sündinud vanema asumisel viibimise ajal ja seega pole tal ReprS § 13 lg 1 p-s 5 sätestatud pensioniõigust. Last, kes elab koos vanemaga viimase valitud kohas, ei saa pidada õigusvastaselt represseerituks. Sama leiti asjas nr 3-12-1483.
3.Kaebaja esitas 13.02.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse tuvastamaks, et ta oli represseeritu perioodil 14.09.1958–01.12.1960.
4.Tallinna Halduskohus lõpetas 15.02.2020 määrusega haldusasja menetluse, sest tegemist on korduva kaebusega – kaebaja oli esitanud samal alusel ja sama nõudega kaebuse asjas nr 316-897 ning selles asjas on olemas jõustunud kohtuotsus.
Kaebaja esitas halduskohtu 15.02.2020 määruse peale 25.02.2020 määruskaebuse.
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 06.03.2020 määrusega määruskaebuse osaliselt ja tühistas halduskohtu 15.02.2020 määruse osas, mis puudutab pensioniõigusliku staaži tuvastamist perioodil 15.09.1960–01.12.1960. Tühistatud osas saadeti kaebus tagasi halduskohtule menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Muus osas jäi halduskohtu määrus muutmata. Ringkonnakohtu määrus jõustus 27.03.2020.
7.Tallinna Halduskohus võttis 01.04.2020 määrusega kaebuse menetlusse nõudes tuvastada soodustingimustel vanaduspensioni saamise õigus ja pensioniõiguslik staaž perioodi 15.09.1960–01.12.1960 osas ning küsis Sotsiaalkindlustusametilt (vastustaja) vastust kaebusele.
Vastustaja palus 30.04.2020 vastuses jätta kaebus rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised:
9.1.Kaebajale selgusid ringkonnakohtu otsusest asjas nr 3-16-897 uued asjaolud. Kaebaja oli eelmise kaebuse esitamisel ReprS-ist valesti aru saanud. Kaebaja sai teada, et tema repressioonis oldud periood tuleb tuvastada ainult ema Eestisse saabumise aja järgi, mitte isa saabumise aja järgi. Isa saabus Eestisse 1960. a septembris, ema 1960. a detsembris. Seetõttu esitas kaebaja eelmises menetluses tõendid selle kohta, millal ta ise saabus Eestisse (1960. a septembris). Nõukogude valitsus ei lubanud küüditatutel naasta kodukohta, seega ei olnud kaebaja emal õigust naasta Saaremaale. Ainsaks teoreetiliseks võimaluseks oli naasta tädi perekonna juurde Tapale. Selleks tuli oodata ära tädi perekonna otsus. Kaebaja ema naasmise kiirus sõltus ainult sugulaste otsustamiskiirusest, kaebaja ema ise seda protsessi kiirendada ei 2(6)
3-20-283
saanud. Kuna kaebaja emal ei olnud pärast vabastamist otsustamisõigust viibimiskoha üle Eesti territooriumil, siis võib lugeda, et tema suhtes ei olnud represseerimisega kaasnevad mõjud lõppenud.
9.2.Kaebaja ema kohest naasmist Eestisse takistas ka tema rasedus. Vabastamise kuupäevaks oli 14.01.1958 ja kaebaja sünnipäev xx xx xxxx. Kaebaja ema ei võinud vabastamisteadet kätte saada kohe 14.01.1958, vaid hiljem. Kaebaja ei leidnud arhiivist dokumente ema vabastamise kohta. Põhjus võib olla selles, et kaebaja ema küüditati 2 korda (1941. a 8-aastasena ja 1950. a 16-aastasena). Teistkordse küüditamise tõttu võiski tekkida segadus tema asukoha kohta. Võib arvata, et kaebaja ema sai vabastamisotsuse kätte kevad-suvel 1958. a. Tänu teistkordsele küüditamisele võib Venemaal olla veel üks toimik, milles võivad olla kirjas vabastamisotsus ja piirangutest teavitamine. Kuigi kaebaja ema kohta puudub Eesti arhiivides vabastamisotsuse dokument, siis hilisem elukorraldus näitas, et tema kohta kehtisid elukohapiirangud.
9.3.Kaebaja ema tuli Eestisse siis, kui tal saabus selleks reaalne võimalus. Eesti NSV-s kehtis passirežiimile toetuv sissekirjutussüsteem. Eramusse või talusse ilma omaniku loata võõrast sisse ei kirjutatud. Samuti seab raseduse periood naise füüsilistele võimetele piiranguid.
10.Vastustaja põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised:
10.1.Haldusasjas nr 3-16-897 tuvastati, et kaebaja ema viibis asumisel kuni 14.01.1958, kaebaja sündis xx xx xxxx, st pärast ema asumiselt vabastamist ning kaebaja ei ole 14.09.1958– 14.09.1960 asumisel viibinud ega represseerituna Venemaal elanud. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et tema ema oleks koos temaga koos alates 14.09.1960 uuesti asumisele saadetud.
10.2.Isegi kui oleks võimalik tuvastada, et kaebaja viibis 15.09.1960–01.12.1960 represseerituna Venemaal, ei tekiks talle sellest õigust soodustingimustel vanaduspensionile. Nimetatud perioodi pikkuseks on 2,5 kuud, mis on alla ühe täisaasta ega anna seetõttu ReprS § 12 lg 1 alusel õigust soodustingimustel vanaduspensionile.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Kaebaja on sarnase vaidluse läbinud ka asjas nr 3-16-897. Kuigi kohtud kontrollisid viidatud asjas perioodi 14.09.1958–14.09.1960 ja praeguses asjas on vaidluse all sellele järgnev periood 15.09.1960–01.12.1960, ei ole kaebuse rahuldamine kaebaja soovitud viisil jätkuvalt võimalik. Kuna kaebaja ei ole esitanud praeguses asjas uusi tõendeid, mis võimaldaksid asuda asjas nr 3-16-897 kohtute tehtud järeldustest erinevale seisukohale, sh praegusel juhul vaidluse all oleva perioodi osas, siis tuleb ka praeguses asjas esitatud kaebus jätta sarnaselt asjale nr 316-897 rahuldamata. Kohtud arvestasid juba asja nr 3-16-897 lahendamisel kaebaja ema asumisel olemise ajaga, mistõttu ei ole tegemist uue asjaoluga.
12.ReprS § 12 p 1 järgi on õigus soodustingimustel vanaduspensionile riikliku pensionikindlustuse seaduse mõistes represseeritul, kellel on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž ning kes õigusvastaselt represseerituna on viibinud kinnipidamiskohas või asumisel, samuti sama seaduse § 2 lg-s 2 nimetatud isikul – 1 aasta enne vanaduspensioniikka jõudmist iga kinnipidamiskohas või asumisel viibitud täisaasta kohta, ent mitte varem kui 5 aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. Kuna kaebajat ennast ei ole asumisele saadetud, on tal õigus soodustingimustel vanaduspensionile juhul, kui ta vastab ReprS § 2 lg-s 2 toodud tingimustele.
3(6)
3-20-283
13.ReprS § 2 lg 2 järgi loetakse represseerituks ka sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud isiku laps, kes sündis vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal või pärast vanema vabanemist kuni ajani, mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks.
14.Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja ema YY oli õigusvastaselt represseeritu ReprS § 2 lg 1 tähenduses. Seega vastab kaebaja ReprS § 2 lg-s 2 toodud esimesele tingimusele.
15.Kohtud tuvastasid asjas nr 3-16-897, et kaebaja ema vabastati asumiselt 14.01.1958. Seda tõendab ka praeguses asjas esitatud Eesti NSV Siseministeeriumi 30.06.1989 õiend nr 12538. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kaebaja ema vabastati asumiselt hiljem, st pärast nimetatud kuupäeva. Seega lähtub kohus ka praeguses asjas nimetatud kuupäevast. Kuna kaebaja sündis pärast seda kuupäeva, s.o xx xx xxxx, siis ei sündinud kaebaja ema asumisel viibimise ajal, vaid ajal, mil ema oli asumiselt juba vabastatud. Järelikult ei vasta kaebaja ReprS § 2 lg-s 2 toodud teisele tingimusele („kes sündis vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal“).
16.Vaidluse all ei ole asjaolu, et kuigi kaebaja ema oli 14.01.1958 asumiselt vabastatud, ei naasnud ta Eestisse kuni 1960. a. ReprS § 2 lg-st 2 tulenevalt saaks selle perioodiga kaebaja represseerituks tunnistamisel arvestada vaid juhul, kui kaebaja emal puudus sel ajal luba ja reaalne võimalus Eestisse naasta.
17.Kaebaja ei esitanud asjas nr 3-16-897 ega ole esitanud ka praeguses asjas ühtegi tõendit selle kohta, et tema emal puudus perioodil 14.09.1958–01.12.1960 luba Eestisse naasta. Ühtegi okupatsioonivõimu vastavat otsust ei ole kaebaja esitanud ja sellise otsuse olemasolu ei saa ka ühestki teisest esitatud tõendist järeldada. Pelgalt sellest, et kaebaja ema viivitas Eestisse naasmisega, ei saa järeldada, et tal puudus selleks võimude luba. Väide, et kaebaja emal puudus õigus naasta kodukohta Saaremaale, ei ole tõendatud. Kuid ka juhul, kui lugeda see väide tõendatuks, ei piiranud see tema õigust asuda elama mujale Eestisse. ReprS § 2 lg 2 ei sea tingimuseks seda, et küüditatul peab olema võimalus naasta oma endisesse elukohta, vaid olema võimalus naasta Eestisse.
18.Reaalse võimaluse puudumise juures saaks arvestada sellega, kui viivitati kaebaja emale tema asumiselt vabastamise otsusest teadaandmisega. Kuigi kaebaja on viidanud sellisele võimalusele, ei ole ta oma väiteid millegiga tõendanud. Kohus ei saa teha otsust oletustele tuginedes. Kui puuduvad tõendid, puudub ka alus konkreetset asjaolu tuvastada. Kaebaja ei ole tõendanud ja kohtu jaoks ei ole ka eluliselt usutav, et okupatsioonivõimul tekkis kaebaja ema teise vahistamise ja asumisele saatmise tagajärjel segadus ning sellest tulenevalt puudus selge ülevaade asumisele saadetud isikute osas. Pelgalt asjaolust, et kaebaja vanaema ehk ema ema ZZ vabastati asumiselt varem (vabastati 04.12.1957) kui kaebaja ema YY (vabastati 14.01.1958), ei anna alust järelduseks, nagu puudunuks okupatsioonivõimul ülevaade asumisele saadetud isikutest. Esiteks ei jäänud nimetatud vabastamise otsuste vahele olulist vahet (1 kuu ja 10 päeva), mis annaks alust järelduseks, et kaebaja ema asukoht oli okupatsioonivõimule teadmata. Teiseks vahistati kaebaja ema kaebaja selgituste kohaselt teistkordselt siis, kui passile järele läks. Seega teadsid okupatsioonivõimu organid täpselt, keda vahistati ja asumisele saadeti. Samuti kontrolliti küüditatuid rangelt ja neil puudus liikumisvabadus, seega oli okupatsioonivõim teadlik, kuhu küüditatu oli saadetud ja kus ta jätkuvalt viibis. Kaebaja ema oli küll asumisel viibimise ajal abiellunud (27.07.1957) ja nime muutnud (uus nimi Q), kuid abielu registreeriti tollal riigi poolt, seega oli kaebaja ema abiellumine ja nime muutus okupatsioonivõimule teada. Seetõttu puudub alus arvata, et okupatsioonivõimul tekkis segadus selles osas, kas kaebaja ema oli jätkuvalt asumisel ja kus ta viibis. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja emale oleks vabastamise otsus tehtud teatavaks oluliselt hiljem selle koostamisest. Tegemist on oletuslike väidetega, millele ei saa kohtuotsuse tegemisel tugineda.
4(6)
3-20-283
19.Võib arvata, et kaebaja emal olid raskused Eestis elukoha leidmisega, mis võis põhjustada naasmisega viivitamist. Samuti on usutav, et viivitamist võisid põhjustada Eestis töökoha puudumine, kaebaja ema rasedus ja raskused väikelapsega (alla 3 aastane laps) reisimisel. Kohtud selgitasid aga juba asjas nr 3-16-897, et nimetatud asjaolusid ei saa käsitleda okupatsioonivõimu poolse õigusvastase represseerimisega vahetult kaasneva mõjuna ja need asjaolud ei võtnud ReprS § 2 lg 2 tähenduses reaalset võimalust Eestisse naasta. Nimetatud asjaolud muutsid Eestisse naasmise küll raskemaks, kuid mitte võimatuks. Seega ei saa nende asjaoludega kaebaja represseerituks lugemisel arvestada.
20.Sarnasele järeldusele jõudis Tallinna Ringkonnakohus ka 17.06.2013 otsuses asjas nr 3-121483 ja 01.03.2016 otsuses asjas nr 3-15-1468.
21.Ringkonnakohus selgitas asjas nr 3-12-1483 tehtud otsuses, et last, kes elab koos oma vanematega viimaste poolt valitud kohas, ei saa pidada õigusvastaselt represseerituks. Järelikult ei saa asjaolust, et lapse vanemad pärast Eestisse elama asumise õiguse saamist seda õigust vabatahtlikult ei realiseerinud, tuletada, et lapsel puudus reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. ReprS-i eesmärgiks on leevendada ülekohut, mida tehti õigusvastase represseerimisega. Õigusvastase represseerimisega kaasnenud vahetud mõjud lõppesid pärast seda, kui represseeritule tekkis võimalus okupatsioonivõimu poolsete piiranguteta Eestisse naasta. Seda võimalust ei välistanud nn olmeprobleemid, nt korteri vahetamisega seotud probleemid. Reaalne võimalus puudus, kui isikutele ei väljastatud isikut tõendavat dokumenti või tehti Eestisse tagasipöördumiseks muid otseseid takistusi. Reaalse võimaluse puudumiseks ei ole see, et sooviti naasta Eestisse võimalikult soodsatel tingimustel. Korteri vahetamisega seotud probleemid võisid raskendada Eestisse naasmist, kuid mitte muuta seda võimatuks.
22.Eelviidatud ringkonnakohtu otsusele tuginedes ei saa ka praeguses asjas tuvastada, et kaebaja oli perioodil 15.09.1960–01.12.1960 represseeritu. Kuna kaebaja ema oli nimetatud ajaks juba asumiselt vabastatud, st kaebaja ema ei olnud sel ajal enam represseeritu, ja pärast vabastamist oli elukoha valik kaebaja ema teha, sest puuduvad tõendid elukoha osas okupatsioonivõimu poolt tehtud otseste piirangute kohta, siis ei saa ka kaebajat lugeda sel perioodil represseerituks vaatamata sellele, et ta ei elanud sel ajal Eestis ja tal puudus võimalus ilma vanemateta Eestisse elama tulla. Kaebaja emal puudusid okupatsioonivõimu poolsed vahetud ja otsesed takistused Eestisse naasmiseks. Elu- ja töökoha puudumine olid olmeprobleemid, mitte võimude poolt tehtud reaalsed takistused. Kaebaja on ise selgitanud, et nende perekonnal oli võimalik tulla Eestisse Tapal elavate sugulaste juurde. Seda, et sugulased viivitasid sellekohase nõusoleku andmisega, ei saa vaadelda okupatsioonivõimude poolt tehtud takistusena.
23.Ringkonnakohus selgitas asjas nr 3-15-1468 tehtud otsuses, et ReprS-i alusel annab soodustingimustel pensionile õiguse üksnes ajavahemik, millal isikule kaasnesid õigusvastase represseerimise vahetud mõjud. ReprS-is sätestatud soodustustele annab õiguse ka ajavahemik, mil välja saadetud isik vabanes asumiselt, kuid ilma Eestisse elama asumise õiguseta. Ka seda perioodi saab pidada õigusvastaselt represseeritud oleku ajaks. Kui aga isik oli asumiselt vabastatud ilma okupatsioonivõimu poolsete piiranguteta Eestisse naasta, oli tal edaspidiselt vaba võimalus ise oma viibimiskoha üle otsustada ning represseerimisega kaasnevad mõjud olid tema suhtes lõppenud. Üksnes asjaolu, et Eestisse naasmise aja valikul arvestati sellega, et pere ei pruugi leida Eestis koheselt elukohta ning sellest tulenevalt peaks tegemist olema ilmastikuoludelt soodsama aastaajaga, ei saa pidada Eestisse naasmise reaalseks takistuseks. ReprS-i eesmärkidega ei ole kooskõlas olukord, kus soodustingimustel vanaduspensionile annaks õiguse ka periood, mil välja saadetud isikud olid okupatsioonivõimude poolt liikumise piirangutest vabastatud, kuid ootasid sobivat aega Eestisse naasmiseks.
5(6)
3-20-283
24.Eelviidatud ringkonnakohtu otsusele tuginedes ei saa ka praeguses asjas lugeda kaebaja emal Eestis töö- ja elukoha puudumist okupatsioonivõimude poolt seatud piiranguks. Tegemist ei ole represseerimise vahetu mõjuga. See, et kaebaja ema ootas Eestisse naasmiseks sobivat aega ja võimalust, oli tema valik.
25.Samuti tuleb märkida, et kuna kaebaja ei olnud asjas nr 3-16-897 tehtud jõustunud kohtulahendite kohaselt represseeritu perioodil 14.09.1958–14.09.1960, ei saa ta olla represseeritu ka sellele järgneval perioodil ehk perioodil 15.09.1960–01.12.1960, sest kaebaja ema ega kaebajat ennast ei vahistatud sel perioodil uuesti, ei saadetud asumisele ega represseeritud muul viisil.
26.Järelikult ei ole kaebaja represseeritud isikuks ReprS § 2 lg 2 tähenduses ja tal puudub ReprS § 12 p 1 järgi õigus soodustingimustel vanaduspensionile.
27.ReprS § 13 lg 1 p 5 järgi arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka § 2 lg-s 2 nimetatud isiku vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku aeg kuni ajani, mil § 2 lg-s 2 nimetatud isikule anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, kolmekordselt. Ringkonnakohus selgitas asjades nr 3-15-1468 ja 3-12-1483 tehtud otsustes, et kui lapsele ei antud okupatsioonivõimude poolt eraldi luba Eestisse naasmiseks, siis tuleb lapse puhul arvestada tema vanemale antud loa ja reaalse võimalusega Eestisse naasta.
28.Kaebaja ei ole viidanud, et talle oleks antud eraldiseisev luba Eestisse naasmiseks. Kohus leidis eespool, et kaebaja ei viibinud Venemaal ajal, mil tema ema oli asumisel (st kaebaja sündis pärast ema vabanemist asumiselt). Samuti oli kaebaja emal luba ja reaalne võimalus pärast asumiselt vabastamist Eestisse naasta. Kuna kohus tuvastas, et kaebaja näol ei ole ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isikuga, puudub kaebajal ReprS § 13 lg 1 p 5 järgi õigus arvata perioodi 15.09.1960–01.12.1960 oma pensioniõigusliku staaži hulka 3-kordselt.
29.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kaebajat ei saa lugeda perioodi 15.09.1960– 01.12.1960 puudutavalt represseerituks ja tal puudub õigus sellele perioodile tuginedes taotleda soodustingimustel vanaduspensioni või nimetatud perioodi arvamist pensioniõigusliku staaži hulka 3-kordselt. Seetõttu jääb kaebus rahuldamata.
30.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad menetluskulud tema kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud kohtule tähtaegselt menetluskulu dokumente, seepärast jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.