Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemine Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 31. märts 2020, Tallinn 3-20-50
Haldusasi
ALTAM
Konsultatsioonide OÜ kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt 10. detsembril 2019 Tallinnas Karjavälja tn 12 kinnistule ehitise püstitamiseks antud projekteerimistingimuste tühistamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja: ALTAM Konsultatsioonide OÜ Esindaja: v.adv Veiko Viisileht Vastustaja: Tallinna linn Esindaja: Eva Vanamb Kolmas isik: Lidl Eesti OÜ Esindaja: v.adv Triinu Hiob
RESOLUTSIOON
1.Jätta ALTAM Konsultatsioonide OÜ kaebus rahuldamata.
2.Mõista ALTAM Konsultatsioonide OÜ-lt Lidl Eesti OÜ kasuks välja menetluskulu 3800 (kolm tuhat kaheksasada) eurot. Jätta ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 30. aprillil 2020 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Tallinnas Karjavälja 12 kinnistu ehitusõigust reguleeris Tallinna Linnavalitsuse 20. jaanuari 2016 korraldusega kehtestatud detailplaneering, mille Tallinna Linnavolikogu 21. märtsi 2019 otsusega nr 47 eelnimetatud kinnistu osas kehtetuks tunnistas.
2.Tallinna Linnaplaneerimise Amet andis 10. detsembril 2019 projekteerimistingimused (edaspidi „vaidlustatud PT“), millega nähti ette Tallinnas Karjavälja 12 kinnistule kuni 2640m2 suuruse -1-
ehitusaluse pindalaga kahekorruselise kuni 12 meetri kõrguse kaubandushoone projekteerimine. Vaidlustatud PT andmise õiguslikuks aluseks oli planeerimisseaduse (edaspidi „PlanS“) § 125 lõige 5 ja ehitusseadustiku (edaspidi „EhS“) § 26 lõige 4 ning tõdemus, et „[kuna] projekteerimistingimuste koostamisel on lähtutud [PlanS-is] määratud tingimustest ning piirkonna hoonestuslaadist ja Mustamäe linnaosa üldplaneeringus on määratud maa-ala hoonestuse üldised tingimused, siis ei ole detailplaneeringu koostamine põhjendatud ja otstarbekas“ ja „detailplaneeringumenetlus [tooks kaasa] üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikule ning oleks aeganõudev olukorras, kus on täidetud kõik tingimused kiirema ja lihtsama menetluse läbiviimiseks“.
KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
3.ALTAM Konsultatsioonide OÜ esitas 8. jaanuaril 2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb vaidlustatud PT tühistamist. Kaebus on esitatud avalikes huvides PlanS § 141 alusel, kuna kaebaja leiab, et vaidlustatud PT näol on sisuliselt ja varjatult tegemist uue detailplaneeringu kehtestamisega, mis peab olema avalikes huvides esitatava kaebusega vaidlustatav. Kaebaja rõhutab, et kolmanda isiku spekulatiivsed väited, et kaebuses nimetatud avaliku huvi taustal püüab kaebaja tegelikult kaitsta mingisuguseid muid huve, ei väära kaebeõigust.
4.Kaebaja heidab vaidlustatud PT-le ette vastuolu Mustamäe Linnaosa üldplaneeringuga 1, mille kohaselt jääb Karjavälja 12 kinnistu selgelt detailplaneeringu kohustusega alale, mis on linnaehituslikult olulisem kui muud alad, sest see on määratletud arengualana A-7. Kaebaja hinnangul välistab üldplaneering arengualale ehitamise ilma detailplaneeringut koostamata. Samuti ei sisalda kehtiv üldplaneering PlanS § 125 lg 5 punktis 2 nimetatud tingimusi ning selle detailsusaste ei ole selline, et selle alusel oleks võimalik projekteerimistingimusi anda. Kaebaja hinnangul tuleneb PlanS §-dest 124 ja 125, et ehitusõiguse andmine projekteerimistingimustega on detailplaneeringu koostamise kohustusega alal ette nähtud vaid juhul kui üldplaneeringus on selgelt määratud projekteerimistingimuste aluseks olevad tingimused. Kaebaja leiab, et vaidlustatud PT andmise eesmärk oli avalikkust kaasamata minna mööda varem avalikkuse osalusel üldplaneeringus ja detailplaneeringus kokku lepitud arengust, lähtudes üksnes Karjavälja 12 omaniku huvist. Kaebaja märgib, et vaidlustatud PT-st ei nähtu, milliseid avaliku huviga seotud asjaolusid arvesse võeti, kui otsustati määrata ehitusõigus kindlaks detailplaneeringut koostamata ja samas nii, et uus ehitusmaht erineb oluliselt varasemast.
5.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei ole piisavalt kaalunud kavandatud lahenduse sobivust ümbritsevasse miljöösse, pidades eeskätt silmas, et kõnealune lahendus erineb oluliselt varem kehtinud detailplaneeringus ette nähtust. Kaebaja hinnangul on otsuses igasuguse faktilise sisulise analüüsita ja arhitektuurset kontseptsiooni käsitlemata üldsõnaliselt märgitud, et ehitis sobib kavandatud näitajatelt ümbruskonda. Kaebaja märgib, et näiteks vaidlustatud PT-s puudub igasugune analüüs selle kohta, milline on vaidlustatud PT mõju kogu piirkonna hoonestuskontseptsioonile ega selgitatud miks ei ole enam vaja arvestada tänava äärde hoonestusfrondi loomisega. Kaebaja hinnangul ei selgu vaidlustatud PT-st, millist mõju projekteerimistingimuste andmine tegelikkuses ümberkaudsetele detailplaneeringutele avaldab.
6.Kaebaja leiab samuti, et vastustaja oleks keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi „KHKJS“) § 6 lg 2 punktist 10 tulenevalt pidanud andma eelhinnangu vaidlustatud PT-ga kavandatava lahenduse keskkonnamõjudele.
7.Kaebaja heidab ka ette, et vaidlustatud PT-s puudub igasugune liikluskorralduse muutuse (sh parkimiskorralduse muutuste mõju) analüüs. Kaebaja hinnangul ei näi vastustaja üldse olevat
Tallinna Linnavolikogu 22. juuni 2006 otsusega nr 230 kehtestatud Mustamäe linnaosa üldplaneering.
-2-
arvestanud sellega, et varasemas detailplaneeringus ette nähtuga võrreldes muutub vaidlustatud PT-s näidatud lahenduse realiseerimisel olukord märkimisväärselt, kuna rajatav kauplus ei toimiks vaid lähikonna elanike esmatarbe kauplusena, vaid muutuks Mustamäe elanikest suuremale osale külastuskohaks, mis toob piirkonda lisaliiklust ja on vastuolus üldplaneeringuga.
8.Kaebaja rõhutab, et PlanS § 140 lg 2 ja § 125 lg 5 regulatsioon ei ole seadusandja tahte ja mõtte kohaselt mõeldud kasutamiseks „skeemina“ selleks, et kehtivast ebasobivast detailplaneeringust vabaneda ning seejärel saada planeerimismenetlust läbimata ja avalikkust kaasamata endale sobiv ehitusõigus projekteerimistingimuste kaudu. Kaebaja hinnangul on PlanS § 125 lõike 5 puhul tegu erisusega, mida kohaldatakse vaid piiratud juhtudel, kui kõik vastavad eeldused on täidetud ning kui ka detailplaneeringu lihtsustatud korras menetlemine ei oma sisulist väärtust, kuid toob kaasa tarbetu ressursikulu. Kaebaja meelest antud juhul see nii ei ole, sest kehtis detailplaneering, mis oli läbinud 13 aasta jooksul põhjaliku ja avalikkuse kaasamisega toimunud planeerimismenetluse.
9.Viimaks on kaebaja seisukohal, et vaidlustatud PT andmine oli ennatlik, kuna see otsustati olukorras, kus kaebaja oli kohtus vaidlustanud Tallinna Linnavolikogu 21. märtsi 2019 otsuse nr 47 ning kohtumenetlus oli pooleli.
VASTUSTAJA VASTUS
10.Tallinna linn vaidleb kaebusele vastu, leides esiteks, et projekteerimistingimuste vaidlustamine avalikes huvides ei ole PlanS § 141 alusel lubatav. Vastustaja hinnangul ei saa PT andmist käsitada detailplaneeringu varjatud kehtestamisena, kuna PT andmine sellises olukorras on seadusega ette nähtud.
11.Vastustaja leiab, et vaidlustatud PT ei ole vastuolus üldplaneeringuga ning selgitab, et PlanS § 125 lg 5 punkti 2 ja lõike 6 koosmõjust tuleneb, et detailplaneeringu asemel projekteerimistingimuste andmine eeldab seda, et üldplaneeringus on määratud vastava ala üldised kasutus- ja ehitustingimused, mis võimaldavad projekteerimistingimustes ette näha sellised EhS § 26 lõikes 4 sätestatud tingimused, mis konkreetsel juhul on asjakohased. Vastustaja märgib, et Karjavälja tn 12 jääb linna/ linnaosa keskuse/ äriehitiste/ elamute arengualale A-7, kuhu on üldplaneeringu kohaselt ette nähtud ärimaad, mille puhul on võimalik keskuse ja elufunktsioonide integreerimine ning kus kogu parkimine tuleb lahendada omal krundil ja tagada seal ka heakorrastatud haljasmaa osakaal vähemalt 10% planeeritavate maade pindalast, samuti ala-sisese kergliiklusteede võrgustiku olemasolu. Vastustaja märgib, et üldplaneeringus on arengualadele antud suhteliselt vaba arengu võimalused ning täpsustatud arhitektuursed ja ehitustingimused on üldplaneeringus ette näha vaid olemasoleva miljöö säilimisega aladele.
12.Keskkonnamõju hindamise vajalikkuse osas leiab vastustaja, et kaebaja ei ole ära näidanud kuidas võiks vaidlustatud PT realiseerimine eeldatavalt ületada mõjuala keskkonnataluvust. Siinkohal toob vastustaja välja, et isegi kui Karjavälja 12 kinnistule ehitamiseks oleks koostatud uus detailplaneering, puudunuks keskkonnamõju strateegilise hindamise vajadus.
13.Liikluskorralduse osas selgitab vastustaja, et asjaomane liikluskorraldus on endiselt ette nähtud Tallinna Linnavalitsuse 20. jaanuari 2016 korraldusega nr 61-k kehtestatud Laki tn 25 krundi detailplaneeringus, mille kohaselt on Karjavälja 12 kinnistule tagatud juurdepääs nii Laki kui ka Aiandi tänavalt, kusjuures suurema liiklusega Laki tänavale on planeeritud lisarada, et planeeritud kinnistutele sõitvad autod ei takistaks Laki tänava liiklusvoogu. Vastustaja möönab, et kuigi võib eeldada, et kaupluse külastajaid võib olla rohkem kui büroo külastajaid, siis arvestades ka Karjavälja tn 12 asukohta, olemasolevat teedevõrku piirkonnas ja rajatavat lisarada, on muutused liiklusvoogudes ebaolulised. Vastustaja rõhutab ka, et naaberkinnistu Aiandi tn 22 omanik andnud Karjavälja tn 12 asendiplaanile tingimusliku kooskõlastatuse. -3-
14.Ümbrusesse sobivuse osas märgib vastustaja, et vaidlustatud PT teisel leheküljel on üksikasjalikult toodud esile ümbritsevate ehitiste otstarbed, kõrgused ja ehitusalused pinnad ehk kavandatava hoone piirkonda sobivust kaalutud. Vastustaja ei pea tõsiseltvõetavaks väidet, et kavandatud hoone ei sobi miljöösse, arvestades, et Karjavälja tn 12 kinnistut ümbritsevad erinevast ajast ja eriilmelised äri- ja kaubandushooned ning garaažikompleksid. Ka leiab vastustaja, et projekteerimistingimustes 250 m2 võrra suurema ehitisealuse pinna lubamisel ei ole piirkonnas märkimisväärset linnaruumilist mõju, arvestades Karjavälja tn 12 krundi suurust, milleks on 5979 m2.
15.Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheitega vaidlustatud PT andmise ennatlikkuse kohta, märkides, et pooleliolev kohtumenetlus ei mõjuta haldusakti kehtivust.
KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
16.Lidl Eesti OÜ vaidleb kaebusele vastu, leides esiteks, et PlanS § 141 alusel populaarkaebuse esitamine ei ole lubatav ning viidates seejuures Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas 3-17-2721. Teiseks märgib kolmas isik, et kaebaja on kaebeõigust kuritarvitanud, kuna kaebajaks olevat advokaatide äriühingut kasutatakse tegelikku huvitatud isikut varjates kinnistu arendamise ja Lidli turule tuleku takistamiseks.
17.Kolmas isik leiab, et vaidlustatud PT andmine oli PlanS § 125 lõike 5 kohaselt võimalik ning vastustaja on seda piisavalt kaalunud. Kavandatava hoone miljöösse sobivuse kaalumisega seoses viitab kolmas isik vaidlustatud PT lehekülgedel 2 ja 3 esitatule ning selgitab, et menetluse käigus kolmas isik muutis lahendust vastavalt vastustaja esitatud nõudmisetele. Kolmas isik märgib samuti, et kaebaja väited, nagu ei pruugiks hoone sobituda ümbritsevasse miljöösse, on põhistamata, eriti arvestades, et kõnealusel alal on keeruline rääkida mingist väljakujunenud miljööst. Kolmas isik leiab, et üldplaneering võimaldab vaidlustatud PT andmist, kuna esiteks uue ehitise sobivust saab võrrelda väljakujunenud keskkonna ja piirkonna hoonestuslaadiga ning üldplaneeringus on sätestatud kõnealuse ala üldised kasutus- ja ehitustingimused. Kolmas isik ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et üldplaneering pole projekteerimistingimuste andmiseks piisavalt detailne ning leiab, et täpsed tingimused ehitise püstitamiseks määrataksegi EhS § 26 lg 4 kohaselt kindlaks projekteerimistingimustega. Viidates EhS eelnõu seletuskirjale, märgib kolmas isik, et üldplaneeringust tulenevate tingimuste all on silmas peetud üldplaneeringus kehtestatud maakasutus- või ehitustingimusi.
18.Seonduvalt keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkusega märgib vastustaja, et antud juhul ei ole mistahes alust arvata, et kavandataval tegevusel võiks olla oluline keskkonnamõju, mis tähendab, et keskkonnamõju strateegiline hindamine ei olnuks vajalik ka detailplaneeringu koostamise korral. Kolmas isik leiab, et ühe kaupluse ehitamine ei kuulu keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 lõigetes 1 või 2 nimetatud tegevuste hulka ning sellega ei muudeta ka üldplaneeringut.
19.Kolmas isik peab sisutuks kaebaja väiteid, mis puudutavad seda, et vaidlustatud PT-ga kujundatakse ümber varem kehtinud detailplaneeringut, kuna kõnealune detailplaneering on Karjavälja 12 kinnistu osas kehtetuks tunnistatud. Asjaolust, et üldplaneering ei viita otseselt võimalusele ehitada kauplusehooneid projekteerimistingimuste andmise läbi ilma detailplaneeringut koostamata, ei kujuta kolmanda isiku meelest endast üldplaneeringu ümberkujundamist.
20.Kolmas isik märgib ka, et vaidlustatud PT kohase lahenduse linnaruumiline mõju on varasemas detailplaneeringus kavandatuga võrreldes väiksem, kuna esiteks võib ehitada madalama hoone, mis tähendab väiksemat kasutuskoormust kinnistule, sh eeldatavalt väiksemat autoliiklust. Samuti märgib kolmas isik, et varasema detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise ja -4-
projekteerimistingimuste andmisega ei muutunud olemuslikult maakasutus, sest ka kehtetuks tunnistatud detailplaneering võimaldas kaubanduspindade rajamist, täpsemalt hoone kaks alumist korrust olid ette nähtud enamjaolt kaubanduspindadeks. Kolmas isik märgib veel, et kuigi projekteerimistingimused lubavad ehitada ühe kümnendiku võrra suurema ehitusaluse pinnaga hoone, loob projekteerimistingimustega kavandatud lahendus meeldivama linnakeskkonna, kui see olnuks võimalik luua kehtetuks tunnistatud detailplaneeringu alusel, sest kavandatav hoone paikneb enam Karjavälja tänava pool ning selliselt on kavandatud tänava äärest ulatusliku parkimise viimine enamasti hoonesse ja selle asemel rajatakse haljasvöönd.
21.Viimaks leiab ka kolmas isik, et detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamine ei takistanud vaidlustatud PT andmist.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
22.Vaadanud läbi poolte seisukohad, leian et kaebus tuleb rahuldamata jätta, kuna PlanS §-s 141 sätestatut ning ringkonnakohtu poolt käesolevaski kohtuasjas esialgse õigusekaitse küsimuses tehtud kohtumääruses osundatud varasemat kohtupraktikat silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et kaebuse esemeks oleva projekteerimistingimuste andmise vaidlustamine avalikes huvides ei ole lubatav. Kuivõrd kaebaja ei tugine kaebuses oma subjektiivsete õiguste rikkumisele, tuleb kaebus seetõttu rahuldamata jätta, ilma et oleks võimalik asuda hindama kaebaja ülejäänud väiteid, sh kontrollida, kas PlanS § 125 lõike 5 kohaldamise eelduseks olevad tingimused olid käesoleval juhul täidetud.
23.Kaebuse menetlusse võtmisel möönsin avalikes huvides kaebuse esitamise võimalikkust olukorras, kus projekteerimistingimuste andmisega ja sellele eelnenud detailplaneeringu (osaliselt) kehtetuks tunnistamisega2 saavutatakse detailplaneeringu kohustusega alale jääva krundi ehitusõiguse osas sisuliselt detailplaneeringu kvaliteediga tulemus. Selline kaebeõigus võiks olla põhjendatav planeerimisseaduse üldise loogikaga, mille kohaselt peaks detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel üldiselt toimuma ehitusõiguse määramine avaliku menetluse tulemusena ja seega avalikkuse osalusel kehtestatud detailplaneeringuga. Selle loogikaga oleks iseenesest kooskõlas see, kui avalikes huvides esitatava kaebuse alusel oleks võimalik kontrollida detailplaneeringu koostamisest erandi tegemise õiguspärasust ehk antud juhul seda, kas PlanS § 125 lõikes 5 sätestatud tingimused olid täidetud selleks, et nimetatud sätte kohaselt saaks ehitusõiguse määrata ilma detailplaneeringut koostamata. Selline kaebeõigus kahtlemata tagaks avalikkuse tõhusama kontrolli ruumilise planeerimise üle ning ei laseks kohalikul omavalitsusel takistada avalikkuse osalemist ruumilises planeerimises pelgalt seeläbi, et loobub õigusvastaselt detailplaneeringu koostamisest. Tuleb siiski tunnistada, et selline kaebeõiguse käsitlus lähtuks ekslikust eeldusest, nagu tuleneks igaühe õigusest detailplaneeringu menetluses osaleda olemuslikult ka õigus avalikes huvides kohtusse pöörduda. PlanS § 141 on sõnaselgelt ette nähtud igaühe õigus vaidlustada avalikes huvides detailplaneeringu kehtestamise otsust. Nagu ka Tallinna Ringkonnakohus kohtuasjas 3-17-2721 selgitas, on avalikes huvides kaebuse esitamise õiguse näol tegemist erandliku kaebeõigusega. Sellise erandi kohaldamisala ei saa analoogia alusel laiendada seadusandja maha märgitud piiridest kaugemale. PlanS §-st 141 ega ka seaduse üldisest ülesehitusest ei saa nimelt järeldada, et seadusandja oleks soovinud allutada avalikes huvides teostatava kaebeõiguse andmise teel avalikkuse kontrollile igasuguse detailplaneeringu kohustusega alale jääva krundile ehitusõiguse andmist puudutava tegevuse. Nii ei saaks avalikes huvides vaidlustada kehtiva detailplaneeringuga vastuolus olevat ehitusluba, kuigi vastuolule detailplaneeringuga saaks ehitusloa vaidlustamisel edukalt tugineda isik, kelle
Kaebaja vaidlustas halduskohtus ka Tallinna Linnavolikogu oma 21. märtsi 2019 otsuse nr 47, millega varasem detailplaneering osaliselt kehtetuks tunnistati (haldusasi 3-19-1434), ent kaebuse menetlus lõpetati määrusega kaebetähtaja rikkumise tõttu.
-5-
subjektiivseid õigusi asjaomane ehitusluba rikub. Iseenesest on tõsi, et ehitustegevuse vastu detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel on suur avalik huvi, kuna sellise ala ruumilise planeerimise tulemus on igapäevaselt tajutav suurele hulgale inimestest ning võib mõjutada nende elukvaliteeti või väljakujunenud harjumusi. Tuleb aga tõdeda, et teatud haldusotsustuse suur avalik mõju iseenesest ei nõua võimalust otsust avalikes huvides vaidlustada. Avalikkuse kontroll halbade haldusotsuste üle saab toimida ka muul moel, eeskätt demokraatlike protsesside kaudu. PlanS § 141 näeb ette avalikes huvides kaebuse esitamise vaid detailplaneeringu kehtestamise otsuse peale ning põhiseadus ei nõua, et seadusandja näeks ette avalikes huvides käesoleva kaebuse esitamise õiguse. Seetõttu tuleb avalikes huvides kohtusse pöördumise õigust sisustada kitsalt. Projekteerimistingimuste vaidlustamine avalikes huvides ei ole seaduse kohaselt lubatud isegi juhul kui projekteerimistingimustega ehitusõiguse andmise eesmärgiks oli nimelt detailplaneeringu koostamise vältimine või kui üldplaneering ei võimalda konkreetsel juhul PlanS § 125 lõike 5 kohaldamist. Avalikes huvides kaebuse esitamise õigust ei saa tuletada sellest, et varasema detailplaneeringu osaliselt kehtetuks tunnistamise ja projekteerimistingimuste andmise tulemuseks on varasemast põhjaliku menetluse tulemusena kehtestatud detailplaneeringust hälbiv ehitusõiguse andmine. Nagu juba märgitud, ei näe seadus ette võimalust vaidlustada avalikes huvides krundi ehitusõiguse määramist kui sellist, vaid ehitusõiguse määramist saab sel moel vaidlustada vaid juhul kui see on otsustatud detailplaneeringu kehtestamisel. Ilmselt olnuks mõeldav käesolevas kaebuses esitatud sisulistele argumentidele tuginedes vaidlustada varasema detailplaneeringu osalist kehtetuks tunnistamist, lähtudes kohtupraktikast, mis samastab detailplaneeringu muutmise uue detailplaneeringu kehtestamisega. Selle vaidluse kaebaja ka ette võttis, ent see lõppes menetluse lõpetamisega kaebetähtaja rikkumise tõttu. Käesolevas asjas vaidluse all olevat olukorda ei saa jällegi samastada ka varasema detailplaneeringu muutmisega, sest see otsustati ära juba linnavolikogu 21. märtsi 2019 otsusega nr 47 ja selle vaidlustamise võimalused on kaebaja jaoks ammendunud.
24.Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõikes 8 on sätestatud, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kolmas isik vaidles kaebusele vastu, osaledes menetluses seega vastustaja poolel. Kolmas isik on esitanud taotluse mõista kaebajalt välja 5085 euro suurune menetluskulu, mis vastab esitatud taotluse ja sellele lisatud arvete kohaselt õigusabikulule 44 advokaadi töötunni ulatuses. Juhindudes HkMS § 109 lõikest 6, leian, et vaidluse sisu ja mahtu silmas pidades tuleb kolmanda isiku kasuks välja mõistetavaid kulusid vähendada umbes 1/4 võrra ning mõista välja 3800 eurot. Esitatud kaebuses on tõstatatud küll põhimõttelised küsimused, mis seonduvad kaebeõiguse olemasolu ja PlanS § 125 lg 5 kohaldamise eeldustega, ent kaebus ei olnud detailide osas kuigi mahukas, määruskaebuse menetluses ning oma täiendavates seisukohtades märkis kaebaja vähe uut ning ka kolmanda isiku seisukohad on põhimõtteliselt läbi menetlusdokumentide kordunud. Neil asjaoludel näib kokku 44 tunnise mahuga õigusabikulu mõnevõrra ülepaisutatud. Vastustaja ei ole menetluskulude välja mõistmist taotlenud. Seega jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda, nagu ka kaebaja omad. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik
-6-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.