M.A.i ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine kaebus Keskkonnaameti 05.07.2017 korralduse nr 1-3/17/1840 „Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piiri kehtestamine Leerimäe tee 12 kinnistu juures“ tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja I – M.A., volitatud esindaja v.adv Enno Heringson Kaebaja II – MTÜ Eesti Roheline Liikumine, volitatud esindaja Siim Vahtrus Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Janne Adler Kolmandad isikud – K. S. ja T. S., ühine esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer; S. R., M. K., Marine Services OÜ, K. P. ja M. P.
Asja läbivaatamine
15.02.2018 istungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta M.A.i ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine kaebused rahuldamata.
2.Mõista M.A.ilt K. S. ja T. S. kasuks välja menetluskuluna 2231,16 eurot ja MTÜ-lt Eesti Roheline Liikumine K. S. ja T. S. kasuks menetluskuluna välja 1647,84 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.04.2018 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-17-1613 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maa-ameti kaardil kajastatud Ülemiste järve pinnaveehaarde sanitaarkaitseala piiripunktide koordinaadid Leerimäe tee 12 kinnistu osas, sh veehaarde sanitaarkaitseala tähistav võrkaed, ei vastanud veeseaduse (VeeS) § 28 lg-s 51 nõutud 90 meetrile veekogu akvatooriumist koos kaldavööndiga. Kuna veehaarde sanitaarkaitseala faktiline piir ei olnud VeeS § 28 lg-ga 51 kooskõlas, peatas Harju maavanem 07.03.2016 kirjaga nr 6-7/25 Leerimäe tee 12 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu järelevalvemenetluse kuni sanitaarkaitseala piiri kindlaksmääramiseni. Viidatud detailplaneeringuga on kavandatud jagada Leerimäe 12 kinnistu kaheks ja anda hoonestamata osale ehitusõigus.
2.06.01.2017 jõustunud VeeS § 28 lg 52 muudatuse kohaselt võib Keskkonnaamet (KeA) vähendada veehaarde sanitaarkaitseala piiri alla 90 meetri, kui sanitaarkaitseala ajalooline piir on asunud veekogu akvatooriumile lähemal kui 90 meetrit.
3.KeA muutis 05.07.2017 korraldusega nr 1-3/17/1840 Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piiri. Korralduse kohaselt võimaldab VeeS § 28 lg 52 veehaarde sanitaarkaitseala piiri vähendada alla 90 meetri kui ajalooline veehaarde piir asub akvatooriumile lähemal kui 90 meetrit. Vastavalt piiriettepanekule ühildatakse Leerimäe tee 12 kinnistu juures sanitaarkaitseala piir olemasoleva võrkaiaga kui ajaloolise piiriga. Sanitaarkaitsealal asuvad kaks allikat – Suur Mõisaallikas ja Väike Mõisaallikas –, mille kahjustamine on vähetõenäoline, kuna sanitaarkaitseala on tavaliikluseks suletud. Niisamuti ei ole allikate kaitseks vajalik rakendada täiendavaid ettevaatusabinõusid väljaspool sanitaarkaitseala. Kui Leerimäe tee 12 kinnistu püsib elamumaana, ei ole Ülemiste järve veehaarde ega pinnaveehaarde veekvaliteet ohustatud.
4.Tallinna Halduskohtus registreeriti 03.08.2017 M.A.i kaebus KeA 05.07.2017 korralduse nr 1-3/17/1840 tühistamiseks (haldusasi 3-17-1613). Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus, milles taotleti nimetatud korralduse kehtivuse peatamist. Tallinna Halduskohus tagastas 16.08.2017 määrusega kaebuse läbivaatamatult M.A.i kaebeõiguse puudumise tõttu ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 13.09.2017 määrusega M.A.i määruskaebuse ja tühistas halduskohtu 16.08.2017 määruse resolutsiooni p 1 ning saatis asja menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule. Esialgse õiguskaitse osas jättis Tallinna Ringkonnakohus Tallinna Halduskohtu 16.08.2017 määruse jõusse. Tallinna Halduskohus võttis 14.09.2017 määrusega kaebuse menetlusse.
5.Tallinna Halduskohtus registreeriti 04.08.2017 MTÜ Eesti Roheline Liikumine kaebus KeA 05.07.2017 korralduse nr 1-3/17/1840 tühistamiseks (haldusasi 3-17-1624). Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus, milles taotleti nimetatud korralduse kehtivuse peatamist. Tallinna Halduskohus jättis 31.08.2017 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, Tallinna Ringkonnakohus jättis 12.10.2017 määrusega Tallinna Halduskohtu 31.08.2018 määruse muutmata.
6.Tallinna Halduskohtu 04.12.2017 määrusega liideti M.A.i ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine kaebused KeA 05.07.2017 korralduse nr 1-3/17/1840 „Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piiri kehtestamine Leerimäe tee 12 kinnistu juures“ tühistamiseks (vastavalt haldusasjad nr 3-17-1613 ja 3-17-1624) ühte menetlusse. Haldusasja numbriks sai 3-17-1613.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
2(15)
3-17-1613
7.M.A.i kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Vaidlusaluse korraldusega muudetakse Ülemiste järve, mis on igapäevaseks joogiveeallikaks ca 500 000 inimesele, sanitaarkaitseala piiri selliselt, et de facto seadusjärgsesse Ülemiste veehaarde kaitseks kehtestatud sanitaarkaitsealasse oleks võimalik rajada eramu T. ja K. S.l. Vastava korralduse kehtestamiseks ei eksisteeri avalikku, vaid ainult ühe perekonna erahuvi. 2) Vastustaja on VeeS § 28 lg 52 tulenevat võimalust rakendanud õigusvastaselt, kehtivaid õigusnorme ning hea halduse printsiipe järgimata. VeeS § 28 lg-s 52 ei ole sätestatud, et kaldavööndi väiksem ulatus sätestatakse VeeS § 28 lg-st 51 erineval viisil. Ka antud juhul tuleb koostada veehaarde projekt või veehaarde sanitaarkaitseala projekt, mille alusel Keskkonnaamet sanitaarkaitseala piirid kehtestab. AS Maves töö nr 17056 „Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala projekti Lisa 9b“ (edaspidi AS Maves töö nr 17056) s.o projekt, mille alusel vastustaja Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piiri Leerimäe tee 12 kinnistu juures kehtestas, ei vasta Keskkonnaministri 16.12.1996 määrusega nr 61 kehtestanud „Veehaarde sanitaarkaitseala moodustamise ja projekteerimise korra ning sanitaarkaitsealata veevõtukoha hooldusnõuded põhjavee kaitseks“ (edaspidi määrus nr 61) toodud nõuetele. Sanitaarkaitsela projekti ei ole tellinud veehaarde omanik või valdaja, vaid eraisik K. S. Vaidlusaluses korralduses ei ole märgitud, millises osas varasem AS Maves töö nr 7003 kehtivuse kaotab. Määruses nr 61 ei ole ette nähtud, et sanitaarala projekti võiks osadeks jagada ja osaliselt kehtestada muutes sellega vaid osaliselt mingit varasemat regulatsiooni. Lisaks on AS Maves töö nr 7003 ilmselgelt vananenud. AS Maves töö nr 17056 peab ise vastama kõigile määruse nr 61 nõuetele, kuid ei vasta. Projekti seletuskirjast puudub veehaarde sanitaarse seisundi iseloomustus, vee kvaliteedi näitajad, andmed vee varust ja hinnang selle vastavuse kohta veevõtja vajadustele. Puuduvad veekogu hüdroloogilised andmed. Puudub põhja- ja pinnasevee seose hinnang. Majandus- ja ehitustegevuse arengu võimalikku mõju veehaardele on kajastatud puudulikult ning tehtud järeldused ei vasta tegelikele mõjudele. Sanitaarkaitseala ulatuse põhjendus ja majandustegevuse kitsendused ei ole veenvad ega mõjuvad, vaid kannavad projekti eraisikust tellija subjektiivseid eesmärke. Võimalik ei ole rääkida mingite „leevendustega alade“ loomisest AS Maves töö nr 7003 alusel. Kuna VeeS-sse ilmus sanitaarkaitseala regulatsioon 90 m ulatuses esmakordselt 1996. a, ei saanud enne märgitud hetke kuidagi tekkida mingit ajaloolist sanitaarkaitseala piiri VeeS mõttes. Traataed ümber Ülemiste järve pärineb nõukogude okupatsiooni ajast ning see ei ole kuidagi õiguslikult samastatav VeeS 1996. a sätestatud sanitaarkaitse alaga. Leerimäe tee 12 kinnistu juures terviklikku piirdeaeda nõukogude ajal ei olnud. AS Maves töös nr 17056 ei ole analüüsitud, kas Leerimäe tee 12 juures on Ülemiste järve piir muutunud ja seeläbi sanitaarkaitseala ulatus nihkunud senisest kaugemale. Sanitaarkaitseala piir on olnu vale juba aastaid (märgitud väiksema ulatusega) ja seda isegi Maa-ameti põhikaardil. Puuduvad nõutud kartograafilised materjalid – asukohaplaan mõõtkavas 1:25 000 kuni 1:100 000 (vastav nõue ei ole täidetud, asukoha joonis on mõõtkavas 1:10000), hüdrogeoloogiline tulp või läbilõiked (vastav nõue ei ole täidetud, selline info puudub täies ulatuses). 3) M.A.it ei ole nõuetekohaselt ära kuulatud. Teda oleks tulnud HMS § 11 lg 1 p 3 alusel menetlusse kaasata. 4) Vaidlusalune haldusakt on põhjendamata ja sellest ei nähtu mistahes kaalutlusõiguse teostamist (pole kaalutud kaebaja huve, samuti mitte avalikke huve). Sanitaarkaitseala piiri muutmine on kaalutlusotsus. Vastustaja ei ole analüüsinud vaidlustatud korralduses ja selle aluseks olevas projektis esitatud viidet menetletavale Leerimäe tee 12 detailplaneeringule s.o asjaolule, et tegemist ei ole kinnistul valitseva olemasoleva olukorra säilitamisega, vaid soovitakse luua uusarendust de facto seadusest tulenevale sanitaarkaitsealale. VeeS § 28 lg 52 lisamise eesmärk oli anda võimalus viia sanitaarkaitseala piir nn leevendustega alal vastavusse kehtiva seadusandlusega, mitte aga uutele elamuarendustele võimaluste loomine. 3(15)
3-17-1613 5) Kaebaja valduses ei ole siiani haldusakti, millega varasem sanitaarkaitseala on 2009. a kehtestatud. Keskkonnaameti 27.06.2009 kiri nr HJR 7-8/22004-2 ei vasta haldusakti tunnustele.
8.MTÜ Eesti Roheline Liikumine kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Sanitaarkaitseala vähendamine on olulise mõjuga, kuna lisaks erinevate inimtegevuse piirangute leevendamisele kinnistul võimaldab vaidlusalune korraldus poolelioleva Leerimäe tee 12 detailplaneeringu menetlust jätkata ning selle lõpuni viia. Nimetatud detailplaneeringuga planeeritakse alale elamuehitust, millega kaasnevad keskkonnariskid nii Ülemiste järvele kui ka lähedalasuvatele allikatele. Käesoleval vaidlusel on seejuures oluline pretsedendiväärtus, st selle tähendus ja mõju ei piirdu vaid ühe kinnistuga. Kui anda VeeS § 28 lg-le 52 sedavõrd lai tõlgendus, nagu seda on teinud KeA, ning vastavat erandit sedavõrd kergekäeliselt rakendada, on tagajärjeks see, et tulevikus võivad paljud teisedki maaomanikud asuda (pealtnäha õigustatult) nõudma sanitaarkaitsealade vähendamist oma kinnistutel. 2) AS Mavese töös nr 17056 esitatud ja seeläbi KeA korralduses aluseks võetud andmed Ülemiste järve kaldajoone ja sellest lähtuva VeeS § 28 lg 51 kohase sanitaarkaitseala osas ei vasta tegelikule olukorrale ning on sisuliselt valed. Samas on tegemist vaidlusaluse kaalutlusotsuse seisukohalt ülioluliste asjaoludega. VeeS § 28 lg 52 näeb ette kaalutlusõiguse seadusjärgse (VeeS § 28 lg 51 kohase) sanitaarkaitseala vähendamiseks, seega on sellise otsuse tegemisel esmatähtsaks korrektselt kindlaks teha, kus seadusjärgse sanitaarkaitseala piir paikneb, kuna sellest sõltub, kui suures ulatuses sanitaarkaitseala vähendataks. AS Maves töös nr 7003 on võetud aluseks 2003. a põhikaart, mis ei kajasta adekvaatselt Ülemiste järve kaldajoont Leerimäe tee juures. Erinevus tegeliku kaldajoonega on tuvastatav nii 2002. a kui ka 2016. a tehtud aerofotodelt. KeA on ise 20.06.2017. a kirjas nr 6-2/17/6927-4 sanitaarkaitsevööndi vähendamisega seoses kinnitanud, et kui mingil põhjusel peaks põhikaardile märgitud kaldajoon erinema tegelikust, looduses esinevast kaldajoonest, tuleb sanitaarkaitseala määrates lähtuda viimasest (tuginedes aerofotodele). AS Mavese töös nr 7003 on seadusjärgse sanitaarkaitseala piir märgitud ca 38 m võrra järve poole. Kui lähtuda õigetest andmetest, st aerofotode põhjal määratud ning kaldajoone eripärasid arvestavast sanitaarkaitseala ala piirist, jääb sisuliselt kogu Leerimäe tee 12 kinnistu põhjapoolne osa, millest detailplaneeringuga kavatsetakse moodustada eraldi krunt uue eramu rajamiseks, sanitaarkaitsealale. 3) Nn seadusjärgse, tegelikust kaldajoonest lähtuva sanitaarkaitseala õige määramine KeA poolt on oluline ka seepärast, et vastavalt AS Maves tööle nr 17056 tuleb seadusjärgse sanitaarkaitseala (90 m) ja KeA otsusega vähendatud sanitaarkaitseala piiride vahele jääval alal seada AS Tallinna Vesi kasuks Ülemistejärve vee kaitseks servituut. Seega ka selle servituudi ulatuse õigeks määramiseks on KeA vaidlusaluse korralduse tühistamine kohtu poolt hädavajalik. 4) VeeS § 28 lg 52 ei kohusta sanitaarkaitseala igal juhul vähendama. Sätte seletuskirja kohaselt on sanitaarkaitseala muutmise eelduseks see, et kehtestatud nõuete range järgimise ulatus on objektiivsetel põhjustel takistatud. Sanitaarkaitseala vähendamise otsuse tuleb järelikult neid objektiivseid põhjuseid ka välja tuua ning otsuse tegemisel hoolega kaaluda, sest sisuliselt tähendab sanitaarkaitseala vähendamine veekvaliteeti ohustavate tegevuste lubamist veekogule lähemal ning seega veekvaliteeti mõjutavate keskkonnariskide suurendamist. KeA on otsuse tegemisel eksinud nii sätte mõtte kui ka oluliste kaalutlusnõuete vastu. Nõustuda ei saa tõlgendusega, et ajalooliseks piiriks tuleks pidada alal eksisteerivat piiraeda. Piirdeaia rajamine on midagi, mida iga kinnistu omanik võib kerge vaevaga teha. Teiseks ei ole KeA vaidlusaluses otsuses selgitanud, miks on sanitaarkaitseala nõuete järgimise tagamine objektiivsel põhjustel takistatud.
4(15)
3-17-1613 5) Sanitaarkaitseala vähendamisel vaidlusaluse korralduses toodud kujul väheneb automaatselt ka Vabariigi Valitsuse 29.11.2012. a määruse nr 99 „Reovee puhastamise ning heit- ja sademe vee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed“ (määrus nr 99) § 7 lg 1 kohaselt määratud ala, kus heit- ja sademevee pinnasesse juhtimine on keelatud. Seega, nihutades sanitaarkaitseala piiri Ülemiste järvele lähemale, liigub automaatselt järve suunas ka vastava määruse piiranguala, mis omakorda täiendavalt suurendab Ülemiste järve reostuskoormust ning halvendab selle seisundit. Antud asjaolu ei ole KeA kaalunud. 6) KeA ei ole oma korralduses sisuliselt mingilgi määral hinnanud seda, kas ja kuidas võiks sanitaarkaitseala vähendamine (sh elamuehituse lubamine) ning sellega kaasneva heit- ja sademevee pinnasesse juhtimise piiranguala vähendamine mõjutada Ülemiste järve ning selle veekogu seisundit. Vaid vee raamdirektiivis ettenähtud erandlikel juhtudel võivad haldusorganid lubada veekogu seisundit halvendada võivaid tegevusi. Lisaks vastuolule EL õigusega ja sellele Euroopa Kohtu poolt antud tõlgendusega, pole KeA oma otsuse tegemisel arvestanud avaliku huvi, mis seisneb Ülemiste järvest vett saavate inimeste joogi- ja tarbevee kvaliteedi säilitamises ja parendamises. Samuti pole AS Maves töö nr 17056 seletuskirjas hinnatud majandus- ja ehitustegevuse arengu võimalikku mõju, mis sanitaarkaitseala vähendamisega kaasneb. 7) Vaidlusaluses korralduses on valesti järeldatud, et sanitaarkaitseala vähendamisel mõjud Suurele Mõisaallikale puuduvad. Seda eriti antud juhul, kui alale planeeritakse ehitustegevust, mille käigus asutakse vundamente rajama ning muud pinnast (ja potentsiaalselt ka põhjavett) mõjutavaid tegevusi ellu viima. Nõustuda ei saa ka KeA seisukohaga, nagu allikate ja nende 10 m veekaitsevööndite jäämine sanitaarkaitsealale oleks põhjuseks, miks nende tegevuse kvaliteedi ohustamine pole tõenäoline. Allikate kaitseks on lisaks veekaitsevööndile looduskaitseseaduse (LKS) § 38 alusel kehtestatud ranna ja kalda ehituskeeluvöönd (25 m) ning LKS § 37 alusel ranna ja kalda piiranguvöönd (50 m). Ranna ja kalda piiranguvöönd, milles on hulk tegevusi LKS § 38 lg 3 alusel keelatud jääks KeA korralduse kohaselt vähendatavalt sanitaarkaitsealalt välja ning kattuks poolelioleva detailplaneeringu kohase elamuehitusalaga. Lähtudes tegelikust kaldajoonest, peaks allika piiranguvöönd aga jääma nn seadusjärgele sanitaarkaitsealale. Teiseks on ilmselge, et põhjaveest toituvate allikate veekvaliteeti saab ohustada ka tegevustega, mis ei on allikast kaugemal kui 10 m, mistõttu on vastav seisukoht niikuinii alusetu
9.Keskkonnaamet palub jätta kaebused rahuldamata. 1) M.A.il puudub kaebeõigus. Naaberkinnistule ehitamine ja vaate piiramine on detailplaneeringut või ehitusluba puudutava vaidluse esemeks, mitte aga sanitaarkaitseala piiridega seonduv küsimus. Veehaarde sanitaarkaitseala eesmärgiks on avalike huvide kaitse (joogivee tagamine), kuid M.A. ei saa esitada kaebust avalikes huvides. 2) Sanitaarkaitseala piiri vähendamine Leerimäe tee 12 kinnistul ei too kaasa Ülemiste järve veekvaliteedi, sh joogivee tagamise ohustamist. Leerimäe tee 12 kinnistul oli seni väga väike osa sanitaarkaitseala all. Sanitaarkaitseala projekti muudatuse seletuskirjas märgitakse, et „Ülevaatusel ei esinenud sanitaarkaitseala piiripunktide 207 ja 235 vahelisel alal keskkonnaohtlikke objekte, mis võiksid ohustada Ülemiste järve veehaaret“. Samuti on Sanitaarkaitseala projekti muudatuse seletuskirjas leitud, et sanitaarkaitseala piiri muutmine piiripunktide vahemikus 207–235 ei ohusta pinnaveehaarde veekvaliteeti, kui Leerimäe tee 12 kinnistu maakasutuse sihtotstarve püsib elamumaana. Keskkonnaametil ei ole põhjust seada kahtluse alla ekspertide antud hinnangut. 3) VeeS § 28 lg 52 sätestanud VeeS muutmise seaduse eelnõu 316 SE seletuskirjas märgitakse, et: järgides järve veepiirile lähemal kui 90 m paiknevate transpordi-ja elamumaade aladel üldisi 5(15)
3-17-1613 veekaitsenõudeid (sh kujade nõue veekeskkonna suhtes potentsiaalselt ohtlike reostusallikate osas) ning kasutades keskkonda mõjutavate tegevuste osas järjekindlalt eelneva kooskõlastuse nõuet, pole nende kohati puudujäävate meetrite pärast olulist ohtu Ülemiste pinnaveehaardele. Puuduvad ka faktilised andmed nende alade olulisest negatiivsest mõjust Ülemiste järvele. Seega on ka seadusandja leidnud, et väiksema sanitaarkaitseala ulatuse korral, mis on tähistatud piirdeaiaga, Ülemiste järve vee kvaliteet ohtu ei satu. Eelnõu 316 SE seletuskirja kohaselt puudub üleüldse vajadus muuta sanitaarkaitseala piiri vaidlustatud korraldusega. 4) Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piir on kehtestatud Keskkonnaameti 27.07.2009 otsusega nr HJR 7-8/22004-2. Vaidlustatud korralduse ja selle aluseks oleva AS Maves töö nr 17056 näol on tegemist 2009. aastal koostatud sanitaarkaitseala projekti muutmisega/täiendamisega, mitte uue sanitaarkaitseala projekti koostamisega. Määrus nr 61 ega VeeS ei reguleeri sanitaarkaitseala projekti muutmist. Eeltoodust tulenevalt ei pea sanitaarkaitseala projekti muudatus sisaldama määruse nr 61 p-s 3 toodud materjale, kuna need nõuded on täidetud algses sanitaarkaitseala projektis, vastavas osas sanitaarkaitseala projekt ei ole muutunud. Sanitaarkaitseala projekti muudatuste tellijaks oli Tallinna linn. T. S. (K. S. esindaja) on koostanud kinnituskirja selle kohta, et on sanitaarkaitseala projekti muudatuse finantseerimisel osalemisega nõus. Sanitaarkaitseala projekti (muudatuse) finantseerimist puudutavaid nõudeid ei ole VeeS ja selle alamaktidega reguleeritud. Majandus-ja ehitustegevuse arengu võimalikku mõju veehaardele ei ole sanitaarkaitseala projekti muudatustes detailselt kajastatud, kuid see on kajastatud sanitaarkaitseala projektis. Käesolevas vaidluses ei oma tähtsust see, kas KeA 27.07.2009 otsusega kehtestatud sanitaarkaitseala piir Leerimäe tee 12 kinnistu osas oli kooskõlas tol ajal kehtinud VeeS-ga, mistõttu kaebajate seisukohad ja väited KeA 27.07.2009 otsusega kehtestatud sanitaarkaitseala piiri ebaõigsuse kohta on asjakohatud. 5) Sanitaarkaitseala ajaloolise piiri all on seadusandja mõelnud olemasolevat võrkaeda (aja jooksul väljakujunenud sanitaarkaitseala piir), mis on rajatud juba eelmisel sajandil 80-ndatel aastatel. Kuna VeeS § 28 lg 52 sätestab, et sanitaarkaitseala kaldavööndi ulatus võib olla väiksem 90 meetrist, kui sanitaarkaitseala ajalooline piir on asunud veekogu akvatooriumile lähemal kui 90 meetrit, siis on sanitaarkaitseala piiri muutmine Leerimäe tee 12 kinnistu juures võimalik. 6) M.A. on olnud suuliselt ära kuulatud Keskkonnaameti peadirektori asetäitja Erik Kosenkraniuse poolt. 16.06.2017 kell 9.00 toimus M.A.i ja Keskkonnaameti peadirektori asetäitja Erik Kosenkraniuse kohtumine, kus arutati Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala vähendamist. Lisaks on M.A. ja tema esindaja vandeadvokaat Enno Heringson esitanud Keskkonnaametile antud teemaga seoses mitmeid järelepärimisi, märgukirju ja teabenõudeid, millele KeA on vastanud Keskkonnaamet edastas kaebajale vaidlustatud korralduse. 7) Väited servituudi seadmisest tuleb jätta tähelepanuta, kuna M.A. ei saa esitada seisukohti avalike ega muude isikute huvide kaitseks, mistõttu servituudi seadmist puudutavad seisukohad ja väited tuleb jätta tähelepanuta. Keskkonnaamet ei saa reguleerida eraõiguslikke suhteid. Sanitaarkaitseala vähendamist taotles Tallinna linn ning Keskkonnaamet ei saa määrata Tallinna linnale antavas haldusaktis kohustusi kolmandatele isikutele. 8) OÜ Alkranel eksperthinnangu jooniselt 2.5 on näha, et ekspert on ekslikult ca 30 m maismaad märkinud veekoguks. Lisaks on OÜ Alkranel asjakohatult täiendavalt arvestanud ca 8 m maismaast sanitaarkaitseala hulka, mille võrra KeA tegelikult vaidlustatud korraldusega sanitaarkaitseala vähendas võrreldes KeA 27.07.2009 otsusega nr HJR 7-8/22004-2. Igaaastase riikliku ülelennu tulemusena saadud aerofoto võib kajastada kaldajoone ajutist muutust jääsurvest või veetaseme tõusust tingituna. See ca 30 m maismaad, mis on OÜ Alkranel eksperthinnangu joonisel 2.5 märgitud eksperdi poolt 2016. a aerofotol veekoguks, on ajutisest kõrgest veeseisust järve kaldatsoonis tekkinud liigniiske ala. Lühiajalisest veetaseme tõusust 6(15)
3-17-1613 tingitud kaldajoone muutumised ei saa olla aluseks sanitaarkaitseala piiri muutmiseks. Ülemiste järve sanitaarkaitseala piiri kehtestamise aluseks on siiski sanitaarkaitseala projekt, sh VeeS § 28 lg 52, mitte iga-aastase riikliku ülelennu tulemusena saadud aerofoto. 9) VeeS § 28 lg 52 rakendamine ei piirdu üksnes olukorraga, kus varasemalt ei ole eraisiku kinnistu sanitaarkaitsealas eksisteerinud, kuid veepiiri muutumisel see sinna nihkub. Vastav tõlgendus oleks meelevaldne, kuna loob eraisikute osas põhjendamatult ebavõrdse kohtlemise. Jääb ebaselgeks, miks peaks lubama sanitaarkaitseala vähendamist juhul, kui veepiiri muutumise tõttu jääb eraisiku kinnistu sanitaarkaitsealale, kuid kui fikseerimata veepiiri muutuste tõttu jääb eraisiku kinnistu sanitaarkaitsealale, siis ei saa sanitaarkaitseala vähendada. VeeS muutmise seaduse eelnõu (316 SE) seletuskirjas on märgitud, et ajaloolise sanitaarkaitseala piiri all mõeldakse AS Maves töös nr 7003 nimetatud ajalooliselt väljakujunenud sanitaarkaitseala piiri, mis asub kohati Ülemiste järvele lähemal kui 90 m ja kus sanitaarkaitseala VeeS nõuete range järgimise ulatus on objektiivsetel põhjustel takistatud. 10) Vääralt ja kontekstiväliselt on tõlgendanud Keskkonnaameti vastust M.A.i 31.05.2017 märgukirjale ja selgitustaotlusele (Keskkonnaameti 20.06.2017 kiri nr 6-2/17/6927-4) seoses sanitaarkaitseala piiri vähendamise analüüsi aluseks olevate andmetega. Keskkonnaamet selgitas kaebajale et vaidlustatud korralduse kontekstis ei ole täpne viimastele aerofotodele tuginev kaldajoone fikseerimine. 11) AS Maves töös nr 7003 ptk-s 5.10 on märgitud ajalooliselt väljakujunenud sanitaarkaitseala piiri paiknemise alad lähemal kui 90 m Ülemiste järvest, kus on eraldi välja toodud mh Leerimäe tee 12 kinnistu, mille maa sihtotstarve on elamumaa. Sanitaarkaitseala projektis märgitakse, et nendel aladel on sanitaarkaitseala nõuete range järgimise ulatus objektiivsetel põhjustel takistatud, need alad on kasutusel valdavalt teemaana, kohati ka elamumaana ning VeeS järgsete piirangute täitmise nõudmine (90 m sanitaarkaitseala) viiks pikkade kohtuvaidlusteni. 12) Veevarustuse ja kanalisatsiooni korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Kõik, mis puudutab ehitustegevust, puhasti rajamist, tuleb kooskõlastada eelnevalt kohaliku omavalitsusega, kes omakorda saab antud tegevust keelata, piirata või juhtida tähelepanu vee erikasutusloa vajadusele. Ülemiste järve ümbruses on suuresti tegemist reoveekogumisalaga, kus vastavalt VeeS § 241 lg-le 9 on kohtpuhastite, välja arvatud eelpuhastite ja tööstusreoveepuhastite kasutamine ja heitvee pinnasesse immutamine keelatud. Järvekülas (Leerimäe tee 12 kinnistu asub Järvekülas) kogutakse reovesi kokku ning see pumbatakse AS Tallinna Vesi kanalisatsioonisüsteemi. Seega ei suunata heit- ja sademevett pinnasesse ning kaebaja väited ja seisukohad heit- ja sademevee pinnasesse suunamise kohta ei ole üldse asjakohased. 13) LKS kohase ranna ja kalda ehituskeeluvööndis ja piiranguvööndis tegevuste lubamist ja mittelubamist reguleerib eelkõige kohalik omavalitsus, st omavalitsuse ülesanne on tagada, et allika ehituskeelu-ja piiranguvööndis oleks õigusaktidest tulenevad nõuded täidetud. Sanitaarkaitseala vähendamine vaidlustatud korraldusega ei anna õigust ehitustegevuseks.
10.Kolmandad isikud paluvad jätta kaebused rahuldamata 1) Kaebajatel puudub kaebeõigus. M.A.i subjektiivseid õigusi vaidlustatud korraldus ei puuduta. MTÜ Eesti Roheline Liikumine ei ole kaebust esitanud avalike huvide, vaid M.A.i erahuvide kaitseks. 2) Leerimäe tee 12 kinnistu detailplaneeringus on hoonestusala määratud varasema sanitaarkaitseala piiri alusel ning uue piiri määramine täiendavat hoonestusala kaasa ei too. Seega väited, nagu oleks K. S. ja T. S. eesmärk ehituskeeluvööndisse elamu rajada pahatahtlikud. M.A.i tegelikuks eesmärgiks on takistada Leerimäe 12 kinnistu omanikel
7(15)
3-17-1613 kaebaja naabrusesse jääva kinnistu osa jagamist ja omandiõiguse ülekandmist K. S.le ning perekond S. sinna elamu ehitamist, kuna see võib varjata kaebaja vaadet järvele. Kaebaja üritab luua oluliselt eksitava pildi sellest, justkui Leerimäe 12 kinnistule kavandatakse uusarendust ning ulatuslikku majandustegevust. Leerimäe 12 kinnistu detailplaneering näeb ette ühepereelamu rajamise, mis vastab täielikult ka praegu kehtivale maa kasutamise sihtotstarbele (elamumaa). 3) Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala projekti Lisa 9b (AS Maves töö nr 17056) tellijaks oli Tallinna Kommunaalamet ning K. S. abikaasa T. S. kandis üksnes vastava projekti koostamise kulud. Asjaolu, et projekti koostaja märkis joonisel ekslikult tellijaks K. S., ei muuda olematuks fakti, et tellija oli Tallinna Kommunaalamet. Keskkonnaametile esitas taotluse sanitaarkaitseala piiri muutmiseks Tallinna Keskkonnaamet vastavalt Tallinna Linnavalitsuse 14.06.2017 korraldusele nr 954-k. Seega kaebajate väited, justkui oleks toimunud sanitaarkaitseala muutmise menetlus K. S. huvidest ja initsiatiivil, on eksitavad. 4) Vaidlusaluses korralduses on sõnaselgelt ära määratud, millises ulatuses on kehtestatud sanitaarkaitseala piir. Eeltoodust tulenevalt ei saa tekkida mistahes väärarusaama, et ülejäänud osas varem kehtestatud sanitaarkaitseala piir ei kehtiks. Sanitaarkaitseala piiri kehtivus ei ole ajaliselt piiratud ning väited AS Maves töö nr 7003 väidetavast vananemisest, on sisutud. Seega väide, et oleks tulnud koostada täiemahuliselt uus sanitaarkaitseala projekt, on ekslik ega tugine kehtivale õigusele. 5) Kaebajad ei nõustu ka ajaloolise piiri sisustamisega lähtuvalt piirdeaiast, väites, et justkui ei saaks ajalooline piir tekkida enne VeeS jõustumist. Kaebajad ei ole oma vastavat väidet kuidagi õiguslikult sisustanud. VeeS muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on vastavas osas märgitud, et mõistlik on jääda aja jooksul väljakujunenud sanitaarkaitseala piiri juurde. Lisaks on märgitud, et praeguse Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala ajaloolise piiri on ka AS Tallinna Vesi piirdeaiaga tähistanud. Eeltoodust ei tulene kuidagi seadusandja tahe, et vastav aja jooksul väljakujunenud piir peaks lähtuma mitte varem kui 1996. aastal püstitatud piirdeaiast. 6) Vastavalt VeeS § 28 lg-le 51 kehtestab sanitaarkaitseala piirid KeA. Seega kehtestab sanitaarkaitseala piirid KeA, mitte ei ole vastavad piirid iga isiku enda määrata lähtuvalt seaduse ning faktide endale sobivast tõlgendusest. Eeltoodust tulenevalt on ainetu kogu kaebuse argumentatsioon lähtuvalt nn „tegelikust“ või „seadusjärgsest“ sanitaarkaitseala piirist. Käesoleval juhul on Keskkonnaamet kehtestanud Ülemiste järve sanitaarkaitseala piirid 27.07.2009 korraldusega ning vaidlustatud korraldusega on sanitaarkaitseala piire Leerimäe 12 kinnistu osas täpsustatud. Seega vaidlustatud korralduse tühistamise korral on jätkuvalt kehtivad Keskkonnaameti poolt 27.07.2009 määratud sanitaarkaitseala piirid, mitte aga kaebuses esile toodud nn „tegelikud“ sanitaarkaitseala piirid. Kaebaja väide, et Keskkonnaameti poolt varasemalt kehtestatud piirist lähtumine olevat vastuolus kuni 6.01.2017 kehtinud VeeS-ga, on arusaamatu. Sanitaarkaitseala piiri kehtestab Keskkonnaamet ning järelikult saab lähtuda üksnes kehtestatud sanitaarkaitseala piirist ning puudub vaidlus, et vastav piir on kooskõlas alates 6.01.2017 kehtiva VeeS § 28 lg-ga 52, mille kohaselt sanitaarkaitseala kaldavööndi ulatus võib olla väiksem 90 meetrist, kui sanitaarkaitseala ajalooline piir on asunud veekogu akvatooriumile lähemal kui 90 meetrit. Tuleb rõhutada, et faktiline olukord piiri muutmisega ei muuta – piirdeaed on vastavas asukohas olnud aastakümneid ning piirdeaia asukoht ei muutu ning eeltoodule vaatamata on ehitusala määratud mitte piirdeaia, vaid varasemalt kehtestatud sanitaarkaitseala piiri alusel.
11.Tallinna linn palub kaebuse jätta rahuldamata. 1) Ülemiste järve veekvaliteedile ja säilitamisele ei avalda mõju kaldajoone võimalik muutmine ajas, sest sanitaarkaitseala tagumine piir ei muutu, muutuda võib järve kaldajoon. Sellisel juhul 8(15)
3-17-1613 võibki sanitaarkaitseala piir asuda veekogu akvatooriumile lähemalt kui 90 meetrit, sest see piir on ajalooliselt selliselt kujunenud. Seetõttu lisatigi VeeS-sse § 28 lg 51. Tallinna linn oli juba varasemalt teinud Riigikogule ettepaneku VeeS vastavalt täiendada, sest Ülemiste järve sanitaarkaitseala piir ei vasta tegelikule olukorrale ja ei vastanud seda juba siis, kui VeeS 1994. aastal vastu võeti, sest Ülemiste järve ajalooline piir oli VeeS vastuvõtmise ajaks juba kujunenud. 2) Ülemiste järve sanitaarkaitseala ajalooliseks piiriks on AS Tallinna Vesi piirdeaed, mis oli sinna rajatud juba nõukogude ajal enne VeeS jõustumist 16.06.1994. Nimetatud piirdeaiaga tähistati omal ajal sisuliselt Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piir ja seda ala, mis jääb aiast järve poole, peeti ja peetakse piisavaks, et tagada joogivee hea kvaliteet. 3) Kaebajate väide, et Keskkonnaamet on lubanud elamuehitust krundil, mis peaks jääma täies ulatuses sanitaarkaitsealasse, on väär. Leerimäe tee 12 kinnistu ei asu täielikult seadusjärgses 90-meetrises järve sanitaarkaitsealas. Leerimäe tee 12 kinnistu omanik oleks saanud ka ilma sanitaarkaitseala vähendamiseta oma kinnistule maja ehitada. Sanitaarkaitseala piiri vähendamine võimaldab Leerimäe tee 12 kinnistu omanikul oma maja asukohta paremini planeerida ja ehitada selle järvele lähemale kui 90 meetrit. 4) Kuigi iga kinnistu omanik võib kerge vaevaga piirdeaia ehitada, ei oma selline igaühe õigus antud vaidluse lahendamisel tähtsust, sest Ülemiste järve piirdeaed oli oma ajaloolisesse kohta paigaldatud juba nõukogude ajal enne VeeS jõustumist. Seetõttu ei kuritarvita Leerimäe tee 12 kinnistu omanikud Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piiri vähendamise taotlemisel oma õigusi, nagu kaebajad seda abstraktselt näidata püüavad. Antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus Leerimäe tee 12 kinnistu omanikud oleksid paigaldanud oma kinnistule piirdeaia, mis asub seadusjärgses (90 m) Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitsealas ja oleksid taotlenud Tallinna linna ja vastustaja käest sanitaarkaitseala piiri vähendamist. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus Leerimäe tee 12 detailplaneeringu koostamise käigus selgus, et Ülemiste järve kaldajoon on planeeritava ala läheduses aja jooksul muutunud kinnistu omanike kahjuks ja veekogu piirist mõõdetav sanitaarkaitseala kaldavöönd on elamumaa sihtotstarbega kinnistul tunduvalt laienenud ning takistab kinnistu sihtotstarbelist kasutamist. Tallinna linn oli Leerimäe tee 12 kinnistu juures Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piiri vähendamisega nõus, sest Leerimäe tee 12 kinnistu sihtotstarbeline kasutamine elamumaana väljaspool Ülemiste järve veehaarde ajaloolist sanitaarkaitseala (väljaspool AS Tallinna Vesi piirdeaeda) ei ohusta Ülemiste järve joogivee kvaliteeti. 5) Kaebajate väited selle kohta, et sanitaarkaitseala vähendamise tõttu Ülemiste järve reostuskoormus suureneb ja järve seisund halveneb, on tõendamata. Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala vähendamisega Leerimäe tee 12 kinnistu juures Ülemiste järve seisund automaatselt ei halvene. Tallinna linn ei ole teadlik asjaolust, et Leerimäe tee 12 kinnistu omanikud kavatseksid oma kinnistult tuleneva heitvee juhtida pinnasesse. Leerimäe 12 kinnistu omanikud kavatsevad oma kinnistu liita ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga. Igal juhul on Ülemiste järve veekvaliteeti võimalik säilitada, kehtestades ehitamisele ja hoonele vajalikud keskkonnaalased tingimused kohaliku omavalitsuse poolt detailplaneeringu ja ehitusloa menetluses.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Tallinna Halduskohus tagastas M.A.i kaebuse 16.08.2017 määrusega kaebeõiguse puudumise tõttu. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13.09.2017 määrusega viidatud halduskohtu määruse p 1, leides, et M.A.i kaebeõigust ei saa välistada, kuna vaidlustatud korraldus on Leerimäe tee 12 detailplaneeringu menetluse (Leerimäe tee 12 kinnistu ja lähiala kehtestatud detailplaneeringu on kaebajad vaidlustanud kaldusasja nr 3-17-2788 raames) suhtes
9(15)
3-17-1613 käsitatav haldusmenetluse seaduse (HMS) § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktina, millega tehti õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu (Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piir Leerimäe tee 12 kinnistu juures). M.A.i kaebeõiguse osas jääb halduskohus 16.08.2017 määruses võetud seisukohtade juurde, kuna ei ole ilmnenud selliseid uusi asjaolusid, mis kohtu varasemat seisukohta revideerima sunniksid. Ringkonnakohus ei kujundanud oma määruses kindlapiirilist seisukohta M.A.i puutumuse üle vaidlusaluse korraldusega, vaid leidis, et kaebeõigust ei saa välistada. Kui ka lähtuda M.A.i kaebeõiguse sisustamisel sellest, et vaidlustatud korraldus võib olla eelhaldusaktiks detailplaneeringu kehtestamisele, ei saanud ka sellisel juhul M.A.i õigused olla riivatud, kuna kehtestatud detailplaneeringu kohane hoonestusala lähtub 2009. a sanitaarkaitseala piirist ega ulatu antud haldusasjas vaidlustatud korraldusega vähendatud sanitaarkaitsealale (vt Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2018 määrus haldusasjas 3-17-2788, p 21). Kuna aga MTÜ Eesti Roheline Liikumine on esitanud nõuetekohase kaebuse (Tallinna Ringkonnakohus tunnistas MTÜ Eesti Roheline Liikumine kaebeõigust 12.10.2017 määruses haldusasjas 3-17-1624), kaebajad on esitanud sarnaseid ja kohati kattuvaid väiteid ja tõendeid ning lähtudes sellest, et kohus võib kaebuse läbi vaadata ka kaebeõiguse puudumise korral, peab kohus võimalikuks ja otstarbekaks vaadata mõlemad kaebused sisuliselt läbi. Sellega ei ole rikutud HKMS põhimõtteid.
13.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
14.Vaidlusaluse korralduse õigusliku alusena on märgitud VeeS § 28 lg 51 ja lg 52. VeeS § 28 lg 51 kohaselt on veekogu veehaarde sanitaarkaitseala veekogu akvatoorium koos kaldavööndiga vähemalt 90 meetri ulatuses, kui vett võetakse üle 500 kuupmeetri ööpäevas. Sellise sanitaarkaitseala piirid kehtestab veehaarde projekti või veehaarde sanitaarkaitseala projekti alusel KeA. VeeS § 28 lg 52 kohaselt VeeS § 28 lg-s 51 nimetatud sanitaarkaitseala kaldavööndi ulatus võib olla väiksem 90 meetrist, kui sanitaarkaitseala ajalooline piir on asunud veekogu akvatooriumile lähemal kui 90 meetrit.
15.Vaidlust ei ole olnud selles, et Ülemiste järv on veekogu, mille sanitaarkaitseala ulatus on VeeS § 28 lg-st 51 tulenevalt 90 meetrit. VeeS § 28 lg 51 ls 2 kohaselt kehtestab sellise sanitaarkaitseala piirid veehaarde projekti või veehaarde sanitaarkaitseala projekti alusel KeA. Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piir on kehtestatud KeA 27.07.2009 haldusaktiga nr HJR 7-8/22004-2 (kd I, tl 122). Kohtul puudub alus nimetatud haldusakti muuks kui sanitaarkaitseala piiri kehtestamiseks Ülemiste järve osas pidada. Sellest haldusaktist kui kehtivast on praktikas juhindunud nii haldusorganid kui ka kohtud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2018 määrus haldusasjas 3-17-2788, p 21). Asjaolu, kas kaebaja oli nimetatud haldusaktist teadlik, ei mõjuta selle kehtivust. Nõndasamuti ei mõjuta nimetatud haldusakti kehtivust see, kas selles esineb võimalikke puudusi. Tallinna Ringkonnakohus leidis 01.02.2018 määrus haldusasjas 3-17-2788, et vaatamata sellele, et KeA 27.07.2009 haldusakt nr HJR 7-8/22004-2 võis olla andmise ajal osaliselt õigusvastane (pidades silmas, et vähem kui 90 m laiuse sanitaarkaitseala määramise õiguse andis KeA-le alles 06.01.2017 jõustunud VeeS § 28 lg 52), oleks ikkagi tegemist kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusaktiga (HMS §-d 60 ja 61), mille õigusjõu murdmiseks on vajalik selle kehtetuks tunnistamine. Seega leiab kohus, et Ülemiste järve sanitaarkaitseala piir kehtestati Keskkonnaameti 27.07.2009 haldusakti nr HJR 7-8/22004-2 alusel ja tegemist on muutmata osas jätkuvalt kehtiva õigusaktiga.
16.Kuna VeeS § 28 lg-st 51 tulenevalt kehtestab sanitaarkaitseala piirid veehaarde projekti või veehaarde sanitaarkaitseala projekti alusel KeA, ei oma tegeliku veepiiri või selle muutumise tuvastamine konkreetsel ajahetkel tähtsust ega mõjuta kehtestatud sanitaarkaitseala piiri kulgemist ka juhul, kui tegelik veepiir on ajas muutunud. Iseäranis olukorras, kus algset 10(15)
3-17-1613 sanitaarkaitseala piiri ei ole vaidlustatud. Ringkonnakohus leidis 01.02.2018 määruses haldusasjas 3-17-2788, et olukorras, kus Ülemiste järve sanitaarkaitseala on 27.07.2009 määratud kindlaks konkreetsete koordinaatidega ja/või järve ümbritseva piirdeaiaga, mitte ei ole selle ulatust seostatud Ülemiste järve tegeliku või mõnele kaardile märgitud veepiiriga, ei oma sisulist tähtsust kaebajate väited veepiiri muutumisest (p 21). See Ringkonnakohtu seisukoht, mis on väljendatud Leerimäe tee 12 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu vaidluses, on asjakohane ka käesolevas haldusasjas. On usutav, et Ülemiste järve veetase võib aastate ja kuude lõikes varieeruda, kuid see ei tähenda, et kehtestatud sanitaarkaitseala piir tuleks kui mittekehtiv kõrvale jätta. Seetõttu ei ole vaja lähemalt hinnata Alkranel OÜ ekspertarvamuses (kd II, tl 95–103) esitatud väiteid ja fotosid Ülemiste järve tegeliku ja põhikaardile kantud veepiiri väidetavast erinevusest, kuna vastavast analüüsist ei sõltu 2009. a sanitaarkaitseala piiri ega vaidlustatud korraldusega Leerimäe tee 12 kinnistu osas muudetud sanitaarkaitseala piiri kehtivus, kulgemine ega õiguspärasus.
17.Isikute õiguste kaitse seisukohalt ei ole soovitatav olukord, kus põhikaardile kantud ja VeeS § 28 lg-st 51 alusel kehtestatud sanitaarkaitseala piir ei lange kokku. Leerimäe tee 12 kinnistu osas selline olukord eksisteeris ja see tingis ka Leerimäe tee 12 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu menetluse peatamise Harju Maavanema poolt. Olukorra lahendamiseks tugineti 06.01.2017 jõustunud VeeS § 28 lg-le 52, mis lõi õigusliku aluse sättes toodud eelduste täitmisel fikseerida sanitaarkaitseala piir veekogule lähemal kui VeeS § 28 lg-st 51 tulenev 90 meetrit. Olukorras, kus seadusandja sellise erisuse lõi, ei saa sellele tuginemist lugeda õigusvastaseks ega a priori avalike huvide vastaseks. M.A.i käsitus, et VeeS § 28 lg-le 52 alusel saaks sanitaarkaitseala üksnes laiendada, on jäänud kohase põhistuseta. Seadusandja mõtet avavast VeeS muutmise seaduse eelnõu (361 SE) seletuskirjast (kd II, tl 74–75) nähtub siiski, et seadusandja on soovinud sanitaarkaitseaala piiri osas teha täiendava möönduse, st sanitaarkaitseala ulatus võib olla väiksem kui 90 meetrit, kui ajalooline sanitaarkaitseala piir on asunud veekogu tavalisele veepiirile lähemal kui 90 meetrit. Sellise olukorraga käesoleval juhul ongi tegemist. Ka kaebajad on leidnud, et 2009. a kehtestatud piir ei vasta VeeS-s sätestatud 90 m nõudele. Seda, et vastustaja aktsepteeris Tallinna linna taotlust muuta sanitaarkaitseala piiri Leerimäe tee 12 kinnistu juures VeeS § 28 lg-le 52 alusel sanitaarkaitseala ulatust vähendades, ei saa lugeda õigusvastaseks, kui sätte kohaldamise eeldused on täidetud.
18.Kaebajad on väitnud, et vaidlustatav korraldus ja selle aluseks olev AS Maves töö nr 17056 on kehtestatud ebakorrektselt, kuna määrusest nr 61 ei tulene, et sanitaarkaitseala projekti võiks osadeks jaotada. Esmalt tuleb mainida, et lähtuvalt seadusandja antud selgitustest VeeS § 28 lgle 52 eelnõu 361 SE seletuskirjas, ei ole sanitaarkaitseala projekt antud sätte rakendamisel vaja koostada: „Kuna veekogu piir võib aja jooksul muutuda, ei ole mõistlik veepiiri ajakohastamise korral hakata koostama uut veehaarde sanitaarkaitseala projekti ja sanitaarkaitseala ulatuse piiri. Mõistlik on jääda aja jooksul väljakujunenud sanitaarkaitseala piiri juurde.“ (selgitused muudatusettepanek nr 3 juures, kd II, tl 75 p). KeA ei ole piirdunud seadusandja selgitustes tooduga, vaid on nõudnud piiri korrigeerimiseks muutuva osa kohta veekaitse sanitaarkaitseala projekti koostamist, mida AS Maves töö nr 17056 endast kujutabki. Sellega ei ole KeA seadust rikkunud, vaid on taganud, et piiri muudatused oleksid selgelt fikseeritud ja võimalikud mõjud hinnatud. AS Maves töö nr 17056 on vormistatud AS Maves töö nr 7003 täiendusena. Sellist lähemist ei saa HMS-ga, VeeS-ga ega määrusega nr 61 vastuolus olevaks pidada. Haldusakti muutmine ega täiendamine on HMS järgi lubatav. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud ega ka õigusaktidest tulenevalt nõutav sanitaarkaitseala piiri korrigeerimisel ühe kinnistu osas koostada uus sanitaarkaitseala projekt kogu veekogule (antud juhul Ülemiste järvele) või kajastada sanitaarkaitseala piiri muutva projekti seletuskirjas kõiki määruse nr 61 p-s 3.3 toodud andmeid. Arvestades Ülemiste järve suurust (pindala on 9,8 km2, reguleeritav kasutusmaht 15,75 miljonit m3 veetasemel 36,62 m. Järvest ammutatav toorvee maht 2016. a andmetel 23,73 miljonit m, keskmiselt 65 000 m3 päevas – Keskkonnalahendused OÜ eksperthinnang, kd IV, 11(15)
3-17-1613 tl 121 p) ei ole usutav, et piiri korrigeerimine ühe kinnistu osas omaks mõju Ülemiste järve põhja- ja pinnasevee seosele jt näitajatele. Vastavas osas jääb kehtima AS Maves töö nr 7003 seletuskiri, kus vastavad mõjud on hinnatud ja andmed on kajastatud. Küsimus, kas AS Maves töö nr 7003 on vananenud, ei mõjuta vaidlustatud korralduse õiguspärasust, kuna piiri korrigeerimine ühes järve lõigus ei saa tuua kaasa õiguslikku kohustust koostada terve Ülemiste järve kohta uus sanitaarkaitseala projekt. Ülemiste järve joogiveehaarde sanitaarkaitseala piiri muutmise on algatanud Tallinna linn, mitte T. S. ega K. S. (vt Tallinna Linnavalitsuse 14.07.2017 korraldus nr 954-k, kd II, tl 73). Asjaolu, et T. S. on projekti eest maksnud või mõnes dokumendis on K. S. ekslikult märgitud tellija esindajaks, ei mõjuta asjaolu, et sanitaarkaitseala muudatuse on algatanud ja vastava projekti tellinud pädev haldusorgan. AS Maves töös nr 17056 on selgelt ära toodud, mis osas piir muutub (muudatus hõlmab sanitaarkaitsealal piiripunkte vahemikus 207–235), ära on toodud sanitaarkaitseala piiripunktide koordinaadid ja vastav skeem. Seetõttu ei saa olla arusaamatu, mis osas sanitaarkaitseala piir muutub ja millises osas jääb varasem piir püsima.
19.AS Maves töö nr 17056 järgib varasemat AS Maves tööd nr 7003. Juba AS Maves töös nr 7003 oli pt-s 5.10 välja toodud ajalooliselt väljakujunenud sanitaarkaitseala piiri paiknemise alad lähemal kui 90 m Ülemiste järvest (kd II, tl 31 p–33). Nende alade hulgas oli mh ära toodud Leerimäe tee 12 kinnistu. AS Maves töös nr 7003 on väljendatud, et puuduvad faktilised andmed nende alade olulisest negatiivsest mõjust Ülemiste järvele. Projektis oli välja toodud, et otstarbekas on neil ajalooliselt piiranguteta olnud ja veepiirile lähemal kui 90 m paiknevatel aladel rakendada sanitaarkaitseala nõuete leevendamist (nn leevendustega alad), VeeS järgsete piirangute nõudmine viiks AS Maves töö nt 7003 kohaselt pikkade kohtuvaidlusteni. Samuti on AS Maves töös nt 7003 välja toodud, et järgides veepiirile lähemal kui 90 m paiknevate transpordi- ja elamumaade aladel üldisi veekaitsenõudeid ning kasutades keskkonda mõjutavate tegevuste osas järjekindlalt eelneva kooskõlastuse nõuet, pole nende kohati puudujäävate meetrite pärast olulist ohtu Ülemiste pinnaveehaardele. Puuduvad ka faktilised andmed nende alade olulisest mõjust Ülemiste järvele (kd II, tl 40). AS Maves töös nr 17056 on korratud AS Maves töö nr 7003 järeldusi. On selgitatud, et need nn leevendustega alad tuli 2009. a teha seetõttu, et sellel ajal kehtinud VeeS ei võimaldanud väiksemat sanitaarkaitseala kui 90 m veepiirist. KeA hinnangul on VeeS § 28 lg 52 lisamise eesmärk eelkõige anda võimalus viia sanitaarkaitseala piir nn leevendustega aladel vastavusse kehtiva seadusandlusega. Kohtule nähtuvalt vaidlustatud korraldusega seda ongi tehtud. AS Maves töös nr 17056 esitatud kaalutlused ei erine AS Maves töös nr 7003 toodust.. See kinnitab, et sisseviidud muudatused sanitaarkaitseala piiri osas ei ole tekkinud üleöö lähtuvalt K. S. ja T. S. subjektiivsetest huvidest, vaid probleeme Leerimäe tee 12 kinnistuga seoses teadvustati juba piiri kehtestamisel 2009. aastal, kui Leerimäe tee 12 kinnistu jagamine ega ehitustegevus aktuaalne ei olnud.
20.VeeS § 28 lg 52 erandi kohaldamisel on sätte sõnastusest nähtuvalt oluline tuvastada, kus asus sanitaarkaitseala ajalooline piir Leerimäe tee 12 kinnistu puhul. VeeS § 28 lg 52 lisamise põhjendused eelnõu 361 SE seletuskirjas on Ülemiste järve spetsiifilised. Eelnõu 316 SE teise lugemise seletuskirjast võib lugeda, et ajaloolise sanitaarkaitseala piiri all mõeldakse AS Mavese aastatel 2007–2009 koostatud töös „Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala projekt“ nimetatud ajalooliselt väljakujunenud sanitaarkaitseala piiri, mis asub kohati Ülemiste järvele lähemal kui 90 m ja kus sanitaarkaitseala VeeS nõuete range järgimise ulatus on objektiivsetel põhjustel takistatud. Samuti seda, et Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala ajaloolise piiri on AS Tallinna Vesi piirdeaiaga tähistanud. Seega on seadusandja selgitanud, millist ala tuleb mõista Ülemiste järve sanitaarkaitseala ajaloolise piiri all. See on ala, mille AS Tallinna Vesi on rajatud piirdeaiaga tähistatud. Kuna seadusandja on ajaloolise sanitaarkaitseala piiri osas selgituse andnud, ei saa haldusorganid ega kohus seda ignoreerida. Arutlus selle üle, kas nõukogude ajal rajatud aiast saab tuleneda õiguslikke järelmeid tänasel päeval, ei ole seetõttu asjakohane. Samuti ei ole millegagi põhjendatud M.A.i käsitus, et ajaloolisest sanitaarkaitseala 12(15)
3-17-1613 piirist ei saa enne kõneleda, kui 90 m nõue VeeS-s 1996. a fikseeriti. Seadusandja on selgesõnaliselt väljendanud, mida tuleks mõelda Ülemiste järve ajaloolise sanitaarkaitseala piiri all. Piirdeaia olemasolu nähtub erinevatelt skeemidelt nii AS Maves töös nr 7003 (Lisa 8, skeem 4, kd II, tl 133) kui ka AS Maves töös nr 17056 (kd III, tl 9,10, 15 p). Puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et enne piirdeaia rekonstrueerimist oleks see asunud Leerimäe tee 12 osas mõnes teises kohas kui see on praegu. Ka asjaolu, et võrkaed konkreetses lõigus ei pruukinud enne rekonstrueerimist olla säilinud või oli võrkaia asemel mõni muu piire, ei muuda ajaloolist sanitaarkaitseala Leerimäe tee 12 kinnistu juures olematuks ega ebaõigeks. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks konkreetse piiri fikseerimisel teinud kaalutlusvigu.
21.Kohtule ei nähtu ka see, et vaidlustatud korraldus oleks põhjendamispuudustega. Sanitaarkaitseala piiri korrigeerimise mõju on vastustaja lähtuvalt AS Maves tööst nr 17056 (mis omakorda tugineb AS Maves tööle nr 7003) hinnanud Ülemiste järve pinnaveehaarde kvaliteeti mitteohustavaks. Vastava järelduse osas ei nähtu kohtule kaalutlusreeglite rikkumist. Seda ka olukorras, kus Leerimäe tee 12 ja lähiala detailplaneering realiseeritakse ja kinnistule ehitatakse täiendavalt hooneid. Sanitaarkaitseala piiri korrigeerimine Leerimäe 12 ulatuses ei saa kohtu hinnangul omada Ülemiste järve vee kvaliteedile sellist mõju, et selle tõttu tuleks korrigeerimine tegemata jätta. Kuna detailplaneeringuga ettenähtud hoonestusala järgib 2009. a sanitaarkaitseala piiri, ei ole keskkonna kahjustamine käesoleva korralduse tõttu tõenäoline ega usutav. Ehituslikke küsimusi, sh hoonestusala paiknemist kinnistu piires tuleb kaaluda detailplaneeringu menetluses. Vaidlust ei ole selles, et enne sanitaarkaitseala piiri muutmist vaidlusaluse korraldusega jäi üksnes väike osa Leerimäe tee 12 kinnistust sanitaarkaitsealale ning kinnistu hoonestamine varasema sanitaarkaitseala piiri tingimustes ei olnud välistatud. Alkranel OÜ töös ei ole analüüsitud seda, kas ja kuidas oleks Leerimäe tee 12 kinnistu täiendav hoonestamine keskkonnale ohtlik või missugused keskkonnariskid vaidlusaluse korralduse jõustudes võivad realiseeruda. Arvamuses on tehtud vaid üldisi viiteid Ülemiste järve vee kvaliteedile, sedastades, et kui kehtima jääks praegu teadaolev Keskkonnaameti käsitlus, siis oleks tegemist pretsedendiga, mis loob eeldused tulevikus ka teiste (sarnaste) sanitaarkaitsealade vähendamiste tekkeks koos võimalustega nt uutele elamuarendustele Ülemiste järve kaldal. Sellist üldisest tõdemusest ei piisa, et seaduslikul alusel (VeeS § 28 lg 52) antud kaalutlusotsuse õiguspärasust väärata. Abstraktne viitamine võimalikele arendustele ei muuda konkreetset kaalutlusotsust kuidagi õigusvastaseks. Kuna jagatav kinnistu on planeeritud lülitada ühisveevärki ning kinnistu asub reoveekogumisalal RKA0370010, mistõttu tuleb tervel kinnistul tagada reovee kanaliseerimine, ei saa kuidagi eeldada, et täitmata jäävad määruse nr 99 nõuded. Samuti on kolmandad isikud välja toonud, et detailplaneeringu alal vanas mõisahoones asub 6-korruseline korrusmaja, kus puudub ühiskanalisatsioon ning mille reovesi kogutakse kogumismahutisse. Planeeritava ehitise rajamisel ehitataks välja ühisveevärk ja – kanalisatsioon ka kuni kirjeldatud korterelamuni ning kogumismahuti likvideeritaks. Seetõttu võib detailplaneeringu realiseerimine aidata kaasa keskkonnanõuete paremale järgimisele Leerimäe tee 12 kinnistul üldisemalt. Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2018 määrus asjas 3-17-2788 p-s 21 on leitud, et vaidlust ei ole selles, et LKS § 38 lg 1 p-st 4 ega 5 tulenev ehituskeeluvöönd planeeritavale alale ei ulatu ning kui kavandatav hoonestusala jääb suures osas nii Ülemiste järve kui Suure Mõisaallika piiranguvööndisse (LKS § 37 lg 1 p-d 2 ja 3), ei ole nimetatud alale üksikelamu püstitamine välistatud (vt LKS § 37 lg 3). Seega ei saa sanitaarkaitseala vähendamine olla ka sellest aspektist õigusvastane, kuna ei saa väita, et ehitustegevus Leerimäe tee 12 kinnistul oleks igal juhul välistatud. Ehitusala on võimalik kinnistu piires ka nihutada, kui see allikate kaitsmise seisukohalt peaks olema vajalik. Seda saab aga hinnata detailplaneeringu menetluses. T. S. ja K. S. esitatud OÜ Keskkonnalahendused ekspertarvamus (kd IV, tl 119–124) kinnitab küll täiendavalt vaidlustatud haldusakti õiguspärasust, kuid ei saa asendada vastustaja kaalutlusi. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks lähemalt nimetatud ekspertarvamust käsitada. 13(15)
3-17-1613
22.Kaebajad on välja toonud, et vastustaja ei ole osundanud, miks on sanitaarkaitseala nõuete järgimine Leerimäe 12 kinnistul varasema sanitaarkaitseala piiri kehtivuse korral objektiivselt takistatud. Vastavad põhjendused (kinnisomandi kitsenduste kirjeldus) on esitatud juba AS Maves töös nr 7003, mistõttu pakutigi välja nn leevendustega alad, mille piires VeeS nõuete ranget järgmist ei peetud vajalikuks ega otstarbekaks. Vastustaja on selgitanud, et tulenevalt VeeS § 281 lg 3 p-st 1 koostoimes VeeS § 281 lg-ga 1 on Ülemiste järve sanitaarkaitsealal majandustegevus keelatud, välja arvatud veehaarderajatiste teenindamine, metsa hooldamine, heintaimede niitmine ja veeseire. Lisaks, tulenevalt VeeS § 281 lg-st 5 võivad sanitaarkaitsealal viibida ainult need inimesed, kes täidavad keskkonnajärelevalve ja tervisekaitse, veehaarderajatiste teenindamise, metsa hooldamise, heintaimede niitmise ja veeseirega seotud tööülesandeid. Arvestades, et Leerimäe tee 12 kinnistul on maa sihtotstarbeks elamumaa, on sanitaarkaitsealal maa sihtotstarbeline kasutamine takistatud. Objektiivsed põhjused, miks on sanitaarkaitseala nõuete range järgimise ulatus takistatud, seisnevad eelkõige just maa sihtotstarbelise kasutamise tagamises. Kohus nõustub, et olukorras, kus Leerimäe tee 12 kinnistule laieneb osaliselt VeeS kohane range sanitaarkaitseala kaitse režiim, seda ka väljaspool tähistatud piirdeaeda, takistab kinnistu omanikul objektiivselt kinnistu sihtotstarbelist kasutamist, tekitades segadust ja ebamugavust. Tegemist on omandiõiguse intensiivse riivega, mille leevendamist ei saa kuidagi pidada õigusvastaseks. Seda eeskätt olukorras, kus leevenduste tegemine on võimalik ilma, et see kahjustaks avalikku huvi.
23.Kaebajad on väitnud, et vaidlustatud korralduse menetlus on läbi viidud kolmandate isikute T. S. ja K. S. huvides. Asjaoludest nähtuvalt on sanitaarkaitseala piiri muutmist taotlenud Tallinna linn. See, et AS Maves töö nr 17056 eest tasus T. S., ei muuda protsessi kallutatuks ega õigusvastaseks. Näiteks keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus 8 lg 2 kohaselt kannab arendaja keskonnamõju hindamisega seotud kulud. Seega ei ole tegemist millegi tavapäratuga keskkonnaõiguse valdkonnas. MTÜ Eesti Roheline Liikumine on väitnud, et käesoleva korraldusega luuakse pretsedent, mis võib viia laiema negatiivse praktika levimisele. Kohus osundab, et vaidlust ei ole selles, et seadusandja on VeeS § 28 lg 52 loonud õigusliku aluse erisuste tegemiseks. Kaalutlusotsus, mis tugineb õiguslikule alusele ja täidab sättes toodud tingimusi, ei saa olla õigusvastane seetõttu, et antud sätet võidakse tulevikus kuritarvitada. Kaebajad ei ole välja toonud midagi, mis sellisele ohule viitaks. Asjaoludest nähtuvalt on Ülemiste järve piirkonnas nn leevendustega alad ära toodud juba AS Maves töös nr 7003. Kohtule nähtub, et vastustaja ja Tallinna linna on praktikas seni mööndusi teinud AS Maves töös nr 7003 selgelt välja toodud erijuhtudele (nt Tartu mnt). Kohtul pole põhjust kahelda selles, nagu puuduksid efektiivsed õiguskaitsevahendid tulevikus toimuda võivate kuritarvituste vastu.
24.Ka muud kaebajate väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Kinnistult avanev vaade ei ole subjektiivselt kaitstav õigus. Isikul ei ole õiguslikku ootust, et olukord tema naaberkinnistul ei muutuks, st et kinnistut ei jagataks ega hoonestataks. Isikul pole õiguspärast ootust kehtiva õiguse muutumatuna püsimise suhtes. Seadusandja pädevuses on seadusi muuta, sh sanitaarkaitseala piiri puudutavas osas. M.A.i ärakuulamist ja menetlusse kaasamist käsitas kohus 16.08.2017 määruses (p 10.6) Kohus jääb seal väljendatud seisukohtade juurde ja nõustub vastustajaga, et M.A.ile on olnud tagatud õigus olla ära kuulatud. Servituudi seadmata jätmine Leerimäe 12 kinnistule saab puudutada üksnes AS Tallinna Vesi ja Leerimäe tee 12 kinnistu omanike õigusi. M.A.il ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine puudub selles osas kaebeõigus. Keskkonnaamet ei saa ka vastava servituudi seadmist kuidagi tagada. Servituudi puudumine vaidlusaluse korralduse õiguspärasust ei mõjuta.
25.Ülaltoodut arvestades tuleb M.A.i ja MTÜ Eesti Roheline Liikumine kaebused jätta rahuldamata.
14(15)
3-17-1613
26.MTÜ Eesti Roheline Liikumine on kandnud menetluskulusid kokku 5760 eurot (kd V, tl 38–52) + 652,50 eurot (kd V, tl 131–135) = 6412,5 eurot. M.A.i menetluskulud on 12 234,6 eurot (kd V, tl 55–68) + 1396,8 (kd V, tl 117–119 )= 13 631,4 eurot. K. S. ja T. S. paluvad menetluskuludena MTÜ-lt Eesti Roheline Liikumine välja mõista 2771,52 eurot (kd V, tl 69– 78) + 524,6 eurot (kd V, tl 110–111)= 3295,68 eurot ja M.A.ilt 3938,16 eurot (kd V, tl 79–90) + 524,16 eurot (kd V, tl 107–108)= 4462,32 eurot. Vastustaja menetluskulu dokumente kohtule ei esitanud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 8 kohaselt kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. MTÜ-lt Eesti Roheline Liikumine ja M.A. peavad hüvitama K. S. ja T. S. menetluskulud. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et K. S. ja T. S. kasuks välja mõistetavaid menetluskulusid tuleb vähendada. Põhjendamatu on kaebajatelt nõuda kulu OÜ Keskkonnalahendused arvamuse eest, kuna haldusakti peab põhjendama selle andja, mitte kolmandad isikud. Väljamõistetavat kohtukulu tuleb vähendada ka seetõttu, et Ringkonnakohus oli kaebeõiguse küsimuses kolmandatest isikutest erineval seisukohal mõlema kaebaja osas, rahuldades mh M.A.i määruskaebuse. Samuti jättis halduskohus 14.02.2018 määrusega osaliselt kolmandate isikute menetluslikud taotlused rahuldamata. Kohtu hinnangul sisaldavad kolmandate isikute menetlusdokumendid kohati ka ebavajalikke kordusi. Ülaltoodut arvestades vähendab kohus väljamõistetavat menetluskulu poole võrra mõlema kaebaja kohta. M.A.ilt tuleb K. S. ja T. S. kasuks välja mõista menetluskuluna 2231,16 eurot ja MTÜ-lt Eesti Roheline Liikumine K. S. ja T. S. kasuks menetluskuluna 1647,84 eurot. Sellisena on kohtu hinnangul ka tagatud Aarhusi konventsiooni järgimine, mille kohaselt ei tohiks keskkonnaorganisatsiooni kohtusse pöördumise õigus olla ebamõistlikult pärsitud kantavate kohtukulude tõttu. Aarhusi konventsioonist ei tulene nõuet, et kohtuvaidlus kaotuse korral tuleks keskkonnaorganisatsioon kohtukulude kandmisest täielikult vabastada. Kohus leiab, et T. S. ja K. S. on õigus esindajale, sh õigusabikulude hüvitamisele, sõltumata sellest, et nad on õigusteadmistega isikud. Käesolev vaidlus puudutab T. S. ja K. S. olulisi õigusi, mistõttu on igati põhjendatud professionaalse esindaja kasutamine. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.