Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. veebruar 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1060
Haldusasi
OÜ Uranos kaebus Tallinna Linnavolikogu 2. mai 2019. a otsuse nr 90 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15. novembri 2019. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – OÜ Uranos, esindaja vandeadvokaat Martin Lepp Vastustaja – Tallinna linn, esindajad Inge Lumiste ja Kent Märjamaa
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Uranos apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta OÜ Uranos apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tallinna Halduskohtu 15. novembri 2019. a otsuse asjas nr 3-19-1060 resolutsioon muutmata ja asendada halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva kohtuotsuse põhjendustega.
Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 27. märtsil 2020 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-19-1060 Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju tn 30 (registriosa nr 35301, katastritunnus 78401:101:0710, pindala 717 m2, sihtotstarve 50% elamumaa ja 50% ärimaa, omanik OÜ Uranos) paiknes kuni 1940. aastani hoonestus, mis hävines pommitamise tagajärjel. Hoonestuse kõrvalt möödus enne seda Trepi tänav. Kultuuriministri 30.08.1996 määrusega nr 10 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ on endine Trepi tänav tunnistatud arheoloogiamälestiseks. Kuni 2006. aastani asus endise Trepi tänava alal avalikult kasutatav tee koos treppidega. Ala hõlmav ja hoonestamist võimaldav detailplaneering võeti vastu 2000. aastal, kuid seda ei kehtestatud. Tallinna Linnavolikogu 09.03.2006 otsusest nr 87 tulenevalt otsustati maa-ala haljastada ja rajada sinna 1944. aasta 9. märtsi pommitamise memoriaal. Memoriaalina pidi välja ehitatama Nõelasilma värav ja Trepi tänav. Tallinna linn alustas 2006. aastal Harju tn 30 kinnistust põhja poole jääval naaberkinnistul seal ajalooliselt asunud Trepi tänava ja Nõelasilma värava väljakaevamisi. Kaevetööd ulatusid ka OÜ Uranos kinnistu piiresse. Tänava taastamise käigus rajati Harju tn 30 kinnistule tugimüür ning selle äärde, osaliselt samale kinnistule Nõelasilma värav. Harju tn 30 omanik ehitustöödeks nõusolekut ei andnud.
2.Riigikohtu 05.11.2012 otsusega nr 3-2-1-101-12 ja Tallinna Ringkonnakohtu 09.02.2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-07-20207 tuvastati, et Tallinna linna poolt OÜ Uranos kinnistule püstitatud ehitised on ebaseaduslikud ning kohustati Tallinna linna taastama kaeve- ja ehitustöödele eelnenud olukord OÜ-le Uranos kuuluval kinnisasjal.
3.Tallinna Linnavolikogu 02.05.2019 otsusega nr 90 „Harju tn 30 kinnisasja osale Tallinna linna kasuks sundvalduse seadmine ja valitseja määramine“ seati Harju tn 30 kinnisasjale Tallinna linna kasuks sundvaldus kohaliku tee ehitamiseks, hooldamiseks ja kasutamiseks avalikes huvides järgmistel tingimustel: 1) sundvaldus ulatub kinnisasja 35 m2 suurusele osale põhjaküljel, millele on ehitatud müür ja osa Nõelasilma väravast (asendiplaan tl 10p); 2) sundvaldus seatakse tähtajatult; 3) sundvalduse tasu aastas on 1113 eurot, millele lisandub sundvalduse alale vastav maamaks; 4) sundvalduse tasu makstakse kinnisasja omanikule 1. juuliks sama aasta eest; 5) Tallinna linn tagab sundvalduse ala majandusliku säilimise (ala haldamise, heakorra, remontimise ja muude omanikukohustuste täitmise) ja kannab kõik sellega seotud kulud. Sundvalduse seadmist õigustab avalik huvi eksponeerida Trepi tänavat ja Nõelasilma väravat kui arheoloogiamälestist. Taastatud Trepi tänav koos arhitektuursete detailide, elementide ning tänavasillutisega moodustab osa Tallinna vanalinna ajaloolisest linnaruumist ning iseloomustab endisaegset teedevõrku, ehitustraditsiooni, kasutatavaid materjale ning arheoloogilisi kihistusi. Eksponeeritud Trepi tänavaga külgnevad müüritise osad moodustavad tänavalõiguna linnaehitusliku koosluse. Otsuse tegemisel tugineti kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 4 lg 1 p-le 7 ja lg-le 2 ning § 39 lg-le 2.
4.OÜ Uranos esitas 04.06.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavolikogu 02.05.2019 otsuse nr 90 tühistamiseks.
2(9)
3-19-1060 Vaidlustatud otsuses ei ole selgitatud, miks oli vaja sellist kohalikku teed. Tee ja värava rajamiseks puudub ülekaalukas avalik huvi ja piirang on ülemäärane. Pole andmeid, et objekt oleks kuidagi suurendanud turistide arvu Tallinna vanalinnas. Trepi tänava täiendav väärtus seisneb üksnes tema ajaloolises välimuses. Avalik huvi saab olla suunatud üksnes tee kui rajatise vastu, mis võimaldab kuhugi liikuda; sellise tee rajamine ei eeldanud kaebaja kinnistu kasutamist. Müüri ja värava oleks saanud ehitada Tallinna linna kinnistule. Tallinna linna ametnikud on ajakirjanduses rõhutanud, et Trepi tänav ja Nõelasilma värav on olulised arheoloogilise objektina ja märtsipommitamise memoriaalina, kuid pole selgitatud, et tegemist on linna tänavavõrgu või kuhugi juurdepääsu mõistes olulise avaliku teega. Vastustaja eesmärk ei ole olnud kohaliku tee rajamine, mistõttu ei ole põhjendatud sundvalduse seadmine, tuginedes KAHOS § 4 lg 1 p-le 7. Trepi tänavaga samas asukohas asus juba varem tee, mis ei eeldanud kaebaja kinnistu kasutamist. KAHOS § 4 lg 1 ei võimalda seada sundvaldust juhul, kui eesmärgiks on mälestise väljakaevamine ja eksponeerimine. Kinnistul asuva ebaseadusliku müüri näol ei ole tegu tee osaga, mistõttu on asjakohatu käsitlus müürile kui tee osale sundvalduse seadmisest. Tegemist on ajalooliselt selles kohas paiknenud seina kui ehitise osaga. Tähtsust ei oma, et sein on vajalik tee püsimiseks. KAHOS § 4 lg 1 p 7 ei võimalda tee ehitamiseks seada sundvaldust teise isiku omandis olevale hoone osale, vaid üksnes maatükile, kuhu soovitakse rajada tee (st püstitada tee osaks olevad rajatised). KAHOS § 4 lg 1 p 7 käsitleb olukorda, kus haldusorgan alles soovib hakata teed rajama. Seda kinnitab KAHOS-e seletuskiri, kus on lk-l 37 leitud, et „Kui üldjuhul seatakse sundvaldus uue objekti ehitamiseks, siis eratee avalikuks kasutamiseks määramise korral seatakse sundvaldus valdavalt juba olemasolevale teele.“ Seega vaid eratee avalikku kasutusse määramise puhul on võimalik seada sundvaldus olemasolevale rajatisele. Vastustaja aga ei ole otsuses tuginenud eratee avalikku kasutusse määramise alusele (KAHOS § 4 lg 1 p 8) ning kõnealune müür ja Trepi tänav on juba valmis ehitatud.
Tallinna linn palus jätta kaebuse rahuldamata.
Harju tn 30 kinnisasjaga vahetult piirneval alal teostati 2006. aastal arheoloogilised uuringud, mille käigus tehti kindlaks ja puhastati välja arheoloogilise kultuurkihi osad – ajalooliste hoonete säilinud müürilõigud ja tänavasillutis. Nende säilitamiseks teostati Tallinna linna tellimisel vajalikud kindlustamise ja konserveerimise tööd. Tallinna linn on taastanud Harju tänava kinnisasjal (kinnistusregistriosa nr 23124101, katastritunnus 78401:101:0103) asuva ajaloolise Trepi tänava ja Nõelasilma värava. Tööd on teostatud vastavalt arhitektuuriajaloolase Liivi Künnapu koostatud dokumendile „Muinsuskaitse eritingimused Tallinna vanalinna kvartali nr 37 ida- ja kagupoolse ala projekteerimiseks haljasalaks ning Trepi tänava ning Nõelasilma värava taastamiseks“, Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 06.03.2006 projekteerimistingimustele ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti 19.10.2006 kooskõlastatud projektile. Trepi tänava taastamisega on Tallinna linn rajanud avalikult kasutatava kohaliku tee. Muinsuskaitse eritingimused ei võimaldanud väravat taastada tänavaseina (tugimüüri) taastamata. Avalik huvi seisneb nii avalikult kasutatava ajaloolise tänava taastamises kui ka arheoloogiamälestise ja selle osade eksponeerimises avalikkusele. Ka pärast taastamist on Trepi tänav kasutatav eelkõige funktsionaalse tänavana, mis ühendab omavahel Harju tänava, Niguliste kiriku kinnistu (sh sellel asuva haljasala) ja Rüütli tänava. Tee viib Niguliste kiriku juurde. Asjaolu, et tänavale on ühtlasi antud sümboolse memoriaali tähendus ja lisafunktsioon,
3(9)
3-19-1060 ei tähenda, et tegu poleks esmajärjekorras toimiva kohaliku teega, mis on linna tänavavõrgu osa. Riigikohus selgitas otsuses nr 3-2-1-101-12, et ka pärast kohtuotsuse tegemist on müüri lammutamist võimalik vältida sundvõõrandamisega või sundvalduse seadmisega. Küsimus sellest, kas tee rajamise järgi on vältimatu vajadus, on otstarbekuse küsimus, mida kohus ei saa hinnata. Teed ei saa kasutada ilma tugimüürita kinnistute kõrguse erinevuse tõttu. Trepi tänav on olnud pärast II maailmasõja järgseid koristustöid paarimeetrise ehitusprahi ja pinnase alla maetud ning pealt haljastatud. Trepi tänav kaevati taas välja, ümbritsev pinnas aga jäi endisele kõrgusele. Tugiseina ei oleks olnud võimalik rajada nii, et see ei oleks ulatunud kaebaja kinnistule. Tugiseina ei ole võimalik lammutada ilma mälestist kahjustamata. Asjaolu, et müür on rajatud samale kohale, kus varem asusid hoonete seinad (sh osaliselt nende säilinud varemetele), ei muuda müüri hoone oluliseks osaks, sest hoonet ei ole. KAHOS § 4 lg 1 p-st 7 ei tulene, et sundvaldust on võimalik seada vaid siis, kui teed veel olemas ei ole. Samuti ei tulene sellest, et sundvalduse seadmine ei ole võimalik, kui rajatava tee läheduses või koha peal oli varem võimalik liigelda, sest see välistaks sundvalduse seadmise tee laiendamiseks või rekonstrueerimiseks. Sundvalduse seadmine on proportsionaalne ja omandiõigust vähem koormav kui sundvõõrandamine. Kaebajal puudub õigus nõuda Tallinna linnalt kaebaja kinnistu omandamist, sest sundvalduse ala (35 m2) moodustab kinnistu pindalast (717 m2) vaid väga väikese osa, ja sundvalduse seadmine ei takista kinnisasja omanikul kinnisasja ülejäänud osa kasutamist. Vajadus sundvalduse seadmiseks langeb ära, kui kaebaja saab tulevikus ehitusõiguse hoone püstitamiseks nii, et selle sein asub tugimüüri asukohas.
6.Tallinna Halduskohtu 15.11.2019 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Tsiviilasjas ei ole kohtud pidanud sundvalduse seadmist lubamatuks ja ainsaks lahenduseks tugimüüri lammutamist. Vastustaja on kasutanud võimalust seadustada võõrale maale ehitamine sundvalduse seadmise kaudu. Asjaolu, et tänav on valmis ehitatud ja kasutusel enne sundvalduse otsuse tegemist, ei tähenda, et sundvalduse seadmine oleks KAHOS § 4 lg 1 p 7 alusel muutunud õigusvastaseks. KAHOS eelnõu seletuskirjast (598 SE, XIII Riigikogu koosseis, lk 12) nähtuvalt on „rajamise ja laiendamise“ asemel kasutatud KAHOS-s mõistet ehitamine, kuna ehitusseadustiku (EhS) kohaselt hõlmab see mõiste kogu ehitustegevusega seonduvat tegevust. EhS § 4 lg 1 kohaselt on ehitamine ehitise püstitamine, rajamine, paigaldamine, lammutamine ja muu ehitisega seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või muutuvad selle füüsikalised omadused. Ehitamine on ka pinnase või katendi ümberpaigutamine sellises ulatuses, millel on oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale ja funktsionaalne seos ehitisega. Ükskõik, kuidas ajaloolise Trepi tänava taastamise protsessi kirjeldada (kas tegemist on uue tänava ehitamise, olemasoleva ümberehitamise või vana tänava taastamisega), on mõisteliselt tegemist ehitamisega ning KAHOS võimaldab sellises olukorras sundvaldust seada. Põhjendamatu on kaebaja väide, et vastustaja eesmärk ei ole olnud kohaliku tee rajamine. Kaebaja on kunstlikult püüdnud vastandada avaliku ruumi kultuuriväärtuslikku funktsiooni liikumisfunktsiooniga. Need ei välista teineteist. Ajalooline tänav nagu Trepi tänav võib olla samaaegselt nii liikumistee kui ka kultuurimälestis. Ajaloolise tänava taastamine, mis 4(9)
3-19-1060 võimaldab paremini kultuurimälestisi eksponeerida ning tagab liikuvuse erinevate kultuuriväärtuste vahel, on avalikes huvides. Avaliku huvi määratlemisel on vastustajal kaalutlusruum. Muinsuskaitse eritingimused ei võimaldanud Trepi tänavat taastada ilma tugimüüri rajamiseta (vt muinsuskaitse eritingimuste 3. ptk, p 7), sest muidu oleks nõlv varisenud. Tugimüür tuli rajada kaebaja kinnistule, kuna muidu ei oleks saanud tänavat taastada selle algsel kujul. EhS § 92 lg 1 kohaselt on tee rajatis, mis on ette nähtud inimeste, sõidukite või loomade liikumiseks või liiklemiseks. Tee osaks loetakse tunnel, sild, viadukt ja muud liiklemiseks kasutatavad ning tee toimimiseks vajalikud rajatised. Tee toimimiseks vajalikuks rajatiseks tuleb lugeda ka tugimüüri, sest ilma selleta ei oleks tee kasutatav. Olukorras, kus osutub võimalikuks Harju tn 30 kinnistu hoonestada, võivad tugimüüri funktsiooni edukalt täita ka tulevaste hoonete seinad. Sellisena võib tulevikus kaduda vajadus tugimüüri järele ning kaebajal on õigus taotleda sundvalduse seadmise otsuse tühistamist. Haldusakt on proportsionaalne. KAHOS § 4 lg 2 kohaselt ei ole kinnisasja omandamine lubatud, kui avalik eesmärk on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta või avaliku eesmärgi saavutamiseks on otstarbekam seada sundvaldus. Kuna sundvalduse ala puudutab kaebaja kinnistust väikest osa (35 m2), oli praegusel juhul otstarbekam ja kaebaja õigusi vähem koormavam sundvalduse seadmine. Kaebaja õiguste riive ei ole oluline.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.OÜ Uranos apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 15.11.2019 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. KAHOS järgi peab sundvalduse seadmiseks esinema ülekaalukas avalik huvi ja tegelik vajadus ning eesmärk KAHOS § 4 lg-s 1 nimetatud tegevuseks. Plaanitav tegevus peab olema vältimatult vajalik. Eraomandisse sekkumine on lubatav vaid määral, mil see on vältimatult vajalik. Seda kinnitab KAHOS seletuskiri. Vastustajal ei olnud eesmärki rajada KAHOS § 4 lg 1 p 7 kohast kohalikku teed. Seda kinnitas ta tsiviilkohtumenetlustes. Vastustaja eesmärk oli rajada memoriaal, haljasala ja uus vaatamisväärsus. Vastustaja tõi sama eesmärgi välja ka 12.11.2019 kirjas. Kohaliku tee rajamise eesmärgi tõi vastustaja esmalt välja alles vaidlustatud haldusaktis. Uue kohaliku tee rajamiseks puudus vajadus, sest samas kohas oli enne tee juba olemas, paiknemata kaebaja kinnistul. Endise tee lammutamise põhjendusi ei ole vastustaja esitanud. Trepi tänav täidab eelkõige vaatamisväärsuse ja memoriaali eesmärki (sinna on paigutatud infotahvlid ja ekraanid, tutvustamaks märtsipommitamisega seonduvat, paigutatud istekohad jms) ning selle kasutamine tee tavafunktsioonis (ehk selle kaudu pääs ühelt alalt teisele) on teisejärguline. Tee rajamine peab olema KAHOS § 4 lg 1 p 7 alusel sundvalduse seadmisel esmane eesmärk. Turistid said kasutada ka eelnevalt samas paiknenud teed. Otsese vajaduseta ei ole sundvalduse seadmine lubatav. Nõelasilma värava rajamiseks puudus vajadus ka juhul, kui taastada Trepi tänav. Sellist toreduslikku ehitist ei ole lubatud võõrale kinnistule ehitada. Tegemist on vaid kujundliku elemendiga. Trepi tänava kui kohaliku tee rajamiseks puudus ülekaalukas avalik huvi. Avalik huvi oli tagatud ka varasema tee kasutamisega. Tegemist ei ole olulise ühendusteega. Apellandi õiguste piiramist ei õigusta muinsuskaitseline huvi. Halduskohus pidi sundvalduse seadmise 5(9)
3-19-1060 õiguspärasuse hindamiseks kaaluma kaebaja õigusi ja avalikku huvi ning viimase eelnevalt välja selgitama. Isegi kui vastustaja otsus oli kaalutlusotsus, siis selliseid kaalutlusi haldusaktist ei nähtu. Otsusest nähtub vaid põhjendus, et Trepi tänav ja Nõelasilma värav rajati tulenevalt muinsuskaitselistest eesmärkidest ning eesmärgist rajada memoriaal ja vaatamisväärsus, kuid pole arusaadavalt selgitatud, milles väljendus avalik huvi Trepi tänava kui kohaliku tee vastu ning miks see huvi oli kaalukam kui apellandi huvi ise oma kinnisasja kasutada. Tõenditega vastuolus on halduskohtu seisukoht, et Trepi tänavat ei saanud ehitada kitsamana. Apellandi kinnistule rajatud müür ei ole tee osa. Sundvaldust ei saanud KAHOS § 4 lg 1 p 7 alusel seada olemasolevale teele. Sellele võimalusele on seaduseelnõu seletuskirjas viidatud vaid eratee avalikku kasutusse määramise korral. Halduskohus leidis ekslikult, et Riigikohus kinnitas võimalust ebaseaduslik müür sundvalduse seadmisega seadustada. Riigikohus ei ole selles küsimuses seisukohta võtnud ega saanudki seda teha. Riigikohtu otsuses asjas nr 3-2-1-89-11 (p 19) märgiti, et kostjal on võimalik kaaluda kinnisasja sundvõõrandamise seaduse alusel kas kinnisasja sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise menetluse algatamist, kui sellekohased eeldused on täidetud. Nende eelduste olemasolu tsiviilasjas ei arutatud. Apellandi soov ei ole kinnistu sundvõõrandamine.
8.Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jääb varasemate seisukohtade juurde. KAHOS ei eelda sundvalduse seadmisel ülekaalukat avalikku huvi, vaid loetleb tegevused, mille jaoks on sundvalduse seadmine lubatav. Seadusest ei tulene, et tegevus, milleks sundvaldust seatakse, peab olema vältimatult vajalik. Halduskohus on vastanduvaid huve kaalunud. Vastustaja on sundvalduse seadnud kohaliku tee rajamiseks. Lubatud on sundvalduse seadmine, kui ehitisel on korraga mitu funktsiooni. Halduskohus selgitas õigesti, et tee vajalikkust ei saa halduskohus hinnata, sest see on otstarbekuse küsimus. Trepi tänav on arheoloogiamälestis ning selle taastamine toimus muinsuskaitse eritingimuste alusel, mis nägid värava taastamise ette. Tugimüür, mis on tee säilimise ja toimimise seisukohalt vajalik, ulatub kaebaja maale sõltumata sellest, kas sellele toetub osaliselt ka Nõelasilma värav. Müüri rajamine oli vajalik selleks, et taastada tänav algsel kujul. Tee on juba rajatud ning selle lammutamine ei ole muinsuskaitseliste piirangute tõttu võimalik – sisuliselt oleks tegu mälestise hävitamisega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellant esitas koos apellatsioonkaebusega uue tõendina Tallinna Linnavaraameti 12.11.2019 kirja nr 6.-2/4920-3. Vastustaja vaidleb selle tõendi asja juurde võtmisele vastu, sest uute asjaolude esitamise vajadust ei ole veenvalt põhjendatud, tegemist ei ole asjakohase tõendiga ning see ei tõenda apellandi väidetut.
6(9)
3-19-1060
10.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 185 lg 1 ja § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Tallinna Linnavaraameti kirja esitamine tõendina apellatsioonimenetluses on lubatav, kiri koostati vahetult enne halduskohtu otsuse tegemist. Selles on selgitatud naabruses asuvate kinnistute omandamise eesmärki taastada haljasala ja ajalooline Nõelasilm. Tõend on vaidluse lahendamisel seega asjassepuutuv. Tõendi esitamine ei põhjusta haldusasja lahendamise venimist. Seetõttu võtab ringkonnakohus tõendi asja juurde.
11.Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas 17.10.2011 otsuses asjas nr 3-2-1-89-11 (p 19), et Tallinna linnal on võimalik kaaluda kinnisasja sundvõõrandamise seaduse alusel kas kinnisasja sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise menetluse algatamist, kui sellekohased eeldused on täidetud. Riigikohus ei hinnanud viidatud lahendis, kas sundvalduse seadmise eeldused olid täidetud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.11.2012 otsuses asjas nr 3-2-1-101-12 (p 23) selgitati, et vaatamata samas asjas tehtud varasemas Riigikohtu otsuses märgitule, ei nähtu asja materjalidest, et Tallinna linn oleks astunud samme OÜ Uranos „kinnisasja või selle vaidlusaluse osa sundvõõrandamiseks või sellele sel eesmärgil sundvalduse seadmiseks õiglase hüvitise eest. Ometi on just see legaalne ja tasakaalustatud viis avaliku huvi kaitseks. /.../ Ka pärast praeguses asjas otsuse tegemist on pooltel võimalik jõuda kokkuleppele kas hageja kinnisasja omandamises õiglastel tingimustel või kitsenduse talumise eest mõistliku hüvitise maksmises, samuti saab jätkuvalt alustada sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise menetlust. Selliselt on võimalik müüri lammutamist vältida.“ Haldusorgan ei saa siiski neist Riigikohtu seisukohtadest järeldada, et sundvalduse seadmise eeldused on konkreetsel juhul täidetud, arvestades, et sundvalduse seadmise õiguslik alus on muutunud kinnisasja sundvõõrandamise seaduse kehtetuks tunnistamise ja KAHOS kehtestamisega.
12.Sundvalduse seadmine piirab põhiseaduse (PS) §-ga 32 kaitstud omandipõhiõigust. PS § 11 nõuab, et põhiõiguse piiramiseks peab olema nii seaduslik alus kui piirang ise peab olema proportsionaalne. Proportsionaalsuse hindamisel tuleb kaalukausile seada avalik huvi, mis õigustab sundvalduse seadmist, ja teiselt poolt erahuvi, st omandiõigus konkreetseid asjaolusid silmas pidades. Et sundvalduse seadmine oleks proportsionaalne, peab avalik huvi olema ülekaalukas. Piirang ei ole proportsionaalne, kui sama avalikku huvi on võimalik realiseerida isiku omandiõiguse piirangut seadmata jättes. Seega tuleks sundvalduse seadmine lugeda õigusvastaseks, kui avalik huvi seonduks üksnes kohaliku tee rajamisega ning seda oleks võimalik teha samaväärselt kaebaja kinnistut kasutamata, piirdudes munitsipaalmaaga.
13.Riigikohtu 05.11.2012 otsusega päädinud tsiviilasjas selgitas Tallinna linn, et ettevalmistustöödega alustati tulenevalt avalikust huvist taastada Trepi tänav koos selle lõpus asuva Nõelasilma väravaga. Meedias kajastatud teadete kohaselt sooviti taastatavat tänavat ja Nõelasilma väravat näha ühtlasi märtsipommitamise memoriaalina. Tallinna Linnavolikogu 09.03.2006 otsusest nr 87 nähtuvalt seati eesmärgiks taastada Harju tänava äärsetel kinnistutel haljasala ja ajalooline Nõelasilm ning rajada 1944. a 9. märtsi pommitamise memoriaal.
14.KAHOS § 4 lg 1 p 7, millele vaidlustatud haldusaktis on viidatud, annab loa seada sundvaldus muu hulgas kohaliku tee ehitamiseks. Sama lõike punktile 11, mis lubab sundvalduse seada muu hulgas kultuurimälestisele juurdepääsu loomiseks või selle objekti säilimise tagamiseks, ei ole vastustaja otsesõnu tuginenud. Haldusakti faktilistest põhjendustest nähtub siiski, et sundvalduse seadmise eesmärk on ka Trepi tänava kui kultuurimälestise säilimise tagamine. Seega on õige seaduslik alus vaidlustatud haldusakti andmisel lisaks KAHOS § 4 lg 1 p-le 7 ka sama lõike p 11. Isegi kui asuda seisukohale, et p 11 ei ole praegusel 7(9)
3-19-1060 juhul kohaldatav ning tegemist ei ole motiveerimisveaga, tuleb huvide kaalumisel avaliku huvina arvestada kõiki avalikke huve, mitte üksnes seaduses otsesõnu märgitud eesmärki. Vastustaja on selgelt välja toonud Trepi tänava taastamise eesmärgi, kuid sellele lisaks tuleb arvestada ka muinsuskaitse eesmärke (kultuurimälestise säilitamise ja kaitse eesmärk).
15.Kuna kohus peab hindama ka sundvalduse seadmise proportsionaalsust, tuleb kohtumenetluses välja selgitada, kui oluline on avalik huvi kohaliku tee rajamiseks ja kultuurimälestise säilimise tagamiseks. Kui tee rajamiseta ei jääks kohaliku omavalitsuse eesmärgid (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1) saavutamata ning otstarbekas tänavavõrk toimiks sama hästi ka eraomandis olevale kinnisasjale kohalikku teed rajamata, ei saa avalikku huvi sundvalduse seadmiseks pidada ülekaalukaks. Üksnes tee rajamise eesmärgist lähtuvalt ei saa avalikku huvi pidada seetõttu kaalukamaks kaebaja omandiõigusest.
16.Trepi tänav on ajalooline ning kaitstav arheoloogiamälestisena. Linna kaalutlusruum tänava asukoha üle otsustamisel on seetõttu redutseeritud. Muinsuskaitseseaduse § 3 lg 1 näeb ette, et kultuuripärandi väärtustamine ja säilitamine on ühiskonna ühine kohustus. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt on mälestise ja muinsuskaitseala konserveerimise ning restaureerimise eesmärk mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise autentsuse säilitamine ning selle potentsiaalse terviklikkuse taastamine, kui viimane on võimalik kunstilise või ajaloo võltsimiseta. Lõike 7 järgi arvestavad riik ja kohaliku omavalitsuse üksused oma ülesannete täitmisel kultuuripärandi kui avaliku väärtusega ning teevad omavahel koostööd, et toetada kultuuripärandi säilimist ja kasutuses hoidmist. Vabariigi Valitsuse 20.05.2003 määruse nr 155 „Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus“ § 6 lg 2 sätestab, et kaitse eesmärgid, millest vanalinna muinsuskaitsealal juhindutakse, on muu hulgas ajalooliselt väljakujunenud linnatuumiku ja seda ümbritseva muldkindlustuste vööndi hoonestusstruktuuri ning linnaruumi elementide (tänavaruumid, väljakud, siseõued, läbikäigud, säilinud muldkindlustused, pargid ja puiesteed jms) säilitamine ja hävinud oluliste osade taastamine (p 1), arhitektuurselt väärtuslike elementide säilitamine ja eksponeerimine (p 6) ning kultuurikihist leitud ja säilitamist väärivate ehituskonstruktsioonide, -detailide või -elementide eksponeerimine (p 8).
17.Neist tingimustest tulenevalt pidi vastustaja võimaluse korral Trepi tänava taastama ning seda ei saanud rajada mistahes kohta või mistahes kujuga. Tänava taastamine ja eksponeerimine eeldasid ka tänava tasapinnast kõrgema ala eraldamist tugimüüriga ajaloolise tänava ääres (endise hoone välispiirde asukohas), et vältida pinnase varisemist ning tagada kogu Trepi tänava säilitamine ja eksponeerimine. Kaebaja kinnistule tugimüüri rajamine ei takista selle kinnisasja kasutamist sihtotstarbe kohaselt – elamu- ja ärimaana. Müüri saab muinsuskaitseala põhimääruse § 6 lg 2 p 10 järgi endise hoonestusmahu taastamise korral asendada hoone välisseinaga. Kuna Trepi tänava taastamine on võimalik, ei olnud vastustajal tänava taastamise üle otsustamisel Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusest tulenevalt kaalutlusruumi ning tänav tuli endises asukohas taastada. Seetõttu oli sundvalduse seadmiseks ülekaalukas avalik huvi.
18.Olukorras, kus müüri rajamine ja selleks kaebaja kinnistu kasutamine oli Trepi tänava taastamiseks vajalik, puudub vajadus täiendavalt hinnata, kas Nõelasilma värava konserveerimine sundvaldusega koormatud alal oli lubatav või mitte. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks selgitada, et Tallinna vanalinna kui kultuuriväärtuse osaks on ka Trepi tänaval asuv Nõelasilma värav, mis paiknes samas kohas enne 1944. a märtsipommitamist (fotod tl 35p ja 36). Värav ei ole uusehitis, vaid see oli osaliselt säilinud ning konserveerimise eesmärgil taastati selle lagunenud osa (vt fotod tl 20–21 ja muinsuskaitse eritingimused, p 3.7, tl 56p). Tegemist ei ole seetõttu toredusliku ehitisega, nagu väidab apellant, vaid ehitisega, mille
8(9)
3-19-1060 olemasolu eesmärk tuleneb Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse § 6 lg 2 p-st 1 ja muinsuskaitse eritingimustest Trepi tänava ja Nõelasilma värava taastamiseks.
19.Sundvalduse seadmise otsust ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et Trepi tänav ja Nõelasilma värav eksisteerisid samas kohas enne sundvalduse seadmise otsuse tegemist. KAHOS § 4 lg-st 1 ei ole võimalik järeldada, et tee ehitamise järel ei ole võimalik sundvaldust enam seada. Kuigi sundvaldus oleks tulnud seada enne Trepi tänava ja Nõelasilma värava varemete väljakaevamist ja konserveerimist ning mälestise taastamist, ei too see menetlusviga kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamist, sest haldusakt tuleks sama sisuga anda uuesti. Ringkonnakohus ei võta seisukohta, kas kaebajale võidi põhjustada kahju sundvalduse seadmisega viivitusega. Sellist nõuet kohtule esitatud ei ole.
20.Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.
21.HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastustaja ei väitnud apellatsioonimenetluses menetluskulude kandmist, mistõttu neid HKMS § 109 lg 1 alusel kaebajalt välja ei mõisteta. Kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus koosnesid riigilõivust 15 eurot ja esindajatasust 1784,42 eurot (ilma käibemaksuta).
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.