OÜ Uranos kaebus tühistada Tallinna Linnavolikogu 02.05.2019 otsus nr 90
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Uranos, volitatud esindaja v.adv Martin Lepp Vastustaja – Tallinna Linn, volitatud esindajad Kent Märjamaa ja Inge Lumiste
Asja läbivaatamine
02.10.2019 istungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.12.2019 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.OÜ Uranos omab Tallinnas Harju tn 30 (registriosa nr 35301, katastritunnus 78401:101:0710) asuvat kinnistut.
2.Tallinna linn alustas 2006. aastal Harju tn 30 kinnistust põhjapoole jääval naaberkinnistul seal kunagi asunud Trepi tänava ja Nõelasilma värava väljakaevamisi. Kaevetööd ei piirdunud üksnes linnamaaga, vaid ulatusid ka OÜ Uranos kinnistu piiresse. Enne kaevetööde tegemist asus vastaval alal avalikult kasutatav tee koos treppidega.
3.OÜ Uranos vastuseisule vaatamata ei lõpetanud Tallinna linn OÜ Uranos kinnistul kaevamist, vaid alustas lisaks linnamaale ka kaebaja kinnistu väljakaevatud osal ehitustöödega endise Nõelasilma värava ja Trepi tänava taastamiseks. Ehitustööde raames rajas linn kinnistule betoonmüüri, püstitas kinnistul asunud lagunenud hoone seina peale uue paekivimüüri ning püstitas Nõelasilma värava, mis asub ühe tugisambaga OÜ Uranos kinnistul.
4.OÜ Uranos pöördus oma õiguste kaitseks (ebaseaduslikult tema maale püstitatud ehitiste lammutamiseks) kohtusse. Riigikohtu 05.11.2012 otsusega nr 3-2-1-101-12 ja Tallinna Ringkonnakohtu 09.02.2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-07-20207 tuvastati, et Tallinna linna poolt OÜ Uranos kinnistule püstitatud ehitised on ebaseaduslikud ning kohustati Tallinna linna taastama kaeve- ja ehitustöödele eelnenud olukord OÜ-le Uranos kuuluval kinnisasjal.
5.Tallinna Linnavolikogu edastas 07.03.2019 OÜ-le Uranos kooskõlastamiseks otsuse eelnõu, millega sooviti seada kinnistu osale, kus paikneb linna rajatud müür ja värav, Tallinna linna kasuks sundvaldus. OÜ Uranos vastas 14.03.2019 Tallinna linnale, et ei ole sundvalduse seadmisega nõus.
6.Tallinna Linnavolikogu 02.05.2019 otsusega nr 90 „Harju tn 30 kinnisasja osale Tallinna linna kasuks sundvalduse seadmine ja valitseja määramine“ seati Harju tn 30 kinnisasjale (kinnistusregistriosa nr 35301, katastritunnus 78401:101:710, pindala 717 m2) Tallinna linna kasuks sundvaldus kohaliku tee ehitamiseks, hooldamiseks ja kasutamiseks avalikes huvides järgmistel tingimustel: 1) sundvaldus seatakse kinnisasja 35 m2 suurusele osale vastavalt otsuse lisas olevale asendiplaanile; 2) sundvaldus seatakse tähtajatult; 3) sundvalduse tasu aastas on 1113 eurot, millele lisandub sundvalduse alale vastav maamaks; 4) sundvalduse tasu makstakse kinnisasja omanikule 1. juuliks sama aasta eest; 5) Tallinna linn tagab sundvalduse ala majandusliku säilimise (ala haldamise, heakorra, remontimise ja muude omanikukohustuste täitmise) ja kannab kõik sellega seotud kulud.
7.Tallinna Halduskohtus registreeriti 04.06.2019 OÜ Uranos kaebus nõudega tühistada Tallinna Linnavolikogu 02.05.2019 otsus nr 90 (edaspidi: sundvalduse seadmise otsus).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Sundvalduse seadmise otsuses on esitatud avaliku ja vastustaja huvina soov eksponeerida Trepi tänavat ja Nõelasilma väravat kui arheoloogiamälestist. Sundvalduse seadmise otsuse resolutsiooni p-s 1 on küll viidatud, et sundvaldus seatakse kohaliku tee ehitamiseks, kuid selgitust, miks oli avalikkusel vaja sellist uut kohalikku teed, esitatud ei ole. Eeltoodu läheb täiel määral kokku Tallinna linna ametnike poolt ajakirjanduses väljendatuga, kus on pidevalt rõhutatud Trepi tänava ja Nõelasilma värava olulisust arheoloogilise objektina ja märtsipommitamise memoriaalina, kuid ei ole väidetud, et tegemist on linna tänavavõrgu või kuhugi juurdepääsu mõistes olulise avaliku teega. Vastustaja eesmärgiks ei ole olnud kohaliku 2(7)
3-19-1060 tee rajamine, mistõttu ei ole põhjendatud sundvalduse seadmine tuginevalt kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 4 lg 1 p-le 7. Kuna Trepi tänavaga samas asukohas asus juba varem tee, mis ei eeldanud kaebaja kinnistu kasutamist, siis arusaadavalt ei saanud vastustaja eesmärgiks olla rajada antud asukohta tee. Viide KAHOS § 4 lg 1 p-le 7 on ilmselt tehtud vaid seetõttu, et KAHOS § 4 lg 1 ei võimalda seada sundvaldust juhul, kui eesmärgiks on mälestise väljakaevamine ja eksponeerimine. Kaebusele lisatud tõenditest ja sundvalduse seadmise otsusest nähtub, et vastustaja tegelikuks eesmärgiks oli rajada hoopis uus turismiatraktsioon ning märtsipommitamise memoriaal. Seega oli tegemist memoriaali rajamisega ning avalikkusele muistisele juurdepääsu tagamisega, mitte avaliku tee rajamisega. 2) Kinnistul asuva ebaseadusliku müüri näol ei ole tegu tee osaga, mistõttu on asjakohatu käsitlus müürile kui tee osale sundvalduse seadmisest. Vaidlust ei ole selles, et Tallinna linna poolt kaebaja kinnistul ülesehitatud müüri näol on tegemist samas kohas varem asunud hoone seinaga. Ilmselt ei saa vaidlust olla ka selles, et hoone sein on hoone oluline osa, mitte aga hoone kõrvalt mööduva tee oluline osa ning seda olenemata asjaolust, kas sein võib olla vajalik ka tee püsimiseks. Kui seina näol on tegu hoone osaga, siis arusaadavalt ei saa see samas olla tee osa. KAHOS § 4 lg 1 p 7 ei võimalda tee ehitamiseks seada sundvaldust teise isiku omandis olevale hoone osale, vaid üksnes teatud maatükile, kuhu soovitakse rajada tee (st püstitada tee osaks olevad rajatised). KAHOS § 4 lg 1 p 7 käsitleb olukorda, kus haldusorgan alles soovib hakata teed rajama. Seda kinnitab KAHOS-e seletuskiri, kus on lk-l 37 leitud, et „Kui üldjuhul seatakse sundvaldus uue objekti ehitamiseks, siis eratee avalikuks kasutamiseks määramise korral seatakse sundvaldus valdavalt juba olemasolevale teele.“ Seega vaid eratee avalikku kasutusse määramise puhul on võimalik seada sundvaldus olemasolevale rajatisele. Vastustaja aga ei ole otsuses tuginenud eratee avalikku kasutusse määramise alusele (KAHOS § 4 lg 1 p 8) ning kõnealune müür ja Trepi tänav on juba valmis ehitatud. Samuti ei ole vastava müüriosa näol tegemist erateega, vaid eraomandis oleva hoone seinaga. 3) Puudub ülekaalukas avalik huvi Trepi tänava ja Nõelasilma värava rajamiseks ja nendega seonduvalt kaebaja omandiõiguse piiramiseks. Kuna sundvalduse seadmise otsuses puudub igasugune argumentatsioon, milles seisneb vajadus kohaliku tee ehitamiseks, millega seonduvalt soovitakse sundvaldust seada, siis kooskõlas HMS § 54 ja KAHOS § 29 on otsus juba seetõttu õigusvastane, kuna on motiveerimata. Huvi luua uus turismiobjekt ja memoriaal ei saa õigustada kaebaja omandiõiguse rikkumist. Tegemist ei ole linna hädavajadusega ning vastav rajatis ei täida ka mingit olulist kaasaaitavat funktsiooni (näiteks nagu maantee uue lõigu rajamine tagamaks paremat liiklusohutust). Tegemist on Tallinna linna ühepoolse otsusega, et sellist objekti soovitakse linnas näha, ilma et keegi oleks seda Tallina linnalt palunud või et see objekt oleks vanalinna kui terviku seisukohalt omanud ülekaalukat tähtsust. Pole ka mingeid andmeid selle kohta, et vastav objekt oleks kuidagi suurendanud turistide arvu Tallinna vanalinnas. Et uue mälestise ja memoriaali rajamine ei ole asi, mille vastu saaks avalikkusel olla ülekaalukas huvi, kinnitab KAHOS, mille § 4 lg-s 1 olevas loetelus ei ole sellist eesmärki sätestatud. Trepi tänava täiendav väärtus seisneb üksnes tema ajaloolises välimuses, mis tee kui liiklemiseks mõeldud rajatise seisukohalt ei oma aga mistahes tähtsust. Avalik huvi saab olla suunatud üksnes tee kui rajatise vastu, mis võimaldab kuhugi liikuda. Huvi ei saa aga seisneda selles, et tee rajataks teatud kindla välimusega. Isegi kui Trepi tänava rajamise vastu esines mingi avalik huvi, siis ei ole sundvalduse seadmine eesmärgipärane, kuna avalikku huvi oleks olnud võimalik realiseerida ilma kinnistut kasutamata. Müüri ja värava oleks saanud ehitada Tallinna linna kinnistule. Nõelasilma värava rajamine ei kanna üldse mingit tee kasutatavuse seisukohalt olulist funktsiooni (müüri osas väidab vastustaja, et see hoiab ära maapinna varingu teele), vaid tegu on toredusliku rajatisega, mille oleks tänava kasutatavuse seisukohalt võinud jätta rajamata. Sisuliselt on praegusel juhul sundvalduse seadmise eesmärgiks mitte oluline avalik huvi, vaid linna erahuvi, kuna sundvalduse kaudu soovib vastustaja realiseerida enda otsust taastada üks tänav. 3(7)
3-19-1060
9.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. 1) Harju tn 30 kinnisasjaga vahetult piirneval alal teostati 2006. aastal arheoloogilised uuringud, mille käigus tehti kindlaks ja puhastati välja arheoloogilise kultuurkihi osad – ajalooliste hoonete säilinud müürilõigud ja tänavasillutis. Nende säilitamiseks teostati Tallinna linna tellimisel vajalikud kindlustamise ja konserveerimise tööd. Tallinna linn on taastanud Harju tänava kinnisasjal (kinnistusregistriosa nr 23124101, katastritunnus 78401:101:0103) asuva ajaloolise Trepi tänava ja Nõelasilma värava. Tööd on teostatud vastavalt arhitektuuriajaloolase Liivi Künnapu koostatud „Muinsuskaitse eritingimustele Tallinna vanalinna kvartali nr 37 idaja kagupoolse ala projekteerimiseks haljasalaks ning Trepi tänava ning Nõelasilma värava taastamiseks“ (edaspidi: muinsuskaitse eritingimused), Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 6. märtsi 2006 projekteerimistingimustele ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti 19. oktoobril 2006 kooskõlastatud projektile. Trepi tänava taastamisega on Tallinna linn rajanud avalikult kasutatava kohaliku tee. Riigikohus selgitas otsuses nr 3-2-1-101-12, et ka pärast kohtuotsuse tegemist on müüri lammutamist võimalik vältida sundvõõrandamisega või sundvalduse seadmisega. Riigikohus leidis, et käesoleval juhul on see legaalne ja tasakaalustatud viis avaliku huvi kaitseks. Kaebaja tegelikuks huviks ei ole saavutada müüride lammutamine, vaid kinnisasja omandamine vastustaja poolt mõistliku hüvitise eest. 2) Ajalooline Trepi tänav on taastatud vastavalt muinsuskaitse eritingimustele, mis nägid ette Nõelasilma värava taastamise, mida ei saanud teha ilma tänavaseina (tugimüüri) taastamiseta. Ka pärast taastamist on Trepi tänav kasutatav eelkõige funktsionaalse tänavana, mis ühendab omavahel Harju tänava, Niguliste kiriku kinnistu (sh sellel asuva haljasala) ja Rüütli tänava. Tee viib Niguliste kiriku kinnistule, mille puhul on tegemist avalikus kasutuses oleva kinnistuga (kuivõrd see kuulub Eesti Vabariigile). Tegemist ei ole eraomandis oleva kinnistuga. Tegu ei ole ka tupiktänavaga. Asjaolu, et tänavale on ühtlasi antud sümboolse memoriaali tähendus ja lisafunktsioon, ei tähenda, et tegu poleks esmajärjekorras toimiva kohaliku teega, mis on linna tänavavõrgu osa. Siinkohal ei ole ka oluline, kas tee on konkreetselt vajalik mõne kinnistu juurdepääsuks või mitte, kuivõrd seadusest sellist eeldust sundvalduse seadmisele ei tulene. Väär on ka kaebaja seisukoht, et kuivõrd pärast 1944. aastal toimunud märtsipommitamist on tänava asemel Nõukogude ajal rajatud trepid, siis ei tohtinuks vastustaja mingil juhul taastada Trepi tänavat ja Nõelasilma väravat nende algupärasel kujul. Vaidlustatud otsuses on põhjendatud, et taastatud Trepi tänav koos arhitektuursete detailide, elementide ning tänavasillutisega moodustab osa Tallinna vanalinna ajaloolisest linnaruumist ning iseloomustab endisaegset teedevõrku, ehitustraditsiooni, kasutatavaid materjale ning arheoloogilisi kihistusi. Eksponeeritud Trepi tänavaga külgnevad müüritise osad moodustavad tänavalõiguna linnaehitusliku koosluse. Trepi tänava taastamine oli vaieldamatult avalikes huvides – tänavale kui mälestisele peab olema tagatud juurdepääs ning samuti on tee vajalik jalakäijate liiklemiseks. 3) Kaebaja hinnangul on KAHOS § 4 lg 1 p 7 kohaldamine välistatud, kui rajatava tee läheduses või koha peal oli varem põhimõtteliselt samuti võimalik liigelda. Selle tõlgenduse korral oleks välistatud mistahes tee laiendamise või renoveerimisega seotud tegevused ning on ilmne, et see ei ole seadusandja tahe. Ka küsimus sellest, kas tee rajamine on otstarbekas või mitte (st kas selle järele on vältimatu vajadus), on selgelt kaalutlusotsuse otstarbekuse küsimus, mis ei kuulu HKMS § 158 lg 3 alusel iseseisvalt hindamisele. Käesoleval juhul ei ole kaebajal võimalik väita, et tee toimimine oleks võimalik ilma tugimüüri olemasoluta. Arvestades kinnistute kõrguste erinevusi, ei saaks Trepi tänav toimida ilma nõlva kindlustava ja maalihet vältiva müürita. Trepi tänav on olnud pärast II maailmasõja järgseid koristustöid paarimeetrise ehitusprahi ja pinnase alla maetud ning pealt haljastatud. Trepi tänav kaevati taas välja, ümbritsev pinnas aga jäi endisele kõrgusele. Seega tekkis vahetult enne Nõelasilma treppe Harju tn 30 ja Trepi tänava piirile järsk ca 2,7 m nõlv. Kuna nõlv on järsk ja varisemisohtlik ning sellel paikneb muuhulgas põlispuu, on selle püsimise huvides rajatud raudbetoonist 4(7)
3-19-1060 tugimüürid. Ilma müürita kujutaks Trepi tänav endast liiklejatele selget ohtu. Asjaolu, et müür on rajatud samale kohale, kus varem asusid hoonete seinad (sh osaliselt nende säilinud varemetele), ei muuda käesoleval juhul müüri hoone oluliseks osaks, kuivõrd puudub loogiline eeldus ehk hoone olemasolu. Ebaõige on ka kaebaja käsitlus sellest, et KAHOS § 4 lg 1 p 7 alusel on võimalik sundvaldust seada üksnes siis, kui teed pole veel rajatud. Nimetatud piirangut seadusest ei tulene ning selle eeldamine oleks põhjendamatult kitsendav tõlgendus. 4) Vastustaja ei nõustu kaebaja paljasõnalise käsitlusega sellest, et käesoleval juhul puudub kaalukas avalik huvi sundvalduse seadmiseks. Käesoleval juhul seisneb avalik huvi nii avalikult kasutatava ajaloolise tänava taastamises kui ka arheoloogiamälestise ja selle osade eksponeerimises avalikkusele. Otsuses on piisavalt põhjendatud avaliku huvi olemasolu sundvalduse seadmiseks. Kaebaja esitatud väited selle kohta, et nimetatud tänav ei oma vanalinna kui terviku seisukohalt tähtsust, on paljasõnaline ning asjatundmatult kitsarinnaline seisukoht, mis ei arvesta muinsuskaitse kui ühe eesti kultuuri säilimise seisukohalt märkimisväärse kaaluga huvi olulisust (vt nt PS preambula). Asja lahendamise seisukohalt ei oma mistahes moel tähtsust see, kas nimetatud tänav on toonud vanalinna rohkem turiste või mitte. Kultuuriministri 30. augusti 1996 määruse nr 10 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ kohaselt on endine Trepi tänav tunnistatud arheoloogiamälestiseks. Seega on asjatundmatu ja meelevaldne ka kaebaja väide, et enne kaevetööde tegemist nimetatud mälestist ei eksisteerinud. Juhul, kui mingi objekt on tunnistatud mälestiseks enne selle väljakaevamist, ei saa väita, et mälestis on tekkinud selle väljakaevamise või taastamise hetkel. Tugiseina ei oleks olnud võimalik rajada selliselt, et see ei oleks ulatunud kaebaja kinnistule. Tugiseina ei ole võimalik lammutada ilma mälestist kahjustamata. 5) Sundvalduse seadmine on proportsionaalne. Sundvalduse seadmine on oluliselt vähem koormav võrreldes võimaliku sundvõõrandamisega. Harju tn 30 kinnisasja pinnase Trepi tänavale langemise vältimiseks rajatud tugimüüri ja taastatud paekivist müüri säilitamine ei eelda Harju tn 30 kinnisasja terviklikku avalikes huvides omandamist. Tulenevalt sellest, et avalik eesmärk on saavutatav kinnisasja omandamata sundvalduse seadmisega, ei ole KAHOS § 4 lg 2 kohaselt antud juhul Harju tn 30 kinnisasja omandamine lubatud ega vajalik. Kaebajal puudub õigus nõuda Tallinna linnalt kaebaja kinnistu omandamist, sest sundvalduse ala (35 m 2) moodustab kinnistu pindalast (717 m2) vaid väga väikese osa, ja sundvalduse seadmine ei takista kinnisasja omanikul kinnisasja ülejäänud osa kasutamist. Praegusel juhul ei ole kinnistu hoonestatud ning puudub ka detailplaneering, mis seda võimaldaks. Juhul, kui kunagi peaks kaebajal olema võimalik saada kinnistule ehitusõigus, on võimalik sundvalduse otsust muuta (nt olukorras, kus hoonestus taastataks enne II maailmasõda eksisteerinud ulatuses, langeb tugimüüri vajadus ära, kui see asendada hoone seinaga). Seega on sundvalduse seadmine oluliselt vähem koormav – kaebaja ei ole tõendanud, kuidas saab sundvaldus tema omandiõigust rohkem riivata kui sundvõõrandamine.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kohus nõustub Tallinna linna argumentidega. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.
11.Sundvalduse seadmise otsuses on tuginetud mh KAHOS § 4 lg 1 p-le 7 ja lg-le 2, samuti KAHOS § 39 lg-le 2. KAHOS § 4 lg 1 p 7 kohaselt on kinnisasja lubatud omandada mh kohaliku tee ehitamiseks. KAHOS § 4 lg 2 kohaselt ei ole kinnisasja omandamine lubatud, kui avalik eesmärk on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta või avaliku eesmärgi saavutamiseks on otstarbekam seada sundvaldus. KAHOS § 39 lg 2 kohaselt kohaldatakse sundvalduse seadmisele kinnisasja sundvõõrandamise sätteid, kui KAHOS 8. ptst (sundvalduse seadmine) ei tulene teisiti.
5(7)
3-19-1060
12.Vastustaja on seadnud sundvalduse kaebaja kinnisasjale kohaliku tee ehitamiseks, hooldamiseks ja kasutamiseks. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja on osaliselt kaebaja kinnistule asukohaga Harju tn 30 (registriosa nr 35301) ehitanud tugiseina ja müüri, kui taastati ajalooline Trepi tänav ja Nõelasilma värav. See asjaolu on tuvastamist leidnud erinevates poolte vahel toimunud kohtumenetlustes, mh tsiviilasjas 2-07-20207. Riigikohtu otsusest asjas 3-2-1-101-12 ega Tallinna Ringkonnakohtu otsusest asjas 2-07-20207 ei tulene, et kohtud on ainsaks võimalikuks lahenduseks pidanud kaebaja kinnistul asuva tugimüüri lammutamist. Kohtute otsused tehti olukorras, kus vastustaja oli ehitanud kaebaja maale, ilma et selleks oleks olnud naabrite vahelist kokkulepet või muud seaduslikku alust. Vastustaja ei maksnud võõra kinnisasja kasutamise eest ka tasu. Riigikohus tõi otsuse nr 3-2-1-101-12 p-s 23 välja, et ka pärast antud asjas otsuse tegemist „on pooltel võimalik jõuda kokkuleppele kas hageja kinnisasja omandamises õiglastel tingimustel või kitsenduse talumise eest mõistliku hüvitise maksmises, samuti saab jätkuvalt alustada sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise menetlust. Selliselt on võimalik müüri lammutamist vältida.“ Seega ei ole kohtud pidanud ainsaks õiguslikuks võimaluseks tugimüüri lammutamist. Vastustaja on kasutanud võimalust seadustada võõrale maale ehitamine sundvalduse seadmise kaudu. Sellega on vastustaja kasutanud talle seadusega antud võimalust.
13.Kaebaja on väitnud, et KAHOS § 4 lg 1 p 7 käsitleb olukorda, kus haldusorgan alles soovib hakata teed rajama ning sundvaldust ei saa määrata juba olemasolevale rajatisele (vrd KAHOS § 4 lg 1 p 8, mille kohaselt on kinnisasja lubatud omandada eratee avalikuks kasutamiseks). Kohus kaebaja väitega ei nõustu. KAHOS-e eelnõu seletuskirjast (598 SE, XIII Riigikogu koosseis, lk 12) nähtuvalt on „rajamise ja laiendamise“ asemel kasutatud KAHOS-es mõistet ehitamine, kuna ehitusseadustiku (EhS) kohaselt hõlmab see mõiste kogu ehitustegevusega seonduvat tegevust. EhS § 4 lg 1 kohaselt on ehitamine ehitise püstitamine, rajamine, paigaldamine, lammutamine ja muu ehitisega seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või muutuvad selle füüsikalised omadused. Ehitamine on ka pinnase või katendi ümberpaigutamine sellises ulatuses, millel on oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale ja funktsionaalne seos ehitisega. Ükskõik, kuidas ajaloolise Trepi tänava taastamise protsessi kirjeldada (kas tegemist on uue tänava ehitamise, olemasoleva ümberehitamise või vana tänava taastamisega), on mõisteliselt tegemist ehitamisega ning KAHOS võimaldab sellises olukorras sundvaldust seada. Asjaolu, et tänav on valmis ehitatud ja kasutusel enne sundvalduse otsuse tegemist, ei tähenda, et sundvalduse seadmine oleks KAHOS § 4 lg 1 p 7 alusel muutunud õigusvastaseks. Seadusele sellise kitsa tõlgenduse andmine ei ole millegagi põhjendatud.
14.Vaidlust ei saa olla selles, et Trepi tänav on kohalik tee, see on avalikult kasutatav ning ühendab avalikus kasutuses olevaid kinnisasju, nimelt Harju tänavat, Niguliste kiriku kinnistut (sh sellel asuvat haljasala) ja Rüütli tänavat. Põhjendamatu on kaebaja väide, et vastustaja eesmärgiks ei ole olnud kohaliku tee rajamine. Kaebaja on kunstlikult püüdnud vastandada avaliku ruumi kultuuriväärtuslikku funktsiooni liikumisfunktsioonile. Kohtu arvates ei välista need teineteist ega ole üksteisega vastuolus. Ka turistid, kes tulevad tutvuma Tallinna vanalinna kultuuriväärtustega, vajavad liikumiseks tänavaid. Ajalooline tänav, nagu Trepi tänav, võib olla samaaegselt nii liikumistee kui ka kultuurimälestis. Vastustaja on välja toonud, et kultuuriministri 30. augusti 1996 määruse nr 10 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ kohaselt on endine Trepi tänav tunnistatud arheoloogiamälestiseks. Ajaloolise tänava taastamist, mis võimaldab paremini kultuurimälestisi eksponeerida ning tagab liikuvuse erinevate kultuuriväärtuste vahel, tuleb pidada avalikust huvist kantud tegevuseks, mitte vastustaja n-ö erahuviks. Kohus ei saa kujundada seisukohta küsimuses, kas avalikkusel oli sellist uut kohalikku teed vaja, kuna kohus ei hinda kaalutlusotsuse otstarbekust (HKMS § 158 lg 3). Sundvalduse seadmise otsuse õiguspärasus ei sõltu sellest, kas ajaloolise tänava taastamine on toonud Tallinnasse täiendavalt turiste. Kultuuriväärtuslike elementide taastamine suurendab kahtlemata Tallinna atraktiivust turismi sihtkohana, sest Tallinna vanalinn on üks oluline 6(7)
3-19-1060 põhjus, miks siia tullakse. Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja etteheide Trepi tänavale märtsipommitamise memoriaali rajamise kohta. Kohtu hinnangul ei mõjuta vastav vastustaja otsus kuidagi sundvalduse seadmise õiguspärasust.
15.Kohtule nähtuvalt on ajalooline Trepi tänav taastatud vastavalt muinsuskaitse eritingimustele, mis nägid ette mh Nõelasilma värava taastamise. Seda ei saanud aga teha ilma tänavaseina (tugimüüri) taastamiseta (vt muinsuskaitse eritingimuste 3. pt, p 7, tl 56 p). Kuna taastatud Trepi tänav asub ümbritsevast maapinnast allpool (Harju tn 30 ja Trepi tänava piiril on järsk ca 2,7 m nõlv), tuli Trepi tänava sein varingute vältimiseks kindlustada. Arvestades Trepi tänava paiknemist ja asjaolu, et käesoleval ajal puuduvad Harju tn 30 kinnistul hooned (hoonete seinad), mis võiksid tugimüüri funktsiooni täita, oli (tugi)müüri rajamine vajalik, et Trepi tänaval saaks ohutult liigelda. Vastustaja on oma seisukohti usutavalt põhistanud. Seda kinnitavad ka asjas esitatud fotod (tl 14–20). Kohtu arvates oli müüri rajamine kaebaja kinnistule (hoonete säilinud vundamentide peale) vajalik, kuna vastasel juhul oleks küsitavaks muutunud tänava taastamine selle algsel kujul. Kitsas tänav oleks muutunud veelgi kitsamaks ega kulgenuks enam selle ajaloolistes piirides. Kohtu hinnangul oli tugimüüri rajamine osaliselt kaebaja kinnistule vajalik. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et müür on toreduslik rajatis.
16.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et tugimüür ei saa olla tee osa. EhS § 92 lg 1 kohaselt on tee rajatis, mis on ette nähtud inimeste, sõidukite või loomade liikumiseks või liiklemiseks. Tee osaks loetakse tunnel, sild, viadukt ja muud liiklemiseks kasutatavad ning tee toimimiseks vajalikud rajatised. Tee toimimiseks vajalikuks rajatiseks tuleb lugeda ka tugimüüri, sest olukorras, kus tänav asub seda ümbritsevast maapinnast tunduvalt allpool, valguks tänavat ümbritsevatest nõlvadest pinnas Trepi tänavale. Sellisena on tugimüür kahtlemata tee toimimiseks vajalik rajatis ning sellisena hõlmatud tee mõistega. Olukorras, kus osutub võimalikuks Harju tn 30 kinnistu hoonestada, võivad tugimüüri funktsiooni edukalt täita ka tulevaste hoonete seinad. Sellisena võib tulevikus kaduda vajadus tugimüüri järele ning kaebajal on õigus taotleda sundvalduse seadmise otsuse tühistamist.
17.Kohtu arvates ei ole sundvalduse seadmine ebaproportsionaalne. KAHOS § 4 lg 2 kohaselt ei ole kinnisasja omandamine lubatud, kui avalik eesmärk on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta või avaliku eesmärgi saavutamiseks on otstarbekam seada sundvaldus. Kuna sundvalduse ala puudutab kaebaja kinnistust väikest osa (35 m2), oli käesoleval juhul otstarbekam ja kaebaja õigusi vähem koormavam sundvalduse seadmine. Kaebaja õiguste riive ei ole oluline. Kaebaja kinnisasi on hoonestamata ja puudub kehtiv detailplaneering, mis hoonestamist võimaldaks. Kui tulevikus osutub võimalikuks ala arendamine, ei jää kaebaja õigused sundvalduse tõttu kaitseta. Asjaoludest nähtuvalt on kaebaja sooviks olnud tema kinnistu sundvõõrandamine, iseäranis arvestades asjaolu, et ehitamise lubamine kinnistule on teadmata. See, et kaebaja eelistab kinnistu tervikuna vastustajale võõrandada, ei muuda sundvalduse seadmist ebaproportsionaalseks. KAHOS-e kohaselt tuleb eelistada isikut vähem koormavat meedet. Küsimus, kas kaebaja ja vastustaja saavad Harju tn 30 kinnistu võõrandamise osas kokkuleppele (vastavaid läbirääkimisi on aastate jooksul korduvalt peetud), ei mõjuta vaidlustatud otsuse õiguspärasust.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehti kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad Tallinna linna võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Janek Laidvee 7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.