Keskkonnaõigus › Looduskaitse

3-18-1611

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-18-1611 eesmärkide muutmise menetluse algatamisest. Kaitse alla võtta soovitaval alal pole tõendatud ohustatud või haruldaste liikide elupaikade esinemist, sest toitumisala üksi ei käsitata liigi elupaigana. Piirkonnas ei ole nahkhiirte toitumisalade nappust ning toitumisalade ebapiisavus ei ole nahkhiiri ohustav tegur. Peamiseks ohuteguriks peetakse talvitus- ja poegimiskolooniate häirimist ning kvaliteedi langust. Jägala jõgi jääb alles, mistõttu pole otstarbekas ka elupaiga osa (elemendi) kaitsmine. Liigi säilimine on pikaajaliselt tagatud. Ettepanekus nimetatud nahkhiireliigid (v.a tiigilendlane, kelle arvukus on langustrendis, ning varem ohulähedane kääbus-nahkhiir) on EELIS kohaselt soodsas seisundis. LKS § 48 kohaselt II kaitsekategooria liigi puhul tuleb kaitse alla võtta 50% leiukohtadest, selle täidetuse korral on ülejäänu osas ette nähtud isendikaitse (LKS § 55). Jägala jõe hoiualal registreeritud II kaitsekategooria nahkhiirte puhul on 50% kriteerium vastavalt nahkhiirlaste kaitse tegevuskavale täidetud.

3(11)

3-18-1611 Kuigi kaebaja ettepanekus ei sisaldunud Jägala joa hüdroelektrijaama hoones oleva veelendlase poegimiskoloonia kaitse alla võtmine, tulnuks selle vajadus vastustajal endal kohase ekspertiisi käigus välja selgitada ja algatada kaitse alla võtmise menetlus.

Keskkonnaministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebaja ei ole üldsuse esindaja ning tema kaebeõigus ei tulene ka LKS § 8 lg-st 1, sest vastustaja on taotluse lahendanud ja hinnanud loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldusi. Avalike huvidega seonduvad kaebuse väited ei ole seetõttu asjakohased. Nahkhiirte kaitse-eesmärgiks lisamine tagab neile lisakaitse ainult siis, kui alal esinevad nende elupaigad. Ohustatud või haruldaste nahkhiireliikide elupaikade esinemine vaidlusalusel alal ei ole tõendatud. Ettepanekus toodud laiendusalal on küll registreeritud veelendlase (II kaitsekategooria, loodusdirektiivi IV lisa liik) sigimispaik ehk poegimiskoloonia (hüdroelektrijaama hoones), kuid kuna tegemist ei ole ohustatud ega haruldase liigiga, ei ole poegimiskoloonia asukoht LKS § 7 lg 1 kohaseks kaitse alla võtmise eelduseks. Ka põhineb liikide kaitse ennekõike looduslike elupaikade kaitsel. Ülejäänud ettepanekus nimetatud nahkhiireliikide puhul on tõendanud jõe kasutamine ainult lennukoridori ja toitumisalana. Enamikule alal esinevatest nahkhiireliikidest on Jägala jões ja mujal lähipiirkonnas olemas piisavad toitumisalad ja elupaigad. LKS § 48 lg 2 kohaselt tuleb II kaitsekategooria liikide puhul kaitse alla võtta 50% leiukohtadest. Kui LKS §-s 48 sätestatud nõue on täidetud, kaitstakse kaitsealadelt, hoiualadelt ning püsielupaikadest väljajäävaid kaitsealuseid liike LKS isendikaitse sätetega (LKS § 55). Jägala jõe hoiualal registreeritud II kaitsekategooria nahkhiirte puhul on 50% kriteerium vastavalt nahkhiirlaste kaitse tegevuskavale täidetud. Kuigi LL inventuuri kohaselt on tegemist nahkhiirte olulise toitumisalaga, ei ole KKA eksperdihinnangust lähtuvalt antud piirkonnas toitumisalade nappust. Seevastu jõelist eluviisi eelistavatele liikidele (nt lõhe) pole läheduses alternatiivseid elupaiku. Eestis on ainult 11 lõhejõge, kusjuures kõikidel neil asuvad paisud ja/või paisutatud jõe osad. Jägala jõgi on potentsiaalilt Eesti üks lõherikkamaid jõgesid, mille taastamine elupaigatüübina jõed ja ojad on liigikaitseliselt äärmiselt oluline. Natura 2000 võrgustiku loodusalal võib eesmärgiks seatud loodusväärtuse kaitse lõpetada ainult lähtudes looduslikust arengust ja ökoloogilistest kaalutlustest (loodusdirektiivi art 9). Praegusel juhul ei ole pärast Jägala loodusala Natura 2000 võrgustiku alaks esitamist loodusala looduslikud olud muutunud. Eksperdihinnangust tulenevalt on ka hetkel degradeerunud väärtustel kõrge taastumispotentsiaal. Kuna Jägala jõe hoiuala kuulub Jägala loodusala koosseisus Natura 2000 võrgustiku alade hulka, tuleb alal muudele kaalutlustele (sh majanduslikud) eelistada looduskaitset. Seejuures ei ole Natura 2000 võrgustiku eesmärk kaitsta vaid olemasolevate liikide ja elupaikade soodsat seisundit, vaid vajadusel tuleb ka taastada liikide ja elupaikade soodne seisund. Ekspertiisi koostamine Keskkonnaameti poolt ei ole õigusvastane. Ekspertiis ei ole erapoolik. LL inventuuriga on arvestatud. 01.03.2017 toimus LL-ga konsultatsioon ka videosilla teel. Kaebuses viidatud AS Maves arvamus ega MM töö („Nahkhiirte detektor-uuring Jägala jõe alamjooksu piirkonnas 2018. aasta suvel“) vahearuanne ei lükka ümber eksperdihinnangus tehtud järeldusi. Sarnaselt LLi inventuurile keskendub ka MM oma töö vahearuandes Linnamäe paisjärve kohal toituvate ja lendavate nahkhiirte tuvastamisele. Samas on lisaks liikide tuvastamisele oluline ka küsimus, kuidas Linnamäe paisjärve füüsikaliste omaduste muutmine 4(11)

3-18-1611 mõjutab nahkhiirte arvukust ning kui oluline võib selle mõju olla liigi soodsa seisundi säilitamise eesmärgi suhtes.

3-18-1611 tõi LL ka istungil välja üksnes veelendlase ja tiigilendlase ning möönis piirkonnas nahkhiirtele sobivate veekogude olemasolu nt Palmses ja Keila joa piirkonnas. Istungil esitatud küsimusele mõjust nahkhiirtele seniste näidete põhjal paisjärvede likvideerimisel vastas LL, et kaasneda võib nahkhiirte arvukuse langus, kuid kolooniate kadumine ei tähenda liikide kadumist, koloonia on liikuv (võimeline ümber paiknema) ja mõju liigile oleks, kui paljudes kohtades juhtuks midagi negatiivset. Veelandlaste poegimiskoloonia osas on vastustaja andnud nõuetekohase hinnangu. Ka isendikaitse on LKS kohane kaitsemeede. MM looduskaitselise uurimistöö kokkuvõte valmis pärast vaidlustatud käskkirja andmist, kuid selle järeldused ei lükka ümber vastustaja käskkirja järeldusi. Ka MM uurimistöö ei tõenda, et Linnamäe paisjärve läheduses oleksid tiigilendlaste piiritletud varje- ja pesitsuspaigad või teiste leitud liikide suvekoloonia varjepaigad. LL märkis istungil, et tema ega MM pole tiigilendlase poegi vaidlusalusel alal tuvastanud. Ka juhul, kui lähtuda MM oletusest, et isendite rohkuse põhjal võiks eeldada, et suvekolooniad piirkonnas kusagil paiknevad, ei nähtu, et Linnamäe paisjärve muutmine tagasi jõeks ohustaks liigi soodsa seisundi tagamist ja isendikaitse ei oleks meetmena piisav. Vastustaja väitel oleks Linnamäe paisjärve likvideerimisel jõe laius Jägala joast allavoolu valdavalt üle 20 m ja pärast Linnamäe paisu enne suudmeala üle 60 m. MM töö kohaselt on tiigilendlasele sobivad veekogud laiusega 20–100 m. MM ja LL on välja toonud, et veekohal toituvatele liikidele on lisaks oluline, et veekogu oleks taimestikuvaba ja enamvähem sileda pinnaga. Väidetud aga pole, et Linnamäe paisjärve allalaskmisel kaoksid kõik vaiksema vooluga jõeosad või taimestik hakkaks vohama ning jõgi muutuks suures ulatuses tiigilendlastele sobimatuks toitumiskohaks. Vastustaja on lähtunud liigi soodsa seisundi tagamisel LKS § 48 lg-st 2 (II kaitsekategooria liigi leiukohtadest vähemalt 50% kaitse alla võtmine) ja seda piisavalt põhjendanud. Kohtul pole alust pidada haldusorgani kaalutlusotsust õigusvastaseks ja otstarbekuse kaalutluse osas meelevaldseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-18-1611 nahkhiireliike ja juba nahkhiireliikide arv näitab ala väärtust nahkhiirte jaoks; koloonia varjepaik on sama oluline kui varjepaiga ümber olev toitumisala, olulised on ka lennukoridorid, mis ühendavad poegimiskoloonia varjepaika ja toitumisala. LL kinnitusel on Jägala-Joa elektrijaama hoone esimene kivihoone, milles ta on leidnud nahkhiirekoloonia ning reeglina Eesti kliima liigse jaheduse tõttu kivihooned nahkhiirte kolooniate jaoks sobilikud ei ole. Generaatorite poolt hoone soojendamine tagab nahkhiirtele vajaliku keskkonna. Erinevalt vastustajast LL kinnitusel isendikaitse Eestis hästi ei toimi. Ekslik on vastustaja ja halduskohtu seisukoht, et Jägala jõe hoiualal on veelendlasel olemas piisavalt toitumiskohti ning looduslik jõesäng on sama väärtuslik toitumispaik kui paisutatud veekogud, mistõttu ei saa kindlalt väita, et Linnamäe paisjärve kadumisel kaoksid ka nahkhiired Jägala jõe hoiualalt. LL kinnitusel on Linnamäe paisjärve suur pindala oluline nahkhiirte toitumise seisukohalt ning paisjärve alla laskmisel hakkab vesi kiiremini liikuma ja see ei ole vähemalt veelendlase ja tiigilendlase jaoks soodne. Paisjärve kohal ja jõgede kohal elutsevad putukad on erinevad ning paisjärve likvideerimisel muutuvad kõikide liikide elutingimused. Räpina ja Alatskivi paisjärvede likvideerimisel nahkhiirte arvukus langes ja osad liigid kadusid ära. Poegimiskoloonia olemasolu viitab sellele, et tegemist on kõige olulisema piirkonnaga nahkhiirte jaoks. Erinevalt vastustajast ei pea LL Ülgase looduskaitse ala kõrval asuvaid kunagise kaevanduse kuivenduskraave, Maardu lubjakivikarjääri tehisjärve ning Jõesuu lahte nahkhiirtele toitumiseks sobilikeks. LL leidis, et nahkhiirte kaitseks tuleks säilitada pika aja jooksul väljakujunenud veekogude süsteem koos kallastel olevate puistute ja põõsastikega. Vastustaja vastupidine seisukoht on ekslik. LL tõi välja, et Jägala-Joa elektrijaama hoones paiknev veelendlase poegimiskoloonia on Eesti teadaolevatest kõige suurem ja poegimiskolooniad on looduskaitseliselt olulised. Nahkhiireliikide olukord tema hinnangul ajas halveneb putukate arvu vähenemise, õõnsate puude vähemaks jäämise ning tehisvalgustuse laia leviku tõttu. Eestis on suvistest nahkhiirte elupaikadest kaitse alla võetud ainult kaks kohta. MM selgitas, et paisjärve likvideerimine avaldaks olulist negatiivset mõju erinevatele nahkhiireliikidele, sh tiigilendlastele. Kõige halvem on mõju tiigilendlasele ja veelendlasele, kes on spetsialiseerunud toituma veepinna kohal lennates. Ala olulisust tõstab see, et rändeajal (augustis, septembris) kasutavad nahkhiired Jägala jõge liikumiskoridori ja toitumispaigana. Sama kinnitas LL. MM leidis, et kiiresti tuleb luua Jägala jõe alamjooksu looduskaitseala. MM selgitas, et Linnamäe paisjärve likvideerimisega tiigilendlase koloonia kaob. Kannatab ka veelendlase koloonia, kelle toitumisala väheneb ja see viib arvatavasti isendite arvu vähenemisele. Kannatavad ilmselt kõik teisedki nahkhiireliigid, kes Linnamäe paisjärve piirkonnas toituvad, nende seas pargi-nahkhiir, põhja-nahkhiir ja hõbe- nahkhiir. Samuti märkis MM, et Linnamäe paisjärv on väga oluline nahkhiirte, sealhulgas ja eriti tiigilendlase suvekoloonia toitumisala. Tegemist on Põhja-Eestis haruldase, kindlalt teada olevatest ainsa selle liigi suvekoloonia toitumisalaga, mida väärtustab ja mille muudab unikaalseks selle paiknemine tiigilendlase loodusliku leviala põhjapiiril, ning teiste sarnaste alade puudumine lähikonnas. Linnamäe paisjärve olulisust tiigilendlase kaitse kontekstis tuleb vaadelda koos selle nahkhiireliigi arvukuse tõenäolise kahanemisega Eestis tervikuna viimase ca 30 aasta jooksul 3–5 korda. Halduskohus märkis põhjendamatult, et MM uurimistöö ei tõenda, et Linnamäe paisjärve läheduses oleksid tiigilendlaste piiritletud varje- ja pesitsuspaigad või teiste leitud liikide suvekoloonia varjepaigad. Sellised asjaolud tuleks välja selgitada LKS § 8 lg 3 kohase ekspertiisi käigus. MM arvates tuleb oletada, et koloonia päevane varjepaik asub kusagil jõe lähedal, toitumispaikadest mitte kaugel. 7(11)

3-18-1611 Halduskohus hindas ebaõigesti AS Maves tööd. Selles leiti, et Natura 2000 alade eelvalikul on Linnamäe paisjärv määratud jõeliseks elupaigatüübiks 3260, kuid paisjärvelist jõeosa ei ole õige käsitleda kaitsealuse elupaigatüübina; loodusala terviklikkus oli paisjärvega rikutud juba Natura 2000 eelvaliku ajal. Töös on tehtud ettepanek loobuda Jägala jõe alamjooksu taastamisest lõhejõena. Vaidlustatud haldusaktis ei ole põhjendatud, miks eelistatakse elupaigatüübi jõed ja ojad soodsa seisundi taastamist käsitiivaliste kaitsele. Tegemist on kaalutlusveaga. Puudub Euroopa Kohtu praktika küsimuses, kas loodusdirektiivi II ja/või IV lisas nimetatud kaitsealuste liikide seisukorra halvendamist võib lubada selleks, et tulevikus võib-olla õnnetuks taastada samas piirkonnas teatud elupaigatüübi soodne seisund. Seetõttu võib olla vajalik eelotsuse küsimine Euroopa Kohtult. Loodusdirektiivi esmaseks eesmärgiks on olemasolevate elupaikade, loomastiku ja taimestiku kaitsmine. Tarvidus elupaiga, loomastiku või taimestiku soodsa seisundi taastamiseks loodusdirektiivi tähenduses võib tekkida ainult siis, kui kaitset väärivaid olemasolevaid elupaikasid, loomastikku ja taimestikku enam säilinud ei ole. Loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide häirimine on lubatud vaid eriti mõjuval põhjusel, kusjuures liikmesriigil lasub sellisel juhul kohustus võtta tarvitusele vajalikud asendusmeetmed. Direktiiv ei luba asuda taastama mõne elupaigatüübi soodsat seisundit erandina loodusdirektiivi art 12 lg-st 1. Haldusakti põhjendused, et vaidlusalusel alal ei ole nahkhiirte kaitsmine põhjendatud, sest nahkhiired ei olevat ohustatud ja haruldased, ei ole kooskõlas loodusdirektiiviga ja sellele kohtuasjas nr C-183/05 Euroopa Kohtu kohtujuristi antud selgitustega (p-d 27 ja 28). Veelendlane on nimetatud loodusdirektiivi IV lisas, mis tähendab, et veelendlase näol on tegemist ühenduse tähtsusega loomaliigiga, mis vajab ranget kaitset. Samuti on veelendlane Vabariigi Valitsuse 20.05.2004 määrusega nr 195 kantud II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetellu. LL kinnitusel on Jägala jõel paiknev veelendlaste poegimiskoloonia väga oluline nahkhiirte elupaik. MM tööst ilmneb, et suure tõenäosusega paiknevad tiigilendlaste suvekoloonia varjepaigad Jägala jõe alamjooksu lähedal. Loodusdirektiivi ja selle lisade mõtteks on anda hinnang liikide haruldatusele ja ohustatusele. Looduslike elupaigatüüpide ja liikide haruldus ja ohustatus on nii Natura 2000 kontseptsiooni aluseks kui ka sisendiks loodusdirektiivi lisade I, II ja IV mõistmisel. Kui nõustuda vastustajaga, et hinnangud liikide haruldusele ja ohustatusele tehakse punase nimestiku raames riigipõhiselt, siis puuduks igasugune tarvidus loodusdirektiivi II ja IV lisa järele. Tähtsust ei oma, kas tegemist on tehiskeskkonnaga või mitte. Sellist argumenti kui lubatud kaalutlust loodusdirektiiviga ette ei ole nähtud. See ei oleks kooskõlas ka Euroopa nahkhiirte kaitse lepingu art-ga 3, mille kohaselt kaitstakse nahkhiirtele olulisi elupaiku. Nende määratlemisel ei ole tähtis, kas selline elupaik on inimtekkeline. Halduskohus jättis ekslikult hindamata, kas Jägala jõe hoiualal on võimalik elupaigatüübi jõed ja ojad soodne seisund taastada ning kaitsta võldase, jõesilmu ja lõhe elupaikasid. Keskkonnaameti peadirektori poolt kinnitatud Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskavas 2017– 2021 on märgitud, et elupaigatüübi jõed ja ojad soodsa seisundi taastamiseks ning hariliku võldase, jõesilmu ja lõhe elupaikade kaitseks oleks tarvilik Linnamäe paisjärv likvideerida. Pais on tunnistatud aga kultuuriministri 21.12.2016 käskkirjaga nr 180 kultuurimälestiseks, mille rikkumine on keelatud. Seega ei ole nende liikide elupaikade kaitsmine Jägala jõel võimalik ja elupaigatüübi soodsat seisundit ei saa taastada. AS Maves töö „Eksperthinnang Jägala jõe alamjooksu (Jägala joast kuni suudmeni) taastamise võimaluse kohta lõhejõena või 8(11)

3-18-1611 keskkonnaministri 15.06.2004 määrusest nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ väljaarvamise kohta“ lk-l 28 on tehtud ettepanek loobuda Jägala jõe alamjooksu taastamisest lõhejõena. Töös on märgitud, et Muinsuskaitseamet peab Linnamäe hüdroelektrijaama arhitektuuri- ja kultuuriloolisest aspektist väga väärtuslikuks, mistõttu peetakse vajalikuks selle säilitamist. Kompleks sai 1920. aastatel Eesti kauneima tööstusehitise preemia. Praegune elektrijaam on ehitatud algse eeskujul ning on pälvinud samuti väärilist tunnustust. Riigikohus on lahendi 3-16-478 p-s 27 leidnud, et muinsuskaitselist huvi arvestades ei ole välistatud, et võib esineda avalik huvi vähemasti paisutuse säilimise vastu vaidlusaluses kohas, mis võib üle kaaluda veepoliitika raamdirektiivi eesmärkide saavutamisest keskkonnale või ühiskonnale tulenevad hüved. LKS § 7 lg 1 järgi on loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldus selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Samuti võetakse loodusobjekt kaitse alla juhtudel, kui see on vajalik nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta rakendamiseks. Need tingimused ei ole kumulatiivsed (Riigikohtu halduskolleegiumi lahend asjas nr 3-17-563, p 8).

3-18-1611 kahjustamise või hävitamise, aga direktiiv ei nõua nende liikide kaitseks kaitsealade moodustamist. Tiigilendlased (loodusdirektiivi II lisas nimetatud liik) kasutavad vaidlusalust ala toitumisalana, kuid tegemist ei ole nende tervikliku elupaigaga. LL ei pidanud vajalikuks tiigilendlaste kaitseks hoiuala moodustamist, kui paisjärv jääb püsima. Olenemata paisutuse likvideerimisest jääb Jägala jõgi toitumisalana alles. MM töö kohaselt ei saa tiigilendlane toituda kitsa oja või jõe kohal. Jägala jõgi aga sellele kirjeldusele ei vasta, olles nahkhiirte toitumisalana sarnane tiigilendlase toitumisalaks oleva Pirita jõega. Kaebaja taotles kaitseala laiendamist ja kaitseeesmärkide muutmist üksnes veepeegli ulatuses. See ala ei ole aga nahkhiirte pesitsusala.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Kättesaadav arvutivõrgus http://k6k.ee/keskkonnaseadustik/4-ptk/1-jagu/pg-23. 10(11)

3-18-1611 vaatamata või rahuldamata. LKS § 8 lg-tes 3-5 sätestatud ekspertiisi läbiviimise, eksperdi arvamuse saatmise ja kaitse alla võtmise menetluse algatamise kohustus on üks osa loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluskorrast. Need sätted ei anna aga ettepaneku esitajale subjektiivset õigust, mille kaitsmiseks oleks võimalik pöörduda kohtusse.

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.