Planeerimine ja ehitus › Planeeringud

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29.11.2019 (HKMS § 212 lg 1).

3-18-1137 Vastuseks teise menetlusosalise esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-18-1137 ehitusseadustikus (EhS). Kavandatav hoone ei muuda linnaruumi ega piirkonna väljakujunenud hoonestuslaadi.

3-18-1137 ÜP-ga roheala ulatuse osas (see peab olema vähemalt 20 protsenti), kavandatav ehitis ei sobi mahuliselt ja otstarbelt piirkonna väljakujunenud keskkonda ning seda eriti lähtudes liikluse ja parkimise seisukohast. TLPA ise leiab, et Pae asumi piirkonnas on ulatuslikud probleemid liikluskorraldusega, kuid on seisukohal, et olukorra parandamiseks tuleb alustada veel iseseisev DP menetlus. Ebaotstarbekas ja vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-s 2 sätestatud haldusmenetluse põhimõttega on algatada samas piirkonnas (Pae tn 70/72/74) uus DP menetlus, kui praegusel juhul oleks võimalik DP algatamisega kogu piirkonna planeerimine terviklikult lahendada.

Tallinna linn palus kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata.

Kaebusest ei selgu kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumist. Kaebajad on küll oma kaebuse p-s 9 väitnud, et PT nr 1811802/01058 on vastuolus haldusmenetluses kehtivate õigusnormide ja põhimõtetega ning rikuvad kaebajate omandiõigust ning õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele, kuid kuidas täpselt vaidlustatud PT kaebajate subjektiivseid õigusi rikuvad, kaebajad ei selgita. Samuti ei ole kaebajad oma subjektiivsete õiguste rikkumise kohta esitanud ühtegi tõendit. Muus osas on kaebus esitatud kaebusena avalike huvide ja teiste isikute õiguste kaitseks, mida HKMS § 44 lg-st 2 tulenevalt kaebajad teha ei saa. Tegemist on väikesemahulise kaubanduskeskusega – vaidlustatud PT p 4 kohaselt on suurim kõrgus olemasolevast maapinnast ligikaudu 9 m ning lubatud on üks maa-alune korrus. 9 m tähendab kahte korrust – seega maksimaalselt on lubatud kahe maapealse korruse ehitamine. PT p 3 kohaselt on lubatud suurim ehitisealune pind ligikaudu 5000 m2. Vastustaja toob siinkohal võrdluseks suured kaubanduskeskused Lasnamäel: Sikupilli kaubanduskeskus (Tartu mnt 87) – ehitisealune pind 15 350 m2; Lasnamäe Centrum (Mustakivi tee 13) – ehitisealune pind 23 345 m2; Ülemiste kaubanduskeskus (Suur-Sõjamäe tn 4) – ehitisealune pind 48 382 m2. Seega on kaebajate väited kavandatava kaubanduskeskuse olulise negatiivse mõju kohta ümbruskonnale alusetud ja otsitud. Vastuväidete arvestamata jätmine ei tähenda kaalutlusõiguse piiride ületamist, nagu arvavad kaebajad. EhS § 31 lg 5 kohaselt juhul, kui PT eelnõu kohta esitatakse kooskõlastamise või arvamuste avaldamise käigus märkusi, võtab pädev asutus neid asjakohaselt arvesse või põhjendab arvestamata jätmist. Vastustaja on selgitanud arvestamata jäetud vastuväidete arvestamata jätmise põhjusi põhjalikult oma 07.05.2018 kirjas nr 4-1/4109-11, mis on esitatud kaebuse lisana (tl 15). Vastustaja ei nõustu kaebajate väidetega, et vaidlustatud PT ei vasta ÜP-le ja PT andmise asemel oleks tulnud algatada DP. PT-ga kavandatav kaubanduskeskus, aadressiga Pae tn 70/72/74 asub Tallinna Linnavolikogu 21.10.2010 otsusega nr 238 kehtestatud Lasnamäe elamualade ÜP kohaselt keskuse alal. ÜP tekstilise osa lk-l 6 on selgitatud maakasutuse juhtotstarvet „keskus“ järgmiselt: „C – keskuse ala – üldplaneeringus linnaosa tõmbekeskust tähistav ala, kus on tihedalt põimunud korruselamute, ameti- ja valitsusasustuste, äri- ja büroohoonete, kultuuri- ja spordiasutuste, haljasalade, rekreatsioonialade jms maad.“ Kinnistut, millele vaidlustatud PT väljastati, ümbritsevad äri- ja kaubanduspindadega kinnistud – seega sobib kavandatav kaubanduskeskus piirkonda nii mahuliselt, otstarbelt kui hoonestuslaadilt. Pae tn 70/72/74 kinnistul asub ka praegu kaubandushoone. PT väljastamine oli õigustatud ning vastupidiselt kaebajate arvamusele valiti kohane menetlus. HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti 4(15)

3-18-1137 võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Samas said kõik huvitatud isikud oma vastuväiteid ja arvamusi PT menetluses avaldada – menetlus korraldati avatud menetlusena. Kaebusele on lisatud kavandatava 30.08.2016 kaubanduskeskuse eskiislahenduse avaliku arutelu protokoll (tl 39-40). Kaebajate väited, et tegemist on uue hoone ehitamise, mitte olemasoleva hoone laiendamisega ning et uue kavandatud hoone maht on suurem kui 33 protsenti olemasoleva hoone mahust, jäävad vastustajale arusamatuks. PT-s on selgelt öeldud, et need on antud hoone püstitamiseks, mitte laiendamiseks. Meelevaldne on kaebajate väide nagu ei võiks PT-d PlanS § 125 lg 5 alusel anda, kui olemasolevat hoonet laiendatakse üle 33 protsendi. PlanS § 125 lg 5 sätestab kohaliku omavalitsuse pädevuse lubada ehitada üks hoone ja seda teenindavad rajatised projekteerimistingimuste alusel detailplaneeringu koostamise kohustuse korral, mis hõlmab nii püstitamist kui laiendamist. Vastustaja ei nõustu kaebajatega, et vaidlustatud PT on ÜP-ga vastuolus seetõttu, et PT-ga ettenähtud haljastusprotsent on väiksem kui ÜP-ga lubatud. ÜP seletuskirja kohaselt võib üksikutel juhtudel kaaluda haljastuse protsendi vähendamist. Seega on põhjendatud 20 protsendist väiksem haljastusprotsendi lubamine – vaidlusalusel juhul on PT-ga haljastuse olemasolevat osakaalu suurendatud ning seda on PT-s ka selgitatud. Ühele kinnistule PT-ga (või ka DP-ga) ehitusõiguse andmisega ei lahendata kogu kvartali liikluskorralduse ja tänavate seisukorra probleeme, arvestades sealjuures, et vaidlusalusel kinnistul asub ka praegu kaubandushoone. Parema liikluslahenduse saamiseks tuleb koostada Pae tn 70/72/74 kinnistu ja selle lähiala liikluskorralduse lahendus kvartalisiseste ja -vaheliste teedevõrgustike parandamiseks ning vajadusel teedevõrgu täiendamiseks. Kõnealuses asukohas on Lasnamäe I mikrorajooni keskuse (praegu Pae asumi keskus) planeeringu kohaselt kahele poole jalakäijate teed ehk Pae promenaadi kavandatud tagasihoidliku mahuga kaubandushooned. Elurajooni rajamise ajal ei olnud parkimisprobleemi, mis on tekkinud autostumise tagajärjel. Kuna vajalikud parkimiskohad puuduvad ka kogu kvartali elamute juures ja oluliselt on kasvanud kvartalisisene liiklus, oli vajalik üle vaadata kogu kvartali liiklusskeem ja leida optimaalne lahendus. Seetõttu ei ole võimalik ehitada uut väikesemahulist kaubanduskeskust maapealse osa laiendamise teel, vaid eelkõige on mõistlik rajada maa-alune parkimiskorrus. PT näeb ette, et kaubanduskeskuse parkimine tuleb lahendada läbi parkla ehitamise keldrikorrusele. Kaebajad esitavad seoses liikluskorralduse ja parkimisega kaebuses selgelt eksitavaid ning absurdseid väiteid, väites näiteks, et PT-ga likvideeritakse ära osa parkimiskohti (kaebajate arvates 35 kuni 37 parkimiskohta) ning et suuremahuliste kaubavedude, teenindava personali ja külastajate sõidukite juurdepääs nähakse ette kohati elanike sõidukitele ettenähtud parkimiskohti läbides. Midagi sellist PT-st ei tulene. 04.09.2017 Tallinna linna ja OÜ BREM Kinnisvarahooldus vahel sõlmitud halduslepingu nr TKA128 lisas 1 on konkreetsete tingmärkidega näidatud, millises osas kolmas isik peab välja ehitama täiendavad avalikult kasutatavad parkimiskohad ja avalikult kasutatava juurdepääsutee – kõik see jääb väljapoole Pae tn 70/72/74 kinnistut. Uue projekteeritava ja ehitatava Pae tn 70/72/74 kaubanduskeskuse rajamisel ei vähene kinnistul parkimiskohtade arv, samuti mitte selle ümbruses. Parkimine on PT kohaselt, nagu eespool selgitatud, kavandatud keldrikorrusele, mille lahendus veel puudub, kuna PT on alles ehitusprojekti koostamise aluseks. Halduslepingu kohaselt rekonstrueerimiseks kavandatud tee laius on vastavalt ENSV ajal projekteeritule praegu ligikaudu 6 m ning selle tee on lähipiirkonna elanikud tihti kahelt poolt täis parkinud. Tallinna Kommunaalamet (kes on halduslepingus Tallinna linna esindajaks) otsustas, et tee on vajalik kaasajastada 7 m laiuseks ning vaja on rajada tee äärde vajalikud parkimiskohad. Liikluse 5(15)

3-18-1137 parandamiseks vähendatakse tee äärset mururiba, mis vastupidiselt kaebajate väidetele, ei ole praegu haljasalana kasutuses ega ka ei loeta haljasala hulka. Praegune olukord raskendab spetsautode ja avariimasinate juurdepääsu õhtusel ajal. Lugeda omaalgatuslikult teedele pargitud autode asukohti olemasolevateks parkimiskohtadeks, nagu kaebajad seda teevad, on vale. PT-ga kavandatava kaubanduskeskuse kõrval asub lisaks veel linnale kuuluv ligikaudu 400 m2 suurune avalik parkimisplats, mis on kavas rekonstrueerida – laiendada ligikaudu poole võrra. Pae tn 70/72/74 kinnistul asub juba praegu kaubanduskeskus, mida omakorda ümbritsevad teised kaubanduspindadega kinnistud. Samas on Tallinna Linnavolikogu 21.10.2010 otsusega nr 238 kehtestatud Lasnamäe elamualade ÜP menetluses piirkonna keskkonnamõjude hindamine juba läbi viidud. Kui aga ehitusloa taotlemise ajaks peaks ilmnema uusi asjaolusid, saab keskkonnamõju hindamise (KMH) algatamise üle otsustada ehitusloa menetluses (EhS § 42 lg 2). Kaebajad ajavad PT ehitusloaga segamini. PT on DP-ga sarnase üldistusastmega. Ehitise ohutust tagavad meetmed nähakse ette ehitamise aluseks olevas ehitusprojektis, lähtuvalt EhS §-s 8 sätestatud ohutuse põhimõttest.

3-18-1137 kooskõla sellega. Kohus nõustus vaidlustatud haldusaktis toodud vastavate põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 165 lg 2). OO-le, CCl-e ja SS-le kuuluvad kinnistud Pae tn 64-16, Pae tn 66-43 ja Paekaare tn 58-65 ei külgne PT-d saanud kinnistuga, vaid asuvad sellest sirgjooneliselt mõõtes ligikaudu 100 m kaugusel (vt Maa-ameti kaardirakendus) ning PT-ga ei ole ette nähtud nt kaebajate kinnistute juurde viivate tänavate sulgemist ega nende kinnistutel parkimist, samuti jääb kaebajate kinnistute ning PT saanud kinnistu vahele üks hoone (vastavalt siis kahe esimese puhul Pae tn 68 hoone (kortermaja ja kaubanduspinnad) ja kolmanda puhul Paekaare tn 60 hoone). RR elukoht on Paekaare tn 56-5, mis asub ligikaudu 150 m kaugusel PT-d saanud kinnistust ning nende kinnistute vahele jäävad Paekaare tn 58 ja Paekaare tn 60 hooned. FF elukoht on Punane tn 19-143, mis asub ligikaudu 75 m kaugusel PT saanud kinnistust ja mille vahele jääb Punane tn 21 kinnistu koos hoonega. Kummagi viimati nimetatud kaebaja kinnistu ei külgne PT saanud kinnistuga. Arvestades eeltoodut, ei ole eluliselt usutav muude kaebuses toodud negatiivsete mõjude jõudmine kõnealuste kinnistuteni. Samuti puudub neil subjektiivne õigus nõuda, et PT asemel lahendatakse ehitusõiguse andmisega seotud küsimused DP-ga. Seega jääb kaebajate OO, CC, SS, RR ja FF kaebus rahuldamata seetõttu, et subjektiivsete õiguste rikkumine on põhistamata ega ole eluliselt usutav. DD elukoht asub aadressil Paekaare tn 60 ja piirneb PT alaga. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et ehitusõigus teise isiku kinnistul määratakse PT asemel DP-ga. Seadusandja on sätestanud teadlikult ja selgetel õigus- ja majanduspoliitilistel eesmärkidel projekteerimistingimuste alusel reaalsete ehitusõiguste määramise menetluse ja selle läbiviimise seaduslikud eeldused. Nende eelduste täitmisel on ehitada soovival isikul subjektiivne õigus taotleda PT andmist, kuid sellest ehitisest puudutatud isikutel ei ole õigust nõuda oma õiguste kaitseks DP menetluse läbiviimist. Seadusandja on selliste tingimuste täitumisel teadlikult välistanud seadusega DP menetluses igaühele kuuluva võimaluse vaidlustada PT väljastamist avalikes huvides ja seetõttu ei ole kaebajal erinevalt DP menetlusest õigust vaidlustada PT väljastamise otsust ulatuses, millega ei riivata kaebaja subjektiivseid õigusi. Siinkohal nõustub kohus sisuliselt küll kaebaja väitega, et DP menetlus annab suuremad võimalused oma ja ka teiste isikute huvisid kaitsta. Samas ei tähenda selline tõdemus, et kaebajale tekiks sellest tulenevalt subjektiivne õigus konkreetsele menetlusliigile. Menetlusliigi esmane valiku õigus käsitletavas olukorras on seaduses sätestatud kriteeriumite täitmisel PT taotlejal. Selle teostamise võimalikkust (eelduste täitumist) ja õiguspärasust peab oma pädevuse piires enne PT andmise menetluse alustamist kontrollima planeerimisvolitust omav avaliku võimu asutus. Vale menetlusliigi valik haldusmenetluses saaks kaebaja subjektiivsete menetluslike õiguste (ka avalike huvide kaitsmise võimaluse) rikkumise kaasa tuua eelkõige juhul, kui PT andmise menetluse läbiviimise otsustamisel ei ole täidetud selle läbiviimiseks seadusandja määratud eeldused ja/või tulenevalt seadusest on ehitusõiguse määratlemiseks vajalik läbi viia DP menetlus. Ainult sel juhul jääb kaebaja ilma talle kuuluvatest seadusega tagatud menetluslikest õigustest. Kuna PT-le populaarkaebust esitada ei saa, siis jättis kohus käsitlemata kõik väited ja põhjendused, mis lähtuvad avalikust huvist ja teiste isikute (eelkõige piirkonna elanike) õiguste kaitsmisest. Kaebaja ei ole oma subjektiivsete õiguste rikkumist veenvalt põhistanud ega millegagi tõendanud. Kaebaja väited nt mürast ja ülemääraste ning leevendamatute kahjulike mõjude tekkimisest on olukorras, kus ehitusprojekt on koostamata ja ehitusluba väljastamata, ilmselgelt oletuslikud. Vaidlust ei ole selles, et PT anti ühe eraomandis oleva kinnistu hoonestamiseks ühe hoonega. Kuna kaebaja möönab kaebuses, et tegemist ei ole olemasoleva hoone (kaubanduspindade) laiendamisega, vaid uue hoone püstitamisega, on asjakohatud kaebaja väited seoses üle 33 protsendi laiendamist käsitlevate normidega. 7(15)

3-18-1137 Ühe kinnistu PT-ga ega ka alternatiivina DP-ga ei lahendata kogu ümbritseva kvartali parkimisega liikluskorralduse probleeme, mis on tingitud kunagiste planeerimispõhimõtete järgi planeeritud elukeskkonna sobimatusest muutunud elustandardite ja -keskkonnaga. Avalik võim ei saa eraomandis kinnistule, omaniku tahet eirates, määrata pelgalt avalikust huvist lähtuvat ehitusõigust ja viia selle määramiseks läbi planeerimismenetlusi. Lisaks tuleks sellisel juhul enamasti planeerimismenetluse alusel läbi viia avalike huvide rahuldamiseks ka sundvõõrandamismenetlus. On tõsi, et PT-ga ei tohi neid probleeme ka oluliselt suurendada või muuta lahendamatuteks või võtta vastu lahendust, mis oleks vastuolus kehtivate õigusnormidega. Praegusel juhul on vastustaja otsustanud lahendada eraldi menetlustes eraomandis oleval kinnistul uue ehitise püstitamise vana asemel (PT menetlus) ning peamiselt avaliku kasutusega või linna omandis oleval alal parkimis- ja liiklusprobleemid, mille olemasolu osas vaidlus puudub (DP menetlus). Selline otsus on otstarbekuse otsus ja kohtul puudub vastavalt seadusele ja väljakujunenud kohtupraktikale õigus sellistesse avaliku võimu otsustesse sekkuda. PT-ga planeeritav ala on reeglina üks kinnistu, mitte elamukvartal. Ometi leiab kaebaja sisuliselt, et kolmandad isikud peaksid oma kulul lahendama kogu kvartali liikluskorralduse- ja parkimisprobleemid. Selline nõue ei vasta ilmselgelt õigusnormidele ja eraomanike põhiseadusega tagatud õigusele oma omandi vabaks kasutamiseks. PT ülesanded on siinkohal toodud EhS § 26 lg-s 4 (vrd PlanS § 126 lg 1) ja nende hulka ei kuulu laiemate alade liiklus- ja parkimiskorralduse lahendamine. Riigikohus on korduvalt selgitanud ulatusliku kaalutlusõigusega planeerimisotsuste kohtuliku kontrolli piire, märkides, et kohus ei teosta erinevate huvide kaalumist haldusorgani eest, ei muuda planeeringulahendust haldusorgani asemel ega otsusta planeeringulahenduse otstarbekuse üle (lahendid nr 3-3-1-23-16, nr 3-3-115-08, nr 3-3-1-8-02, nr 3-3-1-9-98 jt). Suur osa kaebaja väidetest on seotud otstarbekuse küsimusega ehk kohtuliku kontrolli alt välja jäävate kaalutlustega. Kohus saab lahendada õiguslikku vaidlust, mitte teha haldusorgani eest otstarbekuse otsustusi. Krundi kavandatav haljastusprotsent (11,3 protsenti) ei ole vastuolus Lasnamäe ÜP-ga. Toodud ÜP sõnastusest nähtub, et see võimaldab haljastustingimuste määramisel kaalutlusõigust. Vastustaja on põhjendatult arvestanud olemasolevat olukorda PT-ga hõlmatud alal, kus senine haljastusprotsent oli 9,8 ja mille üle vaidlus puudub. Seega suurendatakse PT-ga kinnistul võrreldes olemasoleva olukorraga haljastuse osakaalu. See, kuidas olemasoleva olukorraga võrreldes olukorra mõningane paranemine kaebaja subjektiivseid õigusi saaks kahjustada, kaebusest ei nähtu. Kaebajal puudub sellises olukorras õigus nõuda, et haldusorgan tema kinnisasja väidetava väärtuse tõstmiseks, ilma olemasolevat olukorda ja kolmanda isiku huve arvestamata, kehtestaks ÜP-s ettenähtud minimaalse haljastuprotsendi kolmanda isiku kinnistule. Vastustaja kaalutlused haljastusprotsendi määramisel on arusaadavad ja mõistlikud ning vastustaja ei ole teinud kaalutlusviga ÜP-s lubatud erandi rakendamisel. Kaubanduspindadega seotud parkimine tuleb lahendada oma kinnistul ning see peab vastama Tallinna linna kehtestatud parkimise arengukavale (vt PT p 9.6). Parkimise viimine PT kohaselt suures osas maa-alusele korrusele leevendab eelduslikult ka piirkonna parkimisprobleemi, sest vähendab uue keskuse kasutajate vajadust parkida liiklemiseks mõeldud avaliku kasutusega tänavatel, kus sooviks parkida ka kaebaja. Õigus parkida avalikul tänaval selleks liikluskorraldusega ettenähtud tingimusi täites on kõigil sõidukite omanikel ja kasutajatel, kuid see ei tähenda, et parkimiskohtade nappuse tingimustes oleks kellelegi antud eelis tulenevalt nende elukohast. Vastustaja on siinkohal õigesti välja toonud, et parkimisprobleem, millele viitab kaebaja, on tekkinud kaebaja elukohas eelkõige sellest, et selle ehitamisel ja planeerimisel ei olnud võimalik arvesse võtta tänaseks kujunenud autostumise taset. Nimetatud probleemi võimalikult optimaalseks lahendamiseks on vastustaja põhjendatult pidanud õigemaks suurema maa-ala kohta vastavaid küsimusi üldisemalt lahendava planeeringu 8(15)

3-18-1137 koostamist ja kehtestamist. Kohtul ei ole alust kahelda, et PT-s ettenähtud parkimiskorruse projekteerimine ja ehitamine on ehitustehniliselt võimalik. Selle täpsem lahendus nähakse ette ehitusprojektis. Lisaks vähendavad kavandatavad jalgrattaparklad teataval määral vajadust tulla kaubanduskeskusesse autoga. Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja väide, et juhul, kui liikluskorralduse ja parkimise probleemid lahendatakse eraldi menetluses, pole kaebajal võimalust kaasa rääkida. Kui liikluskorralduse ja parkimise lahendus kvartalis kaebajat otseselt puudutab, tuleb tagada talle ärakuulamise võimalus. Kaebaja ei ole viidanud, millisel õiguslikul alusel ta peaks olema kaasatud halduslepingu, mille pooleks ta ei ole, sõlmimise menetlusse. Samuti ei ole kohtule, kehtivat õigust arvestades arusaadav, mil viisil välistab sõlmitud haldusleping kaebaja kaasamise kolmandate isikute kinnistu piirest väljas asuvate tänavate ja tehnovõrkude ehitamise võimaldamiseks toimuvatesse menetlustesse. Lisaks ei projekteerita ega ehitata taristut vahetult halduslepingu alusel. Keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) kõnealusele piirkonnale on tehtud Lasnamäe ÜP menetluses, milles vaidlus puudub. Kaubanduskeskus asendatakse uuega, s.t ei toimu avaliku kasutusega ja teistsuguse mõjuga objekti ehitamist tühjale maa-alale. Seetõttu on vastustaja põhjendatult jätnud korduva hindamise tegemata ning selgitanud kohtumenetluses, et kui KMH vajadus selgub ehitusloa menetluses, siis see tehakse vastavalt EhS § 42 lg-s 2 sätestatule. Paepinnase lõhkamisega seotud riske saab adekvaatselt hinnata alles ehitusprojekti koostamisel, kuna PT eesmärgiks ei ole anda ehitustehnilist lahendust maa-aluse korruse rajamiseks ja sellega võimalikult kaasnevate lõhkamiste ohutusmeetmeid. Ehitamisel ajutiselt tekkivat täiendava müra täielikku vältimist piirkonnas, mis häirib väidetavalt kaebaja kodurahu, ei saa käsitleda sellise subjektiivse õigusena, mis välistaks PT väljastamise. Kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka kaebaja väited inimesele kahjuliku radooni võimalikust vabanemisest ehitamise käigus. Sisuliselt on need väited ka paljasõnalised ja väheusutavad osas, mis puudutab radoonikoguse ületamist väljaspool ehitatavat hoonet (vabas õhus). Kohtule ei ole esitatud andmeid, et ehituse alal asuksid tõenäoliselt mingid erakordselt suured, seni avastamata radooni leiukohad, ja seega ei ole kohtul võimalik kaebaja väiteid välisõhus ehituse käigus levima hakkava kahjuliku radoonikoguse osas usutavaks pidada. Kaebaja ei ole viidanud ka õiguslikule alusele, millest tulenevalt peaks võimalik radooni eraldumine välisõhku ehitamise käigus, kaasa tooma PT väljastamisest keeldumise. PT eesmärgiks on projekteerimiseks tingimuste andmine, mitte projekteerimine, mille käigus koostatakse ehitusprojekt ja nähakse ette meetmed ehitamise ja ehitise ohutuse tagamiseks. Kavandatavas ehitises radooni põhjustatava võimaliku kahju vältimiseks vajalikud ehitustehnilised lahendused nähakse ette ehitusprojektis, kuid need seonduvad rajatava kaubanduskeskuse kasutajatele nõuetekohase keskkonna tagamisega. Kuivõrd haldusorgan on PT menetluses kuulanud ära piirkonna elanike ja ettevõtjate arvamuse ja vastuväited ning põhjendanud nende arvestamata jätmist, ei järeldu sellest kaebaja menetluslike õiguste rikkumine. Vastustaja on põhjendanud oma seisukohti ja ainuüksi nende erinemine kaebaja omadest ei tähenda kaebaja õiguste rikkumist. Seejuures ei ole kaebaja ise toimunud PT menetluses enda nimel arvamust avaldanud, vaid seda on teinud korteriühistu, mille liige kaebaja on.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-18-1137 projekteerimistingimuste õiguspärasust, hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata OO, CC, SS, FF ning RR kaebuse ning ei ole täitnud oma põhjendamiskohustust, miks nimetatud kaebajate osas ei ole kaebuse rahuldamine põhjendatud. Kaebajad jäävad oma halduskohtule esitatud seisukohtade juurde, märkides täiendavalt järgmist. Nii OO, CC, SS, FF kui ka RR elukohad asuvad kõik Pae tn 70/72/74 kinnistu vahetuses läheduses ning on ilmselge, et nimetatud kinnistule oluliselt mahukama kaubanduskeskuse rajamine (mis toob kaasa müra ja liikluskoormuse kasvu Pae asumis), mõjutab ka nimetatud kinnistute omanike subjektiivseid õigusi nagu omandiõigus ning perekonna- ja eraelu puutumatus. Samuti tulenevad kaebajate subjektiivsed õigused Lasnamäe elamualade ÜP-st. Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-87-16 käsitlenud kaebeõigust ning leidnud: "Naaberkinnistul asuvate hoonete kaugus isiku kinnistust ei ole selline, et tema omandiõiguse negatiivse mõjutamise saaks täielikult välistada. Ka väheintensiivsed õiguste riived on halduskohtus vaidlustatavad (HKMS § 44 lg 1)". Apellantidele tuleneb nimetatud Lasnamäe ÜP-s sätestatud punktist subjektiivne õigus nõuda, et kõrvalasuva kinnistu planeeringu kehtestamisel peetakse kinni õigusaktides sätestatud normidest ning et kvartali arendamisel on positiivne mõju kaebajate kinnistutele. Sama kehtib ka parkimisnõuete osas. 03.04.2019 toimunud kohtuistungil juhtisid kaebajad kohtu tähelepanu asjaolule, et kuigi 04.05.2018 väljastatud PT p-des 1-9.8 on ette nähtud kohustuslikud tingimused, millega OÜ BREM Kinnisvarahooldus peab kaubanduskeskuse püstitamisel arvestama, puuduvad PTs punktid, mis käsitleks radooni levimise ohu takistamise meetmeid. Ka Lasnamäe elamualade ÜP seletuskirja p 3.6 kohaselt on Lasnamäe linnaosas pinnakate õhuke, mistõttu võib radoon välisõhku sattuda ning seletuskirjas on rõhutatud uuringute vajalikkust. Seega on Pae tn 70/72/74 kaubanduskeskuse püstitamiseks väljastatud PT on vastuolus Lasnamäe elamualade ÜP-ga, millest tulenevalt on kohus ebaõigesti jätnud rahuldamata põhjusel, et subjektiivsete õiguste rikkumine on põhistamata ega pole eluliselt usutav. Halduskohtumenetluses kehtib uurimispõhimõte (HKMS § 2 lg 4), mida kohus on praegusel juhul rikkunud. Kui kohus pidas vajalikuks teatud asjaolude tõendamist, siis uurimispõhimõttest lähtuvalt oleks pidanud kohus apellantidele kui menetluses selgemalt nõrgemal positsioonil olevale poolele (Tallinna linn vs kohalikud elanikud) seda selgitama või ise vajalikke tõendeid koguma. Kohus peab kontrollima, kas haldusakt vastab igakülgselt esitatavatele nõuetele ja on õiguspärane nii vorminõuete kui ka välja selgitatud asjaolude ja põhistuste osas. Riigikohus on oma lahendi nr 3-3-1-80-05 punktis 8 välja toonud, et uurimisprintsiibi peamine eesmärk on tagada, et olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et protsessiosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid. Ehkki kaebajatel ei pruugi olla subjektiivset õigust konkreetsele menetlusliigile (DP menetlusele), oleks pidanud kohus kontrollima kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist PT andmisel. Seda aga kohus oma otsuses teinud ei ole. Kohus on ebaõigesti järeldanud, et PlanS § 125 lg 5 p-st 1 tulenevate eelduste täidetuse hindamine on haldusorgani ulatusliku diskretsiooni osa, mille kohtulik kontroll on piiratud.

10(15)

3-18-1137 Apellandid justkui arvaksid, et PT kehtima jäädes hakkaksid Pae tn 70//72//74 kinnistul toimuma pidevalt lõhkamistööd. Lõhkamistööde vajadus ja tehnilised võtted otsustatakse ehitusprojekti koostamise staadiumis, mitte PT-s. Tänapäeval on võimalik rakendada tehnilisi meetmeid lõhkamistööde võimalikult ohutuks läbiviimiseks. Juhul, kui ehitusprojekti staadiumis otsustatakse, et vaja on teostada lõhkamistöid, oleks see ühekordne tegevus ega saaks kuidagi apellantide korterite väärtust kahandada. Lasnamäe elamualade ÜP kehtestati Tallinna Linnavolikogu 21.10.2010 otsusega nr 238, mil tõesti ei olnud Tallinna pinnase radoonisisaldust terviklikult veel kaardistatud. Küll aga kaardistati see 2015. a1. Olenemata sellest, mida näeb radooniohu kohta ette 2010. a kehtestatud Tallinna elamualade ÜP, jääb arusaamatuks, kuidas võiks Pae tn 70/72/74 kinnistu radoonisisaldus apellante ohustada. OÜ BREM Kinnisvarahooldus on taotlenud PT endale kuuluvale kinnistule olemasoleva amortiseerunud kaubanduskeskuse asemele uue moodsama kaubanduskeskuse rajamiseks. Apellantide huvi säilitada status quo ei saa lihtsalt niisama üles kaaluda kolmanda isiku omandiõigust ja soovi seda asjakohaselt teostada. Mis puudutab halduskohtu uurimiskohustust, siis halduskohus on selle täitnud. Halduskohtu kohustus oli välja selgitada, kas vaidlusaluste PT väljastamisega võidi rikkuda apellantide subjektiivseid õigusi. Apellandid pole suutnud oma väiteid nende subjektiivsete õiguste rikkumise kohta põhistada teistmoodi kui üldsõnaliste deklaratsioonidega. Halduskohus on otsuse p-s 15 õigesti leidnud, et suur osa kaebajate väidetest on seotud otstarbekuse küsimusega ehk kohtuliku kontrolli alt välja jäävate kaalutlustega ning kohus saab lahendada õiguslikku vaidlust, mitte teha haldusorgani eest otstarbekuse otsustusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

CC,

SS,

11(15)

3-18-1137 siiski ehitusluba, mille saamiseks tuleb koostada ehitusprojekt (EhS § 26 lg 1, § 38). PlanS § 125 lg 5 annab haldusorganile kaalutlusõiguse. Siinkohal tuleb lisaks eeltoodud normi rakendamise eelduste täidetusele kaalutlusotsuse tegemisel arvestada ka haldusmenetluse üldpõhimõtetega (HMS § 5 lg 2 – menetlusökonoomia). Halduskohus on õigesti järeldanud, et täidetud on PlanS § 125 lg 5 p-st 2 tulenevad eeldused PT andmiseks. Samuti on halduskohus välja toonud, et haldusaktis on viidatud Lasnamäe ÜP-le ja hinnatud kooskõla sellega. HKMS § 165 lg 2 näeb ette, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Seega oli korrektne, et halduskohus kinnitas, eelnimetatud HKMS sättele viidates, vaidlustatud haldusaktis toodud põhjendustega nõustumist ega korranud neid üle. Asjaolu, et kaebajad kohtu seisukohaga ei nõustu, ei tähenda, et kohus oleks jätnud PT õiguspärasuse ning kaalutlusõiguse piiride ja kaalutlusreeglite järgimise kontrollimata. Ka on õige vastustaja seisukoht, et halduskohus on uurimiskohustuse täitnud. Kaebajate väited on enamjaolt seotud otstarbekuse aspektiga, mistõttu väljuvad need kaalutlused kohtuliku kontrolli alt (HKMS § 158 lg 3).

3-18-1137 PT p-de 9.1 ja 9.5 järgi peab haljastust olema ligikaudu 11 protsenti (täpsustub ehitusprojekti koostamise käigus), millele lisaks tuleb kinnistuga piirnevale Pae asumi jalakäijate promenaadile kavandada konteinerhaljastust (s.o maapinnaga ühendamata haljastust), kompenseerimaks maapinnaga ühendatud haljastuse väiksemat protsenti võrreldes Lasnamäe ÜP-s ettenähtuga. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav, kuidas kaasneks PT-ga DD omandis oleva kinnistu väärtuse vähenemine, pidades silmas, et senisega võrreldes kavandatakse Pae tn 70/72/74 kinnistul maapinnaga ühendatud haljastuse osakaalu suurendamist ja lisaks nn konteinerhaljastuse rajamist kinnistuga külgnevale alale. Eelnevat arvestades ei riku PT-s kindlaksmääratud haljastuse tingimused DD õigusi.

3-18-1137 põhjendatud ja mõistlik probleemi võimalikult optimaalseks lahendamiseks suurema maa-ala kohta vastavaid küsimusi üldisemalt lahendava planeeringu koostamine ja kehtestamine. Nimetatud lahenduste väljatöötamisel on apellandil võimalik kaasa rääkida. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et PT-s kirjeldatud liiklus- ja parkimiskorralduse lahendus ei kahjusta DD huve.

14(15)

3-18-1137

(allkirjastatud digitaalselt)

15(15)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.