Liburna OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 09.04.2018 otsusele nr 12.2-3/022032-15
Menetlusosalised
Kaebaja – Liburna OÜ, volitatud esindaja Meelis Krautmann Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Mari-Liis Reidi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 01.04.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Liburna OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Liburna OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 01.04.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-1276 muutmata.
2.Menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.10.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-18-1276 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliameti (MTA) 10.07.2015 maksuotsusega nr 12.2-3/022032-13 kohustati Liburna OÜ-d tasuma käibemaksu 112 867,67 eurot. Liburna OÜ vaie jäeti MTA 02.09.2015 vaideotsusega nr 6-1/2946-2 rahuldamata. Liburna OÜ esitas halduskohtule kaebuse, mis jäeti Tallinna Halduskohtu 16.01.2017 otsusega haldusasjas nr 3-15-2437 rahuldamata. Halduskohtu otsus jõustus 05.02.2018, mil Riigikohus jättis Liburna OÜ kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Liburna OÜ esitas 23.02.2018 MTA-le taotluse, milles palus: 1) kustutada arvestuslikud intressid sõltuvalt perioodist alates 21.06.2013 ja 21.07.2013 kuni 2018. a veebruarini, kuna intresside suurus ei arvesta Liburna OÜ maksevõimelisust ja tehingute käibemaksuga maksustamisest tekkinud ebamõistliku suurusega kahjumit nii tehingute lõikes kui ka majandusaastate 2013-2016 lõikes; 2) alternatiivselt kustutada arvestuslikud intressid, mis on arvestatud perioodil 06.06.2014-10.07.2015, kontrollimenetluse viivituse tõttu; 3) alternatiivselt kustutada arvestuslikud intressid, mis on arvestatud perioodil 25.09.201605.02.2018 kohtumenetluse ebamõistliku pikkuse tõttu; 4) pärast intresside kustutamist koostada intressinõue ülejäänud arvestuslike intresside kohta ja lisada intressinõue ajatamisgraafikusse ühes ajatamise perioodil intressi määra vähendamisega kuni 50%. MTA rahuldas 09.04.2018 otsusega nr 12.2-3/022032-15 Liburna OÜ taotluse osaliselt ning kustutas intressi perioodi 29.11.2014-10.07.2015 eest summas 15 114,13 eurot. Otsuse põhjendused: Maksukorralduse seaduse (MKS) § 114 lg-st 3 tulenevalt võib maksuhaldur kustutada intressivõla, kui selle sissenõudmine oleks lootusetu või ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude, sh vääramatu jõu tõttu, või kui tulumaksuvõlg tekkis maksukohustuslase vara realiseerimisest kolmanda isiku võla tagatisena täitemenetluses või pankrotimenetluses. Kuna Liburna OÜ maksuvõla puhul pole tegemist tulumaksuvõlaga, tuleb analüüsida, kas intressi sissenõudmine on lootusetu või ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude tõttu. Rahandusministri 02.05.2002 määrusega nr 61 kehtestatud „Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise korra“ § 5 kohaselt on sissenõudmise lootusetusele tuginedes võimalik maksuvõlga kustutada vaid füüsiliste isikute puhul. Samuti pole tegemist olukorraga, kus maksuvõla sissenõudmine oleks ebaõiglane. Tehingute korrektset fikseerimata jätmist ei saa pidada maksukohustuslasest mitteolenevaks asjaoluks. Liburna OÜ halb majandusseis on otseselt seotud äriühingu enda majandustegevuses tehtud otsustega. Määruse nr 61 § 51 lg-st 2 tuleneb, et kui isik taotleb maksuvõla kustutamist maksuvõla sissenõudmise ebaõigluse tõttu, tuleb taotluses esitada asjaolud, mis seavad isiku konkreetses situatsioonis teise maksukohustuslasega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Kõik maksukohustuslased, kes oma maksukohustust õigeaegselt ei tasu, peavad maksma intressi. Kaasa arvatud siis, kui maksukohustus jäetakse tasumata kohtumenetluse ajal. Maksukohustuse tasumata jätmine oli Liburna OÜ enda tahe, millest tulenevalt kandis ta riisikot, et kui kohus jätab kaebuse rahuldamata, tuleb õigeaegselt tasumata maksukohustuselt arvestatud intressi tasuda pikema perioodi eest. Seega ei saa Liburna OÜ tugineda asjaolule, et kohtumenetlus oli ebamõistlikult pikk. 2(7)
3-18-1276 Liburna OÜ suhtes läbi viidud kontroll kestis 06.03.2014-10.07.2015, kokku 492 päeva. Mõistlikuks maksumenetluse kestvuseks on 268 päeva. Maksuhaldur ei teostanud menetlustoiminguid kokku 224 päeval ning see viivitus ei olnud tingitud menetlusega seotud asjaoludest. Maksumenetlus oleks pidanud lõppema 28.11.2014. MTA põhjendas 29.05.2018 vaideotsuses nr 6-1/4086-3 täiendavalt järgmist. Seoses Liburna OÜ-le tehtud maksuotsusega on Tallinna Ringkonnakohus 06.12.2017 kohtuotsuses asjas nr 3-15-2437 leidnud, et nii kauba eksporti kui kauba ühendusesisest müüki ja selle Eestist väljatoimetamist peab tõendama müüja. Tarnetingimuse EXW kasutamine, mille järgi müüja kohustus on teha kaup ostjale enda juures kättesaadavaks ning ostja pidi kaubale järele tulema ja selle ühenduse territooriumilt välja toimetama, ei vabasta Liburna OÜ-d kohustusest tõendada, et kaup on ühenduse tolliterritooriumilt faktiliselt välja viidud. Tehingute korrektse fikseerimata jätmise all pidas maksuhaldur silmas seda, et Liburna OÜ ei hoolitsenud kauba väidetaval eksportimisel ekspordi tõendamiseks vajalike dokumentide kogumise ja säilitamise eest, mille puhul seadus paneb tõendamiskoormuse kauba müüjale. Maksuhaldur jättis põhjendatult kustutamata intressi kohtumenetluse aja eest. Liburna OÜ ei saanud küll kohtumenetlust kiirendada, kuid see ei tähenda, et kohtumenetluse aja eest arvestatud intressi puhul on tegemist maksukohustuslasest mitteoleneva asjaoluga, mis on MKS § 114 lg 3 järgi maksuvõla kustutamise eelduseks. Liburna OÜ-l oli võimalik vältida intressikohustuse suurenemist, tasudes maksukohustuse kas maksuotsuse tegemise järgselt või hiljemalt peale vaideotsuse tegemist, või vähendada intressikohustust 50% võrra, taotledes maksuvõla tasumise ajatamist.
2.Liburna OÜ esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles MTA 09.04.2018 otsuse tühistamist osas, millega kaebaja 23.02.2018 taotlus jäeti rahuldamata, ning maksuhalduri kohustamist vaadata 23.02.2018 taotlus uuesti läbi ja otsustada intresside kustutamine. Käibemaksuseaduse (KMS) mõtte järgi on kaupade müüja käibemaksu koguja, s.t ta kogub kokku ostja poolt talle kaupade müügilt hinna lisana tasutud käibemaksu, deklareerib kogutud maksu ning kannab üle riigile. Praegusel juhtumil ei ole kaebaja käibemaksu, mida temalt maksuotsusega nõutakse, müüjalt saanud. Järelikult ei ole kaebaja käibemaksu arvel rikastunud, vaid peab käibemaksu tasuma omavahenditest, mis suurendab kauba omahinda ja vähendab märkimisväärselt kaupade müügist saadavat kasumit. Seega kahjustab käibemaks ja sellelt arvestatud intress kaebaja konkurentsivõimet teiste maksukohustuslastega võrreldes. Käibemaks koos intressiga koormab kaupu, mida kasutatakse kaebaja ettevõtluses, mitte aga tarbimises. Ekspordi toimumise tõendamatus tekkis ostja poolt lepinguliste kohustuste mittenõuetekohasest täitmisest, mida ei saanud enam kõrvaldada täiendavate dokumentide esitamisega maksuhaldurile või kohtule. Määratud käibemaks ja sellelt arvestatud intress on ilmselgelt ebaõiglased, sest viivad kaebaja majandusaastad alates 2016. a-st kahjumisse ja vähendavad 2017. a kasumit. Maksuhaldur pole põhjendanud, miks tema hinnangul ei ole tegemist ebaõiglase olukorraga. Põhjendamatu on maksuhalduri poolt tugineda asjaolule, et tehingute korrektset fikseerimata jätmist ei saa pidada maksukohustuslasest mitteolenevaks asjaoluks. Tehingud olid võlaõiguslikult viidud läbi korrektselt ja kaubad olid pooltele tarnitud. Maksuõiguslikult ei võimaldatud kohaldada 0% määra, sest eksport polnud nõuetekohaselt tõendatud. Kaebaja ei saanud tehingute tegemisel seda asjaolu ette näha. Kaebaja oli samade tehingupartneritega teinud tehinguid ka varem ja samal perioodil, tehingute käive moodustab mitmeid miljoneid eurosid. Sellise käibe puhul ei saa rääkida tehingupartnerite ebaõigest valikust.
3(7)
3-18-1276
3.Tallinna Halduskohus jättis 01.04.2019 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus MTA 09.04.2018 otsuse ja 29.05.2018 vaideotsuse põhjendustega (HKMS § 165 lg 2). Maksuhaldur võib kustutada erandlikel asjaoludel tekkinud ebaõiglase maksukohustuse, kusjuures määruse nr 61 § 51 lg 2 kohaselt tuleb need asjaolud esitada ja tõendada maksuvõla kustutamist taotleval isikul endal. Kaebaja pole väitnud ega tõendanud selliste erandlike asjaolude esinemist, mille tõttu oleks maksu sissenõudmine konkreetsel juhul kaebajast mitteolenevatel põhjustel ebaõiglane. Maksuvõla kustutamiseks ei anna alust kaebuses viidatud kaebaja maksuvõla tekkimise asjaolud ega maksu- ja kohtumenetluse pikkus. Kaebaja maksuvõlg ja sellelt arvestatud intressi tekkimine on otseselt seotud asjaoluga, et kaebaja ei vormistanud oma majandustegevuse raames tehinguid korrektselt. Ekspordideklaratsioonid tunnistati kehtetuks mh põhjusel, et kaebaja ei esitanud ühtegi tõendit (lepinguid, kauba üleandmis-vastuvõtuakte, saate- või veoselehti), mis kinnitaks vaidlusalustele tühistatud ekspordideklaratsioonidele märgitud kauba väljavedu Eestist. Jättes hoolitsemata ekspordi tõendamiseks vajalike dokumentide kogumise ja säilimise eest, ei saa kaebaja väita, et ta ei saanud ette näha, et tal ei võimaldata nende tehingute osas kohaldada 0%-ga käibemaksumäära. Kaebuses rõhutatud asjaolu, et kaebaja on samade partneritega teinud tehinguid ka varem, ei oma kirjeldatud kontekstis määravat tähtsust. Kaebaja halb majandusseis ei ole temast mitteolenev asjaolu. Vastustaja leiab õigesti, et kaebaja taotluse rahuldamine mitte ei likvideeri ebaõiglust, vaid tekitaks seda, sest nii võrdsustaks maksuhaldur kaebaja põhjuseta korrektsete maksukohustuslastega või eelistaks teda maksukohustuslastele, kelle maksuvõlga pole sarnases olukorras kustutatud. Maksuhaldur on 224 päeva osas intressinõuet juba vähendanud. Ülejäänud menetlusaega – 268 päeva – on maksuasja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud pidada mõistlikuks. Lisaks leidis maksuhaldur õigesti, et kaebajal oli võimalus vältida intressikohustuse suurenemist kohtumenetluse ajal.
4.Liburna OÜ palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 01.04.2019 otsus tühistada ning saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks teises koosseisus. Kaebaja pöördus halduskohtusse kaebusega maksuotsuse peale 24.09.2015 ja kohtumenetluses tehtud lahend jõustus Riigikohtu 05.02.2018 määrusega. Seega kestis kohtumenetlus 2 aastat, 4 kuud ja 12 päeva. Mõistlik kohtumenetluse aeg oleks olnud 1 aasta. Kohtumenetluse ebamõistlik pikkus saab olla muu asjaolu, mida on võimalik lugeda ebaõiglaseks MKS § 114 lg 3 mõttes. Kaebaja ei saanud kohtumenetluse pikkust mõjutada. Viivitus toimus kohtuasjas nr 3-15-2437. Nimetatud haldusasja lahendas esimese astme kohtus halduskohtunik Indrek Andreas Paukštys. Esimeses astmes menetleti asja 28.09.201516.01.2017. HKMS § 13 lg 2 sätestab, et kohtunik ei või haldusasja lahendamises osaleda ja ta peab end taandama, kui ta on osalenud haldusmenetluses, millest tekkis asjas lahendatav vaidlus. Seega on üks ja sama kohtunik osalenud asja nr 3-15-2437 ja käesoleva asja lahendamisel. Halduskohus pidi võtma seisukoha, kas kohtumenetlus haldusasjas nr 3-152437 oli ebamõistlikult pikk ning kas selle tõttu on põhjendatud intresside kustutamine MKS § 114 lg 3 alusel. Halduskohus jättis analüüsimata kaebaja väite kohtumenetluse ebamõistliku pikkuse kohta. See on mõistetav, sest kohtunik oleks pidanud analüüsima ja hindama enda 4(7)
3-18-1276 tööd teise asja arutamisel. HKMS § 13 lg 2 kohaselt oleks kohtunik pidanud ennast taandama. Kuna kohtunik end ei taandanud, esineb halduskohtumenetluse põhimõtete oluline rikkumine, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. HKMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt tühistab ringkonnakohus sellisel puhul halduskohtu lahendi apellatsioonkaebuse ja vastuväidete põhjendustest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks halduskohtusse. Õiged pole ka teised halduskohtu põhjendused, sest need võisid olla mõjutatud sellest, et halduskohtunik oli seotud varasema lahendiga. See kumab läbi kohtuotsuse põhjendustest. Halduskohus märgib, et ekspordideklaratsioonid tunnistati mh kehtetuks põhjusel, et kaebaja ei esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitas kauba väljavedu Eestist. Tegelikult see nii polnud. Ekspordideklaratsioonid tühistati, sest kaebajal ei olnud esitada ekspordideklaratsiooni kauba piiriületuse märkega. Kohus on püüdnud leida otsuses asjaolusid, et näidata kaebajat kõige eest vastutavana. Kaebaja esitas 05.09.2019 täiendavad seisukohad, viidates Euroopa Kohtu seisukohale asjas nr C-127/18, millest nähtub, et kuna kaebajale pole tehingute eest käibemaksu makstud, võib ta vähendada enda maksustatavat käivet. Maksuhaldur ei saa käibemaksuna koguda suuremat summat, kui maksukohustuslane sai. Kuna käibemaksudirektiiv lubab käibemaksu mittesaamisel maksustamisest loobuda, kinnitab see üheselt, et käibemaksu kogumine maksumaksjalt, kellele ei ole tehinguhinnas käibemaksu tasutud, on ebaõiglane ja vastuolus neutraalsuse põhimõttega. Seega on ka intressi nõudmine summalt, mis ei vabasta kaebajat täielikult majandustegevuse raames tasumisele kuuluva käibemaksu koormast, äärmiselt ebaõiglane.
5.Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuniku taandamine ei ole põhjendatud. Kaebaja ei esitanud seda taotlust halduskohtus, kuigi oli asja arutava kohtuniku isikust teadlik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning järgib neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.HKMS § 13 lg 2 kohaselt ei või kohtunik haldusasja lahendamises osaleda ja peab ennast taandama, kui ta on osalenud haldusmenetluses, millest tekkis asja lahendatav vaidlus. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud normi ei saa tõlgendada laiendavalt, hõlmates haldusmenetluse mõistega ka kohtumenetluse. Asjaolu, et kohtunik on osalenud sama isikuga seotud varasema kohtuasja lahendamisel, ei piira tema õigust lahendada tulevikus sama isiku teisi kohtuvaidlusi. Seega ei ole HKMS § 13 lg-s 2 sisalduv absoluutne taandamise alus kohaldatav ning kohtuotsus ei kuulu tühistamisele HKMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Teatud juhtudel ei saa välistada, et isikul võib varasema vaidluse lahendamise tõttu sama kohtuniku poolt tekkida kahtlus kohtuniku erapooletuses. Kuid sellisel juhul tuleb lähtuda HKMS § 13 lg-st 1, mille järgi kohaldatakse kohtuniku taandamise suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 23-30. TsMS § 23 p 7 kohaselt ei või kohtunik asja menetleda ja peab ennast taandama, kui esineb muu asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi asjaolu, et kaebuses on püstitatud küsimus varasema kohtumenetluse pikkuse kohta, ei ole veel TsMS § 23 p 7 kohaldamise 5(7)
3-18-1276 aluseks. Käesoleval juhul on halduskohtunik asja lahendanud õigesti ning põhjendatud pole kaebaja seisukoht, et otsuse põhjendustest kumab läbi kohtuniku mõjutatus varasemast lahendist. Kohtu seisukoht, et ekspordideklaratsioonid tunnistati kehtetuks muu hulgas põhjusel, sest kaebaja ei esitanud kauba Eestis väljavedu kinnitavat tõendit, ei näita kohtuniku erapoolikust. Sama seisukohta on väljendatud nii 10.07.2015 maksuotsuses kui ka haldusasjas nr 3-15-2437 tehtud jõustunud kohtuotsustes. Kaebaja püüab uuesti avada vaidlust 10.05.2015 maksuotsuse õiguspärasuse üle. Lisaks juhib ringkonnakohus tähelepanu TsMS § 25 lg-le 1, mille kohaselt ei või menetlusosaline kohtuniku taandamise avaldust esitada TsMS § 23 p-s 7 ettenähtud juhul, kui ta on osalenud kohtuistungil või pärast kohtuniku nime teadasaamist esitanud kohtule sisulise taotluse, ilma et oleks taandamisavaldust esitanud. Käesolevas haldusasjas võttis halduskohus kaebuse menetlusse 04.12.2018 määrusega ning samas määruses tehti teatavaks asja arutava kohtuniku nimi. Halduskohtu 07.02.2019 määrusega otsustati asi lahendada kirjalikus menetluses ning menetlusosalistele anti tähtaeg avalduste ja taotluse esitamiseks. Kaebaja esitas 25.02.2019 taotluse avalduste ja taotluste esitamiseks antud tähtaja pikendamiseks ning 27.02.2019 kaebuse täienduse ja menetluskulude nimekirja. Kohtuniku taandamist kaebaja ei taotlenud.
8.Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri ja halduskohtuga, et puudub alus MKS § 114 lg 3 kohaldamiseks. Kaebaja tolliesindaja poolt kaupade ekspordideklaratsioonide tühistamine tingis kaupade müügi maksustamise 20% käibemaksumääraga. Maksu- ja kohtumenetluses leiti, et puuduvad piisavad ja usutavad tõendid kauba eksportimise või teise ühendusesisesesse riiki müümise kohta. Selles kontekstis ei saa kaebajal maksukohtuse, sh intresside tasumise kohustuse tekkimist lugeda ebaõiglaseks. Haldusasja nr 3-15-2437 kohtuotsustega tutvudes ei ilmne, et kaebajal tekkis maksuvõlg temast sõltumatutel põhjustel. Väited, millele kaebaja tugineb käesolevas asjas, esitas ta juba haldusasjas nr 3-15-2437, kuid need ei tinginud maksuotsuse tühistamist. Asjaolu, et kaebaja müüs kauba 0%-lise käibemaksumääraga ning pärast maksuotsuse tegemist jäi 20% käibemaksumäära kohaldamisega seotud kulu kaebaja kanda, võib tunduda ebaõiglane, kuid seda pole alust pidada kaebajast mitteolenevaks asjaoluks. Piisav ei ole kaebaja väide, et ta usaldas oma tehingupartnereid.
9.Kohtumenetluse pikkus ei ole MKS § 114 lg 3 kohaldamisel käesoleval puhul asjakohane. Maksuhaldur ja halduskohus on õigesti leidnud, et oli kaebaja risk oodata maksukohustuse täitmisega kohtumenetluse lõpuni. Maksuotsuse vaidlustamine kohtus ei peata haldusakti tähtaegse täitmise kohustust. Halduskohus rahuldas 05.10.2015 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse määruse vaid osaliselt, keelates maksuhalduril teha MKS § 130 lg 1 p-s 3 nimetatud täitetoiminguid.
10.Kaebaja tõi 05.09.2019 täiendavates seisukohtadest välja, et Euroopa Kohtu seisukohtade järgi on ebaõiglane ja neutraalsuse põhimõttega vastuolus olukord, kus käibemaksu tasumist nõutakse maksumaksjalt, kellele ei ole tehinguhinnas käibemaksu tasutud. Ringkonnakohus märgib, et antud juhul pole tegemist mitte maksu määramisega, vaid haldusakti täitmisega, s.o maksu sissenõudmisega. Maksuhalduril on MKS § 114 lg 3 kohaldamisel ulatuslik diskretsioon ja tegemist on pigem erandliku meetmega. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda, et maksuhaldur tema maksuvõla kustutab, isikul on vaid õigus nõuda, et maksuhaldur viiks läbi nõuetekohase kaalumise. Käesoleval juhul on maksuhaldur seda teinud. Pealegi ei piisa MKS § 114 lg 3 kohaldamiseks üksnes ebaõigluse tuvastamisest, vaid maksuvõla sissenõudmine peab ebaõiglane olema maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude tõttu. Ringkonnakohus jääb juba eelnevalt avaldatud seisukoha juurde, et sellised asjaolud käesoleval juhul puuduvad. 6(7)
3-18-1276
11.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.