Oliver Kask (eesistuja), Janar Jäätma ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. august 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-19-492
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11. märtsi 2019. a otsuse nr 15.3-3.2/75-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 9. mai 2019. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X, esindaja TI Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja KA
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 9. mai 2019. a otsus haldusasjas nr 3-19-492. Teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.
3.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 11. märtsi 2019. a otsus nr 15.3-3.2/75-1. Kohustada Politsei- ja Piirivalveametit vaatama X elamisloa taotlus uuesti läbi.
4.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja menetluskulud 380 eurot. Muus osas jätta poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. septembril 2019 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-19-492
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ukraina Vabariigi kodanik X (sündinud XX.XX.XXXX) esitas 12.11.2018 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks Eestisse asumiseks välislepingu alusel kui rahvuselt eestlane. Taotleja isapoolse vanaema Y 14.04.1981 passi saamiseks esitatud avalduses oli märgitud rahvuseks eestlane. Taotleja isa Q ega taotleja sünnitunnistusel ei ole rahvust märgitud.
2.PPA 11.03.2019 otsusega nr 15.3-3.2/75-1 jäeti X taotlus välismaalaste seaduse (VMS) § 123 p 2 alusel rahuldamata, kuna taotlejat ei saa pidada rahvuselt eestlaseks ning muud taotluse asjaolud ei anna tähtajalise elamisloa andmiseks alust. Taotleja vanaema oli eestlane, kuid taotleja sünniaktil määratlesid tema vanemad Q ja N end venelastena. Seetõttu saab taotleja rahvus olla ainult venelane. Kui sünniaktil on rahvus juba määratletud, siis ei ole võimalik seda muutma hakata. Taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada elamisluba Eestis.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 11.03.2019 otsuse nr 15.3-3.2/75-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi. PPA otsus rikub kaebaja põhiseaduse §-st 36 tulenevat õigust asuda elama Eestisse. Samuti on rikutud VMS §-i 10, § 118 p-i 7 ja siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ (määrus nr 7) §-i 25. PPA ei ole arvestanud olulisi asjaolusid. Kaebaja isa on Eesti kodanik ning elanud kogu elu Eestis. Kaebaja vanaemapoolne suguvõsa on pärit Valgamaalt. Kaebaja ema viis kaebaja Ukrainasse 4-aastasena pärast vanemate lahutust. Kaebaja pole vaatamata püsivalt Ukrainas elamisele kaotanud sidemeid päritolumaaga ning alates noorukieast on ta regulaarselt külastanud Eestis elavaid sugulasi. Kaebaja peab Eestit oma kodumaaks ning soovib saada tulevikus Eesti kodakondsust.
PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.
Eesti rahvusest välismaalasele tähtajalise elamisloa andmine ei ole seotud ainult sellega, kuidas taotleja ennast ise määratleb, vaid see põhineb ka sellel, kuidas taotleja vanem(ad) või vanavanem(ad) on ennast määratlenud ning kas sellest tulenevalt saab taotleja olla rahvuselt eestlane. Kaebaja soovis haldusmenetluses enda kuulumist eesti rahvusesse taastada, kuid see ei ole võimalik.
5.Tallinna Halduskohtu 09.05.2019 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kaebaja vanemad on kaebaja sünni ajal määratlenud ennast rahvuselt venelastena, millest tulenevalt on ka nende laps rahvuskuuluvuselt venelane. Asjaolust, et kaebaja isapoolne vanaema oli või võis olla rahvuselt eestlane, ei tulene automaatselt, et kaebaja on rahvuselt eestlane. Vastustaja seisukoht tuleneb õigusaktidest, mis põhinevad poliitilisele tahtele. Kui taotleja vanemad on muust rahvusest, puudub vajadus tõendada vanavanemate rahvust. Isegi, kui kehtiv õigus ei piiraks rahvuse määratlemist vanemate rahvuse kaudu ning arvestada saaks mingit sugulusliini pidi „eesti juurte“ olemasolu, on kaebaja oma teadliku elu elanud
2(5)
3-19-492 Ukrainas, mille kodanik ta on praeguseni ning ei nähtu asjaolusid, millest tulenevalt väita, et seal vene rahvusest vanemaga koos elades oleks kaebajal kujunenud eesti identiteet. PS § 36 lg-st 3 tulenev õigus ei ole kodanikuõigus. PS kommenteeritud väljaande (2. trükk, lk 342) kohaselt on tegemist eelkõige rahvusliku enesemääratlemise küsimusega, mille määratlemise objektiivsete kriteeriumidena võivad kõne alla tulla eesti keele oskus või põlvnemine eestlasest, kuid nende tunnuste alusel ei saa veel üheselt ja kindlalt väita, kas konkreetne isik on eestlane või mitte. Rahvusidentiteeti võib pidada sotsiaalselt konstrueeritud nähtuseks, mis võib ajas muutuda. Rahvusliku identiteedi alusteks peetakse üldiselt keelt, kultuuri ja haridust. Prof. Martin Ehala on rahvusidentiteedi määratlemise võimalike viisidena välja toonud keele, kodakondsuse, tuumväärtused ja vereliini. Vereliini pidi enamik Euroopa rahvaid üldiselt identiteeti ei määratle, kuid rahvuslikke juuri tunnustatakse identiteedi võimaliku tunnusena, isegi kui keeleoskus ja kodakondsus puuduvad. Identiteedi määratlemise kultuurilisteks teguriteks on nö identiteedi tuumväärtused, mis väljenduvad huvis ja tihedas kokkupuutes eesti kultuuriga. Rahvuslik identiteet lisaks enesemääratlusele vajab kogukonna tunnustust. Eesti rahvuslikku identiteeti on traditsiooniliselt mõistetud üsna keelekeskselt ehk ühiskond on rahvuslikku identiteeti määratlenud kitsalt. Kaebaja suhtluskeel on vene keel, tema ema on venelane ja isapoolne vanaisa oli venelane. Kaebaja isa Eesti kodakondsus ei oma tähtsust, sest kodakondsus ei seondu rahvusega. Eesti sugulaste külastamise faktist ei järeldu eestlaseks olemine.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.X apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 09.05.2019 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. Halduskohtu põhjendused on ekslikud. Halduskohus jättis hindamata tõendid ja kohaldas ekslikult määruse nr 7 §-i 25. Määruse nr 7 § 25 ei võimalda järeldada, et eesti rahvusesse kuulumist on võimalik tõendada vaid taotleja ja tema vanemate või vanavanemate dokumenteeritud rahvuse kaudu. Kui lähtuda halduskohtu otsuses toodud rahvusidentiteedi mõistest, on võimalik igal välismaalasel, kes valdab eesti keelt ja on tuttav Eesti kultuuriga ning omab haridust, õigus määratleda end eestlasena, erinevalt isikust, kes on küll sünnilt eestlane, ent Eestist mingil põhjusel eemal viibimise tõttu eesti keelt ei oska ega ole saanud Eestis haridust. See tõlgendus on ebaõiglane. Vastustaja otsus kaldub kõrvale varasemast pikaajalisest halduspraktikast.
7.PPA palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. Rahvastikuregistrisse kantud ja 09.11.1990 väljastatud sünniaktil nr XXXX olid X vanemad Q ja N määratlenud end kui rahvuselt venelased. Kaebaja ei saa seetõttu olla rahvuselt eestlane. Tähtsust ei oma, et kaebaja vanaema on end kahel dokumendil määratlenud eestlasena. Määruse nr 7 § 25 lg 2 sätestab, et eesti rahvusesse kuulumist saab tõendada dokumendiga, kuhu on kantud taotleja, tema vanema või vanavanema rahvus. Seega saab elamisloa taotluse menetluses lähtuda kolme põlvkonna piirangust. Vanemate ja vanavanemate rahvuse järgi saab eesti rahvust tõendada eeldusel, et isiku rahvus ei ole muuks määratletud. 3(5)
3-19-492 Apellandi identiteet ei ole kujunenud eestlasena. Ta on üles kasvanud Ukrainas ja omandanud Ukraina kodakondsuse ning tema vanemad identifitseerisid ennast venelastena. Välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust saada Eestis elamisluba.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohus viitas õigesti põhiseaduse kommenteeritud väljaandele, kus on selgitatud, et rahvuskuuluvuse määratlemisel on olulised nii objektiivsed kui subjektiivsed asjaolud. Kaebaja peab ennast ise eestlaseks ning vaidlus käib selle üle, kas kaebaja mittelugemine eestlaseks oli PPA otsuses põhjendatud objektiivsete tunnustega. Nagu halduskohus viitega põhiseaduse kommenteeritud väljaandele ja prof. M. Ehala käsitlusele õigesti selgitas, on rahvuskuuluvuse objektiivseid tunnuseid mitmeid erinevaid. Võimalike objektiivsete kriteeriumitena võivad kõne alla tulla eesti keele oskus või põlvnemine eestlasest (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.2018 otsus asjas nr 3-16-96). Ringkonnakohus on seisukohal, et neid tuleb isiku rahvuskuuluvuse määratlemisel hinnata kogumis, piirdumata vaid asjaoluga, et kaebaja põlvneb suuremas osas ennast venelastena määratlenud isikutest.
9.Halduskohus märkis õigesti, et rahvusidentiteeti võib pidada sotsiaalselt konstrueeritud nähtuseks, mis võib ajas muutuda. Seetõttu ei saa isiku rahvuskuuluvuse hindamisel piirduda vaid tõdemusega, et kaebaja sünniaktil on vanemad määratlenud ennast või kaebajat venelasena. See tooks kaasa olukorra, kus rahvuskuuluvus sõltuks vaid isiku päritolust (vanemate etnilisest kuuluvusest) ning igasugune sotsiaalne keskkond, kultuuriidentiteet või keeleoskus ei saaks rahvuskuuluvusele mõju avaldada. Määruse nr 7 § 25 ei ole sedasi tõlgendatav, sest see tooks kaasa eestlaseks olemise määratlemise ülemäära kitsalt. Põhiseaduses sätestatud põhiõiguse sisu ja ulatuse määratlemisel ei ole seadusandjal või määruse kehtestanud siseministril piiramatut otsustusruumi, sest põhiseaduses kasutatud terminitel on autonoomne tähendus, millest määruse kehtestamisel ei saa kõrvale kalduda. Seadusandjal või seaduse rakendajal – kui seadusandja ei ole rahvuse mõistekasutust täpsustanud – on siiski teatav valikuruum otsustamisel, millisest rahvuskuuluvuse mõistekasutusest lähtuda (vt erinevate rahvusluse ja rahvuse mõistekasutuste kohta nt Raivo Vetik, Eesti rahvusluse mõtestamisest, Vikerkaar 3/2007, tlk Märt Väljataga1 ja Eva Piirimäe seletust Tartu Ülikooli käitumis-, sotsiaal- ja terviseteaduste doktorikooli terminoloogiaveebis termini nation tähenduse kohta2).
10.Määruse nr 7 §-st 25 ei saa teha mingeid järeldusi selle kohta, millist isikut lugeda eestlaseks. Tegemist on haldusmenetluses tõendamiskoormust puudutava normiga, mis näeb ette erandi HMS §-st 38 taotluse esitamisel. HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõte, nagu ka kohustus koguda muid tõendeid (HMS § 38 lg 1) jäävad kehtima. Seetõttu, kui muud tõendid peale määruse §-s 25 nimetatute kinnitavad taotleja eesti rahvusesse kuulumist, ei saa taotlust jätta rahuldamata pelgalt seetõttu, et taotleja vanemad ja vanavanemad on ennast identifitseerinud teise rahvusesse kuuluvana või jätnud oma rahvuse dokumentides määratlemata.
11.Seetõttu tuleb määruse nr 7 §-i 25 mõista nii, et see nõuab isiku päritolu osas vanemate ja vanavanemate rahvuskuuluvuse kohta esitatud tõenditest lähtumist, kuid muid objektiivseid
3-19-492 asjaolusid tuleb PPA-l hinnata täiendavalt, vajadusel paludes elamisloa taotluse esitajal esitada muid asjakohaseid tõendeid (VMS § 19 ja § 31 lg 1).
12.Kuna kaebaja vanavanematest kolm on muust rahvusest ja vaid üks on ennast esitatud tõendite kohaselt määratlenud eestlasena, on kaebaja eestlaseks lugemiseks vajalik tuvastada kaebajal ka muid rahvusidentiteedi osaks olevaid tunnuseid, mis võimaldaks kaebajat pidada eestlaseks. Kuna kaebaja on sündinud Eestis ja enda väitel külastanud järjepidevalt ka siin elavat isa, ei ole selliste tunnuste olemasolu ilmselgelt välistatud. Eestis omandatud haridusele ja seeläbi kujunenud identiteedile ei saa isiku eestlaseks arvamisel omistada väga suurt tähtsust, arvestades, et ajalooliselt on paljud eestlased elanud ja üles kasvanud välisriikides ning sellist mõistekasutust ei ole peetud keskseks ka ajalooliselt.
13.Kaebaja rahvuskuuluvuse määratlemist võimaldavaid muid objektiivseid tunnuseid peale vanemate ja vanavanemate enda subjektiivse määratluse sünniaktis – sealhulgas keeleoskus, eestlusele omaste tavade järgimine, ajalootunnetus ja eestlastele omaste väärtuste olemasolu –, pole vastustaja haldusmenetluses välja selgitanud. Tegemist on menetlusveaga, mis võis mõjutada haldusmenetluse tulemust. Halduskohtumenetluse eesmärk ei ole haldusmenetluse puuduste kõrvaldamine ja selliste asjaolude väljaselgitamine. Menetlusvead ei olnud vähesed ega ebaolulised. Vastustajal tuleb asja uuel otsustamisel need eelkirjeldatud asjaolud välja selgitada, neid koosmõjus hinnata, seejuures arvestada ka kaebaja sünnikohta ja päritolu ning vanemate kodakondsust ja kaebaja elamisloa taotlus uuesti läbi vaadata.
14.Seetõttu tuleb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada ning uue otsusega kaebus rahuldada.
15.HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb kaebaja menetluskulud halduskohtus ja apellatsioonimenetluses jätta vastustaja kanda. Halduskohtus toimunud menetluses tasus apellant riigilõivu 15 eurot ja esindajatasu 350 eurot. Apellatsioonimenetluses on kaebaja tasunud riigilõivu 15 eurot. Vastustajalt tuleb seetõttu välja mõista kokku 380 eurot.
16.Vastustaja ei ole menetluskulude kandmist väitnud.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.