Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. juuni 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2571
Haldusasi
XXi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 23. novembri 2020. a otsuse nr 4.2-1/9347-4 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja Aleksei Smelov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Heli Insler
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31. augusti 2021. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XXi apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta XXi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31. augusti 2021. a otsus haldusasjas nr 3-20-2571 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.07.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-20-2571 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas 21.06.2018 XXile relvaloa nr XXX kehtivusajaga kuni 18.04.2023, millele kanti vastava spordialaga tegelemise ning enese ja vara kaitse otstarbel püstol Walther-PPQ-M2 (kaliiber 9×19, nr XXX). Samuti väljastati XXi nimele Euroopa tulirelvapass nr xxx kehtivusajaga kuni 18.04.2023.
2.PPA tunnistas 23.11.2020 otsusega nr 4.2-1/9347-4 XXile väljastatud relvaloa nr XXX kehtetuks (p 1); kohustas XXit relva, laskemoona, paberkandjal relvaloa ja Euroopa tulirelvapassi hiljemalt otsuse teatavaks tegemisele järgneval tööpäeval üle andma politseile (p 2); ning relva ja laskemoona kolme kuu jooksul võõrandama või alustama võõrandamist (p 3). PPA leidis, et XXi suhtes esinevad relvaseaduse (RelvS) § 43 lg-s 1 sätestatud asjaolud ning ta on enda ja teise isiku turvalisust ohustava käitumise ja eluviisi tõttu sobimatu tulirelva omama. XX on eiranud süstemaatiliselt liiklusseaduse nõudeid, käitunud teise suurema ohu allika mootorsõiduki roolis vastutustundetult ning ennast ja teisi isikuid ohustavalt. Tema rikkumised on muutunud järk-järgult raskemaks, lõppedes sellega, et XX ületas 17.06.2020 asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 63 km/h. Oma käitumist õigustas ta 10.11.2020 asjaoluga, et ta armastab kiirust ja sportautosid. Kuigi isik ise väidab, et ei ole piirkonnapolitseinikule midagi sellist öelnud, siis PPA-l ei ole põhjust kahelda piirkonnapolitseiniku väites. Isik ei avaldanud kõnealuse rikkumisega seoses kahetsust ka talle väärteoprotokolli koostamisel ning kohtumenetluse käigus teatas, et tegemist oli tehnilise veaga ja tema nii suurel määral kiirust ei ületanud. Relvaloa kehtetuks tunnistamiseks piisab sellest, kui varasema käitumise pinnalt ei ole isikut põhjust pidada piisavalt usaldusväärseks. Juba 14.05.2020, s.o ajal, mil XXile tehti suuline hoiatus RelvS rikkumise eest, oli politseile teada, et tegemist ei ole seadusekuuleka isikuga ja tema käitumine oli juba siis alarmeeriv. Isik oli lisaks RelvS rikkumisele vähemalt neljal korral rikkunud liiklusseaduse (LS) nõudeid, seejuures kolmel korral ületanud lubatud suurimat sõidukiirust. Isiku puhul, kes on eksinud RelvS nõude vastu, ületanud korduvalt lubatud suurimat sõidukiirust ja põhjustanud liiklusõnnetuse, õigustades liiklusalaseid rikkumisi sellega, et ta armastab kiirust ja sportautosid, ei saa eeldada, et ta käitub relvaga ümber käies hoolsalt ja nõuetekohaselt. Kuigi XXi elukaaslane ja naabrid ei ole tema kohta välja toonud midagi negatiivset ning spordiklubi iseloomustus on üldjoontes positiivne, samuti on tasutud tähtajaks kõik trahvid, ei tee see olematuks isikule ette heidetud tegusid ega muuda isikut usaldusväärseks relvaomanikuks. Kuigi relvaloa kehtetuks tunnistamine tähendab, et XX ei saa enam vallata tulirelva spordialaga tegelemiseks ning enese ja vara kaitseks, peab haldusorgan lisaks relvaomaniku eneseteostuse õigusele kaitsma ka isikute õigust elule, tervisele ja avalikule korrale. Teiste isikute õigus elule, tervisele ja avalikule korrale kaaluvad üles XXi õiguse eneseteostusele.
3.XX esitas 22.12.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 23.11.2020 otsuse nr 4.21/9347-4 tühistamiseks. Vaidlustatud otsus on ebaseaduslik ja kaalutlusveaga. Kuigi kaebaja ei nõustu vastustaja otsusega, on ta täitnud otsuse p-i 2 ning on relva, laskemoona, paberkandjal relvaloa ja Euroopa tulirelvapassi politseile üle andnud. Vaidlustatud otsuse põhjendused on otsitud ega anna alust relvaloa kehtetuks tunnistamiseks RelvS § 43 lg 31 alusel. Kaebaja ei ole oma käitumist kunagi õigustanud sellega, et armastab kiirust ja sportautosid. Kaebaja ei ole oma käitumist üldse õigustanud. Kaebaja on ennast väärteoasjas kiiruse ületamises täielikult süüdi tunnistanud, kuid ei usu lihtsalt, et 2(9)
3-20-2571 kiiruseületamine oli nii suur. Kohtuistungil kaebaja kahetses liiklusreeglite rikkumist. Oluline on ka see, et kõik määratud karistused LS rikkumiste eest on kantud, mis näitab, et kaebaja on vastutustundlik. Arvesse tuleb võtta, et PPA väljastas relvaloa eelkõige vastava spordialaga tegelemiseks. Sellest ajast ei olnud kaebajal RelvS rikkumisi, mis oleks relvaloa kehtetuks tunnistamise aluseks. Üksik RelvS nõude vastu eksimine ei ole määrav. Arvesse tuleb võtta ka seda, et relvahoiutingimused vastasid nõuetele ning kaebaja elukaaslane ja naabrid kaebaja kohta midagi negatiivset ei öelnud. Spordiklubi iseloomustas kaebajat positiivselt ning kaebaja täitis, täidab praegu ja tulevikus kõiki RelvS-st tulenevaid kohustusi. Vaidlustatud otsuses kirjeldatud asjaolude alusel ei saa järeldada, et kaebaja on enda või teiste isikute turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu relva soetama või omama. Relvaloa kehtetuks tunnistamine on ebaproportsionaalne. Vastustaja võiks (kui esineb põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib oma eluviisi või käitumisega ohustada enda või teise isiku turvalisust) peatada relvaloa kehtivuse RelvS § 43 lg 1 p 21 alusel.
PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.
Vastustaja on relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses kaebajat iseloomustava teabe kasutamisel lähtunud relvatoimikus sisalduvatest tõenditest ja politsei andmebaasidesse sisestatud andmetest, millest nähtub kaebaja õigusvastase käitumise korduvus. Kaebaja eluviisi ja käitumise hindamisel on vastustajal suur otsustusruum. Relvaluba kehtetuks tunnistades tuvastas vastustaja, et kaebaja ei ole enam relvaomanikuna usaldusväärne. Ka liikluseeskirja rikkumised kui süüteod iseloomustavad kaebaja käitumist. Kaebaja suhtes on läbi viidud relvaloa peatamise või kehtetuks tunnistamise otsustamiseks relvaomaniku täiendav kontroll 10.11.2020. Kontrolli kohta on piirkonnapolitseinik vormistanud dokumendi (PPA 02.03.2021 vastuse lisa 7), millest nähtub, et kodukülastusel piirkonnapolitseinik vestles kaebajaga ning vestluse käigus kaebaja avaldas oma rikkumiste kohta, et ta armastab kiirust ja sportautosid. Piirkonnapolitseinik on pidanud vajalikuks kaebajat iseloomustavana ära märkida, et „isik oli minu juuresolekul üleolev ja kogu aeg „irvitas““. Vastustajal puudub alus seada vormistatud dokumendis olevaid andmeid kahtluse alla ja pidada neid ebaõigeteks. Vastustaja arvamust kaebaja osas toetab ka väärteoasjas tehtud kohtuotsus. 10.11.2020 dokumendist nähtub, et kaebaja ei hoidnud relva kõrvalistele isikutele raskesti avastatavas ja kättesaadavas hoiukohas ehk rikkus RelvS sätteid. Seetõttu on ekslik kaebaja väide, et relvahoiutingimused vastasid nõuetele. Kaebaja on oma käitumisega näidanud, et ta ei suuda olla õiguskuulekas ning seetõttu ei saa välistada, et kaebaja võib kasutada tulirelva ka olukorras, kus relva kasutamine ei ole õigustatud, seades sellega ohtu nii enda kui ka teiste isikute elu ja tervise. Avalik huvi on suunatud sellele, et tulirelvad oleksid vaid selliste isikute valduses, kes vastavad kõrgendatud nõudmistele. Määravat tähendust ei oma asjaolu, et 9MM OÜ on kaebajat iseloomustanud üldiselt positiivselt. Välistada ei saa, et erinevates ruumides või olukordades ongi kaebaja käitumine erinev. Käitudes õigusvastaselt, on kaebaja ohustanud üldist turvalisust olulisel määral. Vastustaja on relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses kaalunud kõiki asjaolusid, hinnanud tõendeid igakülgselt, kogumis ja vastastikuses seoses. Relvaloa kehtivuse peatamine on võimalik juhul, kui esineb põhjendatud kahtlus, et isik võib oma eluviisi või käitumisega ohustada enda või teise isiku turvalisust ning kui kahtlus vajab täiendavat uurimist (nt on alustatud mõni süüteomenetlus). Kui isiku käitumise ja eluviisi osas on juba piisavalt teavet, et 3(9)
3-20-2571 ta võib olla relvaga ohtlik, on võimalik relvaluba kohe kehtetuks tunnistada (RelvS § 43 lg 31). Praegusel juhul on vastustaja lisaks relva hoiutingimuste mittevastavusele, liiklusalastele süütegude ja nende korduvusele võtnud arvesse kaebajat iseloomustavana ka 17.03.2020 sündmust, kus kaebaja tunnistas, et väljus Paasiku tn 4, Tallinn maja ees parklas oma sõidukist ja liikus relv käes teise sõiduki ja seal oleva isiku suunas. Kaebaja ei kandnud tulirelva avalikus kohas varjatult, millega näitas üles hoolimatust RelvS § 50 lg 2 ja teiste isikute turvatunde suhtes.
5.Tallinna Halduskohus jättis 31.08.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Vastustaja asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et kaebaja on enda ja teise isiku turvalisust ohustava käitumise ja eluviisi tõttu sobimatu tulirelva omama. Kohus nõustub vastustajaga, et relva näol on tegemist suurema ohu allikaga, mistõttu eeldab relvaloa olemasolu loa omajalt keskmisest vastutustundlikumat käitumist. Vastustaja on välja toonud, et kaebaja on eiranud süstemaatiliselt LS nõudeid, käitunud teise suurema ohu allika – mootorsõiduki – roolis vastutustundetult ning ennast ja teisi isikuid ohustavalt. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega seab juht alati ohtu enda ja kaasliiklejate elu, tervise ning vara. Vastustaja toob näitena kaebaja poolt 17.06.2020 asulasisesel teel lubatud suurima sõidukiiruse ületamise mitte vähem kui 63 km/h. Harju Maakohtu 28.09.2020 kohtuotsuses väärteoasjas nr 4-20-3147 tuvastas kohus, et tõendatud on LS § 227 lg 4 objektiivne koosseis, s.o XX ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 63 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p-s 2 sätestatud keeldu. Kodukülastusel avaldas kaebaja piirkonnapolitseinikule oma rikkumiste (lubatud sõidukiiruse ületamise) kohta, et ta armastab kiirust ja sportautosid. Piirkonnapolitseinik on kaebajat iseloomustava asjaoluna märkinud, et „isik oli minu juuresolekul üleolev ja kogu aeg „irvitas““. Puudub alus pidada neid andmeid ebaõigeteks. Vastustaja arvamust kaebaja osas toetab ka Harju Maakohtu eelviidatud otsuses väljatoodu. Õigusvastase käitumise korduvus annab alust järeldada, et isik ei ole aru saanud oma tegude õigusvastasusest ning õiguskuuleka käitumise vajadusest. Relva kui suurema ohu allika omanik on kohustatud käituma seaduskuulekalt, mis on ilmselgelt relvaloa väljastamise ja omamise oluliseks tingimuseks/eelduseks, millest relvaloa taotleja on väga hästi teadlik. Süütegu toime pannes peab relvaloa taotleja/omanik igal juhul arvestama selle võimaliku negatiivse tagajärjega, mis laieneb ka relvaloale. Vastustaja on õigesti leidnud, et relvaloa kehtetuks tunnistamiseks piisab sellest, kui varasema käitumise pinnalt ei ole põhjust isikut pidada piisavalt usaldusväärseks. Rahaliste trahvide tasumine ei näita isiku vastutustundlikkust. Vastutustundlik isik on see, kes on oma käitumiselt seaduskuulekas ja austab seadust ning hoidub süütegude toimepanemisest. Ka üksikjuhtum, kus isik on eksinud RelvS nõude vastu, võib olla määrava tähendusega. RelvS nõuded on täitmiseks kohustuslikud ning kõiki neid tuleb täpselt, mitte oma suva järgi, täita. RelvS nõuete rikkumisi hindab PPA. Kohtul puudub pädevus neid ümber hinnata. Praegusel juhul ei käi jutt ainult RelvS rikkumisest, vaid lisaks ka LS rikkumistest, mis näitab süütegude toimepanemise korduvust. Vastustaja on mh hinnanud kaebaja positiivseid iseloomustusi (elukaaslane, naabrid, spordiklubi) ning leidnud, et kuigi relvaloa kehtetuks tunnistamine tähendab kaebajale, et ta ei saa enam vallata tulirelva vastava spordialaga tegelemiseks ning enese ja vara kaitseks, peab PPA hinnangul lisaks relvaomaniku eneseteostuse õigusele kaitsma ka teiste isikute õigust elule, tervisele ja avalikule korrale, sh turvalisusele. Vastustaja on õigesti leidnud, et teiste isikute õigus elule, tervisele ja avalikule korrale kaalub üles kaebaja subjektiivse õiguse eneseteostusele. Vastustaja selgitas, et võttis lisaks relva hoiutingimustele, liiklusalastele süütegudele ja nende korduvusele kaebajat iseloomustavana arvesse 17.03.2020 sündmuse, kus 4(9)
3-20-2571 kaebaja tunnistas, et väljus Paasiku tn 4, Tallinn maja ees parklas oma sõidukist ja liikus relv käes teise sõiduki ja seal oleva isiku suunas. Seda nägi pealt juhuslik mööduja, kes helistas politseisse (kõne salvestatud). RelvS § 50 lg 2 näeb ette, et relva ja laskemoona tuleb kanda avalikus kohas varjatult ning viisil, mis välistab nende kadumise või sattumise teise isiku valdusesse, samuti juhusliku kahju tekitamise. Kaebaja ei kandnud relva avalikus kohas varjatult (relva nägi politseisse helistanud isik), millega kaebaja näitas üles hoolimatust RelvS vastava nõude ja teiste isikute turvatunde suhtes. Isiku puhul, kes on korduvalt ületanud lubatud suurimat sõidukiirust ja põhjustanud liiklusõnnetuse, ei saa eeldada, et ta relvaga ümber käies käitub nõuetekohaselt ja vastutustundlikult, seda enam, et isik on varasemalt eksinud ka RelvSs sätestatu vastu. Avalik huvi on suunatud sellele, et tulirelvad, mis on suurema ohu allikas, oleksid üksnes selliste isikute valduses, kes on seaduskuulekad ja vastutustundlikud, käituvad õiguspäraselt ja hoiduvad süütegude toimepanemisest. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Vastustaja on neid nõudeid järginud ning põhjendanud oma seisukohti, sh teostanud kaalutlusõigust. Kaevatav otsus vastab HMS § 54 nõuetele, sh on põhjendatud, kaalutlusvigadeta ja proportsionaalne, seega on tegemist õiguspärase haldusaktiga, mille tühistamiseks puudub alus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.XX palub 27.09.2021 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 31.08.2021 otsus ja uue otsusega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Järelevalvemenetluse alustamiseks kaebaja suhtes puudus õiguslik alus. Vaidlustatud otsuses esinevad kaalutlusvead. Viide kaebaja 2019. a-l toimepandud väärtegudele on lubamatu ning politseil puudus 24.04.2020 lühimenetluse otsuse kohta karistusregistrisse kantud andmetele seadusest tulenev juurdepääsuõigus. Järelevalvemenetluse ajal 06.11.2020 oli kaebajal ainult kaks erinevat liiki kehtivat karistust LS rikkumise eest (15.11.2019 ja 08.07.2020 otsused). Seega ei olnud tegemist korduvate tegudega LS rikkumise osas. Alusetu ja tõendamata on vastustaja otsuses tehtud viide, et kaebaja on eksinud RelvaS nõude vastu ja talle on 14.05.2020 tehtud suuline hoiatus RelvS rikkumise eest. Kaebajal puudus nii järelevalvemenetluse ajal kui otsuse tegemise hetkel karistusregistri andmete kohaselt karistus RelvS nõuete rikkumise eest. Lisaks peaks RelvS § 43 lg 3 p 9 järgi relvaloa kehtetuks tunnistamiseks relvaomanik olema rikkunud seaduse nõudeid vähemalt kaks korda viimase kolme aasta jooksul. RelvS § 43 lg-st 31 tulenevalt on menetleja kohustatud põhjendama ja tõendama just seda liiki relva sobimatust isikule. Antud juhul ei ole menetleja seda teinud. Menetleja ei ole kirjeldanud, millist ohtu täpselt kujutab endast kaebaja eluviis või käitumine teiste isikute või tema enda suhtes. Puudub põhjus arvata, et relvakandja on LS nõudeid rikkudes ohtlikum kui tavaline liiklusrikkuja või vastupidi. Erinevate liiklusnõuete rikkumise eest väärteomenetluse korras karistamise fakt ei ole kaalukas põhjus kaalutlusõiguse välistamiseks isikute puhul, kellele riik on varem usaldanud relva. Relvaloa taotlemisel oli kaebajal neli karistust, millest kaks väärteokaristust liiklusrikkumise eest ja kaks kuriteo eest (mis olid küll ammu arhiveeritud). Relvaloa kehtetuks tunnistamine olukorras, kus isik vastab RelvS § 36 sätetele, on vastuolus põhiseadusega (PS), sest see välistab kaebaja võimaluse tegeleda spordiga ja piirab ebaproportsionaalselt tema PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale 5(9)
3-20-2571 eneseteostusele. Kuigi pärast karistusandmete registrist kustutamist tekib kaebajal võimalus relvaluba uuesti taotleda, kaasneb sellega aja- ja rahakulu.
7.PPA palub 28.10.2021 ja 06.06.2022 vastustes jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja jääb varem esitatud seisukoha juurde ja märgib täiendavalt järgnevat. Kaebaja väide, mille kohaselt puudus järelevalvemenetluse algatamiseks tema suhtes õiguslik alus, on esmakordne uus väide, mis tuleb jätta tähelepanuta (HKMS § 198 lg 3). Relvaloa kehtetuks tunnistamisel on vastustajal ulatuslik kaalutlusõigus ning vastustaja on õigustatud andma hinnangut kaebaja käitumisele ja tema usaldusväärusele. Vastustaja hindas kaebaja isikut tema toimepandud tegude kaudu ja leidis, et tema elustiil ja käitumine on olnud sellised, mis ohustavad teiste isikute turvalisust. Relvaloa järelevalvemenetlust 06.11.2020 alustades oli kaebajal kaks kehtivat väärteokaristust. Arvestades, et kaebaja on süüdi mõistetud mitmetes süütegudes, sh liiklusalastes, mida kaebaja ka ise tunnistab, ei saa olla mõistlikku kahtlust selles, et nende tegude puhul on olnud tegemist teiste isikute turvalisust ohustava käitumisega. Kaebaja käitumine on olnud pikemat aega õigusvastane ja see kinnitab, et ta ei ole seadusekuulekas ning tal puudub tahe oma käitumismustrit muuta. Kaebaja ei ole jätkuvalt endale teadvustanud, et on toime pannud süütegusid ja käitunud seadusevastaselt ning peab justkui kahe kehtiva karistuse olemasolu tavapäraseks. Vastustaja ei ole tuginenud menetluses karistusregistri arhiivi andmetele, vaid politsei andmekogus POLIS kaebaja kohta registreeritud andmetele. Ekslik on kaebaja järeldus, et kuna tegemist on erinevat liiki karistustega, siis pole tegemist korduva teoga. Nii vastustaja kui halduskohus on tuvastanud, et kaebaja on korduvalt rikkunud LS sätteid. Tuginetud ei ole teo (sarnase teo) korduvusele, vaid õigusrikkumiste korduvusele. Vastustaja on õigusliku alusena kohaldanud kaebaja suhtes RelvS § 43 lg 31 sätteid, mitte RelvS § 43 lg 3 p-i 9. Kaebaja väide, et RelvS § 43 lg 31 sõnastusest tulenevalt rõhutab seadusandja relva liiki ning vastustaja ja halduskohtu otsusest ei selgu relva liik, on esmakordne. Relvaloalt nähtub kaebaja relva liik – tulirelv. Vastustaja on vaidlusaluses otsuses esitanud kõik asjaolud ja põhjendused ning tõendanud, miks kaebaja on sobimatu tulirelva soetama või omama. Kaebajale on 14.05.2020 tehtud suuline hoiatus RelvS rikkumise eest ja vastustaja on esitanud selle kohta tõenditena kaebuse vastuse lisad 4 ja 5. Karistusregistri andmed ei ole ainukesed tõendid, millega on võimalik asjaolusid tõendada/tuvastada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Kaebaja relvaluba tunnistati kehtetuks RelvS § 43 lg 31 alusel, mis sätestab, et PPA võib tunnistada relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. Sellest sättest tulenevalt on PPA-l sätte kohaldamisel avar kaalutlusõigus otsustamaks, millist käitumist käsitada enda või teiste isikute turvalisust ohustavana määral, mis toob kaasa relvaloa kehtetuks tunnistamise. Ringkonnakohtu arvates on PPA oma kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud, ei ole lähtunud asjakohatutest kaalutlustest ega jätnud vajalikke asjaolusid tähelepanuta. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa olla mõistlikku kahtlust selles, et relva väljavõtmine teise isikuga vesteldes avalikus parklas (17.03.2020 intsident) ning korduv LS rikkumine (liiklusõnnetuse põhjustamine, kiiruse ületamine suures ulatuses) on kaebajat ennast ja teiste isikute turvalisust ohustav käitumine. 6(9)
3-20-2571
10.RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel on eelkõige oluline tuvastada, kas isik on käitunud viisil, mis annab tunnistust enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist. Vaadeldes RelvS § 43 sätteid nende koosmõjus, võib järeldada, et enda või teise isiku turvalisust ohustav eluviis või käitumine hõlmab ka muid asjaolusid peale karistatuse korduvalt toimepandud süüteo eest. Siin peetakse silmas laiemalt loa omaja isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saab relva jätkuvalt omada ja kasutada. Samas võivad need asjaolud hõlmata ka kehtivat karistatust teisi isikuid ohustavate süütegude toimepanemise eest. Haldusorgan saab isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse (Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1675, p 9). Ringkonnakohus on varasemas praktikas pidanud RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamist õigustatuks ka olukorras, kus isikule süüks pandud teo osas lõpetas prokuratuur menetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 (puudub kriminaalmenetluse alus) alusel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2019 otsus haldusasjas nr 3-17-2178). Et tegu ei pruugi olla ühiskonnaohtlik kriminaalõiguslikus mõttes (kaebaja viide karistuse puudumisest seoses 17.03.2020 intsidendiga), ei tähenda, et sama tegu (ka üksik käitumisakt) ei võiks olla tunnistuseks enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest RelvS § 43 lgs 31 tähenduses. Isiku elustiili hindamisel omab mh tähtsust ka see, kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib isikule olla loomuomane.
11.Asja materjalidest nähtuvalt: - 2019. a-l ületas XX vähemalt kahel korral lubatud sõidukiirust; - kaebaja omas relvaloa kehtetuks tunnistamise ajal kehtivat karistust LS § 223 lg 1 rikkumise eest: 18.09.2019 kell 14.05 juhtis XX Narva mnt 59, Tallinn juures mootorsõidukit Chrysler, enne manöövri sooritamist ei veendunud selle ohutuses ning keeras ette paremal kõrval reas otsesuunas liikunud liinibussile MAN, mis kokkupõrke vältimiseks pidurdas järsult ning mille tagajärjel kukkus bussis reisija, kes sai tervisekahjustusi (dtl 44); - 17.03.2020 kell 11.50 rikkus XX RelvS nõuet, kui ei kandnud tulirelva avalikus kohas varjatult, väljus Paasiku tn 4, Tallinn maja ees parklas oma sõidukist ja liikus relv käes teise sõiduki ja seal oleva isiku suunas. Sündmuse juhtumikirjeldusest (dtl 50) nähtuvalt helistas pealtnägija Päästekeskusesse ja teatas, et nägi, kuidas maja juures parklas seisid sõiduautod Mercedes-Benz ja Chrysler. Mercedes-Benz andis Chryslerile signaali ja Chrysleri kõrvalistuja koha pealt tuli välja meesterahvas, kes läks Mercedes-Benz juhi juurde, seejärel võttis mantli taskust välja musta värvi relvataolise eseme ning laadis selle auto juures. Pärast seda Mercedes-Benz sõitis ära ja Chrysler parkis parkimiskohale. Juhtumi suhtes alustati kriminaalmenetlus ning kaebaja kuulati selles asjas 18.03.2020 kahtlustatavana üle (dtl 46). Ehkki kaebaja versioon erineb mõnevõrra sellest, mida nägi Päästekeskusesse helistanud pealtnägija, on selge, et kaebaja oli see isik, keda pealtnägija nägi; relvataoline ese oligi relv; ning kaebaja ei kandnud seda varjatult. Piirkonnapolitseinik piirdus selles asjas kaebaja suulise hoiatamisega 14.05.2020; - 24.04.2020 allutati XX lühimenetlusele LS § 227 lg 1 rikkumise eest (lubatud suurima sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 19 km/h, dtl 52); - XXit karistati 08.07.2020 otsusega väärteoasjas nr 2302,20,010187 LS § 227 lg 4 rikkumise eest (teine kehtiv karistus relvaloa kehtetuks tunnistamise ajal). Harju Maakohus tegi 28.09.2020 asjas nr 4-20-3147 otsuse (dtl 53) nr 4-20-3147/10, mis jõustus 29.10.2020. Kohtuotsuse kohaselt leidis kinnitust, et XX ületas 17.06.2020 kell 18.18 J. Smuuli teel Tallinnas asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 63 km/h;
7(9)
3-20-2571 XXi suhtes alustati järelevalvemenetlust 06.11.2020, mille käigus kontrollis piirkonnapolitseinik 10.11.2020 isiku tulirelva hoiutingimusi, vestles naabrite, elukaaslase ja isiku endaga. Kontrolli aktist (dtl 40 jj) nähtub, et kaebaja hoidis oma relva riidekapis papist karbis ning laskemoona spordikotis ega hoidnud relva relvakarbis, sest see ei meeldi talle. Oma liiklusrikkumiste kohta selgitas kaebaja politseinikule üleolevalt irvitades, et ta armastab kiirust ja sportautosid ega avaldanud kahetsust, et on seadust rikkunud. Neid asjaolusid arvesse võttes on PPA ringkonnakohtu hinnangul õiguspäraselt järeldanud, et isikule on omane käitumine, mis viitab enda või teise isiku turvalisust ohustavale eluviisile. Asjaolu, et kaebaja on pannud toime erinevaid LS rikkumisi, ei tähenda, et tema rikkumised pole olnud korduvad – LS norme on kaebaja rikkunud korduvalt. Isikule loomuomase käitumise hindamisel ei ole õigusvastane tugineda nendele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi (lühimenetlus). PPA ei ole selliste väärtegude alusel andnud hinnangut kaebaja tegude retsidiivsusele kriminaalõiguslikus mõttes (vt RelvS § 43 lg 33), vaid kasutanud talle isiku suhtes teadaolevat infot isikut iseloomustavana. -
12.Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks apellatsioonkaebuse väide, et PPA-l puudus õiguslik alus kaebaja suhtes järelevalvemenetluse alustamiseks. PPA võib alustada igal hetkel relvaomaniku täiendavat kontrolli, kui talle on saanud teatavaks asjaolud, mis seavad kahtluse alla isiku sobivuse relvaluba omama RelvS-s sätestatud tingimustel. Vastavalt RelvS § 88 lg-le 1 teostab PPA ametnik riiklikku järelevalvet tsiviilkäibes olevate relvade, tulirelva osade ja laskemoona käitlemise üle. RelvS § 11 lg 2 kohaselt on relva ja laskemoona käitlemine RelvS tähenduses mh ka relvade ja laskemoona omamine, valdamine, hoidmine, hooldamine ja kandmine. Ringkonnakohtu hinnangul hõlmab see ka relvaluba omava isiku kontrolli RelvS nõuetele vastavuse üle kogu perioodi jooksul, mil isikul on relvaluba. Vastasel juhul ei oleks RelvS § 43 kohaldamine üldse võimalik. Kuna PPA on õigesti viidanud, et kaebajal oli kaks kehtivat karistust ega ole väitnud, et kaebaja on süüdi muude varasemate süütegude toimepanemises, ei ole viited politsei andmebaasis sisalduvatele andmetele varasemate õiguserikkumiste asjaolude ja muude intsidentide kohta vastuolus karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p-dega 4 ja 16. Apellatsioonkaebuse viited RelvS § 43 lg 3 p-le 9 on asjasse puutumatud, sest selle normi alusel ei ole kaebaja relvaluba kehtetuks tunnistatud. Etteheide põhjenduste puudumisele küsimuses, miks kaebaja on sobimatu omama just seda liiki relva, mis tal oli, on alusetu, sest kaebajale oli väljastatud relvaluba ainult ühe tulirelva omamiseks, mistõttu puudus igasugune põhjus seda asjaolu eraldi põhjendada. Asjaolu, et kaebajal võis juba relvaloa andmise ajal olla mitmeid rikkumisi, ei tekita kaitstavat usaldust, et hilisemate rikkumiste puhul relvaluba kehtetuks ei tunnistata.
13.Mis puudutab kaebaja isikut iseloomustavate andmete ja kaebaja huvidega arvestamist, siis märgib ringkonnakohus järgmist. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel on tegemist isikust potentsiaalselt tuleneva ohu maandamisega teiste isikute turvalisuse suhtes. Seejuures ei pea PPA tõendama, et kaebaja on edaspidi relva kasutades ohtlik, vaid piisab, et asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada usutavaks. Relvaloa kehtetuks tunnistamise korral on tegemist isiku vaba eneseteostuse õiguse riivega ning selle riive eesmärgiks on isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmine. Riigikohus on 18.06.2019 otsuses nr 5-19-26 leidnud, et nimetatud eesmärkidel isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine on tema vaba eneseteostuse õiguse proportsionaalne riive. Riigikohus on viidatud otsuse p-des 50 ja 51 märkinud, et ei saa väita, et relvaloa kehtetuks tunnistamisega või uue relvaloa taotlemisega isikule kaasnevad kohustused ja ebameeldivused kaaluksid üles selliste põhiseaduslike alusväärtuste nagu inimeste elu ja tervis kaitsmise vajaduse. Isiku teadmisi relvade ja laskemoona käitlemise nõuete kohta kontrollitakse enne relvaloa väljaandmise otsustamist relvaeksamil (RelvS § 35 lg 5). Kui isik relva või laskemoona käitlemise nõudeid rikub, võib 8(9)
3-20-2571 see olla märgiks, et ta kehtivaid nõudeid ei tunne või ei suhtu nende järgimisse vajaliku hoolsusega. Sel juhul on preventiivsetel kaalutlustel põhjendatud relvaloa kehtetuks tunnistamine ja isiku teadmiste uus kontrollimine relvaloa väljastamisel.
14.Kõike eelnevat kokku võttes jääb XXi apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda ning vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.