Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.09.2018, Tallinn
Haldusasja number
3-17-2270 XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 06.10.2017 otsuse nr 35903 tühistamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata tema pensioniavaldus uuesti läbi ning tuvastada, et tal on õigus saada ajavahemiku 01.01.1956–21.03.1958 eest soodustingimustel vanaduspensioni Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv Peep Rajavere Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Silvia Azojan
Haldusasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15.02.2018 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.10.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-17-2270 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
2(6)
3-17-2270 Kuigi kaebaja ema asumisele saatmine lõppes 18.02.1956, st poolteist kuud pärast kaebaja sündi 01.01.1956, ei olnud kaebajal ei üksi ega koos vanematega kahe aasta jooksul, st kuni 21.03.1958, reaalset võimalust Eestisse naasmiseks. Reaalne võimalus naasmiseks puudus järgmistel põhjustel: 1) pikk reis karmides tingimustes ühekuuse imikuga. Kaebaja emale ja vanaemale väljastati vabastamistõendid 27.01.1956, mil kaebaja oli 27-päevane imik. Pikk reis Siberis -50 kraadise pakasega ohustanuks nii lapse kui ka ema tervist; 2) passi puudumine kuni 12.11.1957. Vabastamistõenditel, mis kaebaja emale ja vanaemale 27.01.1956 väljastati, oli märge, et tõend ei kehti elamisloana; 3) perekonna kooshoidmine. Kuigi kaebaja isa YY ei olnud represseeritud isik ReprS § 2 tähenduses, viibis ta asumisel kuni 21.04.1956 ning talle väljastati pass 12.11.1957. YY ja LL olid kaebaja ema asumiselt vabastamise ajal 18.02.1956 abielus ning kaebajal oli reaalne võimalus Eestisse naasta alles siis, kui Eestisse naasmise võimalus oli tervel perel; 4) senise majapidamise likvideerimine. Kaebaja ema ja vanaema olid 1956. a kevadeks asumisel olnud seitse aastat. Nad olid Tšulõmi rajanud kodu: ehitanud maja ja võtnud loomad. Asumiselt naasmiseks tuli müüa maja ja loomapidamine likvideerida. Ühtlasi oli vaja koguda reisiks raha; 5) töö- ja elukoha puudumine Eestis. Kaebaja emal ja vanaemal ei olnud Eestis järel sugulasi. Kaebaja vanaisa YY suri 21.12.1955. M kodu – Haapsalu rajoonis Oru vallas Viluvere külas asunud XXX talu – oli hävinud metsavendade tabamiseks 12.01.1947 korraldatud NKVD vägede rünnakus. Kaebaja isa sündis Leedu NSV-s ning Eestis tal sugulasi ei olnud. Kaebaja vanematel ja vanaemal oli reaalne võimalus koos kaebajaga Eestisse naasta alles siis, kui neile oli kirjavahetuse teel selginud võimalus saada Haapsalu rajoonis tööd ja elamispind. LL on represseeritud isik ReprS § 2 lg 1 mõttes. Kaebaja on represseeritud isik ReprS § 2 lg 2 mõttes, sest ta sündis oma ema asumisel viibimise ajal. ReprS § 12 p 1 järgi on soodustingimustel vanaduspensionile õigus samuti ReprS § 2 lõikes 2 nimetatud isikul – üks aasta enne vanaduspensioniikka jõudmist iga kinnipidamiskohas või asumisel viibitud täisaasta kohta. ReprS § 13 lg 1 p 5 kohaselt arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isiku vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku aeg kuni ajani, mil § 2 lg-s 2 nimetatud isikule anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Kaebaja ei nõustu varasemas kohtupraktikas ReprS § 2 lg-le 2 antud tõlgendusega, et asjaolu, mis takistab isikul peale asumiselt vabastamist Eestisse naasta, peab olema seotud represseerimisega kaasneva vahetu mõjuga. Asjaoluks, mille tõttu puudub isikul võimatus Eestisse naasta, võib olla mistahes objektiivne asjaolu, mis muudab Eestisse naasmise võimatuks, kujutab ohtu inimese elule ja tervisele või sunnib teda Eestisse naasmiseks lähedase perekonnaliikme asumisele maha jätma. Kaebaja õigusvastase represseerimise ajaks tuleb lugeda 01.01.1956 – 21.03.1958. Vastavalt riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 7 lg-le 11 on 1956. aastal sündinud inimeste vanaduspensioniiga 63 aastat ja 9 kuud, st kaebajal on õigus soodustingimustel vanaduspensionile 61 aasta ja 9 kuu täitumisel, s.o alates 01.10.2017.
Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebuse rahuldamata.
3(6)
3-17-2270 p 5 tähenduses 01.05.1956. Asumisel viibimise ajaks on ReprS § 2 lg 2, § 12 p 1 ja § 13 lg 1 p 5 tähenduses ajavahemik 01.01.1956 kuni 01.05.1956. Kaebaja emal passi puudumine, Nõukogude Liidus kehtinud passirežiim ning kohustusliku sissekirjutuse nõue olid reaalsed takistused Eestisse naasmiseks. Samas ei nähtu esitatud tõenditest, et kaebaja ema oleks varasemalt – st pärast Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalkohtu 29.12.1955 määrust ja selle alusel talle vabastamistõendite väljastamist 27.01.1956 ja tema asumisele saatmisest vabastamist 18.02.1956 – asunud passi taotlema ning Nõukogude Liidu võimud oleks keeldunud kaebaja emale passi varasemalt väljastamast. Pigem nähtub asja materjalidest, et passi hilisem taotlemine koos kaebaja isaga pärast isa vabastamist oli eeldatavalt kaebaja ema valik. Seega ei ole asjas tõendamist leidnud Nõukogude Liidu võimu poolt takistuse tegemine passi väljastamata jätmise näol kaebaja emale ja kaebajale pärast kaebaja ema vabastamist 18.02.1956. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja isa ei ole ReprS subjektiks. Kuivõrd ReprS mõttes tuli kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni määramise otsustamisel lähtuda represseeritud ema LL asumisel oleku ajast, siis kaebaja isale Nõukogude Liidu võimu poolt tehtud takistusi Eestisse ümberasumiseks siinkohal arvestada ei saa ning YY asumiselt vabastamise aeg (21.04.1956) ega Tšulõmis töölt vabastamise aeg (21.03.1958) ei oma tähtsust. Kaebaja selgitused selle kohta, et pikk reis väga väikese lapse kõrvalt oli võimatu või ka see, et kaebaja emal ei olnud võimalik leida Eestis tööd ning elukohta, ei ole käsitatavad reaalse Eestisse naasmise võimaluse puudumisena ReprS tähenduses. See, et Siberis talvisel ajal imikueas lapsega reisimine oleks olnud eluohtlik nii lapsele kui ka tema emale, on usutav, ent tegemist ei olnud Nõukogude võimu poolse õigusvastase represseerimisega kaasnenud vahetu mõjuga, vaid kaudse mõjuga, kuivõrd isik oli tema tahte vastaselt küüditatud kohta, kust ei olnud ohutu Eestisse naasta. Neid asjaolusid arvestades saab eeldada, et kaebaja oleks saanud reisi ette võtta hiljemalt kevad-suvisel perioodil alates 01.05.1956 ning kaebaja asumisel viibimise ajaks tuleb lugeda periood tema sünnist 01.01.1956 kuni 01.05.1956. See tuvastatud periood ei anna kaebajale siiski õigust soodustingimustel vanaduspensionile, kuna see jääb alla täisaasta. Sotsiaalkindlustusameti 06.10.2017 otsus nr 35903 on õiguspärane ja ei kuulu tühistamisele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
3-17-2270 Ajaks, mil isikul puudus reaalne võimalus Eestisse naasta ReprS § 2 lg 2 ja § 13 lg 1 p 5 tähenduses, tuleb lugeda kogu aeg, mil isikul oli võimatu Eestisse naasta mitte üksnes õigusvastase represseerimise vahetu mõju tõttu, vaid ka õigusvastase represseerimise kaudse mõju tõttu. Ei ole õiguspärane ega humaanne oodata, et isik paneb end pärast õigusvastase represseerimise õiguslikku lõpetamist ehk asumiselt vabastamist ise uuesti olukorda, kus ta peab hakkama oma elu teistkordselt nullist, kodu ja varatuna, elu ja töökohata, üles ehitama, st jätab päevapealt maha oma majapidamise, loomad, töökoha ja sotsiaalsed sidemed. Nõustudes kohtu hinnanguga, et arvutades Eestisse naasmiseks reaalse võimaluse puudumise aega, ei saa arvestada kaebaja isa töölt vabastamise aega 21.03.1958, tuleb kaebaja arvates siiski arvestada kaebaja ema töölt vabastamise aega 12.03.1958. Seega taotleb kaebaja, et lisaks vaidlustatava kohtuotse resolutsiooni p-s 2 tuvastatud perioodile 01.01.1956-01.05.1956 tuvastaks kohus kaebajal Eestisse naasmiseks reaalse võimaluse puudumise ka ajavahemikul 02.05.1956-12.03.1958.
5(6)
3-17-2270 (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.