Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
23. august 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-17-1866
Haldusasi
XX kaebus Vabariigi Valitsuse korralduse nr 225 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, nõustaja RM Vastustaja – Vabariigi Valitsus (siseministri kaudu), volitatud esindaja Monika Silvet
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19. aprilli 2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 14. augustil 2018
27. juuli 2017. a
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19. aprilli 2018. a otsus muutmata.
Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.09.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-17-1866 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 23.01.2017 taotluse kodakondsuse seaduse (KodS) § 6 alusel Eesti Vabariigi kodakondsuse saamiseks.
2.Vabariigi Valitsus keeldus 27.07.2017 korraldusega nr 225 XX-le kodakondsuse andmisest. KodS § 21 lg 1 p 4 järgi keeldutakse kodakondsuse andmisest isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. KodS § 21 lg 11 alusel võib erandina anda Eesti kodakondsuse isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. XX on 21.04.2004 mõistetud süüdi selles, et ta omandas ebaseaduslikult vähemalt kaheksateistkümnel korral erinevas koguses narkootilisi aineid ja hoidis neid oma elukohas edasiandmise eesmärgil, samuti selles, et ta andis vähemalt üheteistkümnel korral ebaseaduslikult erinevatele isikutele edasi narkootilisi aineid. XX on 07.06.2005 mõistetud süüdi ka selles, et ta omandas ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet, hoidis seda ja andis ebaseaduslikult erinevatele isikutele edasi rohkem kui kahel korral. Lisaks on XX aastatel 2003–2009 toime pannud kolm ühistranspordiseaduses sätestatud väärtegu. Nii kuritegude kui ka väärtegude eest on karistatus kustunud. Eesti kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus. Erandina kodakondsuse saamiseks peab isik näitama soovi käituda õiguskuulekalt. Kuigi XX karistatuse kustumisest on möödunud peaaegu kolm aastat, ei ole see toimepandud kuritegude laadi ja korduvust arvestades piisav aeg erandina kodakondsuse andmiseks. XX käitles ja levitas narkootilist ainet suures koguses. Tegemist on raskete kuritegudega, millega ohustati teiste inimeste tervist ja avalikku korda, seetõttu tuleb taotleja õiguskuulekat käitumist hinnata pikema aja jooksul. Samas loob asjaolu, et XX ei ole enam kui kaksteist aastat ühtki kuritegu ja üle seitsme aasta ühtki väärtegu toime pannud, positiivse eelduse selleks, et anda talle tulevikus erandina Eesti kodakondsus.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 22.07.2017 korralduse nr 225 tühistamiseks ning Vabariigi Valitsuse kohustamiseks andma kaebajale Eesti kodakondsus. Korralduses kasutatud sõna „korduvalt“ rõhutab kuritegude paljusust, kuid tegelikult oli kuritegusid vaid kaks, kaebaja pani need toime lühikese vaheajaga ja kuritegude toimepanemisest on möödas üle kaheteistkümne aasta. Neutraalsema sõnastuse korral ja kuritegude toimepanemisest möödunud aega arvesse võttes ei paistaks kaebaja enam nii ohtlik, et temale tuleks kodakondsuse andmisest keelduda. KodS § 21 lg 11 ei sätesta võimalust arvestada kuriteo raskusastet, samuti ei nähta selles sättes ette aega, mis peab olema karistatuse kustumisest möödunud. Korraldusest ei selgu, miks on kolm aastat karistatuse kustumisest liiga lühike aeg. Kaebaja pani kuriteod toime 22–23 aastaselt, olles noor, kogenematu, raskes olukorras ning omamata head haridust ja tööd. Kaebaja ei ole enam endine kergemeelne noormees, ta on omandanud eesti keele, tal on Saksamaal hea töö ja ta ei tarvita narkootikume. Kõiki asjaolusid arvestades ei ole kodakondsuse andmisest keeldumine proportsionaalne.
Vabariigi Valitsus palus jätta kaebus rahuldamata. 2(5)
3-17-1866
5.Tallinna Halduskohus jättis 19.04.2018 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes HKMS § 165 lg 2 alusel vaidlustatud otsuse põhjendustega. Vabariigi Valitsusel on KodS § 21 lg 11 kohaldamisel avar kaalutlusruum. Vastustaja ei ole kaalumisreegleid rikkunud. Süüdlase isiku hindamise peamine eesmärk on kindlaks teha, kas kodakondsuse taotleja näitab selget soovi käituda õiguskuulekalt. Selle väljaselgitamiseks on kohane arvestada muu hulgas kodakondsuse taotleja poolt varasemalt toime pandud kuritegusid ning karistatuse kustumise aega. Vastustaja on põhjendanud, et kaebaja puhul on karistatuse kustumisest möödunud liiga vähe aega, arvestades toimepandud kuritegude iseloomu ja raskust. Vastustaja on märkinud, et senises halduspraktikas peab raskete kuritegude eest määratud karistuse kustumisest olema möödunud vähemalt viis aastat. Kaebaja oli kuritegude toimepanemise ajal täisealine ja tema vanusel ei ole seetõttu tähtsust. Süüdlase isiku hindamisel on lubatud arvestada ka väärtegudega, mille eest määratud karistus on kustunud. Karistusregistri arhiivi kantud andmetega arvestamist võimaldab karistusregistri seaduse § 5 lg 2 p 1. Kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid on samuti arvesse võetud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.XX esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Halduskohus lahendas kaebuse pealiskaudselt ja ebaobjektiivselt, jättes kõik kaebaja väited tähelepanuta. Kaebajale ei ole kättesaadav halduskohtu viidatud praktika, kust selguks, et mõistlik aeg erandina kodakondsuse andmiseks on viis aastat raskete kuritegude eest määratud karistuste kustumisest. See paljasõnaline väide tuleks jätta tähelepanuta. Halduskohus ei ole arvestanud, et vanusega inimene muutub. Kaebaja on praegu 36-aastane ja tema areng on toimunud positiivses suunas.
Vabariigi Valitsus palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Vastustaja teostas kaalutlusõigust eesmärgipäraselt ja kooskõlas volituse piiridega. KodS § 21 lg 11 alusel erandina kodakondsuse andmise otsustamisel on riigil õigus hinnata muu hulgas taotleja õiguskuulekust, sest kodakondsus loob riigile kohustusi. XX poolt toime pandud kuriteod olid rasked ja ohustasid teiste isikute tervist ning avalikku korda, seetõttu tuleb tema õiguskuulekat käitumist hinnata pikema aja jooksul. Vastustaja võttis arvesse ka asjaolu, et välismaalasel ei ole põhiõigust Eesti kodakondsusele, samuti seda, et kaebaja käitumine on nüüdseks muutunud ja seetõttu on tal tulevikus lootust saada erandina Eesti kodakondsus. Korduv karistatus tähendab, et isikut on kriminaalkorras karistatud rohkem kui ühel korral, seega ei saa sõna „korduv“ kasutamist pidada eelarvamuslikuks. Selline sõnastus tuleneb seaduse tekstist. Pole määravat tähtsust, kui pikk oli vahe kahe süüdimõistmise vahel. Fakt, et kaebajat on karistatud kahel korral, näitab, et tegemist ei olnud juhuslike eksimustega ja isik ei võtnud varasemast karistusest õppust. Lisaks karistati kaebajat mõlemal korral süstemaatilise tegevuse eest narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel. Täisealine isik vastutab täiel määral oma tegude eest, seetõttu ei ole tähtis, kui vana kaebaja kuritegude toimepanemise ajal oli. Eesti keele omandamine ei ole samuti KodS § 21 lg 11 kohaldamisel määrav, sest see on kodakondsuse saamise eeltingimus (KodS § 6 p 3). Kaebaja ei viidanud halduskohtus ebavõrdsele kohtlemisele, seetõttu ei pidanud kohtuotsuses analüüsima konkreetseid juhtumeid varasemast halduspraktikast.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3(5)
3-17-1866
8.Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.KodS § 21 lg 1 p 4 järgi keeldutakse kodakondsuse andmisest isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. KodS § 21 lg 11 alusel võib erandina anda Eesti kodakondsuse isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut.
10.Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus ning Vabariigi Valitsusel on KodS § 21 lg 11 alusel kodakondsuse andmise otsustamisel suur kaalutlusruum (vrd Riigikohtu 20.10.2008 otsus nr 3-3-1-42-08, p 28). Kohus saab selle otsuse õiguspärasust hinnates kontrollida kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist Vabariigi Valitsuse poolt, kuid ei saa hinnata otsuse otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja ei ole teinud selliseid kaalutlusvigu, mille tõttu tuleks vaidlustatud otsus tühistada.
11.Kuna kodakondsus toob kaasa kohustusi ka riigile (nt kohustus kaitsta oma kodanikku välisriikides – põhiseaduse § 13 lg 1 teine lause), on kodakondsuse andmisel kohane kontrollida, kas kodakondsust sooviv isik järgib Eesti põhikorda ja Eesti seadusi, st hinnata tema õiguskuulekust (Riigikohtu 20.10.2008 otsus nr 3-3-1-42-08, p 30). Vaidlustatud otsus põhineb vastustaja arusaamal, et mida raskemaid kuritegusid on erandina kodakondsust taotlev isik varem toime pannud, seda kauem tuleb tal pärast karistatuse kustumist oma õiguskuulekust demonstreerida. Selline lähenemine ei ole ringkonnakohtu hinnangul õigusvastane. Kaebaja on kahel korral toime pannud narkootikumide levitamisega seotud kuriteo. Kummagi kuriteo puhul ei olnud tegemist üksikjuhtumiga, vaid pikema aja jooksul aset leidnud korduva tegevusega. Kaebaja oli kuritegude toimepanemise ajal täisealine (23aastane) ja seega ei saa kuritegude toimepanemist vabandada pelgalt kaebaja vanusega. Viimase kuriteo eest määratud karistuse kustumisest oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal möödunud ca kolm aastat. Kuigi kaebaja on tänaseks pöördunud õiguskuulekale teele, omandanud hariduse ja leidnud töö ning saanud senistelt tööandjatelt positiivse iseloomustuse, ei vähenda see toimepandud kuritegude raskust ja ohtlikkust. Seetõttu ei ole õigusvastane vastustaja soov veenduda kaebaja õiguskuulekuses pikema aja jooksul. Asjaolude selline kaalumine ei tähenda, et vastustaja jättis kaebajat positiivselt iseloomustavad andmed üldse arvesse võtmata, vaid kuriteo toimepanemise asjaolud on praegu veel kaalukamad kui kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud. Kuigi seadus ei sätesta erandina kodakondsuse andmisel tähtaega, mille jooksul taotleja õiguskuulekust hinnata, ei saa pidada õigusvastaseks sedagi, kui vastustaja lähtub enda kujundatud halduspraktikast, tingimusel, et sellist tähtajalist piirangut ei kohaldata konkreetse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid arvesse võtmata. Kuigi erandina kodakondsuse andmisest ei saa keelduda väärtegude tõttu, saab taotleja isiku, sh tema õiguskuulekuse hindamisel arvestada ka kustunud väärteokaristusi (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2018 otsus nr 3-17-1233, p 11).
12.Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
13.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi on menetluskulude väljamõistmise eelduseks menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad menetluskulud kummagi poole enda kanda. 4(5)
3-17-1866 (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.