XX kaebus Vabariigi Valitsuse 15.08.2019 korralduse nr 192 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja Kaili-Helena Kolts Vastustaja – Vabariigi Valitsus (siseministri kaudu), volitatud esindaja Monika Silvet
Asja läbivaatamine
14.01.2020 istung
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada XX kaebus ning tühistada Vabariigi Valitsuse 15.08.2019 korraldus nr 192 ja kohustada Vabariigi Valitsust uuesti otsustama kaebaja 29.12.2017 taotluse alusel kaebajale kodakondsuse andmise üle.
2.Mõista Vabariigi Valitsuselt XX kasuks välja menetluskulud summas 933 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.03.2020 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.XX esitas 29.12.2017 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse Eesti kodakondsuse saamiseks.
2.PPA teavitas 15.02.2018 kirjaga XXt, et kuna teda on korduvalt kriminaalkorras karistatud, võidakse talle Eesti kodakondsus anda üksnes erandina. XXle anti võimalus oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, mida ta ei kasutanud.
3.Vabariigi Valitsus keeldus 15.08.2019 korraldusega nr 192 (korraldus nr 192) XXle kodakondsuse seaduse (KodS) § 21 lg 1 p-st 4 ja lg-st 11 lähtudes Eesti kodakondsuse andmisest, kuna teda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest.
4.XX esitas 16.09.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 15.08.2019 korralduse nr 192 tühistamiseks ja Vabariigi Valitsuse kohustamiseks kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata.
5.Tallinna Halduskohus võttis 04.10.2019 määrusega XX kaebuse menetlusse.
6.Siseministeerium esitas 28.11.2019 vastuse XX kaebusele.
POOLTE SEISUKOHAD
Kaebaja hinnangul puuduvad korralduses nr 192 kaalukad argumendid, mis takistavad talle kodakondsuse andmist. Kaebajal puuduvad kehtivad karistused, ta ei ole üle kümne aasta toime pannud ühtegi kuritegu. Ta on oma vigadest õppinud, on aus kodanik, on olnud eeskujulik lapsevanem ja hea abikaasa. Kaebaja järgib Eesti põhiseaduslikku korda, ta on eestlane, tal elavad lähedased vaid Eesti Vabariigis, ta on sündinud ja elanud kogu elu Eestis. Eesti Vabariik diskrimineerib kaebajat tema vanemate rahvusliku kuuluvuse pärast. Kaebaja ei vasta KodS § 21 lg 1 p-s 4 toodule ning ta on täitnud kõik KodS §-s 6 välja toodud tingimused. Kaebaja oleks pidanud saama kodakondsuse sünniga vastavalt KodS § 13 lg-tele 4 ja 6.
7.Vastustaja selgitab, et kodakondsuse andmine korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule erandkorras on Vabariigi Valitsuse kaalutlusotsus. Kaebajat on kriminaalkorras seitsmel korral karistatud tahtlike kuritegude eest, mistõttu ei ole Vabariigi Valitsusel võimalik praegusega järeldada, et kaebaja vastab KodS § 6 p-s 6 toodud tingimusele. Tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras korduvalt karistatud isikule Eesti kodakondsuse andmisel erandi tegemiseks hinnatakse, kas kõnealused kuriteod võimaldavad erandi tegemist ning kas kodakondsuse taotleja näitab selgelt oma soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt. Süüdlase isikut arvesse võttes hindab vastustaja isiku seadusekuulekust ja tema süütegude kõiki asjaolusid. KodS § 21 lg 11 ei anna Eesti kodakondsuse saamise õigust kõikidele taotlejatele, kel on kuritegude eest karistused kustunud. Vabariigi Valitsus arvestas asjaoluga, et kaebajat on kahel korral karistatud varguse eest, tema toimepandud liikluskuriteod olid seotud alkoholi tarbimisega ja süütegude toimepanemine ei ole olnud juhuslikku laadi ning mootorsõiduki joobes juhtimine on raske liiklusrikkumine. Süstemaatiline ja korduv mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kujutab tõsist ohtu kaasliiklejate elule, tervisele ja varale ning ühiskonnale laiemalt. Kaebaja karistatuse kustumisest on küll möödunud üle seitsme aasta, kuid arvestades toimepandud kuritegude korduvust ja ohtlikkust, ei ole see veel piisav aeg, et otsustada XXle kodakondsuse erandina andmine. Vabariigi Valitsus ei ole välistanud isiku kodakondsuse saamist tulevikus. Välismaalase põhiõiguste hulka ei kuulu Eesti kodakondsuse saamine. Millistele isikutele ja millistel tingimustel kodakondsus antakse, on iga riigi suveräänne otsus. Vastustaja järgis korralduse andmisel kehtivaid menetlus- ja vorminõudeid. Korraldus sisaldab kodakondsuse andmisest keeldumise faktilist ja õiguslikku motivatsiooni. Kodakondsuse andmisest 2(6)
3-19-1747 keeldumisel on vastustaja lähtunud asjakohastest kaalutlustest ning kodakondsuse mitteandmine ei ole ilmses vastuolus kaalumise käigus tuvastatud asjaoludega. KodS kohaselt ei ole kodakondsuse erandina andmise otsustamise menetluses tähtsust sellel, kus on kodakondsuse taotleja sündinud, mis rahvuskuuluvuses taotleja on või millise riigi kodakondsusega on tema sugulased. KodS mõttes ei oma Eesti kodanike keskmine karistatus kodakondsuse saamisel tähtsust. Kodakondsuse andmisel erandkorras vastavalt KodS § 21 lgle 11 võetakse arvesse konkreetselt isikut ja temaga seonduvaid asjaolusid kogumis. Menetluse käigus anti kaebajale võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited, mida kaebaja ei teinud. Raskemate ja süstemaatiliselt toime pandud kuritegude puhul on kodakondsuse erandina andmisel proportsionaalne hinnata isiku käitumist pikema aja jooksul. Ka isik ise on oma süütegusid toime pannud pika aja jooksul: perioodil 1994–2013. Kaebajale kodakondsuse andmisest keeldumine ei riiva tema õigust era- ja perekonnaelule, sest nende õiguste teostamiseks ei pea perekonnaliikmed olema sama kodakondsusega. Isik saab oma perega koos olla ka siis, kui ta elab Eestis elamisloa alusel. Karistusregistrist kustutatud süütegude arvestamine kodakondsuse andmisel on põhjendatud ja seaduse alusel lubatud. Riik peab hindama kodakondsuse andmise menetluses isiku poolt toime pandud kõiki varasemaid süütegusid, süütegude asjaolusid, süütegude arvu, toimepanemise aega, sealhulgas kas ja millal on isiku karistusandmed kustutatud. Kui isikut on karistatud korduvalt kuritegude ja/või väärtegude eest, iseloomustab see muu hulgas süüdlase isikut ning tõendab, et isik ei täida Eesti seadusi. Võttes arvesse joobes juhtimise ohtlikkust isikute elule ja varale, olukorda liikluses ning joobes juhtide põhjustatud avariisid, tuleb isiku, kes on korduvalt juhtinud sõidukit joobeseisundis, käitumist jälgida pikema aja jooksul. Arvestada tuleb ka sellega, et joobes juhtimine on tahtlik tegu, mitte süütegu ettevaatamatusest. KodS § 13 ei oleks saanud kohalduda kaebaja suhtes, sest see kohaldub alla 15-aastaste isikute suhtes. Kaebaja suhtes ei laiene ka KodS § 363, sest selle sätte alusel said automaatselt kodakondsuse lapsed, kes olid 01.01.2016 alla 15-aastased. Kaebaja oli sel ajal üle 15-aastane.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et XX kaebus tuleb rahuldada.
9.KodS § 21 lg 1 p 4 kohaselt Eesti kodakondsust ei anta ega taastata isikule, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Sellest keelust kehtestab erandi KodS § 21 lg 11, mis sätestab, et Eesti kodakondsus võidakse erandina anda või taastada isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus ning Vabariigi Valitsusel on KodS § 21 lg 11 alusel kodakondsuse andmise otsustamisel suur kaalutlusruum (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.10.2008 otsus nr 3-3-1-42-08, p 28). Seega saab kohus korralduse nr 192 õiguspärasust hinnates kontrollida kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist, kuid ei saa hinnata otsuse otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3).
10.Kuna kaebajat on seitsmel korral kriminaalkorras karistatud, esineb kaebaja puhul KodS § 21 lg 1 p-s 4 sätestatud kodakondsuse andmisest keeldumise alus ning kaebajale oleks kodakondsuse andmine võimalik üksnes erandkorras KodS § 21 lg-s 11 sätestatud korras. Seejuures nõustub kohus vastustajaga, et kaebajal puudub subjektiivne õigus kodakondsust saada.
11.KodS § 21 lg 11 alusel kodakondsuse erandina andmine eeldab hinnangu andmist nii kodakondsust taotleva isiku toimepandud kuritegudele kui ka isikule endale ning sellele, kas 3(6)
3-19-1747 isikut saab pidada õiguskuulekaks. Seadusemuudatuse seletuskirja kohaselt oli nimetatud sätte eesmärgiks välistada proportsionaalsuse nõude rikkumise oht, sest näiteks teatud tahtlike kuritegude ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas võib olla märkimisväärselt vähenenud ja sellisel juhul võib kodakondsuse andmisest keeldumine olla ebaproportsionaalne. Vabariigi Valitsuse poolt kaalutlusõiguse teostamine annab võimaluse hinnata kuriteo ohtlikkust ja kriminaalseadusega kaitstavat väärtust.
12.Riigikohus on selgitanud, et halduskohus saab diskretsiooni õiguspärasust kontrollida lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Mida ulatuslikum on halduse diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema haldusakti motivatsioon. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt (Riigikohtu halduskolleegiumi 06.11.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-02, p 11)
13.Ehkki kodakondsuse andmisel on kohane kontrollida, kas kodakondsust sooviv isik järgib Eesti põhikorda ja Eesti seadusi ehk on õiguskuulekas (Riigikohtu 20.10.2008 otsus nr 3-3-142-08, p 30) ning selleks on vastustajal õigus hinnata kaebaja seaduskuulekust pikema aja vältel, ei ole Vabariigi Valitsus käesoleval juhul kaalutlusotsuse tegemisel piisavalt põhjendamiskohustust täitnud. Vabariigi Valitsus tugines 15.08.2019 otsuse tegemisel asjaolule, et kaebajat on kahel korral karistatud varguse eest, tema toimepandud liikluskuriteod olid seotud alkoholi tarbimisega ja süütegude toimepanemine ei ole olnud juhuslikku laadi. Vabariigi Valitsus arvestas ka asjaoluga, et mootorsõiduki joobes juhtimine on raske liiklusrikkumine. Süstemaatiline ja korduv mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kujutab ohtu kaasliiklejate elule, tervisele ja varale ning ühiskonnale laiemalt. Lisaks võttis Vabariigi Valitsus arvesse ka kaebaja poolt toime pandud väärtegusid.
14.Karistusregistri seaduse § 5 lg 2 punkt 1 näeb ette, et kodakondsuse andmisel on õigus lähtuda ka karistusregistri arhiivis olevatest andmetest, kuna registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus muu hulgas kodakondsuse seaduses sätestatud menetluste läbiviimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. Vabariigi Valitsuse otsuse tegemise ajal oli kaebaja viimase kuriteo toimepanemisest möödas enam kui 11 aastat ja viimase karistuse kustumisest möödas enam kui 7 aastat, mida ei saa kohtu arvates õiguskuulekuse osas järelduste tegemiseks liialt lühikeseks ajaks pidada. Kuigi seadus ei sätesta erandina kodakondsuse andmisel tähtaega, mille jooksul taotleja õiguskuulekust hinnata, on vastustajal kodakondsuse andmisest keeldumisel seda suurem põhjendamiskohustus, mida pikemat aega isik kuritegude toimepanemisest on hoidunud. Seejuures on Vabariigi Valitsuse varasema halduspraktika kohaselt reeglina võimalik kodakondsust erandina anda isikule, kes on toime pannud korduvalt raskeid kuritegusid, kui isiku karistatuse kustumisest on möödunud vähemalt viis aastat ja kõik muud asjaolud kodakondsuse erandina andmist toetavad (haldusasi nr 3-17-1866). Seega peaks juhul, kui isiku karistatuse kustumisest on möödunud enam kui viis aastat, Vabariigi Valitsuse kaalutluse põhjendused olema eriti põhjalikud. Kohtu hinnangul ei piisa vaid sellest, et Vabariigi Valitsus nendib, milliseid kuritegusid kaebaja tahtlikult on toime pannud ning leiab, et korduvad kuriteod on ühiskonnale ohtlikud. Otsusest peab nähtuma, miks kuriteo toimepanemise asjaolud on praegu veel kaalukamad kui kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud.
15.Ehkki kaebaja on varem toime pannud 7 kuritegu, tuleb kohtu hinnangul lisaks kuritegude korduva toimepanemise faktile hinnata ka nende kuritegude asjaolusid. Kohus märgib, et kuigi kodakondsuse andmisest erandina ei saa keelduda väärtegude tõttu, saab taotleja isiku, sh tema õiguskuulekuse hindamisel arvestada ka kustunud väärteokaristusi (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2018 otsus nr 3-17-1233, p 11), kuid seejuures tuleb kaalumisel isiku osas hinnangu andmisel arvestada ka väärtegude toimepanemise asjaolusid. Arvestades, et kaebajale määrati vaatamata korduvatele kuritegudele vaid ühel korral karistuseks reaalne 4(6)
3-19-1747 vangistus pikkusega 6 kuud, kuigi karistusseadustik oleks võimaldanud määrata ka kuni 3aastase vangistuse, jääb selgusetuks, miks on vastustaja neid süütegusid kodakondsuse andmisel niivõrd kaalukateks pidanud. Kohus nõustub, et süstemaatiline ja korduv mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kujutab ohtu kaasliiklejate elule, tervisele ja varale ning ühiskonnale laiemalt. Samas võttes arvesse, et kaebaja ei ole 11 aasta jooksul alkoholitarbimisega seotud süütegu toime pannud, peaksid Vabariigi Valitsuse otsusest nähtuma põhjalikumad kaalutlused, miks kaebaja teod ka tänapäeva ühiskonnas jätkuvalt ohtlikud on, et ka kaebajale oleks arusaadav, miks tema käitumisest ei nähtu selgelt tema soov käituda Eesti riigis õiguskuulekalt.
16.Kodakondsuse andmise üle otsustamisel tuleb hinnata ka taotleja isikuga seotud asjaolusid. Kaebaja ei ole välismaalane selle tavatähenduses (Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on välismaalane välisriigi kodanik või võõramaalane). Kaebaja näol on tegemist kodakondsuseta isikuga, kellel ei ole ühegi riigi kodakondsust. Kaebaja on sündinud Eestis ja siin terve elu elanud. Seega ei ole kaebajal riiki, kuhu tagasi pöörduda. Põhimõtteliselt on õige see, et PS § 9 lg-st 1 tulenevalt on põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Siiski tuleb arvestada sellega, et PS-st tulenevate põhiõiguste realiseerimine võib isiku õiguslikust staatusest tulenevalt olla piiratud. Kaebaja tõi kohtuistungil välja, et tulenevalt tema õiguslikust staatusest ei saa ta pangast korteri või maja ostmiseks laenu ega minna tööle välismaale, nt Soome. Seetõttu on tal raskendatud pere elatamine. Kaebajal on alaealised lapsed. Iseenesest on õige vastustaja esindajate kohtuistungil toodud väide, et kaebaja saab pereelu elada ka ilma kodakondsuseta, samas võivad kaebaja õiguslikust staatusest tulenevad kitsendused omada olulist negatiivset mõju tema toimetulekule ja seeläbi pereelule. Võrreldes välismaalasega tavatähenduses, kellel on võimalus pöörduda tagasi oma kodakondsuse järgsesse riiki, peab kohtu arvates kaebaja kui kodakondsuseta isiku puhul kodakondsuse andmisest keeldumine olema iseäranis hästi kaalutud ja põhjendatud. Vastustaja esitatud põhjendused ei ole kohtu jaoks piisavalt kaalukad. Kohtu arvates riivab vaidlustatud otsus kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt. Olukorras, kus kaebaja on pöördunud õiguskuulekale teele, on tema pikaks ajaks teadmatusse jätmine ‒ vastustaja ei ole välistanud kaebajale kodakondsuse andmist millalgi tulevikus ‒ probleemne ka põhiseaduslike väärtuste nagu õiguskindlus ja õiguspärane ootus seisukohast.
17.Kaebaja hinnangul on Vabariigi Valitsus rikkunud põhiseaduse § 12 sellega, et kaebaja suhtes on arvestatud pikema perioodi jooksul toime pandud süütegusid, kui teistest riikidest pärit isikute puhul, kuna nende puhul kontrollitakse vaid nende Eestis elamise jooksul toime pandud süütegusid ning see periood võib KodS § 6 lg 21 kohaselt olla vaid kaheksa aastat. Kohus selle käsitusega ei nõustu. Vastavalt vastustaja istungil antud selgitustele kontrollib Vabariigi Valitsus kodakondsuse andmise otsustamisel peamiselt Eestis toime pandud süütegusid. Samas kontrollib PPA ka teistelt riikidelt isiku karistatust, kui neil tekib selles osas kahtlus. Vaid asjaolu, et kaebaja on Eestis elanud pikemalt kui mõni teine kodakondsuse taotleja, ei saa kohtu hinnangul tuua kaasa seda, et vastustaja ei saaks kodakondsuse andamise hindamisel kasutada kõiki tema käsutuses olevaid andmeid. Vastustaja selgitas vastuses kaebusele (p 2.9), miks kaebaja ei omandanud kodakondsust sünniga vastavalt KodS § 13 lgtele 4 ja 6. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajat ei saa pidada sünnijärgseks Eesti kodanikuks.
18.Kuivõrd Vabariigi Valitsuse kaalutlusviga 15.09.2019 korralduse nr 192 andmisel ei saa pidada ebaoluliseks, rahuldab kohus XX kaebuse ja tühistab Vabariigi Valitsuse 15.09.2019 korralduse nr 192 ning kohustab Vabariigi Valitsust XX taotlust Eesti kodakondsuse saamiseks uuesti läbi vaatama. 5(6)
3-19-1747
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab kaebuse, tuleb kaebaja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud vastustajalt välja mõista (HKMS § 109 lg 6).
20.Kaebaja esitas 17.01.2020 taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 933 eurot. Samuti esitas ta konto väljavõtte, millelt nähtus kaebaja abikaasa poolt kokku 933 euro tasumine. Sellest on õigusteenuse osutamise kulu 9,5 tunni eest 765 eurot (käibemaksuta) ning kaebuselt tasutav riigilõiv 15 eurot, st menetluskulud kokku 933 eurot, Vastustaja hinnangul ei ole 5-tunnine ajakulu kaebuse koostamiseks põhjendatud. Arvestades haldusasja mahtu ja keerukust, ei ole kaebuse koostamisele kulunud ajakulu kohtu hinnangul ülepaisutatud. Seega on kaebaja taotletud menetluskulud põhjendatud ning vastustajalt tuleb kaebaja kasuks menetluskuluna välja mõista 933 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.