Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
17. mai 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-17-315
Haldusasi
XX kaebus Maksu- ja Tolliameti 2. veebruari 2017. a korralduse nr 12.2-3/036819-28 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 5. juuni 2017. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja Meelis Krautmann Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Kristel Uibo
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 5. juuni 2017. a määruse haldusasjas nr 3-17-315 resolutsiooni punkt 2 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 155 lg 5; § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis J OÜ maksustamisperioodidel 2015. a detsember kuni 2016. a märts ettevõtlusega tegelemist, tulumaksuseaduse §-des 48–52 sätestatud tulumaksu ja isikutele tehtud väljamaksetelt kinnipeetud tulumaksu, arvestatud sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni- ja töötuskindlustusmaksete arvutamise ja tasumise õigsust ning 2015. a detsembri kuni 2016. a veebruari käibedeklaratsioonidel deklareeritud andmete õigsust. Töötamise registri andmetel töötas YY perioodil 02.12.2015–19.02.2016 J OÜ-s ning MTA kaasas 05.10.2016 teatega nr 12.2-3/036819-22 XX kolmanda isikuna maksumenetlusse.
2.MTA kohustas 02.02.2017 korraldusega nr 12.2-3/036819-28 XX kui kolmandat isikut esitama hiljemalt 09.02.2017 oma arvelduskonto väljavõtte, kust nähtub tema abikaasa XX poolt 30.12.2015 ja 31.12.2016 saadud summade edasine liikumine. Maksuhaldur kahtlustas, et J OÜ poolt XX-le 30.12.2015 selgitusega „tasu kodulehe, optimeerimise ja turunduse eest“
3-17-315 üle kantud 11 800 eurot laekus E OÜ-lt, kellele laekus raha I OÜ-lt ning raha liikus tagasi väljamakse tegijale. XX kandis saadud summa 6000 euro ulatuses edasi XX arvelduskontole (selgitusega „raha“) ja maksuhaldur pidas vajalikuks kontrollida raha edasist liikumist.
3.XX esitas 08.02.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 02.02.2017 korralduse nr 12.2-3/036819-28 tühistamiseks, leides, et maksukorralduse seaduse (MKS) § 61 lg-s 2 sätestatud tingimused kolmandalt isikult teabe nõudmiseks on täitmata ning maksuhalduri põhjendused raha edasi liikumise kahtluse kohta on ebamäärased.
4.Kuna XX jättis MTA 02.02.2017 korralduse tähtajaks täitmata, pöördus MTA 10.03.2017 korraldusega nr 12.2-3/036819-29-3 kaebajalt nõutud teabe saamiseks Swedbank AS poole, kes täitis maksuhalduri korralduse 17.03.2017, esitades XX arvelduskonto väljavõtte perioodi 30.12.2015–31.01.2016 kohta.
5.MTA tunnistas 11.05.2017 otsusega nr 12.2-3/036819-33 haldusmenetluse seaduse (HMS) § 65 lg 2 alusel edasiulatuvalt kehtetuks XX-le tehtud MTA 02.02.2017 korralduse nr 12.2-3/036819-28, kuna krediidiasutuse poolt pangakonto väljavõtte esitamisest tulenevalt ei ole 02.02.2017 korralduse XX poolt täitmine enam vajalik.
6.Maksu- ja Tolliamet esitas 15.05.2017 taotluse haldusasja menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, sest vaidlustatud MTA 02.02.2017 korraldus on tunnistatud MTA 11.05.2017 otsusega kehtetuks. Kuna korralduse kehtetuks tunnistamist ei ole tinginud selle vaidlustamiseks halduskohtusse pöördumine, vaid korralduses nõutud teabe saamine Swedbank AS-lt, tuleb kaebaja menetluskulud jätta HKMS § 108 lg 6 alusel tema enda kanda.
7.XX nõustus kirjalikus seisukohas haldusasja menetluse lõpetamisega, kuid palus MTAlt mõista tema kasuks välja menetluskulud 1499,60 eurot (sh riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud 1484,60 eurot). MTA 02.02.2017 korralduse kehtetuks tunnistamine oli tingitud kaebuse esitamisest, sest asjaolu, et vastustaja sai nõutud andmed kätte mujalt, toonuks kaasa üksnes selle, et korraldust ei ole enam vaja täita ja selle täitmist nõuda. Kuna korralduse kehtetuks tunnistamine olnuks muul juhul ülearune, saab see seonduda vaid kaebuse esitamisega.
8.Tallinna Halduskohus lõpetas 05.06.2017 määrusega haldusasja menetluse (resolutsiooni p 1), jättis menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 2) ning tagastas XX-le kaebuselt tasutud riigilõivu (resolutsiooni p 3). Kuna MTA 02.02.2017 korraldus on tunnistatud MTA 11.05.2017 otsusega edasiulatuvalt kehtetuks, on põhjendatud haldusasja menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada ja sellega on nõustunud mõlemad menetlusosalised. Õige on vastustaja seisukoht, et vaidlusalust korraldust ei tunnistatud kehtetuks kohtumenetluse tõttu, vaid põhjusel, et MTA sai korraldusega nõutud teabe teisest allikast. MKS § 10 lg-st 3 tulenevalt ei pidanud maksuhaldur jääma teabe kogumiseks ootama kohtumenetluse lõppemist, vaid oli õigustatud kasutama muid seaduses ettenähtud meetmeid vajaliku teabe hankimiseks. Kujunenud olukorras oli vaidlustatud korralduse MKS § 46 ja HMS § 65 lg 2 alusel kehtetuks tunnistamine põhjendatud ning seda ei saa pidada ülearuseks. Korralduses nõutud teabe saamine kaebajast sõltumatust allikast ja seeläbi korralduse kaebaja poolt täitmise vajaduse äralangemine ei ole kohtuvaidluse lõppemise või lõpetamise iseseisvaks aluseks (s.o HKMS § 152 lg 1 p 4 alternatiiviks). Asjaolu, et maksuhaldur ei pidanud kaebust põhjendatuks, nähtub selgelt MTA 16.03.2017 vastusest kaebusele, milles leiti, et see on alusetu. Seega ei saa järeldada, et vaidlusaluse korralduse kehtetuks tunnistamine oli tingitud praegusest kohtumenetlusest. Kaebajal oli HKMS § 152 lg 2 alusel jätkuvalt võimalik taotleda haldusasja menetluse jätkamist õigusvastasuse tuvastamise nõudes ning saavutada kaebuse rahuldamise korral menetluskulude hüvitamine. 2(5)
3-17-315
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.XX palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 ja teha menetluskulude väljamõistmise osas uus määrus, millega mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud. Halduskohus on kohaldanud HKMS § 108 lg-t 6 ebaõigesti. MTA 11.05.2017 otsuses on MTA 02.02.2017 korralduse kehtetuks tunnistamist põhjendatud asjaoluga, et kuna maksuhaldur sai nõutud teabe teisest allikast (Swedbank AS-lt), siis ei vaja MTA enam kaebajalt korraldusega nõutud dokumente. Samas oli korralduse kehtetuks tunnistamine ülearune, sest andmete muust allikast saamine tõi kaasa üksnes selle, et korraldust ei olnud vaja enam täita ja selle täitmist ei olnud põhjust enam nõuda. Sellises olukorras saab vaidlustatud korralduse kehtetuks tunnistamist seostada üksnes praeguse haldusasjaga. Kuna XX pöördus halduskohtusse tühistamisnõudega, siis vaidlustatud korralduse mis tahes põhjusel kehtetuks tunnistamisega oli ta oma kaebuse peamise eesmärgi (s.o haldusakti kehtivuse kõrvaldamine) saavutanud. Halduskohus ei ole sisuliselt hinnanud, kas vastustaja oleks kohtumenetluse puudumise korral käitunud samal viisil. Seejuures on MTA 10.03.2017 korraldusega Swedbank AS poole pöördumisel arvestanud ka MKS § 61 lg-s 2 sätestatut, viidates XX-lt sama teabe eelnevale tagajärjetule nõudmisele MTA 02.02.2017 korraldusega. Sellest järeldub, et korraldused olid õiguslikult seotud ning XX-le tehtud korraldus pidi eelnema Swedbank AS-le tehtud korraldusele, legitimeerides MKS § 61 lg 2 kontekstis krediidiasutuse poole pöördumist. Kõnealuse seose tõttu tuleks eeldada XX-le tehtud korralduse kehtima jäämist, mitte selle kehtetuks tunnistamist. See kinnitab, et MTA 02.02.2017 korralduse tühistamine seondus kohtumenetlusega. Isegi kui vastustaja arvas teisiti, ei saa nimetatud eksimus vabastada teda menetluskulude kandmise kohustusest ega õigusta kaebaja menetluskulude jätmist tema enda kanda. Kaebaja juhib lisaks tähelepanu, et kuivõrd MTA 02.02.2017 korralduse täitmiseks määratud tähtaeg (09.02.2017) oli möödunud ja korralduse täitmine MKS § 146 lg 2 järgi peatunud, oleks maksuhalduril tulnud anda korralduse täitmiseks adressaadile igal juhul uus tähtaeg (vt Riigikohtu 30.03.2011 otsus nr 3-3-1-98-10, p 10). Seega ei oleks haldusakt ka kehtima jäämise korral kuidagi koormanud adressaati ega maksumenetlust. Tuginemine MKS § 10 lg-le 3 on asjakohatu ja otsitud.
10.Maksu- ja Tolliamet vaidleb kirjalikus vastuses määruskaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. MTA 02.02.2017 korralduse kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kuna XX temale antud korraldust ei täitnud ja vaidlustas selle, ei pidanud maksuhaldur põhjendatuks oodata teabe saamiseks kohtumenetluse lõppu, vaid nõudis kiire ja efektiivse maksumenetluse huvides samu andmeid Swedbank AS-lt, kellelt vajalik teave ka saadi. Kuna teave oli juba teisest allikast saadud ning puudus vajadus seda kaebajalt täiendavalt nõuda, tunnistatigi MTA 02.02.2017 korraldus kehtetuks. Seda, et maksuhaldur ei ole võtnud kaebust sisuliselt õigeks, kinnitab asjaolu, et kehtetuks tunnistamine ei toimunud kohe pärast kaebuse esitamist, vaid alles pärast vajaliku teabe saamist kaebajast sõltumatust allikast. Korralduse kehtetuks tunnistamine ei olnud ülearune, sest pelgalt haldusakti täitmise vajaduse äralangemine ei oleks olnud kohtuvaidluse lõppemise või lõpetamise aluseks (sõltumata sellest, et vaidluse jätkamine poleks enam otstarbekas).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse muu hulgas juhul, kui kaebuses vaidlustatav haldusakt on kehtetuks tunnistatud. HKMS § 152 lg 2 näeb ette, et kohus 3(5)
3-17-315 ei lõpeta HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetlust, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.
12.Vaidlust ei ole selles, et kuivõrd MTA tunnistas 11.05.2017 otsusega nr 12.2-3/03681933 (MTA 15.05.2017 taotluse lisa 2) MTA 02.02.2017 korralduse nr 12.2-3/036819-28 (tl 7-8) edasiulatuvalt kehtetuks, siis esines alus haldusasja menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ning XX ei ole taotlenud HKMS § 152 lg 2 alusel menetluse jätkamist MTA 02.02.2017 korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks. Määruskaebuses on vaidlustatud üksnes halduskohtu 05.06.2017 määruse resolutsiooni p 2, millega kohus jättis menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
13.HKMS § 108 lg 6 sätestab, et vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Nimetatud sätte eesmärk on hüvitada kaebajale vastustaja õigusvastase haldustegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud (vt Riigikohtu 05.11.2013 määrus nr 3-3-1-50-13, p 12). HKMS § 108 lg 6 sõnastusest järelduvalt lasub menetluskulude kandmisest vabanemiseks vastustajal kohustus tõendada, et haldusakti kehtetuks tunnistamisel puudub seos esitatud kaebusega. Seose väljaselgitamiseks tuleb hinnata sisuliselt, millistel asjaoludel on haldusakt kehtetuks tunnistatud. Vastustaja ei peaks kandma kaebaja menetluskulusid juhul, kui vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamise ei olnud seotud kaebuse esitamisega, vaid selle tingis näiteks asjaolude muutumine kohtumenetluse ajal (nt Tallinna Ringkonnakohtu 23.08.2016 määrus nr 3-16-612, p 15).
14.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kuigi MTA 02.02.2017 korraldus tunnistati kehtetuks pärast XX poolt selle peale halduskohtule kaebuse esitamist, ei toimunud see siiski kaebuse esitamise tõttu. Puudub vaidlus, et XX ei täitnud MTA 02.02.2017 korraldust selles märgitud tähtajaks (09.02.2017), vaid pöördus juba 08.02.2017 halduskohtusse kaebusega korralduse tühistamiseks ja teavitas sellest 09.02.2017 e-kirjaga (tl 51) ka maksuhaldurit. Iseenesest tuleb möönda, et kuna MKS § 146 lg 2 kohaselt peatub kolmandale isikule MKS § 61 või § 62 alusel tehtud korralduse täitmine selle vaidlustamise ajaks (sh kohtumenetluse ajaks – vt Riigikohtu 30.03.2011 otsus nr 3-3-1-98-10, p 10) ning sellest tulenevalt ei oleks maksuhaldur enne haldusasja menetlust lõpetava lahendi jõustumist saanud korralduse täitmise tagamiseks rakendada XX suhtes ka korralduses ettenähtud sunniraha, siis tingis MTA 02.02.2017 korralduse XX poolt vaidlustamine vajaduse koostada J OÜ suhtes läbiviidava maksumenetluse mõistliku aja jooksul lõpuleviimiseks vajalike andmete saamiseks 10.03.2017 korraldus (tl 52-52p) Swedbank AS-le, kes edastas maksuhalduri nõutud teabe 17.03.2017. Sellisest kaudsest seosest ei järeldu siiski, et MTA 02.02.2017 korralduse hilisema kehtetuks tunnistamise põhjuseks oleks olnud selle peale kaebuse esitamine.
15.Kaebaja leiab ekslikult, et MTA 02.02.2017 korralduse kehtetuks tunnistamine MTA 11.05.2017 otsusega pärast krediidiasutuselt XX pangakonto 30.12.2015–31.01.2016 väljavõtte saamist oli ülearune. Pelgalt asjaolu, et maksuhalduril puudus pärast Swedbank ASlt andmete saamist sisuline vajadus nõuda XX-lt samade andmete teistkordset esitamist, ei anna alust lugeda MTA 02.02.2017 korraldust automaatselt kehtetuks või täidetuks ning see ei mõjutanud kuidagi kaebaja võimalust ega kohustust nimetatud korraldust täita. Korralduse kehtivus ega selle täitmise kohustus ei langenud ära ka selle täitmiseks määratud tähtaja möödumisega, sest see ei oleks ühelgi viisil takistanud XX-l vastavate andmete esitamist ning korralduses nõutud andmete saamise vajalikkus ei olnud seotud ka mingi konkreetse tähtaja või sündmusega, mille möödumise või saabumise järgselt oleks andmete saamise vajadus ära langenud. Määruskaebuses toodud viide lahendis nr 3-3-1-98-10 (p 10) märgitud kohustusele 4(5)
3-17-315 määrata pärast korralduse täitmise peatumise lõppemist korralduse täitmiseks uus tähtaeg ei ole asjakohane, sest see puudutas isikule pandud kohustust ilmuda selgituste andmiseks konkreetsel kuupäeval maksuhalduri ametiruumidesse. MTA 02.02.2017 korraldusega ei ole XX kohustatud maksuhalduri juurde ilmuma, vaid temalt on nõutud üksnes oma arvelduskonto väljavõtte elektroonilist edastamist MTA revidendile. Sellesisuline kohustus on jätkuvalt kehtiv ja täidetav ka juhul, kui täitmiseks algselt määratud tähtaeg on möödunud, kuid kohustus on sellele vaatamata täitmata. Olukorras, kus maksuhaldur on pärast korralduse andmist saanud isikult nõutud andmed muust allikast, ei esine ühtegi haldusakti kehtivuse lõppemise alust (vt HMS § 61 lg 2), vaid kohustatud isikul oleks üksnes alus taotleda HMS § 44 lg 1 p 1 ja § 68 lg 1 alusel menetluse uuendamist ning teda koormava haldusakti edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamist MKS § 46 lg 1 ja HMS § 65 lg 3 alusel (s.o seoses faktiliste asjaolude muutumisega). Praegusel juhul tunnistas maksuhaldur kaebaja õigusi piirava haldusakti kehtetuks enda initsiatiivil vastavalt HMS § 64 lg-s 2 ja § 65 lg-s 1 sätestatud volitustele.
16.Kuigi Swedbank AS suhtes MTA 10.03.2017 korralduse andmise aluseks oli MTA 02.02.2017 korralduse XX poolt täitmata jätmine, ei tulene sellestki järeldust, et kohtuvaidluse puudumisel oleks vastustaja ilmselt jätnud MTA 02.02.2017 korralduse kehtetuks tunnistamata. Nagu eespool märgitud, ei mõjutanud Swedbank AS poolt MTA 10.03.2017 korralduse täitmine iseenesest MTA 02.02.2017 korralduse kehtivust ega XX kohustust seda täita. Seega oleks vastustaja pidanud tunnistama nimetatud korralduse kehtetuks (st pärast vajalike andmete mujalt saamist) ka olukorras, kus XX ei oleks küll korraldust vaidlustanud, kuid oleks jätnud selle ikkagi täitmata ja MTA-l tulnuks andmeid nõuda krediidiasutuselt. Lisaks tuleb silmas pidada, et MTA 11.05.2017 otsusega on MTA 02.02.2017 korraldus tunnistatud HMS § 65 lg 2 alusel kehtetuks edasiulatuvalt, mitte algusest peale. Seega ei langenud MTA 02.02.2017 korralduse kehtetuks tunnistamisega tagasiulatuvalt ära ka alust MTA 10.03.2017 korralduse andmiseks.
17.Ringkonnakohus leiab kokkuvõtlikult, et praegune olukord ei sarnane sisuliselt kaebuse õigeksvõtmisega, mille puhul oleks põhjendatud jätta menetluskulud vastustaja kanda. Seda, et vastustaja hinnangul oli MTA 02.02.2017 korraldus õiguspärane ning selle edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamise tingis üksnes asjaolude muutumine, kinnitab nii MTA 16.03.2017 vastus kaebusele kui ka MTA 11.05.2017 otsus, milles on tuginetud õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamist reguleerivatele sätetele.
18.Eelneva põhjal jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 05.06.2017 määruse resolutsiooni p 2 muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.