Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. aprill 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-15-2818
Haldusasi
OÜ Tava Mets kaebus keskkonnaministri 21. septembri 2015. a määruse nr 55 § 1 p 3 osaliseks tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 3. mai 2017. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Tava Mets, esindaja Annika Kiisk Vastustaja – keskkonnaminister, esindaja Käthlin Raudla
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Tava Mets apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta OÜ Tava Mets apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 3. mai 2017. a otsus haldusasjas nr 3-15-2818 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 7. mail 2018 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-15-2818 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.MTÜ Kotkaklubi tegi 23.08.2008 Keskkonnaministeeriumile ettepaneku võtta väikekonnakotka (Aquila pomarina) püsielupaigad looduskaitseseaduse (LKS) § 10 lg 2 alusel kaitse alla. Keskkonnaministeerium edastas ettepaneku 30.12.2009 kirjaga Keskkonnaametile menetlusse võtmiseks ning Keskkonnaamet tegi ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ja kavandatud piirangute otstarbekuse kohta ekspertiisi, mille aruanne valmis 09.07.2012. Ekspertiisi kohaselt on Soosilla väike-konnakotka püsielupaiga kaitse alla võtmise ettepanek LKS § 10 lg 2 tähenduses põhjendatud. Keskkonnaminister algatas 07.01.2015 käskkirjaga nr 22 keskkonnaministri 19.04.2010 määruse nr 12 „Väikekonnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ muutmise menetluse.
2.Keskkonnaminister muutis 21.09.2015 määrusega nr 55 oma 19.04.2010 määrust nr 12 selliselt, et Tartu maakonnas võeti lisaks senisele ühele väike-konnakotka püsielupaigale kaitse alla veel kuus väike-konnakotka püsielupaika, sh Tähtvere vallas Pihva külas ja Nõo vallas Nõgiaru külas asuv Soosilla püsielupaik (määruse § 2 lg 6 p 5). Määruse seletuskirja kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused LKS § 7 tähenduses täidetud, sest väikekonnakotkas on I kaitsekategooria liik, kelle kõikide teadaolevate elupaikade kaitse tuleb LKS § 48 lg 1 kohaselt tagada kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. Väike-konnakotka kaitse eesmärgi saavutamiseks on vaja tagada elupaikade säilimine ja soodne seisund. Väike-konnakotkas kuulub linnudirektiivi (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30.11.2009 direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta) I lisas loetletud liikide hulka, mistõttu on loodusobjekti kaitse alla võtmine ka rahvusvaheline kohustus. Seletuskirja p-s 2.4.2.10 on Soosilla püsielupaiga osas märgitud, et MTÜ Kotkaklubi hinnangul on tegemist väike-konnakotka tüüpilise elupaigaga, mida väike-konnakotkas asustab tõenäoliselt ka pikas perspektiivis ja millele tuleb seetõttu tagada pikaajaline kaitse. Seisuga 03.09.2015 on keskkonnaregistri andmetel püsielupaigas üks väike-konnakotka pesa (ja selle ümber 100 meetri raadiusega automaatne sihtkaitsevöönd), milles registreeriti 2008. ja 2009. al edukad väike-konnakotka pesitsused, 2010. a-l oli pesa sätitud ja 2011. a-l oli pesas väikekonnakotka ebaõnnestunud pesitsus. Sihtkaitsevööndisse on määratud pesametsaks sobilik vanametsa tervik. Pesametsa kaitseks moodustati piiranguvöönd, kuhu on arvatud metsamaa pesametsa ümbruses, kus elupaiga terviklikkuse kaitseks ja häirimise mõju vähendamiseks on vaja suunata metsa majandamist. Püsielupaiga pindala on 11,02 ha, millest sihtkaitsevöönd hõlmab 4,82 ha ja piiranguvöönd 6,2 ha. Püsielupaigast 9,79 ha asub eramaal (sh kogu sihtkaitsevööndi ala) ja 1,23 ha riigi omandis oleval maal. Senisega võrreldes suureneb sihtkaitsevööndi pindala 1,68 ha (automaatse ringikujulise sihtkaitsevööndi pindala on 3,14 ha).
3.OÜ Tava Mets esitas 11.11.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 21.09.2015 määruse nr 55 § 1 p 3 tühistamiseks osas, millega muudetakse keskkonnaministri 19.04.2010 määrust nr 12 selliselt, et Tartu maakonnas võetakse kaitse alla Soosilla väikekonnakotka püsielupaik Tähtvere vallas Pihva külas ja Nõo vallas Nõgiaru külas (määruse uus § 2 lg 6 p 5). Soosilla püsielupaik (piiranguvöönd) ulatub osaliselt kaebajale Nõo vallas Nõgiaru külas kuuluvale Xxx kinnistule (registriosa nr xxx; katastritunnus xxx; pindala 7,81 ha; 100% maatulundusmaa). Looduskaitseliste piirangute laiendamine kaebaja kinnistule ei ole 2(12)
3-15-2818 põhjendatud, sest piirangute kehtestamine tugineb vananenud seireandmetele. Puuduvad tõendid, et ala oleks praegusel ajal väike-konnakotkaste poolt aktiivselt kasutusel ja seda asjaolu pole mitme aasta vältel isegi uuritud, mistõttu ei saa otsus olla kaalutletud. Piiranguvööndi kehtestamise aluseks on pelgalt eeldus, et ala võiks tulevikus olla sobiv väikekonnakotkaste pesitsemiseks. Samas võib piirkond olla pesitsemiseks ka ebasobiv, sest viimastel andmetel pesitsus ebaõnnestus. Kaitseala sellistes piirides moodustamiseks ei piisa ainult ühe pesa põhjal tehtud oletuslikest eeldustest, et pesa võidakse tulevikus asustada. Vastustaja on küll väitnud, et väike-konnakotka eripära arvestades tema elupaikade kaitse alla võtmise olulised asjaolud lühikese perioodi (2012–2015) jooksul üldjuhul ei muutu, kuid olukorras, kus alal on viimased pesitsemised ebaõnnestunud, tekib küsimus, miks peaks muutumatute pesitsusharjumustega liik hüljatud pesapaiga äkki taasasustama. Kaebaja taotles Keskkonnaametilt menetluse peatamist ja uue eksperthinnangu tellimist, kuid vastustaja ei pidanud seda esialgu vajalikuks. Samas tellis vastustaja 25.06.2015 MTÜ-lt Kotkaklubi siiski uue ekspertiisi värskema ülevaate saamiseks Soosilla moodustatava püsielupaiga seisundist, mille tulemused lubati edastada ka kaebajale. Sellele vaatamata kehtestati vaidlustatud määrus juba enne uue ekspertiisi tulemusi ära ootamata, millega rikuti oluliselt uurimispõhimõtet ning jäeti loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduste olemasolu ja otstarbekus sisuliselt välja selgitamata. Täiendava ekspertiisi tellimisega möönis vastustaja ka ise andmete uuendamise vajalikkust. Kui puuduvad viited tõenditele kaitstavate linnuliikide elamise kohta kaitse alla võetaval alal, siis on tegemist motiveerimiskohustuse rikkumisega, ning nõuetekohase ekspertiisi puudumine on selline menetlusviga, mis annab aluse haldusakti tühistamiseks (vt Riigikohtu 15.10.2009 otsus nr 3-3-1-57-09). Lisaks on vastustaja oluliselt rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust, sest ärakuulamine oli üksnes formaalne. Kohtumenetluse ajal valminud 2015. a ekspertiisist nähtuvalt vajavad püsielupaiga piirid ümbertegemist ning ekspertiisist selgub ka, et kuigi piirkond on liigile potentsiaalselt sobiv elupaik, kus asub pesapuu, siis liigi elupaik see ikkagi pole, kuna pesa on asustamata. Püsielupaiga moodustamine riivab väga intensiivselt kinnisasja omaniku omandipõhiõigust, kuid selliste piirangute proportsionaalsuse kaalumist määruse seletuskirjast ei nähtu. Kaebaja ei vaidlusta väike-konnakotkaste elupaikade kaitsevajadust, kuid seda tehes ei tohi unustada ka puudutatud isikute õigusi. OÜ Tava Mets on metsamajandamisega tegelev ettevõte ja kinnistu arvamine püsielupaiga piiranguvööndisse kitsendab oluliselt tema õigusi oma kinnistu käsutamisel ja kasutamisel. Piirangute talumise eest on kaebajal õigus taotleda 50% maamaksust vabastamist, kuid see ei ole käsitatav asjakohase kompensatsioonina.
4.Keskkonnaminister vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja kinnistu asub osaliselt Soosilla püsielupaiga piiranguvööndis (osa kinnistust jääb püsielupaigast välja), kuid kaebuses on püsielupaiga moodustamist vaidlustatud tervikuna, sh osas, mis ei saa puudutada kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebeõiguse puudumise tõttu tuleb kaebus jätta vastavas ulatuses läbi vaatamata. Kaebuses toodud asjaoludel puudub ka kaebaja omandiõiguse riive (pole selgitatud, millised konkreetsed tegevused on tema kinnistul takistatud), mistõttu tuleks kaebus tervikuna tagastada. Kaebajale kuuluva Xxx kinnistu pindala on 7,81 ha, millest ca 3,7 ha jääb loodava püsielupaiga piiranguvööndisse, kus majandustegevus on teatud piirangutega lubatud. Olulisimaks piiranguks on lageraie keeld, kuid uuendusraie on lubatud näiteks aegjärkse raiena või häilraiena. Seejuures on Xxx kinnistu piiranguvööndisse jääval 3,7 ha suurusel alal ca 1,8 ha ulatuses juba varasemalt (ca 10 aastat tagasi) tehtud uuendusraie lageraiena. LKS § 8 lg-s 3 nimetatud ekspertiisiks on Keskkonnaameti 09.07.2012 valminud ekspertiis, mida on kohus pidanud kehtivaks ja piisavaks ka haldusasjas nr 3-14-50857. Seega on väited ekspertiisi puudumisest ebaõiged. Seaduse järgi on ekspertiis kohustuslik üksnes loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamiseks (LKS § 8 lg 4) ning puudub võimalus kohustada 3(12)
3-15-2818 haldusorganit ekspertiisi tegema ka kaitse alla võtmise menetluses. Õigusaktidest ega kohtupraktikast ei tulene nõuet, et väike-konnakotka püsielupaiga kaitse alla võtmise olulised asjaolud tuleb tuvastada kaitse alla võtmise aastal (s.o praegusel juhul 2015. a-l). Kõnealuse liigi eripärast tulenevalt tema elupaikade kaitse alla võtmise olulised asjaolud lühikese perioodi jooksul (2012‒2015) üldjuhul ei muutu. Nimetatud ala kohta ei ole laekunud ka teateid suurematest tormi- või muudest kahjustustest, mistõttu võib eeldada, et püsielupaiga olukord ei ole ekspertiisi järgselt muutunud määral, et kaitse alla võtmine ei oleks enam põhjendatud. Püsielupaikade piiritlemise põhimõtted on välja toodud keskkonnaministri 23.12.2009 käskkirjaga nr 2668 kinnitatud „Väike-konnakotka (Aquila pomarina) kaitse tegevuskava aastateks 2009–2013“ ja väike-konnakotka kaitse tegevuskava eelnõus ning 09.07.2012 ekspertiisis. Kuigi Keskkonnaamet tellis 2015. a-l lisaekspertiisi, ei olenenud sellest kaitse alla võtmise menetluse edasine käik, sest elupaik vastas 09.07.2012 ekspertiisi kohaselt kestliku püsielupaiga tunnustele ning kui see oleks ka 2015. a-l ajutiselt asustamata, ei mõjutaks see püsielupaiga moodustamist. Isegi kui vastustaja pidanuks ootama enne määruse muutmist ära lisaekspertiisi tulemused, ei saanud see mõjutada asja otsustamist ega tingi haldusakti tühistamist (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58; Riigikohtu 05.11.2008 otsus nr 3-3-1-4908, p 11). MTÜ Kotkaklubi 05.12.2015 ekspertiisis on samuti leitud, et projekteeritavad püsielupaigad on väike-konnakotka pesitsemiseks väga sobilikud ning kuna tegemist on põlise väike-konnakotka elupaigaga metsanduslikult intensiivselt majandatavas piirkonnas, siis on püsielupaiga moodustamine äärmiselt vajalik. Ebaõnnestunud pesitsus mõnel aastal ei tähenda, et pesapaik oleks väärtusetu ja kotkas ei tahaks seal enam hiljem pesitseda. On ka juhtumeid, kus kotkas või must-toonekurg pesitseb pesas mitu aastat järjest, aga kõik pesitsused ebaõnnestuvad. Püsielupaiga moodustamise otstarbekuse hindamisel on oluline hoopis see, kas elupaik on ise säilinud ja väike-konnakotkale asustamiseks sobiv. Muu hulgas hoitakse kaitse all varisenud pesapaikasid maksimaalselt 9 aastat (ühe pesa kasutamise vaheaeg võib küündida 8 aastani), mille jooksul moodustatakse kestlikesse elupaikadesse looduslike piiridega püsielupaigad või mittekestlikes elupaikades võetakse pesa varisemise järel pesapunkt keskkonnaregistrist maha. Praegusel juhul on tegemist kestliku püsielupaigaga, mida on menetluse käigus kaebajale ka selgitatud (mh vastuseks uue ekspertiisi korraldamise taotlusele). Väited ärakuulamisõiguse rikkumisest on otsitud, sest kaebaja vastuväidetega mittenõustumist on menetleja igati põhjendanud. Viide 2015. a ekspertiisi alusel püsielupaiga piiride ümbertegemise vajadusele ei ole asjakohane, sest see ei puuduta kaebaja kinnistut.
5.Tallinna Halduskohus jättis 03.05.2017 otsusega OÜ Tava Mets kaebuse läbi vaatamata osas, mis ei puuduta temale kuuluvat kinnistut ning ülejäänud osas jättis kohus kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kuna isik saab HKMS § 44 lg-st 1 ja riigivastutuse seaduse § 3 lg-st 1 tulenevalt nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes oma õiguste kaitseks ja selles osas, milles rikutakse tema õigusi, siis tuleb kaebus jätta HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata osas, milles Soosilla püsielupaik ei ulatu kaebajale kuuluvale Xxx kinnistule. Muus osas ei ole kaebuse läbi vaatamata jätmiseks alust, sest vaidlust ei ole omandiõiguse teostamise piirangute olemasolus ning järelikult tuleb kohtul isiku subjektiivsete õiguste (omandiõigus ja ettevõtlusvabadus) kaitseks kontrollida kitsenduste tegemise seaduslikkust. Keskkonnaamet teavitas 10.02.2015 kirjaga kaebajat, et keskkonnaminister algatas 07.01.2015 käskkirjaga nr 22 keskkonnaministri 19.04.2010 määruse nr 12 muutmise menetluse ning kaebaja esitas selle raames 16.02.2015, 20.03.2015 ja 29.05.2015 omapoolsed vastuväited ja seisukohad, millele Keskkonnaamet vastas 27.02.2015, 07.04.2015 ja 30.06.2015 kirjadega. Neil asjaoludel ei ole kaebaja väited ärakuulamisõiguse rikkumisest põhjendatud. Ärakuulamisõiguse rikkumist ei kujuta endast asjaolu, et vastustaja ei oodanud enne otsuse tegemist ära menetluse käigus tellitud ekspertiisi tulemusi. Kaebaja põhiliseks vastuväiteks 4(12)
3-15-2818 ongi see, et püsielupaiga moodustamisel tugineti vananenud (2011. a-l kogutud) andmetele ega oodatud ära ekspertiisi tulemusi, mistõttu langetati otsus kaebaja hinnangul ebaõigete andmete põhjal. Puudub vaidlus, et kaebaja juhtis vananenud seireandmetele vastustaja tähelepanu juba haldusmenetluses ning palus korraldada vaatlusi, et langetada kaalutletud otsus. Vastustaja teavitas kaebajat 30.06.2015 kirjas, et on tellinud MTÜ-lt Kotkaklubi uue ekspertiisi. Vaidlustatud määrus võeti siiski vastu juba enne lisaekspertiisi valmimist. Vaidlust ei ole selles, et Soosilla püsielupaigas registreeriti viimati 2011. a-l väike-konnakotka ebaõnnestunud pesitsus. Samas ei ole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus ekspertiis üldse puuduks (erinevalt Riigikohtu 15.10.2009 otsuses nr 3-3-1-57-09 käsitletud juhtumist). Vastustaja on õigesti märkinud sedagi, et vaidlustatud määruse õiguspärasuse hindamisel tuleb lisaks püsielupaiga tuvastamisele arvestada ka vastava kaitsealusese liigi eripära, mida on käsitletud väike-konnakotka kaitse tegevuskavas aastateks 2009–2013 ja uue tegevuskava eelnõus. Kuna vaidlusalune elupaik vastas 09.07.2012 ekspertiisi kohaselt kestliku püsielupaiga tunnustele ja puuduvad andmed, et püsielupaiga olukord oleks suuremate tormi- või muude kahjustuste tõttu oluliselt muutunud, ei tähenda isegi asjaolu, et elupaik võis olla 2015. a-l ajutiselt asustamata, et püsielupaika ei ole ja selle moodustamine ilma täiendava ekspertiisita oleks õigusvastane. Kuigi uue ekspertiisi tulemuste ära ootamine olnuks enam kooskõlas hea halduse põhimõtte ja uurimiskohustusega (HMS § 6), ei ole uurimiskohustust praegusel juhul rikutud määral, mis annaks alust haldusakti tühistada. Olemasoleva ekspertiisi andmete ning väike-konnakotka eripärast ja pesitsustavadest tulenevalt oli võimalik langetada õiguspärane otsus ka juba olemasoleva teabe põhjal. MTÜ Kotkaklubi 05.12.2015 ekspertiis Soosilla püsielupaiga seisundi kohta kinnitab samuti, et tegemist on väike-konnakotkale pesitsemiseks väga sobiliku alaga ning kuna tegemist on põlise väike-konnakotka elupaigaga metsanduslikult intensiivselt majandatavas piirkonnas, siis on püsielupaiga moodustamine äärmiselt vajalik. Seega ei oleks isegi uue ekspertiisi tulemuste ära ootamine saanud mõjutada määruse sisu ja selle tühistamiseks poleks alust (vt HMS § 58; Riigikohtu 05.11.2008 otsus nr 3-3-1-49-08, p 11). Vastustaja on täiendavalt selgitanud, et keskkonnaseisundi jälgimiseks toimub igal aastal riiklik keskkonnaseire, millega hinnatakse muu hulgas moodustatud püsielupaikade kaitse alla võtmise eeldusi ja otstarbekust. Seejuures on 2017. a-l tellitud mh kotkaste seire, mille raames kogutav andmestik on aluseks keskkonnaregistri kannete tegemisel või nende ajakohastamisel. Kaebajal on võimalik nimetatud seireprogrammi raames taotleda olukorra hindamist oma kinnistul ja kui see on muutunud, siis asjakohaste haldusotsuste langetamist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.OÜ Tava Mets palub 02.06.2017 apellatsioonkaebuses (täiendatud 22.03.2018) tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Halduskohus leidis ebaõigesti, et rikutud ei ole kaebaja õigust olla ära kuulatud (vt Riigikohtu 19.12.2006 otsus nr 3-3-1-80-06, p 20; 14.01.2004 otsus nr 3-3-1-82-03, p 17). Kaebaja pöördus korduvalt Keskkonnaameti poole taotlusega teostada uus (ajakohane) ekspertiis, et tuvastada kotka võimalik pesitsemine kaitse alla võetavas pesas, ja peatada ekspertiisi läbiviimise ajaks kaitse alla võtmise menetlus. Vastustaja teavitas 30.06.2015 kaebajat, et on tellinud 25.06.2015 uue ekspertiisi moodustatava Soosilla püsielupaiga seisundist uuema ülevaate saamiseks ning tulemustest lubati teavitada ka kaebajat. Sellest tekkis kaebajal õigustatud ootus, et Soosilla püsielupaiga moodustamise menetlus on peatatud kuni ekspertiisi valmimiseni. Hoolimata lubadusest teostada enne otsuse vastuvõtmist asjaolude täiendav kontroll, andis vastustaja välja kaebaja õigusi piirava haldusakti. Kohtumenetluses on selgunud, et MTÜ-lt Kotkaklubi telliti üksnes paarilauseline ekspertiis, kuigi tekkinud vaidlust arvestades olnuks mõistlik tellida põhjalik ekspertiis. Seda enam, et kuigi keskkonnaseisundi jälgimiseks peaks igal aastal toimuma riiklik keskkonnaseire, ei jõua vastustaja ajapuudusel seda igal aastal siiski teha. Jättes 5(12)
3-15-2818 kaebaja ekspertiisi tulemustest teadlikult informeerimata, pani vastustaja toime ärakuulamisõiguse rikkumise, sest kaebajal puudus võimalus esitada omapoolseid seisukohti ja küsimusi eksperdile. Ärakuulamisõiguse tagamine ei saa olla näiline ja formaalne ning osaline ärakuulamine menetluse varasemas etapis ei muuda olematuks ärakuulamisõiguse rikkumist menetluse hilisemas faasis. Ärakuulamisõigus peab olema tagatud haldusmenetlust läbivalt. LKS § 4 lg 5 p 1 grammatilisel tõlgendamisel saab asuda seisukohale, et püsielupaik on koht, mis peab olema kaitstava liigi poolt kasutatav ala ning ala kasutamisega on tegemist juhul, kui kaitsealune liik seal reaalselt pesitseb (kasvõi ajutiselt). Vaidlustatud määruse andmise aluseks olnud 09.07.2012 ekspertiisist nähtuvalt on Soosilla püsielupaiga moodustamisel tuginetud hüpoteetilisele oletusele, et tegemist on väike-konnakotka tüüpilise elupaigaga, mille asustamine väike-konnakotka poolt on ka pikas perspektiivis tõenäoline. 05.12.2015 ekspertiisi vastusest nähtuvalt on tegemist 2008. a-l leitutest kõige läänepoolsema väike-konnakotka pesaga ning kuigi praeguseks on pesa varisenud ja kotkapaar kolinud ida poole (põlisesse väikekonnakotka elupaika mitmete aktiivselt kasutatavate pesadega), esineb siiski suur tõenäosus, et linnud taasasustavad püsielupaiga. Viimast seisukohta ei ole ekspert ega vastustaja seejuures kuidagi motiveerinud. Koormav haldusakt ei saa tugineda umbmäärastel ja tõendamata seisukohtadel. Määruse kehtestamisel tuleb esitada tõendid kaitstava linnuliigi elamise kohta kaitse alla võetaval alal (vt lahend nr 3-3-1-57-09). Eestis on väga palju metsi, mis eelduslikult vastavad väike-konnakotka püsielupaiga nõuetele, kuid mõeldav ei ole nende kõigi kaitse alla võtmine hüpoteetilise oletusega, et kotkad võivad sinna elama asuda. Ettepanek püsielupaiga kaitse alla võtmiseks tehti 2008. a-l ja püsielupaik moodustati alles 2015. a-l, milliseks ajaks võisid kaitseala moodustamise aluseks olevad asjaolud olla muutunud. Seejuures oli püsielupaiga moodustamise algseks ajendiks maa-alal asunud kotkapesa, kuid tänaseks pesa puudub ja elupaigas ei tegutse juba mitu aastat ka ühtegi kotkapaari. Õiguskantsleri 10.04.2012 ettepanekust nr 7-4/101674/1201694 nähtub, et püsielupaik tuleb moodustada pigem kuudes kui aastates mõõdetava ajavahemiku jooksul ning aastate pikkuseks veninud menetlus rikub piirangutele allutatud isiku õigusi ega teeni ka väike-konnakotka kaitseeesmärki. Kui haldusorgan ei suuda otsustada kaitsealuse liigi püsielupaiga moodustamist mõistliku aja jooksul, siis on tal kohustus tuvastada kõik kaitse alla võtmiseks vajalikud asjaolud uuesti. Kuigi LKS sellist kaitse alla võtmisele vahetult eelneva täiendava ekspertiisi tegemise nõuet otsesõnu ei sätesta (sõltumata menetluse kestusest), tuleneb see hea halduse tavast ja uurimispõhimõttest. Praegusel juhul kulus vastustajal püsielupaiga moodustamiseks 7 aastat, mida ei saa pidada mõistlikuks menetlusajaks. Pärast vaidlustatud määruse kehtestamist on selgunud, et kaebaja kinnistut puudutav kotkapesa on varisenud ja kotkapaar selle hüljanud, mistõttu on täitmata ka püsielupaiga kaitse alla võtmise eeldused. Vastustajal on võimalik muuta ka püsielupaiga piiranguvööndi suurust ja asukohta, viies selle kooskõlla tegeliku olukorraga. Vastustaja kinnitusel ei ole kaitse alla võtmine lõplik, vaid igal aastal toimub regulaarne keskkonnaseire mh moodustatud püsielupaikade seisundi jälgimiseks, kuid samas puuduvad igasugused tõendid, et sellist seiret oleks üldse teostatud ja selle alusel alasid kaitse alt vabastatud. Kui vastustajal lasub seirekohustus, siis peab ta seiret igal aastal teostama ja teavitama seire tulemustest ka kaebajat, kelle huve vastavad andmed puudutavad.
7.Keskkonnaminister vaidleb 06.07.2017 kirjalikus vastuses (täiendatud 29.03.2018) apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, jäädes ka oma varasemate seisukohtade juurde. Väike-konnakotkas on I kaitsekategooria liik (Vabariigi Valitsuse 20.05.2004 määruse nr 195 § 4 lg 2 p 7), mille kõikide teadaolevate elupaikade kaitse tuleb LKS § 48 lg 1 kohaselt tagada kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. Tegemist on ka linnudirektiivi I lisas nimetatud linnuliigiga, mille elupaikade kaitseks tuleb direktiivi art 4 lg 1 kohaselt rakendada erimeetmeid 6(12)
3-15-2818 (vt ka Euroopa Kohtu 19.05.1998 otsus nr C-3/96: komisjon vs. Madalmaad, p 56; 10.01.2006 otsus nr C-98/03: komisjon vs. Saksamaa; 07.09.2004 otsus nr C-127/02: Waddenvereniging ja Vogelsbeschermingvereniging, p 64 jj). Määruse kehtestamisel ei ole rikutud kaebaja ärakuulamisõigust. Kaebajal oli juurdepääs kõigile asja materjalidele ning ta sai esitada omapoolseid seisukohti (mh edastati talle 10.02.2015 arvamuse andmiseks vaidlusaluse määruse eelnõu koos lisadega), mida on kaalutud ja millele on vastatud. Kaebaja ei saa asuda haldusorgani asemel otsustama, et ekspertiis on kohustuslik ka kaitse alla võtmise menetluses. LKS § 8 lg-s 3 nõutud ekspertiis oli praegusel juhul olemas (valmis 09.07.2012), mistõttu ei ole viide lahendile nr 3-3-1-57-09 asjakohane. Ekspertiisiga tuvastati, et Soosilla väike-konnakotka püsielupaiga kaitse alla võtmise ettepanek oli LKS § 10 lg 2 tähenduses põhjendatud. Keskkonnaamet selgitas 30.06.2015 kirjas kaebajale, et kõnealuse liigi eripära arvestades tema elupaikade kaitse alla võtmise olulised asjaolud lühikese perioodi jooksul (2012‒2015) üldjuhul ei muutu. Kuigi kirjas märgiti täiendavalt, et MTÜ-lt Kotkaklubi on tellitud lisaekspertiis uuema ülevaate saamiseks, ei peatatud sellega kaitse alla võtmise menetlust, sest kuna elupaik vastas kestliku püsielupaiga tunnustele, siis ei olenenud menetluse edasine käik või otsus saadavast täiendavast teabest. Lisaekspertiisi puudumine ei oleks ka haldusakti tühistamise aluseks, sest see ei saanud mõjutada asja otsustamist, kuna 05.12.2015 ekspertiis kinnitas samuti püsielupaiga moodustamise vajalikkust. Asjakohatud on väited, et kaebaja oleks soovinud esitada eksperdile täiendavaid küsimusi, sest LKS §-de 8 ja 9 kohaselt korraldatakse ekspertiis enne loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamist ja menetlusosaliste kaasamist. Meelevaldne on LKS § 4 lg 5 p 1 tõlgendus, et püsielupaik on üksnes ala, kus kaitsealune liik reaalselt pesitseb. Püsielupaikade piiritlemise põhimõtted sisalduvad väike-konnakotka kaitse tegevuskavas aastateks 2009–2013 ja uue tegevuskava eelnõus (uus tegevuskava on kinnitatud Keskkonnaameti peadirektori 26.03.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/138) ning need on leitavad ka vaidlustatud määruse seletuskirja p-st 2.4.1. Kui nõustuda lähenemisega, et kui kaitstav liik ei kasuta püsielupaika iga-aastaselt, tuleb elupaik arvata kaitse alt välja, siis sureks kaitsealune liik lõpuks välja, mis ei saa olla seadusandja eesmärk (vt ka LKS § 1 lg 1 ja § 3 lg 2; samuti Euroopa Kohtu 11.04.2013 otsus nr C-258/11: Sweetman jt, p 38; 21.07.2016 otsus nr C-387/15 ja C-388/15: Orleans jt; kohtujuristi 12.05.2016 ettepanek liidetud kohtuasjades nr C-78/16 ja C-79/16: Pesce jt). Looduskaitse ja looduse säilitamise kohustused kohalduvad juba enne, kui tuvastatakse kaitsealuse liigi arvukuse vähenemine või reaalne väljasuremisoht. Seda toetab ka ettevaatusprintsiip. Liikide elupaikade kaitsega tagatakse, et vastavale alale siirduv või seal olev liik saab leida omale turvalise paiga, kus ellu jääda ja paljuneda. Olenemata sellest, kas elupaika iga-aastaselt kasutatakse või mitte, võib olla kindel, et elupaigaks sobivate alade kaitse alt väljaarvamine vähendab liigi säilimiseks vajalike alade suurust, põhjustab alade hävimise või selle iseloomulike tunnuste kadumise, mis toob omakorda kaasa alal esinevate esmatähtsate liikide kadumise. Selline valik on proportsionaalne, sest puudutab üksnes neid liike, mille säilimine on suuremas ohus. Arvestades, et kuni pooled väike-konnakotka pesapaigad on teadmata (st kaitseta), peab kaitse teadaolevates pesapaikades olema eriti tõhus. Isegi kui senine pesa on varisenud, ei ole välistatud, et kõnealune liik ehitab alale uue pesa (vrd Euroopa Kohtu 24.11.2011 otsus nr C-404/09: komisjon vs. Hispaania, p 133; 14.01.2016 otsus nr C-141/14: komisjon vs. Bulgaaria, p 62). Pesapuu kui selline omab õiguslikku tähendust vaid LKS § 50 lg-s 4 sätestatud juhtumil, kuid püsielupaik on pindalaline territoorium (vt LKS § 4 lg 5). Eksperdid on hinnanud Soosilla elupaiga tunnused kestlikeks ning ala kaitse alt välja arvamist kaalutakse alles siis, kui pesametsa seisukord muutub selliseks, et kotkas ei saa sinna naasta. Kaitse alla võtmine ei ole ka lõplik, vaid iga-aastase riikliku keskkonnaseirega hinnatakse muu hulgas moodustatud püsielupaikade eeldusi ja otstarbekust (sh 2017. a-l kotkaste ja musttoonekurgede osas – vt riigihange viitenumbriga 182729). Seireandmestiku alusel tehakse või 7(12)
3-15-2818 ajakohastatakse keskkonnaregistri kandeid ning need võivad olla aluseks püsielupaiga kehtetuks tunnistamise menetluse algatamiseks. Seireandmed ei ole LKS § 53 ja avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 8 kohaselt avalikud. 2017. a seiretööde andmed ei ole seni kättesaadavad, kuid halduskohtule on 03.04.2017 esitatud keskkonnaregistri kaardipilt, mis sisaldab I kaitsekategooria liigi isendi täpse elupaiga asukohta vaidlusalusel alal.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et OÜ Tava Mets apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
9.Rikutud ei ole kaebaja õigust olla haldusmenetluses ära kuulatud, sest tal on olnud võimalik esitada omapoolseid seisukohti ja vastuväiteid ning kaebaja on seda võimalust ka kasutanud (20.03.2015, 21.03.2015 ja 29.05.2015 pöördumised − tl 8-14) ja haldusorgan on tema seisukohtadele vastanud. Vaidlust ei ole selles, et Keskkonnaamet teavitas 10.02.2015 kirjaga nr JT 15-10/15/3079-1 (tl 6-7) kaebajat, et keskkonnaministri 07.01.2015 käskkirjaga nr 22 (tl 61) on algatatud väike-konnakotka 14 püsielupaiga kaitse alla võtmise menetlus ning kavandatav Soosilla püsielupaik ulatub osaliselt OÜ-le Tava Mets kuuluvale Xxx kinnistule. Nimetatud kirjas selgitati kaebajale ühtlasi väike-konnakotka elupaikade kaitsmise vajadust ja anti talle 14-päevane tähtaeg oma arvamuse esitamiseks. Kirjale oli lisatud keskkonnaministri 19.04.2010 määruse nr 12 muutmise eelnõu koos seletuskirjaga (tl 24-26p) ja Soosilla püsielupaiga kaardiga. Täiendavalt selgitas Keskkonnaamet 27.02.2015 kirjas nr JT 15-10/15/3654-2 (tl 15-15p) kaebajale Soosilla püsielupaiga moodustamisega kaasnevate majandustegevuse piirangute ulatust, märkides ühtlasi, et kuna püsielupaikade piiritlemise põhimõtete kohaselt peaks piiranguvöönd ulatuma pesapuust vähemalt 300 m kaugusele, kuid Xxx kinnistul asub piiranguvööndi kaugeim punkt kotkapesast juba niigi 280 m kaugusel, siis puudub võimalus piiranguvööndi täiendavaks vähendamiseks. Keskkonnaameti 07.04.2015 kirjas nr JT 1510/15/3654-4 (tl 17-17p) on lisaks põhjendatud, miks on tegemist kestliku elupaigaga ja miks ei ole uue eksperthinnangu tellimine või menetluse peatamine vajalik ega põhjendatud. Ühtlasi selgitati täiendavalt olemasolevaid kompensatsioonimehhanisme, mis peaksid leevendama kaasnevate majandustegevuse piirangute intensiivsust. Keskkonnaameti 30.06.2015 kirjas nr JT 15-10/15/3654-8 (tl 19-20) on omakorda rõhutatud, et õigusaktidest ega kohtupraktikast ei tulene kohustust tuvastada püsielupaiga kaitse alla võtmise olulised asjaolud tingimata kaitse alla võtmisega samal aastal ning väike-konnakotka eripära arvestades tema elupaikade kaitse alla võtmise olulised asjaolud mõne aasta jooksul üldjuhul ei muutu (ja puuduvad ka andmed tormi- või muude kahjustuste kohta). Kirja kohaselt on Keskkonnaamet tellinud 25.06.2015 kirjaga nr JT 14-4/15/15149 MTÜ-lt Kotkaklubi uue ekspertiisi Soosilla moodustatava püsielupaiga seisundist uuema ülevaate saamiseks ning ekspertiisitulemustest lubati teavitada ka OÜ-d Tava Mets. Keskkonnaamet märkis veel, et kuna Xxx kinnistul on lubatud uuendusraie aegjärkse raiena, siis ei ole tegemist intensiivse majandustegevuse piiranguga.
10.Keskkonnaamet teavitas 12.10.2015 kirjaga nr JT 15-10/15/22864-1 (tl 23-23p) kaebajat keskkonnaministri 21.09.2015 määruse nr 55 (tl 21-22) kehtestamisest ja asjaolust, et Xxx kinnistu asub osaliselt Soosilla väike-konnakotka püsielupaiga piiranguvööndis. Ühtlasi märkis Keskkonnaamet, et OÜ Tava Mets poolt 08.04.2015 esitatud metsateatise, millega kavandati ühel Xxx kinnistu piiranguvööndisse jääval eraldisel (0,3 ha) lageraie teostamist ja mille menetlus oli LKS § 8 lg 6 alusel alates 15.04.2015 peatatud, menetlus lõpetatakse, sest 8(12)
3-15-2818 püsielupaiga piiranguvööndis ei ole lageraie lubatud. OÜ Tava Mets vaidlustas metsateatise menetluse lõpetamise haldusasjas nr 3-15-3192, milles Tartu Halduskohus lõpetas 14.04.2016 määrusega menetluse seoses kaebusest loobumisega.
11.Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kaebajal Keskkonnaameti 30.06.2015 kirjast alust järeldada, et Soosilla püsielupaiga kohta uuemate andmete saamiseks MTÜ-lt Kotkaklubi tellitud täiendava ekspertiisi valmimiseni on püsielupaiga moodustamine peatatud. Seda eelkõige põhjusel, et nimetatud kirja viimases lõigus on selgelt märgitud, et Keskkonnaamet on jätkuvalt seisukohal, et Soosilla püsielupaiga moodustamine eelnõu kohastes piirides on põhjendatud ning hetkel on Soosilla püsielupaika sisaldav kaitse-eeskirja eelnõu teiste ministeeriumidega kooskõlastamisel ja pärast seda alustab Keskkonnaministeerium eelnõu kinnitamise menetlust. Eelnõude infosüsteemist nähtuvalt oli määruse eelnõu kooskõlastamisel vahemikus 16.06.2015−02.07.2015. Olukorras, kus eelnõu oli kooskõlastamisele saadetud juba enne täiendava ekspertiisi tellimist ja Keskkonnaamet kinnitas kaebajale saadetud kirjas eelnõu menetluse jätkumist pärast kooskõlastuste saamist, samuti ei jätnud ükski ministeerium eelnõu kooskõlastamata, puudus kaebajal sisuline alus eeldada, et püsielupaiga moodustamise menetlus on lisaekspertiisi teostamise ajaks peatunud või peatatud.
12.Halduskohtuga tuleb siiski põhimõtteliselt nõustuda selles, et vastustaja käitumine võis olla kaebaja jaoks eksitav ning isegi kui Keskkonnaamet tellis täiendava ekspertiisi üksnes selleks, et kaebaja saaks tema soovitud lisakinnituse Soosilla püsielupaiga moodustamise põhjendatuse kohta, olnuks asjakohane oodata ekspertiisi tulemus ära enne vaidlusaluse otsuse tegemist. Kuna täiendava ekspertiisi tellimine ei olnud praegusel juhul siiski õigusaktidest tulenevalt nõutav ning vastustajal oli selletagi piisavalt andmeid õiguspärase ja kaalutletud otsuse tegemiseks, ei saanud 05.12.2015 valminud lisaekspertiisi (tl 91-92) ära ootamata jätmine mõjutada asja otsustamist ega tingida ka vaidlustatud määruse tühistamist. Vastustaja on õigesti märkinud, et Riigikohtu 15.10.2009 otsuses nr 3-3-1-57-09 (p-d 14–18) väljendatud seisukohad ekspertiisi puudumisest kui sedavõrd olulisest menetlusveast, mis toob kaasa menetluse tulemusena antud haldusakti tühistamise, ei ole praeguses vaidluses asjakohased, sest väike-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmise ettepaneku kohta oli 09.07.2012 koostatud LKS § 8 lg-s 3 nimetatud ekspertiis (tl 53-59), milles oli analüüsitud konkreetsete elupaikade kestlikkust. Ekspertiisist nähtuvalt on ettepanekus märgitud elupaigad üle vaadatud 2012. a kevadel ning kavandatava Soosilla püsielupaiga puhul otsustati uuemate andmete põhjal püsielupaik moodustada algse ettepanekuga võrreldes teise pesapuu ümber (ca 1,3 km eemal), kuna esimest ei peetud stabiilseks pesitsuskohaks, aga teise asustamist väikekonnakotka poolt peeti tõenäoliseks ka pikas perspektiivis. Ekspertiisis on eraldi välja toodud andmed, et 2008. ja 2009. a-l toimus väike-konnakotka edukas pesitsus, 2010. a-l oli pesa sätitud ja 2011. a-l toimus väike-konnakotka ebaõnnestunud pesitsus. Eeltoodud andmete põhjal ei ole võimalik asuda seisukohale, et praeguses asjas puuduksid andmed kaitsealuse liigi elamise kohta püsielupaigana kaitse alla võetaval alal. Vastupidist ei kinnita ka 05.12.2015 lisaekspertiis, mille kohaselt on vaidlusalune pesa varisenud, sest eksperdi hinnangul võivad kotkad vastava elupaiga tõenäoliselt taasasustada. Ringkonnakohus peab samas vajalikuks rõhutada, et olenemata sellest, et LKS § 8 lg-s 3 nimetatud ekspertiis teostatakse juba enne kaitse alla võtmise menetluse algatamist ja menetlusosaliste kaasamist, siis juhul, kui haldusorgan otsustab kaitse alla võtmise menetluse käigus viia läbi täiendava või kordusekspertiisi (või tellitakse LKS § 8 lg-s 3 nimetatud ekspertiis alles pärast kaitse alla võtmise menetluse algatamist), peab ka menetlusosalistel olema võimalik avaldada selle suhtes oma arvamust (teda puudutavas osas). Seda ei saa
9(12)
3-15-2818 välistada pelgalt argumendiga, et LKS § 8 lg-s 3 nimetatud ekspertiisi puhul ei oleks isikul samuti olnud võimalik kuidagi kaasa rääkida.
13.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja tõlgendusega, et püsielupaigaga saab LKS § 4 lg 5 p 1 kohaselt olla tegemist vaid siis ja üksnes niikaua, kui kaitsealune liik seda reaalselt kasutab. LKS § 4 lg 5 p 1 kohaselt on püsielupaik väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav kaitsealuse looma sigimisala või muu perioodilise koondumise paik. Vastustaja on põhjendatult rõhutanud, et püsielupaiga määratlemisel on muu hulgas oluline arvestada elupaigaga seotud kaitsealuse liigi eripära. Nii keskkonnaministri 23.12.2009 käskkirjaga nr 2667 kinnitatud väike-konnakotka kaitse tegevuskavas 2009–2013 kui ka uue tegevuskava eelnõus (tl 62-90p), samuti Keskkonnaameti peadirektori 26.03.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/138 nüüdseks kinnitatud uues väike-konnakotka kaitse tegevuskavas (https://www.keskkonnaamet.ee/sites/default/files/liigikaitse/vaike-konnakotka_tk.pdf) on selgitatud, et liigi elupaikadena tuleb käsitada ka alasid, mis on ajutiselt asustamata, kuid mille taasasustamise potentsiaal on kõrge. Seejuures on märgitud, et väike-konnakotkastel on Eestis tavaliselt rohkem kui üks pesa ning kui vähese häirimise korral võidakse sama pesa kasutada kuni 10 aastat järjest, võib ühe pesa kasutamise vaheaeg samas küündida ka 8 aastani. Seega juhul, kui alal on tuvastatud väike-konnakotka pesitsemine ning iseloomult on tegemist väikekonnakotkale asustamiseks sobiliku alaga (st tüüpilise pesametsaga), mille puhul võib eeldada pesitsuste jätkumist (olenemata sellest, et viimasest edukast pesitsemisest võib olla möödunud juba mitu aastat), on tegemist LKS § 4 lg 5 p-le 1 vastava püsielupaigaga.
14.Väike-konnakotkas (Aquila pomarina) on LKS § 10 lg 3 ja § 50 lg 2 p 4 ning Vabariigi Valitsuse 20.05.2004 määruse nr 195 § 4 lg 2 p 7 kohaselt I kaitsekategooriasse kuuluv liik, mille elupaikade kaitsmise kohustus tuleneb selgelt ka linnudirektiivi art 4 lg-st 1 koostoimes direktiivi I lisaga. LKS § 48 lg 1 kohaselt tuleb I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade kaitse tagada vähemalt püsielupaikade kindlaksmääramisega. Kuigi LKS § 50 lg 2 p 4 kohaselt loetakse automaatselt püsielupaigaks ka väike-konnakotka pesapuu ja seda ümbritsev ala 100 m raadiuses ning LKS § 50 lg 4 kohaselt laieneb sellele LKS §-s 30 sätestatud sihtkaitsevööndi kaitsekord, on liigi kaitse-eesmärkide saavutamiseks (sh sihtkaitsevööndi täpsema ulatuse ja piiranguvööndi kindlaksmääramiseks ning kaitsekorra täpsustamiseks) vajalik moodustada püsielupaik LKS § 10 lg 2 alusel, mille menetlus tagab ka võimaluse vastanduvate huvide tasakaalustamiseks. Kuigi vaidlustatud määruse seletuskirjas ei ole ühegi konkreetse maaomaniku õiguste piiramise proportsionaalsust eraldi käsitletud, puudub alus asuda seisukohale, et kaebaja huvidega poleks üldse arvestatud. Muu hulgas oli Keskkonnaministeeriumi 30.12.2009 kirja nr 16-1/14622-2 (tl 39) alusel väike-konnakotka püsielupaikade moodustamise ettepanekut läbi vaadanud Keskkonnaametile teada OÜ Tava Mets 08.04.2015 metsateatises väljendatud soov teostada Xxx kinnistul osaliselt lageraie. Samuti on kaebaja õiguste riive intensiivsust hinnatud Keskkonnaameti 27.02.2015, 07.04.2015 ja 30.06.2015 kirjades. Tuleb arvestada, et tegemist on I kaitsekategooriasse kuuluva ehk erilist kaitset vajava liigi püsielupaiga moodustamisega ning juhul, kui looduskaitselised piirangud muudavad kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise võimatuks, on kinnistuomanikul õigus teatud tingimustel nõuda riigilt kinnisasja omandamist (LKS § 20). Seega saaks looduskaitseliselt põhjendatud piirides väike-konnakotka püsielupaiga moodustamine kinnistuomaniku õigusi ebaproportsionaalselt piirata vaid väga erandlikus olukorras, mida praegusel juhul ei esine. Kaebaja kui metsamajandamisega tegeleva äriühingu omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivega on Keskkonnaamet arvestanud, kuid leidnud, et kavandatud püsielupaiga piiranguvööndi muutmine Xxx kinnistu osas ei ole põhjendatud.
10(12)
3-15-2818
15.Kaebaja väited mõistliku menetlusaja ületamisest ei oma praeguses vaidluses tähtsust. Kaebaja ei ole esitanud ettepanekut püsielupaiga moodustamiseks, mistõttu ei saa haldusakti andmise viibimine rikkuda tema menetluslikke õigusi. OÜ Tava Mets 08.04.2015 metsateatise menetlemine oli peatatud üksnes ligikaudu kuus kuud, mis on oluliselt lühem periood kui LKS § 8 lg-s 6 märgitud maksimaalne peatamise tähtaeg (28 kuud). Kaebaja ei ole praeguses asjas esitanud ka ühtegi nõuet haldusmenetluses väidetavalt toimunud viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks ega viidanud oma võimalikule põhjendatud huvile sellise tuvastuse saamiseks. Võimalik viivitus haldusakti andmisel ei saa iseseisvalt tingida antava haldusakti sisulist õigusvastasust. Samas on kaebaja iseenesest õigesti rõhutanud, et haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga, millest tulenevalt peavad ka haldusakti andmisel tähtsust omavad asjaolud esinema haldusakti andmise ajal. Seega võib pikaajaliseks kujunenud menetluste puhul osutuda teatud juhtudel tõepoolest vajalikuks tuvastada mingid asjaolud uuesti või menetluse hilisemas etapis veenduda varasemalt tuvastatud asjaolude jätkuvas esinemises. Sellist täiendava uurimise vajalikkust ei saa siiski hinnata abstraktselt ega seostada mingi kindla pikkusega menetlusajaga, vaid see sõltub muu hulgas sellest, kas on põhjust kahtlustada asjaolude muutumist menetluse kestel. Haldusorganil on uurimispõhimõttest tulenevalt kohustus selgitada välja kõik haldusakti andmisel tähtsust omavad asjaolud ning isegi haldusorgani vabandatav mitteteadmine olulisest asjaolust või selle muutumisest ei muuda haldusakti õiguspäraseks (vt Riigikohtu 15.03.2017 otsus nr 3-3-1-7-17, p 11), kuid teistpidi ei muuda haldusakti iseenesest õigusvastaseks pelgalt see, et haldusorgan on mõistlikul põhjusel eeldanud asjaolude muutumatust ega ole pidanud vajalikuks neid täiendavalt kontrollida, kui vastavad asjaolud ei olegi tegelikkuses muutunud.
16.Praegusel juhul on seejuures juba 09.07.2012 ekspertiisiga tuvastatud, et MTÜ Kotkaklubi 23.08.2008 ettepanekus märgitud pesitsuskoht ei olnud stabiilne ja püsielupaik tuleks moodustada teise pesapuu (EELIS ID 144 033 072) ümber, millest on ka vaidlustatud määruses lähtutud. Asjaolu, et mitme aasta vältel pole pesas väike-konnakotka pesitsust registreeritud ning 05.12.2015 lisaekspertiisi kohaselt on nimetatud pesa praeguseks ka varisenud, ei tähenda, et püsielupaiga määramine oleks õigusvastane, arvestades liigi eripäraseid pesitsusharjumusi ja samale alale uue pesa ehitamise võimalust. Vaidlustatud määruse õiguspärasust ei mõjuta asjaolu, kas moodustatud väike-konnakotka püsielupaikade seire toimib nõuetekohaselt või mitte. Väike-konnakotka kaitse tegevuskavast (2018, lk 17) nähtuvalt toimub väike-konnakotka seire alates 2012. a-st iga-aastase tööna selliselt, et kolme aasta jooksul saavad üle kontrollitud kõik keskkonnaregistris olevad pesapaigad. Seda, et seiret ka tegelikkuses tehakse, kinnitab vastustaja viidatud riigihanke (viitenumber 182729) „Riikliku keskkonnaseire eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire allprogrammi seiretööd 2017“ osa 21 „Seiretöö: Kotkad ja must-toonekurg“, milles sõlmiti 05.06.2017 hankeleping MTÜ-ga Kotkaklubi. Samuti on 04.03.2018 avaldatud hanketeade riigihankes „Riikliku keskkonnaseire eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire allprogrammi seiretööd 2018“ (viitenumber 194598), mille kohaselt hõlmavad ka 2018. a seiretööd kotkaid ja must-toonekurge (hanke osa 20). Kuigi kaebajal ei ole alust nõuda täpsete seireandmete temale edastamist, on tal asjaolude muutumise korral võimalik esitada vastustajale HMS § 44 ja § 68 lg 1 alusel taotlus püsielupaiga kaitse alla võtmise otsuse kehtetuks tunnistamiseks.
17.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb OÜ Tava Mets apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 03.05.2017 otsus muutmata.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et OÜ Tava Mets on tasunud 11(12)
3-15-2818 apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (tl 122) ja kandnud esindajakulusid 630 eurot (tl 133-136). Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsus, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Keskkonnaminister ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.