Otsuse avalikult teatavaks 3. mai 2017, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-15-2818
Haldusasi
OÜ Tava Mets kaebus tühistada Keskkonnaministri 21.09.2015 määruse nr 55 § 1 p 3 osas, mille kohaselt paragrahvi 2 lg 6 p 5 sõnastatakse järgmiselt: „Tartu maakonnas võetakse kaitse alla järgmised väikekonnakotka püsielupaigad: Soosilla Tähtvere vallas Pihva külas ning Nõo vallas Nõgiaru külas.“
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja: OÜ Tava Mets, volitatud esindaja Annika Kiisk Vastustaja: Keskkonnaminister, esindaja Käthlin Raudla
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Tava Mets kaebus tühistada Keskkonnaministri 21.09.2015 määruse nr 55 § 1 p 3 osas, mille kohaselt paragrahvi 2 lg 6 p 5 sõnastatakse järgmiselt: „Tartu maakonnas võetakse kaitse alla järgmised väike-konnakotka püsielupaigad: Soosilla Tähtvere vallas Pihva külas ning Nõo vallas Nõgiaru külas.“ läbi vaatama osas, mis ei puuduta kaebajale kuuluvat Kopra kinnistut katastriüksuse tunnusega 52801:007:0081.
2.Jätta OÜ Tava Mets kaebus rahuldamata.
3.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
4.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. juuni 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.21.09.2015 võttis Keskkonnaminister vastu määruse nr 55 (edaspidi ka Määrus) muutes sellega Keskkonnaministri 19.04.2010 määrust nr 12 „Väike-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse eeskirja“
2.11.11.2015 saabus Tallinna Halduskohtule OÜ Tava Mets kaebus tühistada Keskkonnaministri 21.09.2015 määruse nr 55 § 1 p 3 osas, mille kohaselt paragrahvi 2 lg 6 p 5 sõnastatakse järgmiselt: „Tartu maakonnas võetakse kaitse alla järgmised väike-konnakotka püsielupaigad: Soosilla Tähtvere vallas Pihva külas ning Nõo vallas Nõgiaru külas.“ Kaebaja selgitab, et Soosillla püsielupaik ulatub osaliselt kaebajale kuuluvale Kopra kinnistule (katstriüksuse tunnus 52801:007:0081) Nõo vallas Nõgiaru külas.
3.16.11.2015 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 20.01.2017 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebaja leiab, et kaebus tuleb rahuldada alljärgnevatel põhjustel.
4.1.Kaebaja selgitab, et tema õigusi puudutab vaidlusaluse määruse § 1 lg 3, mille kohaselt muudetava määruse paragrahv 2 lõige 6 sõnastatakse järgmiselt: „Tartu maakonnas võetakse kaitse alla järgmised väike-konnakotka püsielupaigad:...5. Soosilla Tähtvere vallas Pihva külas ning Nõo vallas Nõgiaru külas ...“. Soosilla püsielupaik ulatub osaliselt kaebajale kuuluvale Kopra kinnistule (katastriüksuse tunnus 52801:007:0081) Nõo vallas Nõgiaru külas.
4.2.Keskkonnaministri 02.12.2014.a määruse eelnõu „Väike-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ muutmise seletuskirjast (tl 24-26) nähtub, et Kotkaklubi on teinud juba 2008.a Keskkonnaministeeriumile ettepaneku väike-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmiseks LKS § 10 lõike 2 tähenduses. Samuti nähtub, et Keskkonnaamet teostas vastavalt LKS § 8 lõikele 3 ettepanekus nimetatud loodusobjektide kaitse alla võtmise põhjendatuse ja kavandatud piirangute otstarbekuse ekspertiisi, mille aruanne valmis 16.05.2012.a.
4.3.Poolte põhivaidlusesemeks on, et kas püsielupaiga kaitse alla võtmiseks ning omandiõiguse piiramiseks piisab üksnes aastate tagustest seireandmetest ning tõenäosusest, et nimetatud kaitsealune liik võib tulevikus kunagi uuesti piirkonnas pesitsema hakata. 4.4 Seletuskirja punktis 2.4.2.10 Soosilla on kirjeldatud: „...Kotkaklubi soovitusel ei moodustata püsielupaika ettepanekus nimetatud väike-konnakotka pesa ümber, sest ilmselt pole tegemist stabiilse pesitsuskohaga... Kotkaklubi hinnangul on tegemist väike-konnakotka tüüpilise elupaigaga, mille asustamine väike-konnakotka poolt on ka pikas perspektiivis tõenäoline ... Seisuga 17.09.2013.a on keskkonnaregistri andmetel püsielupaigas üks väikekonnakotka pesa, kus 2010.a oli pesa sätitud ning 2011.a oli pesas ebaõnnestunud pesitsus...“.
4.5 Kaebaja leiab, et tema kinnistule kaitseala kehtestamine ja piirangute laiendamine pole põhjendatud, kuna piirangute kehtestamist põhistatakse vananenud, ca 4 aastat tagasi kogutud, seireandmetele tuginedes. Lisaks oli vaatluse ajal pesitsus kaitstaval liigil ebaõnnestunud ning käesoleval ajal puuduvad tõendid, et kaebajale kuuluva Kopra kinnistu ala on väikekonnakotkaste poolt aktiivselt kasutusel, sest seda asjaolu pole keegi enam mitme aasta vältel uurinud. Kaebaja on seisukohal, et kotkaid tuleb vaadelda pesitsusperioodil, mis näitab, kas ala on aktiivselt kotkapaari poolt hõivatud ja kasutusel või on pesitsusala hüljatud ning alles seejärel saab langetada kaalutletud otsuse, kas nimetatud kinnistu lugemine kaitseala osaks on vajalik ja põhjendatud.
4.6.Seletuskirjast nähtus, et piiranguvööndi kehtestamine tugines pelgalt eeldusele, et ala võiks tulevikus olla sobiv väike-konnakotkastele pesitsemiseks. Samas võib väita, et see piirkond võib olla pesitsemiseks ka täiesti ebasobiv, kuna viimastel andmetel on pesitsemine ebaõnnestunud. Kaebaja arvates ei ole selline, ainult ühe pesa põhiselt saadud oletuslik ning tõendamata eeldus piisav kaitseala sellistes piirides ja piirangutega moodustamise kohta.
4.6.Kaebaja märgib, et ta taotles Keskkonnaametilt Soosilla kaitseala menetluse peatamist ning tegi korduvalt ettepanekuid tellida Kotkaklubi-poolne ajakohane pesitust iseloomustav eksperthinnang.
4.7.Vastustaja asus seisukohale, et uue ekspertiishinnangu tellimine pole vajalik ega põhjendatud, kuna kavandatav püsielupaik vastab jätkuvalt väike-konnakotka kaitse tegevuskava eelnõus toodud looduslike piiridega püsielupaikade moodustamise kriteeriumitele: tegemist on kestliku ehk jätkusuutliku ja väike-konnakotka jaoks oluliste elupaigatunnustega metsaelupaigaga: olemas on sobilikud potentsiaalsed pesapuud, mitmerindelisus, elupaigad on raietega või ulatuslikust tormimurrust rikkumata jne. Asjaolu, et mõnel aastal ei ole konnakotkastel pesitsemine õnnestunud, ei oma püsielupaiga moodustamise otstarbekuse hindamisel seejuures määravat tähtsust, sest elupaik ise on säilinud ning jätkuvalt väikekonnakotkale (taas)asustamiseks sobiv.
4.8.Kaebaja märgib, et vaidles vastustaja seisukohtadele vastu ja leidis, et vastustaja vastuses pole faktilisi põhjendusi, millele tuginedes saaks väita, et puudub vajadus hindamaks linnuliigi tegelikku pesitsemist vaidlusalusel kinnistul käesoleval ajal. Kaebaja on seisukohal, et kui haldusorgani tegevuse tagajärjel sätestatav keeld, piirang vms võib olulisest riivata isiku omandiõigust, siis saab selline piirang olla proportsionaalne vaid juhul, kui kaitse eesmärgi kahjustamise võimalus on tegelik, mitte üksnes hüpoteetiline. Kaebaja arvates oli vaidluse lahendamise seisukohalt oluline tuvastada, kas ala on ka 2015.a aktiivselt kotkapaari poolt hõivatud ja kasutusel või on pesitsusala hüljatud. Seletuskirjas viidatud ekspertiis on tehtud mitmeid aastaid tagasi ning ei anna ülevaadet hetkeolukorrast, s.t see ei ole tänasel päeval enam asjakohane. Seadusandja on määruse muutmise eelnõus tuginenud Kotkaklubi eeldusele (ehk tegemist on hüpoteetilise oletusega), et tõenäoliselt võidakse pesa tulevikus asustada, samas möönab Kotkaklubi, et tegemist ei ole stabiilse pesitsuskohaga. Kohtupraktikas on aga leitud, et hoiualade kaitse alla võtmisel tuleb konkreetselt välja tuua asjakohased selgitused faktiliste asjaolude kohta.
4.9.Kaebaja toob välja, et vastustaja asus seisukohale, et kaebaja viidatud normidest ega kohtupraktikast ei tule nõuet, et väike-konnakotka püsielupaiga kaitse alla võtmise olulised asjaolud tuleb tuvastada (eeldataval) kaitse alla võtmise aastal (praegusel juhul 2015). Arvestades kõnealuse liigi eripära/bioloogiat, tema elupaikade kaitse alla võtmise olulised asjaolud (elupaigatunnustele vastavus) lühikese perioodi jooksul (2012‒2015) üldjuhul ei muutu.
Kaebaja leiab, et selle väitega sattus vastustaja vastuollu oma varasemate väidete ning seisukohtadega. Seega saab asuda seisukohale, et kui antud piirkonnas on pesitsemine varasemalt ebaõnnestunud, siis miks peaks üldjuhul muutumatute pesitsusharjumustega liik äkki taasasustama peale korduvaid ebaõnnestumisi pesapaiga?
4.10.Kaebaja märgib, et 30.06.2015 teavitas vastustaja kaebajat, et on 25.06.2015 kirjaga JT 14-4/15/15149 tellinud Kotkaklubilt uue ekspertiisi Soosilla moodustatava püsielupaiga seisundist uuema ülevaate saamiseks. Ekspertiisitulemuste laekumisel lubati teavitada sellest ka kaebajat. Vastustaja kirjutab: „Siiski oleme tellinud 25.06.2015 kirjaga JT 14-4/15/15149 Kotkaklubilt uue ekspertiisi Soosilla moodustatava püsielupaiga seisundist uuema ülevaate saamiseks. Ekspertiisitulemuste laekumisel teavitame sellest ka OÜ Tava Mets juhatust.“ Kaebajale pole teada, et selline ekspertiis oleks valminud. Tuleneval Keskkonnaameti vastusest oli OÜ-l Tava Mets õiguspärane ootus eeldada, et Soosilla kaitse alla võtmise menetlus on kuni ekspertiisi valmimiseni peatatud. Hoolimata lubadusest teostada enne otsuse vastuvõtmist asjaolude kontroll, tegi vastustaja kaebajale ebasoodsa ja tema õigusi piirava ning koormava haldusakti.
4.11.Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul pole teada, kas vaidlusalune määrus on üldse vajalik ja kohane seatud eesmärgi suhtes (HMS § 3). Selle asjaolu kindlakstegemiseks tellis vastustaja Kotkaklubilt uue ekspertiishinnangu, kuid ootamata ära selle tulemust, võttis vastu kaebaja õigusi piirava haldusakti.
4.12.Kaebaja märgib, et käesoleval juhul on haldusorgan pidanud olulise tähendusega asjaoluks Kotkaklubi uut arvamust, kuid ootamata ära selle tulemused võttis ikkagi vaidlustatud määruse tegemisel aluseks, iganenud ja vaidlusaluste andmetega ekspertiisitulemused, millega rikkus oluliselt uurimispõhimõtet (HMS § 6). LKS § 11 lg 4 p-st 1 ja 2 tuleneb, et loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse seletuskirjas esitatakse põhjendused kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele ja loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta. Need eeldused ja eesmärgid jäid vastustajal menetluse lõpptulemusena tõekindlalt tuvastamata.
4.13.Kaebaja on seisukohal, et vaidlusaluse määruse andmisel on eksitud haldusakti õiguspärasuse ja hea halduse põhimõtete vastu. Riik ei saa haldusmenetluses olla sõnamurdlik ja ettearvamatu. Tellides Kotkaklubilt uue eksperthinnangu kaebaja osundatud ja asjas väga oluliste asjaolude kindlakstegemiseks, tulnuks ära oodata antud uuringu tulemused, mitte võtta vastu isikut kahjustavat haldusakti vaidlustatud ekspertiisi tulemuste alusel. Ekspertiisi tellimisega nõustus vastustaja, et on vajalik aastate taguste andmete uuendamine. Vastustaja 11.01.2016 vastuse lisast nr 4 (tl 91-92) nähtub, et osaliselt vajavad pesapaiga piirid ümbertegemist. Kuna pesade tähistus ning täpne asukoht ei ole kaebajale teada, ei saa kaebaja võtta seisukohta, kas vajalik muudatus hõlmab ka tema kinnistut.
4.14.Kaebaja leiab, et muuhulgas on vastustaja rikkunud oluliselt isikute põhiõigust saada haldusmenetluses ärakuulatud, mis seisneb tema poolt sisuliselt näilises ja formaalses kohustuse täitmises. Näidates välja, et vastustaja arvestab kaebaja argumentidega ning üritab välja selgitada asjas tähtsust omavaid asjaolusid, siis tegelikult käitub vastupidiselt ja kaebajale ettearvamatult ning võtab vastu isikut kahjustava haldusakti.
4.15.Kaebaja märgib, et väike-konnakotka pesapuu avastamine tähendab kinnisasja omaniku jaoks, et ta ei saa suures osas oma omandit enam vabalt kasutada, s.t püsielupaigas omaniku tegevusele kehtivad väga ulatuslikud keelud. Püsielupaiga moodustumine riivab väga intensiivselt kinnisasja omaniku PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. Kuna tegemist on kinnistu omaniku jaoks koormava haldusaktiga, siis peab määrusest või selles viidatud dokumendis nähtuma ka kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus (HMS § 4). Antud juhul pole kaitseala kehtestamise määruse
proportsionaalsus kontrollitav, kuna selles puuduvad üheseltmõistetavad põhjendused ja kaalutlused. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusalune määrus on antud kaalutlusteta, kuna see on antud kontrollimata andmetele tuginedes, mis on vastuolus seaduste ja õiguse üldpõhimõtetega, kuna ei ole arvestatud olulisi asjaolusid ega osapoolte põhjendatud huve. Kuna tegemist ei ole soodustava haldusaktiga, siis selle andmine peab kujunema loogilise subsumeerimisprotsessi käigus tuues välja faktilised ja õiguslikud põhjendused. Kaebaja jõuab eeltoodust järeldusele, et tema õigusi piirav ja kahjustav määrus on antud tegelikke asjaolusid tuvastamata, haldusakt on kaalutlemata ning antud lähtudes iganenud andmetest.
4.16.Kaebaja viitab asjaolule, et Riigikohtu halduskolleegium on otsuses nr 3-3-1-57-09 leidnud, et kui puuduvad viited tõenditele nimetatud linnuliikide elamise kohta kaitse alla võetaval alal, siis on tegemist motiveerimiskohustuse rikkumisega. Samas kohtuasjas on Riigikohus avaldanud ka seisukoha, et kui menetluse kestel ei korraldata ekspertiisi, mille käigus selgitataks välja kõik olulised asjaolud, ei saa menetluse tulemusena antav haldusakt (loodusobjekti kaitse alla võtmise otsus) olla õiguspärane, sest välja on selgitamata olulised asjaolud. Sellisel juhul on nõuetekohase ekspertiisi puudumine oluline menetlusrikkumine, mis annab aluse menetluse tulemusena antud haldusakti tühistamiseks. Vastustaja käitumist uue ekspertiisi tellimisel võib tõlgendada kui asjaolu, et menetluse kestel ei ole selgitatud välja kõiki olulisi asjaolusid, seega puudub nõuetekohane ekspertiis ning tegemist on olulise menetlusrikkumisega.
4.17.Eelpool mainitust tulenevalt on kaebaja seisukohal, et on rikutud vaidlusaluse määruse menetlemise ning vastuvõtmise korda ning see tuleb osaliselt tühistada.
4.2.Vastuseks vastustaja seisukohtadele märgib kaebaja täiendavalt, et käesoleval juhul on vastustaja ise esitanud tõendi (Kotkaklubi 2015.a ekspertiis, vastuse lisa 4), millest nähtub, et püsielupaiga piirid vajavad ümbertegemist. Kaebaja ei vaidle vastu väike-konnakotkaste elupaikade kaitsmisvajadusele, kuid seda tehes ei tohi unustada ka haldusaktile allutatud isikute õigusi. Seega kui kaebaja kinnistu jääb pärast püsielupaiga piiride ümbertegemist väljapoole kaitstavat ala, siis on haldusakti tühistamine põhjendatud. Kaebaja märgib, et 2015.a ekspertiis ei kinnitanud, et piirangu aluseks olev pesa on asustatud, vaid see andis ülevaate konnakotka kui liigi iseäralikust pesitsemisviisist valida pesitsemiseks välja mitu, st näiteks rohkem kui 2 alternatiivset pesapaika. Ekspertiisist võis ka lugeda, et kaitseala moodustamist on põhjendatud eeldusega, et see piirkond on potentsiaalne liigile sobiv elupaik, kus asub pesapuu, kuid liigi elupaik see pole, kuna pesa on asustamata. Vastustaja on oma vastuses leidnud, et omandiõiguse riivest saab rääkida siis, kui kavandatava tegevuse tõttu muutus võimatuks või vähemalt oleks oluliselt takistatud kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine. Tava Mets OÜ on metsamajandamise ettevõte ning Kopra kinnistu arvamisega püsielupaiga piiranguvööndisse, on oluliselt piiratud omaniku õigus ja võimalus oma kinnistut vastavalt äranägemisele käsutada ja kasutada. Kaebajale on piirangute talumise eest ettenähtud õigus taotleda 50 %-list maamaksust vabastamist, kuid see ei ole käsitletav asjakohase kompensatsioonina.
4.3.Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 490 eurot (sh riigilõiv 15 eurot) ilma käibemaksuta vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 99p-102).
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja on seisukohal, et keskkonnaministri 21.09.2015 määrus nr 55 „Keskkonnaministri
19.aprilli 2010. a määruse nr 12 „Väike-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” muutmine“ on õiguspärane ja kooskõlas kehtiva õigusega.
5.1.Esmalt märgib vastustaja, et kaebaja kinnistu asub osaliselt Soosilla väike-konnakotka püsielupaiga piiranguvööndis. Samas vaidlustab kaebaja Soosilla püsielupaiga määramist terves ulatuses. Vastustaja rõhutab, et kohtuasi peab vaidlustatud osas puudutama kaebuse esitanud isiku õigusi. Kaebuse esitamine teiste isikute õiguste kaitseks ei ole lubatud ning kaebeõiguse kaitsealas on üksnes Soosilla püsielupaik kaebaja kinnisasja ulatuses. Kaebajal ei ole isiklikku puutumust määrusega nr 55 kaitse alla võetud Soosilla väikekonnakotka püsielupaigaga, mis asub väljaspool temale kuuluvat Kopra kinnistut, mistõttu ei saa see kuidagi rikkuda tema subjektiivseid õigusi. Kaebeõigus esineb üksnes kaebaja kinnistut puudutavas osas Seega puudub kaebajal kaebeõigus määruse nr 55 vaidlustamiseks osas, milles Soosilla väikekonnakotka püsielupaik ei ulatu temale kuuluvale Kopra kinnistule, ning kaebus tuleb jätta selles osas läbi vaatamata.
5.2.Teiseks leiab vastustaja, et kaebuses puuduvad argumendid omandiõiguse riive põhjendamisel, mistõttu kaebuses toodud asjaoludel puudub kaebajal omandiõiguse riive ning isikul antud asjas kaebeõigus puudub. Lisaks ei ole kaebaja märkinud, kas vaidlustatud haldusakt rikub kaebaja muid õigusi ja vabadusi või kas kaebajal oli oluline ja reaalne puutumus eelnimetatud aktiga. Puutumuse olemasoluks on vajalik vastava tegevuse oluline ja reaalne mõju isiku kaitstavatele põhjendatud huvidele, põhjuslik seos tegevuse ja tagajärje vahel ning tagajärje saabumise piisav tõenäosus. (vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-86-06, 3-3-1-68-11, 33-1-87-11) Nimetatud asjaolusid peab tõendama kaebaja. Eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal kaebeõigus ja kaebus kuulub tagastamisele.
5.3.Sisulises vastuses kaebusele märgib vastustaja järgmist.
5.3.1.Väike-konnakotkas (Aquila pomarina) on I kaitsekategooria liik (Vabariigi Valitsuse 20.05.2004 määruse nr 195 „I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu” § 4 lg 2 punkt 7), mille kõikide teadaolevate elupaikade kaitse tuleb looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 48 lg 1 kohaselt tagada kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. LKS § 8 lg 1 kohaselt on igaühel õigus esitada kaitse alla võtmise algatajale ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks. 28.03.2008 tegi KOTKAKLUBI (registrikood 80081142) Keskkonnaministeeriumile ettepaneku väike-konnakotka (Aquila pomarina) püsielupaikade, sh Soosilla väike-konnakotka püsielupaiga kaitse alla võtmiseks LKS § 10 lg 2 tähenduses. 30.12.2009 kirjaga nr 16-1/09/14622-2 edastas Keskkonnaministeerium väike-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmise ettepaneku Keskkonnaametile menetlusse võtmiseks (edastatud kohtule 09.12.2014 vastamistähtaja pikendamise taotlusega). LKS § 8 lg 3 sätestab, et kaitse alla võtmise algataja korraldab ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ja otstarbekuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiisi, kaasates selleks vastava ala eriteadmistega isiku (edaspidi ekspert). Keskkonnaamet teostas vastavalt LKS § 8 lg-le 3 ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ja kavandatud piirangute otstarbekuse ekspertiisi (edaspidi ekspertiis), mille aruanne valmis 09.07.2012 (tl 52-59). Ekspertiisi lk 5-6 tuleneb, et ettepanek võtta Soosilla väike-konnakotka püsielupaik kaitse alla LKS § 10 lg 2 mõistes on põhjendatud. LKS § 8 lg 5 kohaselt algatatakse loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlus, kui eksperdi arvamusest nähtub, et loodusobjektil on looduskaitseseaduses sätestatud kaitse alla võtmise eeldused. LKS § 7 sätestab, et loodusobjekti looduskaitseseaduse alusel kaitse alla võtmise eeldus on selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus.
07.01.2015 käskkirjaga nr 22 algatas keskkonnaminister keskkonnaministri 19.04.2010 määruse nr 12 „Väike-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” muutmise menetluse (tl 60-61). Järelikult on 09.07.2012 ekspertiis LKS § 8 lg-s 3 nimetatud ekspertiisiks. Nimelt nähtub LKS §-st 8, et ekspertiis korraldatakse kaitse alla võtmise ettepaneku alusel ning lähtudes ettepanekus esitatud kaitse alla võtmise põhjendusest ja kavandatavate piirangute kirjeldusest. LKS § 8 lg 5 kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise eelduseks loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku alusel korraldatud ekspertiis. Eraldi märkimist vajab, et vaidlus puudub selles, et kaitse alla võtmise algataja korraldas ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ja otstarbekuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiisi. Kaebaja järeldab, et ka kaitse alla võtmise menetluses oleks tulnud ekspertiis korraldada. Selle seisukohtaga ei saa nõustuda (haldusasjas nr 3-14-50857 on kohus pidanud sama ekspertiisi kehtivaks ja piisavaks). Kaebaja ega kohus ei saa asuda haldusorgani asemele ja otsustada, et ekspertiis on kohustuslik ka kaitse alla võtmise menetluses. Selles asjas on seadus selgesõnaliselt kohustanud ekspertiisi korraldama üksnes loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamiseks (LKS § 8 lg 4). Ka kaebaja viidatud normidest ega kohtupraktikast ei tule nõuet, et väike-konnakotka püsielupaiga kaitse alla võtmise olulised asjaolud tuleb tuvastada (eeldataval) kaitse alla võtmise aastal (praegusel juhul 2015). Pigem vastupidi, kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-57-09 leitakse, et olukorras, kui kaitse alla võtmise menetlus algab sellest hoolimata, et ekspertiisi pole toimunud, on võimalik ka menetluse käigus ekspertiis korraldada. Ehk viitatud kohtuasjas puudus igasugune ekspertiisi läbiviimine ehk kaalutlus haldusakti andmisel, mis vaidlusaluses asjas on õigel ajal ja piisaval viisil tehtud, ning kaebaja väited, justkui asjas on korraldamata ekspertiis või üleüldse puuduvad kaalutlused, on kohut eksitavad. Asja menetlenud haldusorgan on kaebajale selgitanud, et arvestades kõnealuse liigi eripära/bioloogiat, tema elupaikade kaitse alla võtmise olulised asjaolud (elupaigatunnustele vastavus) lühikese perioodi jooksul (2012‒2015) üldjuhul ei muutu. „Väike-konnakotka (Aquila pomarina) kaitse tegevuskava aastateks 2009–2013” ja väike-konnakotka kaitse tegevuskava eelnõus (tl 62-90p) on väike-konnakotka elupaik defineeritud järgmiselt: „Elupaik ei tähenda üksnes paika, kus liik parasjagu elab, vaid ka ajutiselt asustamata, sobivate elupaigatunnustega, suure tõenäosusega taasasustatavat ala. Väike-konnakotka esinduslikele ja jätkusuutlikele ehk kestlikele elupaikadele tuleb tagada pikaajaline kaitse alade LKS § 10 lg 2 tähenduses kaitse alla võtmise teel. Kestlik väike-konnakotka elupaik on konnakotka elupaigavaliku mõistes optimaalne väike-konnakotka pesamets, kus toimivad valdavalt looduslikud protsessid. See on metsaelupaik, kus konnakotkas on vähemalt ühel aastal asustanud konnakotka või mõne teise röövlinnu ehitatud risupesa, kuid elupaigas ei pruugi olla hetkel asustatud pesa või see on varisenud. Elupaiga kvaliteeti ei ole viimastel aastakümnetel raietega oluliselt vähendatud või tehtud väikesemahulised raied ei mõjuta konnakotkale olulisi elupaigatunnuseid (puistu tihedus, rindelisus, sobivate pesapuude olemasolu). (tl 18-20) Ka ei olnud Keskkonnaametile nimetatud ala kohta laekunud teatiseid suurematest tormi- või muudest kahjustustest, mistõttu võib eeldada, et ekspertiisi järgselt ei ole püsielupaiga olukord selliselt muutunud, et kaitse alla võtmine ei oleks enam põhjendatud. Ka OÜ Tava Mets ei ole esitanud vastupidiseid tõendeid.12 30.06.2015 nr JT 15-10/15/3654-8 kirjas on Keskkonnaamet küll märkinud, et tellitakse lisaekspertiis, kuid sellest ei olenenud kaitse alla võtmise menetluse edasine käik või otsus. Nimelt, elupaik vastas kestliku püsielupaiga tunnustele (vt 09.07.2012 ekspertiis, lk 5-6) ning kui see oleks jätkuvalt ka 2015 ajutiselt asustamata, ei tähendaks see, et püsielupaika ei moodustata.
Isegi kui asuda kaebaja meelevaldsele seisukohale, et 2015. aastal täiendavat ekspertiisi tegemata jättes jättis vastustaja nõutava ekspertiisi üldse tegemata, millega vastustaja ülaltoodud põhjendustel ei nõustu, ei oleks lisaekspertiisi mittetegemine haldusakti tühistamise aluseks. HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kolleegium asus haldusasjas nr 3-3-1-49-08 tehtud otsuses seisukohale, et olukorras, kus haldusorgan peaks nii või teisiti sama sisuga haldusakti uuesti välja andma, ei ole haldusakti tühistamine akti põhjenduste puudulikkuse tõttu menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt põhjendatud (otsuse p 11). 05.12.2015 on Kotkaklubi liigiekspert Urmas Abel edastanud ekspertiisi päringule Soosilla püsielupaiga seisundi kohta Tartumaal. Ekspertiisi tulemusena leiti, et projekteeritavad püsielupaigad on väga sobilikud väike-konnakotkale pesitsemiseks. Kuna tegemist on põlise väike-konnakotka elupaigaga metsanduslikult intensiivselt majandatavas piirkonnas, siis on äärmiselt vajalik moodustada sinna kõnealused püsielupaigad (tl 91-92). Seega, isegi kui arvestada kaebaja ekslikku väidet ekspertiisi korraldamise kohustuse osas ka menetluse kestel, on tuvastatud, et vaidlustatud määrus nr 55 ei oleks olnud teistsugune. Järelikult ei ole kaitse alla võtmisega kaebaja õigusi kahjustatud.
5.3.2.Vastustaja on seisukoha, et kaebaja rõhutus seletuskirja p-le 2.4.2.10, et 2011 oli pesas ebaõnnestunud pesitsus, mistõttu kinnistu lugemine kaitseala osaks ei oleks vajalik ja põhjendatud, ei ole õige. Ebaõnnestunud ei tähenda, et pesapaik oleks väärtusetu ja kotkas ei peaks seal enam hiljem pesitseda tahtma. Teadmata põhjusel on kas munad hävinenud või pojad surnud. Samas on teada juhtumeid, kus kotkas või must-toonekurg pesitseb pesas järjest aastaid, aga kõik pesitsused järjest ebaõnnestuvad. Kaebaja hinnangust saab tuletada, justkui tuleks kaitsta üksnes õnnestunud pesitsusi. Selline seisukoht on ekslik, kuivõrd püsielupaiga moodustamise otstarbekuse hindamisel on hoopis oluline, kas elupaik on ise säilinud ning väike-konnakotkale asustamiseks sobiv. Nimelt kaitse all hoitakse ka varisenud pesapaikasid maksimaalselt 9 aastat (ühe pesa kasutamise vaheaeg võib küündida kaheksa aastani), mille jooksul moodustatakse kestlikesse elupaikadesse looduslike piiridega püsielupaigad või mittekestlikes elupaikades võetakse pesa varisemise järel pesapunkt keskkonnaregistrist maha, mille järel kaob automaatselt ka LKS § 50 lg 2 kohane automaatne püsielupaik." Kopra kinnistu on arvatud piiranguvööndisse (osaliselt; osa jääb püsielupaigast välja). Ekspertiisi käigus on välja selgitatud see, et tegemist on väike-konnakotka jaoks kestliku elupaigaga ning väike-konnakotkas on alal edukalt pesitsenud aastatel 2008 ja 2009 ning üritanud pesitseda aastatel 2010 (pesa oli „kaunistatud“ ehk sinna oli toodud väike-konnakotka poolt materjali) ja 2011 (ebaõnnestunud pesitsus). Vastustaja leiab, et õige ei ole ka kaebaja arvamus, mille kohaselt oli vaidluse lahendamise seisukohalt äärmiselt oluline tuvastada, kas ala on ka 2015 aktiivselt kotkapaari poolt hõivatud ja kasutusel või on pesitsusala hüljatud. Kaebaja leiab, viitega seletuskirjale, nagu möönab Kotkaklubi, et tegemist ei ole stabiilse pesitsuskohaga. Esmalt märgib vastustaja, et seletuskirja punktis 2.4.2.10 on välja toodud, et stabiilne polnud just varasem pesitsuskoht ning kaitse alla võeti see, kuhu kotkas oli elama asunud. Seega on kaebaja väited taas kohut eksitavad. 07.04.2015 nr JT 15-10/15/3654-4 kirjas (tl 16-17p) on Keskkonnaamet kaebajale selgitanud: „Kavandatav püsielupaik vastab jätkuvalt väike-konnakotka kaitse tegevuskava eelnõus toodud looduslike piiridega püsielupaikade moodustamise kriteeriumitele: tegemist on kestliku ehk jätkusuutliku ja väike-konnakotka jaoks oluliste elupaigatunnustega (olemas on sobilikud
potentsiaalsed pesapuud, mitmerindelisus, elupaigad on raietega või ulatuslikust tormimurrust rikkumata jne) metsaelupaigaga. Asjaolu, et mõnel aastal ei ole konnakotkastel pesitsemine õnnestunud, ei oma püsielupaiga moodustamise otstarbekuse hindamisel seejuures määravat tähtsust, sest elupaik ise on säilinud ning jätkuvalt väike-konnakotkale (taas)asustamiseks sobiv. Väike-konnakotkas kasutab sageli mitut pesa, mille tõttu võib varupesa olla aastaid asutamata. On teada juhuseid, kus edukas pesitsemine on aset leidnud ka 8 aasta möödumisel viimasest teadaolevast pesitsemisest. Seetõttu leiab Keskkonnaamet, et uue eksperthinnangu tellimine või menetluse peatamine ei ole vajalik ega põhjendatud.“
5.3.3.Vastustaja leiab, et kaebaja väited nagu oleks rikutud tema õigust saada haldusmenetluses ärakuulatud, on otsitud. Kaebaja on ise kohtule esitanud kirjavahetuse menetluse läbiviijaga, järelikult ei ole rikutud tema õigust ärakuulamisele. Ärakuulamine ei tähenda, et kaebaja ettepanekutega ja etteheidetega tuleb nõustuda. Menetluse läbiviija on vastuskirjades põhjendanud igati kaebajale mittenõustumise asjaolusid.
5.3.4.Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et eduväljavaated puuduvad kaebusel, mille eesmärgiks on kinnistu kaitsealast välja arvata pelgalt kinnistuomaniku taotluse tõttu. Muudatusi looduskeskkonnas, mis viitaksid kaitsevajaduse äralangemisele, ei esine. Kaebaja ei ole vastustaja arvates toonud esile ka konkreetseid tegevusi, mis tema kinnistul oleksid takistatud. Kinnistu paiknemine looduskaitsealal ei välista erinevaid tegevusi, sh ka majandustegevust kinnistul. Keskkonnaameti kirjaga (30.06.2015 nr JT 15-10/15/3654-8) on märgitud: „Kopra kinnistu (52801:007:0081) pindala on Maa-ameti andmetel 7,81 ha, millest ca 3,7 ha jääb loodava püsielupaiga piiranguvööndisse. Piiranguvööndi ülesanne on toimida häirimist vältiva puhvrina ümber liigile olulise vanametsa osa. Piiranguvööndis on majandustegevus lubatud määruse eelnõus toodud piirangutega. Lubatud on ka uuendusraie näiteks aegjärkse raiena. Kopra kinnistu piiranguvööndisse jäävast 3,7 ha-st ca 1,8 ha-l on uuendusraie lageraiena juba varasemalt tehtud. Ülejäänud 1,9 ha-l on OÜ-l Tava Mets võimalik teostada aegjärkset raiet.“ Väike-konnakotka püsielupaiga piiranguvööndis on olulisim piirang lageraie keeld. 10 aastat tagasi aga on püsielupaika jäävas Kopra kinnistu osas suuremas osas lageraie ära tehtud (metsaregistri andmetel oli 2010 alal 5-aastane noorendik). Seni maha raiumata eraldistel on võimalik aegjärkne ja häilraie, kusjuures asjakohane ei ole piirang, mille kohaselt turberaie on keelatud kuusikuis – neil eraldistel ei ole tegu kuusikutega.
5.3.5.Vastustaja toob välja, et püsielupaikade piiritlemise põhimõtted on kirjas keskkonnaministri 23.12.2009 käskkirjaga nr 2668 kinnitatud tegevuskavas „Väikekonnakotka (Aquila pomarina) kaitse tegevuskava aastateks 2009-2013“,15 „Väikekonnakotka (Aquila pomarina) kaitse tegevuskava aastateks 2009–2013” ja väike-konnakotka kaitse tegevuskava eelnõus (p 6.3) ja 09.07.2012 ekspertiisis. Vastustaja rõhutab, et piirangute põhjendatuse ja asjakohasuse saab ümber lükata vaid LKS § 8 lg 3 kohane ekspertiis.
5.3.6.Kaebaja viited vastustaja 11.01.2016 vastuse lisa 4 ekspertiisile, et püsielupaiga piirid vajavad ümbertegemist, tuleb jätta tähelepanuta. Kaebaja kinnistu suhtes omab puutumust üksnes ekspertiisis toodud pesa, keskkonnaregistri IDga 144 033 072 ning ei oma puutumust projekteeritav püsielupaik (PEP) IDga 888 732 416, kuna see asub väljaspool kaebajale kuuluvat Kopra kinnistut. Lisaks, ekspertiisis märgitud projekteeritav PEP keskkonnaregistri IDga 888 732 416 ei ole täna enam haldusorgani menetluses, vaid see on kantud keskkonnaregistris arhiivi, kuna MTÜ Kotkaklubi on leidnud, et suur osa sellest projekteeritavast püsielupaigast on kotkale sobimatu. Eeltoodud andmed on nähtavad käesolevale vastusele lisatud keskkonnaregistri kaardipildi väljavõttest (juurdepääsupiiranguga toimik). Kaebaja kinnistut hõlmav ja keskkonnaministri 21.09.2015 määrusega nr 55 kinnitatud Soosilla väike-konnakotka püsielupaik, mille pesapuu
EELIS ID on 144 033 072 (püsielupaik ulatub osaliselt Tava Mets OÜ-le kuuluvale Kopra kinnistule) on kaardil läänepoolsem, tähistatud kollase (piiranguvöönd) ja roosaga (sihtkaitsevöönd). Ekspertiisis mainitud projekteeritav Soosilla väike-konnakotka püsielupaik EELIS ID 888 732 416 jääb kaardipildil paremale (ida suunas) ja on toodud kaardipildil roheliselt. Nimetatud projekteeritav püsielupaik on käesolevaks hetkeks kantud keskkonnaregistris arhiivi, ning seal on täna üksnes pesakirjed, mille ümber kehtib LKS § 50 lg 4 järgi LKS § 30 sätestatud kaitsekord. Värvuselt pruunid kotkad on kaardil arhiivi kantud pesad ning punased kotkad on olemasolevad pesakirjed.
5.4.Vastustaja menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud ja palub jätta kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda, kuna kuludokumendid on esitamata.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Käesolevas asjas seisneb esiteks vaidlus selles, kas Keskkonnaministri 21.09.2015 määruse nr 55 § 1 lg 3, millega muudetakse algatatud Keskkonnaministri 19.04.2010 määruse nr 12 „Väike-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ § 2 lg 6 ning sõnastatakse selle punkt 5 nii, et väike-konnakotka püsielupaigana võetakse kaitse alla Soosilla Tähtvere vallas Pihva külas ning Nõo vallas Nõgiaru külas, on kehtestatud õiguspäraselt või tuleb see kohtul kaebaja õiguste kaitseks tühistada.
7.Kohus võtab kõigepealt seisukoha kaebeõiguse küsimuses (I) ja seejärel lahendab kaebuse sisuliselt (II). I
8.Vastustaja on kohtumenetluses esitanud taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks, sest kaebajal puudub vastustaja arvates kaebeõigus. Samuti leiab vastustaja, et kaebaja kaebeõigus, juhul, kui kohus selle tuvastab, puudutab vaidlustatud haldusakti ainult kaebaja kinnistuga seotud osas.
9.Vastustaja on oma 11.01.2016 vastuses kaebusele leidnud kõigepealt, et tulenevalt HKMS § 44 lg 1 ja RVastS § 3 lg 1 saab isik nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes oma õiguste kaitseks ja selles osas, milles rikutakse tema õigusi. Seetõttu on leiab vastustaja, et kaebajal puudub kaebeõigus määruse nr 55 vaidlustamiseks osas, milles Soosilla väike-konnakotka püsielupaik ei ulatu temale kuuluvale Kopra kinnistule (katastritunnus 52801:007:0081) Nõo vallas Nõgiaru külas ja selles osas tuleb kaebus läbi vaatamata jätta. Kohus märgib, et kaebaja on ka ise oma 27.03.2017 täiendavas seisukohas asunud sisuliselt samal seisukohale märkides, et palub tühistada vaidlustatud määruse kaebajale kuuluva Kopra kinnistu Soosilla väikekonnakotka püsielupaiga piiranguvööndisse arvamise osas. Kohus nõustub selle vastustaja seisukohaga ja jätab kaebuse eelpoolkirjeldatud osas HKMS § 151 lg 2 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.
10.Vastustaja on ka leidnud, et kaebaja kaebus tuleb tervikuna läbi vaatamata põhjusel, et kaebaja ei ole vastustaja arvates suutnud näidata, milles seisneb haldusaktist põhjustatud subjektiivsete õiguste rikkumine ja eelkõige omandiõiguse riive. Kohus vastustaja argumentidega omandiõiguse riive puudumisest ja põhjendamatusest ei nõustu. Kohus märgib, et üldjuhul ei ole õiguspraktikas vaidlust, et looduskaitseliste piirangute kehtestamisel väheneb kinnisasja omaniku võimalus kasutada kinnisasja tulu saamiseks ja mõnikord sõltuvalt piirangu liigist ka kinnisasjal või selle osal viibida. Käesoleval juhul on kaebaja selgitanud, et tema puhul on tegemist metsamajandamise ettevõttega ja Kopra kinnistu osalise arvamisega piiranguvööndisse on oluliselt takistatud omaniku õigus ja võimalus oma kinnistut vastavalt äranägemisele käsutada ja kasutada. Samuti selgitab kaebaja, et piirangute
tulemusena ettenähtud õigus taotleda 50%-list maamaksust vabastamist, ei ole käsiteltav asjakohase kompensatsioonina.
11.Kohus märgib, et ka vastustaja on ise püsielupaiga moodustamise menetluse ajal oma 30.06.2015 vastuses nr JT 15-10/15/3654-8 kaebajale (tl 19-20) muuhulgas märkinud „...Piiranguvööndis on majandustegevus lubatud määruse eelnõus toodud piirangutega. Lubatud on ka uuendusraie näiteks aegjärkse raiena... Seetõttu leiab Keskkonnaamet, et tegemist ei ole intensiivse majandustegevuse piiramisega.“. Eeltoodust nähtub, et vastustaja möönab, et tegemist on omandiõiguse ja ka ettevõtlusvabaduse mõningase piiramisega. Vastavalt Põhiseaduse § 32 on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning omandiõiguse kitsendused sätestab seadus. Kohus on tuvastanud, et käesoleval juhul ei ole vaidlust omandiõiguse teostamise piiramise olemasolus ja järelikult tuleb tal isiku subjektiivsete õiguste (omandiõigus, aga ka ettevõtlusvabadus) kaitseks kontrollida kitsenduste tegemise seaduslikkust. Kohus leiab, et selles osas tuleb vastustaja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks kaebeõiguse puudumise tõttu rahuldamata jätta. II
12.Kohus leiab kaebuse põhinõuet lahedama asudes kõigepealt, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 10.02.2015 kirjaga teavitas Keskkonnaamet Kaebajat, et Keskkonnaministri 07.01.2014 käskkirjaga nr 22 on algatatud Keskkonnaministri 19.04.2010 määruse nr 12 „Väike-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ muutmine, millega muudetakse olemasoleva 26 automaatse sihtkaitsevööndiga väike-konnakotka püsielupaiga piire, moodustades neist kokku 14 keskkonnaministri määrusega kinnitatud püsielupaika (tl 67). Kaebaja esitas Keskkonnaametile omapoolsed põhistatud vastuväited ning seisukohad 16.02.2015.a (tl 8), 20.03.2015 (tl 9-11) ja 29.05.2015 (tl 12-14). Keskkonnaamet vastas Kaebaja seisukohtadele 27.02.2015 (tl 15 ja selle pöördel), 07.04.2015 (tl 16-17p) ja 30.06.2015 (tl 18-20) kirjadega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja väited kaebaja ärakuulamisõiguse rikkumisest ei ole põhjendatud. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebaja ärakuulamisõigust rikuti tulenevalt sellest, et vastustaja ei oodanud enne otsuse tegemist ära menetluse käigus tellitud ekspertiisi tulemusi. Kaebajal oli võimalik sõltumata ekspertiisist tutvuda vaidlustatud määruse eelnõu ja selle seletuskirja ning muude dokumentidega ja ta sai avaldada oma seisukohta nende suhtes.
13.Kaebaja põhilised vastuväited määrusele seisnevad selles, et selle andmisel 2015 aastal tugineti vananenud, 2011 aastal kogutud andmetele ja ei oodatud ära menetluse käigus tellitud ekspertiisi tulemusi. Kaebaja leiab, et seetõttu jäid ekspertiisi tulemused sisuliselt arvestamata ja otsus haldusmenetluses langetati ebaõigete andmete põhjal ning seetõttu tuleb kaebus rahuldada.
14.Kohus märgib kõigepealt, et käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et haldusmenetluse käigus oli kaebaja juhtinud vastustaja tähelepanu asjaolule, et tema kinnistule kaitseala laiendamist ja piirangute kehtestamist põhjendatakse vananenud seireandmetele tuginedes ning et isegi nendes on väidetud, et 2011 aastal kaitselausel liigil pesitsemine ebaõnnestunud ning palus teostada vaatlusi, et langetada küsimuses kaalutletud otsus. Vaidlust ei ole ka selles, et 30.06.2015 teavitas vastustaja kaebajat, et on tellinud Kotkaklubilt uue ekspertiisi ning selles, et vaidlustatud määrus võeti vastu enne uue ekspertiisi valmimist.
15.Eeltoodud faktide taustal leiab vastustaja viidates ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele nr 3-3-1-57-09, et käesoleval juhul puudusid tõendid linnuliigi elamise kohta kaitse alla võetaval alal ja seetõttu rikuti oluliselt motiveerimiskohustust ja välja antav haldusakt ei saa olla õiguspärane.
16.Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole vaidlust, et haldusakti seletuskirjas toodud on viidatud seoses Soosilla väike-konnakotka püsielupaigaga asjaolule, et seisuga 17.09.2013 on keskkonnaregistri andmetel püsielupaigas üks väike-konnakotka pesa ning vastav 100m raadiusega püsielupaik (sihtkaitsevöönd). Samuti on selgitatud, et nimetatud pesas registreeriti 2008 ja 2009 aastal väike-konnakotka edukas pesitsus, 2010 aastal oli pesa sätitud ning 2011 aastal oli pesas väike-konnkotka ebaõnnestunud pesitsus. Nende andmete osas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust.
17.Asja sisulisel otsustamisel omab kohtu arvates käesoleval juhul kõigepealt asjaolu, millele viitas oma vastuses ka vastustaja. Nimelt märgib vastustaja, et kõigepealt tuleb käesoleval juhul arvestada sellega, et käesoleval juhul ei ole tegemist Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-57-09 kirjeldatud olukorraga sarnase olukorraga, sest nimetatud asjas käsitleti olukorda, kus ekspertiis üldse puudus. Käesoleval juhul ei ole tegemist sellise olukorraga.
18.Teiseks nõustub kohus vastustajaga selles, et vaidlustatud määruse õiguspärasuse hindamisel tuleb ja saab lisaks püsielupaiga tuvastamisele arvestada ka vastava kaitsealusese liigi - väike-konnakotka eripära. Vastustaja on siinkohal kohtu arvates õigustatult selgitanud oma 30.06.2015 kirjas (tl 18-20) kaebajale, et „Väike-konnakotka (Aquila pomarina) kaitse tegevuskava aastateks 2009–2013” ja väike-konnakotka kaitse tegevuskava eelnõus (tl 62-90p) on väike-konnakotka elupaik defineeritud järgmiselt: „Elupaik ei tähenda üksnes paika, kus liik parasjagu elab, vaid ka ajutiselt asustamata, sobivate elupaigatunnustega, suure tõenäosusega taasasustatavat ala. Väike-konnakotka esinduslikele ja jätkusuutlikele ehk kestlikele elupaikadele tuleb tagada pikaajaline kaitse alade LKS § 10 lg 2 tähenduses kaitse alla võtmise teel. Kestlik väike-konnakotka elupaik on konnakotka elupaigavaliku mõistes optimaalne väikekonnakotka pesamets, kus toimivad valdavalt looduslikud protsessid. See on metsaelupaik, kus konnakotkas on vähemalt ühel aastal asustanud konnakotka või mõne teise röövlinnu ehitatud risupesa, kuid elupaigas ei pruugi olla hetkel asustatud pesa või see on varisenud. Elupaiga kvaliteeti ei ole viimastel aastakümnetel raietega oluliselt vähendatud või tehtud väikesemahulised raied ei mõjuta konnakotkale olulisi elupaigatunnuseid (puistu tihedus, rindelisus, sobivate pesapuude olemasolu). Kuna vaidlusalune elupaik vastas kestliku püsielupaiga tunnustele (vt 09.07.2012 ekspertiis, tl 55-55p) ja selle üle käesoleval juhul vaidlust ei ole, samuti ei ole kaebaja esitanud andmeid, et püsielupaiga olukord oleks suuremate tormi- või muude kahjustuste tõttu oluliselt muutunud, ei tähenda isegi asjaolu, et see võis 2015 aastal ajutiselt asustamata olla, et püsielupaika ei ole ja selle moodustamine ilma täiendava ekspertiisita oleks õigusvastane.
19.Kohus leiab, et kuigi uue 2015 aasta ekspertiisi tulemuste ära ootamine oleks olnud rohkem kooskõlas hea halduse ja haldusorgani uurimiskohustusega (asjaolude igakülgse väljaselgitamine), ei ole käesoleval juhul haldusorgan rikkunud oma uurimiskohustust määral, mis annaks aluse haldusakti tühiseks tunnistamiseks. Kohus märgib siinkohal, et olemasoleva ekspertiisi andmete ja väike-konnakotka, kui kaitsealuse liigi eripärast ja pesitsustavadest tulenevalt oli käesoleval juhul õigustatud ja võimalik langetada õiguspärane otsus ka juba olemasoleva teabe põhjal.
20.Kohus märgib, et lisaks on käesoleval juhul Kotkaklubi liigiekspert Urmas Abel edastanud 05.12.2015 ekspertiisi päringule Soosilla püsielupaiga seisundi kohta Tartumaal. Ekspertiisi tulemusena leiti, et projekteeritavad püsielupaigad on väga sobilikud väike-konnakotkale pesitsemiseks. Kuna tegemist on põlise väike-konnakotka elupaigaga metsanduslikult
intensiivselt majandatavas piirkonnas, siis on äärmiselt vajalik moodustada sinna kõnealused püsielupaigad (tl 91-92).
21.Eelmises kahes punktis toodut arvestades leiab kohus, et isegi kui arvestada kaebaja ekslikku väidet ekspertiisi korraldamise kohustuse osas ka menetluse kestel, on tuvastatud, et vaidlustatud määrus nr 55 ei oleks olnud teistsugune ja rakendamisele kuuluks HMS § 58, mis sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Lisaks on ka Riigikohtu halduskolleegium asunud haldusasjas nr 3-3-1-49-08 tehtud otsuses seisukohale, et olukorras, kus haldusorgan peaks nii või teisiti sama sisuga haldusakti uuesti välja andma, ei ole haldusakti tühistamine akti põhjenduste puudulikkuse tõttu menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt põhjendatud (otsuse p 11).
22.Ühtlasi peab kohus käesoleval juhul vajalikuks kaebajale selgitada, et vastusaja on oma 23.03.2017 vastuses kohtu nõudele selgitanud, et keskkonnaseisundi jälgimiseks toimub igal aastal riiklik keskkonnaseire, millega hinnatakse muuhulgas moodustatud püsielupaikade eeldusi ja otstarbekust ning et 2017 aastal on menetluses riigihange “Riikliku keskkonnaseire eluslooduse mitmekesisuse ja maastiku seire allprogrammi seiretööd 2017“, mille üheks osaks on kotkaste ja must-toonekure seire. Selle raames kogutav andmestik on aluseks keskkonnaregistris kannete tegemisel või aja kohastamisel. Seega on kaebajal soovi korral võimalik taotleda nimetatud seireprogrammi raames olukorra hindamist oma kinnistul ja kui see on muutunud, siis asjakohaste haldusotsuste langetamist.
23.Kõike eelpooltoodut arvesse võttes leiab kohus, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
24.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.