Keskkonnaõigus › Looduskaitse

3-17-131 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-17-131 Seega paikneb puidu tagavara just kinnistute kaitse alla võetud osas. Vastustaja on mehaaniliselt lähtunud üksnes kinnistute pindaladest, jättes arvesse võtmata metsamajandamiskavadega ettenähtud raied. Kokkuvõttes on Aaroni kinnistu majandamine piiratud 90–95% ulatuses, Ahju kinnistu ligi 90% ulatuses ja Korstna kinnistu ligi 80% ulatuses. Kehtestatud kaitsekord ei ole kooskõlas piiranguvööndi olemusega, sest piiranguvööndis peab majandustegevus olema üldjuhul lubatud, kuid praegusel juhul on see sisuliselt keelatud. Metsakinnistutelt saadav tulu on kaebajate ja nende perekondade üks peamisi tuluallikaid ning kinnistute väljajätmine majandustegevusest seab kahtluse alla kaebajate metsatalude majandusliku jätkusuutlikkuse. Kinnistud pidid jääma kaebajate pensionifondiks. Määruse tõttu langevad Ahju ja Korstna kinnistute väärtused, mistõttu ei saa YY koormata neid hüpoteegiga tagatise esitamiseks RMK riigihangetes osalemiseks. Määrus riivab kaebajate omandiõigust, sest püsielupaiga moodustamine ei võimalda kasutada kinnistuid sihtotstarbeliselt metsamajanduseks ja metsa müügiks. Selliste piirangute seadmine kujutab endast sisuliselt majanduslikku sundvõõrandamist. Metsaraie keelamine muudab metsakinnistute turuväärtuse olematuks ja kaebajatel puudub võimalus kinnistuid mõistliku hinna eest müüa, et katta oma investeeringuid. Kaebajad omandasid kinnistud riigilt turuhinna eest järelmaksuga, kuid nüüd on riik seadnud kinnistutele turuväärtust alandavad piirangud. Vastustaja ei ole arvestanud kaebajate õiguspärase ootusega, et kinnistutele ei seata metsaraie piiranguid. Kinnistute kasutamise aluseks on olnud metsamajandamiskavad, mis koostati pärast lendorava kaitse alla võtmise ettepanekute esitamist ja inventeeriti riigi poolt. Ettepanek Pärnamäe lendorava püsielupaiga moodustamiseks esitati Keskkonnaametile juba 2008. a-l ning püsielupaik moodustati alles 2016. a-l. Kuna LKS § 8 lg-st 6 nähtuvalt on püsielupaiga kaitse alla võtmise menetluse maksimaalne pikkus 28 kuud, kuid vaidlusalust püsielupaika ei olnud enam kui 8 aasta jooksul moodustatud, tekkis kaebajatel õiguspärane ootus, et püsielupaika ei moodustatagi. Lisaks on Keskkonnaamet korduvalt rahuldanud XX esitatud metsateatiseid. Püsielupaiga moodustamisega on kaebajatele tekitatud olulist kahju, mis seisneb kinnistute turuväärtuse vähenemises ning 2014. ja 2015. a-l esitatud metsateatiste alusel raiutava metsa müügist saamata jäänud tulus. Lendorava püsielupaikade laiendamine ei ole lendorava kaitse eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend ning määrus põhineb ebausaldusväärsetel andmetel. Pärnamäe püsielupaigas leiti lendorava jälgi viimati 2014. a-l ning kaebajate kinnistute püsielupaiga koosseisu arvamine põhineb üksnes võimalusel, et lendorav sinna kunagi naaseb. Kehtiv õigus ei võimalda kaitsta potentsiaalseid elupaiku (LKS § 4 lg 5) ning kaitse esemeks on ainult isendid, keda kaebajate kinnistutel pole tuvastatud (LKS § 24 lg 1 ja § 47). LKS § 4 lg 4 ja § 50 lg 2 p 1 võimaldavad kaitsta liiki ja pesapuid, mitte leiukohti. Ka lendorava kaitse tegevuskava (LKT) põhineb pesapuu, mitte leiukoha mõistel. Põhjendatud ei ole Aaroni kinnistu eraldise nr 1 arvamine püsielupaiga sihtkaitsevööndisse, sest seal puudub lendoravale sobiv puistu. Arusaamatuks jääb YYe kinnistute arvamine püsielupaiga piiranguvööndisse, sest nendest lääne pool asuvad maad ei ole püsielupaigaga hõlmatud ja ühendustee kahe elupaiga vahel saab luua ka ilma vastavate kinnistute kaitse alla võtmiseta. Kaebajate kinnistute kaitse alla võtmine ei ole vajalik ega mõõdukas abinõu. Lendorava kaitseks valitud nn tugiasustamise abinõu on uuringute kohaselt äärmuslik ja ebasobiv ning sobivaim oleks taasasustamine ehk lendorava arvukuse suurendamine olemasolevates püsielupaikades. Avalik huvi püsielupaiga laiendamiseks kaebajate kinnistutele ei ole suur, sest lendorava arvukus ei ole vähenemas ning igal aastal leitakse uusi pesapuid, mistõttu on lendorava kaitse eesmärk täidetud ka ilma uute püsielupaikade moodustamiseta. Vastustaja on oluliselt karmistanud Soome uuringutega põhjendatud kaitsevajadust, kehtestades metsale vähemalt 15 m kõrguse nõude. Pärnamäe püsielupaiga pindala on ebaproportsionaalselt suur, sest LKT kohaselt peab püsielupaik olema vähemalt 28 ha, kuid Pärnamäe püsielupaiga pindala on koguni 388,4 ha. Ka sihtkaitsevööndi 3(14)

3-17-131 pindala on 2014. a ekspertiisis tooduga võrreldes suurendatud ligi 5 korda, kusjuures lähtutud on asustamata pesapuudest. Kuna lendorav on häirimiskindel liik, ei saa metsaraie teda ülemäära kahjustada. Piirangute proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada ka määruse äärmiselt negatiivsete sotsiaalmajanduslike mõjudega (eraomandis olevatel kinnistutel metsa majandamise keelamine suretab kohalikku elu ja tingib riigile maksude laekumata jäämise). Inimeste lahkumine piiriäärsest vallast ohustab ka riigi julgeolekut. Kaebajatel puudub võimalus saada õiglast ja kohest hüvitist. LKS § 20 lg 1 kohaldamine eeldab, et kinnistud on arvatud sihtkaitsevööndisse, kuid kaebajate kinnistud paiknevad enamjaolt piiranguvööndis. Ka õiguskantsler on leidnud, et LKS § 20 lg 1 on vastuolus põhiseadusega, sest riik ei osta piirangutega kinnistuid välja mõistliku aja jooksul. Samuti on õiguskantsler märkinud, et kõige traagilisemaks tuleb pidada nende isikute olukorda, kes on kinnistud omandanud riigilt järelmaksuga. Määrus ei ole nõuetekohaselt ega usaldusväärselt põhjendatud. Eelnõu kooskõlastamisel on ka rahandusminister 19.12.2016 kirjas märkinud, et kaitse-eeskirja karmistamisel tuleks põhjalikult analüüsida sellega kaasnevaid mõjusid, hinnates seega määruse põhjendused ebapiisavateks. Metsamajanduse osas ei ole vastustaja toonud välja arvulisi näitajaid (nt saamata jääva tulu suurust). Lendorava kaitse laiendamiseks ei ole tehtud uuringuid, mis laieneksid kogu lendorava populatsioonile. Pesapuu koodiga KLO9104274 on kunstlikult liigitatud Aaroni kinnistu naaberkinnistule, et tekitada alus püsielupaiga moodustamiseks. Määrusega kehtestatud püsielupaigad tuginevad LKT-l, mis on läbinisti ebausaldusväärne. Puuduvad tõesed andmed lendorava arvukuse ja leviku kohta, sest ühelgi aastal pole kontrollitud kõiki pesapuid.

3-17-131 on I kaitsekategooria liik, mille elupaikade kaitse tuleb LKS § 48 lg 1 ja loodusdirektiivi (direktiiv nr 92/43/EMÜ) kohaselt tagada mh püsielupaikade kindlaksmääramisega. Kaebajate käsitus põhineb ekslikult vaid pesapuude ja isendite kaitsel. Kaitsealuse liigi leiukoht ei ole samastatav üksnes ühe konkreetse kinnistu ega pesapuuga, vaid hõlmab reeglina looduslike piiridega elupaika, mille piires kasvavad teadaolevad pesapuud. Pärnamäe lendorava leiukoht (keskkonnaregistri kood KLO9104274) ulatub neljale kinnistule (sh Aaroni kinnistu) ning hõlmab nii pesapuud kui ka ümbritsevat ala. Jätkusuutliku kaitse tagamiseks tuleb lendorava elupaikade puhul kaitsta lisaks konkreetsetele pesapuudele ka ümbritsevat metsamassiivi. Sellisel juhul on lendoravale võimaldatud liikumine ühest elupaigast teise. Elupaiga kaitse tuleb tagada ka siis, kui seda pole mõnel vahepealsel aastal asustatud, sest lendoravad liiguvad tihiti eri elupaikade vahel ja ühendusteede säilimisel taasasustavad neid. Lendorava esinemine Pärnamäe leiukohas tuvastati riikliku seire käigus aastatel 2008, 2012, 2013 ja 2014. Seire käigus on Pärnamäe kinnistul registreeritud 8 lendorava pesapuud. Aaroni kinnistu põhjatipu arvamine sihtkaitsevööndisse on põhjendatud eeskätt seetõttu, et kinnistu põhjatipp on osa lendorava elupaigakirjest ning jääb külgnevatel Pärnamäe ja Veske kinnistutel olevatest pesapuudest 150 m raadiusesse. Määrus on nõuetekohaselt motiveeritud ning tugineb usaldusväärsetele andmetele. LKT on lendorava kaitse korraldamisel parim ja asjakohaseim allikas ning teaduslike andmete mittetäielikkuse korral õigustab meetmete kohaldamist ka ettevaatuspõhimõte. Kaebajate majandustegevust ei ole ebaproportsionaalselt piiratud ning kaebajatel puudub kaebeõigus teiste isikute või avalike huvide kaitseks.

3-17-131 Kaebajate kinnistutele kehtestatud piirangud ei ole sedavõrd intensiivsed, et need kujutaksid endast majanduslikku sundvõõrandamist. Edasiste raiete võimalikkust tulevikus mõjutab ümbritsevatel aladel kasvava metsa nõutava kõrguse saabumine, mistõttu ei ole tegemist püsivate piirangutega. Asja materjalidest ja kohtuistungil esitatud selgitustest ei nähtu, et kinnistute majandamisest teenitav tulu ei võimaldaks kehtestatud piirangute tõttu enam riigile laenumakseid tasuda. Kaebajate hinnangul oleks 1000 tihumeetrilt teenitav puhaskasum 30 000 eurot. Arvestades kaebajate poolt välja toodud kaitse-eeskirjaga lubatud lageraiete mahte (Ahju kinnistul 527–775 tihumeetrit, Korstna kinnistul 832–1040 tihumeetrit ning Aaroni kinnistul 95–150 tihumeetrit) ning müügilepingutest tulenevaid maksekohustusi (Ahju kinnistu puhul 2 × 11 140 krooni aastas, Korstna kinnistu puhul 2 × 10 438 krooni aastas ning Aaroni kinnistu puhul 2 × 1085 krooni aastas), ei välista kehtestatud piirangud isegi miinimummahus lageraiete teostamisel järelmaksete tasumise võimalust. Lisaks jäävad Ahju ja Korstna kinnistud piiranguvööndisse vaid osaliselt. Tähtsust ei oma asjaolu, et püsielupaiga piiranguvööndist välja jäävas osas ei pruugi sealt varasemalt teostatud raiete tõttu enam saada piiranguvööndisse jääva osaga sama palju metsaressurssi. See viitab üksnes sellele, et kinnistute omanik on saanud vastavas osas juba oma omandiõigust teostada ning seega ei seondu see vaidlusaluste omandiõiguse piirangutega. Kaebajate kinnistute arvamine püsielupaiga territooriumi hulka piirab küll nende ettevõtlusvabadust ja omandiõigust, ent siiski mitte nii oluliselt, et see kaaluks üles ülekaaluka avaliku huvi lendorava säilimise tagamiseks. Kaebajatel ei saanud metsamajandamiskavade alusel tekkida kaitstavat usaldust selle suhtes, et kavades ettenähtud raieid suudetakse kavade kehtivuse perioodil ka täies mahus teostada. Riigil puudub kohustus metsamajandamiskavasid kinnitada. Raie lubamist ei kinnitata mitte metsamajandamiskava, vaid kehtivate õigusaktide alusel. Kaebajate õiguspärane ootus sellele, et lendorava püsielupaika tulevikus ei rajata, ei saa tugineda sellele, et esimene ettepanek püsielupaiga kaitse alla võtmiseks tehti juba 2008. a-l, ega ka sellele, et riik on metsateatisi rahuldanud perioodil, kui lendorava olemasolu piirkonnas oli juba teada. LKS ei määra kindlaks loodusobjekti kaitse alla võtmise otsustamise ja sellekohase haldusmenetluse läbiviimise tähtaega. Sisuliselt algas 2014. a ettepaneku esitamise järel protsess uuesti, sest ettepaneku esitamisele eelnenud aastatel oli raiesurve lendorava püsielupaigaks sobivatel kinnistutel suurenenud. Juba varasemate metsateatistega kehtestati lendoravate kaitset tagavaid lisatingimusi. Vaidlusaluse määruse kehtestamine ei ole võrreldav soodustava haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisega, sest kaitse-eeskirja kehtestamine ei ole käsitatav riigipoolse lubaduse tagasivõtmisena. Kaebajate väited kinnistutel asuva puistu seisundi kiirest halvenemisest ei ole tõendatud. Usutav ei ole kaebajate väide, et kogu piiranguvööndisse jääv mets võib hävida. Kinnistu kaitse alla võtmisel ei saa kaalutlusotsuse tegemisel lähtuda üksnes metsa majanduslikust väärtusest. Vastustaja seatud piirangud on proportsionaalsed ning vastustaja on korrektselt lähtunud esmatähtsate liikide rangemast hindamisstandardist, mistõttu ei pidanudki vastustaja arvestama majanduslike, sotsiaalsete ja piirkondlike teguritega. Püsielupaiga laiendamist kaebajate kinnistutele ei saa pidada ebasobivaks ega ka ebavajalikuks vahendiks lendorava elupaikade säilitamisel ja soodsa seisundi tagamisel. Keskkonnaameti 2014. a ekspertiisi andmed on usaldusväärsed ja määruse põhjendused ei ole hüpoteetilised. Lendorava leiukoht (kood KLO9104274) hõlmab 14 teadaolevat lendorava pesapuud ning riikliku seire andmetel on elupaik olnud 2008. a-l ning 2012–2014. a-l lendorava poolt asustatud. Isegi kui hetkel lendoravaid Pärnamäe püsielupaigas ei paikne, tuleb püsielupaiga taasasustamise võimalust lugeda suureks, sest ümbruskonnas leidub mitmeid asustatud elupaiku. LKS § 4 lg 5 p-i 1 ei saa tõlgendada kitsalt viisil, et see hõlmab üksnes asustatud elupaiku või pesapuid.

6(14)

3-17-131 Vastustaja on piisavalt põhjendanud Aaroni kinnistu põhjaosa arvamist sihtkaitsevööndisse ning Ahju ja Korstna kinnistute osalist arvamist piiranguvööndisse. Lageraie suurendaks Pärnamäe püsielupaigas lendorava levikut takistavaid ja lendoravale läbimiseks ohtlikke alasid. Juba kaebajate metsateatistest nähtub, et nad soovisid teha lendorava püsielupaiga alal lageraiet, seega saab kinnistute hõlmamist püsielupaika lugeda lendoravate kaitseks sobivaks vahendiks. Püsielupaiga kaitse alla võtmise puhul ei ole tegemist tugiasustamisega ehk lendorava elupaikade võrgustiku loomisega, mida LKT-s peetakse äärmuslikuks abinõuks. LKT kohaselt on lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmine I prioriteediga tegevuseks. Kaebajate viidatud VS väitekirja osalisest tõlkest nähtuvalt lähtub väitekiri Lõuna-Soome maastikustruktuurist ja käsitleb eelkõige kuusikuid, mistõttu ei saa seda Eesti metsadele otse üle kanda. Asja materjalidest ei saa teha järeldust, et lendorava seisund Eestis on soodne ja paranemas. Keskkonnaameti ekspertiisist nähtub, et senine režiim ei ole taganud lendoravatele piisavat kaitset ning määruses on viidatud ka lendorava väljasuremisohule. Uute pesapuude leidmise aluseks on süstemaatilised ja elupaigamudelitel põhinevad otsingud. LKT-st ei nähtu lendorava populatsiooni suurenemist ning elupaikade kaitsel on asjakohane lähtuda just LKT-s sätestatud eesmärkidest ja võimalustest. Vaidlusaluse püsielupaiga pindala ei ole põhjendamatult suur. Kaebajate väide tormikindluse tagamisega tekitatavatest võimalikest keskkonnakahjudest ei ole meetme mõõdukuse hindamisel asjakohane. Professor AN ettekandest ei nähtu, et tormikindluse tagamine võiks lendoravat kahjustada. Lisaks tormikindlusele aitab piiranguvöönd tagada ka lendorava elupaikade pealekasvu, ühenduskoridoride olemasolu ja servaefektist tulenevat kiskluse vähendamist. Vastustaja ei ole kehtestanud ebamõistlikke nõudeid metsa kõrgusele, sest kaitse-eeskirjas sätestatud 15 m kõrguse puistu nõue jääb ka kaebajate viidatud Soome uuringute kohaselt lendorava liikumiseks kasutatava noore metsa kõrguse vahemikku (8–18 m). Kahtlust ei ole selles, et kaebajate kinnistutele seatud piirangud takistavad kaebajatel oma kinnisasja üht osa vabalt vallata ja kasutada. Sihtkaitse- ja piiranguvööndis ettenähtud piirangute kompenseerimiseks on riik näinud hüvitisena ette vastavalt maamaksuvabastuse või selle vähendamise ja piirangutega maa riigile omandamise. Samuti on loodusobjekti sihtkaitsevööndis asuval erametsamaal looduskaitseliste piirangute järgimise eest alates 30.01.2017 võimalik saada toetust sarnaselt Natura 2000 alal asuvale erametsamaale (vt maaeluministri 22.04.2015 määrus nr 39). Kaebajad ei ole taotlenud enda kinnistute riigi poolt väljaostmist, mistõttu ei saa praeguse asja lahendamisel hinnata nende väiteid seoses vastava korra põhiseadusevastasusega. Vaidlustatud määrus on piisavalt ja usaldusväärselt põhjendatud. Seletuskirja on piisavalt selgitatud lendorava elupaikade kaitse alla võtmise eesmärki ja eelduseid, püsielupaikade piiride ulatust ja kaitstava loodusobjekti tüübi valikut. Samuti on piisavalt põhjendatud Pärnamäe püsielupaiga moodustamist ja selle kaitsekorda ning hinnatud ka määruse mõjusid. Rahandusministeeriumi 19.12.2016 kiri ei tõenda määruse põhjenduste ebapiisavust või ebausaldusväärsust. Seletuskirja kohaselt on kooskõlastamise käigus esitatud märkustega arvestatud ja seletuskirja vastavalt täiendatud. Lendoravate täpse arvukuse ja leviku andmete puudumine ei kinnita olemasolevate andmete ebausaldusväärsust. Vastustaja on põhjendatult lähtunud perioodiks 2016–2020 koostatud LKT-st.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-17-131 08.05.2014 otsus nr 3-3-1-9-14, p 34). Halduskohus välistas HMS § 67 lg 3 kohaldamise väitega, et kaebajatel puudus õiguspärane ootus varasema olukorra säilimiseks, kuid HMS § 67 lg 3 puhul ei oma õiguspärane ootus tähtsust. Varem kehtinud olukorda on kajastatud mitmetes kaebajatele adresseeritud haldusaktides (nt riigi poolt rahuldatud metsateatistes). Kaebajate kinnistud on maatulundusmaa sihtotstarbega ning nad majandavad kinnistuid füüsilisest isikust ettevõtjatena regulaarse tulu teenimise eesmärgil. Asjaolu, et kinnistutel on teatud raieliigid lubatud, ei tähenda, et vastustaja oleks arvestanud kinnistute reaalse olukorraga. Kaebajatel on võimalik kinnistuid majandada üksnes 5–20% ulatuses metsamajandamiskavades ettenähtud mahust. Kaitse-eeskirja mõju metsamajandamiskavades ettenähtud raietele tuli arutlusele alles kohtumenetluses, mitte haldusmenetluse raames. Seega pole vastustaja selles osas sisulist kaalumist läbi viinud ning kohtus esitatud väidetega ei saa määrust tagantjärgi põhjendada. Vastustaja on ignoreerinud kaebajatele tekkivat kahju ning lähtunud üksnes keskkonnakaitselistest aspektidest. Tegemist on kaebajate kinnistute faktilise ehk majandusliku sundvõõrandamisega, mis ei eelda, et kinnisasja kasutamine oleks täielikult keelatud, vaid piisab sellest, et kinnisasja ei saa majanduslikult mõistlikult kasutada. Halduskohus on majandusliku sundvõõrandamise ekslikult välistanud väitega, et kinnistutele kehtestatud raiepiirangud ei ole püsivad. Kohtu väitel on edasised raied võimalikud pärast seda, kui eraldisi ümbritsev mets saavutab nõutava kõrguse (15 m), kuid sellise kõrguse saavutab mets alles 30 aastaga (st see ei pruugi juhtuda isegi kaebajate eluajal). Kinnistute äriliselt mõistlik majandamine ei tähenda seda, et kaitseeeskirjaga lubatud raiemahtudest piisab vaid riigile hüpoteegimaksete tasumiseks. Sellisel juhul muutub ebaproportsionaalselt kõrgeks ka püsikulude (transport, masinate rent, jne) osakaal. Majanduslikult mõistliku kasutamisega ei ole tegemist olukorras, kus kogu isikute teenitav tulu kulub kinnistute ülalpidamisele. XX-l on küll võimalik saada Natura 2000 toetust, kuid see meede on piirangute hüvitamiseks ilmselgelt ebapiisav, sest kuna Aaroni kinnistu jääb sihtkaitsevööndisse 0,85 ha ulatuses, siis oleks iga-aastane toetus 93,50 eurot, mis ei ole piisav, hüvitamaks 13 ha suuruselt kinnistult saamata jäänud tulu. Muude leevendavate meetmete tingimustele kaebajad ei vasta. Eeskätt puudub kaebajatel võimalus nõuda, et riik ostaks kinnistud välja LKS § 20 alusel, sest LKS § 20 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 § 31 lg 3 p 1 kohaselt ei piira kaitsekord kinnisasja kasutamist oluliselt, kui uuendusraie ei ole täielikult keelatud, kuid kaebajate kinnistutel on uuendusraie teatud ulatuses lubatud. Seda, et kaebajate kinnistute puhul ei ole riigipoolse väljaostmise võimalust, möönis kohtuistungil ka vastustaja. Kuna kaebajatel ei ole õigust nõuda kinnistute väljaostmist, puudub neil võimalus taotleda LKS § 20 lg 5 alusel hüpoteegimaksete peatamist. Seega peavad kaebajad täitma riigiga sõlmitud müügilepingu tingimusi sõltumata sellest, et nad ei saa enam vastutasu omandi teostamise näol. Õigusvastaseks tuleb lugeda olukorda, kus formaalselt ei loeta kaebajate kinnistutele kehtestatud piiranguid olulisteks, kuid tegelikult on kinnistute kasutamine 80–95% ulatuses piiratud. Põhjendamatu on halduskohtu seisukoht, et kaebajad oleksid pidanud taotlema kinnistute riigilt välja ostmist ja seejärel tuginema väljaostmise regulatsiooni võimalikule vastuolule põhiseadusega. Metsamajandamiskavad ja varasemad raieload on õiguspärase ootuse aluseks. Kaebajate kinnistutel on metsamajandamiskavad kohustuslikud ning sellises olukorras ei saa riik öelda, et metsamajandamiskavast tulenevad kinnistu omanikule üksnes kohustused, mitte õigused. Kaebajatele peab jääma tagatis, et riik metsamajandamiskavadest ei tagane. Kaitse-eeskirjast tulenevad kitsendused oleksid pidanud peegelduma metsamajandamiskavades. Seadus ei näe ette võimalust ega vajadust muuta metsamajandamiskava tihedamalt kui 10 aasta tagant. Olles teadlik lendorava olemasolust, oleks riik pidanud ettevaatuspõhimõtte kohaselt hoiduma raiete 8(14)

3-17-131 lubamisest, kuid sellele vaatamata kinnitati kaebajate metsateatiseid. Lendoravate kaitse laiendamiseks ei ole tehtud piisavalt uuringuid. Kohus pole viidanud ühelegi konkreetsele teadusuuringule, mille põhjal saaks järeldada, et lendorav on Eestis väljasuremisohus. Täiendavaid piiranguid tohiks seada alles pärast põhjaliku seire läbiviimist. Piirangute puhul ei ole tegemist ajutiste meetmetega, mis võiksid aja jooksul muutuda. Halduskohus ega vastustaja ei ole vastanud küsimusele, millise aja jooksul peaks selguma, kas lendoravad naasevad Pärnamäe püsielupaika. Vastustaja on ignoreerinud lendorava eksperdi ettepanekut eramaaomanike koormuse leevendamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-17-131 LKS § 48 lg 1 kohaselt kaitsealade või hoiualade moodustamisega või püsielupaikade kindlaksmääramisega. Lendorav kuulub loodusdirektiivi II ja IV lisa nimistusse ning seega on lendorava puhul tegemist ühenduse tähtsusega loomaliigiga. Loodusdirektiivi II lisa kohaselt on lendorav lisaks liigitatud esmatähtsaks liigiks, mille kaitsmise eest kannab ühendus erilist vastutust. Loodusdirektiivi art 6 lg 1 kohaselt kehtestavad liikmesriigid loodushoiualade suhtes vajalikud kaitsemeetmed ning lõike 4 teise lõigu kohaselt, kui asjaomasel alal esineb esmatähtis liik, võivad ainsana kõne alla tulla need kaalutlused, mis on seotud inimeste tervisega või elanikkonna ohutusega, oluliste, soodsate tagajärgedega keskkonnaseisundile, või lähtudes komisjoni arvamusest, teiste avalikkuse jaoks esmatähtsate tungivate põhjustega. Loodusdirektiivi art 12 lg 1 p d kohaselt võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid selleks, et kehtestada IV lisa p-s a loetletud loomaliikidele nende looduslikul levikualal range kaitsesüsteem, keelates paljunemispaikade või puhkekohtade hävitamise või nende seisundi halvendamise. Seega ei pea liikmesriik esmatähtsa liigi ranget hindamisstandardit arvestades kaitse korraldamisel lähtuma majanduslikest, sotsiaalsetest ja piirkondlikest kaalutlustest. Ka Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa liikmesriik erikaitseala valikul ja piiritlemisel võtta arvesse majanduslikke argumente ökoloogilisest eesmärgist tähtsama üldise huvina ega üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjustena, nagu need on loetletud loodusdirektiivi art 6 lg 4 esimeses lõigus (nt Euroopa Kohtu 23.03.2006 otsus nr C-209/04: komisjon vs. Austria, p 40; 11.07.1996 otsus C-44/95: Regina, p-d 31 ja 42). Arvestades sellega, et Euroopa Liidus esineb lendoravaid vaid Soomes ja Eestis, ei saanud vastustaja esmatähtsa liigi kaitse korraldamisel seada apellantide majanduslikke huve looduskaitselistest huvidest ettepoole. Lendorava püsielupaiga moodustamine looduskaitseliselt põhjendatud piiride ja kaitserežiimiga saaks kaitstava avaliku huvi olulisust arvestades piirata kinnistuomaniku õigusi ebaproportsionaalselt vaid väga erandlikel juhtudel, mida praeguses asjas ei esine.

3-17-131 määruse seletuskirjast nähtub, et riikliku seire tegemisel ei loeta kokku loomi ning isendite arv saab seetõttu olla vaid hinnanguline (I kd, tl 137). Isegi kui lendorava täpse arvukuse hindamine ongi suuresti oletuslik protsess, ei järeldu sellest iseenesest, et olemasolevatele teaduslikele uuringutele tuginevad põhjendatud oletused on lendorava kaitse korraldamiseks ebapiisavad. Samuti ei saa uute pesapuude avastamisest tingimata tuletada lendorava arvukuse kasvu, kuna uute pesapuude leidmine on toimunud paranenud metoodika ja uute elupaigamudelite alusel, mistõttu järeldub uute pesapuude leidmisest eelkõige teadmiste suurenemine seni teadmata elupaikade kohta. LKT kohaselt on lendorava soodsa seisundi tagamiseks vajalik vähemalt 250 elupaiga olemasolu, millest jooksval aastal on asustatud ca 60% ehk 150 leiukohta (II kd, tl 24). Seireandmete järgi tuvastati samas näiteks 2017. a-l üksnes 49 lendorava asustatud leiukohta (http://seire.keskkonnainfo.ee/attachments/article/4032/aru17_lendorav_avalik.pdf), mis on ligi 100 elupaika vähem, kui oleks vajalik lendorava soodsa seisundi tagamiseks. Seega on apellantide väited lendorava soodsast seisundist alusetud ning isegi kui lendorava seisund Eestis oleks parem kui seireandmetest nähtub, ei saa see olla aluseks lendorava elupaikade kaitseta jätmiseks. Sisuliselt näeb nii riigisisene kui ka EL õigus ette kohustuse kaitsta iga teadaolevat lendorava elupaika senikaua, kuni lendorav võib seda reaalselt kasutada.

11(14)

3-17-131 alusel oleks võimalik välistada lendoravate naasmist Pärnamäe püsielupaika, mistõttu pole ka alust väita, et püsielupaiga kindlaksmääramine olnuks õigusvastane.

3-17-131 kehtiva õiguse alusel. Oma olemuselt on metsamajandamiskava äriplaan, mis on metsamaa omanikule abiks metsa majandamise kavandamisel ning milles on märgitud metsakasvatuseks ja -uuenduseks vajalikud tegevused (vt lisaks https://www.envir.ee/et/uudised/milleksmetsamajandamiskava). Asjaolu, et metsamajandamiskava koostamine apellantide kinnistute suhtes on olnud kohustuslik ning riik on pakkunud neile uute metsakujunduskavade koostamist, ei muuda metsamajandamiskavade õiguslikku tähendust. Osade metsamajandamiskavades kavandatud raiete keelamine ei ole ka analoogia korras võrreldav haldusakti kehtetuks tunnistamisega, sest metsamajandamiskavades ettenähtud teatud raied on endiselt lubatud. Heaks kiidetud metsateatis on tähtajaline luba (haldusakt), mis antakse kehtiva õiguse alusel ning mis lubab raiet teostada 12 kuu jooksul. Seega ei saa isikul varasemate metsateatiste rahuldamisest tekkida õigustatud ootust sellele, et Keskkonnaamet lubab tulevikus ka teistel eraldistel metsaraiet teostada. Samuti ei saa apellantide õiguspärane ootus tugineda püsielupaiga kindlaksmääramise menetluse viibimisele. Kehtiv õigus ei näe ette tähtaega püsielupaiga loomise menetluse läbiviimiseks. Kuna ettepanekut püsielupaiga loomiseks ei esitanud apellandid, ei saa haldusakti andmise viibimine rikkuda nende menetluslikke õigusi, olenemata sellest, et apellandid on olnud lendorava olemasolust ja püsielupaiga moodustamise ettepanekutest teadlikud juba 2008. a-st (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 11.10.2018 otsus nr 315-2771, p 18). Keskkonnaameti 30.09.2016 korraldusega nr 1-3/16/2521 (III kd, tl 80-81p) ja 12.01.2017 korraldusega nr 1-3/17/101 (I kd, tl 185-187) lõpetatud metsateatiste menetluste peatamist ei ole apellandid vaidlustanud.

3-17-131 mõlemale apellandile ette 50% maamaksusoodustuse piiranguvööndisse jäävate kinnistuosade eest. Maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 39 „Natura 2000 erametsamaa toetus“ § 2 ja § 3 lg 1 kohaselt antakse Natura 2000 toetust mh loodusobjekti sihtkaitsevööndis asuval erametsamaal 110 eurot kalendriaastas ühe hektari kohta. Kuigi XX selgitas ringkonnakohtu istungil, et talle kuulub ka põllumaa, mida ta hetkel ei hari, ning seetõttu ei ole tal määruse nr 39 § 8 lg-s 1 sätestatud piirangut arvestades võimalik saada erametsamaa toetust isegi mitte sihtkaitsevööndisse jääva ala osas, on kõnealune mittevastavus siiski apellandi enda kontrolli all, mistõttu ei oma see asja lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohus nõustub menetlusosalistega selles, et kehtiv õigus (LKS § 20) ei näe apellantidele ette võimalust nõuda riigilt oma kinnistute võõrandamist. Kuna apellandid pole samas taotlenud riigilt oma kinnistute väljaostmist ega esitanud ka kahju hüvitamise nõuet, ei saa ringkonnakohus praeguse asja raames neid küsimusi lahendada.

(allkirjastatud digitaalselt)

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.