Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
13. september 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-17-1613
Haldusasi
MA kaebus Keskkonnaameti 05.07.2017 korralduse nr 1-3/17/1840 „Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piiri kehtestamine Leerimäe tee 12 kinnistu juures“ tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – MA, volitatud esindaja v.adv Enno Heringson Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Lüüli Junti Kolmandad isikud – KS ja TS, volitatud esindaja v.adv Silja Holsmer
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 16. augusti 2017. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
MA määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada MA määruskaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 16. augusti 2017. a määruse haldusasjas nr 3-171613 resolutsiooni p 1 ja saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (HKMS 235 lg 1).
Harju maavanem peatas 07.03.2016 kirjaga nr 6-7/25 Leerimäe tee 12 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu (DP) järelevalvemenetluse kuni sanitaarkaitseala piiri kindlaksmääramiseni, kuna Maa-ameti kaardil kajastatud Ülemiste järve pinnaveehaarde sanitaarkaitseala piiripunktide koordinaadid Leerimäe tee 12 kinnistu osas, sh veehaarde sanitaarkaitseala tähistav võrkaed, ei vastanud veeseaduse (VeeS) § 28 lg-s 51 nõutud 90 meetrile veekogu
3-17-1613 akvatooriumist koos kaldavööndiga. Viidatud DP-ga on kavandatud jagada Leerimäe 12 kinnistu kaheks ja anda hoonestamata osale ehitusõigus.
2.06.01.2017 jõustunud VeeS § 28 lg 52 muudatuse kohaselt võib Keskkonnaamet vähendada veehaarde sanitaarkaitseala piiri alla 90 m, kui sanitaarkaitseala ajalooline piir on asunud veekogu akvatooriumile lähemal kui 90 m.
3.Keskkonnaamet muutis 05.07.2017 korraldusega nr 1-3/17/1840 Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piiri. Korralduse kohaselt võimaldab VeeS § 28 lg 52 veehaarde sanitaarkaitseala piiri vähendada alla 90 m, kui ajalooline veehaarde piir asub akvatooriumile lähemal kui 90 m. Vastavalt piiriettepanekule ühildatakse Leerimäe tee 12 kinnistu juures sanitaarkaitseala piir olemasoleva võrkaiaga kui ajaloolise piiriga. Sanitaarkaitsealal asuvad kaks allikat – Suur Mõisaallikas ja Väike Mõisaallikas – mille kahjustamine on vähetõenäoline, kuna sanitaarkaitseala on tavaliikluseks suletud. Niisamuti ei ole allikate kaitseks vajalik rakendada täiendavaid ettevaatusabinõusid väljaspool sanitaarkaitseala. Kui Leerimäe tee 12 kinnistu püsib elamumaana, ei ole Ülemiste järve veehaarde ega pinnaveehaarde veekvaliteet ohustatud.
4.MA on Linnamäe tee 12 kinnistuga piirneva Leerimäe tee 12b kinnistu omanik.
5.MA esitas 03.08.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 05.07.2017 korralduse nr 1-3/17/1840 tühistamiseks ning esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud haldusakti kehtivuse peatamiseks. Korraldusega on Ülemiste järve sanitaarkaitseala piiri muudetud selliselt, et faktiliselt saavad T ja KS rajada Ülemiste järve veehaarde kaitseks kehtestatud sanitaarkaitsealale eramu. Kaebajal on kaebeõigus. Kaebaja ei saa nõuda VeeS § 28 lg 52 muudatuse tühistamist, mis iseenesest rikub tema õigustatud ootust seaduse kehtima jäämise osas, kuid kaebajal on õigus nõuda, et muudatust rakendataks õiguspäraselt. Kaebaja kinnistu väärtus väheneb, kuna kaob vaade järvele. Kaebaja soetas enda kinnistu teadmisega, et veehaarde sanitaarkaitseala minimaalne ulatus on 90 m ning et tema kinnistu ja Leerimäe tee 12 osale ei ole ehitamine võimalik. Kaebaja maksis selle võrra ka kinnistu eest kõrgemat hinda. Kaebaja huviks on sanitaarkaitseala säilimine. Kui sanitaarkaitseala vähendatakse, rikutakse kaebaja subjektiivseid õiguseid. Sanitaarkaitseala piiride muutmine mõjutab kaebaja varalisi õigusi. Vaidlustatud korraldus väljastati AS Maves koostatud projekti alusel, mis ei vasta nõuetele, sest selles puuduvad keskkonnaministri 16.12.1996 määruse nr 61 „Veehaarde sanitaarkaitseala moodustamise ja projekteerimise korra ning sanitaarkaitsealata veevõtukoha hooldusnõuded põhjavee kaitseks“ (määrus nr 61) p-s 3.3. nõutud andmed. Kaebajat ei kaasatud haldusmenetlusse. Haldusakt on põhjendamata ja sellest ei nähtu otsuse aluseks olevad kaalutlused. Otsuses on arvestatud üksnes KS erahuvidega.
6.Keskkonnaamet oli kirjalikus vastuses seisukohal, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu kaebeõiguse puudumise tõttu. Naaberkinnistule ehitamine ja vaate piiramine on DP või ehitusloa menetlust puudutava vaidluse, mitte sanitaarkaitseala puudutava vaidluse esemeks. Kaebaja kinnistu ei asu sanitaarkaitsealal. Seega ei puuduta sanitaarkaitseala regulatsioon tema huve ning kaebaja subjektiivseid õigusi ei saa vaidlustatud korraldus puudutada.
7.KS ja TS olid kirjalikus vastuses seisukohal, et kaebajal puudub kaebeõigus ning see toob kaasa kaebuse ilmse perspektiivituse. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda endale meelepärase vaate säilimist ning naaberkinnistu hoonestamise vältimist. VeeS § 28 lg 5 2 regulatsiooni eesmärk on järve veepiiri muutusest tulenevalt piiri ajakohastamine, mis ei sõltu
8.Tallinna Halduskohus tagastas 16.08.2017 määrusega kaebuse läbivaatamatult halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel (resolutsiooni p 1) ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Keskkonnaameti 05.07.2017 korraldus nr 1-3/17/1840 ei riiva kaebaja õigusi ega huve. Kaebajal ei ole vaidlustatud korraldusega ka puutumust. Kuna vaidlustatud korraldusega ei anta Leerimäe tee 12 kinnistule ehitusõigust, mille realiseerimisel võiks kaebaja kinnistu väärtus väheneda, on kaebus ennatlik. Vaidlustatud korralduse näol on tegemist üldkorraldusega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 mõistes, mis on suunatud asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Korraldusega määratakse kindlaks Ülemiste järve sanitaarkaitseala avalik-õiguslik seisund Leerimäe tee 12 kinnistu juures ehk ulatus, milles on Leerimäe tee 12 kinnistul kitsendatud tegevusi veeomaduste halvenemise vältimiseks ja veehaarderajatiste kaitsmiseks ning piiratud liikumist. Veehaarde sanitaarkaitseala piiri muutmine ei mõjuta kaebaja varalisi õigusi, st sanitaarkaitseala piiri muutmine ei saa kaebaja kinnistu väärtust vähendada. Sanitaarkaitseala piir määrab küll kindlaks, missuguses ulatuses on lubatud tegevus kaebaja kinnistuga piirneval Leerimäe tee 12 kinnistul, kuid korraldus piiri määramise kohta ei anna kolmandatele isikutele õigust kinnistule ehitada. Ehitusõigus antakse DP või projekteerimistingimuste ja ehitusloa alusel. Kaebaja saab oma õigusi kaitsta DP või ehitusloa menetluses. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja seda ka teinud. Kaebaja väited kinnistu kõrgema hinnaga omandamise ja vara väärtuse vähenemise kohta on paljasõnalised. Kaebaja pole näidanud, et ta oleks enne Leerimäe tee 12 ja selle lähiala DP menetlust olnud huvitatud sanitaarkaitseala piiri vastavusest VeeS § 28 lg-le 51. VeeS § 28 lg-s 52 eesmärgiks on kaitsta avalikku ja üksikisiku huve. Avalikes huvides on kaitsta Ülemiste järve vahetut ümbrust, tagamaks, et pinnaveest tehtava joogivee kvaliteet ei halvene. VeeS § 28 lg 52 muudatuse eelnõu nr 316 seletuskirjast nähtub, et üksikisikute all, kelle huvisid säte puudutab, on mõeldud isikuid, kelle kinnistud asuvad veehaarde sanitaarkaitsealal. Sätte eesmärgiks on viia vastavusse õiguslik ja faktiline olukord sanitaarkaitsealal asuvatel kinnistutel, s.o ajakohastada sanitaarkaitseala piir. Täiendavate tegevuste lubamine alal, kus enne VeeS § 28 lg 51 muudatust asus sanitaarkaitseala, on muu hulgas planeerimismenetluse teema. Vaidlust ei ole, et kaebaja kinnistu ei asu sanitaarkaitsealal. Kaebaja on sanitaarkaitsealal asuva Leerimäe tee 12 kinnistu piirinaaber. Kuna VeeS § 28 lg 52 eesmärgiks ei ole kaitsta naaberkinnistu omaniku huve, ei saa vaidlustatud korraldus ka kaebaja õigusi mõjutada. Kaebajal ei ole õigust nõuda veehaarde sanitaarkaitseala piiri säilimist vastavalt VeeS § 28 lgle 51. Tegemist on avalikes huvides esitatud kaebusega, mille esitamiseks ei ole kaebajal õigust. HKMS § 44 lg 2 kohaselt võib avalikes huvides kaebuse esitada üksnes seaduses sätestatud juhul. VeeS ega muud valdkonna õigusaktid ei näe ette võimalust vaidlustada sanitaarkaitseala piiri muutmist avalikes huvides. Looduskaitselised tingimused on kehtestatud avalikes huvides ja nende eesmärk ei ole kaitsta naaberkinnistute omanike subjektiivseid õigusi. Kaebaja ei saa vaidlustada tema õigusi mitte riivavat haldusakti põhjendusel, et see on tema arvates vastuolus seadusega. Ka kaebaja väited korralduse õigusvastasuse kohta (korralduses ei kajastata määruses nr 61 p-s 3.3. nõutud andmeid, haldusakt on motiveerimata, puuduvad kaalutlused) on seotud avaliku huvi kaitsmisega. Kaebaja ei ole projekti puuduseid sidunud enda õiguste rikkumisega.
3(6)
3-17-1613 Kaebajal ei saa olla ka muud puutumust vaidlustatud haldusaktiga. Kohtusse pöördumise õiguse aluseks saab olla kaebaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga, kusjuures kaebaja peab ära näitama, et vaidlustatud tegevus puudutab tema õigusi. Kaebeõiguse tekkeks ei piisa siiski võimalusest, et haldustegevus isikut mõjutab. Kaebeõiguse tekkimiseks peab vaidlustatud tegevuse mõju olema oluline ja reaalne (vt Riigikohtu 28.02.2007 otsus nr 3-3-186-08, p 16). Puutumus saab seostuda eelkõige keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) §-s 23 sätestatud õigusega tervise- ja heaolu kaitsele, mitte varaliste õigustega (näiteks tervisejooks terviseradadel, mida ähvardab lageraie vms). Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et korraldusega rikutakse tema õigust tervise kaitsele ja heaolu vajaduste rahuldamisele. Arvestades, et korraldusega ei muutu kuidagi faktiline olukord (liikumine on olnud piiratud üksnes võrkaia taga ning piiri muutmisega see olukord ei muutu), tuleks kaebajal ka tõendada, kuidas sanitaarkaitseala piiri muutmine tema õigusi rikub. Varaliste õiguste kaitseks on kaebeõiguse aluseks PS §-st 32 tulenev õigus omandi kaitsele. Kaebaja on väitnud, et vaidlustatud haldusaktiga riivatakse tema omandiõigust, kuid kohtu hinnangul sellist riivet vaidlustatud haldusaktiga ei kaasne. Kaebaja omandiõigust ja varalisi õigusi saab riivata ehitustegevus Leerimäe tee 12 kinnistul. Vaate piiramine Ülemiste järvele on jällegi planeerimis- ja ehitusloamenetluses lahendatav küsimus. Vaidlustatud korralduses ei saa näha ka menetlustoimingut DP menetluses, mille vaidlustamine enne lõplikku haldusakti oleks lubatud. Kaebaja ei ole isikuks, kes oleks tulnud kaasata haldusmenetlusse kolmanda isikuna. Sanitaarkaitseala piiri määramine ei riiva otseselt kaebaja õigusi. Sanitaarkaitseala piiri määramise menetlusse tuli kaasata sanitaarkaitsealal asuvate kinnistute omanikud. Asja materjalidest nähtub, et vastustaja on kaebaja siiski ära kuulanud. Keskkonnaameti 08.08.2017 vastuse kohaselt kohtus Keskkonnaameti peadirektori asetäitja Erik Kosenkranius 16.06.2017 kaebajaga ning kohtumisel arutati Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala vähendamist. Lisaks on vastatud kaebaja päringutele, märgukirjadele ja teabenõuetele. Ka kaebuse lisast 5 nähtub, et kaebaja küsimustele on vastatud.
9.MA esitas halduskohtu määruse peale 30.08.2017 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 31.08.2017 põhjendatuks määruskaebust rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.MA palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 16.08.2017 määruse resolutsiooni punkti 1. Halduskohus on vääralt rakendanud HKMS § 121 lg 2 p-e 1 ja 2. VeeS § 28 lg 52 alusel sanitaarkaitseala piiri vähendamine ei saa toimuda automaatselt, kaalutlemata ega iseenesest mõistetavalt. Kaebaja ei ole kordagi rõhutanud seda, et VeeS § 28 lg 52 kohaldamine oleks üldse välistatud või norm oleks õigusvastane, vaid seda, et arvestades seni kehtinud regulatsiooni, tuleb normi kohaldada igal juhul kõiki nõudeid arvestades ning vastava normiga on hõlmatud kaebaja huvid. Kaebaja oli nii seaduse kui faktiliste asjaolude alusel veendunud, et Leerimäe tee 12b ja Ülemiste järve vahele jäävale kinnistu osale ei ole võimalik seaduse kohaselt ehitada ning 2006. a-l soetaski omale vastava kinnistu. Veel enne ehitama asumist uuris kaebaja vastavaid asjaolusid ning sel hetkel ei olnud tal mingit aimu sellest, et kõrvalkinnistu osas üldse mingit ehitustegevust plaanitakse. Kaebaja sai sellest teada alles siis, kui uute naabrite eestvedamisel tema kodu ehitamine haldusasja nr 3-13-2366 raames peatati. Seega on kaebaja kogu aeg vastava küsimuse vastu huvi tundnud ning sel on selge puutumus kaebaja subjektiivsete huvide ja õigustega. Kaebajal on õigus nõuda, et VeeS
4(6)
3-17-1613 § 28 lg 52 kohaldamine, mis puudutab tema subjektiivseid huve, toimuks seadusega kooskõlas. Halduskohus on poolte huvide ja kaebaja kaebeõiguse sisustamisel oluliselt eksinud. Üksikisikute huvidele, mida VeeS § 28 lg 52 kaitseb, ei vastandu ainult avalikud huvid, vaid ka teiste üksikisikute (piirinaabrite) huvid, kelle õigusi VeeS regulatsiooni muutmine ja õigusvastane rakendamine samuti puudutab. Kui senine kinnistu privaatsus ja vaade järvele ära langevad (või olulises ulatuses ära langevad), siis mõjutab see ilmselgelt kinnisasja hinda. On selge, et senine regulatsioon sanitaarkaitseala piiri osas kaitses muu hulgas MA huve. Kaebajal on subjektiivne õigus või minimaalselt „muu puutumus“ nõudmaks, et VeeS § 28 lg 52 kohaldamine toimuks õiguspäraselt. Kui järgida kõiki nõudeid, siis ei ole Leerimäe tee 12 kinnistul sanitaarkaitseala piiri vähendamine selles ulatuses võimalik, mis tähendab, et sinna ei ole õiguspäraselt võimalik ehitada. Vaidlustatud korralduse järgselt puudub Leerimäe tee 12 detailplaneeringu alal sanitaarkaitse ala. Ühestki õigusnormist ei tulene vastavale DP-alale kitsendusi seoses sellega, et DP-ala kõrval on sanitaarkaitse ala. DP menetlemise käigus puudub kohustus mingeid täiendavaid nõudeid kehtestada ja seda ei olegi tehtud, mida tõendab Leerimäe tee 12 DP seletuskiri seisuga 13.07.2017. Seletuskiri piirdub vaid viitega sellele, et ala piirneb sanitaarkaitsealaga ning et planeeritakse ühinemist ühiskanalisatsiooniga. Mingeid täiendavaid meetmeid seoses sanitaarkaitsealaga piirnemisega ega seadusjärgsel sanitaarkaitsealal asumisega seletuskirjas esile ei tooda. DP menetluses ei ole enam asjakohane asuda analüüsima, kas sanitaarkaitseala piiri muutmine oli õiguspärane või mitte. DP menetluses lähtutakse vaidlustatud korralduse kehtima jäämisel sellest, et tegemist on kehtiva haldusaktiga ning kaebaja õigustatud huvid jäävad tegelikkuses kaitseta. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et DP-menetlus Leerimäe tee 12 osas on juba sisuliselt lõpufaasis. Sanitaarkaitseala piiri muutmine riivab kaebaja õigusi ja annab talle kaebeõiguse korraldusele viitega, et vastav korraldus on õigusvastane. Õigusvastasuse küsimus tuleb lahendada sisulises menetluses. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, nagu poleks kaebajal võimalik kaebuse eesmärki saavutada. Hoolimata sellest, et korraldusega ei anta kellelegi ehitusõigust, siis korralduse kehtetuks tunnistamine välistab just nimelt ehitusõiguse andmise. Kui sanitaarkaitseala piiri ei vähendata, siis ei ole võimalik ka kaebaja kinnistu ja Ülemiste järve vahelisele Leerimäe tee 12 osale ehitusõiguse andmine, millega realiseerub kaebaja eesmärk. Vaidlust ei saa olla ka selles, et kitsamas mõttes on kaebaja eesmärgiks vaidlustatud korralduse tühistamine, mis aitab kaebajal efektiivselt saavutada tema lõppeesmärki. Puudub alus väita, et kaevatav korraldus on õiguspärane. Riigikohtu praktikast tulenevalt keeruka õigusliku küsimuse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Halduskohus on kaebuse tagastamise alustena viidanud HKMS § 121 lg 2 p-dele 1 ja 2, mille kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui: 1) kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud; 2) kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebuse tagastamine on võimalik vaid juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta (nt Riigikohtu 08.06.2016 määrus nr 3-3-1-12-16, p 8; 25.11.2015 määrus nr 3-3-1-52-15, p 10). HKMS § 121 lg 2 p 2 võimaldab tagastada kaebuse juhtudel, mil soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik näiteks ebaõige nõudeliigi tõttu või on kaebuse eduväljavaated olematud (vt Riigikohtu 04.06.2013 määrus nr 3-3-1-86-12, p 15; 23.10.2013 määrus nr 3-3-1-29-13, p 24). Kaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamine eeldab kohtult põhjalikumat 5(6)
3-17-1613 motivatsiooni ning on kohaldatav õiguslikult selges olukorras. Keerukama õigusliku küsimuse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ja asja analüüsimist kohtuotsuses (Riigikohtu 15.12.2011 määrus asjas nr 3-3-1-57-11, p 16).
12.Kaebaja on põhjendanud oma õiguste rikkumist kokkuvõtvalt järgnevaga: kaebaja soetas kinnistu teadmisega, et tema kinnistu ja Ülemiste järve vahele jäävale kinnistule ei ole ehitamine võimalik, sest seaduse järgi ulatub sellele Ülemiste järve sanitaarkaitseala; sanitaarkaitseala piiride muutmisel ja Leerimäe 12 kinnistu osalt sanitaarkaitseala kaotamisel saavad mõjutatud kaebaja varalised õigused, sest väheneb kaebaja kinnisasja väärtus, mis on suuresti mõjutatud sellest, kas kinnistult on vaade järvele või mitte. Lisaks on kaebuses välja toodud, et korralduse aluseks olev projekt ei vasta määruse nr 61 nõuetele, korraldus on motiveerimata, sellest ei nähtu kaalutlused ning kaebajat ei ole haldusmenetluses ära kuulatud.
13.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja väidetest tulenevalt ei saa kaebeõiguse olemasolu praegusel juhul eitada. Kaebaja on pöördunud halduskohtusse oma õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1) ning kaebaja õiguste riive ei ole vähemalt ilmselgelt välistatud. Ringkonnakohtu hinnangul on Keskkonnaameti 05.07.2017 korraldus nr 1-3/17/1840 antud juhul DP menetluse suhtes käsitatav HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktina, millega tehti õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu (Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piir Leerimäe tee 12 kinnistu juures). Vaidlustatud korraldus loob eelduse ehitusõiguse andmiseks DP-ga ning küsimus sellest, kas korralduse tühistamisel on Leerimäe tee 12 kinnistu vaidlusalusele osale ehitusõiguse andmine planeeritud kujul siiski võimalik või mitte, pole praeguses menetlusstaadiumis üheselt selge. Õige on kaebaja väide, et DP menetluses ei saa enam esitada väiteid sanitaarkaitseala piiri muutmisega seonduvalt, kuna DP menetluses lähtutakse kaevatava korralduse kehtima jäämisel sellest, et tegemist on kehtiva haldusaktiga. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kehtiv haldusakt on täitmiseks kohustuslik. Seega jääksid kaebeõiguse eitamise korral kaebaja huvid vaidlustatud korralduse osas sisulise kaitseta. Alusetu ei ole kaebuse väide omandiõiguse (PS § 32) riive kohta. Kuna sanitaarkaitseala piiride muutmise korraldus loob täiendava eelduse ehitusõiguse andmiseks, siis võib see omakorda riivata kaebaja omandiõigust, sest eeldades kaebaja faktiväidete tõendatust, väheneb eeldatavalt kaebajale kuuluva kinnistu väärtus, mis on mõjutatud vaate olemasolust või selle puudumisest Ülemiste järvele. Eeltoodust tulenevalt võib kaevatud korraldus tuua kaebajale iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi ning kaebajal on kaebeõigus korralduse halduskohtus vaidlustamisel.
14.Kaebaja on esitanud Keskkonnaameti 05.07.2017 korralduse nr 1-3/17/1840 osas tühistamisnõude. Korralduse tühistamisel kohtu poolt võib olla piiratud Leerimäe tee 12 kinnistu osale ehitusõiguse andmine planeeritaval kujul. Seega on esitatud kaebusega võimalik saavutada kaebuse eesmärk. Praeguses menetlusetapis ei ole alust pidada kaebust ka ilmselgelt perspektiivituks.
15.Eelneva põhjal tuleb MA määruskaebus rahuldada ja Tallinna Halduskohtu 16.08.2017 määruse resolutsiooni p 1 tühistada ning saata asi menetluse võtmise otsustamiseks tagasi halduskohtule.
(allkirjastatud digitaalselt) 6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.