3-17-1613/11 - Keskkonnaõigus - Vesi - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

8.Tallinna Halduskohus tagastas 16.08.2017 määrusega kaebuse läbivaatamatult halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel (resolutsiooni p 1) ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Keskkonnaameti 05.07.2017 korraldus nr 1-3/17/1840 ei riiva kaebaja õigusi ega huve. Kaebajal ei ole vaidlustatud korraldusega ka puutumust. Kuna vaidlustatud korraldusega ei anta Leerimäe tee 12 kinnistule ehitusõigust, mille realiseerimisel võiks kaebaja kinnistu väärtus väheneda, on kaebus ennatlik. Vaidlustatud korralduse näol on tegemist üldkorraldusega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 mõistes, mis on suunatud asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Korraldusega määratakse kindlaks Ülemiste järve sanitaarkaitseala avalik-õiguslik seisund Leerimäe tee 12 kinnistu juures ehk ulatus, milles on Leerimäe tee 12 kinnistul kitsendatud tegevusi veeomaduste halvenemise vältimiseks ja veehaarderajatiste kaitsmiseks ning piiratud liikumist. Veehaarde sanitaarkaitseala piiri muutmine ei mõjuta kaebaja varalisi õigusi, st sanitaarkaitseala piiri muutmine ei saa kaebaja kinnistu väärtust vähendada. Sanitaarkaitseala piir määrab küll kindlaks, missuguses ulatuses on lubatud tegevus kaebaja kinnistuga piirneval Leerimäe tee 12 kinnistul, kuid korraldus piiri määramise kohta ei anna kolmandatele isikutele õigust kinnistule ehitada. Ehitusõigus antakse DP või projekteerimistingimuste ja ehitusloa alusel. Kaebaja saab oma õigusi kaitsta DP või ehitusloa menetluses. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja seda ka teinud. Kaebaja väited kinnistu kõrgema hinnaga omandamise ja vara väärtuse vähenemise kohta on paljasõnalised. Kaebaja pole näidanud, et ta oleks enne Leerimäe tee 12 ja selle lähiala DP menetlust olnud huvitatud sanitaarkaitseala piiri vastavusest VeeS § 28 lg-le 51. VeeS § 28 lg-s 52 eesmärgiks on kaitsta avalikku ja üksikisiku huve. Avalikes huvides on kaitsta Ülemiste järve vahetut ümbrust, tagamaks, et pinnaveest tehtava joogivee kvaliteet ei halvene. VeeS § 28 lg 52 muudatuse eelnõu nr 316 seletuskirjast nähtub, et üksikisikute all, kelle huvisid säte puudutab, on mõeldud isikuid, kelle kinnistud asuvad veehaarde sanitaarkaitsealal. Sätte eesmärgiks on viia vastavusse õiguslik ja faktiline olukord sanitaarkaitsealal asuvatel kinnistutel, s.o ajakohastada sanitaarkaitseala piir. Täiendavate tegevuste lubamine alal, kus enne VeeS § 28 lg 51 muudatust asus sanitaarkaitseala, on muu hulgas planeerimismenetluse teema. Vaidlust ei ole, et kaebaja kinnistu ei asu sanitaarkaitsealal. Kaebaja on sanitaarkaitsealal asuva Leerimäe tee 12 kinnistu piirinaaber. Kuna VeeS § 28 lg 52 eesmärgiks ei ole kaitsta naaberkinnistu omaniku huve, ei saa vaidlustatud korraldus ka kaebaja õigusi mõjutada. Kaebajal ei ole õigust nõuda veehaarde sanitaarkaitseala piiri säilimist vastavalt VeeS § 28 lgle 51. Tegemist on avalikes huvides esitatud kaebusega, mille esitamiseks ei ole kaebajal õigust. HKMS § 44 lg 2 kohaselt võib avalikes huvides kaebuse esitada üksnes seaduses sätestatud juhul. VeeS ega muud valdkonna õigusaktid ei näe ette võimalust vaidlustada sanitaarkaitseala piiri muutmist avalikes huvides. Looduskaitselised tingimused on kehtestatud avalikes huvides ja nende eesmärk ei ole kaitsta naaberkinnistute omanike subjektiivseid õigusi. Kaebaja ei saa vaidlustada tema õigusi mitte riivavat haldusakti põhjendusel, et see on tema arvates vastuolus seadusega. Ka kaebaja väited korralduse õigusvastasuse kohta (korralduses ei kajastata määruses nr 61 p-s 3.3. nõutud andmeid, haldusakt on motiveerimata, puuduvad kaalutlused) on seotud avaliku huvi kaitsmisega. Kaebaja ei ole projekti puuduseid sidunud enda õiguste rikkumisega.

3-17-1613 Kaebajal ei saa olla ka muud puutumust vaidlustatud haldusaktiga. Kohtusse pöördumise õiguse aluseks saab olla kaebaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga, kusjuures kaebaja peab ära näitama, et vaidlustatud tegevus puudutab tema õigusi. Kaebeõiguse tekkeks ei piisa siiski võimalusest, et haldustegevus isikut mõjutab. Kaebeõiguse tekkimiseks peab vaidlustatud tegevuse mõju olema oluline ja reaalne (vt Riigikohtu 28.02.2007 otsus nr 3-3-186-08, p 16). Puutumus saab seostuda eelkõige keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) §-s 23 sätestatud õigusega tervise- ja heaolu kaitsele, mitte varaliste õigustega (näiteks tervisejooks terviseradadel, mida ähvardab lageraie vms). Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et korraldusega rikutakse tema õigust tervise kaitsele ja heaolu vajaduste rahuldamisele. Arvestades, et korraldusega ei muutu kuidagi faktiline olukord (liikumine on olnud piiratud üksnes võrkaia taga ning piiri muutmisega see olukord ei muutu), tuleks kaebajal ka tõendada, kuidas sanitaarkaitseala piiri muutmine tema õigusi rikub. Varaliste õiguste kaitseks on kaebeõiguse aluseks PS §-st 32 tulenev õigus omandi kaitsele. Kaebaja on väitnud, et vaidlustatud haldusaktiga riivatakse tema omandiõigust, kuid kohtu hinnangul sellist riivet vaidlustatud haldusaktiga ei kaasne. Kaebaja omandiõigust ja varalisi õigusi saab riivata ehitustegevus Leerimäe tee 12 kinnistul. Vaate piiramine Ülemiste järvele on jällegi planeerimis- ja ehitusloamenetluses lahendatav küsimus. Vaidlustatud korralduses ei saa näha ka menetlustoimingut DP menetluses, mille vaidlustamine enne lõplikku haldusakti oleks lubatud. Kaebaja ei ole isikuks, kes oleks tulnud kaasata haldusmenetlusse kolmanda isikuna. Sanitaarkaitseala piiri määramine ei riiva otseselt kaebaja õigusi. Sanitaarkaitseala piiri määramise menetlusse tuli kaasata sanitaarkaitsealal asuvate kinnistute omanikud. Asja materjalidest nähtub, et vastustaja on kaebaja siiski ära kuulanud. Keskkonnaameti 08.08.2017 vastuse kohaselt kohtus Keskkonnaameti peadirektori asetäitja Erik Kosenkranius 16.06.2017 kaebajaga ning kohtumisel arutati Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala vähendamist. Lisaks on vastatud kaebaja päringutele, märgukirjadele ja teabenõuetele. Ka kaebuse lisast 5 nähtub, et kaebaja küsimustele on vastatud.

3-17-1613 § 28 lg 52 kohaldamine, mis puudutab tema subjektiivseid huve, toimuks seadusega kooskõlas. Halduskohus on poolte huvide ja kaebaja kaebeõiguse sisustamisel oluliselt eksinud. Üksikisikute huvidele, mida VeeS § 28 lg 52 kaitseb, ei vastandu ainult avalikud huvid, vaid ka teiste üksikisikute (piirinaabrite) huvid, kelle õigusi VeeS regulatsiooni muutmine ja õigusvastane rakendamine samuti puudutab. Kui senine kinnistu privaatsus ja vaade järvele ära langevad (või olulises ulatuses ära langevad), siis mõjutab see ilmselgelt kinnisasja hinda. On selge, et senine regulatsioon sanitaarkaitseala piiri osas kaitses muu hulgas MA huve. Kaebajal on subjektiivne õigus või minimaalselt „muu puutumus“ nõudmaks, et VeeS § 28 lg 52 kohaldamine toimuks õiguspäraselt. Kui järgida kõiki nõudeid, siis ei ole Leerimäe tee 12 kinnistul sanitaarkaitseala piiri vähendamine selles ulatuses võimalik, mis tähendab, et sinna ei ole õiguspäraselt võimalik ehitada. Vaidlustatud korralduse järgselt puudub Leerimäe tee 12 detailplaneeringu alal sanitaarkaitse ala. Ühestki õigusnormist ei tulene vastavale DP-alale kitsendusi seoses sellega, et DP-ala kõrval on sanitaarkaitse ala. DP menetlemise käigus puudub kohustus mingeid täiendavaid nõudeid kehtestada ja seda ei olegi tehtud, mida tõendab Leerimäe tee 12 DP seletuskiri seisuga 13.07.2017. Seletuskiri piirdub vaid viitega sellele, et ala piirneb sanitaarkaitsealaga ning et planeeritakse ühinemist ühiskanalisatsiooniga. Mingeid täiendavaid meetmeid seoses sanitaarkaitsealaga piirnemisega ega seadusjärgsel sanitaarkaitsealal asumisega seletuskirjas esile ei tooda. DP menetluses ei ole enam asjakohane asuda analüüsima, kas sanitaarkaitseala piiri muutmine oli õiguspärane või mitte. DP menetluses lähtutakse vaidlustatud korralduse kehtima jäämisel sellest, et tegemist on kehtiva haldusaktiga ning kaebaja õigustatud huvid jäävad tegelikkuses kaitseta. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et DP-menetlus Leerimäe tee 12 osas on juba sisuliselt lõpufaasis. Sanitaarkaitseala piiri muutmine riivab kaebaja õigusi ja annab talle kaebeõiguse korraldusele viitega, et vastav korraldus on õigusvastane. Õigusvastasuse küsimus tuleb lahendada sisulises menetluses. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, nagu poleks kaebajal võimalik kaebuse eesmärki saavutada. Hoolimata sellest, et korraldusega ei anta kellelegi ehitusõigust, siis korralduse kehtetuks tunnistamine välistab just nimelt ehitusõiguse andmise. Kui sanitaarkaitseala piiri ei vähendata, siis ei ole võimalik ka kaebaja kinnistu ja Ülemiste järve vahelisele Leerimäe tee 12 osale ehitusõiguse andmine, millega realiseerub kaebaja eesmärk. Vaidlust ei saa olla ka selles, et kitsamas mõttes on kaebaja eesmärgiks vaidlustatud korralduse tühistamine, mis aitab kaebajal efektiivselt saavutada tema lõppeesmärki. Puudub alus väita, et kaevatav korraldus on õiguspärane. Riigikohtu praktikast tulenevalt keeruka õigusliku küsimuse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist.