Maksuõigus › Maksuotsused

3-16-147 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-16-147 VD Veebilahendused ning OÜ Unico Gold teadis seda. Ühe osa kaubast investeeringukulla näol soetas OÜ Unico Gold ise läbi oma töötajate ja teise osa kaubast ostis käibemaksukohustuslasteks mitteolevatelt OÜ-delt Prisma Kaubandus ja MRB Invest. Arvetel ja kauba üleandmise-vastuvõtmise aktidel märgitud kauba netomaksumus (maksumus ilma käibemaksuta) vastas kauba tegelikule maksustatavale väärtusele ja arvetel märgitud käibemaksu suuruse osas tegi OÜ Unico Gold ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid, millelt tuleb tasuda tulumaksu. Arved ei ole nõuetekohased, sest neil oli valesti märgitud tehingu majanduslik sisu (valed müüja andmed, kauba nimetus ja hind). Nende järelduste õiguslikuks aluseks oli tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 ja lg 2 p 3, § 52 lg-d 2 ja 4, MKS § 94 ning RPS § 7 lg 1 p-d 3−5.

3(12)

3-16-147 50 lepingu alusel tasu. SR miinimumpalga ja OÜ-le Euro-50 ülekantud raha vahe näitab selgelt, et SR ei tegutsenud kaebaja töötajana. Väär on maksuhalduri väide, et ligatuur oli saadud OÜ-lt Unico Gold. Kaebaja ei ole sellises ega võrreldavas koguses ligatuuri soetanud ega müünud ning kaebaja raamatupidamises kajastatud ligatuurimaht ei võimalda valmistada võrreldavas mahus kullavalandeid. Väär on maksuhalduri väide, et valdav osa väljavõetud sularahast viidi tagasi OÜ Unico Gold töötajatele AT-le ja SR-le, mille eest osteti uus kaup. Kriminaalmenetluses on kogutud tõendeid, mis selle väite ümber lükkavad. Kui maksuhalduri väidete kinnituseks oleks olemas mingi kindel tõend, oleks see kindlasti maksutoimikusse lisatud. Seega on MTA väide paljasõnaline. RB ja VL ütlused on selles osas vastuolus muude tõenditega, nt ei nähtu OÜ Unico Gold pangakontolt ülekandeid OÜ-le Prisma Kaubandus. RB ütlused on ka liiga üldised, et täpselt öelda, millist tehingut ja millist ajahetke ta silmas pidas. Väär on maksuhalduri väide, et teise osa kaubast soetas OÜ Unico Gold käibemaksukohustust mitteomavatelt OÜ-delt Prisma Kaubandus ja MRB Invest. MTA pole esitanud selle kohta tõendeid, sest ülekuulamiste protokollid seda ei kinnita. MTA seisukoht on vastuolus ka RB ja VL ütlustega, mille kohaselt oli tegemist organiseeritud tegevusega, kus isikud soetasid enda vahenditest investeeringukulda, ligatuuri ja ostsid variäriühinguid ning segasid investeerimiskulda ligatuuriga. Seega puudus kaebajal majanduslik põhjus soetada kaupa veel OÜ-delt Prisma Kaubandus ja MRB Invest, et anda see koos ligatuuriga tagasi RB-le ja VL-le valandite tegemiseks. Tulumaks on määratud alusetult. MTA peab arvestama ka maksukohustust vähendavate asjaoludega. MTA luges usutavaks, et pangaülekannetega tagastati OÜ-le Unico Gold 206 600 eurot, kuid maksuotsusest ei nähtu, et kaebaja tulumaksukohustust oleks selle võrra vähendatud. Tulumaksuga maksustatakse kasumi väljaviimine, kuid kui raha tuleb ettevõtlusesse tagasi, siis puudub ettevõtlusega mitteseotud kulu ja tulumaksukohustust ei teki. Kuna tagastusnõude saajaks oli eelkõige OÜ Deoro Trade, siis on alusetu kaebajale tulumaksu määrata, vaid tulumaksukohutus tekkis OÜ-l Deoro Trade, kus toimus esmane kasumi jaotamine. Tulumaksuga tuleks maksustada alusetult saadud tagastusnõude esmane väljaviimine. Kaebajat ei saa maksustada teise isiku (OÜ Deoro Trade) maksukohustuse eest. Tulumaksu määramisega kaebajale rikub MTA topeltmaksustamise keelu põhimõtet. Maksuhaldur on käibemaksu määramisel kasutanud majandusliku tõlgendamise põhimõtet ja lähtunud tehingute sisust, tulumaksu on määranud aga üksnes formaalsel alusel, jättes tähelepanuta käibemaksu puhul tuvastatud asjaolud ja poolte eesmärgid.

3-16-147 asjaoludega seonduvalt küsitleda. VL 15.10.2014 ja RB 10.10.2014 kahtlustatavana ülekuulamise protokollidest (maksutoimiku tõendid nr 189 ja 190, III kd, tl 145-159) selgub, et mõlemal juhul viibisid kaitsjad ütluste andmise juures ning enne ütluste andmist on mõlemale kahtlustatavale tutvustatud tema õigusi. Muu hulgas on mõlemale selgitatud, et ütlusi võidakse kasutada süüdistuseks isiku vastu, samuti teavitatud õigusest keelduda ütluste andmisest. Mõlemad isikud ja nende kaitsjad on protokollile alla kirjutanud. Kaebaja ei väida, et VL ja RB oleks mingil keelatud viisil kehaliselt mõjutatud ütlusi andma. Kaebaja väited ei veena ka selles, et VL ja RB oleks keelatud viisil vaimselt mõjutatud. Nii VL kui ka RB olid 15.10.2014 ja 10.10.2014 kahtlustatavana ütlusi andes juba kohtu loal vahistatud (vt Harju Maakohtu 29.05.2014 määrus kriminaalasjas nr 1-14-4714 ja sama kuupäeva määrus kriminaalasjas nr 1-14-4718), st kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 lg-s 2 sätestatud vahistamise aluste olemasolu oli kontrollitud. Pelgalt see, et VL ja RB vabastati vahi alt pärast ütluste andmist, ei kinnita, et ütlused oleks neilt saadud õigusvastase vaimse mõjutamisega. Viidatud maakohtu määrustest tulenevalt olid mõlemad isikud vahistatud põhjusel, et vabaduses viibides võivad nad toime panna õigusemõistmise vastaseid kuritegusid (kõrvaldada tõendeid). Kui vahistamise alus on ära langenud, on kohustus vahistatu viivitamatult vabastada (KrMS § 134). Arvestades nimetatud isikute vahistamise ja maksutoimikusse võetud ütluste andmise aega (vastavalt 2014. a mai ja oktoober), on usutav, et ütluste andmise järel langes ära oht, et kahtlustatavad võivad asuda vabaduses viibides tõendeid kõrvaldama, ning isikud tuligi vabastada. Eeltoodut arvestades puudub alus pidada ka VL 15.10.2014 ja RB 10.10.2014 ütluste protokolle lubamatuks tõendiks. LL, VL ja RB ütlused on olulises osas kokkulangevad ja pole usutav, et vahistuses viibides oli neil võimalus omavahel sellise detailsuse astmega valet kooskõlastada. LL kinnitas ka praeguse asja kohtuistungil, et lähtus kriminaalmenetluses ütlusi andes faktidest ja sündmustest, mida ta ise nägi või millega ta oli seotud ning püüdis olla objektiivne (kell 10:18:58). Seejuures ei ole tähtsust, kas VL, LL ja RB andsid kriminaalmenetluses kaebaja kahjuks ütlusi omakasust lähtudes või muul põhjusel, kuna nende isikute lubamatut mõjutamist kohus ei tuvastanud. Kohus peab LL kahtlustatavana antud ütlusi maksuotsusega hõlmatud tehingute sisu kohta usaldusväärsemaks kui kohtuistungil tunnistajana antud ütlusi, sest tunnistaja kinnitas, et rääkis kriminaalmenetluses tõtt, kuid möönis, et kolm aastat on möödunud ja ta ei suuda tehingute üksikasju ja nendega seotud isikuid enam täpselt meenutada. Eeltoodut arvestades ei ole alust jätta VL, LL ja RB kriminaalmenetluses antud ütlusi kõrvale nende ebausaldusväärsuse tõttu. Kogumis muude maksumenetluses kogutud tõenditega kinnitavad need ütlused maksuhalduri seisukohti kaebaja osalemisest maksupettuses (vt eelkõige kontrollakti p 1.1.2.3, 1.1.2.4 ja 1.1.2.6). Maksuhaldur on maksuotsuse p-des 3.2 ja 3.3 ning vaideotsuse p-des 20 ja 22 piisava põhjalikkusega selgitanud koos viidetega asjakohasele kohtupraktikale, et maksumenetlusega paralleelselt toimuv kriminaalmenetlus kriminaalasjas nr 12930000532 maksumenetluse läbiviimist ja maksu määramist ei takistanud ning kui maksu määramiseks vajalikud tõendid on kogutud, tuleb maks määrata. Kui kriminaalmenetluse tulemusena peaks selguma, et maksuhaldur on kriminaalmenetluses kogutud tõenditest tõesti kasutanud üksnes kaebajat süüstavaid tõendeid ja jätnud maksukohustust vähendavad tõendid kõrvale, siis võib kaebaja hiljem taotleda maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS § 102 lg-le 1 (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-63-06, p 9). VL-lt, LL-lt ja RB-lt täiendavate seletuste võtmata jätmist maksumenetluses on maksuhaldur piisavalt põhjendanud maksuotsuse p-s 3.2 ja vaideotsuse p-s 19 ning kohus nõustub MTA põhjendustega (HKMS § 165 lg 2). Maksuhaldur on tõendeid kogumis hinnates piisavalt põhjendanud kahtlust, et kaebaja raamatupidamisdokumendid valandite soetamise kohta (sh arved, analüüsiprotokollid, vastuvõtu aktid) ei kajasta tegelikke tehinguid, ja hinnanud tehingud MKS § 84 alusel 5(12)

3-16-147 põhjendatult ümber, lähtudes nende tegelikust majanduslikust sisust. Maksuhalduri väiteid tehingute tegeliku majandusliku sisu kohta kinnitasid LL, RB ja VL (vt kontrollakti p-d 1.1.2.3, 1.1.2.4 ja 1.1.2.6 ning seal viidatud tõendid). Valandeid tarninud äriühingute juhatuse liikmed ei teadnud midagi enda juhitavate äriühingute tegevusest ega olnud äriühingute tegelikud juhid (vt kontrollakti p 1.1.2.1 ja seal viidatud tõendid). Seetõttu ei ole määravat tähtsust, et faktiliselt need isikud tõepoolest allkirjastasid lepingud, tellisid analüüsid ja viisid kauba kaebaja kontorisse. Nii ei ole asjakohane lähtuda üksnes tehingu kohta vormistatud dokumentidest. Maksuotsusega hõlmamata tehingute toimumise või mittetoimumise kohta raamatupidamises kajastatud viisil (nt kaebaja väljatoodud investeeringukulla või ligatuuri soetamine ja edasi müümine) ei ole maksuhaldur vaidlustatud maksuotsuses seisukohta võtnud ning see ei ole seetõttu ka praeguse vaidluse esemeks. Maksuhaldur on tuvastanud, et kaebaja tegi kontrolliperioodil SR-le perioodilisi töötasu väljamakseid ning SR kinnitas kriminaalmenetluses (maksutoimiku lisa 269, III kd, tl 259265), et tal oli kaebajaga tööleping ning kaebaja maksis talle töötasu ja hüvitas tööga seotud kulutusi. SR ütlused toetavad maksuhalduri versiooni kaebaja osalemisest maksupettuses. SR ütlused riimuvad ka VL ja RB ütlustega SR rollist (maksutoimiku tõendid nr 189 ja 190, III kd, tl 145-159). Eeltoodut arvestades pole määravat tähtsust, kas SR pidada eelkõige kaebaja või OÜ Euro-50 töötajaks. Kohtupraktikas kinnistunud seisukohtade järgi on maksupettus konspiratiivne tegevus ja maksuhalduril ei olegi enamasti võimalik maksupettuse kohta otseseid tõendeid hankida. Seetõttu on piisav, kui maksuhaldur on mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendanud maksupettuses osalemise kahtlust (nt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-15-13, p 10). Praeguses asjas kinnitavad maksuhalduri kahtlust, et sularaha jõudis tõenäoliselt tagasi kaebajani, eelkõige RB, VL ja LL kriminaalmenetluses antud ütlused (vt ka kontrollakti p-d 1.1.2.4 ja 1.1.2.6) kogumis muude maksumenetluses kogutud tõenditega. Maksuhaldur ei pea maksumenetluses maksu määramiseks tõendama maksupettuse toimepanemist ega ka näiteks seda, millal ja kuidas tegid OÜ-d Prisma Kaubandus ja MRB Invest kaebajale pakkumise ning millal ja kuidas kaebaja selle aktsepteeris. VL ja RB kriminaalmenetluses antud ütlustest tuleneb, et nad tegutsesid kooskõlastatult kaebaja tegevust faktiliselt juhtinud AT-ga, et osta Tartu Hoiu-Laenuühistust OÜ-de Prisma Kaubandus ja MRB Invest nimel investeeringukulda ning muuta see metallisegu lisades madala kullasisaldusega valandiks (vt kontrollakti p-d 1.1.2.3 ja 1.1.2.4). Samuti on maksuhaldur piisavalt põhjendanud, et kaebaja viis tehingupartnerit, kes arvete kohaselt kaebajale valandeid müüsid, olid VL ja RB kontrolli all ega omanud reaalset majandustegevust (vt kontrollakti p-d 1.1.2.1 ja 1.1.2.2). Neid asjaolusid arvestades on usutav, et tegelikult soetas kaebaja osa kaubast OÜ-delt Prisma Kaubandus ja MRB Invest. Kriminaalmenetlus ja maksumenetlus kulgevad paralleelselt ning maksu määramine haldusmenetluses ei sõltu sellest, millised on maksukohustuslasele tehtud kriminaalõiguslikud etteheited. Kaebaja argumendid tema ja OÜ Deoro Trade topeltmaksustamisest jäävad aga arusaamatuks olukorras, kus kaebaja väidetest võib järeldada, et OÜ-le Deoro Trade maksuotsusega tulumaksu ei määratudki. Kaebajal on põhimõtteliselt õigus, et kui juriidilisest isikust maksumaksja poolt nõuetekohase kuludokumendita teisele isikule üle kantud raha on maksumaksjale tagastatud (eeskätt kantud tagasi maksumaksja pangakontole), ei saa algset rahaülekannet käsitada ettevõtlusega mitteseotud kuluna TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 mõttes. Seda põhjusel, et sellises olukorras on väljamakse tegemine maksumaksjale tagastatud summa ulatuses üksnes näiline ja selle summa võrra maksumaksja vara tegelikult ei vähene, seega reaalset väljamakset maksumaksja varast 6(12)

3-16-147 ei tehta ja maksumaksjal kulu ei teki (vt Riigikohtu 16.11.2010 otsus nr 3-1-1-83-10, p 23). Maksuhaldur on maksuotsuses aga õigesti selgitanud, et raha tagasi jõudmist kaebajani kinnitavad kaudsed tõendid kogumis ning maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu ei ole võimalik raha tagastamise kohta otseseid tõendeid koguda. Perioodil 18.02.2013−21.05.2013, kui kaebaja ostis ise kauba, tagastati talle eeldatavalt valdavas osas ülekantud raha, mille eest soetati uus kaup. Kuna maksuhaldur on seejuures tuvastanud, et kaebaja raamatupidamises kajastuv soetatud kauba kogus vastab kaebaja mittetegelike tehingupartnerite poolt väljastatud arvetel märgitud kogustele, kaupa ei saadud tasuta ja arvetel välja toodud kauba netohind vastab kauba tegelikule hinnale, ei saa väita, et käibemaksu osa on jõudnud kaebaja kassasse või muul viisil tema ettevõtluses kasutamist leidnud. Tehingute osas perioodil 22.05.2013−15.11.2013, kui maksuotsuse kohaselt kauba soetasid OÜ-d Prisma Kaubandus ja MRB Invest Tartu Hoiu-Laenuühistust ja kauba eest on tasutud ülekannetega, siis tagastati kaebajale eeldatavalt üksnes käibemaksu osa. Samas vastab ka sel perioodil kaebaja raamatupidamises kajastuv soetatud kauba kogus kaebaja mittetegelike tehingupartnerite poolt väljastatud arvetel märgitud kogustele ja arvetel välja toodud kauba netohind kauba tegelikule hinnale. Seetõttu ei saa ka nende tehingute puhul väita, et käibemaksu osa on jõudnud kaebaja kassasse või muul viisil tema ettevõtluses kasutamist leidnud. Vaidlust ei ole selle üle, et maksuhalduril puudusid maksuotsuse tegemise ajal täpsed andmed selle kohta, millal ja milliste arvete alusel ning millises summas teostas kaebaja väljamakseid, mis OÜ Prisma Kaubandus väljastatud arvetega kaebajale 17.04.2013 ja 18.04.2013 kokku 206 600 euro ulatuses tagastati. Seetõttu ei saa eeldada, et just nende pangaülekannete näol oli tegemist käibemaksuga, eriti arvestades, et kaebaja enda andmetel tegi ta kontrolliperioodi jooksul ka maksuotsusega hõlmamata kullatehinguid, sh müüs OÜ-le Prisma Kaubandus investeeringukulda. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses maksuhalduri järelduste ümberlükkamiseks mingeid tõendeid esitanud. Ärakuulamispõhimõtte väidetava rikkumisega seonduvalt nõustub kohus maksuotsuse p-s 3.1 ja vaideotsuse p-s 18 toodud põhjendustega, et maksumenetluse käiku arvestades oli kaebajal maksuhalduri seisukohtade ja järelduste kohta arvamuse ja tõendite esitamiseks piisavalt aega (kokku 42 tööpäeva). Pärast kaebaja eriarvamuse saamist ja enne maksuotsuse tegemist kogus maksuhaldur tõepoolest täiendavaid tõendeid AS-delt Tavid ja Metrosert, millega kaebaja ei saanud enne maksuotsuse tegemist tutvuda. Kuid kuna maksuhaldur ei muutnud nende tõendite põhjal kontrollaktis väljendatud seisukohti ja kaebaja ei ole vaide- ega kohtumenetluses selgitanud, mis kaebajal seoses AS-delt Tavid ja Metrosert saadud tõenditega ütlemata jäi ning kuidas tema ärakuulamine oleks kaasa aidanud teistsuguse maksuotsuse tegemisele, ei too see formaalne rikkumine kaasa maksuotsuse tühistamist (HMS § 58). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-16-147 kohus selgitamiskohustust. Puuduliku informatsiooni tõttu ei saanud kohus koheselt tõlgendada isikute kirjalikku selgitust ütluste andmisest keeldumise kohta selliselt, et isikud keeldusid ütluste andmisest ka menetlustoimingute teostamise osas. Olukorras, kus VL ja RB keeldusid ütluste andmisest, oleks kohus pidanud vähemalt nõudma välja nende isikute vahi alt vabastamise määrused ning nõudma MTA-lt ja Põhja Ringkonnaprokuratuurilt teavet, miks vabastati isikud koheselt pärast nende poolt ütluste andmist. Oma tegevusega lõi kohus olukorra, kus kaebajal ei olnudki võimalust oma väiteid tõendada, kuid samas tugineb kohus otsuses oletusele, et vahi alt vabastamine ei ole toimunud ütluste andmise tõttu. On selge, et VL ja RB vabastamine oli seotud just nende nõustumisega anda ütlusi, mitte aga vahistamisaluste ära langemisega. Lisaks ei ole kohus kontrollinud, kas jälitusametnikud on VL ja RB „külastanud“ menetlustoimingute väliselt, nagu see toimus ATga. Halduskohus jättis vääralt rahuldamata kaebaja taotluse nõuda MTA-lt välja kõik kriminaalasjas nr 12930000532 läbiotsimise käigus saadud materjalid. Vahet ei ole, kas vastustaja tugines läbiotsimismaterjalidele või mitte. Kaebaja soovis läbiotsimismaterjalidega ümber lükata maksuotsuse väite, et kaebaja valmistas ja lasi valmistada kullavalandeid ning maksupettuse tulemusena jõudis sularaha kaebajani tagasi. Vastustaja ei ole saanud prokurörilt luba kogu raamatupidamisdokumentatsiooni kasutamiseks maksumenetluses, kuid vaatamata sellele kasutas neid. KrMS §-s 214 sätestatud piirang kaotab aja jooksul aktuaalsuse ja selleks ajaks ilmselt ei ole viidatud säte enam nii oluline, kui see oli kriminaalja maksumenetluse algstaadiumis. Väär on kohtu põhjendus, et kui kriminaalmenetluses tuvastatakse hiljem uued asjaolud, mis seavad kahtluse alla vaidlustatud maksuotsuse õigsuse, siis võib kaebaja taotleda maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist. Kaebaja soetas kullavalandid nii, nagu oli tarnijate arvetel näidatud ja tegi seda nii, nagu teevad kõik teised Eesti suuremad kulla ostu-müügiga tegelevad äriühingud. Kauba kohta on olemas analüüsiprotokollid. Seega puudub vaidlus selles, mis kaubaga tegemist oli – kullavalanditega, mille kullasisaldus on väiksem kui 325. Kaebaja ei ole soetanud nii palju investeeringukulda ja ligatuuri, et sellest oleks üldse võimalik maksuotsuses märgitud koguses valandeid valmistada. Järelikult pole võimalik tugineda LL seletusele, mille kohaselt Unico Gold OÜ valmistas ja lasi valmistada kullavalandeid. Seega põhineb maksuhalduri ja kohtu seisukoht, et kaebaja valmistas ja lasi valmistada kullavalandeid, üksnes VL ja RB ütlustel, kelle motiiv oli enda vastutuse kergendamiseks anda ütlusi kaebaja kahjuks. LL ütlused on üldised ega lange kokku VL ja RB ütlustega. Kohtu seisukoht, et VL ja RB kriminaalmenetluses antud ütlustest tuleneb, et nad tegutsesid kooskõlastatult kaebaja tegevust faktiliselt juhtinud AT-ga, et osta Hoiu-Laenuühistust OÜ-de Prisma Kaubandus ja MRB Invest nimel investeeringukulda ning lisades metallisegu muuta see madala kullasisaldusega valandiks, on otseselt vastuolus RB ütlustega. Ütlustest on pigem võimalik järeldada, et investeerimiskulda oli otsustatud soetada iseseisvalt (sh enda vahenditest), enda firma kaudu ja AT selles ei osalenud. Kohus jättis tähelepanuta, et VL ja RB ütlused (sh osas, et nad tegutsesid kooskõlastatult kaebaja tegevust faktiliselt juhtinud ATga) on omavahel vastuolus. Lisaks jättis kohus kontrollimata kaebaja väite, et VL ja RB ütlused on vastuolus kogutud dokumentaalsete tõenditega. Unico Gold OÜ pangaväljavõttest ei nähtu rahaülekandeid OÜ-le Prisma Kaubandus. Kohus ei ole eristanud LL ütlustes, et valandite tegemine Unico Gold OÜ-s toimus tunduvalt varem kui maksuotsuses kajastatud kontrolliperiood. Seega ütlused ei ole asjakohased. LL 01.11.2016 ütlustest nähtub, et Unico Gold OÜ ruumides ei toimunud investeerimiskulla sulatamist, vaid sulatati vanu ehteid, mis on romukulla kokkuostu puhul tavapärane. Väär on väide, et ligatuuri soetas AT Itaaliast. Vastavaid tõendeid ei ole maksumenetluses kogutud. Kogu ligatuuri soetus ja müük on 8(12)

3-16-147 kajastatud äriühingu raamatupidamises ja näitab selgelt, et ligatuurimaht ei võimalda valmistada sellises (ja isegi võrreldavas) mahus kullavalandeid. Kaebaja soetas kullavalandid nii, nagu on näidatud arvetel. Hoolsuskohustuse täitmist näitavad lisaks dokumentaalsed tõendid (lepingud, dokumentidest tehtud koopiad, vastuvõtmist tõendavad aktid, analüüsiprotokollid). Tulumaks on määratud alusetult. Kohtu viide Riigikohtu lahenditele ja põhjendus tulumaksu osas ei ole asjakohane. Kui käibemaksu osas on tuvastatud, et käibemaksupettusega tulu saamine seisnes just selles, et isikud petsid riigilt välja käibemaksu, siis tulu tekkimise kohaks tuleb lugeda OÜ Deoro Trade ja kaebaja kaudu viidi üksnes välja varem alusetult saadud käibemaks. See ei tekita aga kaebajale tulumaksukohustust, sest kaebajal endal ei ole tekkinud jaotatavat kasumit. Sellisel juhul ei ole võimalik näilike tehingute maksustamine täiendava tulumaksukohustusega sõltumata sellest, kas kaebajal on nõuetekohane arve või mitte. Täiendava tulumaksukohustuse määramise välistab ka asjaolu, et legaliteedi põhimõte ei võimalda maksuhalduril valida, kas OÜ-lt Deoro Trade tuleb alusetult saadud ja välja viidud käibemaks lugeda ettevõtlusega mitteseotud kuluks või mitte. Kaebaja ei saa vastutada teise isiku maksukohustuse eest. Oluline ei ole, kas tagastatud rahalised vahendid olid käibemaksu osaga või mitte. Oluline on, et rahalised vahendid kokku summas 206 600 eurot olid maksuhalduri arvates laekunud kaebaja pangakontole ehk on tagastatud ettevõtlusesse. Kui juriidilisest isikust maksumaksja poolt nõuetekohase kuludokumendita teisele isikule üle kantud raha on maksumaksjale tagastatud, ei saa algset rahaülekannet käsitada ettevõtlusega mitteseotud kuluna TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 mõttes (vt Riigikohtu 16.11.2010 otsus nr 3-11-83-10, p 23).

3-16-147 kriminaalmenetluses antud ütlused on kooskõlas maksuotsusega ja halduskohtu otsusega ning kaebaja esile tõstetud vastuolud puuduvad. Maksuhaldur ei nõustu kaebaja väitega, justkui oleks VL ja RB ütlused nii halduskohtu järeldustega kui ka omavahel vastuolus. Maksuotsuses ja kontrollaktis kajastatud maksuhalduri järelduste osas vastuolud puuduvad, mistõttu on ka halduskohtu seisukoht põhjendatud. Tulumaksuga maksustamise eeldused on täidetud ja maksuobjekti äralangemine ei ole tõendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-16-147 maksupettuses, mis seisnes selles, et OÜ Unico Gold ostis ise ja kahe käibemaksukohustuslaseks registreerimata äriühingu kaudu investeeringukulda (puhta kulla sisaldus 999,9 tuhandikku kaaluosa) ning töötles ise ja lasi töödelda investeeringukulla muu metallisegu abil valandiks, et tekitada kaup, mille ostutehingutele sai lisada käibemaksu, on kooskõlas asjas esitatud tõenditega ja ringkonnakohtule veenev. Investeeringukulla töötlemise teel tekitatud kauba ostmiseks loodi variettevõtete võrgustik, eesmärgiga vähendada OÜ Unico Gold tasumisele kuuluvat käibemaksu, mida OÜ Unico Gold väidetavad tehingupartneritest müüjad riigieelarvesse ei tasunud. OÜ Unico Gold raamatupidamises kajastatud arvetel kauba müüjatena näidatud OÜ-d U.S. Motors, MM Estate, SP Maritime Consult, Kinnisvaravahendus Grupp, S.T. Raamatupidamine, Trans Auto, Rehvimüügi, Mobiltec ja VD Veebilahendused olid variäriühingud, kes tegutsesid kaebuse esitaja kontrolli all. OÜ Unico Gold tehingupartneritel puudus reaalne majandustegevus (kontrollakti p 1.1.2.1 alap-d a–e ja p 1.1.2.2 alap-d a–j). OÜ MM Estate, OÜ SP Maritime Consult ja OÜ Kinnisvaravahendus Grupp juhatuse liikme JS, OÜ Trans Auto ja OÜ Mobiltec juhatuse liikme SZ, OÜ Rehvimüügi ja OÜ VD Veebilahendused juhatuse liikme MM ning OÜ MM Estate ja OÜ S.T. Raamatupidamine juhatuse liikme VV selgitustest nähtub üheselt, et tegemist oli variettevõtete juhtidega, kes iseseivalt ei tegutsenud. JS, SZ ja MM said tegutsemisel korraldusi VV-lt, kes omakorda tegutses VL kontrolli all. Kõigi viidatud äriühingute tegutsemist OÜ Unico Gold kontrolli all ning oma koostööd AT-ga on 15.10.2014 ülekuulamisel ühemõtteliselt kinnitanud VL. Ütlusi andnud isikute selgitused toimunust kattuvad suures osas ja kaebaja ei ole suutnud välja tuua usutavat versiooni, kuidas saaks tema poolt apellatsioonkaebuses välja toodud mõned ebaolulised vasturääkivused isikute ütlustes kummutada maksuhalduri põhjendatud kahtlust maksupettuse toimepanekust. Halduskohus on otsuse p-s 9 õigesti välja toonud, et VL ja RB kirjeldasid vastavalt 15.10.2014 ja 10.10.2014 ütlustes detailselt kaebajale etteheidetud maksupettuse toimepanemist, sh kuidas loodi kaebajaga kooskõlastatult variühingute võrgustik ja millised olid erinevate isikute rollid selles, kuidas soetati investeeringukulda, millest valmistati valandeid jne. LL selgitas 29.05.2014 ütlustes üksikasjalikult, kuidas kaebaja hakkas pärast seadusemuudatust tegelema valanditega, kes ja kust soetas valandite valmistamiseks kulda ja ligatuuri, kes ja kus valandid valmistas, kuidas toimus koostöö arvetel valandite tarnijatena näidatud äriühingutega jne. LL, VL ja RB ütlused on olulises osas kokkulangevad. Halduskohus on LL poolt istungil antud ütlustega seonduvalt põhjendatult leidnud, et peab isiku poolt kahtlustatavana antud ütlusi usaldusväärsemaks kui kohtuistungil tunnistajana antud ütlusi, sest tunnistaja kinnitas, et rääkis kriminaalmenetluses tõtt, kuid möönis, et kolm aastat on möödunud ja ta ei suuda tehingute üksikasju ja nendega seotud isikuid enam täpselt meenutada (halduskohtu otsuse p 9). Apellatsioonkaebuses kajastatud RB ütlused on kontekstist välja rebitud. Nagu kohus viitas, nähtub RB 10.10.2014 ütlustest selgelt, milline oli AT roll maksupettuse toimepanemises. Ligatuuri soetamise täpse mahu ja soetamise koha osas tuleb nõustuda maksuhalduriga ‒ maksupettuse kahtluse korral on ebaloogiline arvata, et valandite valmistamiseks soetatud investeeringukulla ja metallisegu ost kajastuks dokumentaalselt maksukohustuslase raamatupidamises. Seetõttu ei muuda maksuhalduri kahtlusi põhjendamatuks ka see, et ligatuuri täpne soetamise koht ja maht on jäänud lõpuni tõendamata.

3-16-147 kohtupraktikas peetud kohaldatavaks muu hulgas juhtudel, kus arvel kajastatud tehingut ei ole tegelikult toimunud või ei ole arvel kajastatud müüja näol tegemist tegeliku müüjaga ning ostja teadis seda või pidi seda teadma. Olukorras, kus algdokument ei vasta nõuetele, puudub vajadus tuvastada, kas kulutus on ettevõtlusega seotud või mitte, sest väljamakse kuulub igal juhul maksustamisele (vt nt Riigikohtu 13.02.2014 otsus nr 3-3-1-83-13, p 19). Kaebajale ongi tulumaks määratud kullavalandite soetamise kohta vormistatud arvetel märgitud käibemaksu osas, sest selles osas on tegemist olnud ettevõtlusega mitteseotud kuluga eelviidatud TuMS sätete tähenduses. Asjakohatud on kaebaja väited Deoro Trade OÜ maksustamisega seonduvalt, sest see, kuidas maksuhaldur on otsustanud Deoro Trade OÜ-d maksustada, ei mõjuta kaebaja maksustamist tulumaksuga, kui kaebajale on tulumaks määratud õiguspäraselt. OÜ-le Unico Gold tagastatud 206 600 eurot puudutavate väidete osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse p 17 põhjendustega ega pea vajalikuks neid põhjendusi korrata.

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.