Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja Ruth Plaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. august 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-16-141
Haldusasi
KL ja AK kaebus Viimsi Vallavalitsuse 03.11.2015 korralduse nr 1705 ja 15.12.2015 korralduse nr 2087 tühistamiseks ning Viimsi Vallavalitsuse kohustamiseks juurdepääsutee asukoha projekteerimistingimuste taotluse läbivaatamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad – KL ja AK, volitatud esindaja Tuulikki Laesson Vastustaja – Viimsi vald, volitatud esindaja Karin Laugas
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 2. septembri 2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
KL ja AK apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta KL ja AK apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 2. septembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-141 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.09.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS
3-16-141 § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viimsi Vallavolikogu kehtestas 14.05.2002 otsusega nr 88 Rohuneeme tee 119 detailplaneeringu, millega jagati Rohuneeme tee 119 kinnistu neljaks eraldiseisvaks kinnisasjaks.
2.Detailplaneeringu elluviimiseks sõlmisid Külaniidu tee 1, Külaniidu tee 2, Külaniidu tee 3 ja Külaniidu tee 4 omanikud teeservituudi kokkulepped, mis kanti 02.06.2004 kinnistamisavalduse alusel kinnistusraamatusse. Teeservituudi kokkulepet muudeti 30.09.2010.
KL ja AK on Külaniidu tee 2, Rohuneeme küla, Viimsi vald, Harjumaa kaasomanikud.
4.KL ja AK esitasid 29.07.2015 Viimsi Vallavalitsusele projekteerimistingimuste väljastamise taotluse. Detailplaneeringu kohaselt oli juurdepääs Külaniidu 1 kuni 4 kinnistutele Külaniidu tänavalt ette nähtud nii, et Külaniidu tee kinnistutele 2, 3 ja 4 pääseb läbi Külaniidu tee 1 kinnistu ja seejärel mööda Külaniidu tee 1 ja 2 kinnistute piirile kavandatud teed. Taotluse kohaselt kasvab Külaniidu tee 3 ja 4 kinnistute juurdepääsu jaoks kavandatud tee vahetus läheduses tamm, mis on detailplaneeringuga ette nähtud säilitada. Erialaspetsialistide arvamuse kohaselt juurdepääsutee ehitamisel tammele niivõrd lähedale (ca 1 m) ei ole tagatud tamme reaalne säilimine. Seetõttu on vajalik Rohuneeme tee 119 detailplaneeringu liikluslahenduse muutmine selliselt, et igapäevane juurdepääs Külaniidu tee 3 kinnistule toimuks Külaniidu tee 1 kinnistu kaudu Külaniidu tee 5 kinnistu piiri vahetus läheduses ja Külaniidu tee 4 kinnistule juurdepääs toimuks Rüstla tee kaudu ning ehitusaegne juurdepääs Külaniidu tee 3 kinnistule toimuks Rohuneeme sadama kaudu.
5.Viimsi Vallavalitsus jättis 03.11.2015 korraldusega nr 1705 „Projekteerimistingimuste taotluse kontroll ja taotluse läbi vaatamata jätmine“ taotluse projekteerimistingimuste väljastamiseks läbi vaatamata. Taotluses märgitud tamm ei asu taotlejate kinnistul, vaid piirinaabri kinnistul Külaniidu 1. Kõnealune tamm ei ole riikliku kaitse alla võetud ja tema suhtes ei laiene looduskaitseseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevad piirangud. Projekteerimistingimuste taotlusele lisatud Eesti Dendroloogia Seltsi 13.06.2012 ekspertarvamuses toodud järeldused ei ole sisuliselt asjakohased. Tee ehitusprojekt ei näe ette puu juurte läbilõikamist, vaid vastupidi, nende kaitsmist juurestiku piirkonnas vajalike kaevetööde läbiviimisega käsitsi ja juuri ümbritseva pinnase asendamisega liivakihiga. Taotlejate kinnistu on koormatud reaalservituudiga, millest tulenevalt on neil kohustus taluda tee rajamist detailplaneeringukohasesse asukohta. Alal on kehtiv detailplaneering, millega on ette nähtud juurdepääsutee Külaniidu tee 3 ja 4 kinnistutele. Juurdepääsutee teise kohta tõstmine on detailplaneeringu olemuslik muudatus, mida ei tohi ehitusseadustiku (EhS) kohaselt lahendada projekteerimistingimuste andmisega. Isegi kui detailplaneeringu olemusliku muudatuse sisu üle vaielda, nõuab EhS § 31 lg 1 detailplaneeringu olemasolu korral projekteerimistingimuste andmist avatud menetlusena, mis muudaks menetluse ebaefektiivseks. Samuti ei ole juurdepääsutee viimine taotlejate soovitud asukohta vajalik ega 2(10)
3-16-141 otstarbekas, kuna see eeldaks mitmete kinnistuomanike nõusolekut ja servituutide seadmist, millega kinnistute omanikud vallale teadaolevalt nõus ei ole. Tulenevalt EhS mõttest tuleb lugeda detailplaneeringu olemuslikuks muutmiseks ka juurdepääsuteede teise asukohta rajamist. Lähtudes EhS §-st 27 ei ole võimalik projekteerimistingimusi väljastada.
6.Viimsi Vallavalitsus jättis 15.12.2015 korraldusega nr 2087 KL ja AK vaide Viimsi Vallavalitsuse 03.11.2015 korralduse nr 1705 peale rahuldamata. Taotluse läbi vaatamata jätmine ja selle tagastamine on projekteerimistingimuste sisulisest läbivaatamisest keeldumine. EhS § 30 võimaldab keelduda projekteerimistingimuste sisulisest läbivaatamisest olukorras, kus esineb objektiivne alus, miks ei ole võimalik projekteerimistingimusi väljastada. Kuivõrd tegemist on olukorraga (planeeringulahenduse oluline muutmine), mis asja sisulist läbivaatamist takistab, siis ei ole tarvidust ulatuslikuks analüüsiks, kaalumaks detailsemaid asjaolusid. Ühestki õigusaktist ei tulene vaide esitajatele detailplaneeringu olemasolu korral õigust projekteerimistingimuste saamiseks. Seega ei saa taotluse läbi vaatamata jätmine ja tagastamine vaide esitajate õigusi rikkuda.
7.KL ja AK esitasid 18.01.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Viimsi Vallavalitsuse 03.11.2015 korralduse nr 1705 ja 15.12.2015 korralduse nr 2087 tühistamiseks ning Viimsi Vallavalitsuse kohustamiseks vaadata kaebajate projekteerimistingimuste taotlus uuesti läbi. Kaebajatel on subjektiivne õigus kaebuse esitamiseks, kuna juurdepääsutee asukoht on osaliselt kaebajatele kuuluval kinnisasjal ning nad soovivad, et nende ja Külaniidu tee 1 kinnistu piiril asuv tamm säiliks. Vastustaja tõlgendab ebaõigesti EhS § 27 lg-t 3, sest juurdepääsutee asukoha muutus ei ole käsitatav planeeringulahenduse olemusliku muutmisena. Detailplaneeringuga oli ette nähtud nelja elamu ehitus ning detailplaneering ei kirjelda seda juurdepääsuteed kui ainuvõimalikku lahendust. Vastustaja on jätnud tähelepanuta EhS § 27 lg 4 p 7, mille kohaselt saab projekteerimistingimustega täpsustada detailplaneeringu liikluskorralduse põhimõtteid. Ehitusseadustiku seletuskirja järgi on detailplaneeringu olemuslikuks muutmiseks ehitusõiguse ja sellega seonduvate tingimuste muutmine. Kaebajad ei taotlenud detailplaneeringuga määratud ehitusõiguse ja sellega seonduvate tingimuste muutmist, vaid juurdepääsutee asukoha muutmist. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et juurdepääsutee asukoha muutmine ei ole EhS § 27 lg 4 p 7 mõttes liikluskorralduse põhimõtte muudatus – millega kaebaja ei nõustu – oleks vastustajal sellele vaatamata olnud kohustus hea halduse põhimõttest ja halduse uurimisprintsiibist tulenevalt mõista kaebaja tegelikku soovi ehk tahet muuta juurdepääsutee asukohta. Seetõttu kohalduks praeguses asjas ka EhS § 27 lg 4 p 5. Praegusel juhul on juurdepääsutee näol tegu ehitiste teenindamiseks vajaliku ehitisega. Vastustaja on ebaõigesti asunud seisukohale, et projekteerimistingimusi ei ole võimalik väljastada tulenevalt asjaolust, et tegu ei ole liikluskorralduse põhimõtete täpsustamisega. Vastustaja on ebaõigesti kohaldanud EhS §-i 27 ning jätnud projekteerimistingimuste taotluse läbi vaatamata. Korralduse nr 1705 andmisel on rikutud haldusakti põhjendamise ning kaalutlusõiguse teostamise reegleid. Kaebajate taotluse oleks saanud jätta läbi vaatamata üksnes formaalsete puuduste esinemisel, kuid planeeringu olemuslikule muutmisele viidates on tegemist sisulise alusega, mistõttu ei oleks saanud vastustaja tugineda EhS § 27 lg-le 3. Sisuliselt jättis vastustaja taotluse rahuldamata, mistõttu oleks pidanud arvesse võtma kõiki kaebaja taotluse põhjendusi. Kaebajad esitasid taotluse muu hulgas põhjusel, et juurdepääsutee rajamine tingib esimese väärtusklassi tamme hävimise naaberkinnistul. Kaebaja esitas väidete tõendamiseks ka 3(10)
3-16-141 ekspertarvamused, ent neid ei arvestatud. Samuti ei arvestatud kaebaja väidet, et tee rajamine tooks kaasa Viimsi Vallavolikogu 27.01.2015 määrusega nr 4 kehtestatud Viimsi valla kaevetööde eeskirja rikkumise. EhS § 27 lg 1 p 3 järgi saab projekteerimistingimusi väljastada ka juhul, kui detailplaneeringu kehtestamise järel on muutunud õigusaktid, mis mõjutavad oluliselt detailplaneeringu elluviimist. Kuivõrd 27.01.2015 on vastustaja kehtestanud kaevetööde eeskirja, mille alusel on võimalik üheselt järeldada, et antud tamme juurestiku kaitseala on oluliselt suurem, kui detailplaneering või teeprojekt selle ette näeb, on tegu muutunud õigusaktiga, mis mõjutab detailplaneeringu elluviimist oluliselt. Seega on põhjendatud projekteerimistingimuste menetluse algatamine. Vastustaja ei ole põhjendanud seisukohta, mille kohaselt oleks projekteerimistingimuste menetlemine ebaefektiivne. Haldusmenetluse põhiprintsiibist tulenevalt ongi kaalutlusõiguse alusel tehtavate otsuste eelduseks kõigi osapoolte õigustega võimalikult suur arvestamine, et leida poolte huvide vahel sobiv tasakaal. Vastustaja on üks Rüstla tee omanikke, mistõttu on alus arvata, et Rüstla tee arvatakse avalikult kasutatavaks teeks, kust oleks tagatud juurdepääs Külaniidu tee 4 kinnistule. Seega puuduks vajadus rajada detailplaneeringu järgi säilitamisele kuuluvat tamme hävitav juurdepääsutee Külaniidu tee 1 ja 2 kinnistute piirile. Külaniidu tee 3 kinnistule saab juurdepääsutee lahendada Külaniidu teelt, mis on avalik tee ning mööda Külaniidu tee 1 kinnistu lõunapiiri. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et kaebajale olid servituudilepingu sõlmimise ajahetkel teada juurdepääsuteest tulenevad ohud juurdepääsutee asukohas asuvale tammele. Kaebajale oli servituudilepingu sõlmimisel teada üksnes asjaolu, et detailplaneeringuga on ette nähtud tamme säilimine ning sellega kaebaja ka arvestas. Kaebaja sai juurdepääsuteest tulenevatest negatiivsetest mõjudest, mis toovad kaasa tamme hävimise, teada alles pärast vastavasisuliste ekspertarvamuste tellimist ja nendega tutvumist. Pahatahtlik on vastustaja väide, et kaebajad paigaldasid Külaniidu tee 1 ja 2 piirile omavoliliselt piirdeaia, kuivõrd see oli püstitatud kinnistu omandamise ajal. Arusaamatu ja laimav on vastustaja püüd luua kohtule arusaam, et kaebaja on MK arvel, pärast 2000 euro saamist, rikastunud. Kaebaja on MK poolt kantud 2000 eurot koheselt viimasele tagastanud ning samuti on 24.08.2015 esitanud ehitusteatise piirdeaia lammutamiseks.
8.Viimsi vald palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebajatel puudub subjektiivne õigus esitada kaebust tamme kaitseks. Taotluse tagastamine või selle läbivaatamata jätmine ei saa rikkuda kaebajate õigusi, kuna kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda projekteerimistingimuste väljastamist. Vaidlust ei ole, et juurdepääsutee asukoht tuleneb vaidlustamata ja kehtivast detailplaneeringust, 02.06.2004 notariaalsest tee servituudi seadmise lepingust ja 30.09.2010 notariaalsest tee servituudi seadmise lepingu muutmise lepingust, mis kõik kehtivad. Seejuures osalesid 30.09.2010 tee servituudi seadmise lepingu muutmisel ka kaebajad ning neile pidi olema arusaadav olemasolev olukord ja lepingu sõlmimisega kaasnevad asjaolud. Haldusasjas nr 3-12-1240 vaidlustasid kaebajad Viimsi Vallavalitsuse 16.03.2012 korralduse, millega otsustati anda välja ehitusluba Külaniidu tee 3 ja 4 kinnistutele juurdepääsu ehitamiseks Külaniidu tee 1 ja 2 kinnistutele (reaalservituut kinnistute Külaniidu tee 3 ja 4 igakordsete omanike kasuks). Külaniidu tee 1 ja 2 vahelisele piirile on kaebajad ebaseaduslikult paigutanud aia ning selle eemaldamiseks on neile tasutud 2000 eurot. Tamme kaitsmise vajaduse osas ei ole pärast 4(10)
3-16-141 kohtumenetluse (haldusasi nr 3-12-1240) lõppemist esitatud ega tuvastatud mingeid uusi asjaolusid, mida peaks täiendavalt arvestama. Samuti ei asu kõnealune tamm kaebajate kinnistul, vaid Külaniidu tee 1 kinnistul. Servituudi alusel rajatav tee ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lg 2 kohaselt kaebajate oma, vaid teeservituudi omaja oma. Kaebajatel ei ole subjektiivset õigust esitada kaebust tamme kaitseks, mis ei asu nende kinnistul ja ei ole nende oma ning ei ole ka subjektiivset õigust nõuda juurdepääsutee määramist uude asukohta, kuna kokkuleppeliselt on kaebajad oma omandiõigust vastutasu vastu piiranud ja reaalservituudi sisu ulatuses ei saa nad toetuda omandiõiguse kaitsele. Vastustaja oli teadlik Eesti Dendroloogia Seltsi 24.05.2010 ekspertarvamusest ja Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni 22.06.2010 vastusest Külaniidu tee 1 omaniku ettepanekule Külaniidu tee tammede riikliku kaitse alla võtmisest ja Corson OÜ arvamusest. Vastustaja on nõudnud tee ehitusprojektis tamme olemasolu ja säilitamisega arvestamist. Tulenevalt teeservituudist peab kaebaja tee rajamist ja sellega seonduvaid mõjutusi taluma ning ei saa tee rajamist keelata või nõuda selle rajamist uude kohta. Kaebajate taotluse läbivaatamata jätmine ja selle tagastamine kujutas endast projekteerimistingimuste andmise sisulisest läbivaatamisest keeldumist (EhS § 30). Kuivõrd tegemist on olukorraga (planeeringulahenduse oluline muutmine), mis asja sisulist läbivaatamist ei nõua, siis ei olnud vastustajal tarvidust ka ulatuslikuks analüüsiks, kaalumaks esitatud (juba kohtumenetluses käsitletud) asjaolusid. Seetõttu on alusetud kaebajate väited selle kohta, et vastustaja on korralduse andmisel rikkunud kaalutlusõiguse printsiipi või jätnud arvestamata taotlejate põhjendused. Asjaolud, mis ei võimalda projekteerimistingimusi anda, on piisava selgusega vaidlustatavas korralduses esitatud. Detailplaneeringu kohase juurdepääsutee uude asukohta viimine projekteerimistingimustega ei ole liikluskorralduse põhimõtete täpsustamine. Kuna detailplaneeringuga on liikluslahendus juba lahendatud, siis liikluskorralduse põhimõtteid projekteerimistingimustega saab ainult täpsustada selle konkreetse tee kasutamise osas – näiteks muuta olemasolev tee ainult ühesuunaliseks, sätestada parkimise keeld, näha ette võimaluse korral kergliiklustee osa jne. Õige ei ole kaebajate väide, et taotluse läbi vaatamata jätmiseks peab esinema ainult mingi formaalne puudus, kuivõrd EhS annab õiguse jätta projekteerimistingimuste taotlus läbi vaatamata ka juhul, kui projekteerimistingimuste andmine on ilmselgelt võimatu. Ehitusprojekt tee rajamiseks on olemas ja see on saanud ehitusloa. Arvestades, et tegemist on erateega, ei ole ehitusluba tee rajamiseks enam tulenevalt EhS-st ka vajalik. EhS eelnõu seletuskirja kohaselt ei tohiks detailplaneeringu muutmist projekteerimistingimustega kergekäeliselt kasutada, kuna muudetav planeeringulahendus on läbinud pika ja kaalutletud menetluse. Detailplaneeringut täpsustavaid projekteerimistingimusi andes ei tohiks seetõttu planeeringulahendust olemuslikult muuta, ehk neid ei tohiks anda olukorras, kus sisuliselt tuleks koostada uus planeering. EhS § 27 lg 1 kohaselt on projekteerimistingimuste andmine detailplaneeringu olemasolu korral valla õigus, mitte kohustus ning kui on olemas ehitusõigust määratlev detailplaneering, siis projekteerimistingimusi nõuda ei saa. Isegi, kui eeldada, et taotluse läbi vaatamata jätmine ja selle tagastamine ei olnud kohane ning vallal oleks tulnud anda projekteerimistingimuste andmisest keeldumise haldusakt pärast avatud menetluse läbiviimist, ei muudaks see kuidagi kaebajate olukorda, arvestades, et ka sellel juhul oleks teinud vallavalitsus keelduva otsuse. Peamised kaalutlused on vastustaja haldusaktis esitanud. Seega ei ole haldusakti puudused sellist laadi, mis igal juhul tingiksid haldusakti kehtetuks tunnistamise. Ka ei saa kaebajad 5(10)
3-16-141 taotleda vallalt konkreetse sisuga otsust, kuivõrd tegemist on valla kaalutlusõiguse alusel antava otsustusega. Kaebajad on oma kaebuses välja toonud, nagu oleks vastustaja jätnud käsitlemata nende poolt esitatud järjekordse eksperthinnangu aruande. Vastustajale ei ole arusaadav, kuidas võiks täpselt samas asjas tehtud mingi kolmas ja neljas eksperthinnang anda jõustunud kohtuotsusega tuvastatust teistsuguseid seisukohti, arvestades, et tamm on sama ja olukord on sama.
9.Tallinna Halduskohus jättis 02.09.2016 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kaebus jääb rahuldamata kaebajatel kaebeõiguse puudumise tõttu. Halduskohtumenetluse seadustiku § 44 lg 1 sätestab kohtusse pöördumise eelduseks subjektiivsete õiguste rikkumise. Kaebajatel puudub kohtus kaitstav subjektiivne õigus. Haldusasjas nr 3-12-2140 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud 05.11.2014 kohtuotsusest nähtub, et: 1) Külaniidu tee 1 kinnistul asuva tammepuu kaitseks puudub kaebajal (AK) kaebeõigus; 2) kaebaja kinnistu on koormatud reaalservituudiga ning kaebaja ei saa reaalservituudi sisu ulatuses tugineda omandiõiguse kaitsele. Kuna kaebaja oma eesmärki kõnealuses kohtuasjas ei saavutanud, esitas ta haldusorganile 29.07.2015 projekteerimistingimuste väljastamise taotluse, mille vastustaja jättis 03.11.2015 läbi vaatamata. Ka praeguses kohtuasjas esitatud kaebuses on keskne argument, et detailplaneeringu järgse lahenduse muutmine on vajalik Külaniidu tee 1 asuva tamme kaitseks. Kaebajate õigused on piiratud kinnistusraamatusse kantud reaalservituudiga ning tee rajamiseks vastavalt detailplaneeringule on väljastatud ehitusluba. Ka projekteerimistingimuste taotluse sisulisest menetlemisest keeldumise otsuse peale ei saa esitada kaebust keskkonna kaitseks ning väita omandiõiguse rikkumist, kui see on kinnistusraamatusse kantud asjaõigusega juba piiratud. Kaebajate omandiõigus on kinnistusraamatusse kantud reaalservituudi ulatuses piiratud. Kaebajate kinnistut koormab reaalservituut (sõiduteeservituut) kinnistute nr 9148602 (Külaniidu tee 3) ja 9148702 (Külaniidu tee 4) omanike kasuks ning see kanti kinnistusraamatusse 08.07.2004. Seega omandasid kaebajad kinnistu koos seda koormavate piiratud asjaõigustega. 30.09.2010 olid aga kaebajad reaalservituudi muutmise kokkuleppe üheks osapooleks. Reaalservituudi muutmise kokkuleppe p-s 3 on kaebajad ja Külaniidu tee 3 omanik kokku leppinud, et detailplaneeringukohase juurdepääsutee rajamise kohustus on Külaniidu tee 3 omanikul. Samuti on Külaniidu tee 3 omanik ja kaebajad leppinud kokku, et kaebajad annavad kinnitused ja kooskõlastused, mis on vajalikud detailplaneeringukohase sõidutee suhtes lubade väljastamiseks ja ehitamiseks ning mitte takistama tee rajamist. Vastustaja kinnitab 13.04.2016 menetlusdokumendis, et Külaniidu tee 3 ega ka 4 omanik ei ole pöördunud valla poole juurdepääsutee asukoha muutmiseks. Külaniidu tee 3 omanikule on väljastatud reaalservituudi kokkulepet järgiva ja detailplaneeringu kohase juurdepääsutee rajamiseks ehitusluba. Seega puudub kaebajatel õigus saada tee ehitamiseks projekteerimistingimusi, kuivõrd tee ehitamiseks on väljastatud ehitusluba isikule, kellel oli kohustus see taotleda ja selle alusel tee ehitada. Kaebajad taotlevad detailplaneeringus toodud juurdepääsutee lahenduse muutmist, mitte sellele lisaks täiendavate juurdepääsuteede projekteerimistingimusi. Seega on kaebajad sisuliselt soovinud eelnevas kohtuvaidluses hinnatud õigusliku olukorra uuesti hindamist samadel argumentidel. Kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumise puudumise aspektist ei muuda midagi asjaolu, et pärast viidatud ehitusloa andmist on täiendatud kohalikku kaevetööde eeskirja ja kaebajad on 6(10)
3-16-141 esitanud täiendavaid asjatundja arvamusi tammele avalduvate mõjude osas. Need asjaolud ei muuda midagi kinnistusraamatusse kantud reaalservituudi osas. Kehtiv detailplaneering ei luba tamme likvideerida ning kohtuasjas nr 3-12-1240 on tuvastatud, et ehitusprojekti realiseerimine ei too kaasa tamme hävimist, kuigi see asjaolu ringkonnakohtu otsuse kohaselt asja lahendamisel määravat tähtsust ei omanud. Vastustaja poolt projekteerimistingimuste väljastamata jätmise (taotluse läbivaatamata jätmise) ja tsiviilasjas nr 2-16-5465 eelduslikult tekkivate menetluskulude vahel puudub ilmselgelt põhjuslik seos, kuivõrd nende menetluskulude tekkimine on seotud kaebajate poolt reaalservituudi kokkuleppe mittetäitmisega. Haldusorgan ei pea sisuliselt menetlema taotlust, mille rahuldamine ei ole ilmselgelt võimalik ning kaebajate subjektiivseid õigusi ei puuduta. Seda on haldusorgan kaevatavas otsuses ka märkinud. Puudub vajadus analüüsida kõigi läbivaatamata jätmise põhjenduste õigsust subjektiivsete õiguste rikkumise puudumise tõttu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
10.KL ja AK paluvad 03.10.2016 apellatsioonkaebuses (täiendatud 07.08.2017) tühistada halduskohtu otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Menetluskulud paluvad kaebajad jätta vastustaja kanda. Halduskohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et kaebajatel puudub kaebeõigus. EhS § 27 jj ei sätesta, et detailplaneeringu olemasolu korral oleks projekteerimistingimuste taotluse esitamiseks vajalik isiku subjektiivne õigus projekteerimistingimusi nõuda. Sellist eeldust ei tulene ka ühestki teisest õigusaktist. Projekteerimistingimuste taotlemiseks peab isikul olema üksnes puutumus detailplaneeringuga ja põhjendatud vajadus projekteerimistingimuste taotlemiseks EhS § 27 lg 4 mõttes. Kaebajad taotlesid projekteerimistingimuste väljastamist, täpsustamaks Rohuneeme tee 119 detailplaneeringu liikluskorralduse põhimõtteid. Kaebajate kinnistu külgneb Rohuneeme tee 119 detailplaneeringus sisalduva Rüstla teega. Seega on kaebajatel otsene vajadus liikluslahenduse muutmiseks. Rüstla tee osa, mis külgneb kaebajate kinnistuga, on jätkuvalt vastustaja omandis, mistõttu on kaebajate taotlus projekteerimistingimuste väljastamiseks seda põhjendatum. Kaebajate subjektiivsete õiguste riive on muu hulgas seotud asjaoluga, et olukorras, kus projekteerimistingimuste kaudu määrataks Rüstla tee avalikku kasutusse, puudub Külaniidu tee 4 kinnistu omanikul vajadus juurdepääsuks kasutada servituudilepinguga ettenähtud juurdepääsuteed. Seega on kaebajatel võimalik muuta detailplaneeringujärgseid servituudilepinguid, sest Külaniidu tee 4 kinnistu omanikul on võimalik saada juurdepääs enda kinnistule avalikult teelt. Juurdepääsuteele väljastatud ehitusluba on kaotanud oma kehtivuse, kuivõrd faktilise ehitustegevusega ei ole siiani alustatud (EhS § 25 lg 2). Vastustaja väited väidetavast pinnase liigutamisest on ebaõiged. Seetõttu on halduskohus asunud ebaõigesti seisukohale, et ehitusloa kehtivuse üle puudub poolte vahel vaidlus. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et detailplaneeringukohase juurdepääsutee rajamiseks on sõlmitud teeservituudi seadmise leping ning selle muutmise leping. Servituudilepinguid sõlmides eeldati, et juurdepääsuteed on võimalik ehitada nii, et esimesse väärtusklassi kuuluv tamm säilib. Hilisemalt on aga mitmed eksperdid leidnud, et juurdepääsutee rajamisel tamm hävineb. Seega on poolte vahel jätkuvalt 7(10)
3-16-141 vaidlus. Projekteerimistingimuste menetlemine detailplaneeringulahenduse täpsustamiseks on omavalitsuse seadusest tulenev kohustus ja vastustajal ei ole õigust jätta seda täitmata põhjusel, et kaebajad on sõlminud servituudilepingud. Kaebajatele jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, et kaebajad esitasid projekteerimistingimuste taotluse üksnes põhjusel, et haldusasjas nr 3-12-2140 ei saavutanud kaebajad väidetavalt oma eesmärki. Nimetatud haldusasja esemeks oli juurdepääsutee rajamiseks väljastatud ehitusluba ja selle tehniline lahendus. Käesolevaks hetkeks on aga ehitusluba kaotanud kehtivuse, kuna ehitustöid reaalselt tehtud ei ole. Kaebajad on projekteerimistingimuste kaudu taotlenud endale kuuluvale kinnistule ligipääsu avalikult teelt. Seetõttu on ilmne, et olukorras, kus projekteerimistingimuste taotlus jäetakse läbi vaatamata, on rikutud kaebajate subjektiivseid õigusi. Vastustajal ei ole õigust jätta projekteerimistingimuste taotlust sisuliselt läbi vaatamata põhjusel, et kaebajad oleksid pidanud vaidlustama detailplaneeringu. Kaebajad ei olnud detailplaneeringu kehtestamise ajal kinnistu omanikud ega elanud selles piirkonnas. Kaebajate eesmärk oli tagada ka detailplaneeringuga sätestatud nõuete, sh keskkonnakaitseliste nõuete täitmine. Puudub vaidlus, et kaebajate kinnistu asub Rohuneeme tee 119 detailplaneeringu alas. Esimesse väärtusklassi kuuluv tamm on kaebajate mõjusfääris ning subjektiivsete õiguste hindamisel tuleb arvesse võtta ka keskkonnaõiguslikke kaalutlusi. Vastustaja väide, et Rohuneeme tee 119 detailplaneering on ellu viidud, on ebaõige. Neljast planeeringualas asuvast kinnistust üksnes kahel on realiseeritud ehitusõigus. Seega on jätkuvalt võimalik väljastada projekteerimistingimusi. Asjaolu, et kaebajatele kuuluv kinnistu on koormatud eraõigusliku reaalservituudiga, ei saa kaebajatelt võtta võimalust esitada enda subjektiivsete õiguste kaitseks projekteerimistingimuste taotlus. Kohus ei ole menetluse raames varem subjektiivsete õiguste võimalikku puudumist küsimuse alla seadnud ega küsinud kaebajatelt selles osas täpsustust. Seejuures kaebajad taotlesid asja arutamist kohtuistungil, kuid kohus määras asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Kui kohtule jäi kaebajate subjektiivsete õiguste riive ebaselgeks, oleks tulnud määrata kohtuistung. Kohtuotsuses ei tohi tugineda seisukohtadele, mis tulevad menetlusosalise jaoks üllatuslikult. Halduskohtu otsus oli kaebajate jaoks üllatuslik.
11.Viimsi vald palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebajatel puudub kaebeõigus. Projekteerimistingimuste kaudu ei ole võimalik tee avalikku kasutusse määramine. Tee avalikuks kasutuseks määramine toimub läbi muude menetlustoimingute ja haldusaktide. Asjaolu, kas ehitusluba on tee ehitamiseks kehtiv või kehtetu, ei ole asja lahendamisel määrava tähtsusega. Kinnistusraamatu kanded omavad õiguslikku tähendust ja kaebajad ei ole kunagi väitnud, et servituudilepinguid sõlmitud ei ole. See, et väidetav juurdepääs ei ole detailplaneeringuga kooskõlas, on otsitud argument, kuna detailplaneeringut ei ole vaidlustatud ja see on kehtiv.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
ole
alust.
Vastuseks
13.Õige on halduskohtu hinnang, et kaebajal puudub kaebeõigus, sest kaebajal puudub subjektiivne õigus, mida kohtus kaitsta. Kaebajate 29.07.2015 juurdepääsutee asukoha projekteerimistingimuste taotlusest (tl 7) nähtub üheselt, et taotlus ei ole esitatud kaebajate 8(10)
3-16-141 enda subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid üksnes keskkonnakaitselistel kaalutlustel – Külaniidu tee 1 kinnistul kasvava tamme kaitseks. Taotluse ainus eesmärk on olnud muuta Külaniidu tee 3 ja 4 kinnistutele juurdepääsuteede asukohta, et tagada tamme säilimine, mitte muuta kaebajatele kuuluvale kinnistule Külaniidu tee 2 juurdepääsutee asukohta. Nimetatud kaitstav eesmärk kandub haldusmenetlusest üle ka kohtumenetlusse. Ainetud ja esitatud taotlusega vastuolus on kõik kaebajate poolt esmakordselt kohtumenetluses (arusaadavamalt alles apellatsioonkaebuses) esitatud väited sellest, nagu oleks projekteerimistingimuste taotlemise eesmärgiks olnud kaebajate enda kinnistule juurdepääsu saamine Rüstla teelt ning viimase avalikku kasutusse määramine (sõltumata sellest, kas need eesmärgid on üldse projekteerimistingimuste kaudu realiseeritavad). Kaebaja AK kaebuse lahendamisel on Tallinna Ringkonnakohus 05.11.2014 otsuses haldusasjas nr 3-12-1240 (jõustunud) selgesõnaliselt märkinud, et kaebajal puudub naaberkinnistul asuva ja teisele isikule kuuluva vara – tammepuu – kaitseks kaebeõigus ning kaebeõigus puudub tal ka keskkonna kaitseks kohtusse pöördumisel, sest kaebaja olulised huvid tammega ei seondu ning kohtusse pöördumise aluseks olevat olulist ja reaalset mõju isikule ei esine (otsuse p 14 ja seal viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-87-11 p 17). Kaebajate kaebeõiguse seisukohalt on täiesti ebaoluline, kas MK-le antud ehitusluba tee ehitamiseks kehtib või mitte, samuti asjaolu, et Viimsi Vallavolikogu on 27.01.2015 määrusega nr 4 kehtestanud Viimsi valla kaevetööde eeskirja.
14.Kaebajatele ei tulene abstraktset kaitstavat subjektiivset õigust ka lihtsalt faktist, et nad on esitanud mitte oma subjektiivsete õigustega seonduva taotluse projekteerimistingimuste saamiseks. Kaebajatel on subjektiivne õigus nõuda, et haldusorgan esitatud taotlust menetleks ja kaebajatele vastaks, kuid vaidlust ei ole, et Viimsi vald on seda ka teinud. Viimsi vald on kaebajate taotluse jätnud õigesti EhS § 30 alusel läbi vaatamata, sest oli ilmselge, et projekteerimistingimuste andmine oli võimatu. Olukorras, kus kinnistute juurdepääsuteed on paika pandud kehtiva detailplaneeringuga ning servituudilepingutega, ei ole uute juurdepääsulahenduste loomine võimalik muul viisil kui uue detailplaneeringu ja uute servituudilepingutega. Sellisel juhul ei ole tegemist liikluskorralduse täpsustamisega EhS § 27 lg 4 p 7 tähenduses. Ehk teisisõnu ei ole kaebajatel projekteerimistingimuste kaudu võimalik vabaneda kinnistusraamatusse kantud teeservituudi seadmise lepingutest.
15.Alusetu on kaebajate etteheide halduskohtule, et otsus oli subjektiivsete õiguste rikkumise puudumise argumendil neile üllatuslik. Subjektiivsete õiguste riive puudumisele on viidatud juba Viimsi valla 15.12.2015 korralduses nr 2087 (vaideotsus) ning kaebeõiguse puudumisele vastuses kaebusele. Kaebaja on oma subjektiivsete õiguste kaitse ja kaebeõiguse küsimust käsitlenud nii juba esialgses kaebuses halduskohtule kui ka kohtumenetluses läbivalt. Et halduskohus kontrollib kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumist ning kaebeõiguse olemasolu, tuleneb HKMS § 44 lg-st 1 ja § 120 lg 1 p 8 koosmõjust § 121 lg 2 p-ga 1 ning on halduskohtu esmane ülesanne kaebust menetlusse võttes. Kaebeõiguse puudumine ei too alati automaatselt kaasa kaebuse kohest tagastamist HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, vaid halduskohus võib eelistada kaebuse sisulist läbivaatamist ja tuvastada kaebeõiguse puudumise kohtuotsuses.
16.Eelnevast tulenevalt ning HKMS § 200 p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebajate apellatsiooniastme menetluskulud jäävad nende endi kanda HKMS § 108 lg 1 alusel ning vastustaja menetluskulud vastustaja kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.
9(10)
3-16-141
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.