K.L. ja A.K. kaebus Viimsi Vallavalitsuse 03.11.2015 korralduse nr 1705 ning 15.12.2015 korralduse nr 2087 tühistamiseks ning Viimsi Vallavalitsuse kohustamiseks juurdepääsutee asukoha projekteerimis-tingimuste taotluse läbivaatamiseks.
Menetlusosalised
Kaebajad – K.L. ja A.K., volitatud esindaja Tuulikki Laesson; Vastustaja – Viimsi vald; volitatud esindaja Karin Laugas.
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 03.10.2016 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viimsi Vallavolikogu 14.05.2002 otsusega nr 88 kehtestati Rohuneeme tee 119 detailplaneering (edaspidi ka DP). Detailplaneeringuga jagati Rohuneeme tee 119 kinnistu neljaks eraldiseisvaks kinnisasjaks. Detailplaneeringu elluviimiseks sõlmisid Külaniidu tee 1, Külaniidu tee 2, Külaniidu tee 3 ja Külaniidu tee 4 omanikud teeservituudi kokkulepped, mis kanti 02.06.2004 kinnistamisavalduse alusel kinnistusraamatusse. Teeservituudi kokkulepet muudeti 30.09.2010.
2.29.07.2015 esitasid kaebajad Viimsi Vallavalitsusele projekteerimistingimuste väljastamise taotluse, mille kohaselt soovivad kaebajad muuta Viimsi Vallavolikogu 14.05.2002 otsusega nr 88 kehtestatud detailplaneeringu järgset liikluskorraldust.
1(7)
Detailplaneeringu kohaselt oli juurdepääs Külaniidu 1 kuni 4 kinnistutele Külaniidu tänavalt selliselt, et Külaniidu tee kinnistutele 2, 3 ja 4 pääseb läbi Külaniidu tee 1 kinnistu ja seejärel mööda Külaniidu tee 1 ja 2 kinnistute piirile kavandatud teed. Kaebajad taotlesid projekteerimistingimuste väljastamisega detailplaneeringu järgse liikluslahenduse muutmist selliselt, et igapäevane juurdepääs Külaniidu tee 3 kinnistule toimuks Külaniidu tee 1 kinnistu kaudu Külaniidu tee 5 kinnistu piiri vahetus läheduses ja Külaniidu tee 4 kinnistule juurdepääs toimuks Rüstla tee kaudu ning ehitusaegne juurdepääs Külaniidu tee 3 kinnistule toimuks Rohuneeme sadama kaudu.
3.Viimsi Vallavalitsuse 03.11.2015 korraldusega nr 1705 „Projekteerimistingimuste taotluse kontroll ja taotluse läbi vaatamata jätmine“ (edaspidi korraldus nr 1705) jäeti kaebajate taotlus projekteerimistingimuste väljastamiseks läbi vaatamata.
4.Kaebajad esitasid korraldusele nr 1705 vaide, kuid see jäeti 15.12.2015 vaideotsusega nr 2087 rahuldamata.
5.18.01.2015 saabus kohtule K.L. ja A.K. kaebus korralduse nr 1705 ja 15.12.2015 korralduse nr 2087 tühistamiseks ning Viimsi Vallavalitsuse kohustamiseks vaadata kaebajate projekteerimistingimuste taotlus uuesti läbi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebajate seisukohad:
6.1.Kaebajatel on subjektiivne õigus kaebuse esitamiseks, kuna juurdepääsutee asukoht on osaliselt kaebajatele kuuluval kinnisasjal ning nad soovivad, et nende ja Külaniidu tee 1 kinnistu piiril asuv tamm säiliks.
6.2.Vastustaja tõlgendab ebaõigesti ehitusseadustiku (EhS) § 27 lg-t 3, kuna juurdepääsutee asukoha muutus ei ole käsitatav planeeringulahenduse olemusliku muutmisena. Detailplaneeringuga oli ette nähtud nelja elamu ehitus ning detailplaneering ei kirjelda seda juurdepääsuteed kui ainuvõimalikku lahendust. Vastustaja on jätnud tähelepanuta EhS § 27 lg 4 p-i 7, mille kohaselt saab projekteerimistingimustega täpsustada detailplaneeringu liikluskorralduse põhimõtteid. Ehitusseadustiku seletuskirja järgi on detailplaneeringu olemuslikuks muutmiseks ehitusõiguse ja sellega seonduvate tingimuste muutmine. Kaebajad ei taotlenud detailplaneeringuga määratud ehitusõiguse ja sellega seonduvate tingimuste muutmist, vaid juurdepääsutee asukoha muutmist. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et juurdepääsutee asukoha muutmine ei ole EhS § 27 lg 4 p 7 mõttes liikluskorralduse põhimõtte muudatus – millega kaebaja ei nõustu – oleks vastustajal sellele vaatamata olnud kohustus hea halduse põhimõttest ja halduse uurimisprintsiibist tulenevalt mõista kaebaja tegelikku soovi ehk tahet muuta juurdepääsutee asukohta. Seetõttu kohalduks käesolevas asjas ka EhS § 27 lg 4 p 5, mille järgi täpsustatakse projekteerimistingimustega hoone detailplaneeringus käsitletud maa-alal asuva ehitise teenindamiseks vajaliku ehitise võimalikku asukohta. Käesoleval juhul on juurdepääsutee näol tegu ehitiste teenindamiseks vajaliku ehitisega. Seega on kaebaja seisukohal, et vastustaja on ebaõigesti asunud seisukohale, et projekteerimistingimusi ei ole võimalik väljastada tulenevalt asjaolust, et tegu ei ole liikluskorralduse põhimõtete täpsustamisega. Vastustaja oleks pidanud kaebaja taotlust hindama sisuliselt ning mõistma, et antud
2(7)
juhul saab kohaldada ka EhS § 27 lg 4 p-i 5. Vastustaja on seega ebaõigesti kohaldanud EhS §-i 27 ning jätnud projekteerimistingimuste taotluse läbi vaatamata.
6.3.Korralduse nr 1705 andmisel on rikutud haldusakti põhjendamiskohustust ning kaalutlusõiguse teostamist. Kaebajate taotlust oleks saanud jätta läbi vaatamata üksnes formaalsete puuduste esinemisel, kuid planeeringu olemuslikule muutmisele viidates on tegemist sisulise alusega, mistõttu ei oleks saanud vastustaja tugineda EhS § 27 lg-le 3. Sisuliselt jättis vastustaja taotluse rahuldamata, mistõttu oleks vastustaja pidanud arvesse võtma kõiki kaebaja taotluse põhjendusi. Kaebajad esitasid taotluse muu hulgas põhjusel, et juurdepääsutee rajamine tingib I väärtusklassi tamme hävimise naaberkinnistul. Kaebaja esitas väidete tõendamiseks ka ekspertarvamused, ent neid ei arvestatud. Samuti ei arvestatud kaebaja väidet, et tee rajamine tooks kaasa Viimsi Vallavolikogu 27.01.2015 määrusega nr 4 kehtestatud Viimsi valla kaevetööde eeskirja (edaspidi kaevetööde eeskiri) rikkumise. EhS § 27 lg 1 p 3 järgi saab projekteerimistingimusi väljastada ka juhul, kui detailplaneeringu kehtestamise järel on muutunud õigusaktid, mis mõjutavad oluliselt detailplaneeringu elluviimist. Kuivõrd on 27.01.2015 vastustaja kehtestanud kaevetööde eeskirja, mille alusel on võimalik üheselt järeldada, et antud tamme juurestiku kaitseala on oluliselt suurem, kui DP või teeprojekt selle ette näeb, on tegu muutunud õigusaktiga, mis mõjutab detailplaneeringu elluviimist oluliselt. Eelnevast tulenevalt on kaebaja seisukohal, et võrreldes DP kehtestamise ajahetkega on faktilised ja õiguslikud asjaolud oluliselt muutunud, mistõttu on põhjendatud projekteerimistingimuste menetluse algatamine.
6.4.Vastustaja ei ole põhjendanud seisukohta, mille kohaselt oleks projekteerimistingimuste menetlemine ebaefektiivne. Vastustaja on menetluse ebaefektiivsust põhjendanud võimalike naabrite omavaheliste konfliktide ja vaidlustega, kuid haldusmenetluse põhiprintsiibist tulenevalt ongi kaalutlusõiguse alusel tehtavate otsuste eelduseks kõigi osapoolte õigustega võimalikult suur arvestamine, et leida poolte huvide vahel sobiv tasakaal. Vastustaja on üks Rüstla tee omanikke, mistõttu on alus arvata, et Rüstla tee arvatakse avalikult kasutatavaks teeks, kust oleks tagatud juurdepääs Külaniidu tee 4 kinnistule. Seega puuduks vajadus rajada detailplaneeringu järgi säilitamisele kuuluvat tamme hävitav juurdepääsutee Külaniidu tee 1 ja 2 kinnistute piirile. Külaniidu tee 3 kinnistule saab juurdepääsutee lahendada Külaniidu teelt, mis on avalik tee ning mööda Külaniidu tee 1 kinnistu lõunapiiri.
6.5.Ebaõige on vastustaja seisukoht, et kaebajale oli servituudilepingu sõlmimise ajahetkel teada juurdepääsuteest tulenevad ohud juurdepääsutee asukohas asuvale tammele. Kaebajale oli servituudilepingu sõlmimisel teada üksnes asjaolu, et detailplaneeringuga on ette nähtud tamme säilimine ning sellega kaebaja ka arvestas. Kaebaja sai juurdepääsuteest tulenevatest, sedavõrd negatiivsetest mõjudest, mis toovad kaasa tamme hävimise, teada alles pärast vastavasisuliste ekspertarvamuste tellimist ja nendega tutvumist.
6.6.Samuti on pahatahtlik vastustaja väide, et kaebajad paigaldasid Külaniidu tee 1 ja 2 piirile omavoliliselt piirdeaia, kuivõrd see oli püstitatud kinnistu omandamise ajal. Veelgi arusaamatum ja ka laimav on vastustaja püüd luua kohtule arusaam, et kaebaja on M. K. arvel, pärast 2000 euro saamist rikastunud. Kaebaja on M. K. poolt kantud 2000 eurot koheselt viimasele tagastanud ning samuti on 24.08.2015 esitanud ehitusteatise piirdeaia lammutamiseks.
7.Vastustaja seisukohad:
3(7)
7.1.Kaebajal puudub subjektiivne õigus esitada kaebust tamme kaitseks. Samuti ei saa taotluse tagastamine või selle läbivaatamata jätmine rikkuda kaebajate õigusi, kuna kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda projekteerimistingimuste väljastamist.
7.2.Vaidlust ei ole, et juurdepääsutee asukoht tuleneb vaidlustamata ja kehtivast DP-st ning 02.06.2004 notariaalsest tee servituudi seadmise lepingust ja 30.09.2010 notariaalsest tee servituudi seadmise lepingu muutmise lepingust, mis kõik on kehtivad. Seejuures 30.09 2010 tee servituudi seadmise lepingu muutmisel osalesid ka kaebajad ning neile pidi olema arusaadav olemasolev olukord ja lepingu sõlmimisega kaasnevad asjaolud. Haldusasjas 3-12-1240 vaidlustasid kaebajad Viimis Vallavalitsuse 16.03.2012 korralduse, millega otsustati anda välja ehitusluba Külaniidu tee 3 ja 4 kinnistutele juurdepääsu ehitamiseks Külaniidu tee 1 ja 2 kinnistutele (reaalservituut kinnistute Külaniidu tee 3 ja 4 igakordsete omanike kasuks). Külaniidu tee 1 ja 2 vahelisele piirile on kaebajad ebaseaduslikult paigutanud aia ning selle eemaldamiseks on neile tasutud 2000 eurot. Tamme kaitsmise vajaduse osas ei ole peale kohtumenetluse (3-12-1240) lõppemist esitatud ega tuvastatud mingeid uusi asjaolusid, mida peaks täiendavalt arvestama. Samuti ei asu kõnealune tamm kaebajate kinnistul, vaid Külaniidu tee 1 kinnistul. See, et mõni oks võib-olla ulatub kaebajate kinnistule, ei tee veel tamme nende kinnistul asuvaks ja kaebajate vastavad väited on otsitud ja ei põhine seadusel.
7.3.Servituudi alusel rajatav tee ei ole TsÜS § 54 lg 2 kohaselt kaebajate oma, vaid teeservituudi omaja oma. Sellest tulenevalt on üheselt selge, et kaebajatel ei ole subjektiivset õigust esitada kaebust tamme kaitseks, mis ei asu nende kinnistul ja ei ole nende oma ning ei ole ka subjektiivset õigust nõuda juurdepääsutee määramist uude asukohta, kuna kokkuleppeliselt on kaebajad oma omandiõigust vastutasu vastu piiranud ja reaalservituudi sisu ulatuses ei saa nad toetuda omandiõiguse kaitsele. Vastustaja oli teadlik Eesti Dendroloogia Seltsi 24.05.2010 ekspertarvamusest ja Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni 22.06.2010 vastusest Külaniidu tee 1 omaniku ettepanekule Külaniidu tee tammede riikliku kaitse alla võtmisest ja Corson OÜ arvamusest. Vastustaja on nõudnud tee ehitusprojektis tamme olemasoluga ja säilitamisega arvestamist. Tulenevalt teeservituudist peab kaebaja tee rajamist ja sellega seonduvaid mõjutusi taluma ning ei saa tee rajamist keelata või nõuda selle rajamist uude kohta.
7.4.Kaebajate taotluse läbi vaatamata jätmine ja selle tagastamine kujutas endast projekteerimistingimuste andmise sisulisest läbivaatamisest keeldumist. EhS § 30 võimaldab keelduda projekteerimistingimuste sisulisest läbivaatamisest olukorras, kui esineb objektiivne alus, miks ei ole võimalik neid väljastada. Kuivõrd tegemist on olukorraga (planeeringulahenduse oluline muutmine), mis asja sisulist läbivaatamist ei nõua, siis ei olnud vastustajal tarvidust ka ulatuslikuks analüüsiks kaalumaks esitatud (juba kohtumenetluses käsitletud) asjaolusid. Seetõttu on alusetud kaebajate väited selle kohta, et vastustaja on korralduse andmisel rikkunud kaalutlusõiguse printsiipi või jätnud arvestamata taotlejate põhjendused. Asjaolud, mis ei võimalda projekteerimistingimusi anda on piisava selgusega vaidlustatavas korralduses esitatud.
7.5.Detailplaneeringu kohase juurdepääsutee uude asukohta viimine projekteerimistingimustega ei ole liikluskorralduse põhimõtete täpsustamine. Kuna detailplaneeringuga on liikluslahendus juba lahendatud, siis liikluskorralduse põhimõtteid projekteerimistingimustega saab ainult täp-
4(7)
sustada selle konkreetse tee kasutamise osas – näiteks muuta olemasolev tee ainult ühesuunaliseks, sätestada parkimise keeld, näha ette võimaluse korral (kui tee laius võimaldab) kergliiklustee osa jne. Ka kaebajate enda tõlgendus detailplaneeringu ülesandest toetab üheselt vastustaja arvamust, et juba kaalutud, leitud ja kehtestatud kokkulepped, mis on sätestatud detailplaneeringus, arvestades tervikmõju, ühiskondlikku kokkulepet, tasakaalu, üksikisikut ja keskkonda ei peaks kergekäeliselt olema muudetavad. Samuti ei ole õige kaebajate väide, et taotluse läbi vaatamata jätmiseks peab esinema ainult mingi formaalne puudus, kuivõrd EhS annab õiguse jätta projekteerimistingimuste taotlus läbivaatamata ka juhul, kui projekteerimistingimuste andmine on ilmselgelt võimatu. Ehitusprojekt tee rajamiseks on olemas ja see on saanud ehitusloa. Arvestades ka seda, et tegemist on erateega ei ole ehitusluba tee rajamiseks enam tulenevalt ehitusseadustikust ka vajalik. Ehitusseadustiku eelnõu seletuskirja kohaselt ei tohiks DP muutmist projekteerimistingimustega kergekäeliselt kasutada, kuna muudetav planeeringulahendus on läbinud pika ja kaalutletud menetluse. Detailplaneeringut täpsustavaid projekteerimistingimusi andes ei tohiks seetõttu planeeringulahendust olemuslikult muuta, ehk neid ei tohiks anda olukorras, kus sisuliselt tuleks koostada uus planeering. Käesoleval juhul aga see just seda tähendabki. EhS § 27 lg 1 kohaselt on projekteerimistingimuste andmine detailplaneeringu olemasolu korral valla õigus, mitte kohustus ning kui on olemas ehitusõigust määratlev detailplaneering, siis projekteerimistingimusi nõuda ei saa. Isegi, kui eeldada, et taotluse läbi vaatamata jätmine ja selle tagastamine ei olnud kohane haldusakt ning vallal oleks tulnud anda projekteerimistingimuste andmisest keeldumise haldusakt pärast avatud menetluse läbiviimist – ei muudaks see kuidagi kaebajate olukorda, arvestades, et ka sellel juhul oleks teinud vallavalitsus keelduva otsuse. Peamised kaalutlused on vastustaja haldusaktis esitanud. Seega ei ole haldusakti puudused sellist laadi, mis igal juhul tingiksid haldusakti kehtetuks tunnistamise. Ka ei saa kaebajad taotleda vallalt konkreetse sisuga otsust, kuivõrd tegemist on valla kaalutlusõiguse alusel antava otsustusega. Praegusel juhul on teeservituut kinnistusraamatusse kantud ja teeservituudi muutmise lepinguga leppisid pooled kokku tee ehitamises mitte takistamises, tee ehitamisele ettejääva aia lammutamises, aia uude asukohta püstitamise tingimused ja selle eest kompensatsiooni maksmise (2000 eurot). Seega võib järeldada, et kaebajad soovivad kohalikult omavalitsuselt järjekindlalt otsuseid, millega õigustada oma soovimatust kokkulepet täita.
7.6.Kaebajad on oma kaebuses välja toonud nagu oleks vastustaja jätnud käsitlemata nende poolt esitatud järjekordse eksperthinnangu aruande. Vastustajale ei ole arusaadav, kuidas võiks täpselt samas asjas tehtud mingi kolmas ja neljas „eksperthinnang“ anda jõustunud kohtuotsusega tuvastatust teistsuguseid seisukohti arvestades, et tamm on sama ja olukord on sama. EhS § 27 lg 1 näol on tegemist kaalutlusõigusel põhineva erinormiga, mida saab rakendada üksnes kõigi osundatud sättes toodud nõuete täitmisel ning arvestades kõik olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Ka kõigi nimetatud normis esinevate asjaolude ilmnemisel ei ole kohalikul omavalitsusel kohustust väljastada projekteerimistingimusi detailplaneeringu olemasolul.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata kaebajatel kaebeõiguse puudumise tõttu.
9.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust järgmiste faktiliste asjaolude üle: − vaidlusalusel alal kehtib 14.05.2002 kehtestatud detailplaneering (tlk 10-11 ja pöördel);
5(7)
− juurdepääsutee rajamiseks on Viimsi Vallavalitsus 16.03.2012 korralduse nr 176 alusel 19.03.2012 väljastanud ehitusloa nr 22047 ning see on kehtiv ja selle osas on jõustunud kohtulahend haldusasjas 3-12-1240; − detailplaneeringukohaste juurdepääsuteede rajamiseks on 02.06.2004 sõlmitud teeservituudi seadmise leping (tlk 62-69), mida muudeti 30.09.2010 (tlk 70-74).
10.HKMS § 44 lg 1 sätestab kohtusse pöördumise eelduseks subjektiivsete õiguste rikkumise. Kaebajatel puudub kohtus kaitstav subjektiivne õigus.
10.1.Haldusasjas nr 3-12-2140 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud 05.11.2014 kohtuotsusest (05.02.2015 jättis Riigikohus sellele esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata) nähtub, et: - Külaniidu tee 1 kinnistul asuva tammepuu kaitseks puudub kaebajal (A.K.) kaebeõigus; - Kaebaja kinnistu on koormatud reaalservituudiga ning kaebaja ei saa reaalservituudi sisu ulatuses tugineda omandiõiguse kaitsele. Viidatud kohtuasjas vaidlustas kaebaja kolmandale isikule väljastatud ehitusloa, mida taotleti detailplaneeringu ning servituudilepingu alusel ja täitmiseks. Kuna kaebaja oma eesmärki kõnealuses kohtuasjas ei saavutanud, esitas ta haldusorganile 29.07.2015 projekteerimistingimuste väljastamise taotluse. Vastustaja jättis selle 03.11.2015 läbi vaatamata.
10.2.Ka käesolevas kohtuasjas esitatud kaebuses on keskne argument, et detailplaneeringu järgse lahenduse muutmine on vajalik Külaniidu tee 1 asuva tamme kaitseks. Subjektiivsete õiguste rikkumisena märgivad kaebajad esialgses kaebuses juurdepääsutee asumist osaliselt kaebajate kinnistul, soovi kõrghaljastuse (vaidlusaluse tamme) säilitamiseks ning 13.04.2016 menetlusdokumendis PT väljastamisega viivitamise tõttu tekkivat otsest varalist kahju (tsiviilasjas tekkivad menetluskulud), kuivõrd Külaniidu tee 3 omanik on pöördunud üldkohtusse (tsiviilasi nr 2-16-5465) detailplaneeringujärgse juurdepääsu saamiseks (kaebaja sai sellest väidetavalt teada 13.04.2016).
10.3.Kaebajate õigused on piiratud kinnistusraamatusse kantud reaalservituudiga ning arvestada tuleb, et tee rajamiseks vastavalt detailplaneeringule on väljastatud ehitusluba1. Ka PT taotluse sisulisest menetlemisest keeldumise otsusele ei saa esitada kaebust keskkonna kaitseks ning väita omandiõiguse rikkumist kui see on kinnistusraamatusse kantud asjaõigusega juba piiratud. Asjaõigusseaduse § 172 lg 1 kohaselt koormab reaalservituut teenivat kinnisasja valitseva kinnisasja kasuks selliselt, et valitseva kinnisasja igakordne omanik on õigustatud teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama või et teeniva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatavas osas hoiduma. Kaebajate omandiõigus on kinnistusraamatusse kantud reaalservituudi ulatuses piiratud. Kaebajate kinnistut koormab reaalservituut (sõiduteeservituut) kinnistute nr 9148602 (Külaniidu tee 3) ja 9148702 (Külaniidu tee 4) omanike kasuks ning see kanti kinnistusraamatusse 08.07.2004 (tlk 93-95). Seega omandasid kaebajad kinnistu koos seda koormavate piiratud asjaõigustega. 30.09.2010 olid aga kaebajad reaalservituudi muutmise kokkuleppe üheks osapooleks (tlk 70-74). Kohus märgib, et reaalservituudi muutmise kokkuleppe punktis 3 (tlk 71 pöördel) on kaebajad ja Külaniidu tee 3 omanik kokku leppinud, et detailplaneeringukohase juurdepääsutee rajamise kohustus on Külaniidu tee 3 omanikul. Samuti on Külaniidu tee 3 omanik ja kaebajad leppinud
Kättesaadav: ehitusregister www.ehr.ee 6(7)
kokku, et kaebajad annavad kinnitused ja kooskõlastused, mis on vajalikud detailplaneeringukohase sõidutee suhtes lubade väljastamiseks ja ehitamiseks ning mitte takistama tee rajamist. Vastustaja kinnitab 13.04.2016 menetlusdokumendis, et Külaniidu tee 3 ega ka 4 omanik ei ole pöördunud valla poole juurdepääsutee asukoha muutmiseks.
10.4.Külaniidu tee 3 omanikule on väljastatud reaalservituudi kokkulepet järgiva ja detailplaneeringu kohase juurdepääsutee rajamiseks ehitusluba. Seega puudub kaebajatel õigus saada tee ehitamiseks projekteerimistingimusi, kuivõrd tee ehitamiseks on väljastatud ehitusluba isikule, kellel oli kohustus see taotleda ja selle alusel tee ehitada. Kaebajad taotlevad detailplaneeringus toodud juurdepääsutee lahenduse muutmist, mitte sellele lisaks täiendavate juurdepääsuteede projekteerimistingimusi. Seega on kaebajad sisuliselt soovinud eelnevas kohtuvaidluses hinnatud õigusliku olukorra uuesti hindamist samadel argumentidel.
10.5.Kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumise puudumise aspektist ei muuda midagi asjaolu, et pärast viidatud ehitusloa andmist on täiendatud kohalikku kaevetööde eeskirja ja kaebajad on esitanud täiendavaid asjatundja arvamusi tammele avalduvate mõjude osas. Need asjaolud ei muuda midagi kinnistusraamatusse kantud reaalservituudi osas. Kehtiv detailplaneering ei luba tamme likvideerida ning kohtuasjas nr 3-12-1240 on tuvastatud ka see, et ehitusprojekti realiseerimine ei too kaasa tamme hävimist, kuigi see asjaolu ringkonnakohtu otsuse (p 15) kohaselt asja lahendamisel määravat tähtsust ei omanud. Samuti puudub vastustaja poolt PT väljastamata jätmise (taotluse läbivaatamata jätmise) ja tsiviilasjas nr 2-16-5465 eelduslikult tekkivate menetluskulude vahel ilmselgelt põhjuslik seos, kuivõrd nende menetluskulude tekkimine on seotud kaebajate poolt reaalservituudi kokkuleppe mittetäitmisega.
10.6.Kohus on seisukohal, et haldusorgan ei pea sisuliselt menetlema taotlust, mille rahuldamine ilmselgel võimalik ei ole ning kaebajate subjektiivseid õigusi ei puuduta, arvestades läbitud kohtumenetluses sedastatut. Seda on haldusorgan kaevatavas otsuses ka märkinud.
10.7.EhS §-i 30 kohaselt jätab haldusorgan taotluse läbivaatamata, kui projekteerimistingimuste andmine on ilmselgelt võimatu. Seejuures sätestab EhS § 30 sellise läbivaatamata jätmise vorminõudena põhjendamise kohustuse. Seega on asjakohatud kaebaja etteheited vastustajale, et viimane põhjendas kaebaja taotluse läbivaatamata jätmist. Vajadus kohtus analüüsida kõigi läbivaatamata jätmise põhjenduste õigsust subjektiivsete õiguste rikkumise puudumise tuvastamise tõttu puudub.
11.Seega tuleb kaebus kõigi taotluste osas jätta rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu ning ka kõigi kaebuse väidete sisuliseks käsitlemiseks puudub vajadus.
12.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust kohtule esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.