XX kaebus Kaitseväe kohustamiseks anda välja uus tegevteenistuspensioni määramise teatis, Sotsiaalkindlustusameti 08.10.2015 otsuse nr 02666, 30.12.2015 otsuse nr 02666/1 ja 06.01.2016 otsuse nr 02666/2 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks teha uus otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Kaitsevägi, volitatud esindaja Piret Alamaa Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Silvia Azojan
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13.06.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 13.06.2016 otsus haldusasjas nr 3-15-2526 muutmata.
2.Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.04.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-15-2526 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Major XX vabastati Kaitseväe juhataja 07.08.2015 käskkirjaga nr 520P alates 13.09.2015 tegevteenistusest seoses piirvanuse täitumisega. Eelnevalt oli Kaitseväe juhataja 12.10.2010 käskkirjaga nr 711P pikendatud kapten XX tegevteenistuse aega üle piirvanuse kuni 13.09.2011. XX-le anti 21.06.2011 majori auaste, millega seoses ei olnud tegevteenistuse piirvanus enam 50 aastat nagu nooremohvitseridel, vaid 55 aastat. Piirvanus täitus XX-l 13.09.2015. Kaitsevägi väljastas 11.09.2015 Sotsiaalkindlustusametile esitamiseks teatise, mille kohaselt on XX-l kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 90 p 3, § 91, § 144 lg 1, § 206 lg 2 p 1, § 211 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 7 ning kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse (KVTRS) § 29, § 38 lg 3 ja § 392 järgi õigus Kaitseväe tegevteenistuspensionile 46% suuruses osas. XX-l on Kaitseväe tegevteenistusstaaži 18 aastat 1 kuu ja 5 päeva ning ta on osalenud ühel korral rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil. Palgataseme keskmine määr on 1900 eurot (T6). Sotsiaalkindlustusamet määras 08.10.2015 otsusega nr 02666 XX-le tegevteenistuspensioni alates 14.09.2015 summas 874 eurot kuus. Kaitsevägi väljastas 16.12.2015 uue õiendi, millega vähendas XX teenistusstaaži ühe aasta võrra, saades õigeks staažiks 17 aastat 1 kuu ja 5 päeva. KVTRS § 38 lg 3 järgi tuli seega pensioni määra vähendada 3% võrra (46%-lt 43%-le). Sotsiaalkindlustusamet, tuginedes eeltoodud õiendile, määras 30.12.2015 otsusega nr 02666/1 tegevteenistuspensioni suuruseks 817 eurot kuus. Juhindudes KVTS § 206 lg-st 1 ja riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) §-st 47 otsustas Sotsiaalkindlustusamet 06.01.2016 otsusega nr 02666/2 XX tegevteenistuspensioni ümber arvutada alates 01.01.2016.
2.XX palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses kohustada Kaitseväge andma välja uus tegevteenistuspensioni määramise teatis, tühistada Sotsiaalkindlustusameti 08.10.2015 otsus nr 02666, 30.12.2015 otsus nr 02666/1 ja 06.01.2016 otsus nr 02666/2 ning kohustada Sotsiaalkindlustusametit tegema uut otsust. Vabariigi president andis 20.06.2007 kaebajale kapteni sõjaväelise auastme, mille kohaselt oli kaebaja KVTS kuni 01.04.2013 kehtinud redaktsiooni (KVTS v.r.) § 30 lg 2 p 1 tähenduses nooremohvitser ja tema piirvanus oli KVTS v.r. § 112 lg 1 p 3 järgi 50 aastat. Kaebajal tekkis subjektiivne õigus saada kapteni auastmes 50-aastaseks saamisel väljateenitud aastate pensioni, mille suurus oleks olnud 30% pensioni määramise aluseks olevast summast. Kaebaja sai 13.09.2010 50-aastaseks. Kaitseväe juhataja käskkirjaga pikendati kaebaja tegevteenistuse aega ühe aasta võrra kuni 13.09.2011. Vabariigi president andis 21.06.2011
2(6)
3-15-2526 kaebajale majori sõjaväelise auastme ning kaebaja sai tegevteenistust jätkata kuni uue piirvanuse täitumiseni 13.09.2015. Väljateenitud aastate pensioni protsendi suuruse osas koheldakse ebavõrdselt kahte ohvitseride gruppi: - vähemalt 13-aastase osalise kaitseväeteenistuse staažiga nooremohvitserid, kelle piirvanust on kaitseväe juhataja KVTS § 112 lg 21 alusel ja korras pikendanud kuni uue KVTS jõustumiseni välja, neil on KVTRS § 38 lg 4 alusel 13-aastase staaži eest ette nähtud 50%line pensionimäär; - vähemalt 13-aastase osalise kaitseväeteenistuse staažiga nooremohvitserid, kelle piirvanust on pikendatud, kuid kellele on selle pikendamise ajal antud järgmine, majori auaste. Kuna majori auastmes ohvitseril pole piirvanust enam vaja pikendada, polegi pikendamine toimunud vahetult enne KVTS jõustumist. Sellised ohvitserid langevad 30%-lisele pensionimäärale. Kaebajal on täidetud KVTRS § 38 lg-s 4 sätestatud nõuded ning tal on õigus tegevteenistuspensionile, mille suurus on 61% tegevväelase pensioni arvestamise tasust.
3.Kaitsevägi palus jätta kaebus rahuldamata. Sotsiaalkindlustusametile esitatud teatise koostamisel on aluseks võetud KVTRS § 38 lg 3, millest tulenevalt on kaebaja pensioni suuruseks arvutatud 43% tema pensioni arvestamise summast. Kaebuses välja toodud grupid ei ole võrreldavad. KVTRS § 38 lg 4 eesmärk on tagada kõrgendatud pensioni arvestamise protsendi rakendumine vaid neile isikutele, kes said uue KVTS jõustumisel tegevteenistuses jätkata piiratud aja KVTRS § 17 lg-s 3 toodud alusel ning olid sunnitud uue KVTS jõustumisel üle piirvanuse teenistusaja pikendamise aluse kaotamise tõttu tegevteenistusest lahkuma. Kaebaja puhul oli tegemist vanemohvitseriga, kelle tegevteenistuses jätkamist uue KVTS jõustumine ei piiranud. Võrreldavateks gruppideks saavad antud juhul olla vaid need tegevväelased, kes vabastatakse kehtiva KVTS alusel piirvanuse saabumise tõttu KVTS § 140 lg 1 p 3 alusel. Tegevväelased, kelle teenistusaega oli pikendatud KVTS v.r. § 112 lg 21 alusel vahetult enne KVTS jõustumist, võeti uue KVTS jõustumisel tegevteenistusse määratud ajaks kuni pikenduse tähtaja saabumiseni (KVTS § 17 lg 3). Seega oli nimetatud rakendussätte alusel jätkavate tegevväelaste tegevteenistusest vabastamise aluseks KVTS § 140 lg 1 p 2. Protsent pensioni arvutamise summast määratakse kindlaks isiku tegevteenistusest lahkumisel, mistõttu ei ole põhjendatud kaebaja väited protsendi nn kukkumisest. Kaebajal ei saa olla tekkinud kaitstavat ootust sellele, et kord kehtestatud soodustingimustel pensioni protsendi määra arvestamise põhimõte jääb kehtima ka oludes, kus muutub pensioni määramise aluseks võetava töötasu koosseis. KVTS jõustumisega kaasnesid ulatuslikud ja süsteemsed muudatused palgakorralduses ja eripensioni arvutamise aluse määratlemises. Õiguspärase ootuse argumendi vastu räägib ka see, et KVTS v.r. alusel ei oleks kaebajal 13aastase staaži korral olnud õigust 50% pensioni arvestamise määrale. Lähtuda tuleb KVTS v.r. §-st 227 ning sellest, et kaebaja ei olnud KVTS v.r. jõustumisel 16.04.2000 lepingulises tegevteenistuses.
4.Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata.
5.Tallinna Halduskohus jättis 13.06.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.
3(6)
3-15-2526 KVTRS § 38 lg 3 sätestab, et isikul, kelle tegevteenistuse leping sõlmiti enne 01.01.2008, on 13-aastase tegevteenistusstaaži täitumisel pensioni suurus 30% tema pensioni arvestamise summast, mida suurendatakse kuni 20-aastase kaitseväeteenistuse staaži täitumiseni 3% võrra iga tegevteenistusstaažile lisanduva aasta eest. KVTRS § 38 lg 4 kohaselt on tegevväelasel, kelle teenistusaega on seni kehtinud KVTS alusel pikendatud üle sätestatud piirvanuse enne KVTS jõustumist, 13-aastase kaitseväeteenistuse staaži korral tegevteenistuse pensioni suuruseks 50% tegevväelase pensioni arvestamise summast. Iga 13-aastasele tegevteenistusstaažile lisanduv tegevteenistusstaaži aasta suurendab pensioni arvestamise summast pensioniks arvutatavat protsenti 2,5% võrra. Kaebaja teenistusaega pikendati 12.10.2010 üle piirvanuse kuni 13.09.2011, kuid KVTS jõustumisel 01.04.2013 polnud kaebaja teenistuses mitte piirvanuse pikendamise tõttu, vaid ta ei olnud veel jõudnud talle 2011. aastal antud majori auastme piirvanusesse. Kuna KVTS kehtiv redaktsioon üle piirvanuse teenimist enam ei võimalda, on KVTS § 38 lg-s 4 peetud silmas neid tegevväelasi, kes KVTS jõustumisel 01.04.2013 olid teenistuses tulenevalt nende teenistusaja pikendamisest KVTS v.r. § 112 lg 21 alusel üle piirvanuse ning kellel polnud saabunud pikendatud teenistussuhte tähtaeg. Alates 01.04.2013 kehtiv KVTS ei näe enam ette õigust tegevteenistuspensionile osalise tegevteenistusstaažiga isikutele (§ 206 lg 1). KVTRS eesmärgiks oli muu hulgas seni kehtinud regulatsioonilt uuele regulatsioonile ülemineku sätestamine. Vastava eelnõu seletuskirjas on rõhutatud vajadust sujuva ülemineku järele. Põhjendatud ei ole kaebaja väited tema õiguste piiramisest KVTS jõustumisel ning pensionimäära kukutamisest. Kaebaja õigust pensionile ei ole kitsendatud, vaid vastupidi, kehtiv KVTS ei näe pensioniõigust ette 13-aastase tegevteenistuse staažiga isikutele. Vastav õigus tuleneb KVTRS-st. KVTS v.r. § 198 lg 1 nägi 50% suuruses pensioni ette neile, kellel oli vähemalt 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž. Sama paragrahvi lg 2 sätestas, et kui kaitseväeteenistuse staaži on 13 aastat, on pensioni suuruseks 30%-line osa kaitseväelase ametikohajärgsest pensioni arvestamise summast. Lg 3 nägi ette pensioni 3%-lise suurenemise iga täiendava staažiaasta eest. Sama regulatsioon sisaldub KVTRS § 38 lg-s 3. KVTRS § 38 lg-ga 4 ei nähtud ette uut pensioni arvestamise alust, vaid sätestati regulatsioon nende tegevväelaste pensioni arvestamiseks, kelle osas oli varasemalt ette nähtud erand väljateenitud aastate pensioni arvutamiseks.
6.XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 13.06.2016 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde, leides jätkuvalt, et tema poolt olid täidetud kõik KVTRS § 38 lg-s 4 sätestatud kriteeriumid. Kaitseväe ja kohtu tõlgendus ei ole kooskõlas normi sõnastusega. KVTRS § 38 lg-st 4 ei nähtu, et piirvanuse pikendamise toime ei tohi olla enne uue KVTS jõustumist möödunud. Piirvanuse pikendamise toime lõppemine oli tingitud kaebajale majori auastme andmisest. Kui kaebaja oleks teenistust jätkanud kaptenina, oleks ta saanud pensioni KVTRS § 38 lg-s 4 sätestatud määras. Kaebaja ei osanud ette näha, et majori auastme saamine ning uue KVTS ja KVTRS jõustumine võib kaasa tuua olukorra, kus tema suhtes rakendatakse ca 20% võrra väiksemat pensionimäära.
7.Kaitsevägi ja Sotsiaalkindlustusamet paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. Kaitsevägi rõhutab, et kaebajal ei ole kunagi, sh 4(6)
3-15-2526 KVTS v.r. kehtivuse ajal olnud õigust kõrgendatud pensionimäärale (50%). KVTRS eesmärk oli sätestada üleminekusätted isikute jaoks, kellel oli kehtiv piirvanuse pikendus 01.04.2013 seisuga. Kaebajal on see nõue täitmata. KVTRS eesmärk ei olnud laiendada pensioni saavate isikute ringi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Pooled ei vaidle faktiliste asjaolude üle, vaid vaidlus on KVTRS § 38 lg 4 tõlgenduse üle. Täpsemalt selle üle, kuidas mõista nimetatud normis sisalduvat tingimust, et tegevväelase teenistusaega on KVTS v.r. alusel pikendatud üle sätestatud piirvanuse enne KVTS seaduse jõustumist. Kaebaja leiab, et KVTRS § 38 lg 4 laieneb temale, sest tema piirvanust oli perioodil 12.10.2010-21.06.2011 (s.o kuni majori auastme saamiseni) KVTS v.r. alusel pikendatud. Kaitsevägi on seisukohal, et tegevväelane pidi piirvanuse pikendamise alusel teenistuses olema 01.04.2013 seisuga. Samale seisukohale asus ka halduskohus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Õigusnormide, sh KVTRS § 38 lg 4 tõlgendamisel ei saa lähtuda üksnes normi sõnastusest, vaid silmas tuleb pidada ka seda, miks üks või teine norm on üldse vastu võetud. Normi eesmärgiks ei saa olla see, et millal iganes KVTS v.r. alusel piirvanuse pikendamine ja pikendamise vajaduse hilisem äralangemine kõrgema auastme saamise tõttu, seab isiku võrreldavasse gruppi nendega, kes KVTS uue redaktsiooni jõustumise tõttu on sunnitud piirvanuse pikendamise tähtaja saabumisel teenistusest lahkuma, sest uus seadus ei võimalda enam piirvanust pikendada. Piirvanuse pikendamise fakt iseenesest ei saa olla selleks asjaoluks, mis asetab tegevväelase eriliselt koheldavate isikute ringi. Oluline on, et piirvanuse pikendamine omas õiguslikku tähendust 01.04.2013 seisuga. Asjaolu, kas seadusandja kohtles KVTRS § 38 lg-s 4 nimetatud isikuid liiga nn heldelt, ei oma käesoleva vaidluse kontekstist tähtsust. Kuna kaebaja ei olnud 01.04.2013 seisuga teenistuses piirvanuse pikendamise tõttu, ei saa rääkida isikute ebavõrsest kohtlemisest. Kaebaja oletused selle üle, kuidas majori auastme mittesaamisel oleks tema tegevteenistuse aega korduvalt pikendatud nii, et tal oleks õigus tekkinud pensionile KVTRS § 38 lg 4 alusel, on hüpoteetilised ning pole kooskõlas tegelike faktiliste asjaoludega.
10.Asja lahendamisel on oluline rõhutada ka seda, et kaebajal ei ole kunagi tekkinud õigust pensionile kõrgendatud määras. Ka KVTS v.r. alusel oleks ta pensioni saanud samas määras, mis KVTRS § 38 lg 3 järgi. Kaebaja ei saa tuletada õigust suuremale pensionile KVTS rakendussätetest. Kaitsevägi on õigesti märkinud, et KVTRS § 38 eesmärgiks oli reguleerida, kuidas jätkub pensionide maksmine ühelt KVTS redaktsioonilt teisele üleminekul, mitte aga tekitada uusi aluseid pensionide maksmiseks.
11.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme
5(6)
3-15-2526 Tühistatud osaliselt Riigikohtu 27.02.2018 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada XX kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 13. juuni 2016. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2017. a otsus haldusasjas nr 3-15-2526 osas, millega jäeti rahuldamata kaebus Sotsiaalkindlustusameti 8. oktoobri 2015. a otsuse nr 02666, 30. detsembri 2015. a otsuse nr 02666/1 ja 6. jaanuari 2016. a otsuse nr 02666/2 peale. Jätta rahuldamata kassatsioonkaebus osas, milles vaidlustatakse Kaitseväe 11. septembri 2015. a teatist.
2.Rahuldada XX kaebus osaliselt. Teha uus otsus, millega tühistada Sotsiaalkindlustusameti 8. oktoobri 2015. a otsus nr 02666, 30. detsembri 2015. a otsus nr 02666/1 ja
6.jaanuari 2016. a otsus nr 02666/2 ning kohustada Sotsiaalkindlustusametit määrama kaebajale pension kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse § 38 lg 4, § 392 ja kaitseväeteenistuse seaduse § 206 alusel.
3.Kautsjon tagastada.
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.