Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Margo Klaar ja Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.10.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-16745
Tsiviilasi
Optimera Estonia AS hagi AA vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 29.03.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Optimera Estonia AS apellatsioonkaebus AA apellatsioonkaebus
Optimera Estonia AS apellatsioonkaebuse hind
71 134 eurot 5 senti
AA apellatsioonkaebuse hind 45 500 eurot 18 senti Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant 1/vastustaja 2): Optimera Estonia AS (registrikood 11269030), tehinguline esindaja vandeadvokaat Eero Tonka Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja 1/ apellant 2): AA (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme
Istungi toimumise aeg
03.10.2016
Istungil osalenud isikud
Hageja esindaja Eero Tonka ning kostja ja tema esindaja Rainer Kuulme
RESOLUTSIOON:
1(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-16745
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 29.03.2016 otsus ja saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Optimera Estonia AS apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.AA apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Optimera Estonia AS (hageja) esitas 06.11.2015 Pärnu Maakohtule hagiavalduse AA (kostja) vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 31.08.2015 Võlatunnistuse ja võla ajatamise kokkuleppe (edaspidi koos nimetatud ka võla ajatamise kokkulepe) võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 mõttes. Võlatunnistuses kinnitas kostja, et tal on hageja ees sissenõutavaks muutunud võlgnevus summas 65 082,85 eurot. Kostja kohustus võlgnevuse tasuma hiljemalt 30.09.2015. Kokkuleppe järgi pidi kostja tasuma viivist 0,2% tasumata võla summast iga viivitatud päeva eest. Kostja pole kokkulepet täitnud.
3.Hageja põhinõue on 64 630,95 eurot. Hagi esitamise seisuga oli kostja olnud viivituses 37 päeva. Viivis ajavahemiku 01.10.2015- 06.11.2015 eest on 4 782,69 eurot. Hageja palus mõista kostjalt nii sissenõutavaks muutunud kui ka edasiulatuv viivis ning sissenõudmiskulude hüvitis 40 eurot. Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.
5.Kostja ei vaielnud vastu, et ta allkirjastas võlatunnistuse ja võla ajatamise kokkuleppe. Puudub vaidlus, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, kuid kostjal pole hageja ees võlatunnistuses nimetatud kohustust. Samas pole kostjal ka võimalik negatiivset asjaolu s.o võlakohustuse puudumist tõendada.
6.Kostja töötas hageja juures XXX kaupluses kliendihaldurina ja tema ülesandeks oli kaupade aktiivne müük hageja klientidele. 31.08.2015 saabusid kostja kabinetti neli hageja juhatuse liiget, kes teatasid kostjale, et kaupluses on suures summas puudujääk. 2(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-16745 Mingeid täiendavaid selgitusi ega dokumente kostjale ei esitatud. Kostjalt nõuti võlatunnistuse ja töölepingu lõpetamise kokkuleppe allkirjastamist. Keeldumise korral ähvardati kostjat kriminaalmenetluse algatamisega. Kostjale põhjustasid sellised teated emotsionaalse šoki, mistõttu kostja allkirjastas meeltesegaduses hageja poolt etteantud dokumendid, ilma nendega sisuliselt tutvumata ja lähtudes sellest, et toimub vaid töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel.
7.Hageja ei ole kostjale esitanud ühtegi tõendit väidetava puudujäägi ega selle suuruse kohta. Kostja pole väidetava puudujäägi eest ka vastutav. Kostja pole ise kauplusest kaupa omastanud ega võimaldanud seda teha ka kolmandatel isikutel. Kaupluse lattu võisid minna kõik kaupluse töötajad, hankijad ja hageja kliendid. Kostja töökohustuste hulka ei kuulunud laos oleva kauba valvamine ega selle säilimise tagamine. Töölepingu ja kliendihalduri ametijuhendi kohaselt allus kostja kaupluse juhataja juhtimisele ja kontrollile. Kaupluse juhatajal tulnuks kontrollida ja tagada see, et kostja tegevuse tagajärjel hagejale kahju ei tekiks. Kui kaupluse juhataja ei võtnud ette samme, et vältida hagejale kahju tekkimist, siis VÕS § 139 lg 1 ja 2 ja § 140 lg 1 alusel tuleb vähendada kostjalt nõutavat kahjuhüvitist nullini.
8.Kostja vastutab töölepingu rikkumise tagajärjel hagejale tekkinud kahju eest vaid siis, kui kostja on töölepingut rikkunud tahtlikult. Hagejal on kohustus tõendada, et kostja on rikkunud töölepingut, hagejale on tekkinud kahju ja kostja rikkumine on põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga ning kostja on kahju tekitamises süüdi.
9.Võla ajatamise kokkuleppe kohaselt on viivise määr 0,2% päevas, mis on ebamõistlikult suur. Kostja palub vähendada viivist, arvestades kostja seisundiga. Kostjal puudub kinnisvara ning sissetulek, mille arvelt oleks võimalik võlatunnistuses märgitud summa tasumine.
10.Asjaolu, et kostja on 26.08.2015 seletuskirjas märkinud, et ta toimis valesti, eeskirju rikkudes, ei tähenda, et ta ka tegelikult mingeid eeskirju rikkunud oleks. Kostjale ei ole teada eeskirju, mis välistaks kliendile kauba väljastamise ilma, et selle eest tasutud oleks (nt juhul kui tasumine toimub arve alusel). Maakohtu otsus
11.Pärnu Maakohus rahuldas hagi 29.03.2016 otsusega osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks 71 134,05 eurot, millest põhivõlgnevus on 64 630,95 eurot, viivis 6463,10 eurot ja võla sissenõudmiskulude hüvitis 40 eurot. Maakohus jättis menetluskulud 39,01% ulatuses hageja kanda ja 60,99% ulatuses kostja kanda.
12.Kostja on seisukohal, et tal ei ole hageja ees võlakohustust. Tegemist on negatiivse asjaoluga, mida kostjal pole võimalik tõendada. Piisav on, kui kostja põhistab, et hagejal pole tema vastu nõuet. Maakohus järeldas, et kostja pole võlgnevuse puudumist usutavalt põhistanud. Kostja väited meeltesegaduses dokumentide allkirjastamise kohta ning emotsionaalsest šokist on paljasõnalised. Neid väiteid ei
3(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-16745 toeta ükski eluliselt usutav selgitus, mida kostja on kohtu ette toonud. Kostja pole tehingu tühistamise nõudega pöördunud seaduses sätestatud ajal ja korras kohtu poole. Kostja kinnitas kohtuistungil, et ta tervis on korras ning et ta tarvitab vaid vererõhuravimeid, mis ei mõjuta tavaolukorras tema arusaamisvõimet. Kostja on samuti kinnitanud, et tal pole esitada tõendeid oma emotsionaalse seisundi kohta.
13.Maakohtu hinnangul pole usutav, et tegemist oli kostja jaoks sündmuste ootamatu käiguga, mis pärssis tema arusaamisvõimet toimuvast. Kostja oli teadlik, et ta on hagejale kahju põhjustanud. Seega oli ootuspärane, et hageja võtab tarvitusele õiguskaitsevahendid, heastamaks talle tekitatud kahju. Kohtu veendumust kinnitab kostja omakäeliselt kirjutatud seletus 26.08.2015 (I kd, tl 108). See seletuskiri tõendab, et kostjale ei tulnud 31.08.2015 poolte kokkusaamine ootamatult, sest juba 26.08.2015 oli kostja hagejale selgitanud, et ta andis kliendile kaupa ilma, et klient oleks selle eest tasunud. On tavapärane, et kui kauplusest väljastatakse kliendile kaup, siis tuleb selle eest ka tasuda. Kostja pole esitanud kohtule ühtegi tõendit ega põhistust selle kohta, et XXX kaupluses väljastatakse klientidele tavapäraselt kaupu, ilma, et selle eest tuleks tasuda. Seetõttu on kohtu hinnangul tõendatud, et kostja oli teadlik hagejale kahju tekitamisest.
14.Kostja väidet, et hageja sundis teda võla ajatamise kokkulepet allkirjastama, pidas maakohus paljasõnaliseks. Kostja pole kirjeldanud, milles väidetav sund seisnes. Ka pole kostja esitanud tõendeid oma sellise väite tõendamiseks. Kostja pole vaidlustanud seaduses sätestatud korras poolte vahel sõlmitud töölepingu lõpetamist. Seega sai kostja kohtu hinnangul aru ja avaldas tahet sõlmida töölepingu lõpetamise kokkulepe just nendel tingimustel.
15.Võlatunnistuse ja võla ajatamise kokkuleppega võttis kostja omaks, et ta on hagejale kahju tekitanud ning et tal on kohustus kahju hüvitada. Töölepingu seadus (TLS) § 72 ei keela töösuhte pooltel selliseid kokkuleppeid sõlmida. Võlatunnistus kinnitab, et kostja tahe oli võlatunnistuse andmisel suunatud sellele, et pooled edaspidi ei vaidle enam võla suuruse üle ning selle üle, et võlgnevus on täies ulatuses sissenõutavaks muutunud, samuti selle üle, et võlatunnistuse andmise ajal oli kohustus täies ulatuses täitmata. Kostjal oli tahe anda deklaratiivne võlatunnistus.
16.Maakohtu hinnangul on poolte vahel sõlmitud võla ajatamise kokkuleppe p-d 2.1. ja
2.2.oma olemuselt kompromissileping VÕS § 578 lg 1 mõttes. Kompromissiga anti kostjale täiendav võla tasumise tähtaeg. Iga täiendav tähtaeg, mis antakse sissenõutavaks muutunud võlgnevuse tasumiseks, on järeleandmine ja käsitletav kompromissina.
17.Kostja on kohtule avaldanud, et ta ei tugine asjaolule, et poolte vahel sõlmitud võla ajatamise kokkulepe on tühine. Seega tuleb kostjal VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus täita. Maakohus rahuldas hageja põhinõude täies ulatuses.
4(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-16745
18.Viivise nõude rahuldas maakohus osaliselt. Kohtu hinnangul pidi hageja tooma välja asjaolud, mis põhistavad tema õigustatud huvi nii suure viivise nõudmisel. Kohtule esitatud andmed kostja majandusliku seisundi kohta lubavad järeldada, et see ei ole piisavalt hea kogu viivisnõude täitmiseks. Seetõttu vähendas maakohus väljamõistetavat viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel 10%-ni põhinõudest s.o 6463,10 euroni.
20.Maakohtu otsuse peale on hageja esitanud 27.04.2016 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt viivise väljamõistmiseks ning jättis 39,01% ulatuses menetluskulud hageja kanda.
21.Hageja hinnangul on maakohus üllatuslikult jätnud hageja nõude viivise osas rahuldamata. Kuivõrd maakohus rahuldas hagi põhinõude osas, tulnuks rahuldada ka viivisenõue. Maakohus pole viivisenõuet lahendades menetlusosaliste väiteid hinnanud.
22.Hagejale on arusaamatu ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotus. Kostja menetluskulud tuleb jätta kostja kanda, sest maakohus rahuldas hagi põhinõude ja võla sissenõudmise kulude osas täielikult ja viivise nõude osas osaliselt.
23.Puudub vaidlus, et 31.08.2015 kokkuleppega leppisid hageja ja kostja mh kokku viivise määras 0,2% viivitatud põhivõla summast päevas. On ilmselge, et juhul kui pooled poleks 31.08.2015 kompromissiga saavutanud mh ka kokkulepet viivisemäära osas 0,2% viivitatud põhivõla summast päevas, oleks ka poolte kokkulepe ja kompromiss ning hageja järeleandmised võlasumma suuruse ja selle tasumiseks täiendava tähtaja osas olnud oluliselt teistsugused või poleks kompromissi üldse sõlmitud.
24.Maakohus on viivisenõude vähendamist puudutava kostja taotluse lahendamisel ebaõigesti sisustanud poolte tõendamis- ja põhistamiskohustuse. Maakohtu seisukoht, et hageja peaks lepingujärgse viivise nõudmisel veel täiendavalt põhistama ja põhjendama õiguslikku huvi viivise saamiseks, sh põhivõlast väiksema viivisenõude osas, on ekslik. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Riigikohus on tehingus kokkulepitud viivisemäära kohta leidnud, et viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ega erakordne isegi juhul, kui tegemist oleks tüüptingimusega. Riigikohus on samuti selgitanud, et ka kohtupoolse viivise vähendamise korral pole üldjuhul põhjendatud viivise vähendamine alla nõude seadusega tagatud ulatuse.
5(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-16745
25.Hageja pole kunagi nõustunud sellega, et kostjal puuduks kinnisvara ja sissetulek, mille arvel tasuda hageja ees kohustusi. Kõik kostja väited pooltevaheliste kokkulepete ja kostja kohustute kehtetuse või kostja poolt oma kohustuste täitmata jätmise vabandatavuse kohta on paljasõnalised. Põhjendamatu on ka maakohtu seisukoht, et mida parem on isiku (hageja) majanduslik toimetulek, seda väiksem on tema õiguslik huvi kehtivate ja õiguspäraste rahaliste kohustuste talle täitmise vastu.
26.Maakohus on viivisenõuet lahendades kaldunud kõrvale mõlema poole taotlustest. Kohus on viivisenõudest jätnud rahuldamata ka osa, mida kostja polnud vaidlustanud (viivisearvestuse aluseks oleva ajaperioodi lühendamist ega lõpetamist kostja kohtult ei taotlenud). Kostja seisukoht hageja apellatsioonkaebusele
27.Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus
28.Kostja on esitanud maakohtu otsuse peale 28.04.2016 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja jäeti menetluskulud 60,99% ulatuses kostja kanda. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
29.Maakohus on kostja hinnangul jaganud tõendamiskoormise valesti ja jätnud arvestamata, et praegusel juhul on tõendamise koormis ümber pöördunud. Kostja pidi tõendama asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all ning hageja keeldus tõendamisele kaasa aitamast. Kostja on esile toonud asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele, kuid neid asjaolusid pole kohus käsitlenud. Kohtu seisukoht, et kostja ei ole tehingu tühistamise nõudega pöördunud seaduses sätestatud ajal ja korras kohtu poole, ei ole asjakohane, sest kostja ei olegi väitnud, et tehing oleks tühine. Kostja väidab, et tal pole hageja ees võlatunnistuses toodud võlgnevust ning et kostja pole hagejale kahju tekitanud. Maakohus on asunud seisukohale, et kostja oli hagejale kahju põhjustamisest teadlik, kuid pole seejuures viidanud tõendile, mis väidetavat kahju tõendaks. See, et kostja on 28.08.2015 seletuses arvanud, et ta on eksinud, ei tõenda kahju tekitamist ega ka töölepingu rikkumist. Asjas pole esitatud eeskirju, millest nähtuks, et hageja klientidele ei tohi kaupa enne nende eest tasumist väljastada. Hageja pole ka menetluses väitnud, et tema väidetav kahjunõue kostja vastu oleks seotud kostja 26.08.2015 seletuses nimetatud hageja kliendiga (C OY). Kostja on põhistanud võla puudumise tõenäosust, mistõttu pidi hageja tõendama võla olemasolu.
30.Maakohus on kostja hinnangul jätnud kindlaks tegemata, kas võlg on olemas. Deklaratiivne võlatunnistus, on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega muuda olemasolevat võlasuhet. Asjas ei ole peale deklaratiivse võla ajatamise kokkuleppe esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et kostja on hagejale kahju tekitanud, et tekitatud kahju on just selline, nagu hageja 6(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-16745 väidab ning et kostja vastutab hageja töötajana hageja ees sellise kahju eest. Maakohus on jätnud kindlaks tegemata ka kostja vastutuse alused.
31.Kohus on jätnud ebaõigesti rahuldamata kostja taotluse tõendite kogumiseks ja töölepingu tõendina vastuvõtmiseks. On ilmne, et kostja vastutuse aluseid pole võimalik kindlaks teha ilma töölepingut ja kaupluse kliendihalduri ametijuhendit analüüsimata. Kohus on rikkunud menetlusõiguse normi sellega, et on kohtuotsuses kostjale ette heitnud tõendamise kohustuse täitmata jätmist, samas on kohus ise võtnud kostjalt võimaluse esitada asjas tõendeid võla puudumise kohta. Kõik võla ajatamise kokkuleppes nimetatud väidetavat võlgnevust kajastavad dokumendid saavad olla vaid hageja kui väidetava võlausaldaja valduses ning sel põhjusel on kostja oma tõendamiskoormise täitmiseks esitanud kohtule taotluse tõendite kogumiseks. Kuna hageja on keeldunud selliseid dokumente kohtule esitamast, siis tuleb kostja tõendamiskoormis lugeda täidetuks.
32.Kohus on asunud seisukohale, et poolte vahel sõlmitud võla ajatamise kokkuleppe p-d
2.1.ja 2.2. on oma olemuselt kompromissileping VÕS § 578 lg 1 mõttes. Kostja ei pea maakohtu seda seisukoht õigeks, sest VÕS § 578 eeldused pole täidetud. Samuti on kohus jätnud võtmata seisukoha kostja väite kohta, et hageja on muutnud hagi alust. Kohus ei ole hinnanud ka väidetud kahjuhüvitise vähendamise aluseid. Hageja vastus kostja apellatsioonkaebusele
33.Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
34.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel kostja apellatsioonkaebuse põhjal täies ulatuses tühistada ning saata asi samale maakohutule uueks läbivaatamiseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ning rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
35.Kuivõrd hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse üksnes osas, milles maakohus viivisenõuet osaliselt ei rahuldanud ja jättis menetluskulud 39,01% ulatuses hageja kanda ning viivisenõude põhjendatus ja menetluskulude jaotus sõltuvad muu hulgas põhinõude sissenõutavusest, käsitleb kolleegium esmalt kostja apellatsioonkaebust.
36.Hageja on tuginenud nõuete esitamisel poolte poolt 31.08.2015 allkirjastatud dokumendis sisalduvale võlatunnistusele ja võla ajatamise kokkuleppele (I kd, tl-d 67). Viidatud dokumendi p-s 1.1 on kostja kinnitanud, et tal on hageja ees võlgnevus summas 65 082,85 eurot ja võlgnevus on täies ulatuses sissenõutavaks muutunud, pdes 2.1 ja 2.2 on kostja mh kinnitanud, et tal on hageja ees sissenõutavaks muutunud võlgnevus summas 65 082 ,85 eurot ning kostja kohustub selle tasuma hiljemalt 30.09.2015. Maakohtu tuvastatu kohaselt oli kostja tahteks anda deklaratiivne
7(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-16745 võlatunnistus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vastava järelduse tegemisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kuigi hageja on nõude põhjendamisel viidanud mh VÕS § 30 lg-le 1 (mis kohtupraktikas kujunenud seisukoha järgi reguleerib ainult konstitutiivse võlatunnistuse andmist), ei ole kumbki pooltest menetluses sisuliselt väitnud, et 31.08.2015 kokkuleppes sisalduks kostja konstitutiivne võlatunnistus. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest, isegi kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest. Samuti võib iseenesest nõustuda maakohtu järeldusega, et võla ajatamise kokkuleppe p-d 2.1. ja 2.2. on oma olemuselt kompromissileping VÕS § 578 lg 1 mõttes. Samas, kuivõrd kostja on andnud võla ajatamise kokkuleppes (p-s 1.1) deklaratiivse võlatunnistuse, on kolleegiumi arvates eelduslikult tegu tingimusliku kompromissilepinguga maksetähtaja pikendamise kohta juhuks, kui kohustus on sissenõutav (vt nt Riigikohtu 06.09.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 14).
37.Võlatunnistuse andmise peamiseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutumine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormise ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt Riigikohtu 06.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Samas ei saa kompromissilepingus sisalduva deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ja tulemuseks olla uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine. Seega ei ole nõudest loobumine ja võlatunnistus kompromissi sisuna üldjuhul suunatud kompromissi aluseks olevate algsete kohustuste olemuse muutmisele (vt nt Riigikohtu 06.05.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-15, p 13). Maakohus ei ole osundatud õiguslike aspektidega käesoleva asja lahendamisel piisavalt arvestanud.
38.Pooled ei ole menetluses vaielnud selle üle, et nende vahel oli kuni 31.08.2015 töösuhe ning ka vaidlusalune võla ajatamise kokkulepe on sõlmitud töösuhtest tulenevalt. Nimetatut kinnitab üheselt ka hagile lisatud töölepingu lõpetamise kokkulepe (I kd, tl 8). Võla ajatamise kokkulepe on poolte esitatu põhjal sõlmitud töötaja poolt tööandjale tekitatud väidetava kahju hüvitamiseks, vastava tööandja nõude sissenõudmise lihtsustamiseks. Seega on tegemist töötaja poolt töölepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega. Kuivõrd deklaratiivne võlatunnistus ei ole loonud (kostjale) uut kohustust, tuleb asja lahendamisel kohaldada ka TLS-i sätteid, eelkõige selle seaduse § 72 ning § 74 lg-d 1 ja 2.
39.TLS §-st 72 tuleneb, et töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada VÕS-is ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse seejuures TLS §s 16 sätestatust. Töölepingu rikkumise tagajärjel tööandjale tekitatud kahju eest vastutab töötaja TLS § 74 lg 1 järgi täies ulatuses ainult juhul, kui töötaja on töölepingut rikkunud tahtlikult. Kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest TLS § 74 lg-st 2 lähtuvalt ulatuses, mille
8(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-16745 määramisel arvestatakse samas lõikes loetletud kriteeriume. Hüvitist vähendatakse mh tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Samuti on töötaja vastutusega seonduvat reguleeritud hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingus. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt kahjuhüvitist üksnes juhul, kui kostja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu (VÕS § 104 lg 2 ja TLS § 74 lg-d 1 ja 2). TLS § 74 lg 7 järgi ei saa tööandja kahju hüvitamise nõudmisel tugineda VÕS §-le 138.
40.Kostja on menetluses korduvalt väitnud, et ei ole tööandjal väidetavalt tekkinud kahju eest vastutav, et ta pole kauplusest ise kaupa omastanud ega võimaldanud seda teha ka kolmandatel isikutel. Samuti on kostja väitnud, et kaupluse lattu võisid minna kõik kaupluse töötajad, hankijad ja hageja kliendid ning et tema töökohustuste hulka ei kuulunud laos oleva kauba valvamine ega selle säilimise tagamine. Kolleegiumi hinnangul ei vabastanud võla ajatamise kokkuleppes sisalduv võlatunnistus maakohut kontrollimast, kas kostja on töölepingu rikkumises süüdi. Kolleegiumi arvates on osaliselt ebaõige ka maakohtu seisukoht, et TLS § 72 ei keela töösuhte pooltel sõlmida kokkuleppeid, mille kohaselt üks pool tunnistab, et ta on teisele töölepingu poolele kahju tekitanud ning võtab omaks, et tal on kohustus tekkinud kahju hüvitada. TLS §dest 2 ja 72 lähtuvalt ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada õiguslikult kehtivaks kokkulepet, mille alusel töötaja vastutab tööandjale tekitatud kahju eest enda süüst sõltumata. Maakohtu otsuses käsitletud asjaolud, et pooled lõpetasid töölepingu kokkuleppel ning kostja ei ole töölepingu lõpetamist seaduses sätestatud korras vaidlustanud, ei võimalda kolleegiumi hinnangul teha järeldust oma töökohuste süülise rikkumise kohta kostja poolt.
41.Eelmärgitut arvestades on maakohus jätnud praegusel juhul töötaja varalise vastutuse alused nõuetekohaselt tuvastamata ning otsuse tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamise kohta TsMS § 436 lg 1 ja § 442 nõuetele vastavalt põhjendamata. See tingib maakohtu otsuse tühistamise hageja nõude rahuldamist puutavas osas. Kuigi kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega hageja viivisenõue jäeti osaliselt rahuldamata, tuleb vaidlustatud otsus tühistada kostja apellatsioonkaebuse alusel ka selles osas. Viivisenõude on maakohus jätnud rahuldamata põhjusel, et on otsustanud nõutavat viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel vähendada. Otsus ei ole siiski jõustunud, kuna hageja on lahendi selle osa enda poolt esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtu diskrestsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskrestiooni piire. Kuivõrd viivisenõude olemasolu ja suurus sõltub otseselt põhinõude sissenõutavusest ja suurusest (VÕS § 113 lg 1 esimene lause), ei ole võimalik viivisenõude ja selle võimaliku vähendamise põhjendatuse üle otsustada põhinõudest eraldi.
42.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul käesolevas otsuses esitatud seisukohtadest juhindudes hinnata kostja (kui töötaja) vastutuse aluste olemasolu. Selleks tuleb kindlaks teha, kas kostja on oma töökohustusi süüliselt rikkunud ning kas need
9(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-16745 rikkumised on põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4) võla ajatamise kokkuleppes märgitud kahjuga. Selleks tuleb kohtul esmalt täita eelmenetluse ülesandeid (TsMS § 392) ning anda hagejale võimalus välja tuua, milliste töökohustuste rikkumist hageja kostjale ette heidab ning milles seisneb kostja süü (VÕS § 104) töökohustuste mittetäitmisel. Kostjale tuleb tagada võimalus esitada seejärel omapoolsed vastuväited, samuti tuleb tagada pooltele võimalus esitada tõendeid otsuse käesolevas punktis nimetatud asjaolude kohta. Tõendamiskoormis lasub selles osas primaarselt hagejal. Kostja hoolsuse määra hindamisel kostja kohustuste rikkumise hindamise kontekstis tuleb arvestata TLS § 16 lg-s 2 nimetatud asjaoludega ja neid hinnata. Lõpuks tuleb maakohtul vormistada TsMS § 436 lg 1 ja § 442 nõuetele vastav otsus.
43.Kolleegium lisab, et hageja poolt senises menetluses väidetu kohaselt rikkus töötaja töökohustusi tahtlikult (vt nt ringkonnakohtu 03.10.2016 istungi protokoll, II kd, tl 53/pöördel). Juhul kui kostja tahtlus leiab tuvastamist, vastutab töötaja TLS § 74 lg 1 ning poolte vahel sõlmitud töölepingu p 9.1 alusel rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Juhul kui asja uuel läbivaatamisel leiab tuvastamist, et kostja on rikkunud töökohustusi raske hooletuse või hooletuse tõttu ning esineb põhjuslik seos rikkumiste ja tekkinud kahju vahel, tuleb tõlgendada võla ajatamise kokkuleppe sisu ja hinnata, kas kokkulepe välistab kostja poolt tunnistatud hüvitisnõude (65 082 ,85 eurot) täiendava piiramise TLS § 74 lg-s 2 ja poolte vahel sõlmitud töölepingu p-s 9.1 sätestatu alusel.
44.Maakohus on ebaõigesti kvalifitseerinud võla sissenõudmiskulu hüvitamise nõude, mis võib samuti olla kaasa toonud ebaõige lahendi. Hagi alusena esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) on kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatu ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8). Maakohus on hageja õigusliku käsitlusega nõustudes rahuldanud VÕS § 1131 lg-le 1 tuginedes nõude võla sissenõudmiskulude hüvitamiseks summas 40 eurot. VÕS § 1131 lg 1 reguleerib sissenõudmiskulude hüvitamist majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku poolt. Kolleegiumi hinnangul see säte hageja ja kostja vahelises õigussuhtes ei kohaldu.
45.VÕS § 1 lg 6 järgi on ettevõtja VÕS-i tähenduses isik, kes teeb tehingu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Ringkonnakohtu arvates ei seondu töölepingu alusel töö tegemine töötaja iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Sellist järeldust toetab muu hulgas TLS § 1 lg-tes 1 ja 4 sätestatu. Hageja võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõue võib kuuluda rahuldamisele VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel nende koosmõjus, arvestades VÕS § 113 lg-st 5 tulenevat piirangut. Seega peab hageja tõendama kahju hüvitamise nõude rahuldamise üldisi eeldusi (vt nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15) ning seda, et väidetava rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest on tekkinud talle suurem kahju, kui viivis kompenseerib.
10(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-16745
46.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul õigussuhte ülalesitatud kvalifikatsioonile poolte tähelepanu juhtida ning võimaldama neil avaldada selle kohta arvamus. Samuti tuleb selgitada tõendamiskoormist ning anda hagejale võimalus võla sissenõudmisekulude nõude täiendavaks tõendamiseks.
47.Ringkonnakohtul ei ole võimalik asja praegusel juhul ise sisuliselt lahendada, kuna maakohus on viinud eelmenetluse läbi puudulikult, mille tõttu võivad pooltel olla asja lahendamiseks olulised asjaolud välja toomata ning seisukohad ja tõendid esitamata. Asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise esmakordsel tuvastamisel apellatsiooniastmes rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.
49.Kostja on maakohtule muu hulgas ette heitnud VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 ning § 140 lg 1 kohaldamata jätmist. Ringkonnakohus märgib, et tööandja poolt töötaja vastu esitatud kahju hüvitamise nõude puhul peaksid kahju hüvitamise piirangud tulenema eelkõige TLS § 74 normidest (kui erinormidest) ning kostja viidatud VÕS § 139 ja § 140 sätete (kui üldnormide) kohaldamiseks ei peaks üldjuhul vajadust olema. Lisaks, nagu eelnevalt märgitud, tuleb asja uuel läbivaatamisel vajadusel hinnata, kas kostja ei ole võla ajatamise kokkuleppes (milles sisaldub võlatunnistus) loobunud kahjuhüvitise vähendamist puudutavatest vastuväidetest.
50.Kuivõrd maakohtu otsus tühistatakse ülalmärgitud põhjustel, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda hageja apellatsioonkaebuse väiteid. Hageja poolt nõutava viivise vähendamise üle tuleb vajadusel otsustada maakohtul asja uuel läbivaatamisel. Samuti määrab maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest uuesti menetluskulude jaotuse (TsMS § 173 lg 3).
51.Kuivõrd asi saadetakse maakohtule tervikuna uueks läbivaatamiseks, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda kostja apellatsioonkaebuses sisalduvaid etteheiteid, mis puudutavad tõendite väidetavat ebaõiget või puudulikku hindamist ning faktiliste asjaolude väära tuvastamist. TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel.
52.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal
11(12)
Tsiviilasi nr: 2-15-16745
Jõustunud Riigikohtu 28.03.2017 otsuses toodud muudatustega
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2016. a otsuse resolutsioon muutmata, arvestades käesoleva otsuse õiguslikke põhjendusi.