TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi V.O vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 18. aprilli 2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
7253,98 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood 14304235), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema Kostja: V.O (isikukood XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjali juurde TV Bank AB (publ.) Eesti filiaali 13. veebruaril 2025 esitatud nõude ümberarvestus.
2.Keelduda TV Bank AB (publ.) Eesti filiaali 13. veebruaril 2025 esitatud tagasimaksete väljavõtte ja maksekorralduse asja materjali juurde võtmisest.
3.Tühistada Pärnu Maakohtu 18. aprilli 2024 otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata TV Bank AB (publ.) Eesti filiaali põhinõude 1535,17 eurot, intressinõude 300,56 euro, sissenõutavaks muutunud viivise nõude 186,03 euro ja sissenõudmiskulu nõude 5 euro ulatuses, samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi nimetatud osas rahuldada ja jätta maakohtus kantud menetluskuludest 30% V.O ja 70% TV Bank AB (publ.) Eesti filiaali kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata, kuid muuta selle põhjendusi.
4.1.Rahuldada TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi osaliselt.
4.2.Mõista V.O-lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja 28. veebruari 2025 seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõlg 1535,17 eurot, intress 300,56 eurot ja viivis 186,03 eurot, samuti sissenõudmiskulu 5 eurot.
4.3.Mõista V.O-lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja viivis põhivõlalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 1. märtsist 2025 kuni kohustuse täitmiseni.
4.4.Jätta rahuldamata TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali nõue mõista V.O-lt välja põhivõlg 3637,42 eurot, intress 74,56 eurot, sissenõutavaks muutnud viivis 417,30 eurot, sissenõudmiskulu 45 eurot ja haldustasu 23,60 eurot.
5.Rahuldada TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali apellatsioonkaebus osaliselt.
6.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 30% ulatuses V.O ja 70% ulatuses TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (pank, hageja) esitas 27.11.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse V.O (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 6083,83 eurot. Kuna makseettepanekut ei õnnestunud kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada, anti asi üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
2.Hageja esitas 23.01.2024 hagiavalduse (täpsustatud 20.02.2024), milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja lepingust tuleneva põhivõla 5172,59 eurot, intressi 375,12 eurot, haldustasu 23,60 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutnud viivise 603,33 eurot ja viivise 19,90% aastas alates 24.01.2024 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 28.11.2022 tarbijakrediidilepingu nr 713271230. Lepingu sõlmimisel kinnitas kostja nõustumist laenulepingute üldtingimustega ja tema poolt enne lepingu sõlmimist esitatud andmete tõesust ja täielikkust. Lepingu krediidikulukuse määr oli 26,65% ja intressimäär 19,9% aastas (0,055% päevas). Viivisemäär loeti võrdseks intressimääraga.
2-23-147731
4.Kostjal jäid osaliselt või täielikult tasumata 10.03.2023, 10.04.2023 ja 10.05.2023 osamaksed, mistõttu saatis hageja 08.06.2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse. Hageja andis kostjale võla tasumiseks täiendava tähtaja kuni 22.06.2023. Kuna kostja võlga ei tasunud, ütles hageja lepingu 23.06.2023 üles.
5.Kostja sai lepingu alusel laenu 5000 eurot, millele lisandus lepingutasu 250 eurot. Kostja kohustus saadu tagastama maksegraafiku alusel 72 kuu jooksul alates 10.01.2023. Kostja tegi makseid 10.01.2023–10.02.2023 kokku 301 eurot, millest 77,41 eurot arvestati laenu põhiosa katteks. Kostjal on ajavahemiku 10.03.2023 kuni 23.06.2023 eest intressi võlg 375,12 eurot ja lepingu haldamise tasu võlg 23,60 eurot (4 × 5,90). Samuti võlgneb kostja hagejale alates 24.06.2024 viivise 19,90% aastas. Võlaõigusseaduse (VÕS) 113 2 lg 1 ja lg 2 ning lepingu üldtingimuste punkti 3.7 alusel on hagejal õigus nõuda sissenõudmiskulu 50 eurot, sh 29.08.2023 kiri 25 eurot, 04.09.2023 kiri 5 eurot, 13.10.2023 kiri 5 eurot ja muud makseviivitusega tekkinud kulud (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, kontaktandmete otsingu ja päringu kulud, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni ja e-maili teel, võlgnikule tehtavate kõnede kulu ja võlanõude avaldamisega tehtud kulud) 15 eurot. Kostja seisukoht
6.Kohus võttis hagiavalduse 27.02.2024 menetlusse ja toimetas hagimaterjalid koos kirjaliku vastuse nõudega kostjale kätte 04.03.2024 e-posti teel. Kostja kohtule ei vastanud. Maakohtu otsus ja põhjendused
7.Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja märkis, et kostjal menetluskulud puuduvad.
8.Maakohtu otsuse kohaselt sõlmisid pooled 28.11.2022 tarbijakrediidilepingu nr 713271230. Leping on tühine, kuna krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
9.Maakohus viitas VÕS §-le 4034 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) §-le 49 ning selgitas, et krediidiandja peab enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust ja teiseks seda ka tegelikult hindama, et veenduda, et tarbija on krediidivõimeline.
10.Kohus kohustas hagejat 04.01.2024 määrusega esitama kogu informatsiooni vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta ning kõik sellekohased tõendid ja selgitas, et kui hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta informatsiooni ei esita, järeldab kohus, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Kohus selgitas ka, et nimetatud informatsiooni ja ümberarvestuse esitamata jätmisel võib kohus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata.
11.Hageja nõudis laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtet, kuid ei ole kostja krediidivõimet adekvaatselt hinnanud. Kostja konto väljavõttest nähtub, et kostja oli saanud sissetulekut üksnes kolmel kuul X OY-lt (laenutaotluse kohaselt kostja tööandja), kusjuures viimane 28.10.2022 makse oli lõpparve. Hageja oleks pidanud hindama, kas kostja sissetulekuallikas on eelduslikult püsiv. Samuti nähtub konto väljavõttelt, et kostjal oli erinevaid laenukohustusi ning ta mängis hasartmänge. Hageja oleks pidanud olema kostja sissetulekute ja kohustuste kontrollimisel hoolsam ja küsima rohkem informatsiooni. Arusaamatuks jääb, millel põhines hageja hinnang, et kostja on usaldusväärne laenuvõtja ja
2-23-147731 veendumus, et ta suudab krediidi oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta.
12.Kuna kostja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet on leping osaliselt tühine kokku lepitud intressi osas ja intressimääraks loetakse VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, mis oli lepingu sõlmimise ajal 0%. Seega ei olnud krediidiandjal õigust intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja hagejale muid tasusid (VÕS § 4034 lg 7 teine lause).
13.Sellises olukorras peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtule ei ole esitatud ka ümberarvestusi, kuigi kohus juhtis sellele hageja tähelepanu 04.02.2024 määruses.
14.Hagiavalduse kohaselt ütles hageja lepingu 23.06.2023 üles. Hageja tugines lepingu üldtingimuste punktile 8.1., mille kohaselt peavad lepingu alusel teisele poolele edastatavad teated olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tahteavaldust sisaldavad teated peavad olema kirjalikus vormis või edastatud digitaalselt allkirjastatuna. Lepingu p 8.2. kohaselt loetakse teade kättesaaduks, kui see on üle antud allkirja vastu; kui teade on saadetud postiga lepingu eritingimustes näidatud aadressil ja postitamisest on möödunud viis kalendripäeva; kui teade on saadetud poole eritingimustes näidatud e-posti aadressil – saatmisele järgneval tööpäeval. Vajadusel võib pank edastada teateid tähitud kirjaga postiasutuse kaudu. Ülesütlemise teate puhul ei piisa vaid selle tõendamisest, et kiri saadeti. Sellega vastuolus olev hageja tüüptingimus on tühine. Hageja ei ole tõendanud, et kostja sai lepingu ülesütlemise teate kätte, kuigi kohus sellise ettepaneku tegi. Seega ei ole lepingut kehtivalt üles öeldud.
15.Täitmata on ka ülesütlemise materiaalsed eeldused, kuna lepingu tühisuse tõttu ei pidanud kostja hagejale peale põhiosa muid makseid tegema. Kostja on maksnud hagejale kokku 301 eurot ja tal ei olnud hageja poolt lepingu ülesütlemisel võlga. Kuna leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei saa hageja nõuda ka viivist. Apellatsioonkaebus
16.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
17.Kaebuse kohaselt on maakohtu otsus vastuoluline, põhjendamata ega tugine asjas esitatud tõenditele. Samuti on otsus üllatuslik. Hagimaterjalid toimetati kostjale kätte, kuid kostja ei esitanud hagiavaldusele vastuväiteid.
18.Hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtteid rikkunud ja esitas selle kohta nii selgitused kui ka tõendid. Kostja märkis oma laenutaotluses igakuiseks sissetulekuks 2000 eurot ja finantskohustusteks 300 eurot. Hageja kontrollis kostja varalist seisundit ja regulaarset sissetulekut konto väljavõttelt, mille kohaselt oli kostja keskmine palk 1710,30 eurot ja olemasolevad kohustused 214,93 eurot. Kuna taotletava laenuga lisandus kohustusi 131,35 eurot kuus, jäi kostjale veel 1364,02 eurot. Seega oli kuumakse jõukohane. Hageja tegi päringud ka Krediidiinfosse ja Krediidiregistrisse ning tuvastas, et kehtivad ja varasemad maksehäired puudusid. Seega kogus ja kontrollis hageja enne lepingu sõlmimist kostja majandusliku seisu kohta teavet.
2-23-147731
19.Maakohus ei toonud välja, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud ega andnud tähtaega ümberarvestuse esitamiseks.
20.Hagi tulnuks igal juhul osaliselt rahuldada sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt seaduses sätestatud intressi ulatuses. Vastustaja seisukoht
21.Ringkonnakohus toimetas apellatsioonkaebuse ja selle menetlusse võtmise määruse kostjale kätte nende saatmisega e-posti aadressile XXX. Kostja kinnitas kirja kättesaamist 12.06.2024. Kohus loeb kostja kättesaamiskinnituse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3111 lg 5 alusel piisavaks. Kuna kõnealune e-posti aadress vastab kostja poolt digitaalselt allkirjastatud laenulepingus märgitud e-posti aadressile, ei ole kohtul alust kahelda dokumendi kättesaamise kinnituse saatjas.
22.Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuse osas oma seisukohta.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
23.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja põhinõude 1535,17 eurot, intressinõude 300,56 euro, sissenõutavaks muutunud viivise nõude 186,03 euro ja sissenõudmiskulu nõude 5 euro ulatuses. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi nimetatud osas. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus lõppjärelduses muutmata, kuid muuta tuleb selle põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
24.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte vahel 28.11.2022 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Samuti nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et hageja rikkus kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.
25.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
2-23-147731
26.Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 18).
27.Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust sisuliselt ja piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika).
28.VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 23). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tuleb vaidluse korral VÕS § 403 4 lg 13 kohaselt tõendada krediidiandjal.
29.Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Hageja viitab apellatsioonkaebuses sellele, et kontrollis kostja varalist seisundit ja regulaarset sissetulekut konto väljavõtte põhjal, mille kohaselt oli kostja keskmine netopalk 1710,30 eurot ja olemasolevad kohustused 214,93 eurot, samuti kontrollis hageja, kas kostjal on kehtivaid maksehäireid, mida ei olnud. Arvestades eelkirjeldatud kohustusi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel, ei ole see aga piisav. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks ei ole piisav konto väljavõtte formaalne kontroll. Tarbija krediidivõimelisuses tuleb veenduda sisuliselt (KAVS § 49 lg 4).
30.Hageja ei ole ka apellatsioonkaebuses selgitanud, millel põhines tema veendumus, et kostja suudab krediidi oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust
2-23-147731 varast tagasi maksta. Seejuures ei ole hageja ümber lükanud maakohtu poolt tuvastatut, et arvelduskonto väljavõttest nähtub, et kostjal ei olnud lepingu sõlmimise ajal kehtivat töösuhet. Hageja esitatud andmetel (dtl 51–76) ei olnud kostjal juunis ega juulis 2022 töist sissetulekut. Juunis 2022 sai kostja töötutoetust 244,92 eurot. Kostja tööandja X OY tegi kostjale väljamakse 2022 augustis 776,27 eurot, septembris 2168,98 eurot, oktoobris 190,24 eurot ja oktoobris veel 1995,42 eurot, seejuures on viimase väljamakse juurde märgitud, et tegemist on lõpparvega. Novembris 2022 ei ole kostjal sissetulekut olnud. Seega oli kostja saanud kuuest kuust ebaregulaarses suuruses sissetulekut kolmel kuul, kusjuures kontoväljavõtte alusel pidi hagejal tekkima kahtlus, kas kostja sissetulek on enam püsiv (KAVS § 49 lgl 1 p 1 ja lg 3 p 1). Hageja viide, justkui oleks kostja keskmine netopalk olnud 1710,30 eurot, on saadud eksitaval viisil, jagades saadud töötasu üksnes nende kuudega, millal seda on makstud ja jättes arvestamata kuudega, millal kostja töist tulu ei teeninud (KAVS § 49 lg 3 p 2). Hageja esitatud tõendilt nähtub seegi, et kostja kuue kuu kogukulud ületasid tema kuue kuu kogutulusid. Hageja ei ole esile toonud, et ta oleks kontrollinud ka kostja majapidamiskulude suurust (KAVS § 49 lg 1 p 4) ega võtnud arvesse muid olulisi tarbija krediidivõimelisust mõjutavaid asjaolusid (KAVS § 49 lg 1 p 6). Nimelt nähtub kostja konto väljavõttest seegi, et kostja teeb regulaarseid kulutusi hasartmängudele. Eeltoodust tulenevalt on hageja küll täitnud teabe saamise kohustust, kuid ei ole täitnud kohustust teha mõistlikke pingutusi, et hinnata tarbija krediidivõimelisust. Ilma kogutud andmeid mõistliku hoolsusega kontrollimata ei ole võimalik teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Seejuures ei mõjutanud hageja kontrollikohustust see, et kostja oli laenutaotluses kinnitanud, et tema esitatud andmed vastavad tõele ja on täielikud.
31.Seega on õige maakohtu järeldus vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakkohtust erinevale seisukohale.
32.Ekslik on ka hageja viide, nagu oleks maakohtul tulnud teha hageja kasuks tagaseljaotsus, kuna kostja ei ole hagiavaldusele vastuväiteid esitanud. TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. See tähendab, et ka juhul, kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima, kas nõude aluseks olev leping kehtib. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 25–26). Siinsel juhul ei ole hagi õiguslikult põhjendatud, kuna hageja rikkus kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
33.Maakohus selgitas õigesti, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu ei võlgne kostja hagejale peale laenu põhiosa muud kui intressi seaduses sätestatud määras, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. VÕS § 403 4 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Krediidiandja peab seega ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole üksnes juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (vt ka RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 24). Seega tulnuks maakohtul anda hagejale võimalus esitada oma sissenõutavaks muutunud nõude terviklik arvestus. Ilma sellise arvestuseta ei saanud maakohus hinnata, millises ulatuses võib hageja
2-23-147731 nõue olla põhjendatud. Seejuures on arusaamatu maakohtu otsuses märgitu, nagu oleks maakohus juhtinud sellele tähelepanu oma 04.02.2024 määruses. Tsiviilasja materjalis nimetatud kuupäevaga määrust ei ole. Samuti ei ole maakohus juhtinud hageja tähelepanu ümberarvestuse esitamise vajalikkusele oma muudes korraldavates määrustes. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole hageja kohtult sellist nõuet saanud. Maakohus on rikkunud sellega menetlusõiguse norme, jättes asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata (TsMS § 392 lg 1) ja see on viinud ebaõige lahendi tegemiseni. Ringkonnakohus andis seetõttu hagejale 06.02.2025 ümberarvestuse esitamiseks võimaluse. Hageja esitas ümberarvestuse 13.02.2025. Ringkonnakohus võtab selle TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel asja materjali juurde.
34.Hageja esitas 13.02.2025 ka maksekorralduse laenu kostjale väljamaksmise kohta ja Exceli tabeli kostja tehtud tagasimaksete kohta (dtl 203–205). Ringkonnakohus keeldub maksekorralduse ja tagasimaksete tabeli asja materjali juurde võtmisest. Ringkonnakohus lahendab apellatsioonkaebuse üldjuhul maakohtus esitatud asjaolude ja tõendite alusel, välja arvatud juhul, kui uute tõendite vastuvõtmist õigustab mõni TsMS § 652 lg-s 3 nimetatud asjaolu. Selliseid asjaolusid nende tõendite puhul ei esine.
35.Hageja esitatud ümberarvestusest (dtl 207–213) nähtub, et hageja nõuab kostjale makstud 5000 euro tagastamist kooskõlas lepingus kokkulepituga 72 kuu jooksul alates 10.01.2023. Seejuures tegi kostja tagasimakseid 10.01.2023–10.02.2023 kokku 301 eurot (vt hageja 20.02.2024 menetlusdokument), mis on ümberarvestuses arvestatud laenu põhiosa ja seaduses sätestatud määras intressi katteks, vastavalt 270,38 eurot ja 30,62 eurot. Hageja märkis oma 13.02.2025 menetlusdokumendis, et juhul, kui kohus leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, esitab ta lepingu täitmise nõude ja palub rahuldada hagi VÕS § 108 lg 1 alusel. Hageja palub mõista kostjalt välja lepingu alusel saadud 4729,62 eurot (5000 – 270,38) ja lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud seaduses sätestatud määras intressi 33,44 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja viivise lepingujärgses määras 19,9% aastas (0,055% päevas) alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palub kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulu 50 eurot.
36.Hageja ümberarvestatud nõue on põhjendatud osaliselt. Lepingu ülesütlemise kehtivuseks ja sellest tulenevate tagajärgede tekkimiseks peavad täidetud olema nii formaalsed (eelkõige avalduse esitamine teisele poolele VÕS § 195 lg 1 järgi) kui materiaalsed eeldused (eelkõige ülesütlemise alus VÕS § 416 lg 1 järgi). Siinsel juhul tuvastas maakohus, et hageja ei ole tõendanud, et kostja sai lepingu ülesütlemise teate kätte ja järeldas sellest, et lepingu ülesütlemine ei ole seega formaalsete eelduste täitmata jätmise tõttu kehtiv. Maakohus selgitas seejuures Riigikohtu praktikale (RKTKo 25.04.2012, 3-2-1-151-11, p 12) viidates, et hagejal ei olnud õigust tugineda kostjale ülesütlemisavalduse saatmisel tüüptingimustele, mille järgi loetakse teade laenusaajale kättetoimetatuks selle edastamisega. Muid andmeid teate saatmise kohta hageja ei esitanud. Hageja ei ole oma apellatsioonkaebuses neid maakohtu järeldusi vaidlustanud. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 ei ole ringkonnakohtul seetõttu alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kuna maakohus tuvastas, et lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused on täimata, on ülesütlemisavaldus toimetu ja tähtsust ei oma hageja viide sellele, et lepingust taganemise materiaalsed eeldused võisid olla täidetud.
37.Eeltoodust tulenevalt ei ole tarbijakrediidileping lõppenud ja sellest tulenevad kohustused ei ole tervikuna sissenõutavaks muutunud. VÕS § 108 lg 1 kohaselt saab hageja nõuda kostjalt lepingust tuleneva võla tasumist aga üksnes osas, milles kostja on oma laenu tagastamise kohustust rikkunud. Osas, milles kohustus ei ole sissenõutavaks muutunud, ei saa
2-23-147731 hageja täitmist nõuda. Samuti saab hageja nõuda kostjalt VÕS § 4034 lg 7 esimese lause alusel VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi tasumist. VÕS § 94 lg 1 kohaselt loetakse intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Intressimäärad on olnud alates 01.01.2023 2,50%, alates 01.07.2023 4%, 01.01.2024 4,50%, alates 01.07.2024 4,25% ja alates 01.01.2025 3,15%. Hageja ümberarvestusi arvestades on kostjal seega tekkinud saadud laenu tagastamise kohustus, mis on käesoleva otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud, järgmiselt: Kuupäev Jääk Põhiosa Intress § 94 Osamakse 10.01.2023 5000 69,44 10,3500 79,79 10.02.2023 4930,56 69,44 10,2063 79,65 10.03.2023 4861,11 69,44 10,0625 79,51 10.04.2023 4791,67 69,44 9,9188 79,36 10.05.2023 4722,22 69,44 9,7750 79,22 10.06.2023 4652,78 69,44 9,6313 79,08 10.07.2023 4583,33 69,44 15,2625 84,71 10.08.2023 4513,89 69,44 15,0313 84,48 10.09.2023 4444,44 69,44 14,8000 84,24 10.10.2023 4375,00 69,44 14,5688 84,01 10.11.2023 4305,56 69,44 14,3375 83,78 10.12.2023 4236,11 69,44 14,1063 83,55 10.01.2024 4166,67 69,44 15,6250 85,07
38.Seejuures on põhiosast täidetud esimesed kolm osamakset ja 62,05 eurot neljandast (kokku 270,38 eurot) ning intressist on tasutud kolm esimest osamakset (30,62 eurot). Hageja esile toodud asjaolude kohaselt ei ole kostja lepingust tulenevaid kohustusi pärast 10.02.2023 täitnud ja vastupidist ei ole esile toonud ka kostja. Kostja võlgneb hagejale 28.02.2025 seisuga seega kokku 1835,72 eurot, sh põhivõlg 1535,17 eurot ja intress 300,56 eurot. Nimetatud summa tuleb VÕS § 396 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista. Seda ületavas osas jääb hageja nõue rahuldamata.
39.Ka hageja viivisenõue on põhjendatud üksnes osaliselt. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista iseenesest viivise võlgniku vastu viivisenõude tekkimist. VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja tugineb põhjendamatult lepingus kokku lepitud viivisemäärale, mis on 19,9% aastas.
40.Kooskõlas VÕS § 4034 lg-ga 7 ja § 415 lg-ga 1 ei saa viivisemäär vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel jääda kehtima suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud määras. Kuna pooled ei ole siinsel juhul leppinud kokku, et nad sooviksid viivisemäärale kohaldada intressimäära, tuleb võlasuhtele kohaldada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära. Hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue on 28.02.2025 seisuga seega 186,03 eurot, mis kujuneb järgmiselt:
41.Kooskõlas TsMS § 367 sätestatuga tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.03.2025 kuni kohustuse täitmiseni.
42.Hageja nõue sissenõudmiskulude hüvitamiseks on põhjendatud osaliselt. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista iseenesest seadusest tuleneva sissenõudmiskulu hüvitamise nõuet, kui nõude esitamise muud eeldused on täidetud. Hageja palub mõista kostjalt välja sissenõudmiskulu 50 eurot VÕS § 113 2 lg 2 p 3 alusel. Kuna hageja ja kostja vahel sõlmitud leping kehtib, ei ole hagejal aga õigust nõuda sissenõudmiskulude hüvitist viidatud sätte alusel. See säte reguleerib majandus- või kutsetegevuses tegutseva võlausaldaja sissenõudmiskulu nõuet pärast lepingu lõppemist. Lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Seejuures on võlausaldajal õigus nõuda hüvitist ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse (VÕS § 1132 lg 1).
43.Hageja esitatud tõendite kohaselt nõudis ta kostjalt võla tasumist 29.08.2023 hagihoiatuses (dtl 80), 04.09.2023 korduvas võlateatises (dtl 81) ja 13.10.2023 hagihoiatuses (dtl 82). Kohus tuvastas ülal, et kostjal oli hageja ees võlg juba alates 10.04.2023. Seega on hageja saatnud kostjale vähemalt ühe tasuta meeldetuletuskirja ja tal on VÕS § 113 2 lg 1 alusel õigus sissenõudmiskulu 5 euro hüvitamisele.
44.Kuna VÕS § 4034 lg-st 7 kohaselt ei võlgne kostja hagejale muid tasusid, jääb maakohtu otsus muutmata osas, millega hageja haldustasu väljamõistmise nõue jäi rahuldamata.
45.Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, tuleb muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Nii maa- kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad vastavalt hagi rahuldamise ulatusele 30% ulatuses kostja ja 70% ulatuses hageja kanda (TsMS § 163 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lg 3 ja 5 alusel kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (vt ka RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-142-15 p 21). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.