Eesistuja Inna Ombler, liikmed Janika Kallin ja Orvi Koik
Kriminaalasi
Martin Repinski süüdistuses KarS § KarS § 2172 lg 1, KarS § 209 lg 2 p 2, KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 21. augusti 2024 otsus üldmenetluses
Apellant
Riigiprokurör Alan Rüütel
Prokurör
Alan Rüütel
Määruskaebuse esitaja
Vandeadvokaat Kristjan Tuul
Süüdistatav Kaitsja Kannatanu
Martin Repinski, isikukood 38608062221, elukoht XXX; Eesti Vabariigi kodanik, emakeel vene keel, kõrgharidusega, töökoht X OÜ, varem kriminaalkorras karistamata Vandeadvokaat Kristjan Tuul, lepinguline kaitsja Eesti Vabariik Riigikogu Kantselei kaudu, volitatud esindaja Kaido Jõgeva Jõhvi vald Jõhvi Vallavalitsuse kaudu, lepinguline esindaja vandeadvokaat Allan Valk
RESOLUTSIOON
Tühistada Harju Maakohtu 21. augusti 2024 otsus osaliselt järgmiselt:
Martin Repinski õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2 järgi. 1 / 59
Kannatanu Eesti Vabariigi Riigikogu kantselei tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises Martin Repinski vastu varalise kahju eluasemekulude hüvitamisega seotud nõudes summas 12 119, 56 eurot.
3.Menetluskulude otsustuse osas, millega mõisteti Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks välja 49 826, 80 eurot kohtueelses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:
1.Tunnistada Martin Repinski süüdi KarS § 209 lg 2 p 2 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust.
2.Jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel Martin Repinskile mõistetud ja kandmisele kuuluv vangistus täielikult tingimisi kohaldamata, juhul kui Martin Repinski ei pane 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
3.Kannatanu Eesti Vabariigi Riigikogu Kantselei tsiviilhagi 12 119, 56 euro nõudes seoses Martin Repinskile eluasemekulude hüvitamisega saata uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
4.Mõista Martin Repinskilt riigituludesse välja teise astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha 1329 eurot.
5.Mõista Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks kohtueelses ja kohtueelses menetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks välja 32 826, 80 eurot. Ülejäänud osas, s.o summas 17 000 eurot, jätta valitud kaitsjale makstud tasu M. Repinski kanda.
Riigiprokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.
Martin Repinski kaitsja määruskaebus jätta rahuldamata.
8.Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.
9.Mõista Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks 1831,42 eurot koos käibemaksuga. Välja mõistetud menetluskulu tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest. Kui rahaline nõue pole täies ulatuses tähtajaks täidetud suunatakse see täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Makseinfo koos arvelduskonto ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 2 / 59
1-22-5295
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Prokuratuur esitas Martin Repinskile süüdistuse ja ta anti kohtu alla usalduse kuritarvitamises (KarS § 2172 lg 1), ametiisiku poolt toime pandud kelmuses (KarS § 209 lg 2 p 2) ning ametiisiku poolt toime pandud omastamises isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse (KarS § 201 lg 2 p-d 1 ja 3).
2.Harju Maakohtu 21.08.2024 otsusega üldmenetluses (terviktekst tehti pooltele kättesaadavaks 13.09.2024) mõisteti M. Repinski KarS § 2172 lg 1, KarS § 209 lg 2 p 2 järgi õigeks.
3.KarS § 201 lg 2 p-d 1 ja 3 järgi esitatud süüdistuses mõisteti M. Repinski õigeks seoses kütuse tankimistega 27. novembril 2021, 1. detsembril 2021, 3. detsembril 2021, 5. detsembril 2021,
26.detsembril 2021, 17. detsembril 2021, 20. detsembril 2021 ja 4. veebruaril 2022. Süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi lõpetati menetlus KrMS § 274 lg 1 alusel seoses kütuse tankimisega 26. märtsil 2022, kuna süüdistatava tegevus võib vastata väärteo tunnustele.
4.Kannatanu Jõhvi Valla (Jõhvi Vallavalitsuse kaudu esitatud) tsiviilhagi M. Repinski vastu varalise kahju nõudes jäeti läbi vaatamata ja selgitati kannatanule, et tal on õigus esitada sama nõue uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.
5.Maakohus võttis vastu kannatanu Eesti Vabariigi Riigikogu Kantselei loobumise tsiviilhagist M. Repinski vastu kahjunõudes summas 98 eurot 68 senti ning lõpetas selles osas menetluse. Kannatanu tsiviilhagi M. Repinski vastu varalise kahju nõudes summas 12 602 eurot 54 senti jäeti läbi vaatamata ja selgitati kannatanule, et tal on õigus esitada sama nõue uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.
6.Maakohus rahuldas kaitsja taotluse mõista riigilt süüdistatava kasuks välja osutatud õigusabi eest 64 844,13 eurot, millest maakohus ei pidanud põhjendatuks 15 017,33 eurot. Maakohus pidas põhjendatuks mõista Eesti Vabariigilt M. Repinski kasuks välja kohtueelses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks 49 826, 80 eurot. Kaitsja esitas 20.09.2024 maakohtule taotluse parandada 21.08.2024 kohtuotsuse resolutsiooni punktis 8 ja kohtuotsuse punktides 215, 217, 222 esinevad arvutusvead ning mõista Eesti Vabariigilt M. Repinski kasuks välja 56 443 eurot ja 10 senti. Harju Maakohus jättis 30.09.2024 määrusega rahuldamata kaitsja taotluse kohtuotsuses vigade parandamiseks. Maakohus põhjendas, miks kohus ei ole teinud kaitsja näidatud arvutusvigu. Kohus ei nõustunud kaitsjaga, et kuigi kaitsja taotles 22.05.2024 süüdistatava kasuks kokku 64 844,13 euro (käibemaksuga) menetluskulu hüvitamist, pidanuks kohus omal initsiatiivil Fintesco OÜ-le väljastatud arvete pinnalt lähtuma arvete kogusummast koos käibemaksuga. Maakohus märkis, et kohus ei saa mõista omal algatusel välja suuremaid kulutusi, kui on taotletud menetluskulude hüvitamise taotluses.. Samuti on kohtuotsuses toodu välja see osa menetluskulust, mida kohus ei pidanud põhjendatuks.
7.Eesti Vabariigilt mõisteti kannatanu Jõhvi valla kasuks välja 7579 eurot 86 senti maakohtu menetluses valitud esindajale makstud tasu katteks, mis kanda see summa Jõhvi Vallavalitsuse arvelduskontole nr EE251010552019821006.
8.Tunnistajate kohtuistungil osalemisega seotud sõidukulu jäeti riigi kanda. 3 / 59
1-22-5295
SÜÜDISTUS
9.KarS § 2172 lg 1 järgi esitati M. Repinskile süüdistus usalduse kuritarvitamises kokkuvõtvalt järgnevas. M. Repinski oli Jõhvi valla vallavanem 26. juunist 2018 – 4. aprillini 2019. Tolleaegse vallavanemana vabastas M. Repinski avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 87 lg 4 alusel („Teenistusest vabastamine ametniku soovil“) teenistusest kolm ametnikku: 1) 13. märtsi 2019. a käskkirjaga nr 17.1-1.1/73 vallasekretär PL ja määras maksta hüvitist teenistusest vabastamisel kuue kuupalga ulatuses, s.o 14 400 eurot. PLle arvestati ametist lahkumisel kuupalka 1028,57 eurot ja puhkusekompensatsiooni 2135,30 eurot. Lisaks lahkumishüvitisele maksis Jõhvi Vallavalitsus PL eest sotsiaalmaksu 5796,08 eurot ja tööandja töötuskindlustust 140,51 eurot; 2) 15. märtsi 2019. a käskkirjaga nr 17.1-1.1/77 sotsiaalteenistuse juht ST ja määras maksta hüvitist teenistusest vabastamisel kuue kuupalga ulatuses, s.o 13 200 eurot. STle arvestati ametist lahkumisel kuupalka 1152,38 eurot ja puhkusekompensatsiooni 3560,91 eurot. Lisaks lahkumishüvitisele maksis Jõhvi Vallavalitsus ST eest sotsiaalmaksu 5911,38 eurot ja tööandja töötuskindlustust 143,31 eurot; 3) 20. märtsi 2019. a käskkirjaga nr 17.1-1.1/83 finantsjuhi asetäitja EB ja määras maksta hüvitist teenistusest vabastamisel kuue kuupalga ulatuses, s.o 12 000 eurot. EBle arvestati ametist lahkumisel kuupalka 1028,57 eurot ja puhkusekompensatsiooni 2135,30 eurot. Lisaks lahkumishüvitisele maksis Jõhvi Vallavalitsus EB eest sotsiaalmaksu 5101,13 eurot ja tööandja töötuskindlustust 123,66 eurot.
3.detsembrist 2018 – 31. augustini 2019 kehtinud Jõhvi valla ametiasutuste palgajuhend ei näinud ette ametniku enda soovil ametist lahkumise korral ATS-i sätetest erinevate või täiendavate hüvitiste maksmist. Ajavahemikul 13. märts 2019 – 20. märts 2019 määras Martin Repinski oma käskkirjades ametist lahkunutele (PL, EB ja ST) seaduses lubatust kõrgemad rahalised hüvitised, mille tulemusel maksti Jõhvi vallale kuuluvatest rahalistest vahenditest ebaseaduslikult 13. märtsil 2019 PLle 14 400 eurot; 15. märtsil 2019 STle 13 200 eurot ja 20. märtsil 2019 EBle 12 000 eurot, kokku 39 600 eurot. Lisaks hüvitistele maksis Jõhvi vald 2019. a „Palk ja maksud 2019“ (http://palk.crew.ee/2019/kalkulaator.html) kalkulaatori alusel 39 600 euro pealt sotsiaalmaksu 13 068 eurot ja tööandja töötuskindlustusmaksu 316,80 eurot. Seega on M. Repinski käskkirjade alusel ebaseaduslikult Jõhvi valla varadest välja makstud lahkumishüvitisteks 39 600 eurot, sotsiaalmaksuks 13 068 eurot ja töötuskindlustusmaksu 316,80 eurot. Seega rikkus M. Repinski vallavanemana 13. märtsist 2019 – 20. märtsini 2019 varaliste huvide järgimise kohustust, käsutades ebaseaduslikult temale usaldatud Jõhvi valla rahalisi vahendeid, millega tekitas Jõhvi vallale kahju kokku summas 52 984,80 eurot. KarS § 121 p 2 järgi on suur kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot. Seega ületas süüdistuses toodud M. Repinski tegevusega tekitatud kahju suurt ulatust. Sellise käitumisega pani M. Repinski toime seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise ja teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju, olles ametiisikuks
4 / 59
1-22-5295 KarS § 288 lg 1 ja korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 lg 1 tähenduses, s.o KarS § 217 2 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
10.KarS § 209 lg 2 p 2 järgi esitati M. Repinskile süüdistus ametiisiku poolt toime pandud kelmuses kokkuvõtvalt järgnevas. Vabariigi Valimiskomisjoni 28. märtsi 2019. a otsuse nr 94 p 82 kohaselt registreeris Vabariigi Valimiskomisjon M. Repinski Riigikogu XIV koosseisu liikmeks. Seega oli M. Repinski Riigikogu liige alates 28. märtsist 2019 ning ametiisik KarS § 288 lg 1 ja KVS § 2 lg 1 tähenduses. Riigikogu liikme staatuse seaduse (RKLS) § 31 lg 2 näeb ette, et Riigikogu liikmele, kes rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete järgi elab väljaspool Tallinna ja Tallinnaga piirnevaid kohaliku omavalitsuse üksusi, makstakse tema sooviavalduse alusel eluasemekulude hüvitamiseks iga kuu summa, mille suurus on 20% Riigikogu liikme ametipalgast. Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise korra punkt 2 järgi on Tallinnaga piirnevateks kohaliku omavalitsuse üksusteks on Harku, Jõelähtme, Kiili, Rae, Saku, Saue ja Viimsi vald. 31. mai 2019. a avalduses märgib M. Repinski Riigikogu Kantselei finantsosakonnale, et tema rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress on KKK Ida-Virumaa.
14.detsembril 2020 ostis M. Repinski 1/2 kaasomandi korteriomandist aadressil XXX Viimsi vald. Korteriomandi müügilepingu kuupäeval läks korteriomand üle M. Repinski valdusesse ning M. Repinski asus nimetatud korteriomandisse elama. Seega elab M. Repinski alates detsembrist 2020 piirkonnas, millele RKLS § 31 lg 2 sätestatud korra alusel eluasemekulude hüvitise maksmist ei kohaldata. M. Repinski esitas endiselt Riigikogu Kantselei finantsosakonnale eluasemehüvitise saamiseks LRga sõlmitud üürilepingud ning perioodil 1. jaanuarist 2021 kuni 1. märtsini 2022 maksis Riigikogu Kantselei finantsosakond M. Repinskile eluasemekulude eest hüvitist: 1) 2) 3) 4) 5) 6) 7) 8) 9)
)
)
)
)
)
Kuupäev 4. jaanuar 2021 1. veebruar 2021 1. märts 2021 1. aprill 2021 6. mai 2021 1. juuni 2021 1. juuli 2021 2. august 2021 1. september 2021 1. oktoober 2021
Summa
Selgitus RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 1/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 2/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 3/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 4/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 5/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 6/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 7/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 8/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 9/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 10/21
4. november 2021
879,89
RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 11/21
1. detsember 2021
879,89
RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 12/21
3. jaanuar 2022
879,89
RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 1/22
1. veebruar 2022
879,89
RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 2/22
Kokku:
12 119,56 eurot
5 / 59
1-22-5295 Eluasemekulude hüvitise saamiseks esitas M. Repinski ajavahemikul 28. märts 2019 kuni 1. märts 2022 Riigikogu Kantselei finantsosakonnale üürilepingud korteriomandile, mis asub aadressil KKK, Tallinn. Üürilepingud on sõlmitud LRga:
20.märtsil 2019, perioodiks 1. aprill 2019 – 30. juuni 2019, üürisumma 2340 eurot, s.o 780 eurot kuus;
27.juunil 2019, perioodiks 1. juuli 2019 – 31. detsember 2019, üürisumma 4680 eurot, s.o 780 eurot kuus;
4. jaanuar 2020, perioodiks 1. jaanuar 2021 – 30. juuni 2020, üürisumma 2340 eurot, s.o 780 eurot kuus;
1. november 2020, perioodiks 1 november 2020 – 30. aprill 2021, üürisumma 5160 eurot, s.o 860 eurot kuus;
1.mail 2021, perioodiks 1. mai 2020 – 31. oktoober 2021, üürisumma 5160 eurot, s.o 860 eurot kuus;
1. november 2021, perioodiks 1. november 2021 – 30. aprill 2022, üürisumma 5340 eurot, s.o 890 eurot kuus.
Perioodil 1. aprill 2019 kuni 1. märts 2022 ei ole M. Repinski arvelduskontolt nimetatud korteriomandiga seoses ühtegi ülekannet ega makset teostatud. Aadressil KKK, Tallinn elab LR poeg, AR, kes maksab oma ema arvelduskontole korteris elamise eest ka üüri. Oma kirjeldatud jätkuva teoga lõi M. Repinski ametiisikuna Riigikogu Kantseleile teadvalt ebaõige ettekujutuse selle kohta, et ta üüris ja elas Riigikogu liikmena perioodil 4. jaanuar 2021 kuni 1. märts 2022 aadressil KKK, Tallinn ning et ta maksis eelnimetatud üürilepingus oleva üürisumma, millega tekitas Eesti Vabariigile kahju 12 119,56 eurot.
11.KarS § 201 lg 2 p-d 1 ja 3 järgi esitati M. Repinskile süüdistus ametiisiku poolt toime pandud omastamises isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse kokkuvõtvalt järgnevas. Vabariigi Valimiskomisjoni 28. märtsi 2019. a otsuse nr 94 p 82 kohaselt registreeris Vabariigi Valimiskomisjon Martin Repinski Riigikogu XIV koosseisu liikmeks. Seega oli M. Repinski Riigikogu liige alates 28. märtsist 2019 ning ametiisik KarS § 288 lg 1 ja KVS § 2 lg 1 tähenduses. Riigikogu Kantselei majandusosakonna poolt väljastati 8. aprillil 2021 Riigikogu liikmele M. Repinskile AS-i Olerex kliendikaart nr ***6773 (7084272101906773). Kliendikaardi kättesaamise kinnituses nõustus M. Repinski kütuse kliendikaardiga tehtud kulutusi käsitlema Riigikogu liikme tööga seotud sõidukuludena. Vastavalt Bolt Technology OÜ andmetele on M. Repinski registreerinud ennast Bolt’i juhina alates novembrist 2021. M. Repinski on tankinud kütust Riigikogu liikme tööga mitteseonduvalt. Täpsemalt kasutas M. Repinski ajavahemikul 27. november 2021 kuni 26. märts 2022 eelmainitud kliendikaarti Bolt’i taksoteenuse osutamiseks ning temale mittekuuluva sõiduauto tankimiseks, kokku vähemalt 459,49 liitrit diislit 581,66 euro eest: 6 / 59
1-22-5295
olles Bolt Technology OÜ logide kohaselt osutamas Bolt taksoteenust alljärgnevalt mainitud tanklate lähiümbruses, tankis M. Repinski temale väljastatud AS-i Olerex kliendikaarti kasutades: o 27. novembril 2021 kell 3.20 82,45 euro eest 67,18 l diislit Olerex AS-i Viimsi tanklast; o 1. detsembril 2021 kell 15.31 63,45 euro eest 52,93 l diislit Olerex AS- Viimsi tanklast; o 3. detsembril 2021 kell 8.33 76,15 euro eest 63,52 l diislit Olerex AS Tondi tanklast; o 05.12.2021 kell 1:36 78,45 euro eest 65,44 l diislit Olerex AS Harkujärve tanklast; o 26.12.2021 kell 17:48 28,40 euro eest 25,15 l diislit Olerex AS Jõhvi ATM tanklast;
olles Bolt Technology OÜ logide kohaselt osutamas Bolt taksoteenust, tangiti M. Repinskile väljastatud AS-i Olerex kliendikaarti kasutades 17. detsembril 2021 kell 16.05 67,39 euro eest 56,55 l diislit Olerex AS-i Aseri tanklas, kui M. Repinski aktsepteeris Bolt taksoteenuse väljakutse kell 15.54 aadressile, mis asub eelmainitud tanklast 123 km, s.o umbes 1 h 24 min kaugusel;
olles Bolt Technology OÜ logide kohaselt osutamas Bolt taksoteenust, tangiti M. Repinskile väljastatud AS-i Olerex kliendikaarti kasutades 20. detsembril 2021 kell 8.22 59,78 euro eest 50,16 l diislit Olerex AS-i Jõhvi ATM tanklas, kui M. Repinski aktsepteeris Bolt taksoteenuse väljakutse kell 8.23 aadressile, mis asub eelmainitud tanklast 161 km, s.o umbes 1 h 55 min kaugusel;
olles Bolt Technology OÜ logide kohaselt osutamas Bolt taksoteenust, tangiti M. Repinskile väljastatud AS-i Olerex kliendikaarti kasutades 4. veebruaril 2022 kell 8.19 26,91 euro eest 20,17 l diislit Olerex AS-i Jõhvi ATM tanklas, kui M. Repinski aktsepteeris Bolt taksoteenuse väljakutse kell 7.46 aadressile, mis asub eelmainitud tanklast 165 km, s.o umbes 2 h kaugusel;
Olerex AS-i Ikla tankla turvakaamera videosalvestiste kohaselt sõitis M. Repinski 26. märtsil 2022 kella 22.26 ajal Olerex AS-i Ikla tanklasse Mercedes-Benz’iga reg. nr CCC ning tankis seal teist tanklasse sõitnud Mercedes Benz’i reg. nr OOOOO, s.o autot, mille roolis ta ise ei viibinud 98,68 euro eest 58,39 l diislit.
Kirjeldatud jätkuva teoga pani M. Repinski ametiisiku ning isikuna, kes varem on toime pannud kelmuse, toime omastamise enda ja kolmanda isiku kasuks perioodil 27. november 2021 kuni 26. märts 2022, kasutades talle väljastatud AS-i Olerex kliendikaarti, millega kaasneb Riigikogu liikmele kütusekulude hüvitamine, Riigikogu liikme tööga mitteseotud sõitudeks, millega tekitas Eesti Vabariigi Riigikogu Kantseleile kahju vähemalt 581,66 eurot.
12.M. Repinski KarS § 2172 lg 1 järgi õigeksmõistmist põhjendas maakohus kokkuvõtlikult järgnevalt.
7 / 59
1-22-5295 M. Repinski oli Jõhvi valla vallavanem 26.06.2018 kuni 4.04.2019. Vallavanemana allkirjastas M. Repinski kolme lahkumisavalduse esitanud ametniku ‒ PL, ST ja EB ‒ teenistusest vabastamise käskkirjad, millega määrati maksta ametnikele hüvitis kuue kuupalga ulatuses. Jõhvi vallavalitsuse kulu ametnike teenistusest vabastamisel moodustas kokku 52 984 eurot. Maakohtu hinnangul ei teinud M. Repinski ei PLle, STle ja EBle makstava hüvitise suuruse (kuude arvu) otsuseid omal initsiatiivil ja üksi, vaid sai nõu ja soovitusi vallavalitsuse töötajatelt. Ka lahkuvad ametnikud ise tegid endast oleneva võimalikult suurema hüvitise saamiseks. Hüvitise maksmise arutas M. Repinski läbi finantsosakonna juhataja KOga ja õigusnõuniku SPga, personaliküsimused NAga. Hüvitiste lõplikud ja täpsed arvutused tegi finantsosakond, kes maksis need ka ametnikele välja. M. Repinski sai välja makstud summadest teada kahtlustuse esitamisel. Maakohus leidis, et uuritud tõendite kohaselt soovisid kolme ametniku lahkumist pärast 2018. aasta võimu vahetust volikogu koalitsioon kui ka vallavalitsus. Seega ametnike teenistusest vabastamisel ja hüvitiste maksmisel valla eelarvest ei olnud tegemist M. Repinski isiklikust erahuvist lähtuva plaani või vaenu või volikogusse kuulunud NO erahuvide järgmisega. Töösuhte lõpetamised lähtusid valla avaliku funktsiooni täitmise huvist ja valla eelarves oli hüvitiste maksmiseks vajalik raha olemas. Jõhvi vallas on olnud ametnike teenistusest vabastamisel sarnane hüvitiste maksmise praktika varemgi. Praegusel juhul valitud lahendus ametnikele hüvitist maksta lähtus inimlikust ja säästvaimast viisist nii ametnike kui valla huvides. Maakohus arvestas KarS § 2172 lg 1 koosseisu puhul rakendatavat saldopõhimõtet. EB lahkumise järel vähenes finantsteenistuse koosseis ja perioodil 21.03.2019 kuni 1.01.2021 ei pidanud vald tasuma EB töötasu 2000 (tööandja kuluna 2676) eurot. Seega oli EB teenistusest vabastamisele järgneva 19 kuu valla kokkuhoid 56 000 eurot. Uuritud tõenditest ei saa järeldada, et M. Repinskil oli vähemalt kaudne tahtlus 40 000 suuruse varalise kahju tekitamise osas ‒ ta tegi ettepanekud kuudes, mitte summades, teadmata palkade ja muude hüvitiste väljamaksmisega kaasnevaid tööandja kulusid. Kokkuvõtvalt jõudis maakohus järeldusele, et M. Repinskile KarS § 217 2 lg 1 järgi etteheidetava usalduse kuritarvitamise teo süüteokoosseis ei ole täidetud. Maakohus leidis, et isegi kui süüteokoosseis oleks täidetud, on M. Repinski süü välistatud, kuna ta oli vältimatus keelueksimuses KarS § 39 lg 1 tähenduses.
13.M. Repinski KarS § 209 lg 2 p 2 järgi õigeksmõistmist põhjendas maakohus kokkuvõtlikult järgnevalt. Kohus ei andnud hinnangut prokuröri väitele, kas M. Repinski oleks pidanud oma rahvastikuregistri kannet muutma, sest seda ei heidetud ette süüdistuses. Kohtu hinnangul kinnitavad tunnistaja LR ja süüdistatava ütlused, et M. Repinski üüris KKK korterit ja tasus üüri sularahas, mida teadsid ka JR ja AR. Kohus luges tõendatuks, et M. Repinski võis aeg-ajalt käia KKK korteris ja võis seal ka ööbida, sh süüdistuses toodud ajaperioodil, kui M. Repinskil oli kasutada Viimsi vallas asuv ridaelamu. Kohus peab usutavaks, et kuivõrd Viimsi korter vajas 2021. aasta alguses sisustamist, võidi aeg-ajalt perega käia KKK tn üürikorteris. Kohus pidas võimalikuks et tunnistajad ei pruukinud märgata, et süüdistatav käis KKK tn korteris. Kohus pidas usaldusväärseks KKK tn korteris elava tunnistaja ARi kohtus antud ütlusi, et M. Repinski võis läbi astuda korterist ja põhjendusi kohtueelsel menetlusel antud erinevate ütluste kohta. Prokurör ei põhjendanud veenvalt, miks peaks süüdistatava ja tunnistajate R. ja JR ütlusi pidama ebausaldusväärseks. 8 / 59
1-22-5295
Maakohus leidis, et RKLS § 31 lg-s 2 sätestatud hüvitamise kord ei sätesta, mitu päeva aastas peaks rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete järgi väljaspool Tallinna elav Riigikogu liige üürikorteris elama, või et ta ei võiks omada Tallinnas või selle lähistel kinnisvara. Ainsaks summaliseks piirkriteeriumiks eluaseme kulude hüvitamisel on 20 % ametipalgast ja kehtiv kord ei suuna saadikut leidma soodsaimat varianti. M. Repinski kelmuses õigeksmõistmise tingib asjaolu, et kaudsed tõendid ei võimalda teha tõsikindlat järeldust, et sündmused leidsid väljaspool mõistlikku kahtlust aset nii, nagu kirjeldatakse süüdistusaktis.
14.M. Repinski KarS § 201 lg 2 p-d 1 ja 3 järgi õigeksmõistmist põhjendas maakohus kokkuvõtlikult järgnevalt. 27.11., 1.12, 3.12., 5.11.2021 Riigikogu liikme kütusekaardiga seotud omastamise osas tuvastas maakohus, et tangitud kütusest kulus M. Repinskile etteheidetavate taksosõitude peale kokku 88,01 eurot, mis jääb alla 200,01 euro ega võimalda isikut KarS § 201 järgi vastutusele võtta. Samuti ei saa maakohtu hinnangul heita M. Repinskile ette, et ta Bolt taksosõite tehes ja valijatega selliselt kohtudes, kasutas Riigikogu kaardiga tangitud kütust tööga mitteseotud sõitudeks. 17.12., 20.12.2021 ja 4.02.2022 Jõhvis ja Aseris M. Repinskile väljastatud Riigikogu liikmete kütusekaardiga seotud tankimiste puhul, mis leidsid aset ajal, kui M. Repinski ise osutas Tallinnas taksoteenust, ei leidnud väljaspool mõistlikku kahtlust tõendamist, et M. Repinski oleks andnud kellelegi kütusekaardi või lubanud seda mõnel oma lähedasel kasutada. Samuti pole esitatud tõendusteavet, kas kolmandale isikule anti kütusekaart Riigikogu tööga mitteseonduvateks sõitudeks. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada M. Repinski kasuks. 26.03.2022 tankimises 98,68 euro ulatuses tunnistas süüdistatav end süüdi, kuid vara väärtus jääb alla 200,01 euro ega võimalda KarS § 201 järgi omastamises teda süüdi mõista. Kohus lõpetas selle teo osas KrMS § 274 lg 1 alusel menetluse seoses sellega, et süüdistatava tegevus 26.03.2022 võib vastata väärteo tunnustele.
APELLATSIOON
15.Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni riigiprokurör A. Rüütel, kes taotleb otsuse tühistamist täies ulatuses ning uue otsuse tegemist ja M. Repinski süüdimõistmist ning karistamist kõigis süüks arvatud tegudes; süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmist ja kannatanute tsiviilhagide läbivaatamist. Maakohtu otsus tuleb tühistada KrMS § 338 p 1, 2, 3 alusel. Kriminaalmenetlusõigust on rikutud KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses, sest kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Apellant taotleb tunnistada usaldusväärseks tõendiks tunnistaja KK kohtueelses menetluses 15.12.2021 e-kirjaga edastatud märkmed. Apellandi arvates on arusaamatu, miks maakohus leidis, et kohtueelses menetluses oleks pidanud tunnistajat kõnealuste märkmete osas täiendavalt üle kuulama. 9.12.2021 andis tunnistaja kohtueelsel menetlusel ütlusi, viidates ka kõnealustele märkmetele. Täiendavast ülekuulamisest poleks olnud kasu, sest see oleks tähendanud vaid märkmete teksti ümber tõstmist ülekuulamise protokolli. Märkmed on usaldusväärsed. Neist nähtub, millal need on kirja pandud, kuigi tunnistaja on e-kirjas ekslikult märkinud, et märkmetes kirjeldatu leidis aset 2020, aga tegelikult toimusid sündmused 2019. Lisaks taotleb apellant võtta tõendina vastu maakohtu 19.04.2023 koostatud jälitustoimingu protokoll koos DVD-ga, mille maakohus jättis täiendava tõendina vastu võtmata KrMS § 286 1 lg 2 9 / 59
1-22-5295 p 2 alusel. Apellandi väitel ei saanud prokuröril süüdistusakti koostamise hetkel olla tõsikindlat teavet, et võivad eksisteerida 2018. aastast pärit vestlused M. Repinski ja AV vahel, milles käsitletakse mh Jõhvi Vallavalitsuse personaliküsimusi ja NO. KarS § 2172 lg 1 järgi taotleb prokurör mõista M. Repinski süüdi järgmise põhjendusega.
16.M. Repinski oli 26. juunist 2018 – 4. aprillini 2019 Jõhvi vallavanem ning märtsis 2019. a sundis kuldse käepigistuse kattes kolm Jõhvi valla ametniku töölt lahkuma. Oma tahtmise sai M. Repinski läbi selle, et pakkus kõigile ametnikele 6 kuud hüvitist, kui nad on nõus allkirjastama avalduse omal soovil teenistusest lahkumiseks. M. Repinski allkirjastas vallavanemana käskkirjad, millega vabastas ametnikud teenistusest ning määras maksta hüvitist teenistusest vabastamisel kuue (6) kuupalga ulatuses, kokku 39 600 eurot. Lisaks hüvitistele maksis Jõhvi vald 2019. a „Palk ja maksud 2019“ (http://palk.crew.ee/2019/kalkulaator.html) kalkulaatori alusel 39 600 euro pealt sotsiaalmaksu 13 068 eurot ja tööandja töötuskindlustusmaksu 316,80 eurot. Seega on M. Repinski käskkirjade alusel ebaseaduslikult Jõhvi valla varadest välja makstud lahkumishüvitisteks 39 600 eurot, sotsiaalmaksuks 13 068 eurot ja töötuskindlustusmaksu 316,80 eurot. Seega rikkus M. Repinski vallavanemana 13. märtsist 2019 – 20. märtsini 2019 varaliste huvide järgimise kohustust, käsutades ebaseaduslikult temale usaldatud Jõhvi valla rahalisi vahendeid, millega tekitas Jõhvi vallale kahju kokku summas 52 984,80 eurot. 3. detsembrist 2018 – 31. augustini 2019 kehtinud Jõhvi valla ametiasutuste palgajuhend ei näinud ette ametniku enda soovil ametist lahkumise korral ATS-i sätetest erinevate või täiendavate hüvitiste maksmist.
17.Nõustuda ei saa maakohtuga (otsuse p 62), et PL, ST ja EB soovisid töölt lahkuda töökliima muutuse tõttu. Puuduvad tõendid, et ametnikud oleksid esitanud lahkumisavalduse. Juurde tuleks vaadata ka IS ja RB vabastamist, kes ei esitanud ka sooviavaldust töölt lahkumisest. Ettepaneku lahkumiseks ja hüvitise saamiseks tegi M. Repinski. Asjaolu, kas keegi on kaalunud ametist lahkumist, ei tähenda, et vabastamised olid seaduslikud ja vabatahtlikud, sest kõik tunnistajad ütlesid, et neid sunniti ametist lahkuma.
18.Nõustuda ei saa järeldusega, et M. Repinski ei teinud hüvitiste kuude arvu otsuseid üksi ja omal initsiatiivil, vaid sai eelnevalt nõu vallvalitsuse töötjatelt ja ka ametnikud tegid endast oleneva võimalikult suurema hüvitise saamiseks (otsuse p 71). Kohtu etteheidet lahkuvatele ja enda eest seisvatele ametnikele ja nende lähedastele võimalikult suurema hüvitise saamiseks, ei saa pidada õigeks. PLst soovis M. Repinski vabaneda juba 2018. suvel, mida tõendab jälitustoimingu protokoll, mida maakohus vastu ei võtnud, ja millest nähtub, et P-nimeline isik pidi esimesena lahkuma. Seega oli M. Repinskil soov inimestest vabaneda kindlasti varem, kui ta pidas väidetavat nõu teiste vallavalitsuse töötajatega.
19.Nõustuda ei saa maakohtuga, et M. Repinski rääkis ametnike lahkumisele eelnevad asjaolud läbi õigusnõuniku SPga kui ka finantsosakonna juhataja KOga (otsuse punkt 77). KOga vestluse osas on loogikaviga, kuivõrd EB tuli võtta lepinguga uuesti tööle, et teha lõpuni aruanded. Sellise vestluse toimumisel, oleks KO eelduslikult öelnud, et EB on ainuke, kes neid aruandeid oskab teha. Selle asemel sunniti EB lahkuma ametist ning vormistati sama palgaga hiljem uuesti tööle, et ta teeks enda aruanded lõpuni.
20.Eluliselt usutav ei ole, et hüvitiste täpsed ja lõplikud arvutused tegi lõpuks finantsosakond, kes maksis ka summad ametnikele välja ja süüdistatav sai täpsetest summadest teada alles siis, kui politseis talle kahtlustust tutvustati (otsuse punkt 79). Vallavanemana pidi süüdistataval olema teadmine vallavalitsuse töötajate töötasust. Tekib kahtlus, kas M. Repinski siis arutles nii täpselt asjaolusid KOga, kui ta isegi ei teinud selgeks, palju olemasolevast palgafondist kulu tekib. 10 / 59
1-22-5295 Kohtuga ei saa nõustuda, et M. Repinski ütlused, kellega ja kuidas ta hüvitise suurustest ja riskidest rääkis, on usaldusväärsed (otsuse p-d 80,81), sest süüdistatava ütlused on vastuolus prokuröri avaldatud jälitustoimingu protokolliga. Analüüsides süüdistatava ütlusi kogumis, on need ennast õigustavad, paljasõnalised ja ebausaldusväärsed.
21.Kohtu väide, et süüdistatava jaoks ei olnud hüvitise ja preemia terminid arusaadavad, mistõttu ta oli õigustatud teatud osas hüvitis maksma, on põhjendamatu ja vastuolus kogutud tõenditega. Selle lükkab ümber kohtvaidlustes viidatud M. Repinski allkirjastatud 16.08.2018 käskkiri nr 17.1.-1.1/, millega vabastati ametist JN, kes sai tulemusliku töö eest kolme kuupalga ulatuses hüvitist (kaitseakti tõend nr 6). Seega oli M. Repinskil juba 16.08.2018 teadmine, kuidas vormistada käskkirja, kui soovitakse tulemusliku töö eest maksta hüvitist ametist lahkujale.
22.Meelevaldne on väide, et prokuratuur on ka sarnaseid ametist vabastamisi teinud. Tegemist on täiesti erineva olukorraga. Viidatud asjas vabastas peaprokurör kaks ringkonnaprokuröri ametist ATS § 95 alusel. See, et hiljem tehti kompromiss halduskohtus, millega muudeti käskkirjade vabastamise alust ja maksti hüvitist, ei ole võrdsustav käesoleva kaasuse tehioludega. M. Repinski olekski pidanud ametnikud vabastama sarnasel alusel kui ta tõesti arvas, et nad ei vasta nõuetele, mitte pakkuma neile seadusest mittetulenevat hüvitist.
23.Prokurör ei suuda tuvastada, millel põhineb kohtu seisukoht, et valitud lahendus, mida süüdistatavale kuriteona ette heidetakse, lähtus tegelikult kõige inimlikumast ja säästvaimast viisist ja seda nii ametnike kui ka valla huvides. Igasugune tööõigus kaotab enda mõtte kui inimesi võib lihtsalt ähvarduste ja sunniga panna kirjutama avaldusi ametist lahkumiseks. Nõustuda saab, et juhtidel peabki olema õigus oma meeskonda komplekteerida, aga selleks peavad olema seaduslikud vahendid.
24.Kohus pole analüüsinud, mis oleksid need alternatiivsed käitumised, mis oleks igal juhul toonud kaasa mingid hüvitised, kuid selliseid hüvitisi ületav osa ei oleks täitnud KarS § 217 2 lg 1 objektiivse koosseisu eeldust ehk poleks ületanud 40 000 eurot. Näiteks tuleks ametnikele pakkuda teist tööd, kui ta enam ei vasta olemasoleva ameti nõutele, mida ei tehtud. Samuti ei toonud M. Repinski ühtegi tõsiselt võetavat argumenti, miks oli vaja ametnikud oma kohalt vabastada.
25.Kohus eksis tõendite hindamisel järeldusega, et perioodil, mil EB teenistuses enam polnud (s.o 21. märtsist 2019 kuni raamatupidaja ametikoha lõplikult koondamiseni 1. jaanuarini 2021) ei pidanud Jõhvi vald tasuma EB töötasu 2000 eurot, mis tööandja kuluna oli 2676 eurot, mis moodustas valla jaoks rahalise kokkuhoiu teenistusest vabastamisele järgneva 19 kuu jooksul üle 56 000 euro (otsuse p 92). See koondatud ametikoht ei olnud EB ametikoht ja seega pole võimalik luua seost EB töölt lahkumise ja koondatud raamatupidaja ametikoha vahel või väita, et see tõi kaasa vallale mingi säästu.
26.Nõustuda ei saa maakohtuga, et M. Repinskil puudus vähemalt kaudne tahtlus usalduse kuritarvitamise koosseisu tunnuseks oleva suure varalise kahju ehk vähemalt 40 000 eurot tekitamiseks, sest M. Repinski tegi hüvitiste ettepanekud ametnikele üksnes kuudes, mitte konkreetsetes summades, teadmata numbriliselt palkade suurust ja muid tööandja kulusid, mis hüvitiste väljamaksmisega kaasnesid, ega pidanud võimalikuks Jõhvi valda kahjustamist (otsuse p 93). Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-28-05 p 9 leiti, et ametiisiku poolt oma ametiseisundi raames lepingu allkirjastamine on käsitatav tehingu tegemisena KVS § 24 mõttes isegi juhul, kui lepingu sõlmimise on eelnevalt otsustanud või heaks kiitnud mõni muu ametiisik või organ. Ka sellises olukorras ei ole lepingu allkirjastamine taandatav tehniliseks protseduuriks, vaid tähendab 11 / 59
1-22-5295 kontrollfunktsiooni teostamist. Seega ei saa asi taanduda sellele, et vallavanem on lihtsalt kummitempel, kes mõtlemata allkirjastab käskkirju. Pole eluliselt usutav, et pikaaegse poliitiku ja eraettevõtjana ei näinud M. Repinski ette, et kolme inimese ametist vabastamine võib koos maksudega tekitada kulu vähemalt 40 000 eurot. Kui KOga oleks väidetav vestlus toimunud, oleks M. Repinski kulu teada saanud.
27.Nõus ei saa olla, et M. Repinski oli keelueksimuses (otsuse punktid 94-97, 99-101). Käesolevas asjas saab luua võrdluse Riigikohtu lahendiga 3-1-1-92-13. Nimelt oli M. Repinskil selge, et ta ametnikest vabaneb juba 2018.a suvel, mil ta AVga suheldes ütles, et P vallandatakse esmajärjekorras. Sama kinnitavad ka KK ütlused ning tema märkmed. Riigikohus käsitles keelueksimust lahendis nr 4-23-3193 (p 19-20) selgitades, millal on inimene keelueksimuses. Nõustuda ei saa maakohtu tuvastatuga, et M. Repinski pöördus õigusnõuniku poole juriidilise hinnangu saamiseks. Samuti on M. Repinski allkirjastanud varasem korrektselt käskkirja 2018. aastal JN osas. Seega ei saa öelda, et 2019. aastal puudusid M. Repinskil teadmised, millistel alustel ametnikele on võimalik hüvistist maksta. Järelikult oli keelueksimus juba asjakohaste sätete ja enda käskkirjade selgekstegemisega välditav. KarS § 209 lg 2 p 2 järgi taotleb prokurör mõista M. Repinski süüdi järgmise põhjendusega.
28.Lühidalt seisnes süüdistus selles, et M. Repinski esitas teadvalt ebaõigeid andmeid Riigikogu Kantseleile selle kohta, et ta üüris, elas ja maksis üüri perioodil 4. jaanuar 2021 – 1. märts 2022 Lasnamäel asuva KKK korteri eest ning selliselt tekitas kahju Eesti Vabariigile 12 119,56 eurot. Maakohtu seisukohad ei tugine kogutud tõenditele ega ole motiveeritud, mistõttu tuleb M. Repinski tunnistada süüdi KarS § 209 lg 2 p 2 järgi.
29.Prokuratuur ei nõustu, et maakohus ei pea andma hinnangut, kas M. Repinski oleks pidanud oma rahvastikuregistri kannet muutma (otsuse punkt 104). Süüdistuse kohaselt märkis M. Repinski juba 31.05.2019. a avalduses, et tema rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress on KKK, Ida-Virumaa. Faktiliselt on tuvastatud, et see registrikanne ei saanud olla tõene, kuivõrd tegemist on M. Repinski endisele abikaasale kuuluva korteriga, aga sel ajal elas M. Repinski koos juba uue elukaaslasega. Pärast seda, ei teavitanud M. Repinski kordagi Riigikogu Kantseleid, et tema elukoht oleks muutunud. Kohtuvaidlustes märkis prokurör, et üheselt polegi aru saada, kus väidetavalt M. Repinski elas, aga fakt on see, et ta on rikkunud Riigikohtu lahendist 5-23-28 (p 9) tulenevat põhimõtet ning seda ilmselgelt selleks, et saada põhjendamatult kuluhüvitist. Tegemist polnud süüdistuse täpsustamisega ei täiendamisega, vaid viitega, et selline tegevus on varem saanud hinnangu Riigikohtult.
30.Nõustuda ei saa maakohtuga (otsuse p 119), et süüdistatava poolt korteri üürimise, üüri tasumise ja korteri kasutamise asjaolusid ei mõjuta see, kas sama korteri eest tasus üürileandjale midagi ka tema poeg, sest pole tavapäratu, et üürileandja võtab korteri kasutamise eest tasu korraga mitmelt inimeselt, kellel on õigus korterit kasutada. Kohus tugines ka üürileandja LR ütlustele, et tema poeg võis aeg-ajalt korteris ööbida, mis oli tema kui üürileandja tingimus. Prokuratuur ei pea seda eluliselt ega ka tõendite pinnalt usutavaks. Nimelt pole üheski üürilepingus kirjas tingimust, et korter on jagatav kellegi kolmandaga. Samuti pole tõenditega kooskõlas põhjendus üürisumma jooksvaks tõstmiseks seoses kommunaalkulude tõusuga, sest vaadates LR pangakonto väljavõtet (pangakonto XXXXXXXXXXXXXXXXXXX ), siis on selge, et kogu perioodil pole kommunaalmaksetes mingit suurt muutust toimunud. Seega oli LR põhjendus üüri tõstmise kohta selge vale.
12 / 59
1-22-5295
31.Prokuratuur ei nõustu maakohtuga, et on usutav, et süüdistatav andis korteri üüriraha sularahas üle (otsuse p 122-125). Kui vaadata LR pangakontot, siis on tuvastatav, et talle makstakse üüri veel teistelt inimestelt. Nii teeb talle ülekandeid IV SSS asuva korteri eest. Näiteks 09.07.2020. a on makse nimetatud isiku poolt, mille selgitus on arenda-35 euro 06.2020 KOHTLA-JARVE SSS. SSS eest on sarnased maksed kogu vaadeldaval perioodil ehk ligi 2 aastat. Samuti on näha, kuidas JM on teinud LRle ülekandeid selgitusega Kvartira summades 150-240 eurot. Seega on selgelt tuvastatav, et tegelikult maksid inimesed tihti LRle korteri eest üüri just ülekannetega, mitte sularahas. Arvestades LR tavapärast käitumist, pole usutav, et äkitselt tekkis tal mõte ja soov saada hoopis sularahas üüri.
32.Maakohtu järeldustega ei saa nõustuda selles, et M. Repinski ja tema abikaasa kasutasid KKK tn korterit, kuid tunnistajad ei pruukinud seda märgata. Puuduvad tõendid, et väidetava üürimise perioodil M. Repinski tegelikult korterit kasutas. Viited „valge karbi“ elamistingimustele ei ole veenvad, kahte seina ei värvita päevi ega nädalat. Tänapäeva värvid kuivavad kiirelt ja ruum on samal päeval kasutuskõlblik. Keegi ei näinud M. Repinskit KKK tänaval. AR ütlused on selles osas ebausaldusväärsed. Kogumis on tegemist loogikaveaga, sest AR maksis KKK korteri eest üüri kuus 350 eurot ja M. Repinski lõpus isegi 890 eurot. Seega teenis LR Lasnamäe 2-toalise korteri eest ligi 1240 eurot kuus. Arvestades kommunaalide kulusid kuni 150 eurot, teenis üürileandja igakuiselt 1090 eurot, millise summa eest võib saada merevaatega korteri Tallinnas, Noblessneris. AR makseid emale ei saa lugeda „raha hoiule panemiseks“. LR kontolt nähtub, et tegelikult kulutas ta mitmel korral sisuliselt kogu kontol oleva raha arvete peale ise ära – nii näiteks oi 30.06.2019 kontol vaid 59 senti ja pärast seda on LR oma Suurbritannia kontolt kandnud Eesti kontole 2163 eurot. Näiteks 30.09.2020 oli kontol vaid 16, 51 eurot. Seega ei saa olla tõene väide, et LR kogus ja hoidis oma poja raha enda kontol, sest ta kulutas need summad tegelikult ära.
33.Nõustuda ei saa maakohtuga, et usutav on, et M. Repinski elas süüdistuse perioodil Jõhvis, PPP, ema korteris, sest ta valiti Riigikokku Ida-Virumaa piirkonnast (otsuse p 133). Prokuratuuri arvates tegi M. Repinski sellise rahvastikuregistri kande vaid selleks, et tal säiliks Jõhvi valla volikogus koht.
34.Prokuratuur ei pea LR ja AR ütlusi usaldusväärseks ega nõustu maakohtuga, et prokuratuur ei ole veenvalt nende ütluste ebausaldusväärsust põhjendanud (otsuse p-d 136-141). JR ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks seetõttu, et eluliselt pole usutav, et ta käis Viimsist Lasnamäele lapsi vannitamas. Lapsi saab pesta ka duši all või nt plastmassist vannis. Pealegi elati enne Viimsi ridaelamusse kolimist hoopis Pirital. Samuti ei ole usaldusväärsed ega eluliselt usutavad M. Repinski ütlused, et ta üüris privaatsuse otsimise tõttu KKK tn korterit. See korter ei vastanud tema seatud tingimustele, sest asus piirkonnas, kus suurem osa elanikest on Keskerakonna valijad ning vähetõenäoline, et privaatsus oleks tagatud.
35.Nõustuda ei saa maakohtuga, et M. Repinski kasutas perioodil kuni 4.01.2021 KKK tänava korterit, sest eelnevate üürilepingute osas ei ole süüdistust esitatud (otsuse p 141). Süüdistuse perioodi valis prokurör põhjusel, et alates 2021. jaanuarist puudus alus uskuda, et M. Repinskil oli vaja või et ta tegelikult üüris ja kasutas KKK tn korterit. Seega puudus tal sellest ajast igasugune õigus saada hüvitist elamiskulude eest. Prokurör möönab, et ilmselt elas M. Repinski JRga kuni 2020. septembrini Jõhvis, kasutades üürikorterit Tallinnas VVV tänaval ja Pirital. Seega ei saa nõustuda, et järelikult olid süüdistusperioodi eelsed KKK tn korteri üürilepingud legitiimsed.
36.Prokurör ei ole nõus maakohtu etteheidetega süüdistajale, mida oleks saanud täiendavalt menetluses kindlaks teha (otsuse p 143). Prokuratuuril pole võimalik igat kaitsja väidet lükata 13 / 59
1-22-5295 ümber. LR ei selgitanud kohtueelsel menetlusel, miks ta soovis üüri saada sularahas ja mida tegi rahaga. Kohtus kõlanud väited olid uued ja neid oleks potentsiaalselt saanud kontrollida KrMS § 297 alusel, tehes taotluse Inglismaale, mis oleks kohtupidamist aga venitanud. M. Repinski puhul pole usutav, et ta võttis sularaha välja Narvas ja Jõhvis selleks, et tuua see ümbrikus Tallinnasse töö juurde. KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi taotleb prokurör mõista M. Repinski süüdi järgmise põhjendusega.
37.Kokkuvõtvalt seisnes süüdistus selles, et M. Repinski kasutas talle kui Riigikogu liikmele väljastatud Olerex AS-i kliendikaarti Riigikogu liikme tööga mitteseotud sõitudeks ning samuti tankis kohtueelses menetluses tuvastamata isikute mootorsõidukeid. Jätkuva teoga omastas M. Repinski ebaseaduslikult temale tööalaseks kasutamiseks antud Olerex AS-i kütusekaardi vahendeid endale ja kohtueelses menetluses tuvastamata kolmandale isikule, kasutades kliendikaarti Riigikogu liikme tööga mitteseotud sõitudeks ja tankides tuvastamata isikute mootorsõidukeid, millega tekitas Eesti Vabariigi Riigikogu Kantseleile kahju kokku vähemalt 581,66 eurot.
38.Maakohtuga ei saa nõustuda, et isiku omastamise kuriteos süüdi mõistmiseks, tuleb hinnata, kas ta pööras talle usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks ja vara väärtus olema vähemalt 201 eurot (otsuse punkt 155). Prokurör möönab, et käesoleva kriminaalasja lahendamisel pole see otseselt oluline, kuid tuleb välja tuua, et nimetatud kahju peab olema vähemalt 200 eurot ja 1 sent, mitte 201 eurot.
39.Prokurör ei nõustu maakohtuga, et süüdistusversioon pole välja toonud, millise sõidukiga 26.12.2021. M. Repinski taksot sõitis ning millisesse sõidukisse sel päeval kütust tankis (otsuse punktid 173 ja 176). Asjaolu, millisesse sõidukisse M. Repinski kütust tankis, on tagantjärgi võimatu tuvastada, kuivõrd see eeldaks kas kaamerapildi olemasolu tanklast või jälitustoiminguid.
40.Nõustuda ei saa kokkuvõtvalt maakohtuga, et prokuratuur ei arvestanud tegelikult kulunud kütuse maksumust etteheidetavatel kuupäevadel, et 26.12.2021. a tankimise ja tegeliku kütusekulu osas ei ole veenvalt välja selgitatud, millist sõidukit Riigikogu kaardiga tegelikult tangiti ning kas selle sama sõidukiga sõideti ka taksot, ning veenvalt ei ole välja selgitatud, kas ja mil määral võis mõjutada M. Repinski detsembri 2021. a kütuse tankimisi K OÜ pangakaardiga tasumine (otsuse p 180). K OÜ poolt kantud kütusekulud ei saa kuidagi olla seotud taksosõitudega. Kõik etteheidetavad tankimised toimusid ajal, mil süüdistatav osutas taksoteenust ja jääb arusaamatuks seos, mida kohus üritab luua Kga. Lisaks on kohtu poolt nõutav tõendamiskoormis on liiga kõrge. Pole võimalik tuua süüdistuses välja tõendit iga sõidetud kilomeetri osas ning selle kohta, kas see sõit oli seotud riigikogulase tööga või mitte. Selline tõendite pagas eeldaks kombineeritud jälitustoiminguid, mis poleks olnud proportsionaalsed käesoleva kriminaalasja mõttes. Prokuratuur soovib rõhutada, et kohus ei arvestanud kaitsja esitatud riigikogu töögraafikus nähtuvat, et 27.11.21 oli laupäev ja esimene istungite nädal oli alles 6.12.-9.12.2021. Ajavahemikul 27.11.2021 kuni 06.12.2021 kasutas M. Repinski AS Olerexi kaarti 27.11, 01.12, 03.12 ja 05.12. Seega perioodil, mil riigis kehtisid karmid koroonapiirangud ja riigikogus istungeid ei toimunud, vajas M. Repinksi 249,073 liitrit diislit summas 300,5 eurot. Seega ei saa nõustuda, et kogu see kütus kulus riigikoguga seotud tööks. Loogiline võiks olla, et 05.12.2021 tangitud kütusest osa kulus 06.12-09.12 toimunud riigikogu istungitele sõitmiseks, kuid muu kütus on läinud tööga mitteseotud sõitudeks, seejuures polegi oluline, kas taksosõiduks või perega poes käimiseks. Sama saab öelda 26.12.2021 tankimise kohta, sest töögraafikust on näha, et ajavahemikus 26.12.2021 kuni 09.01.2022 ei toimunud ühtegi riigikogu istungit. Seega ei saanud 26.12.2021 tangitud kütus 14 / 59
1-22-5295 kuluda tööga seotud sõitudeks. Vale on maakohtu otsuse punktis 182 märgitu, sest koroonapiirangute tõttu polnud võimalik valijatega kohtuda, mis võiks mingil määral õigustada kütusekulu, kuid kogu ühiskond oli lukus. Kohus on ka ise otsuse p-s 185 märkinud, et 2021 november-detsember oli COVID-pandeemia aeg, koosolekuid ja rahvakogunemisi ei peetud ning inimestega läbikäimine oli oluliselt piiratum (otsuse p 185).
41.Prokurör ei nõustu maakohtuga, et süüdistav sai idee taksot sõita JS eeskujul, mida rääkis ka erakonna liikmetele (otsuse punkt 185). Artikkel Sst oli 2013. aastal ja sellele artiklile 2021. aastal viitamise puhul on pigem tegemist otsitud selgitusega. Seda enam, et M. Repinski ei esitanud skandaali tekkimise ajal kordagi sellist selgitust meedias. Oluline on rõhutada, et JS ei kohtunud valijatega, vaid tegi valimisreklaami ning hiljem tunnistas partei, et inimesed kutsuti spetsiaalselt taksoga sõitma. Inimesed ei pidanud selle eest maksma, vaid neile maksti raha. Prokurör nõustub (tsiteerides lahendit) Harju Maakohtu nr 1-23-6966 punktides 69-76 märgituga, milles kohus selgitas Riigikogu liikme tööga seotud kulude hüvitamist. Kohtuvaidlustes tõi prokuratuur välja, et M. Repinski teenis taksot sõites 14 000 eurot. Seda saab lugeda palgalisaks, mis ei ole kooskõlas RKLS §-iga 30 mõttega.
42.Maakohus leidis, et kuivõrd 17.12.2021, 20.12.2021 ja 4.02.2022 tankimisi ei saanud toime panna M. Repinski, tuli prokuratuuril tõendada, kas M. Repinski lubas või andis Riigikogu kütusekaarti kolmandale isikule kasutada Riigikogu liikme tööga mitteseonduvaks kuluks. Kohus tuvastas, et M. Repinski ei teadnud, kes tema kütusekaarti neil kolmel korral kasutas (otsuse punktid 194-195). Kohus pidas tõenäoliseks, et Riigikogu kütusekaarti kasutas vaidlusalusel kolmel kuupäeval keegi M. Repinski lähedastest, kuid kohtumenetluses ei selgitatud välja, kes selleks olla võis ning millisele sõidule see kütus kulus. Kohus märkis, kui oleks leidnud tõendamist, et Riigikogu kütusekaarti kasutati Riigikogu liikme tööga mitteseonduvateks sõitudeks M. Repinski loal või teadmisel, saanuks seda heita M. Repinskile ette omastamisena kolmanda isiku kasuks (otsuse punkt 200). Kohtu hinnangul ei leidnud väljaspool mõistlikku kahtlust tõendamist, et M. Repinski oleks andnud ise lähedastele või lubanud kellelegi kütusekaarti kasutada. Alles jäi kõrvaldamata kahtlus, et kütusekaarti võidi kasutada Martin Repinski teadmata (201). Prokuröri hinnangul on tegemist selgelt täiesti ebaloogilise järeldusega, et kuivõrd pole teada nimeliselt, kes M. Repinski kaarti neil tankimistel kasutas, on tekkinud kõrvaldamata kahtlus, et kaarti kasutati M. Repinski teadmata. Olerexi kaart oli väljastatud M. Repinski nimele ja see oli tema kohustus, et see oleks ka tema valduses. Seejuures on väheusutav, et M. Repinski ei märganud kaardi puudumist. Kohus on nendes episoodides tõstnud tõendamiskoormise liiga kõrgeks, arvestamata tuvastatut selle kohta, kuidas süüdistatav käis talle usaldatud kütusekaardiga ümber, mida ilmestab 26.03.2022. a tankimise episood. Prokurör peab vägagi võimalikuks, et sellisel viisil tankimisi, kus M. Repinskile usaldatud kaardiga tangiti teisi sõidukeid, on veel.
43.Ei saa nõustuda maakohtuga otsusega, et 26.03.2022 episoodi osas tuleb teha lõpetamine, sest tegemist võib olla väärteoga, sest tegemist on ühe selge jätkuva käitumisega, kus M. Repinskile usaldatud kaardiga tangiti tema ja riigikogu tööga mitteseotud mootorsõidukeid. Seetõttu on ka viidatud episood kuritegu. Ülejäänud faktiliste asjaolude ja isiku süü tõendatus osas palub prokuratuur arvestada maakohtu kohtuvaidlustes toodud seisukohti, mida ei pea vajalikuks korrata.
44.Apellant taotleb mõista M. Repinski süüdi: KarS § 217 2 lg 1 järgi ja karistada teda vangistusega 2 aastat; KarS § 209 lõike 2 punkti 2 järgi ja karistada teda vangistusega 1 aasta 6 kuud; KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi ja karistada teda vangistusega 1 aasta 4 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel mõista üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristusena vangistus 4 aastat, mis 15 / 59
1-22-5295 jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
45.Tühistada maakohtu otsus menetluskulude osas ja mõista need välja M. Repinskilt.
46.Vaadata sisuliselt läbi ja rahuldada kannatanute Jõhvi valla ja Eesti Vabariigi Riigikogu Kantselei tsiviilhagid M. Repinski vastu esitatud varalise kahju nõudes.
KAITSJA MÄÄRUSKAEBUS
47.Kaitsja vaidlustab maakohtu 21.08.2024 otsust menetluskulude osas ning taotleb mõista Eesti Vabariigilt M. Repinski kasuks täiendavalt välja 15 800 eurot 30 senti (6616,30 +4000+5184) menetluskulusid valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
48.Kaitsja arvates on kohtuotsuse resolutsiooni punktis 8 ja kohtuotsuse sisu punktides 215, 217 ja 222 on ekslikult kokku arvutatud menetluskulud. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole maakohus arvesse võtnud kõiki õigusteenuse arveid (eelkõige Finteso OÜ-le väljastatud arved). Kaitsja taotles tegelikkuses riigilt süüdistatava kasuks välja mõista menetluskulud järgnevalt: 12 310,2 eurot (koos käibemaksuga), 64 276,80 euro (koos käibemaksuga), 56,12 euro (koos käibemaksuga) ja 1152,9 euro (koos käibemaksuga) väljamõistmist osutatud õigusabi eest, seega kokku 77 796,02 eurot (koos käibemaksuga). Kui jätta summast 64 276,80 eurot (koos käibemaksuga) välja õigusteenuse arve nr 20240109 summas 4880 eurot (koos käibemaksuga), on Finteso OÜ-le väljastatud arvete osas summa kokku 59 396,80 eurot ja kogukulu kokku 72 916,02 (77 796,02 – 4880) eurot (koos käibemaksuga). Ilma käibemaksuta (v.a M. Repinskile väljastatud arved kogusummas 12 310,20 eurot (koos käibemaksuga)) on summa kokku 61 997,10 eurot. Seega on maakohus jätnud hüvitamata 6616,30 (56 443,10 – 49 826,8) eurot, mille hüvitamist määruskaebuses taotletakse. Viidatud arvete (20240222, 20240223, 20240274, 20240275, 20240384, 20240385, 20240428, 20240489, 20240555) osas on maakohus kohtuotsuse punktis 220 kinnitanud, et kõik (jättes välja arve 20240109) spetsifikatsioonis loetletud arved on kohtule esitatud ja selliselt tõendatud õigusabikulu tekkimist. Määruskaebuse esitaja peab oluliseks, et 22.05.2024 kohtuistungil kaitsja taotles kohtult määrata kindlaks menetluskulude jaotus ja jätta kõik M. Repinski menetluskulud Eesti Vabariigi kanda, selgitades, et esitati menetluskulude nimekiri, spetsifikatsioon, arved kolmes erinevas dokumendis (menetluskulude lisad 2 ja 3 ning arve 2024055), kinnituskiri ning tõlke kulu arve. Kuna kaitsja on taotles jätta kõik M. Repinski menetluskulud riigi kanda, siis menetluskulude all peetakse silmas menetluskulude lisas ja spetsifikatsioonis kajastatud arveid ja toodud töid ning kõikide esitatud arvete kogusummat.
49.Teiseks taotleb määruskaebuse esitaja täiendavalt M. Repinski kasuks menetluskulude hüvitamist arve nr 20240109 osas summas 4000 eurot (ilma käibemaksuta). Kuigi 22.05.2024 menetluskulude taotluses ei ole arveid eraldi välja toodud (Finteso OÜ-le väljastatud arvete osas), on võimalik viidatud kulu paigutada menetluskulude taotluse punkti 4 alla. Menetluskulude taotluse juurde esitati ka spetsifikatsioon, milles on välja toodud arve number; õigusabile kulunud tundide maht ning vajadusel muud kulud seoses õigusabi osutamisega ning õigusabi toimingute nimekiri. Kohus saab spetsifikatsiooni alusel anda hinnangu taotletud arvete osas. Kohus ei ole andnud mõista, et selliselt ei ole võimalik menetluskulude hüvitamist taotleda.
50.Kaitsja vaidlustab ka kohtuotsuse osas, millega jäeti 28,8 tunni ulatuses, s.o 5184 eurot, hüvitamata kohtuvaidluse teeside koostamise ajakulu. Maakohus ei pidanud kulu suurust põhjendatuks ega vajalikuks KrMS § 175 lg 1 valguses. Maakohus jättis tähelepanuta, et 16 / 59
1-22-5295 kohtuvaidluse teesid olid mahukamad ja kajastasid tõendite sisu ja analüüsi koos tunnistajate ütlustega, sh olid põimitud tõendid, milleks pidi korduvalt tutvuma kohtuasja materjalidega, lisama analüüsi ja järeldused ja kohus nõustus teesidega. Maakohus jätab arvestamata kriminaalasja keerukuse ja süüdistuse mahu ja prokuratuuri soovi luua pretsedent, mistõttu pidi kaitsja tegema oluliselt rohkem tööd võrreldes muude sarnaste asjadega ja et ka kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel tuleks menetluskulud jätta riigi kanda.
KAITSJA SEISUKOHAD APELLATSIOONILE
51.22.10.2024 esitas kaitsja KrMS § 322 lg 2 alusel vastuväited prokuratuuri apellatsioonile ja palub maakohtu otsuse jätta muutmata. Prokurör on esitanud apellatsioonis rea väiteid viitamata tõenditele, mis neid kinnitaks ja on väljunud süüdistuse piiridest rahvastikuregistri kandega seonduvas. Rahuldamata tuleb jätta taotlus lugeda tunnistaja KK märkmed lubatavaks ja usaldusväärseks tõendiks, sest tegu on tunnistaja ja VN meenutustega, keda pole kuulatud üle. Maakohus leidis õigesti, et kohtumenetluse pooltele ei ole tagatud konfrontatsiooniõigus, kui ei ole võimalik kontrollida ütluste usaldusväärsust. Samuti tuleb jätta rahuldamata prokuröri taotlus võtta tõendina vastu jälitustoimingu protokoll koos DVD plaadiga. Maakohus sedastas õigesti, et prokuröril ei olnud takistusi ca 6 aastat tagasi kogutud tõendi õigeaegseks esitamiseks esimese astme kohtumenetluses. Väide kohtuistungil avaldatud uutest asjaoludest ei haaku apellandi maakohtus esitatud taotlusega. Maakohus keeldus täiendavate tõendite vastuvõtmisest põhjendatult.
52.13.01.2025 esitas kaitsja ringkonnakohtu määratud ajaks kirjalikud seisukohad apellatsioonile. Apellatsioonis puudub omapoolne tõendite analüüs. Prokuratuuri etteheited maakohtule ei seostu apellatsioonis märgitud väidetavalt rikutud kriminaalmenetluse normidega. Prokuratuur taotleb mh isikulistele tõenditele võrreldes maakohtuga teistsuguse hinnangu andmist, aga Riigikohtu praktika kohaselt tuleb apellandil ilmutada initsiatiivi, milliseid tõendeid ringkonnakohus peaks vahetult uurima ja taotlema asja suulist arutamist ja selliste isikute uut ülekuulamist. Vastasel juhul jääb taotlus isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse ümberhindamiseks üldjuhul tagajärjetuks.
53.Prokuratuur ületab ultima ratio põhimõtte, kui käsitleb kuriteona ametniku teenistusest vabastamist poolte kokkuleppel või ametniku soovil, kui sellega kaasneb rahalise hüvitise maksmine ja seda olukorras, kui käskkirja õigusvastasust ei ole tuvastatud. Maakohus viitas, et sarnast praktikat on kohaldanud ka prokuratuur. Ka kohtupraktikas on leitud, et teenistusest vabastamine võib asjaoludest sõltuvalt olla õigusvastane ning hüvitise maksmine põhjendatud ka siis, kui teenistusest vabastamise aluseks on käskkirjas märgitud ametniku soov (ATS § 87 lg 1) (vt TlnRnK 12.03.2024 otsus asjas nr 3-23-2674, p 12). Nõustuda ei saa, et vabastamine toimus ähvarduse ja sunniga, sest osapoolte vaated ei kattunud ja võimule asunud vallavalitsuse liikmed soovisid oma meeskonda komplekteerida. Vabastamise aluseks olid ametnike avaldused ja ükski neist ei ole käskkirja vaidlustanud. See kinnitab, et pooled saavutasid kokkuleppe. Käskkirjad ei ole õigusvastased põhjenduste tõttu ning maakohus tuvastas õigesti hüvitiste maksmise õiguspärasuse. Kui prokurör seab kahtluse alla, kas M. Repinski vestles enne käskkirjade allkirjastamist KOga, pidanuks prokuratuur taotlema KO ülekuulamist. Kuivõrd seda ei tehtud ega taotletud ka apellatsioonis, tuleb jätta seisukohad tähelepanuta. Kohatu on prokuratuuri etteheide, et vallavanem oli kummitempel, kes mõtlemata allkirjastas käskkirju, kui ta tugines vallas kehtinud praktikale ja vallaametnike teadmisele. Riigikohtu lahendis nr 4-23-3193 märgitu ei sarnane praegusega, sest Jõhvi valla õigusaktid ei keela selgesõnaliselt hüvitise, preemia vms maksmist.
17 / 59
1-22-5295 Jõhvi Vallavalitsuse tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Jõhvi Vallavalitsus ei ole apellatsiooni esitanud ja tsiviilhagi on esitatud tähtaega minetades.
54.Prokuratuur väljub esitatud süüdistuse piirest, sest apellatsioonis on tehtud etteheide M. Repinski rahvastikuregistri kande osas, mille osas ei ole süüdistust esitatud. Asjaolu, kus ja kas M. Repinski elas, ei oma süüdistuse kontekstis mingit tähendust, kuivõrd vaidluse all ei ole fakt, et M. Repinski omab seost ja sidet Ida-Virumaaga. Riigikogu Kantselei poolt välja makstava kuluhüvitise puhul on oluline üksnes asjaolu, et rahvastikuregistri kanne oleks väljaspool Tallinna ja Tallinnaga piirnevaid kohaliku omavalitsuse üksusi. Täpne aadress ei ole niivõrd oluline ning kriminaalasjas ei ole tuvastatud rahvastikuregistri kande fiktiivsust. Inimesel võib olla mitu elukohta ka Siseministeeriumi selgituste kohaselt. Apellant ei lükka ümber tuvastatut, et M. Repinski tasus üüri sularahas. Prokuratuur ei esitanud LRle küsimusi tema pangakonto kannete kohta. Ei saa teha järeldust, et LR kulutas Eesti pangakontol oleva raha ära, sest tunnistajal oli mitu pangakontot. Asjaolu, et LRle tehti üürimakseid ka pangaülekannetega ei väära, et ta sai üüriraha ka sularahas. LR ja M. Repinski vahel olid usalduslikud suhted, mistõttu oli sularahas arveldamine võimalik. Sularahaga ümberkäimist kinnitasid ka tunnistajad. Pole oluline mitu korda M. Repinski KKK tn korteris üüriperioodil viibis, vaid see, et ta seda tegi. Kahe isiku ütluste alusel ei saa teha järeldust, et mitte keegi teda ei näinud. Seda ei muuda prokuröri väide elulisest ebausutavusest, et Viimsist käidi KKK tn korteris lapsi vannitamas. Apellandi kahtluse alla seatud tunnistajate ütlustes ei esine ebausutavust, ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikest tõenäosust või ilmselget absurdust.
55.Kuigi prokurör ei näe taksosõitude seost K OÜ-ga, on Bolti sõites M. Repinski tankinud autosid K kaardiga vahetult enne või pärast taksosõitu sõitu. Apellant üritab luua ebaõige mulje nagu vajanuks M. Repinski lühikese ajavahemiku 27.11 – 06.12.2021 jooksul 249,07 liitrit kütust. 22.11.-25.11.2021 oli Riigikogus istungite nädal, mille järgselt, s.o 27.11 toimus tankimine Riigikogu kaardiga. Tankimine toimus ka 05.12, millele järgnes (06.12.-09.12.2021) istungite nädal. Seega on võimalik seostada tankimisi Riigikogu liikme tööga – istungitel osalemise ja valijatega kohtumisega ja sellega, et Ida-Virumaa külastamisel kulubki tavapärasest rohkem kütust. Maakohus leidis õigesti, et 27. novembril 2021, 1. detsembril 2021, 3. detsembril 2021, 5. detsembril 2021 ja 26. detsembril 2021 Riigikogu kütusekaardiga tangitud ja kannatanu poolt tasutud summa 328,9 eurot (82,45 + 63,45 + 76,15 + 78,45 + 28,40) M. Repinski ei omastanud ja seda kummutavaid tõendeid pole esitatud. Väide, et perioodil 27.11-06.12 kehtisid karmid koroonapiirangud, on paljasõnaline, sest sel ajal oli reisimine, avalikud üritused ja kogunemised lubatud, õppe- ning toitlustusasutused avatud. Seega oli võimalik valijatega kohtuda. Nõustuda ei saa prokuröri käsitlusega, et M. Repinski teenis Bolti sõites tulu, mis on käsitletav nn palgalisana. Väide on eksitav, sest tulu saajaks oli Repinski Capital OÜ. Kuigi praktika ehk ei ole tavapärane ja äriühing tõesti teenis nende päevade jooksul tehtud sõitudega mingisuguse tulu, tegutses M. Repinski Bolti sõites ja inimestega kohtudes Riigikogu liikmena, mistõttu oli tal õigus kütusehüvitiseks. M. Repinski tegudele hinnangu andmisel tuleb arvesse võtta võimalikku keelueksimuse fakti ning prokuratuuri varasemat seisukohta, mille kohaselt „Riigikogu liikme töö“ mõiste sisustamine on eelkõige Riigikogu liikmete enda teha. "Riigikogu liikme töö" mõistet pole seaduses defineeritud sedavõrd täpselt, et selle pinnalt saaks pidada täiesti ilmseks prokuratuuri poolt käesolevas asjas aluseks võetud tõlgendust.
56.17.12.2021, 20.12.2021 ja 04.02.2022 episoodide puhul on süüdistus sedavõrd puudulik, et nii süüdistuse ebaisikulisuse, segasuse kui ka vastuolulisuse tõttu ei ole võimalik süüdimõistvat otsust teha. Nende tegude M. Repinskile omistamine on arusaamatu, sest süüdistuses ei ole selgitatud, millise teo toimepanemise vormiga tegu on, kas tegemist on tegevuse või tegevusetusega ning puudu on subjektiivne teokoosseis ehk pole arusaadav, mida M. Repinski valesti tegi. Alusetu on 18 / 59
1-22-5295 väide, et tõendamiskoormis on liialt kõrge, sest süüdistus ei sisalda elementaarseid elemente, millele juhtis tähelepanu ka maakohus 27.02.2024 kohtu alla andmise määruse p-s 15. Leides asjas kogutud tõendikogumi põhjal, et süüdistuses kirjeldatud teod ei ole tõendatud, sest kõrvaldamata on kahtlus, et M. Repinski oleks andnud ise kellelegi kütusekaarti kasutada või lubanud seda kellelgi lähedasel kasutada, ei ole maakohus esitanud tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid ega menetlusõigust rikkunud. Maakohus lõpetas ka õigesti 26.03.2022 episoodi osas kriminaalmenetluse. Riigikogu Kantselei esitatud tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. KANNATANUTE ESINDAJATE SEISUKOHAD PROKURATUURI APELLATSIOONI
KOHTA
57.Riigikogu Kantselei esindaja esitas 18.10.2024 selgituse seoses prokuratuuri apellatsiooniga, märkides, et nõustub apellatsioonis esitatud taotlusega vaadata läbi kannatanu Eesti Vabariigi Riigikogu Kantselei tsiviilhagi M. Repinski vastu varalise kahju nõudes. Riigikogu Kantselei tugineb tsiviilhagis kriminaalasjas kogutud tõenditele, mille põhjal on alust arvata, et perioodil 04.01.2021-01.02.2022 14 korral makstud eluasemekulu hüvitise taotlemiseks (kokku 12 119,56 eurot) ei olnud süüdistataval õigust. Samuti on põhjust arvata, et perioodil 27.11.202126.03.2022 hüvitatud 581,66 euro ulatuses sõiduki kütuse kulud ei olnud seotud Riigikogu liikme tööga. Tsiviilhagis ei ole vaja korrata süüdistusaktis nimetatud tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Riigikogu Kantselei jääb hagiavalduse juurde ja kinnitab, et süüdistatav on kandud Riigikogu Kantseleile tagasi 98,68 eurot ning see kulu tuleb kriminaalasjas tuvastatud kahjust maha arvata. Seega on süüdistuaktile tuginedes Riigikogu Kantselei nõue 12 602,54 eurot.
58.Jõhvi valla esindaja esitas 23.10.2024 seisukohad prokuratuuri apellatsiooni kohta, milles teatas kokkuvõtlikult, et tutvudes otsuse ja apellatsiooniga, peab apellatsiooni põhjendatuks ja M. Repinski õigeksmõistmist põhjendamatuks. Jõhvi vald on sarnaselt apellandiga seisukohal, et tõendeid hinnates on maakohus jätnud tähelepanuta, kas ja kuivõrd üksikud tõendid tegelikult omavahel haakuvad ja/või üksteise suhtes paigutuvad, mis lõppkokkuvõttes on toonud kaasa ebaseadusliku lahendi tegemise. Jõhvi vald on veendunud, et M. Repinski süüditunnistamiseks on piisaval määral kohaseid tõendeid. Eeltoodust tulenevalt on seega piisavalt alust kohtuotsuse muutmiseks ka tsiviilhagi puudutavas osas – Jõhvi vald jääb oma hagiavalduse juurde (haginõue on jätkuvalt summas 52668 eurot) ja ühineb prokuratuuri apellatsioonis esitatud taotlusega vaadata sisuliselt läbi kannatanu Jõhvi valla tsiviilhagi M. Repinski vastu varalise kahju nõudes. Jõhvi vald jääb oma maakohtus esitatud seisukohtade, sh ka tsiviilhagi väidetava aegumise kohta. Jõhvi vald palub Martin Repinskilt välja mõista Jõhvi valla menetluskulud, milliste lõpliku nimekirja esitatakse edasise menetluse käigus.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
59.Ringkonnakohus käsitleb esmalt apellandi taotlusi maakohtu otsuse tühistamiseks, sh väiteid kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele (I) ja M. Repinski süüdimõistmiseks ja karistamiseks, sh usalduse kuritarvitamises KarS § 217 2 lg 1 järgi (II), ametiisiku poolt toime pandud omastamises KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi (III) ametiisiku poolt toime pandud kelmuses KarS § 209 lg 2 p 2 järgi (IV), tsiviilhagi (V), seejärel kaitsja kaebust maakohtu otsusele ja täiendavate kaitsekulude väljamõistmise taotlust (VI) ja menetluskuludega seonduvat, sh sundraha ja taotlust apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks (VII) võtab kokku kriminaalasja lahendamise tulemused (VIII). (I) 19 / 59
1-22-5295
60.Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist KrMS § 338 p-des 1 ja 3 alusel seoses kohtuliku uurimise ühekülgsuse või puudulikkusega ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega KrMS § 338 p 2 alusel. Veel on apellandi arvates maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses. Kolleegium tõdeb, et apellant on jätnud täpsustamata, kas kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta tehtavad üldistavad etteheited maakohtule puudutavad kõiki süüteomenetluse esemeks olevaid tegusid, sh hõlmavad tervikuna nii kohtulikku uurimist kui ka kohtulahendit. Apellant on jätnud ka esitamata sisulised põhjendused, milles väidetavad menetlusõiguse rikkumised konkreetsete süüteo etteheidete menetlemisel ja otsuste langetamisel seisnevad. Ringkonnakohus hindab kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste kohta käivate väidete paikapidavust ja nende mõju maakohtu otsuse põhjendatusele ja seaduslikkusele käsiloleva otsuse neis osades, milles käsitletakse apellandi konkreetseid taotlusi ja argumente maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamiseks ja M. Repinski süüdimõistmiseks etteheidetavates tegudes.
61.Sissejuhatavalt ei nõustu ringkonnakohus apellandi etteheitega, et maakohus rikkus vaidlusaluses asjas oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses. Eeltoodu tähendab, et apellandi arvates ei vasta maakohtu otsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kolleegium selgitab, et kui apellatsioonimenetluses tuvastatakse maakohtu poolt KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise, ei ole ringkonnakohtul võimalik maakohtu otsuse tühistamisel ise sisulist otsust teha, vaid kriminaalasi tuleb saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks tulenevalt KrMS § 341 lg-st 2. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele tegemist juhul, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus (vt nt RKKKo 3-1-1-13-12, p 12 ja RKKKo 3-1-1-15-13, p 10). Kolleegium praegusel juhul selliseid vastuolusid maakohtu otsuse põhiosas kirjapandu ja resolutiivosa järelduse vahel ei tuvastanud.
62.Ringkonnakohus juhib apellandi tähelepanu, et kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant kohtu järeldustega nõustub või mitte (vt nt RKKKo 3-1-1-23-11, p 15). Kolleegium nendib, et apellandi taotlus sedastada kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses (millega kaasneks kriminaalasja tagastamine esimese astme kohtule uueks arutamiseks) on samas oma olemuselt vastuolus ringkonnakohtule esitatud taotlusega tühistada maakohtu õigeksmõistev otsus ja mõista M. Repinski süüdi. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et KrMS § 339 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise. Sellisel juhul saadab ringkonnakohus kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus vaid sel juhul, kui apellatsioonimenetluses ei ole seda rikkumist võimalik kõrvaldada. Etteruttavalt märgib kolleegium, et praeguses asjas ei ole tuvastatavad sellised maakohtu rikkumised, mida ei saaks apellatsioonimenetluses kõrvaldada. (II)
63.Prokuratuuri taotlus tühistada apelleeritud kohtuotsus osas, millega M. Repinski mõisteti õigeks KarS § 2172 lg 1 järgi, jääb rahuldamata järgmise põhjendusega.
64.Ringkonnakohtu hinnangul järgis maakohus M. Repinskile süüks arvatud usalduse kuritarvitamise kohtulikul uurimisel ning faktiliste asjaolude tuvastamisel 20 / 59
1-22-5295 kriminaalmenetlusõiguse norme. Mõistes M. Repinski KarS § 217 2 järgi süüks arvatud teos õigeks, ei rikkunud esimese astme kohus tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust. Vaidlustatud kohtuotsuses on põhistatud kõiki järeldusi, põhistused on veenvad ja vastuoludeta ning kohtu siseveendumuse kujunemine on lugejale jälgitav. Apellatsioonis esitatud argumendid ei veena ringkonnakohut maakohtus uuritud tõenditele tuginedes langetama süüdimõistvat otsust. M. Repinskile süüks arvatud usalduse kuritarvitamist käsitletavas osas ei ole apellatsioonis esitatud sisuliselt väiteid, millele poleks maakohus otsuses juba ammendavalt vastanud. Eeltoodud põhjusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks ka korrata maakohtu asjakohaseid põhjendusi ning lisab KrMS § 342 lg 3 p-st 1 juhindudes vastuseks apellandi väidetele järgmist.
65.Kolleegium ei hakka uuesti vaagima, kas prokuratuuri apellatsioonis taotletud tõend – maakohtu poolt vastu võtmata jäetud 19.04.2024 jälitustoimingu protokoll, mis on koostatud 2018. aastal M. Repinski ja AV vahel toimunud telefonikõnede kohta – tuleks vastu võtta või mitte. Ringkonnakohus keeldus 20.12.2024 kriminaalasja arutamisele määramisel taotletud jälitustoimingu protokolli ja DVD vastuvõtmisest KrMS § 321 lg-st 6 ja 2861 lg 2 p-st 2 tulenevate põhjendustega. Ringkonnakohtu määruses näidatud tähtajaks, s.o 13.01.2025, prokuratuur kõnealuse tõendi lisamiseks ja uurimiseks korduvat taotlust ei esitanud.
66.Edututuks jääb ka apellandi taotlus lugeda usaldusväärseks tõendiks kohtueelses menetluses 9.12.2021 tunnistajana ütlusi andnud KK poolt menetlejale 15.12.2021 e-kirjaga edastatud käsikirjalised märkmed. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta kõnealuste märkmete kohta (vt otsuse p 40-41). Ringkonnakohus nõustub, et kuivõrd KKd ei kuulatud kohtueelses menetluses kõnealuste märkmete sisu osas täiendavalt üle ning paraku ei olnud ka tunnistajat võimalik kohtumenetluses üle kuulata (KK ütlused võeti vastu ja avaldati KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel), ei olnud kohtumenetluse pooltele tagatud konfrontatsiooniõigus. Kolleegium ei soostu apellandiga, et KK täiendav ülekuulamine oleks pelgalt tähendanud samade märkmete sisu n-ö ümber tõstmist ülekuulamise protokolli. Samuti ei saa nõustuda, et märkmete usaldusväärseks lugemiseks piisaks juba sellestki, et tunnistaja on kohtueelsel menetlusel ülekuulamisel märkmetele viidanud. Apellant jätab arvestamata, et maakohus ei pidanud võimalikuks lugeda KK saadetud märkmeid usaldusväärseks tõendiks muu hulgas veel seetõttu, et neist ei selgu tõsikindlalt, millal ja mis tingimustel need on tegelikult kirja pandud. Ringkonnakohus nendib, et KK edastatud märkmetes kirjeldatud sündmuste toimumise ajaga seotud probleemi möönab apellant ka ise. Apellatsioonis küll väidetakse, et KK 15.12.2021 e-kirjast menetlejale ilmnevat selgelt, millal märkmed on kirja pandud. Samas märgib prokurör, et tunnistaja on e-kirjas ilmselt ühe aastaga eksinud, sest märkmetes kirjeldatud sündmused olevat tegelikult leidnud aset 2019, mitte 2020.
67.Ringkonnakohus ei nõustu prokuröriga, et märkmete sisu usaldusväärsena käsitlemiseks piisaks sellestki, et KK on neile ütlusi andes viidanud. Kohtueelsel menetlusel on KK 9.12.2021 andnud tunnistajana ütlusi, et ta oli 2019. aastal Jõhvi Vallavolikogus opositsioonis ja vallaga seotud personalküsimustest olevat talle rääkinud mehe kaudu sugulane VN, kes kandideeris vallavolikokku NO nimekirjas. Muu hulgas olevat VN rääkinud talle NO pool käimistest ja probleemidest valla ametnikega, sh PL, ST, EB, IS ja RB, vabastamisest. Ütluste andmisel mainib KK, et tal peaks olema kuskil paber, mis on koostatud VN ja tema poolt ning kuhu sai kronoloogiliselt kirjutatud, mis Peipsi ääres toimus (T kd 2, tl-d 1-3). 15.12.2021 saatis KK kohtueelsele menetlejale e-kirja, mille manuseks on pdf formaadis dokument ja manuse nimeks on saatja märkinud VN. E-kirja selgituses märgib KK, et märkmed olevat kirja pandud 2020. aasta suve lõpupoole VN ja tema poolt. Neis olevat kirjas VN info selle kohta, et TP on maininud, et hakkab toimuma midagi hirmsat ja varsti hakkaski politsei uurima Vga seoses mingit suvila tee iluremonti ja muid asju, millest osad olevat tunnistajal KKl endalgi täiesti ununenud (T kd 2, tl 4). E-kirja manus VN, kujutab koopiat kellegi käsitsi kirjutatud tekstist, mille usaldusväärseks 21 / 59
1-22-5295 lugemist prokurör ringkonnakohtult taotleb. Kirjutise pealkirjaks on märgitud Miks ma väsisin olemast O hüpiknukk ???. Märkmete sisuks on meenutused kokkupuudetest ja koostööst NOga, sh viimase väidetavad arvamused vallaametnike kohta (T kd 2, tl-d 5-8).
68.Prokurör rõhutab apellatsioonis, et pole alust arvata, et tunnistaja KK mõtles menetlejale edastatud märkmete sisu lihtsalt välja. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et märkmetes kirjapandust ei nähtu andmeid selle koostamise aja ega autori kohta. Samas saab aga üsna kindlalt järeldada, et märkmetes kirjeldatud sündmused ei ole seotud tunnistaja KK mälestuste ja tema poolt vahetult kogetud sündmustega. Tegemist on hoopis tunnistaja hõimlase VN meenutuste ja tõlgendustega, eeldatavasti 2019. aasta kohta, mil viimane tegi Jõhvi Vallavolikogus koostööd koalitsioonis NOga. Seda kinnitavad kogumis nii KK ütlustest ilmnev, e-kirjas selgitatu, selle manuse nimetus VN ning samuti käsikirjaliste märkmete pealkiri Miks ma väsisin olemast O hüpiknukk ??? ja nende sisu.
69.Kolleegium tõdeb, et tegelikult puudutavad ka KK tunnistajana antud ütlused valdavas osas asjaolusid, millest ta sai teadlikuks VN vahendusel. Kolleegium juhib tähelepanu, et vahendliku tunnistaja ütlus võib KrMS § 66 lg-s 21 p-s sätestatu kohaselt olla tõendiks juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata KrMS § 291 lg-s 1 nimetatud põhjustel. Nimetatud reeglit tuleb silmas pidada ka KK poolt menetlejale edastatud märkmete puhul, sest isegi juhul, kui KK on aidanud neid üles kirjutada, on sisuliselt tegemist VN meenutustega ja nägemusega. Eeltoodut arvestades jääb ringkonnakohtule mõistmatuks, miks prokurör ei ole pidanud vajalikuks kuulata VN üle kohtueelsel menetlusel. KrMS §-s 14 sätestatut silmas pidades jääb arusaamatuks seegi (arvestades tõika, et prokurör peab märkmete sisu oluliseks), miks prokuratuur ei taotlenud kohtu(te)lt olukorras, kus KK ülekuulamine enam objektiivsetel põhjustel võimalik polnud, tunnistaja VN ristküsitlemist. Seega jagab ringkonnakohus kokkuvõtvalt esimese astme kohtu seisukohta, et KK edastatud märkmeid ei saa lugeda usaldusväärseks tõendiks.
70.Prokuratuuri apellatsioonis ei vaidlustata maakohtu tuvastatut, et M. Repinski oli ajavahemikul 26.06.2018 kuni 4.04.2019 Jõhvi vallavanem ja seega ametiisik KarS § 288 lg 1 ja KVS § 2 lg 1 tähenduses. Samuti ei vaidlusta apellant, et M. Repinski allkirjastas vallavanemana kolme ametniku teenistusest vabastamise käskkirjad ATS § 87 lg 4 alusel, sh 13.09.2019 käskkirjaga vallasekretäri PL; 15.03.2019 käskkirjaga sotsiaalteenistuse juhi ST ning 20.03.2019 käskkirjaga finantsjuhi asetäitja EB. Vaidlus puudub selleski, et igale ametnikule määrati käskkirjaga maksta hüvitis kuue kuupalga ulatuses. Puudub ka vaidlus selles, et ametist vabastamisega seoses oli kuue kuu palga hüvitise tööandja kogukulu PL vabastamisel 14 400 eurot; ST vabastamisel 13 200 eurot ja EB vabastamisel 12 000 eurot. Seega kokku maksti kolmele ametnikule Jõhvi vallale kuuluvatest vahenditest rahalisi hüvitisi 39 600 euro ulatuses. Lisaks hüvitistele maksis Jõhvi vald makstavatelt hüvitistelt arvustuslikult sotsiaalmaksu kokku 13 068 eurot ja tööandja kindlustusmaksu kokku 316,80 eurot. Seega moodustas Jõhvi Vallavalitsuse kulu hüvitiste maksmisel kolmele ametnikule kokku 52 984, 80 eurot.
71.Samuti ei vaidlustata apellatsioonis, et PL töötas alates tema ametisse nimetamisest 1.02.2005 Jõhvi vallasekretärina kuni tema teenistusest vabastamiseni 13.03.2019; EB töötas alates 22.05.2002 tema vanemraamatupidaja ametikohale nimetamisest (uue ametipositsiooniga finantsteenistuse finantsjuhi asetäitjana) kuni teenistusest vabastamiseni 20.03.2019 ja ST töötas alates tema ametisse nimetamisest 3.04.2000 Jõhvi sotsiaalhoolekande osakonna sotsiaaltöö spetsialistina (sotsiaalteenistuse juhina) kuni teenistusest vabastamiseni 15.03.2019.
72.Kokkuvõtvalt leiab apellant, et maakohtu õigeksmõistev otsus tuleb tühistada ja M. Repinski KarS § 2172 lg 1 järgi süüdi mõista seetõttu, et ta sundis ametnikud PL, EB ja ST ametist lahkuma 22 / 59
1-22-5295 ning maksis neile kuue kuu ulatuses hüvitist, kuigi 3.12.2018 kuni 31.08.2019 kehtinud Jõhvi valla ametiasutuste palgajuhend ei näinud ette ametniku enda soovil ametist lahkumise korral ATS-i sätetest erinevate või täiendavate hüvitiste maksmist. Kolmele ametnikule hüvitiste maksmisega rikkus M. Repinski varaliste huvide järgmise kohustust, käsutades ebaseaduslikult temale usaldatud Jõhvi valla varalisi vahendeid, millega tekitas vallale kahju 52 984, 80 euro ulatuses, mis on KarS § 121 p 2 tähenduses käsitatav kahju suure varalise kahjuna.
73.Apellatsioonis tuuakse välja punktide kaupa maakohtu otsuse seisukohad, millega prokuröri arvates ei saa nõustuda. Ringkonnakohut ei veena apellandi väited ja sündmuste kohta esitatud tõlgendus. See ei kummuta maakohtu otsuses käsitletud tõendite alusel tuvastatud tervikpilti ning selle alusel kujundatud seisukohta. Vaidlustades M. Repinski õigeksmõistmist usalduse kuritarvitamises ei tugine prokurör mitte maakohtu tuvastatud faktilistele asjaoludele, vaid enda versioonile sündmuste käigust. Sellist seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.
74.Tõele ei vasta apellandi väide, et ükski ametnik ei esitanud avaldust lahkumiseks. Vastupidiselt sellele nähtub uuritud tõenditest, et PL allkirjastas 13.03.2019 avalduse, milles palus end ametist vabastada vastavalt vallavanema poolt tehtud ettepanekule poolte kokkuleppel alates 13.03.2019 lahkumishüvitisega kuue kuu ametipalga ulatuses (T kd 1, tl 7). EB allkirjastas 19.03.2019 avalduse, milles palus end vabastada teenistusest ATS § 87 lg 1 alusel alates 20.03.2019. Maakohtus leidis tuvastamist, et ka ST koostas 2019 märtsis lahkumisavalduse ja vormistas selle Jõhvi Vallavalitsuse personalitöötaja NA kabinetis. NA sõnutsi ei saanud ST paberkandjal esitatud avaldust menetlejale edastada seetõttu, et see oli arhiivist kadunud (vt otsuse p 54 ning T kd 1, tl 86 ja K kd 2, tl-d 2 pöördel, 3, 7).
75.Kolleegium ei nõustu apellandiga, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid maakohtu järeldust, et PL, ST ja EB kaalusid ise töölt lahkumist töökliima muutuse tõttu. Prokuröri sellise väite kummutavad viidatud tunnistajate ristküsitlusel antud ütlused. PL sõnutsi olevat juba 2018. aasta juuni lõpus MK vihjanud, et temaga ei olevat võimalik koos töötada, ta võiks ametist lahkuda ning selline pinge käis intervallidega 2018. suvest kuni 2019. aasta märtsini (K kd 2, tl-d 19 - 19 pöördel, 22 pöördel). PL ei nõustunud ta 2019. märtsis M. Repinski ettepanekuga saada kolme kuu ulatuses lahkumishüvitist, vaid kuue kuu ulatuses. Saavutades kokkuleppe hüvitise suuruses, nõustus PL kirjutama lahkumisavalduse omal soovil (K kd 2, tl 19). PL kinnitas, et oli lahkumishüvitise pakutust suuremaks taotlemisel kursis, et varem oli vallast kokkuleppel vallavanemaga palju suurema hüvitisega ametist lahkunud õigusnõunik RS (K kd 2, tl 23). Tunnistaja ST selgituse kohaselt oldi juba ligi aasta enne 2019. aasta märtsikuud tema tööga pidevalt rahulolematud, millega kaasnes kontrollimine ja seletuskirjade kirjutamine ja töötamine oli ebamugav. 15.03.2019 teatati, et tema suhtes võidakse algatada distsiplinaarmenetlus seoses sotsiaalteenuste hangete korraldamata jätmisega ja pakuti võimalust kirjutada lahkumisavaldus. ST teadis PLle pakutud lahkumishüvitisest ja nõustus lahkuma, kui saab hüvitise suuruses kokkuleppele. ST rääkis telefonitsi lahkumisega seonduvast õigusnõuniku SPga ja kirjutas personalitöötaja NA juures omal soovil lahkumiseks avalduse (K kd 2, tl 2 – 2 pöördel, tl 7 pöördel). Tunnistaja EB selgitas, et ta tahtis juba varem töölt ära minna, aga toonane vallavanem palus, et ta aitaks MP. Kui aga AS tuli, läks töömaht suuremaks ja tal ei olnud enam tahet aidata (K kd 1, tl 158 pöördel). Tunnistaja öeldu kohaselt ei sujunud tal koostöö Jõhvi Hooldekeskuse juhi ASiga ega Spordikooli juhi JFga (K kd 1, tl 157).
76.Ringkonnakohtu hinnangul tegi maakohus viidatud PL, ST ja EB ütluste pinnalt õige järelduse, et uue võimu tõttu oli ametnike jaoks juba enne 2019. aasta märtsi muutunud töökliima kehvemaks, töö tegemine keerulisemaks ja ebameeldivamaks. Tunnistajate ütlustest selguvalt kaalusid nad töölt lahkumist juba enne seda, kui M. Repinski 2019. aasta märtsis selleks 23 / 59
1-22-5295 konkreetse ettepaneku tegi (vt nt otsuse p-d 62, 66, 69). Ringkonnakohus mõistab, et tunnistajad tundsid juba pikemat aega uue võimu esindajate rahulolematust nende tööga ning ka survet teenistusest lahkumiseks. Kirjeldatud tingimustes töötamine oli ametnike jaoks vaieldamatult ebameeldiv. Tunnistajate ütlustest aimub, et selline olukord ei tekitanud neis soovi teha uue võimu esindajatega koostööd, mis kahtlemata omakorda süvendas võimuesindajate rahulolematust pikaajaliste ja kogenud ametnikega. Viimati nimetatut kinnitavad ka M. Repinski ütlused. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kujunenud olukorras pidasid kõik kolm ametnikku võimalikuks nõustuda M. Repinski tehtud ettepanekuga. See tähendab, et nad nõustusid vastavalt vallavanemaga kokkulepitud tingimustele 2019. märtsis lahkuma teenistusest omal soovil kuue kuu suuruse hüvitisega. Seejuures ei saa tähelepanuta jätta apellandi poolt arvestamata jäetud tõika – keegi ametnikest ei pidanud vajalikuks enda teenistusest vabastamist vaidlustada. Tagajärjetuks jääb apellatsioonis avaldatud, kuid põhjendamata jäetud seisukoht, et PL, ST ja EB vabastamisi tuleks ringkonnakohtul hinnata koos IS ja RB teenistustest lahkumise juhtumitega.
77.Prokuröri arvates ei saa nõus olla maakohtuga, et M. Repinski arutas ametnikele lahkumisel makstava hüvitise suurust vallavalitsuse töötajatega, arvestades ka ametnike endi soovidega. Ringkonnakohus apellandi arvamust ei jaga. See ei tugine, erinevalt maakohtu otsuses kirjapandust, uuritud tõenditele. Maakohus luges usutavaks M. Repinski ristküsitlusel antud ütlused, et ta arutas ametnikele lahkumisel makstava hüvitise küsimusi õigusnõuniku SPga ja finantsosakonna juhi KOga, selgitamaks, kas see oleks normaalne ja õige ning kas eelarve seda võimaldaks. M. Repinski väitel leidis SP, et kuivõrd tegemist on pikaajaliste ametnikega, peaks kindlasti maksma hüvitist ja vähemalt kolm kuud, sest kui nad peaksid minema töövaidluskomisjoni, võivad taotleda vallalt lisaraha. KO olevat vallavanemale kinnitanud, et eelarvefondis on preemiateks ja hüvitisteks mõeldud rahasid piisavalt ning probleemi ei ole hüvitisi maksta vajadusel ka üheksa kuu ulatuses. Muu hulgas palus KO, et tema asendajale EB, kes on pikaajaline ametnik, makstaks lahkumisel hüvitist vähemalt kuue kuu ulatuses (K kd 2, tl 169 ja 169 pöördel).
78.Eeltoodud M. Repinski ütluste usaldusväärsust on maakohus põhjalikult vaaginud, kõrvutades neid muu hulgas PL, EB, ST ja SP ristküsitlustel räägituga (vt otsuse p-d 63-80). Kolleegium on päri maakohtu järeldusega, et M. Repinski versiooni, et ta arutas hüvitiste küsimust nii KO kui SPga ning võttis nende suuruse üle otsustamisel arvesse ka ametnike endi soove, saab pidada usutavaks. Maakohtu otsuse toodud põhjendusi ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata, kuid lisab vastuseks apellandi väidetele täiendavalt järgmist.
79.Prokurör ei pea usutavaks, et M. Repinski arutas ametnike lahkumise ja neile hüvitise maksmise küsimust valla õigusnõuniku SPga. Samas ei põhjenda apellant, miks peaks ringkonnakohus andma M. Repinski ütluste usaldusväärsusele maakohtust erineva hinnangu. Ringkonnakohus nendib, soostudes maakohtuga, et tunnistaja SP üritas end ristküsitlusel mõnevõrra distantseerida PL, EB ja ST lahkumisega seotud asjaoludest. Uuritud tõendikogum kinnitab aga, et kõnealuses osas saab just M. Repinski ütlusi pidada SP ütlustest usaldusväärsemaks (vt ka otsuse p 80). Kolleegium juhib tähelepanu, et EB ütlusest, mille usaldusväärsust ei ole kahtluse alla seatud, ilmneb, et ta kirjutas lahkumisavalduse SP juuresolekul. Tunnistaja öeldust selgub, et juriidiliste teadmistega SP oli see, kelle juhiste järgi EB märkis avaldusse teksti, et palub end vabastada omal soovil ATS § 87 lg 1 alusel, sest ise tunnistaja seda sätet ei teadvat. Seega selgub EB ütlustest, et SP dikteeris talle, mida lahkumisavaldusse kirjutada (K kd 1, tl 157 pöördel).
80.ST ütluste kohaselt suhtles temagi lahkumise küsimuses SPga (K kd 2, tl 7 pöördel). SP kinnitas ristküsitlusel ka ise, et ST küsis tema käest nõu. Seejuures arutati, kas STl oleks mõistlik 24 / 59
1-22-5295 küsida kolm kuud hüvitist või koondamist, arvestades tema suhteliselt pikka tööstaaži (K kd 2, tl 11 pöördel). Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et kõnealusel juhul saab siingi usutavamaks pidada M. Repinski ütlusi, et SP võttis temaga ühendust, avaldades arvamust, et kolme kuu palga suurusest hüvitisest ei piisa ST puhul, sest tal on alla 7-aastane laps. See tähendab, et töövaidluskomisjonis võiks ST saada suuremat hüvitist ja pidas mõistlikuks määrata kuue kuu palga suuruse hüvitise. M. Repinski ütlustes puudub alus kahelda ka selles, et tema juures käis STle suuremat hüvitist küsimas ka ST elukaaslane, endine õigusnõunik RS (K kd 2, tl 172). Selle asjaolu kohta antud M. Repinski ütlusi kinnitavad ka ST ütlused (K kd 2, tl 3 ja tl 8).
81.Eeltoodu kontekstis peab ringkonnakohus oluliseks maakohtu tuvastatut, et Jõhvi Vallavalitsuse personalispetsialist NA, kes sai 2019. aasta märtsis M. Repinskilt ülesande koostata PL, EB ja ST ametist vabastamise käskkirjad, kasutas selleks juba eelnevalt Jõhvi vallas tööalaselt kasutusel olevate käskkirjade põhjasid. Need käskkirjade põhjad olid koostatud varem ning olid juristi või vallasekretäriga üle vaadatud (vt otsuse p 70 ja T kd 1, tl 86). Tunnistaja NA kohtus avaldatud ütluste kohaselt töötab ta Jõhvi Vallavalitsuses personalispetsialistina juba alates 2010. aasta algusest. Tema ülesanneteks ongi muu hulgas personali tööle võtmise ja lahkumise dokumentide vormistamine. Käskkirjad vormistanud tunnistaja ei osanud öelda, miks tehti kokkulepe maksta PLle, EBle ja STle lahkumishüvitis just kuue kuu palga ulatuses. Tunnistaja ei leidnud aga, et ATS keelaks sellise hüvitise väljamaksmise ja ta kasutas käskkirja koostamisel vana käskkirja põhja. Tunnistaja viitas, et vallas makstakse ka omaalgatuslikult töölt lahkumise puhul vastavalt juhi nägemusele lahkumishüvitist pikaajalise hea töö eest. Sellist hüvitise maksmist ei määra ja ei keela ka otseselt ATS (T kd 1, tl-d 85-86).
82.M. Repinski ütlusi, et ta arutas lahkumishüvitisi ja nende maksmise võimalust samuti valla finantsjuhi KOga, üritab prokurör seada kahtluse alla järgmise argumendiga. Väide KOga vestluse toimumise kohta olevat loogikaviga, sest selle toimumise korral oleks M. Repinski eelduslikult KOlt teada saanud, et EB oskab ainukesena vormistada aastaaruannet. Prokuröri arvates ei oleks sel juhul sunnitud EB ametist lahkuma ja hiljem võetud aastaaruande tegemiseks sama palgaga uuesti tööle. Kolleegium prokuröri oletusliku mõttekäiguga ei nõustu. Tunnistaja EB ristküsitlusest nähtub, et kui ta vallavanema kabinetist tulles ütles KOle, et saab lahkumisel kuus kuud hüvitist, avaldas KO, et tema oligi seda (hüvitist) EBle taotlenud. EB sai KO räägitust aru nii, et viimane teadis oma asetäitja vabastamisest juba varem ja oli sel teemal M. Repinskiga suhelnud. KO andis EBle mõista, et sai tema hüvitise küsimuses kaasa rääkida ja saavutas EBle kuue kuu palga suuruse hüvitise maksmise (K kd 1, tl 159 pöördel). Prokuröri küsimusele, miks oli vallavanemal üldse vaja KOga hüvitis(t)est rääkida, selgitas tunnistaja, et KO käest küsiti makstava hüvitise suurust seetõttu, et finantsjuht peabki ju vaatama, kas eelarves on selleks raha või kust see raha tuleb (K kd 1, tl 160 pöördel).
83.M. Repinski ütlustest nähtuvalt oli tal KOga juttu ka töökorraldusest, kui pikaajaline finantsjuhi asetäitja EB lahkub. Ta olevat andnud KOle võimaluse korraldada uue finantsjuhi asetäitja küsimuse. KO olevat lubanud mõelda ning märkinud, et võibolla saab finantsosakond isegi viiekesi hakkama (K kd 2, tl 169). M. Repinski sõnul oli KOga mingil ajal juttu sellestki, et suhteliselt ootamatult lahkunud EB peaks kutsuma veel korraks tagasi viimaseid toiminguid tegema seoses majandusaasta aruande esitamisega. KOst sai M. Repinski aru nii, et vallale oleks soodsam, kui finantsiosakond saab tulevikus viieliikmelisena tööga hakkama. EB kohale finantsosakonna asetäitjaks pandi sama osakonna raamatupidaja (K kd 2, tl 172 pöördel).
84.Kolleegium peab vajalikuks välja tuua, et M. Repinski ütlusi, et ta andis EBle võimaluse lahkumisaja üle ise otsustada, kuid viimane soovis võimalikult kiiresti lahkuda, kinnitavad EB ristküsitlusel antud ütlused. EB sõnutsi ütles M. Repinski, et ta võib minna ükskõik millal, kui on 25 / 59
1-22-5295 allkirja andnud. EB teatas aga ise, et ei soovi lahkumisega venitada (K kd 1, tl 154 – 154 pöördel). EB selgitas, et veidi hiljem sõlmiti temaga tööleping aastaaruande tegemiseks, mille eest ta sai ühe kuu tasu (K 1, tl 154 ja 155 pöördel). EB tegi kaugtööl aastaaruannet töövõtulepingu alusel ca ühe kuu jooksul ehk 2019. aasta aprilli algusest kuni maikuuni (K 1, tl 158). EB ütlustest selguvalt jäi pärast tema lahkumist finantsteenistuse koosseis viieliikmeliseks ning teda hakkas asendama üks raamatupidajatest (K 1, tl 158 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul saab eeltoodu alusel sarnaselt maakohtuga teha järelduse, et M. Repinski arutas KOga nii EB lahkumishüvitise kui ka finantsosakonna edasise töökorralduse küsimust. Eespoolt toodut arvestades peab ringkonnakohus eluliselt usutavaks, et just KO nägemusel sõlmiti EBga kuuks ajaks töövõtuleping aastaaruande vormistamiseks. Eeltoodu valguses saab pidada eluliselt usutavaks M. Repinski väiteid, et ta rääkis finantsjuhiga ka PL ja ST hüvitiste teemal.
85.Prokurör seab kahtluse alla maakohtu tuvastatu, et EBle, KTle ja PLle makstavate hüvitiste lõplikud ja täpsed arvutused tegi finantsosakond. Erinevalt maakohtust peab prokurör ebausutavaks M. Repinski ütlusi, et ta olevat saanud valla väljamaksete täpsest suurusest teada alles kohtueelsel menetlusel. Prokuröri arvates oleks M. Repinski pidanud KOga suhtlemisel korral saama teada, kui suur kulu hüvitiste maksmisel palgafondist tekib. Ringkonnakohtu hinnangul ei kummuta eeltoodud prokuröri arvamused, millel puudub tõenduslik alus, maakohtu seisukohta. Pelgalt apellandi arvamuse alusel puudub alus kahelda M. Repinski öeldus, et hüvitiste täpsed ja lõplikud arvutused tegi finantsosakond, kes maksis ka ametnikele need välja (vt otsuse p 79 ja K kd 2, tl 172). Hüvitiste arvestamise ja maksmise korda vallas kinnitavad endise Jõhvi Vallavalituse finantsosakonna juhi asetäitja EB ütlused (K kd 1, tl 160 pöördel). Maakohus tuvastas sellegi, et 2019. aasta eelarvest nähtuvalt oli võimalik vallavalitsuse selleks tarbeks ette nähtud palgafondist hüvitised välja maksta (vt otsuse p 87). See näitab M. Repinski ütluste usutavust, et finantsosakonna juhi KO arvamuse kohaselt oli ametnikele võimalik maksta lahkumisel hüvitisi kuue kuu palga ulatuses või vajadusel enamgi. Sarnaselt maakohtuga peab kolleegium uuritud tõendikogumi pinnalt usutavaks sedagi, et M. Repinski, kes oli teinud hüvitise maksmiseks ettepanekuid ja arvestusi mitte konkreetsetes summades, vaid kuudes, ei pruukinud teada valla lõplikku kulu hüvitiste väljamaksmisel ega soovinud ka valla varalist olukorda kahjustada (vt otsuse p 93).
86.Seoses prokuröri esitatud versiooniga, et M. Repinski ja finantsjuhi KO vahelist arutelu ametnikele makstavate lahkumishüvitiste küsimuses pole toimunud, peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida apellandi tähelepanu KrMS §-s 14 sätestatule. Kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Võistlevas kriminaalmenetluses vastutab süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Seades kahtluse alla M. Repinski ütluste usutavuse, et ta vallavanemana arutas finantsjuhiga hüvitiste maksmist, ei ole prokurör pidanud vajalikuks KO tunnistajana üle kuulata. Ringkonnakohus nendib, et kui ka prokurör ei adunud kohtueelsel menetlusel valla finantsjuhi kui isikulise tõendiallika tähtsust, oli võimalik esitada taotlus KO tunnistajana ristküsitlemiseks kohtus muu hulgas selleks, et kontrollida M. Repinski väidete tõelevastavust. Kuivõrd prokurör ei ole andnud esimese ega teise astme kohtule võimalust vahetult KO versiooni kuulda ja hinnata seeläbi ka M. Repinski väidete usaldusväärsust, jääb tagajärjetuks apellandi paljasõnaline versioon, et sellist arutelu finantsjuhiga ei toimunud. Pelgalt apellandi oletustest ja arvamusest ei piisa, et kummutada maakohtu uuritud tõendikogumile rajatud seisukohti.
87.Lisaks peab kolleegium seoses apellandi seisukohtadega vajalikuks välja tuua järgmist. Kuigi apellatsioonis pole esitatud õiguslikku käsitlust M. Repinskile süüks arvatud usalduse kuritarvitamise teo kohta, märgib prokurör, et maakohtu hinnangut, et M. Repinski ei ole 26 / 59
1-22-5295 süüdistuses kirjeldatuga KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud tegu toime pannud, tuleb pidada ebaõigeks. Maakohtu seisukoha põhjendamatust rõhutades, teeb apellant läbivalt viiteid KK märkmetele ning M. Repinski ristküsitlemisel usaldusväärsuse kontrollimiseks KrMS § 289 lg 3 alusel viidatud 19.04.2024 jälitustoimingu protokollile. Apellatsioonis kirjapandust kumab läbi, et eeskätt just need tõendid peaksid näitama maakohtu ebaõiget hinnangut tõenditele ja kohtu järelduste mittevastavust tuvastatud ajaoludele. Kolleegium peab vajalikuks veelkord selgitada, et KK edastatud märkmetele ega M. Repinski ja AV telefonivestluste kohta koostatud jälitustoimingu protokollile apellant tugineda ei saa. Sel põhjusel jätab kolleegium korduvad viited kõnealustele materjalidele tähelepanuta.
88.Eelöeldule lisaks jäi kolleegiumi hinnangul 19.04.2024 jälitustoimingu protokollis kajastatule viitamine M. Repinski ütluste usaldusväärsuse kõigutamiseks süüdistatava ristküsitlemisel üsna edutuks. Ainuke sisuline vastuolu ütlustes ilmnes asjaolus, et jälitustoimingu protokolli avaldamise eelselt väitis M. Repinski, et käis 2018. aastal kohtumas NOga, kes tahtis teha koalitsiooni Keskerakonnaga, üksinda, kuid telefonikõnedest selgus, et käis koos AVga (vt K kd 2, tl 181 pöördel ning 189-190, 191). M. Repinski põhjendas koos AVga NO juures käimise mittemäletamist asjaoluga, et see toimus kuus aastat tagasi. Ühtlasi selgitas M Repinski, et tal puudub soov seda varjata, sest suhtleski tol ajal AVga päris palju (K kd 1, tl 191). Kolleegium peab vajalikuks märkida, et asjaolu, et NO juures kohtumisel ei räägitud konkreetsete ametnike vallandamisest, st et NO ei teinud selliseid ettepanekuid, väitis M. Repinski ristküsitlusel juba vaidlusaluse protokolli avaldamise eelselt (K kd 2, tl 181 pöördel). Kohtuistungi protokollist nähtuvalt jäi M. Repinski ka pärast jälitustoimingu protokolli avaldamist eelnevalt öeldu juurde, et surve teatud ametnike kohta tuli valitsuse liikmetelt ja teistelt koalitsiooni liikmetelt, kuid mitte NO poolt, kes juhtis fraktsiooni Jõhvi Meie Kodu (K kd 2, tl 191 pöördel).
89.Kolleegium peab vajalikuks välja tuua, et prokuratuur leiab apellatsioonis, et M. Repinski sundis PL, ST ja EB lahkuma kuldse käepigistuse kattes ning saavutas oma tahtmise läbi selle, et pakkus kõigile 6 kuu suurust hüvitist, kui nad on valmis omal soovil ameteist lahkuma. Esimese astme kohtus süüdistuskõnes märkis prokurör KarS § 2172 lg 1 alusel õiguslikku hinnangut andes aga järgmist. M. Repinskil oli vallavanemana seadusest tulenev õigus käsutada valla eelarvelisi vahendeid (tuleneb Jõhvi valla põhimäärusest ja KOKS-ist). Allkirjastades süüdistuses nimetatud kolm käskkirja ei järginud M. Repinski Jõhvi valla varalisi huve, vaid täitis enda ja NO huve (K kd 3, tl 169 pöördel). Kolleegium nendib, et prokuratuuri süüdistusaktis Jõhvi valla varalistele huvidele M. Repinski enda või enda ja NO huvide eelistamist M. Repinskile ette heidetud pole. Kolleegium on maakohtuga päri, et prokuröri väiteid, et M. Repinski tegutses enda ja / või NO huvides, sh viimaselt saadud sisendite alusel, ei kinnita uuritud tõendid (vt otsuse p 81). Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta selleski, et KarS § 2172 lg 1 objektiivse koosseisu mõttes tuleks varaliste huvide järgimata jätmise kohustuse rikkumisena käsitada sellist tegevust, mis ei ole kantud avaliku funktsiooni täitmise huvist. Samuti sellega, et viidatud koosseis ei peaks hõlmama iga sellist seadusevastast väärkäitumist, mis on kantud avaliku funktsiooni täitmise huvist (vt otsuse p 85).
90.Ringkonnakohus tõdeb, et apellatsioonist ei nähtu vastuväiteid maakohtu kindlakstehtule, et 2018. aastal vahetus Jõhvi vallas võim legitiimsel teel ning uus koalitsioon MTÜ Eesti Keskerakond koos valimisliiduga Jõhvi ‒ Meie kodu asus viima ellu enda nägemust poliitikast, mille raames sooviti otsustada, kellega ametnikest koostööd jätkata, sh sõlmida personaliga oma meeskonna moodustamiseks vajadusel ja võimalusel kompromisse. Tõenditest nähtuvalt soovisid PL, ST ja EB lahkumist nii volikogu koalitsioon kui ka vallavalitsus. Ringkonnakohus soostub maakohtuga, et tuvastatud asjaolude kohaselt ei olnud kolme ametniku teenistusest vabastamisel tegemist süüdistatava või kellegi teise erahuvi järgimisega, vaid see lähtus uue võimu esindajate 27 / 59
1-22-5295 plaanist ja nägemusest Jõhvi valla edasise arengu ja projektide elluviimisel. Maakohtuga saab nõustuda, et kokkuvõtvalt vabastati ametnikud teenistusest valla avaliku funktsiooni täimise huve arvestades. Samas arvestati PL, ST ja EB pikaajalise teenistusega vallas ning läbirääkimiste ja kompromissi tulemusena otsustati määrata neile lahkumisel kuue kuu palga suurused hüvitised (vt otsuse p 86).
91.Prokurör märgib, et ei suuda tuvastada, millel põhineb maakohtu seisukoht, et selline lahendus lähtus kõige inimlikumast ja säästvaimast viisist nii ametnike kui ka valla huvides ja kohus ei ole analüüsinud, millised alternatiivsete käitumistega oleks igal juhul kaasnenud mingid hüvitised. Ringkonnakohus apellandi etteheidetega ei nõustu ja juhib tähelepanu, et maakohus on otsuses neile väidetele juba asjakohaste põhjendustega vastanud (vt otsuse p-d 88 – 91). Neid kordamata viitab kolleegium kokkuvõtlikult, et M. Repinskil oli vallavanemana kohaliku omavalitsuse seaduse (KOKS) § 50 lg 1 p-st 3 ja Jõhvi valla põhimääruse § 28 lg 1 p-st 5 tulenevalt õigus Jõhvi Vallavalitsuse ametnikke teenistusest vabastada. Põhimääruse § 28 lg 1 p 6 ja Jõhvi valla ametiasutuste palgajuhendi § 14 lg 1 nägid ette, et teenistujale võib maksta kauaaegse laitmatu teenistuse või teenistuskohustuste silmapaistvalt hea täitmise et preemiat, mille osakaal ei võinud ületada palgajuhendi § 11 lg 2 järgi 20% teenistuja aastasest põhipalgast. Seega oli süüdistatav õigustatud vähemalt teatud osas maksma ametnikele hüvitist. Maakohus viitas ka sel ajal kehtinud ATS § 105 lg-st 1 tulenevale, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses ning ametnikul, kes kasvatab alla seitsmeaastast last kuue kuu keskmise palga ulatuses. Samuti tugines maakohus tõendikogumi alusel tuvastatule, et ametnike teenistusest vabastamisel kuue kuu palga suuruste hüvitiste määramisel kaaluti ka teenistusest vabastamiste vaidlustamise korral võimalike nõuetega vallale kaasnevaid kulusid.
92.Kuigi apellatsioonis sisuliselt ei analüüsita, milles seisnes PLle, EBle ja STle teenistusest lahkumisel kuue kuu suuruse hüvitise määramise õigusvastasus, nähtub süüdistusest ning ühest apellatsioonis esitatud lausest, et prokuröri arvates puudus M. Repinskil seaduslik alus omal soovil ametist lahkuvatele ametnikele hüvitise maksta seetõttu, et seda ei näe ette ATS-i sätted ega sel ajal kehtinud Jõhvi valla ametiasutuste palgajuhend. Nõustumata apellandiga, viitab ringkonnakohus eelnevalt otsuses väljatoodud maakohtu tuvastatud asjaoludele, et M. Repinskil oli vallavanemana õigus ametnikele hüvitist maksta. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et praegusel juhul lähtuti vallavanema ettepanekul ametist lahkuvatele PLle, EBle ja STle kuue kuu palga suuruste hüvitiste määramisel poolte kokkulepetest ja kaalutletud kompromissist, mis saavutati ühelt poolt nii valla uue võimu esindajate, sh vallavanema M. Repinski, kui ka teiselt poolt lahkuvate ametnike vahel. Neid tingimusi aktsepteerides ei ole ametnikud nõudnud hiljem nende teenistusest vabastamiste õigusvastaseks tunnistamist. Maakohus tuvastas sellegi, et hüvitiste maksmise võimalused ja suuruse arutas M. Repinski läbi valla finantsjuhi ja õigusnõunikuga. Samuti tuvastas maakohus, et omal soovil ja poolte kokkuleppel lahkuvatele ametnikele hüvitise maksmine oli Jõhvi vallas olnud ka eelnevalt tavapärane praktika. Seda kinnitavad muu hulgas vaidlusalused käskkirjad koostanud personalitöötaja NA ja vallasekretärina töötanud PL ütlused, samuti maakohtus uuritud ja otsuses välja toodud käskkirjad poolte kokkuleppel ja omal soovil ametist lahkunutele hüvitiste maksmise kohta (vt otsuse p 96-97).
93.Seades kahtluse alla maakohtu seisukoha, et M. Repinski ei pruukinud hüvitiste maksmisel täpsemalt õiguslikult aru saada hüvitise ja preemia terminitest, viitab prokurör ühele kaitsetõendina esitatud M. Repinski allkirjastatud käskkirjale, millega vabastati ametist JN. Ringkonnakohtu hinnangul on prokuröri viide tendentslik ega kummuta maakohtu järeldust, mis tugineb mitte ühele, vaid mitmetele otsuses viidatud käskkirjadele, mis näitavad Jõhvi 28 / 59
1-22-5295 Vallavalitsuse järjepidevat praktikat poolte kokkuleppel ja ametnike endi soovil vabastamisel neile hüviste määramist ühe kuupalga ulatusest kuni üheteistkümne kuupalga ulatuseni (vt otsuse p 96 ja T kd 5, tl-d 3,4,5,6,7,8,11). Ringkonnakohus ei nõustu prokuröriga, et maakohtu viide, et ka prokuratuur on ametnike omal soovil vabastamistel ATS § 87 lg 1 alusel pidanud võimalikuks tasuda ametnikele hüvitist, on selles kontekstis meelevaldne. Maakohtu viide Tartu Halduskohtu 11.03.2024 asjas nr 3-22-2069 on igati asjakohane, kuivõrd kõnealuses määrusest nähtuvalt pidas prokuratuur võimalikuks ametnike omal soovil teenistusest vabastamisel ATS § 87 lg 1 alusel maksta neile kolme keskmise palga suuruses hüvitist. Ringkonnakohus peab asjakohaseks ka kaitsja apellatsioonivastuses tehtud viidet Tallinna Ringkonnakohtu 12.03.2024 määrusele asjas nr 3-23-2674, mille p-s 12 märgib halduskolleegium, et teenistusest vabastamine võib sõltuvalt asjaoludest olla õigusvastane ning hüvitise maksmine põhjendatud ka siis, kui teenistusest vabastamise aluseks on käskkirjas märgitud ametniku soov (ATS § 87 lg 1 alusel).
94.Apellandi arvates eksis kohus tõendite hindamisel järeldusega, et perioodil, mil EB enam teenistuses polnud, ei pidanud Jõhvi vald tasuma EB töötasu, mis moodustas tööandja kuluna kuus 2676 eurot ja valla jaoks kokku üle 56 000 euro suuruse rahalise kokkuhoiu. Apellant rõhutab, et vallale mingit säästu EB lahkumine ei toonud, sest koondati raamatupidaja ametikoht. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. EB ütlustest nähtuvalt hiljem sõlmiti temaga töövõtuleping aastaaruande tegemiseks, mille eest sai ühe kuu tasu, tehes tööd umbes 2019. aasta maikuuni (K 1, tl 154 ja 155 pöörde, tl 158). EB sõnutsi jäi seejärel tema lahkumisel finantsteenistuse koosseis viieliikmeliseks ja teda hakkas asendama üks raamatpidajatest (K 1, tl 158 pöördel). Maakohus on õigesti välja toonud, et kuna vähendatud finantsteenistusega saadi hakkama, koondati alates 1.01.2021 vallavalitsuses ühe raamatupidaja koht (vt otsus p 92). Kolleegium nendib, et kui ka maakohtu arvestatu asemel võtta aluseks raamatupidaja töötasu, mis võib olla ehk mõnevõrra väiksem kui EB töötasu, saaks samuti rääkida valla jaoks olulisest rahalisest kokkuhoiust EB teenistusele järgneva 19 kuu jooksul. Seega kui ka sääst ei pruugiks olla üle 56 000 euro, ulatuks see eeldatavalt ikkagi mitmekümne tuhande euroni.
95.Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et isegi kui süüteokoosseis oleks täidetud, on M. Repinski süü välistatud, kuna ta oli vältimatus keelueksimuses KarS § 39 tähenduses. Prokuröri arvates saab lähtuda vastupidise väitmisel Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-92-13 märgitust ning 19.04.2024 jälitustoimingu protokollis kajastatud M. Repinski ja AV suhtlusest ja KK ütlustest ja tema märkmetest. Lisaks nähtuvat kaitsetõendina esitatud JN vabastamise käskkirjast, et M. Repinskil olid teadmised, millistel alustel on võimalik hüvitist maksta. Kolleegium prokuröri seisukohta ei jaga, toonitades esmalt, et jälitustoimingu protokollile ja KK märkmetele tuginemine pole võimalik. KK ütlusi ja viidet Riigikohtu lahendile ei pea ringkonnakohus apellandi väite kontekstis asjakohaseks. Viidatud Riigikohtu lahendis kajastatud asjaolud ei sarnane praeguses asjas käsitletava olukorraga. Kokkuvõtlikult nõustub kolleegium maakohtu käsitlusega, et kui ka asuda seisukohale, et süüteokoosseis peaks olema täidetud, millega ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga ei nõustu, saab asuda seisukohale, et M. Repinski oli vältimatus keelueksimuses (vt otsuse p-d 94-101). Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus rahuldamata prokuröri apellatsiooni maakohtu otsuse tühistamiseks osas, millega mõisteti M. Repinski KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks ning millega jäeti läbi vaatamata kannatanu Jõhvi valla tsiviilhagi kahjunõudes M. Repinski vastu.
(III)
96.Prokuratuuri taotlus tühistada apelleeritud kohtuotsus osas, millega M. Repinski mõisteti õigeks KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi, jääb rahuldamata järgmise põhjendusega. 29 / 59
1-22-5295
97.Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus M. Repinskit KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi õigeks mõistes tõendite hindamisel ega otsuse tegemisel kriminaalmenetlusõigust. Maakohtu seisukohad on põhistatud ja vastuoludeta ning otsuse lugejale jälgitavad. Apellandi väited ja argumendid, millega palutakse ringkonnakohtul teha sama tõendikogumi alusel võrreldes esimese astme kohtuga erinev ehk süüdimõistev otsus, ei ole veenvad. Samuti on maakohus kõnealust süüdistust puudutavas osas käsitlenud kõiki prokuratuuri esitatud tõendeid ning otsuses juba vastanud apellatsioonis toodud väidetele. Seetõttu ei korda ringkonnakohus selleski osas maakohtu põhjendusi, vaid lisab KrMS § 342 lg 3 p-st 1 juhindudes vastuseks apellandile järgmist.
98.Prokurör peab valeks maakohtu seisukohta, et KarS § 201 järgi süüdi mõistmiseks peab omastatava vara väärtus olema vähemalt 201 eurot. Tegelikult peab see olema vähemalt 200 eurot ja 1 sent. Kolleegium nendib, nõustuvalt prokuröriga, et KarS § 201 koosseisu puhul on vaja tuvastada kahjusumma. KarS § 218 lg-st 4 ja § 44 lg-st 2 tulenevalt on õige, et kuriteoks ei saa pidada sellist omastamist, mille ulatus jääb alla 200,01 euro.
99.Prokurör märgib apellatsioonis, et kokkuvõtvalt seisneb KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi esitatud süüdistus selles, et M. Repinski kasutas 27.11.2021 kuni 26.03.2022 temale kui Riigikogu liikmele väljastatud Olerex AS-i kütuse kliendikaarti tööga mitteseotud sõitudeks ning samuti tankis tuvastamata isikute mootorsõidukeid. Selliselt omastas M. Repinski jätkuva teoga (üheksa osateoga) ebaseaduslikult temale tööalaseks kasutamiseks antud kütusekaardi vahendeid endale ja kohtueelses menetluses tuvastamata kolmandatele isikutele, tankides kokku vähemalt 459,49 liitrit diislit, millega tekitas Eesti Vabariigile kahju kokku vähemalt 581,66 eurot.
100.Maakohtu tuvastatud asjaolu, et M. Repinski oli 27.11.2021 kuni 26.03.2022 Riigikogu liige ehk ametiisik, kellele Riigikogu Kantselei väljastas 8.04.2021 Olerex AS-i kliendikaardi, apellant ei vaidlusta. Vaidlus puudub ka selles, et M. Repinski kinnitas kaardi saamisel, et nõustub kütusekaardiga tehtud kulutusi käsitlema Riigikogu liikme tööga seotu sõidukuludena (T kd 2, tl 13). Seega oli maakohtu tuvastatu kohaselt M. Repinskile usaldatud Riigikogu Kantselei vara käsutamine.
101.Apellant ei nõustu maakohtu etteheitega prokuratuurile, et välja ei ole arvestatud Bolt takso sõitmisel tegelikult kulunud kütuse maksumust. Prokurör leiab, et süüdistuses 27.11., 1.12., 3.12. ja 5.12. ja 26.12.2021 kütuse tankimiste puhul pole võimalik tuua välja iga sõidetud kilomeetri osas tõendit, kas see oli seotud riigikogulase tööga. Prokuröri arvates jättis maakohus arvestamata, et 27.11.2021 oli laupäev ja järgnev Riigikogu istungite nädal toimus alles 6.12. kuni 9.12.2021. Maakohtu seisukoht, et 27.11., 1.12., 3.12. ja 5.12.2021 M. Repinski tangitud (kokku 249,07 liitrit) diislikütus, kulus Riigikoguga seotud tööks, pole õige. Loogiliseks saab pidada, et vaid osa 5.12.21 kütusest võis kuluda 6.12.2021 algavatele istungitele sõitmiseks. Töögraafikut arvestades ei saanud ka 26.12.2021 tangitud kütus kuluda riigikogulase tööks.
102.Ringkonnakohtu hinnangul analüüsis maakohus KarS § 201 järgi M. Repinskile süüks arvatud viie tankimisega seonduvaid (27.11., 1.12., 3.12. ja 5.12. ja 26.12.2021) asjaolusid üksikasjalikult, hinnates nii süüteoetteheides kirjapandut kui ka tõendeid, mis esitati kõnealustel kuupäevadel tangitud kütuse väidetava mittesihipärase kasutamise kohta. Apellatsioonist ei nähtu sisuliselt vastuväiteid ega omapoolset tõendite käsitlust maakohtu otsuse p-des 156-180 kajastatud põhjaliku tõendite analüüsi ja selle alusel tuvastatud asjaolude kohta. Prokurör esitab maakohtu otsuse p-s 180 toodud järelduse vaidlustamiseks, viitamata tõenditele, vaid omapoolse versiooni toimunu kohta. Selliselt esitatud nägemus sündmuste kohta ei ole piisav, et kummutada maakohtu otsuses käsitletud tõendite alusel tehtud järeldust, et M. Repinskile ei saa süüdistuses kirjeldatud 30 / 59
1-22-5295 27.11., 1.12., 3.12. ja 5.12. ja 26.12.2021 tankimistega seonduvalt süüks arvata temale usaldatud vara omastamist. Maakohtu seisukohtadega nõustumist põhjendab ringkonnakohus järgevalt.
103.M. Repinskile heidetakse süüdistuses ette, et ta tankis vaidlusalusel viiel kuupäeval Riigikogu liikmele tööalaseks kasutamiseks väljastatud Olerex AS kliendikaardiga diislikütust, osutades samal ajal Bolt taksoteenust mainitud tanklate lähiümbruses. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistusest võib aru saada nii, et M. Repinskile heidetakse ette neil kuupäevadel tangitud diislikütuse kogu ulatuses ärakulutamist tööga mitteseotud sõitudeks, mille Riigikogu Kantselei kanda jätmiseks alust polnud. Samuti on kolleegium maakohtuga päri, et süüdistuse tekst ‒ osutades samal ajal Bolt taksoteenust mainitud tanklate lähiümbruses ‒ viitab arusaamale, et (kogu) tangitud kütus kulutati taksosõitude peale, mis toimusid tankimistele lähedal. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et omastamise seisukohalt pole oluline, et M. Repinskile väljastatud kaardiga kütust pelgalt tangiti, vaid see, kui palju ja milleks Riigikogu liikmele tööalaseks kasutamiseks mõeldud kütusekaardiga tangitud kütust kasutati. Seega on M. Repinski karistusõigusliku vastutuse eeldusena oluline hinnata, kas ja milline osa tangitud kütusest 27.11., 1.12., 3.12. ja 5.12. ja 26.12.2021 kulus tegelikult Riigikogu liikme tööga mitteseotud sõitude peale (vt otsuse p-d 157-160).
104.Maakohus hindas uuritud tõendite alusel, kas ja millises osas on põhjendatud M. Repinskile heita ette 27.11., 1.12., 3.12. ja 5.12. ja 26.12.2021 tangitud ja kasutatud kütuse omastamist. Tegemaks kindlaks, milline võis olla Bolt taksosõitude kogu tegelik kütuse- ja rahakulu, analüüsis maakohus muu hulgas prokuratuuri esitatud 15.11.2022 vaatlusprotolli koos lisadega. Kuivõrd kolleegium nõustub maakohtu otsuses kajastatud põhjaliku analüüsiga, mida ka apellatsioonis ei vaidlustata, ei pea ringkonnakohus vajalikuks maakohtu otsuses kirjapandut korrata (vt otsuse p-d 164-176). Kokkuvõtvalt peab kolleegium põhjendatuks maakohtu arutluskäiku ja tuvastatud ajaolusid, mille kohaselt saab tegelikult kulunud kütuse maksumuseks süüdistuses etteheidetaval perioodil, s.o. 27.11., 1.12., 3.12. ja 5.12. ja 26.12.2021, seoses Bolt taksosõitudega lugeda kokku 88,01 eurot. Kõnealune summa jääb aga alla 200,01 euro piiri ega võimalda M. Repinskit KarS § 201 järgi süüdi mõista (vt otsuse p 180).
105.Kolleegium on maakohtuga päri, et süüdistaja pole ka arvestanud 15.11.2022 vaatlusprotokollist nähtuvaga, mille kohaselt 26.12.2021 kell 17.48 toimunud tankimise perioodil sõitis M. Repinski taksot ühel korral (Virumaal) sõiduautoga Škoda Superb ja ülejäänud kordadel sõiduautoga Mercedes-Benz E220 (Tallinnas). Prokuratuur ei ole välja toonud, millist sõidukit M. Repinski tankis ja millisega taksot sõitis (otsuse p 172-176 ja T, kd 3, tl 46-48). Kolleegium märgib täiendavalt, et 15.11.2022 vaatlusest nähtuvalt, osutati Mercedes-Benz E220 (reg märgiga XXXXX) taksoteenust Tallinna piirkonnas 25.12.2021 kella 23.47 kuni 26.12.2021 hommikul kell
7.17.Seejärel on 26.12.2021 päeva õhtupoolikul M. Repinski Olerex AS-i kaardiga tangitud kell 17.48 diislikütust Jõhvis. Mõni aeg hiljem on vaatlusandmete kohaselt sõiduauto Škoda Superb (reg märgiga HHHHHH) aktsepteerinud kell 18.47 väljakutse Voka külla (sõidu lõpp kell 19.12). 26.12.2021 õhtul kell 22.04 kuni kell 23.31 osutatakse vaatluse andmetel aga taas sõiduautoga Mercedes-Benz E220 (reg märgiga XXXXX) Bolt taksoteenust Tallinnas.
106.Kolleegium tõdeb sarnaselt maakohtuga, et M. Repinski ristküsitlusel väidetu kohaselt on kõigil juhtudel Bolt taksoteenust osutanud üksnes tema ise. Selle väite usutavust prokuratuur ka kahtluse alla seadnud pole. Kolleegium viitab täiendavalt, et 15.11.2022 vaatlusest nähtuvalt kasutas M. Repinski 26.12.2021 kella 20.20 paiku oma isiklikku pangakaarti Haljala CIRCLE K tanklas. Lisaks viitab kolleegium veel 25.01.2021 vaatlusprotokollile, millest nähtuvalt on M. Repinski 26.12.2021 võtnud kella 15.34 paiku Jõhvis asuvast pangaautomaadist välja sularaha (vt T kd 3, tl 98). Eeltoodu alusel saab iseenesest pidada tõenäoliseks, et M. Repinski osutas 31 / 59
1-22-5295 taksoteenust sõiduautoga Mercedes-Benz E220 kuni 26.12.2021 varahommikuni, seejärel sõitis Virumaale, kus osutas Bolt taksoteenust sõiduautoga Škoda Superb ning pöördus 26.12.2021 õhtul tagasi Tallinnasse, kus alates hilisõhtust osutas uuesti Bolt taksoteenust sõidukiga Mercedes-Benz E220 (reg märgiga XXXXX). Kolleegium soostub maakohtuga, et kuivõrd puuduvad andmed selle kohta, kumba 26.12.2021 kasutatud sõidukitest M. Repinski sel päeval Jõhvis kella 17.48 ajal 28,40 euro eest tankis, jäävad ebaselgeks asjaolud tankimise ja kütuse taksosõitudele kulutamise osas ning need tuleb tõlgendada kõrvaldamata kahtlusena süüdistatava kasuks. Edutuks jääb ka apellandi väide, et K OÜ kantud kütusekulud ei saa kuidagi olla seotud taksosõitudega, sest kõik süüdistuses etteheidetavad tankimised olevat toimunud taksoteenuse osutamise ajal. Kolleegiumi soostub maakohtuga, et prokuratuur ei ole esitanud tõendeid, mis kummutaks tuvastatud asjaoludest nähtuva võimaluse, et Bolt taksosõidu tegelikku kütusekulu võis mõjutada ka kütuse eest K OÜ pangakaardiga tasumine (vt otsuse p 178-180).
107.Maakohus viitas õigesti, et kohtulikul uurimisel ega kohtuvaidlustes ei ole prokurör peatunud asjaoludel, mis näitaksid ära, milline osa neil viiel kuupäeval tangitud kütusest kulus M. Repinskil tegelikult mittesihipärasena etteheidetavate taksosõitude peale ehk polnud seotud Riigikogu liikme tööga. Kolleegium nendib, et apellatsioonis esitab prokurör kõnealuse asjaolu kohta omapoolse versiooni. Apellant peab loogiliseks ehk seega põhjendatuks, et kõnealustest kuupäevadest vaid 5.12.21 mingi osa tangitud kütusest (65,44 diislikütusest 78,45 euro väärtuses) võis kuluda 6.12.2021 Riigikogu liikme tööks (istungitele sõitmiseks). Samas jätab apellant välja toomata, kui suure osa 5.12.2021 tangitud ja kasutatud kütusest saaks prokuröri arvates lugeda Riigikogu liikme tööga seotud kuluks, mis vähendab süüdistuses etteheidetu ulatust. Ülejäänud kordadel tangitud kütuse osas leiab prokurör, lähtudes eeskätt kaitsetõendina esitatud Riigikogu töögraafikust, et see kulus Riigikogu liikme tööga mitteseotud sõitude peale. Kolleegium soostub kaitsja apellatsioonivastuses märgituga, et prokurör jätab tähelepanuta, et töögraafikust lähtuvalt saab 27.11.2021 tankimist samuti seostada Riigikogu liikme tööga, arvestades sellele vahetult eelnenud Riigikogu istungite nädalat. Samuti saab kaitsjaga nõustuda, et M. Repinski seosed IdaVirumaaga ja sõidud sinna, võivad põhjendada teistelgi kuupäevadel tangitud ja kasutatud kütuse seost Riigikogu liikme tööga. Samuti saab nõustuda, et apellant on jätnud arvestamata maakohtu tuvastatud asjaolud M. Repinski Bolt taksoga inimeste sõidutamise ja sel viisil valijatega kohtumise kohta.
108.Prokurör ei pea erinevalt maakohtust ega kaitsjast usutavaks M. Repinski väiteid, et ta sai idee Bolti takso sõitmisega 2021. aasta COVID-pandeemia ajal inimestega kohtumiseks Norra poliitiku JS eeskujul. Apellatsioonis rõhutatakse, et M. Repinski polevat skandaali puhkemisel sellist selgitust meedias kordagi esitanud. Pealegi tegi JS erinevalt M. Repinskist valimisreklaami, milles osalejatele hiljem tasuti. Neist ringkonnakohtule esitatud väidetest ei piisa, et lükata ümber maakohtu põhjendatud seisukoht, et puudub alus kahelda M. Repinski väidete usutavuses. 29.04.2024 ristküsitlusel selgitas M. Repinski, et sai idee kohtuda inimestega Bolti taksot sõites JSst kõnelevast artiklist (K kd 2, tl 178 ja 178 pöördel). Kolleegium viitab, et M. Repinski jäi esmasküsitlusel kaitsjale öeldu juurde ka teisesküsitlusel. Vastates prokurörile kinnitas M. Repinski, et Norra peaministri eksperiment oli üks komponentidest, millest mõte tekkis. Ta luges sellest artiklit 2021 aasta kevadel/suvel, tegu on artikliga, mis esitati kaitsetõendina kohtule (K kd 2, tl 79 ja 79 pöördel).
109.Ringkonnakohus peab oluliseks rõhutada, et prokurör jättis vaidlusaluse asjaolu kohta M. Repinski esmasküsitlusel esitatud väited teisesküsitluse käigus sisuliselt kontrollimata. Nii ei taotlenud prokurör KrMS § 289 sätetele tugines avaldada ei M. Repinski kohtueelsel menetlusel antud võimalikke teistsuguseid ütlusi ega viidanud ka ühelegi allikale, millest nähtuvalt oleks M. Repinski meediale andnud mingi teistsuguse selgituse. Samuti ei ole prokurör pärast M. Repinski 32 / 59
1-22-5295 ristküsitlemist (juhul, kui väited JS loost idee saamise kohta esitati alles esimese astme kohtus ja olid süüdistajale üllatuslikud), taotlenud esitada täiendavate tõenditena väljavõtteid meedia allikatest, mis lükkaks ümber M. Repinski öeldu ja taotlenud süüdistatava täiendavat küsitlemist. Vastavalt KrMS § 60 lg-le 1 võib kohus otsuse tegemisel lähtuda asjaoludest, mis ilmnevad uuritud tõenditest. Viidates maakohtu seisukoha kummutamiseks apellatsioonis kohtule teadmata meedia allikatele ei arvesta prokurör KrMS § 15 lg-s 2 sätestatuga, mille kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda sellistele tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud või mida on esitatud ringkonnakohtule vahetult uurimiseks.
110.Vaidlustades M. Repinski ütluse usutavust selle kohta, et ta olevat rääkinud ka teistele fraktsiooni liikmetele oma ideest kohtuda valijatega Bolt taksot sõites, jätab prokurör tähelepanuta, et selles osas kinnitavad ütluste paikapidavust ristküsitletud tunnistaja SK ütlused. SK sõnutsi oli 2021. aasta novembris-detsembris fraktsioonis jutuks, et M. Repinski sõidab Bolti ja tahab seda teha Norra peaministri eeskujul. M. Repinski olevat tahtnud saada koroona piirangute ajal sellisel viisil rohkem informatsiooni valijatelt. M. Repinski andis fraktsiooni koosolekutel erinevat tagasisidet, mida taksos sõitnud inimesed rääkisid. SK teada väljendas M. Repinski selgelt, et teeb eksperimenti valijatega suhtlemiseks ja sõidab taksot Riigikogu liikmena (K kd 2, tl 138 pöördel kuni 140 pöördel). Vaagides M. Repinski ütluste usaldusväärsust, kõrvutas maakohus neid põhjendatult SK ütlustega. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et SK ütluste usaldusväärsust apellatsioonis kahtluse alla seatud ei ole. Kokkuvõtvalt ei väära apellandi väited maakohtu hinnangut M. Repinski ütluste usaldusväärsusele.
111.Prokurör peab ebaõigeks maakohtu järeldust, et M. Repinski võis osa kütusest kulutada Riigikogu liikmena Bolt taksot sõites valijatega kohtumisele, sest koroonapiirangute tõttu oli ühiskond lukus ja valijatega kohtuda polnud võimalik, mis võiks mingil määral õigustada kütuse kulu. Prokurör viitab seejuures, et ka kohus ise on märkinud, et 2021 aasta novembris-detsembris oli COVID-pandeemia ajal inimestega läbikäimine oluliselt piiratum ja koosolekuid ei tehtud. Kolleegium apellandiga ei nõustu ning peab prokuröri viidet maakohtu otsusele (punktile 185) eksitavaks. Maakohtu tuvastatud asjaoludest ei saa järeldada, et 2021. aasta novembris-detsembris oleks COCVID-pandeemia tõttu ühiskond olnud sellisel määral „lukus“, et inimestel puudunuks soov ja vajadus taksosõitudeks. Prokuröri viidatud otsuse punktis sedastas maakohus tegelikult, et M. Repinski Bolt taksoga inimeste sõidutamist käsitati fraktsioonis COVID-pandeemia ajal ühe võimalusena valijatega kohtuda ning saada inimestelt tagasisidet erinevate teemade kohta.
112.Prokuröri arvates on M. Repinski Bolt taksoteenuse osutamisega teenitud tulu käsitatav palgalisana. See aga ei ole kooskõlas RKLS §-s 30 sätestatuga, mille kohaselt hüvitatakse Riigikogu liikme tööga seotud kulud. Seoses RKLS §-s 30 sätestatu tõlgendamisega, viitab prokurör Harju Maakohtu otsuses nr 1-23-6966 kirjapandule. Ringkonnakohtu hinnangul ei kummuta apellandi käsitlus ega ka viide Harju Maakohtu lahendile teises kriminaalasjas praeguses asjas uuritud tõendikogumi alusel kujundatud seisukohta. Vaidlus puudub maakohtu tuvastatus, et Riigikogu liikme töö seisneb muu hulgas ka kohtumises valijatega. Asjaolu, et valijatega kohtumisele sõitmiseks kasutatud kütust võiks käsitada Riigikogu liikme tööga seotud kuluna, nendib ka apellant ise. Maakohus pidas uuritu alusel tõenäoliseks, et M. Repinski pidas 2021. aasta novembris-detsembris valijatega suhtlemist võimalikuks Bolt taksosõitude kaudu. Tuvastamist leidis seegi, et M. Repinski tegevusest oldi teadlikud ka erakonna fraktsioonis, kuhu M. Repinski andis edasi sel viisil inimestelt kuuldud tagasisidet erinevatel teemadel, sh COVIDpiirangute kohta. Vastupidiseid tõendeid, mis selle kummutaks, prokuratuur esitanud ei ole. Järelikult tuleb maakohtuga nõustuda, et praeguses asjas ei ole võimalik väljaspool mõistlikku kahtlust väita, et Riigikogu kaardiga tangitud kütuse arvelt takso sõitmine oleks olnud omastamise
33 / 59
1-22-5295 koosseisu mõttes ebaseaduslik. Seega ei saa M. Repinskit 27.11., 1.12., 3.12. ja 5.12. ja 26.12.2021 kütuse tankimistega seoses KarS § 201 järgi süüdi mõista (vt otsuse p-d 180-192).
113.Prokurör ei nõustu maakohtu hinnanguga M. Repinskile süüks arvatud omastamise tõendamatuses osas, mis puudutab Riigikogu Kantselei väljastatud Olerex AS kaardiga 17.12.2021 Aseris ja 20.12.2021 ja 4.02.2022 Jõhvis toimunud kütuse tankimisi. Prokuröri arvates on täiesti ebaloogiline maakohtu järeldus, et kuivõrd pole teada nimeliselt, kes M. Repinskile väljastatud kaarti neil kolmel kuupäeval kasutas, on tekkinud kõrvaldamata kahtlus, et kaarti kasutati M. Repinski teadmata.
114.M. Repinskile heidetakse süüdistuses, lisaks eespool käsitletule, omastamist ette järgnevalt: 17.12.2021, 20.12.2021 ja 4.02.2022, kui M. Repinski oli samal ajal osutamas mujal (Tallinnas) Bolt taksoteenust, tangiti M. Repinskile väljastatud AS Olerexi kaarti kastutades diislit ühel korral AS Aseri (17.12) tanklas ja kahel korral (20.12. ja 04.02.) Jõhvi ATM tanklas. Süüdistuse kohaselt pani M. Repinski ametiisikuna eelnimetatuga jätkuva teona toime omastamise kolmanda isiku kasuks.
115.Vastupidiselt prokurörile peab ringkonnakohus, arvestades tuvastatud asjaolusid, igati loogiliseks maakohtu järeldust, et 17.12.2021, 20.12.2021 ja 4.02.2022 Jõhvis ja Aseris Riigikogu Kantselei poolt M. Repinskile väljastatud Olerex AS-i kaardiga kütusetankimiste puhul ei leidnud väljaspool mõistlikku kahtlust tõendamist, et M. Repinski oleks andnud teadlikult kütusekaardi kellelegi kasutada või lubanud seda kellelgi kasutada. Esitatud tõenditest ei selgu andmeid ka selle kohta, kas neil päevil tangitud kütust kasutati M. Repinski loal Riigikogu liikme tööga mitteseonduvateks sõitudeks, mida saanuks M. Repinskile heita ette omastamisena kolmanda isiku kasuks (vt otsuse p 200-202).
116.Eeltoodud järeldusele jõudis maakohus kogumis hinnatud tõendite alusel ning kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuses arusaadavalt ja jälgitavalt kajastatud. Maakohus tugines M. Repinski ristküsitlusel öeldule, et ta ei olevat kellelegi andnud edasi temale väljastatud Olerexi kaarti ega tea, kes tankis 17.12.2021, 20.12.2021 ja 4.02.2022 temale väljastatud kaardiga kütust Jõhvis ja Aseris ajal, kui ta ise osutas taksoteenust Tallinnas. M. Repinski ütluste kohaselt hoidvat ta Riigikogu kliendikaarti koos tankimist võimaldavate paroolidega ühes rahakotis, mida tal olevat aga kombeks aeg-ajalt kuhugi unustada. Ristküsitlusel väitis M. Repinski kaitsjale ja prokurörile ühetaoliselt vastates, et ei ole teadlik, kes kasutas selles rahakotis olnud kaarti neil kolmel kuupäeval (vt K kd 2, tl 206-206 pöördel, 211 ja otsuse p-d 195-196). Tunnistaja JR väitis ristküsitlusel, et on näinud abikaasale väljastatud kütusekaarte, kuid pole neid mitte kunagi kasutanud (K kd 2, tl 133 pöördel, otsuse p 197). 15.11.2022 vaatlusprotokolli ja M. Repinski ütluste alusel tuvastas maakohus, et ajal mil toimusid kütuse tankimised Jõhvis ja Aseris, viibis M. Repinski tõenäoliselt Tallinnas ja sõitis taksot (otsuse p 198). Ringkonnakohus nendib sarnaselt maakohtuga, et rohkem tõendusteavet selle kohta, kas üldse või kellele võis M. Repinski anda või lubada temale Riigikogu Kantselei poolt väljastatud kütusekaardi, prokuratuur esitanud ei ole. Kolleegium jagab maakohtu poolt tõenäoliseks peetud versiooni, et pole välistatud, et M. Repinski Riigikogu kütusekaarti võis neil kolmel kuupäeval kasutada keegi M. Repinski lähedastest või tuttavatest, kellel oli juurdepääs M. Repinski rahakotile ja selles asuvale Riigikogu kaardile. Maakohtuga tuleb aga nõustuda, et süüdistuse tõendid on selle asjaolu tuvastamiseks selgelt ebapiisavad.
117.Prokurör heidab ette, et maakohus on tõstnud tõendamiskoormise liiga kõrgeks, nõudes süüdistajalt tõendeid selle kohta, kes neil kolmel kuupäeval nimeliselt M. Repinskile väljastatud kütusekaarti kasutas. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks välja tuua, et etteheite maakohtule 34 / 59
1-22-5295 nõutava tõendamiskoormise liiga kõrgele seadmise kohta, on prokurör esitanud ka seoses väidetega, et süüdistusel polevat võimalik esitada tõendeid, mis näitaks, kas sõiduks kasutatud kütus on seotud Riigikogu liikme tööga või millise sõidukiga M. Repinski 26.12.2021 taksot sõitis ja millisesse kütust tankis. Ringkonnakohus peab eksitavaks ja suhtub kriitiliselt apellatsioonis läbivalt esitatud argumenti, et kohtu(te) nõutav tõendikogum eeldaks kombineeritud jälitustoimingute teostamist. KrMS §-st 14 tulenevalt vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör.
118.Nõustuvalt maakohtuga tõdeb ringkonnakohus, et prokurör ei üritanud ristküsitlusel selgitada välja M. Repinski väidete usutavust rahakoti ja selles asuva kütusekaardi kuhugi unustamise asjaolusid ega seeläbi kütusekaardile ligi pääseda võivate isikute ringi süüdistuses toodud kuupäevadel. Prokurör ei ole teinud ka mingeid täiendavaid jõupingutusi, et koguda ja esitada tõendeid M. Repinski abikaasa või mõne teise lähedase pangakonto väljavõtete kohta, kellel võis süüdistuses kajastatud kuupäevadel olla juurdepääs M. Repinskile väljastatud Riigikogu kütusekaardile ja selle paroolidele. Pangakonto väljavõtetest nähtuva teabe alusel saanuks kontrollida, kes M. Repinski kaardile ligipääsu omavatest isikutest võis teha neil kuupäevadel Jõhvis või Aseris kaarditehinguid. Samuti saanuks Olerex AS-lt koguda kõnealustel kuupäevade kohta süüdistuses toodud tankimistega kellaajaliselt kattuvalt kasutatud kütuse- või pangakaartide andmeid. KrMS §-st 14 tulenevalt on võistlevas menetluses kohtumenetluse poole, praegusel juhul prokuröri risk, kui jäetakse kasutamata võimalus süüdistust kinnitavate või kaitseväidet kummutavate tõendite kogumiseks ja esitamiseks.
119.Kuivõrd prokurör palub apellatsioonis, et ülejäänud faktiliste asjaolude ja isiku süü tõendatuse osas arvestataks maakohtus kohtuvaidlustes toodud seisukohti, tutvus kolleegium ka süüdistuskõnes tooduga. Kolleegium tõdeb, et M. Repinskile KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi süüks arvatud omastamise käsitlemine piirdub süüdistuskõnes napilt poolteist leheküljega. Selles esitatakse prokuröri versioon toimunust, kuid puuduvad sisuline tõendite analüüs ja kaitseväiteid kummutavad seisukohad. Süüdistuskõnes märgitakse, et lühikese ajavahemiku vältel toimus 9 tankimist, mis on omavahel sarnased, Neid saab omakorda jagada kaheks ehk tankimised, mille on toime pannud M. Repinski samal ajal Bolt taksot sõites (5 tankimist) ning tankimised, kus kütuse on saanud tuvastamata isikud (4 tankimist). Ka on käitumuslikult võimalik jaatada ühtset tahtlust. Seega kõik eeldused jätkuvuse jaatamiseks on täidetud. Viidatud tegevus on tõendamist leidnud kohtus uuritud tõenditega, milleks olid Bolti vastused nõudekirjadele ning Olerexi kviitungid, mida on vaadeldud vaatlusprotokollis. Kokkuvõtvalt leidis eeltooduga prokuröri hinnangul tõendamist, et M. Repinski pani ametiisikuna toime omastamise enda ja kolmanda isiku kasuks. Kolleegium tõdeb, et süüdistuskõnes kirjapandu ei lisa apellatsioonis esitatud väidetele veenvust ega lükka ümber maakohtu seisukohta, et uuritud tõendikogumi alusel tuvastatud asjaolud ei võimalda M. Repinskit väljaspool mõistlikku kahtlust süüdi tunnistada.
120.Prokuröril on õigus selles, et Riigikohtu praktika kohaselt tuleb kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks lugeda ka seda, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid (vt nt RKKo 1-20-1301, p-d 11-12). On tõsi, et kehtivast kohtupraktikast tulenevalt saab otsuse langetamise aluseks olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. Ringkonnakohtu hinnangul saab aga kõne all oleval juhul nõustuda maakohtuga, et prokuratuuri esitatud tõendusteave on ebapiisav ega võimalda pidada väljaspool mõistlikku kahtlust tõenäoliseks prokuratuuri versiooni toimunu kohta. Lisaks jätab apellant arvestamata, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes on käsitatav seegi, kui tõendamisraskusi hakatakse ületama oletustega, millele aga 35 / 59
1-22-5295 kohtuotsust rajada ei tohi. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb esilekerkivate selgete tõendamisraskuste korral tuleb in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt 1-22-24929/42, p 38; 1-203306/139, p-d 15,18). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kehtivat kohtupraktikat järgides selliselt ka toiminud.
121.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et M. Repinski õigeksmõistmist KarS § 201 järgi õigustab käsitletaval kolmel kuupäeval toimunud etteheite osas ka puudulik süüdistuse kirjeldus. Süüdistuse kohaselt ajal, kui M. Repinski oli osutamas mujal (Tallinnast) taksoteenust tangiti temale väljastatud AS Olerexi kaarti 17.12.2021, 20.12.2021 ja 4.02.2022 kastutades diislit ühel korral AS Aseri (17.12) tanklas ja kahel korral (20.12. ja 4.02.) Jõhvi ATM tanklas. Prokuratuuri hinnangul pani M. Repinski selliselt ametiisikuna jätkuva teona toime omastamise kolmanda isiku kasuks.
122.Kohtupraktika kohaselt sisustatakse koosseisuelementi „enda või kolmanda isiku kasuks pööramine“ nn manifesteerimisteooria alusel. Seega peab usaldatud vara enda kasuks pööramine olema mingi reaalne toiming, millega vara pööratakse enda või kolmanda isiku vara hulka. Omastamistahte manifesteerimine võib ilmneda väliselt tajutavas teos, mille põhjal saab objektiivne vaatleja järeldada, et toimepanija soovib kas ise edaspidi võõra vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul (vt nt RKKKo 3-1-1-92-13, p 14; 3-1-1-2314, p-d 20-21). Kohtupraktikas rõhutatu kohaselt peavad aga sellise järelduse tegemiseks olema aga vastavad asjaolud süüdistuses toodud ja kohtuotsuses tuvastatud. Praegusel juhul ei ole süüdistuses toodud asjaolusid, kuidas M. Repinski pööras 17.12. ja 20.12.2021 ja 4.02.2022 temale usaldatud vara enda või kolmanda isiku vara hulka. Süüdistuses ei kirjeldata mingit M. Repinski tegu, mille alusel saaks objektiivne kõrvaltvaataja järeldada et ta soovis (sel ajal, kui viibis ise mujal) pöörata temale usaldatud vara kolmanda isiku vara hulka. Süüdistusest ei nähtu ka asjaolusid, millest saaks järeldada, et M. Repinski oleks andnud mõnele menetluses tuvastatud või kohtueelses menetluses tuvastamata jäänud kolmandale isikule teadlikult temale Riigikogu Kantselei poolt antud Olerex AS-i kaardi kütuse tankimiseks või lubanud kolmandal isikul, kes omas kaardile juurdepääsu, kasutada seda kütuse tankimiseks. Kolleegium tõdeb, et ka tõendusteabe olemasolu korral peaks süüdistuses kirjeldatud asjaoludest nähtuma, kes Riigikogu liikme tööga mitteseotult Olerex AS-i kütusekaardiga bensiini tankis. Juhul, kui sellise isiku kohta piisavalt tõendeid koguda ei õnnestunud, on võimalik kasutada ka kohtupraktikas aktsepteeritud määratlust „kohtueelsel menetlusel tuvastamata isik“. Kuid selliselgi juhul peab süüdistuse kirjeldus vastavaid asjaolusid sisaldama. Sellised nõuded vaidlusaluse süüdistuse puhul täidetud ei ole.
123.Apellatsioonis rõhutab prokurör, et kuivõrd Riigikogu Kantselei väljastas Olerex AS kaardi M. Repinski nimele, oli M. Repinskil kohustus hoida seda enda valduses. Prokurör peab väheusutavaks, et M. Repinski ei märganud kaardi puudumist. Ringkonnakohus saab sellest aru nii, et prokuröri arvates võiks M. Repinskile 17.12., 20.12.21 ja 4.02.2022 Riigikogu liikme kütusekaardiga tankimistega seoses ühe võimalusena heita ette tegevusetust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellega nõustuda järgmisel põhjusel. M. Repinski süüteoetteheites ei ole kirjeldatud asjaolusid, et ta jättis täitmata kohustuse hoida Riigikogu kütusekaarti enda valduses, millega võimaldas kohtueelsel menetlusel tuvastamata isikut(el) seda kütuse tankimisel kasutada ja pöörata Riigikogu Kantselei vara enda kasuks. Tegevusetuse eest saab KarS § 13 lg 1 järgi vastutada vaid selline isik, kes on õiguslikult tegutsema kohustatud (garant) (vt nt RKKKo 1-222429/42, p 23; 1-20-3847/398, p 41). Riigikohtu praktika kohaselt peab aga tegevusetuse korral süüdistuses olema sisustatud garandikohustus koos õigusliku aluse ja nõutava, kuid tegemata jäetud tegevusega (vt RKKKo 1-15-2666/492, p 13). M. Repinskile esitatud süüdistus ei sisalda 36 / 59
1-22-5295 tema garandikohustust, selle õiguslikku alust, ega ka tegevust, mida ta pidi tegema, aga ei teinud. Kokkuvõtvalt peab kolleegium vajalikuks viidata kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Seda sõltumata kriminaalasjas kogutud tõendite sisust (vt RKKKo 1-22-2429/42, p 23; 1-17-3371/311, p 66; 3-1-1-59-16, p-d 21,30).
124.Prokuröri viitest, et 26.03.2022 tankimise episoodi alusel saab teha järelduse, et sellisel viisil, st M. Repinskile usaldatud kaardiga kolmandate isikute sõidukite tankimisi, võib olla veel, ei piisa maakohtu seisukohtade kummutamiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuivõrd 26.03.2022 M. Repinski teoga Riigikogu kaardiga tööga mitteseotud kütuse tankimisel tekitatud kulu on 98,68 eurot, s.o jääb alla 200,01 euro, ei ole võimalik teda KarS § 201 järgi omastamises süüdi tunnistada. Seega lõpetas maakohus KrMS § 199 lg 1 p-st 1 tulenevalt võimalike väärteo tunnuste esinemise põhjendusega kõnealuses teos õigesti menetluse KrMS § 274 lg 1 alusel. Maakohus selgitas, et juhul kui M. Repinski tegevus vastab väärteo tunnustele, on kohtueelse menetleja pädevuses väärteomenetluse alustamine (vt otsuse p-d 203-209).
125.Kolleegium märgib eeltoodule lisaks täiendavalt järgmist. Maakohus leidis, et M. Repinski 26.03.2022 teos Riigikogu kütusekaardiga tankimisel võivad esineda väärteo tunnused KarS § 218 lg 1 järgi, s.o varavastases süüteos väheväärtusliku ehk kuni 200-eurose varalise õiguse vastu (vt otsus p 208). Ringkonnakohus nendib, et kohtuvälise menetleja pädevuses on otsustada väärteo menetluse alustamine, mis hõlmab küsimust ka võimaliku väärteo kvalifikatsioonist. Kolleegiumi hinnangul tuleks väärteo menetluse alustamisel arvestada, et M. Repinski oli teo toimepanemise ajal Riigikogu liige ehk korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 lg 1 tähenduses ametiisik. Seega saab kohtuväline menetleja kaaluda, kas M. Repinski teos võivad esineda KVS §-s 17 sätestatud väärteo ehk ametiisiku poolt omakasu eesmärgil avaliku vahendi korruptiivse kasutamise tunnused.
126.Eeltoodu alusel jätab ringkonnakohus rahuldamata prokuratuuri apellatsiooni ja muutmata maakohtu otsuse, millega mõisteti M. Repinski süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi õigeks. Muutmata jääb maakohtu otsus ka osas, millega lõpetati KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud 26.03.2022 kütuse tankimisega seotud menetlus KrMS § 274 lg 1 alusel, seoses M. Repinski tegevuses esinevate väärteotunnustega. Muutmata jääb maakohtu otsus ka osas, millega jäeti omastamise süüdistust puudutavas osas läbi vaatamata Eesti Vabariigi Riigikogu kantselei tsiviilhagi. (IV)
127.Prokuratuur taotleb tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti M. Repinski õigeks ametiisiku poolt toimepandud kelmuses KarS § 209 lg 2 p 2 järgi. Prokuröri arvates ei saa maakohtu seisukohtadega nõustuda, sest need ei tugine kogutud tõenditele ja otsus pole motiveeritud. Kontrollides apellatsiooni väidete alusel maakohtu otsuses kajastatud tõendite hindamist ja selle alusel tuvastatud asjaolusid ning otsuses tehtud järelduste vastavust tuvastatud faktilistele asjaoludele, leiab ringkonnakohus, et apellandi väited väärivad tähelepanu.
128.Maakohus on M. Repinski KarS § 209 lg 2 p 2 järgi õigeks mõistmisel hinnanud tõendeid ühekülgselt ja valikuliselt, jättes osa tõendeid põhjendamatult arvestamata ega pole hinnanud tõendikogumit tervikuna, mis on toonud kaasa eksimused faktiliste asjaolude tuvastamisel. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus rikkus faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes ja tegi tõenditest meelevaldseid järeldusi. Maakohtu tõendite hindamisel tehtud vead viitavad kohtuliku uurimise ühekülgsusele, mis on 37 / 59
1-22-5295 viinud kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega ja toonud kaasa M. Repinski põhjendamatu õigeksmõistmise. Maakohus rajanud otsuse valdavalt kaitseargumentidele, jättes prokuröri väited osaliselt tähelepanuta. Sellist seisukohta põhjendab ringkonnakohus alljärgnevalt.
129.Prokuröri apellatsioonist ja süüdistusest nähtuvalt tuleb M. Repinski KarS § 209 lg 2 p 2 järgi mõista süüdi kokkuvõtlikult selles, et ta tekitas ametiisikuna varalise kasu saamise eesmärgil Riigikogu Kantseleile tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, kui esitas RKLS § 31 lg 2 alusel sooviavalduse eluasemekulude hüvitamiseks koos andmetega selle kohta, et üüris, elas ja maksis perioodil 4.01.2021 kuni 1.03.2022 üüritasu Tallinnas, KKK korteri eest. Tegelikult elas M. Repinski süüdistuses toodud perioodil Viimsi vallas, XXX asuvas ridaelamus ning ei üürinud, kasutanud ega maksnud üüri Tallinnas, KKK korteri eest. Kuivõrd Riigikogu Kantselei hüvitas esitatud andmetest lähtudes ja tegelikest asjaoludest tekitatud ebaõigest ettekujutusest eksimusse viiduna süüdistuses toodud perioodil M. Repinskile RKLS § 31 lg 2 alusel elamiskulusid, sai Eesti Vabariik 12 119,56 eurot kahju ja süüdistatav kasu. M. Repinskil puudus RKLS § 31 lg 2 alusel õigus saada eluasemekulude hüvitist, sest tema tegelik elukoht asus alates 2020. aasta detsembrist Tallinnaga piirnevas kohaliku omavalitsuse üksuses ja ta ei kasutanud ega tasunud üüritasu seoses KKK korteriga.
130.Maakohus ja kaitsja leiavad, et prokurör ületas süüdistuse piire sellega, kui tõi süüdistuskõnes välja, et kuigi M. Repinski asus elama 14.12.2020 XXX soetatud ridaelamusse, taotles ta Riigikogu Kantseleilt eluasemekulu hüvitamist RKLS § 31 lg 2 alusel, esitades jätkuvalt Tallinnas KKK korteri üürimise ja üüritasu maksmise kohta lepingud ega muutnud rahvastikuregistris andmeid oma tegeliku elukoha kohta. Maakohus leidis, et ei pea andma hinnangut prokuröri süüdistuskõnes esitatud väitele, kas M. Repinski oleks pidanud oma rahvastikuregistri kannet muutma. Maakohtu arvates saab M. Repinski teo hindamisel lähtuda üksnes asjaoludest, kas süüdistatav esitas Riigikogu Kantseleile ebaõigeid andmeid selle kohta, et ta üüris, elas ja maksis 4.01.2021 kuni 1.03.2022 Lasnamäel asuva KKK korteri eest 12 119,56 eurot, mille Riigikogu Kantselei süüdistatavale hüvitas. Kaitsja leiab, et ka apellatsioonis on süüdistuse piiridest väljuvalt tehtud etteheide M. Repinski rahvastikuregistri kande osas. Kolleegium maakohtu ja kaitsja arvamust süüdistuse piiridest väljumise kohta ei jaga.
131.Kolleegiumi hinnangul ei väljunud prokurör süüdistuskõnes süüdistuse piiridest ning on ka apellatsioonis tuginenud süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele ja lähtunud maakohtus uuritud tõenditest. Maakohus võttis vastu ja uuris prokuratuuri tõendit ‒ rahvastikuregistri päringu vastust, mis kajastab M. Repinski elukoha andmete kohta registrisse tehtud kandeid, sh nende muutmisega seotud asjaolusid. Süüdistuses on märgitud, et M. Repinski näitas 31.05.2019 Riigikogu Kantseleile esitatud sooviavalduses eluasemekulude hüvitamiseks rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressina Ida-Virumaa, KKK, esitamata kordagi, sh ka süüdistuses kajastatud perioodil, Riigikogu Kantseleile teavet rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete muutmise kohta. Süüdistusest ja uuritud tõenditest nähtub seegi, et 14.12.2020 ostis M. Repinski Viimsi valla, XXX korteriomandi, asudes 2020. aasta detsembrist elama piirkonda, kuhu elama asunud Riigikogu liikmele ei kohaldu RKLS § 31 lg-s 2 sätestatud korra alusel eluaseme hüvitise maksmine.
132.Järelikult on prokurör nii maakohtus kui ka apellatsioonis lähtunud asjaoludest, mis ei erine süüdistusaktis kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest ja nende kohta esitatud tõenditest. Süüdistuse piiridest väljumisena ei ole käsitatav see, et prokurör andis süüdistuskõnes kirjeldatud asjaolude pinnalt muu hulgas hinnangu, et M. Repinski ei järginud rahvastikuregistri seaduse §-s 68 sätestatut kohustust tagada elukoha aadressi õigsus ja tegi seda selleks, et saada põhjendamatult 38 / 59
1-22-5295 eluasemekulude hüvitist. Selline hinnang asjaoludele ei ole käsitatav ka süüdistuse täiendamisena Seetõttu jättis maakohus põhjendamatult süüdistuskõnes toodud väite osas seisukoha võtmata.
133.Ringkonnakohus nendib, et M. Repinskile KarS § 209 lg 2 p 2 järgi esitatud kelmuse süüdistus ei ole sõnastatud kõige õnnestunumalt, teokirjeldus on mõneti raskesti jälgitav ja sisaldab ka karistusõiguslikult ebaolulisi detaile. Samas ei esine süüdistuses selliseid puudusi, et see rikuks kaitseõigust ega võimaldaks KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 nõudeid järgides tuvastada KarS § 209 lg 2 p 2 sätestatud karistusõigusliku vastutuse eeldusi, et lahendada sisuliselt M. Repinski süüküsimus. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et ka neis olukordades, kus süüdistuse tekst ei ole sidus ega vasta kohtupraktikas esile toodud süüdistuse selguse ja täpsuse nõuetele, ei saa tingimata rääkida kaitseõiguse rikkumisest juhtudel, kui süüdistuse tekstis kirjeldatud karistusõigusliku vastutuse eelduseks olevatest faktilistest asjaoludest on siiski võimalik aru saada. Süüdistuse sõnastusele ei saa kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus (vt nt RKKKo 1-18-4590, p 34 ja RKKKo 3-1-1-83-11, p 10). M. Repinskile KarS § 209 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistus vastab kohtupraktika nõuetele, sest selles kajastuvad piisava selguse ja täpsusega süüksarvatava kuriteokoosseisu – kelmuse – objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Seega vastab esitatud süüdistus KrMS § 268 lg-s 1 sätestatule, mille kohaselt saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid.
134.M. Repinskit süüdistatakse KarS § 209 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, mis näeb ette vastutuse ametiisiku poolt teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Etteheidetava süüteo objektiivne koosseis seisneb kannatanu petmises ehk tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse ehk eksimuse loomises, mistõttu kannatanu teeb varakäsutuse ja saab varalist kahju. Subjektiivsesse koosseisu kuulub teadlikkus kannatule ebaõige ette kujutuse loomisel ja varalise kasu saamise eesmärk.
135.Seega peab M. Repinskile KarS § 209 lg 2 p 2 järgi kelmuse süüks arvamisel tuvastama, et kannatanu – Eesti Vabariik Riigikogu Kantselei kaudu ‒ tegi varakäsutuse ja sai kahju, sest oli M. Repinski poolt tegelikest asjaoludest loodud ebaõigest ettekujutusest tingituna eksimuses. Samuti peab tuvastama, et M. Repinski oli teo toimepanemise ajal ametiisik, tegutses varalise kasu saamise eesmärgil ja viis Riigikogu Kantselei eksimusse teadlikult.
136.Vaidlus puudub maakohtu tuvastatud süüdistuse asjaolus, et M. Repinski oli alates 28.03.2019 ja teo toimepanemise ajal Riigikogu XIV koosseisu liige ning seega ametiisik KarS § 288 lg 1 ja KVS § 2 lg 1 tähenduses.
137.Vaidlus puudub süüdistuses märgitus, et RKLS § 31 lg 2 alusel makstakse Riigikogu liikmele, kes Rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete järgi elab väljaspool Tallinna ja Tallinnaga piirnevaid kohaliku omavalitsuse üksusi, tema sooviavalduse alusel elamiskulude hüvitamiseks iga kuu summa, mille suurus on 20% Riigikogu liikme ametipalgast. Riigikogu kodu- ja töökorraseaduse § 13 lõike 2 punkti 15 ja RKLS § 31 lg 2 alusel kehtestatud Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise korra punkt 2 kohaselt on Tallinnaga piirnevateks kohaliku omavalitsuse üksusteks Harku, Jõelähtme, Kiili, Rae, Saku, Saue ja Viimsi vald.
138.Maakohtus tuvastati ka süüdistuse asjaolu, et 31.05.2019 esitas M. Repinski Riigikogu Kantselei finantsosakonnale avalduse, milles palus lähtudes Riigikogu liikme staatuse seaduse § 39 / 59
1-22-5295 31 lõikest 2 ja vastavalt Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise korra tingimustele hüvitada eluaseme kulud. Selles avalduses märkis M. Repinski, et tema rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress on KKK, Ida-Virumaa. Samuti märkis süüdistatav avaldusse oma arvelduskonto numbri ja kinnitas, et üürileping, mille alusel taotleb eluasemekulude hüvitamist, ei ole sõlmitud KVS §-s 7 nimetatud seotud isikuga. Riigikogu Kantselei märkest nähtuvalt registreeriti avaldus 3.06.2019 (T kd 2, tl 14).
139.Tuvastamist leidis süüdistuse asjaolu, et lisaks 31.05.2019 esitatud avaldusele eluasemekulude hüvitamiseks, esitas M. Repinski hüvitise saamiseks Riigikogu Kantseleile kuus üürilepingut, milles näidatu kohaselt üürib ta korteriomandit aadressil Tallinn, KKK, mille eest tasub sularahas (vt T kd 2, tl-d 14-38). M. Repinski esitatud lepingud hüvitise saamiseks olid järgmised: 1) 20.03.2019 lepingu üürimise kohta perioodil 1.04.2019 kuni 30.06.2019, üürisumma kokku 2340 eurot (780 eurot kuus); 2) 27.06.2019 lepingu üürimise kohta perioodil 1.07.2019 kuni 31.12.2019, üürisumma kokku 4680 eurot (780 eurot kuus); 3) 4.01.2020 lepingu üürimise kohta perioodil 1.01.2020 kuni 30.06.2020, üürisumma kokku 2340 eurot kuus (780 eurot kuus); 4) 1.11.2020 lepingu üürimise kohta perioodil 1.11.2020 kuni 30.04.2021, üürisumma kokku 5160 eurot (860 eurot kuus); 5) 1.05.2021 lepingu üürimise kohta perioodil 1.05.2020 kuni 31.10.2021, üürisumma kokku 5160 eurot (860 eurot kuus); 6) 1.11.2021 lepingu üürimise kohta perioodil 1.11.2021 kuni 30.04.2022, üürisumma kokku 5340 eurot (890 eurot kuus).
140.Kõik eespool toodud kuus Riigikogu Kantseleile esitatud eluruumi üürilepingut sisaldavad andmeid, et M. Repinski on alates 2019 kuni 2022. aasta aprilli lõpuni lepingutes märgitud perioodidel üürinud Tallinnas, KKK asuvat korterit üldpindalaga 53 m2.
141.Lepingutes on näidatud Tallinn, KKK korteri üürileandjaks LR. Kõigis lepingud sätestavad sarnase tingimusena, et üürnik kohustub tasuma üürileandjale kasutamise eest summa, mille arvelt üürileandja maksab kõik kommunaalkulud, mis on koos kõrvalkuludega arvestatud üüri sisse. Samuti on kõigis esitatud üürilepingutes tingimus, et üürnik tasub üüri täismahus lepingu allkirjastamise hetkel sularahas (vt T kd 2, tl-d 14-38).
142.Kolleegium toob välja, et M. Repinski poolt Riigikogu Kantseleile eluasemekulude hüvitise saamiseks edastatud lepingutest viimased kolm, s.o 1.11.2020, 1.05.2021 ja 1.11.2021 sõlmitud lepingud, seonduvad otseselt süüteoetteheitega, sh kannatanule tekitatud kahjuga, sest neis lepinguis näidatud andmete alusel maksis Riigikogu Kantselei finantsosakond süüdistuses toodud perioodil 4.01.2021 kuni 1.03.2022. M. Repinskile eluasemekulude hüvitist neliteist kuud.
143.Vaidlus puudub tuvastatud süüdistuses kajastatud asjaolus, et Riigikogu Kantselei hüvitas M. Repinskile esitatud sooviavalduses ja üürilepingutes kajastatud andmete alusel eluasemekulud kokku 12 119,56 euro ulatuses järgmiselt: (T kd 4, tl 31-32). 1) 2) 3) 4) 5) 6) 7) 8) 9)
Kuupäev 4. jaanuar 2021 1. veebruar 2021 1. märts 2021 1. aprill 2021 6. mai 2021 1. juuni 2021 1. juuli 2021 2. august 2021 1. september 2021
Summa
Selgitus RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 1/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 2/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 3/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 4/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 5/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 6/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 7/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 8/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 9/21
40 / 59
1-22-5295
)
)
)
)
)
1. oktoober 2021
RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 10/21
4. november 2021
879,89
RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 11/21
1. detsember 2021
879,89
RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 12/21
3. jaanuar 2022
879,89
RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 1/22
1. veebruar 2022
879,89
RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 2/22
Kokku:
12 119,56 eurot
144.Tuvastatud on süüdistuse asjaolu, et 14.12.2020 ostis M. Repinski koos JVga (praegu JR) 1⁄2 kaasomandi korteriomandist – ridaelamu – aadressil XXX ning et korteriomand läks üle ostjate valdusesse müügilepingu kuupäeval (T kd 2, tl-d 40-50). Vaidlus puudub selles, et kõnealune korteriomand asub piirkonnas, millele RKLS § 31 lg-s 2 sätestatud korra alusel eluasemekulude hüvitise maksmist ei kohaldata.
145.Vaidluse all pole ka asjaolu, et 1.03.2022 saatis M. Repinski Riigikogu Kantselei finantsosakonna töötajale MSle e-kirja, milles teatas, et KKK tn korteri üürileping on üles öeldud alates 1.03.2022 ning enam pole vaja hüvitada eluasemekulusid (T kd 2, tl 39).
146.Tuvastatud on seegi asjaolu, et KKK korteris elab LR poeg AR, kes kannab igakuiselt LR arvelduskontole raha.
147.Vaidluse all on, kas M. Repinski lõi eluasemekulude hüvitise saamise eesmärgil Riigikogu Kantseleile esitatud sooviavalduses ja üürilepingutes näidatud andmetega tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, millega viis Riigikogu Kantselei finantsosakonna eksimusse, et tal on õigus RKLS § 31 lg 2 alusel saada eluasemekulude hüvitist, millest tulenevalt kandis Riigikogu Kantselei M. Repinskile üle 12 119, 56 eurot. Selle eksimusest tingitud varakäsutusega tekitati Eesti Vabariigile 12 119, 56 eurot kahju.
148.Menetluse keskseks küsimuseks on, kas M. Repinski Riigikogu Kantsleile hüvitise saamiseks esitatud andmed selle kohta, et ta üüris, maksis ja tasus üüri 4.01.2021 kuni 1.03.2022 KKK korteri eest, mille alusel Riigikogu Kantselei hüvitas talle 12 119,56 euro ulatuses elamiskulusid, vastavad tegelikkusele. Asja lahendamiseks on oluline tuvastada seegi, kas M. Repinski hakkas alates 2020. aasta detsembrist elukohana kasutama Viimsi vallas, XXX ridaelamut ning ei kasutanud samal ajal Tallinnas KKK asuvat korterit ega maksnud selle eest üüritasu.
149.Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et süüdistaja pole esitanud ammendavaid põhjendusi, mille alusel saaks veenvalt, tõendatult ja tõsikindlalt väita, et tunnistajate LR, AR, JR ja süüdistatava M. Repinski ütlused KKK korteri üürimise asjaolude kohta pole usaldusväärsed. Kolleegium ei jaga maakohtu arvamust, et prokuröri argumendid tunnistajate ja süüdistatava ütluste ebausaldusväärsuse kohta seoses KKK tn korteri üürimise, selle kasutamise ja üüritasu maksmisega on liiga kuivetud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus hinnanud viidatud isikuliste tõendiallikate ütlusi põhjendamatult kriitikavabalt ega ole arvestanud isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsuse küsimuse lahendamisel erialakirjanduses kui ka kohtupraktikas välja kujunenud kriteeriume, mis võimaldavad üksikjuhtumi isepära arvesse võttes isikulise tõendiallika usaldusväärsust hinnata (vt nt RKKKo 1-22-2429/42, p 37).
150.Kohtupraktika kohaselt tuleb ütluste hindamisel pöörata muu hulgas tähelepanu sellele, kas need on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel 41 / 59
1-22-5295 andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (vt nt RKKKo 1-19-10157/71, p-d 9-10). Samuti sõltub tunnistaja usaldusväärsus isikuomadust ja tajumise asjaoludest. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab, kui ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; reprodutseerida detailselt aset leidnud vestlusi ning suudab kajastada mitte üksnes vestluste ja asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile (vt nt RKKKo 3-1-1-89-12, p 14). Tavapäraselt ei suuda valeütlusi andev isik enda väiteid selliste detailidega varustada. Samuti on tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriume nende ütluste eluline usutavus ehk see, milline on vastava asjaolu esinemise üldine tõenäosus (vt nt RKKKo 3-1-1-89-12, p 14). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus neid kohtupraktikas settinud kriteeriume vajalikul määral arvestanud, mistõttu on otsusest nähtuvalt antud isikuliste tõendiallikate usaldusväärusele kohta ekslikke hinnanguid, mis on toonud kaasa eksimused faktiliste asjaolude tuvastamisel.
151.Kolleegium leiab erinevalt maakohtust, et tunnistaja LR ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks osas, mis puudutavad M. Repinskile korteri üürimise, kasutamise ja selle eest sularahas üüritasu saamise asjaolusid. Usaldusväärseks ei saa pidada LR selgitusi ka selle kohta, miks AR kannab talle alates 2018. aastast igakuiselt pangakontole raha. Maakohus küll möönis, et tunnistaja LR ei suutnud tõepoolest detailselt ja konkreetselt mäletada üürilepingute sõlmimise, allkirjastamise ja sularaha saamise asjaolusid, kuid pidas seda vabandatavaks sellega, et sündmused toimusid kolm ja neli aastat tagasi. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud tähelepanuta olulised tunnismärgid, viitavad vaidlusaluste asjaolude kohta antud ütluste ebausaldusväärsusele. Kolleegiumi arvates näitavad tunnistaja LR ütluste ebausaldusväärsust vaidluse all olevate asjaolude kohta antud põiklevad ja ebakindlad ja detailideta ütlused. Tunnistaja on üritanud ebamugavaid küsimusi läbivalt pareerida väljenditega ei mäleta; täpselt ei mäleta; pole aimu. Tunnistaja ei oska kirjeldada üksikasju, mis seonduvad M. Repinskile korteri üürimise, sh lepingute sõlmimise, tingimuste ja üüritasu maksmisega. Kahtlusi ütluste usaldusväärsuses süvendab seegi muster, et tunnistaja, kes annab mittemäletamisest tingituna või taotluslikult puudulikke ja häguseid vastuseid küsitud asjaolude kohta, vastab samas kindlalt jaatavalt teatud asjaolude kohta, sh et on M. Repinskilt saanud sularaha ning kasutas KKK tn korterit. Kolleegium nendib, et siiski pole tunnistaja ka nende asjaolude puhul suutnud anda asjaolude täpsustamisel detailseid ja kontrollitavaid ütlusi. Kolleegium peab tunnistaja LR ristküsitlusel küsimustele sisulist vastamata jätmist järjepideva mittemäletamise põhjendamisega seda kummastavamaks ja ebaloogilisemaks, et tegemist on meditsiini valdkonnas töötava inimesega, kes pole eakas ning kelle terviseprobleemide kohta, mis võiksid mäletamist pärssival moel mõjutada, pole kohtule andmeid esitatud (vt K kd 2, tl 100 pöördel – 101).
152.Ilmestamaks tunnistaja LR ristküsitlemisel antud vastuste eripära, viitab kolleegium järgmistele näidetele: Millal soetasite KKK tn korteri? Täpselt ei mäleta, isegi umbkaudselt ei oska öelda, õde tegeles sellega; Mis ajast alates kasutab poeg korterit? Täpselt ei mäleta, mis aastal tuli tagasi Eestisse; Kas M. Repinski oli enne üürimist korterit varem näinud? Ma ei mäleta; Mitu üürilepingut koostati? Oli mitu, aga ei mäleta täpsemalt; Miks muutus lepingutes üürihind? Ma samuti ei mäleta; Kas hind läks kõrgemaks või madalamaks? Ma ei mäleta; Kuidas üüriraha kätte saite? Sain sularahas, täpsemalt ei mäleta; Kuidas lepingu allkirjastasite veebi kaudu? Ma täpselt ei mäleta; Kui Teile lepingupõhjad saadeti, siis kuidas panite allkirja, palun selgitage? Ma ei mäleta; Kas tegite arvutis või telefonis? Arvutis, aga täpsemalt ei mäleta; Kas andsite M. Repinskile 1.04.2019 korteri üle? Jah; Kas näitasite korterit, andsite võtmed? Ma ei mäleta, mu pole aimugi. Ma tean, Kl on võtmed olemas; Kuivõrd teie emakeel on vene keel, kuidas lugesite lepingute tekste eesti keeles? Ma ütlengi teile ma ei mäleta, mul pole aimugi, kuidas me tegime esimesel korral; Miks on lepingu pikkus kolm kuud? Ma ei mõelnud selle peale, 42 / 59
1-22-5295 sest mul oli ükskõik; Kas üürisumma lepingusse ütlesite teie või M. Repinski? Ma juba ei mäleta, kuidas see käis; Kui tulite korterisse samal ajal, kui M. Repinskile välja üürisite, kas seal oli tema esemeid, riideid, hambaharju, sööki Jah; Mis seal täpsemalt oli? Ma ei mäleta, aga oli kindlasti mitu hambaharja (K kd 2, tl-d 86 pöördel -92 pöördel).
153.Kolleegium tõi eelnevalt välja LR vastused seoses esimese üürilepingu asjaoludega. Paraku vastas tunnistaja ka kõigi järgnevate lepingutega seotud asjaolude kohta sarnaselt, väites neid mitte mäletavat. Kolleegium peab vajalikuks viidata vastustele süüdistuse seisukohalt oluliste lepingute kohta, mis hõlmavad perioodi 4.01.2021 kuni 1.03.2022: Kas 1.11.2020 lepingu sõlmimisel viibisite Eestis? Ei mäleta; Miks leping kehtib kuni 30.04.2021? Ma ei mäleta. Miks üür on selles lepingus tõusnud 860 euroni võrreldes eelmise lepinguga? Ma samuti ei mäleta; Miks oli vaja üürisummat tõsta? Ma täpselt ei mäleta, aga arvan, et võibolla kommunaalmaksud olid kõrgemad. Palju selles korteris tavaliselt on kommunaalmaksud? Ei mäleta. Kas 1.05.2021 lepingu sõlmimisel olite Tallinnas? Ei mäleta; Kuidas jõudsite üüri summani 860 eurot? Ma täpselt ei mäleta, kuidas meil läks; Kas lepingus märgitud tasu sularahas 5160 eurot olete saanud kätte? Jah; Kas see toimus lepingu allkirjastamisel? Ei mäleta; Kas 1.11.2021 lepingu sõlmimisel olite Tallinnas, kas mäletate selle asjaolusid? Ei mäleta; Kas see leping kehtis kuni 30.04.2022? Ma ütlen teile, ma täpselt ei mäleta. Edasi väitis LR 1.11.2021 lepingu osas, et ei mäleta, miks selles tõusis üür 30 euro võrra ning pakkus siis, et võibolla oli sama nagu eelmise lepinguga, et kommunaalmaksed tõusid. Küsimusele, kas on olnud juhus, kus M. Repinski teatab, et ütleb nüüd üürilepingu üles, vastas tunnistaja eitavalt. Täpsustavale küsimusele, kas M. Repinski pole esitanud ülesütlemise avaldust, vastas tunnistaja, et ei mäleta, et sellist asja on olnud (K kd 2, tl-d 92 pöörel -97).
154.Kolleegium ei pea tõendiallika usaldusväärsust kaaludes loogiliseks ega eluliselt usutavaks, et LR ei suuda üürileandjana välja tuua ei KKK korteri kommunaalkulude ligikaudsetki suurust ega mingeid selgitusi lepingutingimuste kohta, sh üürisumma tõusmise kohta. Ilmselgelt kahandavad usaldusväärust needki vastused, millest nähtuvalt nimetatud asjaolud teda ei huvitavatki. Kolleegium nõustub prokuröriga, et LR oletus, et võibolla tõsteti üürisummat seepärast, et tõusid korteri kommunaalkulud, ei vasta tõele. LR Swedbank AS pangakonto väljavõttest nähtuvatest igakuiselt tasutud kommunaalkulude arvetest ei ilmne, et küsitud lepingute perioodil oleksid kulud tõusnud. Arvelduskontost nähtuvalt jäävad KKK korteri kommunaalarved valdavalt 100-150 euro piiridesse, ulatudes sellisest summast kõrgemale harva (vt T kd 3, tl 1-5 LR arvelduskonto vaatlus perioodi 1.1.2018 kuni 31.07.2022 kohta, koos pangakonto väljavõttega CD plaadil). Kolleegiumi hinnangul tähendab eeltoodu, et LR ütlusi korteri üürimise, kasutamise ja üüri tasumise asjaolude kohta usaldusväärseks lugeda ei saa.
155.Asjaolu, et LR ei oska üürilepingute sõlmimisse ega sisusse puutuvalt ütlusi anda viitab tõigale, et kõnealused lepingud ja neis kajastatud tingimused on koostanud M. Repinski. Riigikogu Kantseleile esitatud lepingutes märgitud igakuiselt tasumisele kuuluva üürisumma suurused (ning kogusumma perioodi eest) lähtuvad RKLS § 31 lg-s 2 sätestatud piirmäärast, mille kohaselt hüvitatakse Riigikogu liikmele eluaseme hüvitamiseks iga kuu summa, mille suurus on 20% ametipalgast. Riigikogu Kantselei finantsosakonna juhi LK ütlustest nähtub, et M. Repinski esitatud lepingutes sisalduvate andmete alusel maksti saadikule esitatud hüvitis n-ö maksimaalses võimalikus suuruses, s.o 20% ametipalgast ning indekseerimisest tingitud ametipalga tõstmisel on vastavalt tõstetud ka lepingutes järgneva perioodi üürisummat. Kolleegiumi hinnangul näitab eeltoodu, et üürilepingutes märgitud tingimused üürisumma suuruse ja selle sularahas tasumise kohta dikteeris M. Repinski, kuna tal oli eesmärk saada maksimaalset eluasemekulude hüvitist. Sularahas üüritasu tegelikku maksmist Riigikogu Kantselei sisuliselt kontrollida ei saanud. LK
43 / 59
1-22-5295 ütlustest nähtuvalt eeldasid finantsosakonna töötajad saadiku ausust, et lepingus nähtuv eluaseme kulu on ka tegelikult tasutud.
156.Tunnistaja LR väitel olevat ta saanud M. Repinskilt üürisumma kätte sularahas siis, kui käis Eestis. Kui ristküsitlusel üritati täpsustada, millal ja millise transpordivahendiga ta Eestisse saabus ja kuulda täpsemaid selgitusi raha üleandmise asjaolude kohta, piirdusid tunnistaja vastused valdavalt fraasiga Ei mäleta või oletustega. Tunnistaja vastuste põiklevust ja ebamäärasust arvestades ja kolleegium maakohtu arvamusega, et tunnistaja ütlusi Eestis käimise ja sularaha saamise kohta M. Repinskilt saab pidada usaldusväärseks. Maakohtuga ei saa nõustuda, et LR ütlusi saab pidada usutavaks selle kohta, et ta käis just vaidlusalusel perioodil Eestis ka bussiga, mistõttu ei näita piiriületuste tõend asjaolusid ammendavalt, sest menetleja pole seda kontrollinud (T kd 3, tl 102-104). Kolleegium leiab, et kuivõrd tunnistaja ütlustes puuduvad detailid, pole võimalik neid teiste uuritud tõenditega kontrollitavalt võrrelda. Kolleegium ei soostu maakohtuga, et üüri sularahas tunnistajale üleandmine kahe aasta jooksul kolmel korral ei tundu uskumatuna seetõttu, et süüdistatav on võtnud piisalt oma arvelduskontolt sularaha välja. Asjaolu, et M. Repinskil on harjumus arveldada sularahas, ei tõenda veel, et ta tasus LRle sularahas üüri. Arvestades tunnistaja LR ütluste ebamäärasust, ebaloogilisust ja ilma selge põhjuseta esitatud väiteid asjaolude mittemäletamise kohta ning kontrollimist võimaldavate selgituste andmise vältimist, loeb ringkonnakohus LR ütlused osas, mis puudutavad M. Repinskile korteri üürimist, üürilepingute sõlmimist, üüritasu sularahas saamist M. Repinskilt ja KKK korteri kasutamist, ebausaldusväärseks.
157.Prokurör ei nõustu maakohtuga, et M. Repinski KKK korteri üürimise, kasutamise ja üüri tasumise asjaolusid ei saa mõjutada see, kas sama korteri eest tasus midagi LRle ka tema poeg. Maakohtu arvates ei ole tavapäratu, et üürileandja võtab kasutamise eest tasu korraga mitmelt inimeselt ja LR tingimus oli, et poeg elab korteris. Prokuröri arvates ei toeta maakohtu seisukohta uuritud tõendid ning eluliselt ei saa pidada usutavaks olukorda, et üheski üürilepingus pole kirjas tingimust, et korter on kellegagi jagatav. Kolleegium nõustub prokuröriga ning põhjendab seda järgmiselt.
158.Kolleegiumi hinnangul kinnitavad uuritud tõendid, et LR poeg AR, kes KKK korteris elas, maksis emale selle eest üüri. Kolleegium peab nõustuvalt prokuröriga ebausaldusväärseks tunnistajate LR ja AR ütlusi asjaolude kohta, mis puudutavad KKK korteriga seotud pangaülekandeid LRle. LR väitis prokurörile vastates, et tema pangakontolt nähtuvad ülekanded, sh alates 2019. septembrist igakuised maksed 350 eurot selgitusega Flat, tähendavat lihtsalt raha, mida poeg kannab talle igakuiselt, et tal oleks säästud. Pangaülekande selgitus Flat ei tähendavat mitte midagi. Küsimusele, kes maksab kommunaalkulud, kui poeg elab KKK korteris, vastas tunnistaja et tema ise tasus kõik ära. Samuti ei tähendavat midagi selgitused, millega tema kandis pojale mõnel korral raha selgitusega present või hambaravi (K kd 2, tl 95).
159.Tunnistaja AR vastas küsimusele alates 2018. augustist ema kontole kantavate summade kohta selgitusega üks punkt ning alates 1.09.2019 igakuiste kannete kohta summas 350 eurot selgitusega Flat, et kandis oma vaba raha, et kui on vaja, saadab ema talle kohe tagasi. Igakuiste kannete selgitus Flat ei tähendavat midagi (K kd 2, tl 106). Prokurör taotles avaldada KrMS § 289 alusel tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks kohtueelsel menetlusel antud teistsugused ütlused, mille kohaselt kandis tunnistaja iga kuu korteri eest ema kontole 350 eurot, millest ema maksab korteriühistule kommunaalkulud. Tunnistaja AR vastas ütluste erinevuse selgitamiseks, et tol ajahetkel (kohtueelsel menetlusel) oligi tema peas arusaam selline, et ta kannab üle ema arvelduskontole ja see tähendaski tema jaoks, et nagu tema maksab selle korteri eest. Aga tema käest ei olevat kohtueelsel menetlusel küsitud, kas talle see raha tagastatakse. Täpsustavale 44 / 59
1-22-5295 küsimusele vastas tunnistaja, et jah see võis küll nii olla, et politseis ta ütles pangaülekannete Flat selgituseks, et kannab emale raha üle ja ema maksab selle arvelt korteri eest (K kd 2, tl 106 pöördel-107). Kaitsjale vastates märkis tunnistaja taas, et emale tehtud ülekannete eesmärk oli raha säästa või kontrolli all hoida (K kd 2, tl 110).
160.Kolleegium toob välja maakohtus uuritud LR pangakonto vaatlusest ja konto XXXXXXXXXXXXXXXXXX väljavõttest nähtuvad andmed, mille kohaselt on AR alates 1.01.2018 kuni 31.07.2022 kandnud selgitustega „1“ ja alates 1.09.2019 igakuiselt selgitusega Flat LR kontole raha kokku summas 14 741 eurot. Samal perioodil on LR teinud ARle ülekandeid kokku 1764 eurot selgitustega „Hambaravi“ ja Present. Kolleegium viitab, et konto väljavõttest ilmnevale mustrile, et pärast AR igakuiseid ülekandeid selgitusega Flat (reeglina summas 350 eurot) on tavaliselt järgmisel päeval toimunud kanne LR kontolt KÜ KKK arve tasumiseks
161.Kolleegium peab asjakohaseks prokuröri viidet, et LR pangakonto väljavõttest nähtuvalt on talle vaadeldaval perioodil pangaülekannetega maksnud üüri või muude korteritega seotud kulude eest, sh sarnaste selgitustega, lisaks ARle ka teised isikud. Kolleegium tuvastas pangakontot uurides, et IV on teinud LRle kahe aasta vältel regulaarselt makseid Kohtla-Järvel, SSS tn-l asuva korteri eest. Seejuures väärib tähelepanu tõik, et osade ülekannete selgituseks on Flat. Lisaks ilmneb väljavõttelt, et JM on vaadeldaval perioodil regulaarselt teinud LRle makseid selgitusega Kvartira (T kd 3, tl 1-5 ja CD plaat).
162.Kolleegiumi hinnangul kinnitavad LR pangakonto väljavõttest nähtuvad andmed, et AR, kes elas KKK korteris, tasus emale korteri eest üüri, sh süüdistuses vaadeldaval perioodil alates 1.09.2019 kuni 1.03.2022, mil maksis üüri 350 eurot kuus. Väljavõttest nähtuvalt tasuti sellest summast LR poolt korteriühistule igakuiste kommunaalkulude arved. Tõendist nähtuvalt kandis AR emale raha kokku summas 14 741 eurot, kuid LR pojale mõne ülekandega kokku vaid 1764 eurot. Lisaks selgub tõendist, et ka teised isikud on tasunud LRle korteritega seotud kulutusi selgitustega Flat ja Kvartira, ehk eesti keeles selgitusega Korter. Eeltoodu kummutab tunnistajate LR ja AR väited, et AR poolt emale tehtud igakuise maksed selgitusega Flat oleks midagi muud kui makse KKK korteri üürimise eest. Seega loeb kolleegium tunnistajate ütlused AR poolt KKK korteri üürimise ja üüritasu maksmise asjaolude kohta ebausaldusväärseks.
163.Kolleegium peab vajalikuks välja tuua, et uuritud tõendid annavad aluse kahelda LR ütlustes, et ta eelistas ja soovis saada M. Repinskilt üürisummasid sularahas. Tõenditest nähtuvalt tasusid LRle pangakontole üüri nii AR kui teised isikud. Kolleegium jagab apellandi seisukohta, et arvestades LR tavapärast harjumust saada üüritasusid pangakonto ülekannetega, pole usutav, et ta soovis just M. Repinskiga seonduvalt saada üüritasu sularahas. Prokurör ei nõustu maakohtu märkustega, mida süüdistaja võinuks täiendavalt tõendada LR ütluste kontrollimiseks seoses sularaha väidetava kasutamise ja Eestis viibimistega, sh tema välismaa pangakonto seisu ning pangakaartide kasutamist. Prokurör märgib, et kohtus esitatud väited olid uued ja nende kontrollimine KrMS § 297 alusel oleks kohtupidamist venitanud. Kolleegium nendib sellesse apellanti väitesse puutuvalt, et KrMS §-st 14 tulenevalt on võistlevas menetluses prokuröri otsus, kuidas süüdistusfunktsiooni täita.
164.Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et süüdistatava poolt korteri üürimise, üüri tasumise ja kasutamise asjaolusid ei saa mõjutada see, kas AR tasus samuti midagi üüriandjale, sest pole tavapäratu, et üürileandja võtab korteri eest tasu korraga mitmelt inimeselt. Kolleegium peab tuvastatud asjaoludest nähtuvalt ja RKLS § 31 lg 2 alusel eluasemekulude taotlemiseks esitatud andmete kontekstis ebaloogiliseks, et Riigikogu Kantseleile esitatud taotluses tasuda 45 / 59
1-22-5295 eluasemekulud seoses KKK asuva 2-toalise ja 53m2 korteri üürimisega, ei kajastata üürilepingutes tingimust, et üüritavas korteris elab isik, kellega tuleb korterit jagada ja kes tasub samuti 350 eurot kuus üüri, mille eest üürileandja tasub korteri kommunaalkulud. Seda enam, et M. Repinskiga seotud üürilepingutes märgitu kohaselt on kommunaalkulud ja kõrvalkulud arvestatud üürniku tasutava üürisumma sisse.
165.Maakohus märgib otsuses, et RKLS § 31 lg 2 ja Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise kord ei näe ette, et elamiskulu peaks vastama keskmisele turuhinnale või olema soodsaim võimalikest variantidest. Kuivõrd ainsaks summaliseks kriteeriumiks on 20% ametipalgast, ei suuna see saadikut eelistama soodsaimat varianti. Kolleegium maakohtu arvamust ei jaga. Kolleegium soostub prokuröriga, et praegusel juhul nähtub arvestuslikult, et Lasnamäel, KKK asuva 2-toalise korteri eest tasusid süüdistuses toodud perioodil M. Repinski ja AR LRle üüritasu kokku üle 1200 euro kuus. Kui sellest arvestada maha tasutavad kommunaalkulud, ulatub LR saadav üüritasu ca 1000 euroni kuus, millest lõviosa moodustab Riigikogu liikme tasutav üür, mille hüvitab saadiku esitatud taotluse ja esitatud andmete alusel Riigikogu Kantselei. Sellises olukorras ei saa pidada mõistlikuks, et teise isikuga jagatava korteri eest makstav üüritasu, mille hüvitamist Riigikogu liige taotleb, on 860 kuni 879 eurot kuus. Sisuliselt sai M. Repinski sellise üüritasu eest toa ühiskasutuses olevast korterist. Kolleegium on prokuröriga päri, et sellise üüritasu eest oleks saanud tunduvalt parematele tingimustele vastava eluaseme. Kahtlemata ka sellise, mis oleks tegelikult vastanud privaatsuse tingimustele, mida M. Repinski pidas eluaseme valikul väidetavalt oluliseks kriteeriumiks.
166.Kolleegium viitab maakohtus uuritud tõendile, millest nähtuvalt edastas Riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon 1.04.2022 Keskkriminaalpolitseile süüteotunnuste kontrollimiseks materjalid seoses M. Repinski eluaseme hüvitise taotlemisega, kui oli kuulanud ära M. Repinski poolt 22.03.2022 erakorralisel istungil antud selgitused eluaseme kulude hüvitamise taotlemiseks RKLS § 31 lg 2 alusel, kui ta faktiliselt elas Tallinnaga piirnevas kohalikus omavalitsuses. Erikomisjoni kirjas märgitakse, et perioodil 2019. aasta märtsist kuni 2022. aasta märtsini on kinnisvaraportaalide andmetel Lasnamäe heas korras üürikorterite hinnad keskmiselt 500 eurot ja kommunaalkulud külmal ajal kuni 200 eurot. Meediakajastusest ilmneb, et M. Repinski ei ela Tallinnas, KKK korteris. Korruptsiooni vastase erikomisjoni arvates vajavad kontrollimist, kas M. Repinski kasutas tegelikult korterit ning turuhinnast tunduvalt kallima üürilepingu tingimused (T kd 2, tl 9-11). Eeltoodust nähtuvalt ei käsitle Riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon RKLS § 31 lg-s 2 sätestatud ja Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise korra tingimusi formaalselt. See tähendab, et komisjoni hinnangul on oluline eluaseme kulude hüvitamisel arvestada nii saadiku faktilist elukohta, kui ka seda, kui usaldusväärsed on ja kas vastavad tegelikkusele Riigikogu Kantseleile eluaseme hüvitise saamiseks esitatavad andmed, mis nähtuvad esitatud üürilepingu(te)st ja kuludokumentidest.
167.Prokurör ei pea usutavaks M. Repinski ütlusi, et ta üüris LRlt KKK korterit ja tasus selle eest sularahas. Maakohus luges M. Repinski ütlused selles osas usaldusväärseks, sest süüdistatava vaadeldud pangakontodelt nähtub piisavas koguses sularaha võtmine, mis näitab võimekust tasuda LRle üüritasu lepingutes näidatud summades. Maakohus arvestas, et JR teadis kohtus selgitada, et tädi soovis saada sularahas üürisummat ning sularahas üüri tasumist kinnitavad ka tunnistajate LR ja AR ütlused. Kolleegium maakohtu seisukohta ei jaga. M. Repinski väitel olevat ta arutanud KKK korteri üürimise ja lepingutega seonduvat LRga enamasti Eestis, aga ka veebis. Sularahas üüri tasumine olevat olnud LR soov (K kd 2, tl 174). Prokurörile vastates ütles M. Repinski, et üürilepingud olevat koostanud tema, kuid lepingu tingimuste ja nende ülevaatamisega seonduvaid asjaolusid, sh kelle initsiatiivil tõsteti üüri, aga ka konkreetsete lepingute sõlmimisi ta ei mäletavat, samuti ei tea KKK korteri kommunaalkulude suurust (K kd 2, tl 199-200). 46 / 59
1-22-5295
168.Kuivõrd kolleegium luges KKK korteri üürimise ja selle eest tasumise asjaolude kohta antud LR ja AR ütlused ebausaldusväärseks, ei saa need toetada M. Repinski väiteid. Tunnistaja JR väitis küll maakohtus teadvat, et M. Repinski tasus tema tädile KKK korteri eest üüri sularahas, kuid samas ei nähtu tunnistaja ütlustest mingeid üksikasju üüri tasumise asjaolude kohta. Kolleegiumi hinnangul aimub tunnistaja JR nappidest ja detailideta ütlustest, ta edastab sisuliselt M. Repinskilt kuuldud teavet (K kd 2, tl 122). Tuvastatud asjaolusid arvestades ei pea ringkonnakohus M. Repinski väiteid korteri üürimise ja selle eest sularahas tasumise kohta usutavaks. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et M. Repinski väiteid, et ta üüris LRlt süüdistuses kirjeldatud perioodil KKK korterit ja tasus selle eest üüri sularahas ei kinnita uuritud tõendid.
169.Prokuratuur ei nõustu maakohtu järeldusega, et M. Repinski kasutas süüdistuses toodud ajal 1.04.2019 kuni 1.03.2022 KKK korterit. Samuti ei nõustu apellant maakohtu järeldustega, et kuigi M. Repinski ja JR ostsid Viimsi ridaelamusse 14.12.2020 korteri, kasutasid nad jätkuvalt KKK korterit remondi ja pesemisvõimaluste tõttu.
170.Maakohtu arvates tõendavad asjaolu, et M. Repinski kasutas aeg-ajalt KKK korterit süüdistatava ütlused ja tunnistajate AR, LR ja JR ütlused. Maakohus pidas tõendatuks, et süüdistatav võis korteris aeg ajalt käia ja ka ööbida ka perioodil 4.01.2021 kuni 1.02.2022, kui pere kasutas Viimsi ridaelamut. Ringkonnakohus on erinevalt maakohtust seisukohal, et uuritud tõendite alusel pole võimalik tuvastada, et M. Repinski kasutas 4.01.2021 kuni 1.03.2022 aegajalt, sh ööbimiseks, KKK korterit.
171.Tunnistaja AR, kes elab KKK korteris alates 2017. aastast, väitis prokurörile vastates, et on M. Repinskit korteris näinud mitu korda (K kd 2, tl 103). Kui prokurör palus kirjeldada mõnda olukorda, kus nad samal ajal M. Repinskiga korteris viibisid, väitis tunnistaja, et tal on väga raske töö ja Eestisse tulles lihtsalt puhkas ja ei pannud tähele, mis toimus ümber, nii et võibolla ta nägi Martinit, aga nagu juhuslikult. Lihtsalt tuli korterisse, ütles talle „Tere“ ja läks oma tuppa. Prokurör taotles KrMS § 289 alusel avaldada tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks 24.04.2022 kohtueelsel menetlusel tunnistajana antud teistsugused ütlused, millest nähtuvalt vastas tunnistaja ülekuulamisel eitavalt küsimusele, kas on juhtunud, et lähete koju ja keegi on siis (K kd 2, tl 103 pöördel). Ütluste erinevuse selgituseks väitis tunnistaja esmalt, et uurija küsimus olevat esitatud sellisel kõneviisil, et ta oli sunnitud vastama ei. Seejärel selgitas tunnistaja, et ülekuulamine toimus eesti keeles ja tõlgi abiga, aga tõlge ilmselt ei olnud eriti kvaliteetne. Kui prokurör küsis tunnistajalt, kas tal oli kaasas ütluste andmisel advokaat, vastas tunnistaja, et Martin (Repinski) andis talle. Küsimusele, kas advokaat ei selgitanud ülekuulamisel, mida tegelikult küsitakse, vastas AR, et advokaat olevat rääkinud vene keeles isegi halvemini (K kd 2, tl 104-104 pöördel). Täpsustavale küsimusele, kas M. Repinski korteris elas, vastas tunnistaja, et oli kodus harva ja kui lõpuks tuli, lihtsalt puhkas ja ei pööranud tähelepanu sellele, kes oli tema ümber või veel korteris (K kd 2, tl 105). Tunnistaja sõnutsi ütles talle ema, et ta kutsutakse seoses Martiniga ülekuulamisele. Küsimusele, et kui tunnistaja teadis, kellega seoses teda politseisse kutsuti, siis miks ta ei öelnud, et on M. Repinskit korteris näinud, vastas tunnistaja, et tema käest ei olevat seda küsitud (K kd 2, tl 108).
172.Maakohus leidis, et tunnistaja AR ütlusi M. Repinski korteris nägemise kohta ei muuda ebausaldusväärseks ütluste erinevus, sest tunnistaja selgitas, et politseis oli ülekuulamisel kehv tõlk ja temalt ei küsitud konkreetseid küsimusi. Kolleegiumi hinnangul andis maakohus tunnistaja ütlustele eksliku hinnangu, kui luges usaldusväärseks tunnistaja ütlused asjaolu kohta, et ta on M. Repinskit KKK korteris näinud. Maakohus ei arvestanud kohtupraktika põhimõtted, mille kohaselt 47 / 59
1-22-5295 tuleb ütluste hindamisel pöörata tähelepanu, kas need sisaldavad vastuolusid, on järjepidevad ja kas isik on andnud menetlus erinevatel etappidel lahknevaid ütlusi. AR ütlused M. Repinski KKK korteri kasutamise kohta on nii vastuolulised, ebajärjepidevad, kui ka lahknevad. AR selgitusi ütluste muutmise erinevuse kohta seoses tõlke halva kvaliteediga ei saa võtta tõsiselt. Seda enam, et esmalt väitis tunnistaja ütluste lahknevuse selgituseks, et küsimuse olevat esitatud sellisel kõneviisil, et ta oli sunnitud vastama ei. Teiseks ei pööranud kohus tähelepanu, et tunnistajal oli kaasas advokaat, kes kehva tõlke või arusaamatute küsimuste korral oleks kindlasti sekkunud. Tunnistaja väide, et advokaat oskas vene keelt kehvemini kui tõlk, on sama paljasõnaline, nagu väited kehva tõlke kohtagi. Samuti on ebausutavad tunnistaja selgitused, et M. Repinski korteris nägemise ja temaga kohtumiste kohta ei küsitud, aga tema ei taibanud vastata, et on M. Repinskit korteris näinud. Tunnistaja ütluste ebausutavust näitab ka ütluste vastuolulisus – pärast väiteid, et nägi M. Repinskit mitu korda, on tunnistaja andnud põiklevaid ütlusi, et on olnud väsinud ega pole näinud, kas või kes on korteris ja võis M. Repinskit näha juhuslikult. Eeltoodust tulenevalt hindab ringkonnakohus AR ütlused vaidlusaluse asjaolu kohta ebausaldusväärseks.
173.Tunnistaja LR ütlustest ei nähtu teavet, mille alusel saaks väita kas ja millisel ajal M. Repinski KKK korterit kasutas. Tunnistaja ütluste kohaselt ei ole kunagi olnud nii, et kui tema tuli korterisse, siis nemad (JR, M. Repinski) viibisid seal. Küsimusele, kas A. LR on näinud korteris M. Repinski asju, vastas tunnistaja, et täpselt ei mäleta, aga seal oli kindlasti mitu hambaharja ja Jekaterina asjad (K kd 2, tl 91). Kuivõrd kolleegium hindas eelnevalt tunnistaja LR ütlused ebausaldusväärseks seoses korteri üürimise ja üüri tasumise asjaoludega, ei pea kolleegium neil ütlustel vajalikuks peatuda. Tunnistaja JR väitel on M. Repinski korterit kasutanud ning tunnistaja ise on koos oma lastega seal käinud ja ööbinud ning tädi registreeris ta alates 21.09.2020 KKK tänava korterisse, kui ta tuli Tallinnasse elama. Alates 2021. aastast peab tunnistaja end Viimsi elanikuks ja KKK tänaval on käinud, kui Viimsis seinu värviti (K kd 2, tl 123-131).
174.M. Repinski väitel on ta 2019-2022 KKK korteris ööbinud ja paaril korral AR näinud, kuid pole samal ajal temaga seal ööbinud. Süüdistatav kinnitas, et Viimsi, AAA tänavale ostetud ridaelamu broneerimisepingu sõlmis ta 2020. aasta septembris ja tehing toimus 14.12.2020. KKK tänava korterit olevat edasi aeg-ajalt kasutanud, sest Viimsis polnud vanni. Korteri üürimise lõpetas, sest talle helistas Keskerakonna toonane esimees JR, küsis korteri kohta selgitusi ja palus siis M. Repinskil lepingu lõpetada ja Riigikogult rohkem raha mitte küsida (K kd 2, tl 175 pöördel -177).
175.Prokurör ei nõustu maakohtuga, et tunnistajad AI ja EI ei pruukinud M. Repinski KKK tänava üürikorteris käimisi märgata. Kolleegium on apellandiga päri, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata tunnistajate AI ja EI ütlused argumendiga, et tegu oli suure majaga, igat naabrit ei teata ja süüdistatav ei kasutanud korterit tihti. Maakohus jättis tähelepanuta, et tunnistaja AI oli süüdistuses toodud perioodil KKK korteriühistu esimees ja elas kuni 2023. aasta detsembrini samas trepikojas, kus asub korter 55. Tunnistaja kinnitas, et ei ole M. Repinskit majas näinud ja ühistule pole esitatud ka andmeid korter 55 üürimise kohta. Tunnistaja on näinud JVt ja M. Repinskit maja ees tänaval ühel korral 2022. aasta maikuus (K kd 2, tl 37 – 37 pöördel). Ka tunnistaja EI korter asub korteriga 55 samas trepikojas, esimesel korrusel. Maakohus jättis tähelepanuta tunnistaja ütlustest nähtuva, et ta töötab majas mitmeid aastaid koristajana ja teab nägude järgi kõik maja inimesi, sh hoolitseb maja ja selle ümbruse heakorra eest, jälgides seetõttu aknast sageli ümbrust. Tunnistaja väitel teab ta elanike autosidki. Tunnistaja kinnitas, et teab M. Repinskit meediast, kuid pole teda kunagi KKK näinud. Korteris 55 käib perenaise L poeg, keda pole sageli kodus. Kui poeg on kodus, sõidab jalgrattaga ja paneb korteri veenäidud (T kd 4, tl 13). Silmas pidades tunnistajate tegevust ja ülesandeid korteriühistus ja elamist samas trepikojas, on tõenäoline, et nad oleksid M. Repinskit korteri kasutamise korral trehvanud maja trepikojas või 48 / 59
1-22-5295 tänaval. Arvestades tunnistajate üksikasjalikke ja riimuvaid ütlusi pole eluliselt usutav, et nad poleks märganud M. Repinskit, keda mõlemad tunnistajad teadsid ka meedia kajastustest.
176.KKK korteri kasutamise kontekstis 4.01.2021 kuni 1.03.2022 on tähtsus sellelgi asjaolul, et M. Repinski ja JR (V) ostsid 14.12.2020 Viimsi valda, XXX ridaelamu, kuhu asusid süüdistuse kohaselt ka detsembris või hiljemalt alates 2021. aasta algusest elama. JR ütlustest nähtuvalt hakkasid nad elama Viimsis alates 2020 või 2021 aasta alguses, riiete ja pesemisvõimalus oli olemas, voodid muretsesid vist septembris või kohe jaanuari alguses (K kd 2, tl 128). M. Repinski ütlustest nähtuvalt said nad ridaelamu kätte 14.12.2020 ja korraldasid asju kiiresti, et saaks esimesel võimalusel seal elama asuda.
177.Kolleegium ei jaga maakohtu arvamust, et M. Repinskile süüks arvatava teo kontekstis pole oluline, kui palju võis M. Repinski viibida alates 4.01.2021 KKK tänava üürikorteris ja kui palju viibis M. Repinski Viimsi AAA tee ridaelamus, sest Riigikogu juhatuse otsusega kinnitatud Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise kord ei näe ette tingimusi, palju peaks üürikorteris viibima, et selle üürimist õigustada. Sel põhjusel ei pidanud maakohus vajalikuks käsitleda M. Repinski naabrite ütlusi (T kd 4, tl 17).
178.Ringkonnakohus toob välja maakohtu poolt kõrvale jäetud tunnistajate ütlustest nähtuva. Tunnistaja AJ sõnutsi, kes oli Viimsi AAA tee korteri arendaja, oli M. Repinski üks esimetest ostjatest ja sai korterisse kohe pärast ostmist elama asuda. Korter oli sissekolimiseks valmis (K kd 2, tl 80-115). Tunnistaja GK andis ütlusi, et on M. Repinski naaber ja elab AAA teel alates 22.12.2020 ja M. Repinski elab koos pereliikmetega samuti AAA teel alates detsembrist, sh aastavahetusel käsid M. Repinski ja tema abikaasa tunnistajat tervitamas. Tunnistaja sõnutsi näeb ta M. Repinski pereliikmeid AAA tee elamus iganädalaselt, pole olnud pikemat aega, mil neid poleks. Naabrite vahel suheldakse ka ühise Facebooki grupi kaudu (K kd 2, tl 55 pöördel -57). M. Repinski AAA tee ridaelamu teise naabri KV sõnutsi kolis ta ridaelamusse 2021. aasta jaanuarist ning on sellest ajast alates näinud M. Repinskit ja tema pereliikmeid AAA tee elukohas pidevalt (K kd 2, tl 53-54 pöördel).
179.Seega kinnitavad eeltoodud tunnistajate ütlused, et M. Repinski kasutas püsiva elukohana alates 2020. detsembrist või hiljemalt 2021. aasta jaanuari algusest Viimsi, AAA tee ridaelamut, elades sellest ajast alates Tallinnaga piirnevas omavalitsuse üksuses, millele ei laiene Riigikogu liikme eluaseme kulude hüvitamine. Kõnealuse ridaelamu kasutamine näitab ka seda, et M. Repinskil puudus vajadus ning ta ei kasutanud Tallinnas KKK korterit.
180.Maakohus ei järginud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite kogumis hindamise põhimõtteid, et tuvastada selle alusel sündmuse tervikpilt. Kolleegiumi hinnangul lubavad analüüsitud tõendid kogumis ja väljaspool mõislikku kahtlust väita, et M. Repinski kasutas alates 4.01.2021 kuni 1.03.2022 elukohana Harju Maakonnas, Viimsi vallas, XXX aadressil asuvat ridaelamut, mille oli ostnud 14.12.2020. M. Repinski elas seal püsivalt alates 2020. aasta detsembrist koos JR ja viimase alaealiste lastega. Samuti saab uuritud tõendikogumi alusel asuda seisukohale, et kuigi M. Repinski ei kasutanud vähemalt alates 4.01.2021 kuni 1.03.2022 üürikorterit Tallinnas, KKK, esitas ta selle korteri üürimise ja kasutamise ning üürikulu tasumise kohta jätkuvalt Riigikogu Kantselei finantsosakonnale andmeid, et saada RKLS § 31 lg 2 alusel eluasemekulu hüvitist. See tähendab, et M. Repinski lõi Riigikogu Kantselei töötajatele tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse KKK korteri kasutamise ja selle eest üürikulude tasumise kohta, et saada varalist kasu.
49 / 59
1-22-5295
181.Prokurör ei nõustu maakohtuga arvamusega, et süüdistusversioon ei ole loogiline selles, miks just alates 4.01.2021 saab väita, et M. Repinski ei kasutanud ega tasunud KKK korteri eest üüri, kuid enne seda perioodi sama korteri eest välja makstud hüvitis on põhjendatud. Maakohtu arvates ei erine kummagi perioodi asjaolud sisu mõttes. Prokurör viitab, et tuvastatud asjaoludest nähtuvalt puudus ilmselt vajadus KKK tn korteri kasutamiseks varemgi, sest M. Repinski 2020. aastal Tallinnas üürikorterites VVV tänaval ning Pirital. Kolleegium soostub prokuröriga, et M. Repinskile süüks arvatud periood 4.01.2021 kuni 1.03.2022 on mõistetav, sest tuvastatud asjaolude kohaselt kasutas M. Repinski alates selle perioodi algusest elukohana Viimsi vallas asuvat korterit ning ei kasutanud ega tasunud üüri KKK korteri eest, mistõttu tal puudus õigus saada RKLS § 31 lg 2 alusel eluaseme hüvitist.
182.Maakohus leiab, et RKLS § 31 lg 2 ega Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise kord ei reguleeri seda, et Riigikogu liige, kes elab rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete järgi väljaspool Tallinna ja Tallinnaga piirnevaid kohaliku omavalitsuse üksusi, ei võiks Tallinnas või selle lähedal kinnisvara omada. Kolleegiumi leiab, et praeguse juhtumi puhul ei ole tegemist olukorraga, kus Riigikogu liige pelgalt soetas endale Viimsi valda kinnisvara näiteks investeeringuna. Tuvastatud asjaolude kohaselt M. Repinski mitte üksnes ei oma Viimsi vallas kinnisvara, vaid kasutab 14.12.2020 soetatud ridaelamut enda ja oma pere elukohana, ja seega elab RKLS § 31 lg 2 tähenduses Tallinnaga piirnevas kohaliku omavalitsuse üksuses. Asjaolu, et M. Repinski ei ole pidanud 4.01.2021 kuni 1.03.2022 vajalikuks esitada rahvastikuregistrisse kandmiseks oma Viimsi vallas, XXX asuva elukoha aadressi, ei muuda seda tõsiasja. RKLS § 31 lg-st 2 ja Riigikogu liikme eluaseme hüvitamise korra p-st 2 tulenevalt makstakse sooviavalduse alusel eluasemekulude hüvitist Riigikogu liikmele, kes elab rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete järgi väljaspool Tallinna ja Tallinnaga piirnevaid omavalitsuse üksusi. Viidatud hüvitamise korra p 2 täpsustuse kohaselt loetakse selliseks omavalitsuse üksuseks ka Viimsi vald.
183.Rahvastikuregistri seaduse § 65 lg 1 kohaselt esitab isik rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, kui isik kasutab alaliselt või peamiselt elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks kõigi nende aadressid, valides ühe õigusliku tähendusega elukoha aadressiks. Teised elukohad kantakse rahvastikuregistrisse lisa-aadressidena. Rahvastikuregistri seaduse § 66 lg 1 kohaselt, kui avaliku ülesande täitmine on seotud elukohajärgsusega, peab lähtuma rahvastikuregistrisse kantud aadressist.
184.Kolleegium nõustub prokuröriga, et M. Repinski hõlbustas sellega, et ei esitanud rahvastikuregistrisse kandmiseks õigeid andmeid oma peamise, Viimsi vallas asuva, elukoha aadressi kohta, võimalust kuritarvitada RKLS § 31 lg-st 2 tulenevat õigust, mille kohaselt makstakse Riigikogu liikmele, kes rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete järgi elab väljaspool Tallinna ja Tallinnaga piirnevaid kohaliku omavalitsuse üksusi, sooviavalduse alusel eluasemekulude hüvitamiseks iga kuu summa, mille suurus on 20% Riigikogu liikme ametipalgast. Prokuröri viidatud Riigikohtu praktika kohaselt, kui rahvastikuregistris märgitud elukohaandmed seostuvad vahetult avaliku ülesande täitmisega (RRS § 66 lg 1), esineb registriandmete õigsuse vastu kaalukas avalik huvi. Sellisel juhul tuleb isikul olla tavapärasest hoolsam, et tagada enda elukohaandmete õigsus ning vastavus tegelikule olukorrale (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26.04.2023. a otsus asjas nr 5-23-28/2, p 9).
185.Uuritud tõendite kohaselt on M. Repinski 31.05.2019 eluasemekulu hüvitamiseks esitatud avalduses näidatud oma rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressiks Jõhvi, KKK. Kolleegium märgib, et menetleja poolt 31.01.2023 seisuga tehtud registri päringu vastusest nähtuvalt on M. Repinski esitatud elukohateadete alusel tema elukoha aadressi rahvastikuregistris hiljem korduvalt 50 / 59
1-22-5295 muudetud ning süüdistuses etteheidetaval ajaperioodil on ta esitanud elukoha aadressiks Jõhvi, PPP. Süüdistatava ristküsitlusel väidetu kohaselt elab viimati nimetatud aadressil tema ema (vt T kd 2, tl 52 ja K kd 2, tl 196). Tõenditest nähtuvalt ei ole M. Repinski Riigikogu Kantseleile esitanud kordagi teateid oma rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete muutmiste kohta.
186.Kolleegium peab vajalikuks välja tuua sellegi, et rahvastiku registri päringust nähtuvalt on M. Repinski esitanud alates 07.02.2022 rahvastikuregistrisse oma elukoha lisa-aadressina Jõhvi, KKK (perioodil 27.02.2020 kuni 17.11.2020 esitas süüdistatav selle registrisse oma peamise elukoha aadressina). Kõnealuse aadressi esitamine alates 07.02.2022 registrisse lisa-elukohana on M. Repinski poolt kummastav, sest uuritud tõendite kohaselt on tegemist tema toonasele elukaaslasele JVle (R) varem kuulunud korteriga, mille viimane müüs ära juba 2020. aasta septembris, kui kolis koos oma alaealiste lastega 31.08.2020 Tallinnasse (vt JR ütlused, K kd 2, tl-d 123 pöördel ja 124).
187.Rahvastikuregistri päringust, mis on tehtud 15.02.2023 seisuga JV (R) kohta nähtub, et JR on esitanud rahvastikuregistrisse elukohana kandmiseks alates 21.09.2020 aadressi Tallinn KKK ehk oma tädi LR korteri. Kolleegium peab vajalikuks välja tuua sellegi, et alates 20.03.2021 on JR esitanud rahvastikuregistrisse elukoha lisa-aadressina Viimsi vallas, AAA (T kd 2, tl 51).
188.Kui prokurör uuris M. Repinskilt, miks ta esitas alates 7.02.2022 rahvastiku registrisse kandmiseks elukoha lisa-aadressina Jõhvi, KKK, kuigi korter müüdi ära juba 2020. aasta septembris, vastas süüdistatav, et ei ole neid andmeid rahvastikuregistris varem tähele pannud, ja pole mõelnud selle üle kunagi, miks ta seda tegi. Rahvastikuregistri andmeid vaatavat ta väga harva (K kd 2, tl 197). Kolleegium peab M. Repinski öeldut ebausutavaks, sest rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi võib muuta elukohateate alusel, mille isik esitab isiklikult esitatava elukoha aadressi järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele (vt RR § 70 lg 1 p 1 ja § 74). Asjaolu, et tegelikult on M. Repinski rahvastikuregistrisse andmete kandmisega kursis nähtub sellestki, et M. Repinski teadis vastata, et Viimsi ridaelamu on esitatud registris JR lisaaadressina (K kd 2, tl 197).
189.Kolleegium peab vajalikuks täiendavalt märkida järgmist. Kuigi M. Repinski teatas 1.03.2022 Riigikogu Kantseleile edastatud e-kirjas, et KKK korteri üürileping on alates sellest kuupäevast „üles öeldud“, on kõnealuse korteri andmed alates 21.09.2020 kantud rahvastikuregistrisse JR peamise elukohana. See tähendab, JR näitab KKK korterit rahvastikuregistris oma peamise elukohana ka pärast seda, kui M. Repinski väidetava üürilepingu üles ütles.
190.Tunnistaja JR ristküsitlusel selgitatu kohaselt on ta alates 21.09.2020 alates „sisse kirjutatud“ tädi korterisse Tallinnas KKK, sest kolis pärast Jõhvi maja müümist lastega 31.08.2020 Tallinnasse. Lapsed pidid minema kooli ja lasteaeda ja LRl oli võimalus teda koos lastega KKK korterisse registreerida. JR sõnul ei ole ta veel Viimsi ridaelamusse end „sisse kirjutanud“, sest üks tema lastest käib Viimsis koolis, aga teine lasteaias Tallinnas (K kd 2, tl 131 pöördel).
191.Tunnistaja LR ütluste kohaselt ostis KKK korteri ca 10 aastat tagasi tema õde, s.o JR ema, kes tegeles ka korteri üürimisega (K kd 2, tl 87-87 pöördel). Nii LR kui ka AR ütlustest nähtuvalt on JRl olemas selle korteri võtmed (K kd 2 tl 89 pöördel ja tl 104 pöördel). Küsimusele, miks JR on KKK korterisse sisse kirjutatud vastas LR, et ta tahtis, et J tuleks Tallinna elama (K kd 2, tl 96).
51 / 59
1-22-5295
192.Eeltoodust järeldub, et JRl oli ja on praeguseni võimalik kasutada tädile kuuluvat KKK korterit sõltumata sellest, kas M. Repinskil võisid olla või mitte süüdistuses toodud perioodil LRga üürisuhted. Sellest tulenevalt ei saa teha asjaolust, et JR võis perioodil 4.01.2021 kuni 1.02.2022 kasutada omal äranägemisel ja vajadusel üksi või koos lastega kõnealust korterit ööbimiseks, pesemiseks või muuks tarvilikuks, teha järeldust, et selline korteri kasutamine toimus M. Repinski üürilepingu alusel. Kolleegium rõhutab, et tõenditest nähtuvalt on JR kasutanud kõnealust korterit ka enne 2018. aastat ning ka pärast seda, kui M. Repinski on teatanud Riigikogu Kantseleile, et lõpetas kõnealuse korteri üürimise.
193.Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas M. Repinski teadlikult esitatud andmed KKK korteri kasutamise ja üüri tasumise kohta eesmärgiga saada eluasemehüvitist tekitasid Riigikogu Kantselei töötajates ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest, mis viis nad eksimusse. Kelmuse puhul saab teo toimepanija vara tänu kannatanu varakäsutusele. Varakäsutus peab olema tingitud kannatanu eksimusest, mille põhjustas teo toimepanija.
194.Riigikogu Kantselei finantsosakonna juhataja LK ristküsitlusel antud ütlustest nähtuvalt ei tekitanud finantsosakonna töötajates M. Repinski RKLS § 31 lg 2 alusel esitatud sooviavaldus eluasemekulude hüvitamiseks ja selle juurde esitatud lepingud Tallinnas KKK korteri üürimise ja üüri tasumise kohta kahtlusi. Tunnistaja nentis, et M. Repinskile eluasemekulude hüvitamine toimus pisut teisiti võrreldes tavalisega, sest M. Repinski tasus lepingute kohaselt kogu perioodi kohta kindla summa, mis vastas ühe kuu eluasemekulude limiidile ning lepingus näidati, et tasumine toimub sularahas (K kd 2, tl 48). Prokuröri küsimusele, kuidas finantsosakond kontrollis, kas raha üürikorteri eest tasuti, vastas tunnistaja, et finantsosakonnal on seda võimatu tuvastada. Nad usaldasid lepingus kajastatut, sest neil polnud alust kahelda Riigikogu liikme aususes (K kd 2, tl 48 pöördel). LK sõnutsi tekkisid Riigikogu Kantseleil kahtlused, kas M. Repinski kasutab üürikorterit, alles ajakirjanduses avaldatud andmete põhjal (K kd 2, tl 47).
195.Tunnistaja LK selgitas, et saadik kirjutab eluasemekulude hüvitamise avaldusse oma rahvastikuregistri järgse elukoha. Kui elukoha aadress rahvastikuregistris muutub, peab saadik eluasemekulude korra kohaselt teavitama Riigikogu Kantseleid sellest kolme päeva jooksul, sest see on tema hoolsuskohustus. LK kinnitas, et M. Repinski andmete muudatuste kohta teavitusi pole teinud. Finantsosakond kontrollis kord aastas rahvastikuregistri andmeid ja kui saadiku aadress on Jõhvis, võimalik saada eluasemehüvitist (K kd 2, tl 48). LK selgitas, et Riigikogu Kantselei töötajad ei kontrolli, kas saadik tegelikult elab rahvastikuregistris näidatud elukohas või kas ta ka elab üüritud pinnal, sest sellist õigust neil ei ole (K kd, tl 50).
196.Ringkonnakohtu hinnangul saab uuritud tõendite, sh tunnistaja LK ütluste alusel järeldada, et M. Repinski viis eluasemekulu hüvitise saamiseks esitatud tegelikkusele mittevastavate andmetega Riigikogu Kantselei töötajad eksimusse. Pole oluline, et eksimuses olija oleks oma kujutluses kaljukindel. Uuritud tõenditest nähtuvalt puudus Riigikogu Kantselei finantsosakonna töötajatel võimalus kontrollida, kas M. Repinski näidatud rahvastikuregistri elukohaandmed on õiged või kas ta tegelikult kasutab üürikorterit, mille kulusid hüvitada taotleb. Riigikogu Kantselei töötajatel polnud võimalust kontrollida ka seda, kas üürikulu eest on tegelikult sularahas tasutud. Tõenditest nähtuvalt uskusid Riigikogu Kantselei töötajad M. Repinski esitatud andmeid, eeldades et Riigikogu liige on hoolas ja käitub ausalt.
197.Tuvastatud asjaoludest nähtuvalt tegi M. Repinski tegevusest tingituna eksimuse sattunud Riigikogu Kantselei finantsosakond varakäsutuse M. Repinskile elamiskulude hüvitamiseks, tekitades sellega endale (Eesti Vabariigile) varalise kahju 12 119,56 eurot. M. Repinski sai tänu kannatanu varakäsutusele aga 12 119,56 euro ulatuses varalist kasu. 52 / 59
1-22-5295
198.Subjektiivse koosseisu mõttes tegutses M. Repinski kavatsetult, esitades ametiisikuna varalise kasu saamise eesmärgil süüdistuses kajastatud perioodil jätkuva teona Riigikogu Kantseleile teadvalt ebaõigeid andmeid selle kohta, et tal on õigus saada RKLS § 31 lg 2 alusel eluaseme kulu hüvitist, millega lõi Riigikogu Kantselei ametnikele tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse ning eksimuses olles maksis Riigikogu Kantselei M. Repinskile alusetult eluasemekulude hüvitamiseks kokku 12 119,56 eurot.
199.Ringkonnakohtu hinnangul ei esine M. Repinski teos õigusvastasust välistavaid asjaolusid.
200.Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et M. Repinski pani KarS § 288 lg 1 ja KVS § 2 lg 1 tähenduses ametiisikuna, ajavahemikul 4.01.2021 kuni 1.03.2022 toime jätkuva teona toime kelmuse, millega tekitas Eesti Vabariigi Riigikogu Kantseleile varalise kahju summas kokku 12 119,56 eurot tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil, mis on kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p 2 järgi.
201.Mõistes M. Repinski KarS § 209 lg 2 p 2 järgi õigeks, kohaldas maakohus kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ebaõigesti ka materiaalõigust. Seega tühistab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse ja mõistab M. Repinski KarS § 209 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses süüdi. Karistus
202.Prokurör taotleb karistada M. Repinskit KarS 209 lg 2 p 2 järgi 1 aasta ja 6 kuu vangistusega, mis tuleks jätta KarS § 73 lg 1, 3 alusel tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kolleegium märgib, et apellatsioonis ei ole M. Repinskile taotletava karistuse määra kohta põhjendusi esitatud ning ka maakohtu süüdistuskõnes on põhjendused karistuse osas jäänud lakooniliseks. Eeltoodu ei takista ringkonnakohtul kujundada seisukohta M. Repinskile mõistetava karistuse kohta. Küll tuleb silmas pidada, et ringkonnakohus arutab kriminaalasja apellatsiooni piires ega saa seega KrMS § 331 lg-test 2 ja 3 tulenevalt mõista M. Repinskile rangemat karistust, kui seda taotleb prokurör.
203.Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr, seejärel tuleb tuvastada süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. KarS § 209 lg 2 p 2 sanktsiooni keskmine määr on 3 aastat vangistust. Kuivõrd KarS § 209 lg 2 p 2 näeb ainsa karistusliigina ette vangistuse, tuleb M. Repinskile mõista karistuseks vangistus.
204.Kolleegium nõustub prokuröriga, et M. Repinski karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Samuti puuduvad M. Repinski karistust kergendavad asjaolud. M. Repinski on varem kriminaalkorras karistamata. KarS §-st 56 lähtuvalt M. Repinski süü suurust hinnates arvestab kolleegium, et M. Repinski pani etteheidetava toime ametiisikuna, mis täidab kelmuse ühe kvalifitseeritud koosseisu tunnuse. Samuti arvestab kolleegium, et M. Repinski pani teo toime enam kui ühe aasta jooksul jätkuva teoga ning lõpetas kelmuse toimepanemise alles siis, kui avalikkus ning ka Riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon hakkasid M. Repinski eluasemehüvitise taotlemisega seotud asjaolude ilmnemisel küsimusega tegelema. M. Repinski maakohtus öeldust nähtub seegi, et temalt küsis eluasemehüvitise taotlemise kohta selgitusi ka toonane erakonna esimees, kes soovitas tal eluasemehüvitise taotlemise lõpetada. Ringkonnakohus arvestab ka sellega, et kuigi M. Repinski Eesti Vabariigle tekitatud kahju ületab KarS § 12 1 p 1 53 / 59
1-22-5295 tähenduses olulise kahju suuruse, pole tegu viidatud sätte p 2 tähenduses suure ulatusega kahjuga. Kokkuvõtvalt jääb M. Repinski süü suurus alla keskmise suuruse.
205.Kolleegium nendib, et prokuratuuri taotletud karistus M. Repinskile, s.o 1 aasta ja 6 kuud vangistust jääb KarS § 209 lg 2 p 2 sanktsiooni alammäära lähedale, millega ringkonnakohus peab apellatsiooni piiridest lähtudes arvestama. Arvestades eeltoodut ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista M. Repinskile KarS § 209 lg 2 p 2 järgi prokuratuuri taotletud karistus, s.o 1 aasta ja 6 kuud vangistust.
206.Kolleegium nõustub prokuratuuriga, et M. Repinskile mõistetud vangistus tuleb jätta KarS § 73 lg 1, 3 alusel tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane määratud katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kolleegium peab põhjendatuks ja piisavaks katseaja pikkuseks 2 aastat. Seega tuleb jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel M. Repinskile mõistetud ja kandmisele kuuluv vangistus täielikult tingimisi kohaldamata, juhul kui M. Repinski ei pane 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu (V)
207.Prokuratuur peab põhjendamatuks maakohtu otsust jätta Eesti Vabariigi Riigi Kantselei tsiviilhagi läbi vaatamata ja palub maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamisel ja M. Repinski süüdi mõistmisel vaadata sisuliselt läbi kannatanu tsiviilhagi M. Repinski vastu varalise kahju nõudes.
208.Kannatanu Eesti Vabariigi Riigikogu Kantselei esindaja ei esitanud apellatsiooni Harju Maakohtu 21.08.2024 otsuse tühistamiseks osas, millega jäeti M. Repinski õigeksmõistmisel (muu hulgas ka süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2 järgi) läbi vaatamata kannatanu tsiviilhagi M. Repinski vastu esitatud varalise kahju nõudes kokku 12 602,54 euro ulatuses, millest 12 119,56 eurot moodustab M. Repinski vastu esitatud varalise kahju nõue seoses eluasemekulude hüvitamisega.
209.Kannatanu Riigikogu Kantselei esindaja Kaido Jõgeva esitas prokuratuuri apellatsioonile vastusena selgituse, milles märgib lühidalt, et nõustub prokuratuuri apellatsioonis esitatud taotlusega vaadata sisuliselt läbi kannatanu tsiviilhagi muu hulgas M. Repinski vastu esitatud varalise kahju nõudega seoses eluasemekulude hüvitamisega 12 119,56 euro nõudes ning Riigikogu Kantselei jääb hagiavalduse juurde.
210.Kolleegium peab vajalikuks märkida, et prokuratuuri apellatsioonis ega kannatanu esindaja vastuses sellele ei ole toodud sisulisi põhjendusi seoses prokuratuuri apellatsioonis esitatud taotlusega vaadata kannatanu tsiviilhagi läbi ja rahuldada. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtul puudub praegusel juhul seaduslik alus ja pädevus kannatanu tsiviilhagi rahuldamiseks, sest maakohus ei ole tsiviilhagi läbi vaatamata jättes võtnud seisukohta hagi faktilise ja õigusliku põhjendatuse kohta. Selliseid põhjendusi ei ole esitatud ka apellatsioonis ega kannatanu esindaja vastuses.
211.KrMS § 340 lg 2 p-s 5 sätestatu kohaselt võib ringkonnakohus uue otsuse tegemisel tühistada kohtuotsuse tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõude osas. Viidatud paragrahvi lõike 4 p-s 5 sätestatu kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes tühistada lisaks lõike 4 punktides 1-4 nimetatud otsustustele tühistada kohtuotsuse muude KrMS §-des 313 ja 314 sätestatud küsimuste osas. Osutatud sätetest ei nähtu üheselt, milline on ringkonnakohtu pädevus otsustada ise tsiviilhagi rahuldamise üle. Riigikohtu kehtiva praktika kohaselt tuleb 54 / 59
1-22-5295 kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (RKKKo 3-1-1-42-08, p 22).
212.Riigikohtu praktika kohaselt olukorras, kui maakohus on jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata, tuleb silmas pidada, et tsiviilkohtumenetluses saab hagi läbi vaatamata jätmist vaidlustada üksnes määruskaebe korras (TsMS § 427). See tähendab, et kontrollides hagi läbi vaatamata jätmise seaduslikkust ei saa ringkonnakohus ise otsustada hagi rahuldamise või mitterahuldamise üle, vaid saab lahendada üksnes küsimuse hagi läbi vaatamata jätmise õiguspärasusest. Sama põhimõtet tuleb ringkonnakohtu pädevuse määratlemisel järgida ka kriminaalmenetluses. Seda vaatamata asjaolule, et kriminaalmenetluse eripära tõttu võib tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise otsustus sisalduda süüdi- või õigeksmõistvas kohtuotsuses, mistõttu tuleb tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine vaidlustada apellatsiooni korras. Leides, et maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata, ei saa ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks. Maakohtus läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi rahuldamise või rahuldamata jätmise ringkonnakohtu poolt loeb Riigikohus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes (RKKKo 3-1-1-42-08, p 23).
213.Ringkonnakohus asus vaidlustatud asjas seisukohale, et maakohus rikkus KrMS § 339 lg 2 tähenduses oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja jõudis ebaõigele materiaalõiguslikele järeldustele, mille tulemusena mõistis ekslikult M. Repinski õigeks süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2 järgi. Seetõttu jättis maakohus seadusliku aluseta läbi vaatamata ka kannatanu Eesti Vabariigi Riigikogu Kantselei tsiviilhagi M. Repinski vastu 12 119,56 euro varalise kahju nõudes seoses eluasemekulude hüvitamisega.
214.Arvestades eeltoodut, tuleb kriminaalasi osas, mis puudutab Eesti Vabariigi Riigikogu Kantselei tsiviilhagi M. Repinski vastu esitatud varalise kahju nõudes 12 119,56 eurot, mis on esitatud seoses eluasemekulude hüvitamisega, saata KrMS § 341 lg 2 alusel maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. (VI) Kaitsja määruskaebus täiendava menetluskulu väljamõistmiseks
215.Maakohus rahuldas osaliselt kaitsja taotluse mõista Eesti Vabariigilt süüdistatava kasuks välja osutatud õigusabi eest tasutud summa. Kohus pidas põhjendatuks mõista Eesti Vabariigilt M. Repinski kasuks välja kohtueelses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks 49 826, 80 eurot ja põhjendamatuks õigusabikulude hüvitamise taotlust 15 017,33 euro ulatuses.
216.Kaitsja esitas 20.09.2024 maakohtule taotluse parandada 21.08.2024 kohtuotsuse resolutsiooni punktis 8 ja kohtuotsuse punktides 215, 217, 222 esinevad arvutusvead ning mõista Eesti Vabariigilt süüdistatava kasuks välja tasutud õigusabi katteks 56 443 eurot ja 10 senti. Harju Maakohus jättis 30.09.2024 määrusega kaitsja taotluse rahuldamata, näidates ära, et maakohus ei ole teinud kaitsja taotluses näidatud arvutusvigu. Kohus kordas maakohtu otsuses väljatoodut, et kaitsja taotles nelja kulukomponendi hüvitamist koos käibemaksuga: 12 310,20 eurot; 51 324,91 eurot; 56,12 eurot ja 22.05.2024 istungil osalemise kulu, mis Fintesco OÜ-le adresseeritud arve järgi oli 1152,90 eurot. Seega kokku taotles kaitsja 22.05.2024 maakohtule esitatud taotluses menetluskulude hüvitamist süüdistatava kasuks 64 844,13 euro ulatuses ning 55 / 59
1-22-5295 maakohus lähtus sellest taotlusest. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga, et kohus pidanuks lisaks omal initsiatiivil Fintesco OÜ-le väljastatud arvete pinnalt lähtuma arvete kogusummast koos käibemaksuga. Maakohus selgitas, et kohus ei saa mõista omal algatusel välja suuremaid kulutusi, kui on taotletud menetluskulude hüvitamise taotluses. Samuti märkis maakohus, et kohtuotsuses on toodud välja see osa menetluskulust, mida kohus ei pidanud põhjendatuks.
217.Määruskaebuses vaidlustab kaitsja maakohtu menetluskulude otsustust ja taotleb mõista süüdistatava kasuks täiendavalt välja õigusabi kulude katteks kokku 15 800 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus maakohtu menetluskulude otsustuse tühistamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses, aga ka kaitsja taotluse rahuldamata määruses näidatud põhjendustega, miks tuleb kaitsja menetluskulude taotlus rahuldada osaliselt. Kuivõrd kaitsja kordab määruskaebuses väiteid, mille esitas maakohtule vigade parandamise taotluses, ning millele on maakohus sisuliselt vastanud nii otsuses kui ka määruses, ning millega saab nõustuda, märgib ringkonnakohus, kordamata maakohtu põhjendusi, järgmist.
218.Kokkuvõtvalt leitakse kaebuses, et kuivõrd kaitsja taotles 22.05.2024 istungil jätta kõik süüdistatava menetluskulud riigi kanda, siis tulnuks maakohtul arvestada, et kaitsja pidas silmas menetluskulude all ka menetluskulude lisas ja spetsifikatsioonis kajastatud arveid ja toodud töid ning kõikide esitatud arvete kogusummat. Kolleegium nendib sarnaselt maakohtuga, et kaitsja taotles viidatud istungil jätta kõik menetluskulud jätta riigi kanda. Kolleegium nõustub aga maakohtuga, et kohus sai lähtuda menetluskulude otsustuse tegemisel enne kohtu nõupidamistuppa siirdumist 22.05.2024 esitatud taotluses taotletud kulude hüvitamisest. Maakohus liitis viidatud õigusabikulu taotluses taotletud summad, mis moodustasid kokku 64 844,13 eurot. Kõnealusest taotletud summast ei pidanud maakohus põhjendatuks mõista välja menetluskulusid 15 017,33 euro ulatuses. Kolleegiumi nõustub maakohtu arutluskäigu ja põhjendustega ega sedastanud neis vigu.
219.Määruskaebuses heidab kaitsja ette, et maakohus ei ole arvesse võtnud kõiki õigusteenuse, sh eelkõige Fintesco OÜ-le väljastatud arveid. Kolleegium soostub maakohtuga, et kohus ei saa mõista omal algatusel välja suuremaid kulutusi, kui kaitsja on taotlenud menetluskulude hüvitamise taotluses. Maakohus on põhjendanud, miks ja millises osas Fintesco OÜ-le väljastatud arvetest nähtuvat menetluskuludena arvesse võtta ei saa. Seejuures on maakohus selgitanud, miks pole võimalik hüvitada menetluskulusid ka arve nr 20240109 osas, mis esitati 3.06.2024, s.o pärast kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Nõustudes maakohtuga ei jaga kolleegium kaitsja arvamust, et viidatud arves toodud kulu oleks võimalik paigutada menetluskulude taotluse alla (vt otsuse p-d 216-220).
220.Kaitsja vaidlustab maakohtu menetluskulude otsustuse veel osas, milles kohus ei pidanud põhjendatuks kaitsja taotluses esitatud kohtuvaidluste teeside koostamise ajakulu kogu taotletud 58,8 tunni ulatuses ja põhjendamatuks ajakulu 28,8 tunni ulatuses, s.o summas 5184 eurot. Maakohus leidis, et põhjendatud ja vajalikus ulatuses kuulub hüvitamisele kohtuvaidluse kirjalike teeside koostamine ajakuluga 30 tundi. Kolleegium ei nõustu kaebajaga, et maakohus tegi kulude otsustamisel kaalutlusvea. Maakohtul on kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust ja koostamisele kulunud aega. Seejuures on töö mahtu võimalik hinnata selle kaudu, kuivõrd koostatud menetlusdokumendid erinevad või sarnanevad. Maakohus ei ole jätnud tähelepanuta asjaolusid, millele kaebaja viitab. Maakohtu hinnang kohtuvaidluse teeside koostamise ajakulu kohta ning otsuses esitatud põhjendused õigusabikulu vähendamiseks on asjakohased ja kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga (vt nt RKKKo 3-1-1-99-11, p-d 9-12; RKKKo 3-2-1-43-10, p 14) Kolleegium ei jaga kaebaja arvamust menetletava asja erilise keerukuse ja mahu ning erisuse kohta võrreldes muude sarnaste kohtuasjadega. 56 / 59
1-22-5295
221.Eeltoodust tulenevalt jääb kaitsja taotlus M. Repinski kasuks täiendavate menetluskulude väljamõistmiseks 15 800 euro ulatuses edutuks ning määruskaebus rahuldamata.
(VII)
Menetluskulud maakohtus
222.Prokuratuur esitas taotluse M. Repinski süüdimõistmisel muuta maakohtu otsust Eesti Vabariigilt M. Repinski kasuks valitud kaitsjale makstud tasu katteks kohtueelses ja kohtumenetluses välja mõistetud menetluskulude otsustuse osas. KrMS § 191 lg 3 lubab ringkonnakohtul apellatsioonimenetluses muuta esimese astme kohtu tehtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust sõltumata sellest, kas seda on apellatsioonides taotletud või mitte (vt nt RKKKo 3-1-1-4-12, p 16). Kuna Ringkonnakohus mõistab M. Repinski KarS § 209 lg 2 p 2 järgi süüdi, tuleb korrigeerida ka summat, mille maakohus mõistis Eesti Vabariigilt kriminaalmenetluse kulude, s.o valitud kaitsja tasu katteks M. Repinski kasuks välja.
223.Maakohus mõistis Eesti Vabariigilt M. Repinski kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu katteks kokku 49 826 eurot 80 senti. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse osaliselt, s.o M. Repinski õigeksmõistmises KarS § 209 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses ja teeb selles osas süüdimõistva otsuse. Kuna Ringkonnakohus mõistab M. Repinski ühes talle süüksarvatud teos süüdi, tuleb vähendada summat, mille maakohus mõistis Eesti Vabariigilt M. Repinski kasuks välja kohtueelses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu kattes.
224.Kolleegium nendib, et kaitsja esitatud taotluse ja menetluskulude nimekirja alusel ei ole võimalik teha järeldusi, millises mahus osutati M. Repinskile õigusteenust seoses KarS § 209 lg 2 p 2 järgi süüksarvatava teoga. Kolleegium arvestab seega menetluskulu otsustuse tegemisel hinnanguliselt õigeksmõistmise ja süüditunnistamise suhet ja süüdistuse kogumahtu. Eeltoodu alusel leiab kolleegium hinnanguliselt järgmist. Eesti Vabariigilt M. Repinski kasuks kohtueelses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu kattes välja mõistetud summast, s.o 49 826,80 eurost tuleb seoses süüdimõistmisega kelmuses jätta 17 000 eurot süüdistatava M. Repinski enda kanda. Seega tuleb Eesti Vabariigilt M. Repinski kasuks kohtueelses ja kohtueelses menetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks mõista välja 32 826, 80 eurot. Ülejäänud osas, s.o summas 17 000 eurot, jätta valitud kaitsjale makstud tasu M. Repinski kanda. Sundraha
225.KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskulu süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Seega tuleb M. Repinskilt KrMS § 179 lg 1 p 2, § 175 lg 1 p 9 ja § 180 lg 1 alusel mõista riigituludesse teise astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha 1329 eurot. Apellatsioonimenetluse kulud:
226.Süüdistatava M. Repinski kaitsja vandeadvokaat K. Tuul esitas taotluse hüvitada kaitsjale apellatsioonimenetluses osutatud kaitsetoimingute eest kokku 2470,50 eurot koos käibemaksuga. Taotlusele lisatud arve kohaselt on kaitsja tunnihind 180 eurot ilma käibemaksuta. Taotluse ja selle juurde esitatud arve kohaselt tekkis toimingute ajakulu seoses 21.08.2024 maakohtu istungil 57 / 59
1-22-5295 kohtuotsuse kuulutamisel osalemisega ja otsuse tutvumise ning kliendisuhtlusega, sh kirjaga kliendile kokku 2,91 tunni ulatuses (tunnihind 180 eurot ilma käibemaksuta) kokku 523,80 eurot ilma käibemaksuta. Apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi ajakulu on arvest nähtuvalt 8,34 tundi, kokku 1501,20 eurot ilma käibemaksuta. Kokku taotleb kaitsja hüvitada apellatsioonimenetluse kulu ilma käibemaksuta 2025 euro ulatuses ja koos käibemaksuga 2470,50 eurot. KarS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg-s 1 p-s 4 nimetatud lahendi, siis jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt valitud kaitsjale makstud tasu ja muud vajalikud kulud käsitatavad menetluskuluna üksnes osas, milles need on mõistliku suurusega. Kohtul on kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (vt nt RKKKo 3-1-1-99-11, p-d 9-12). Hinnates esitatud taotluses ja arvel kajastatut, peab kolleegium kaitsja taotlust põhjendatuks osaliselt. Hüvitamisele ei kuulu apellatsioonimenetluse toimingutena maakohtu istungil osalemine ja kliendisuhtlusega seonduv seoses 21.08.2024 kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisega. Kolleegiumi hinnangul tuleb kohtuotsusega tutvumine, mille kaitsja on märkinud kogumis eelnevaga 2,91 tunni ajakulu hulka, lugeda arvel näidatud apellatsioonimenetluses osutatud õigusteenusega ajakulu ehk 8,34 tunni hulka. Kolleegium arvestab veel, et kaitsja kirjalikud seisukohad vastuseks apellatsioonile kordavad valdavalt maakohtus esitatud argumente. Kokkuvõtvalt peab kolleegium apellatsioonimenetluses osutatud õigusteenuse vajalikuks, mõistlikuks ja põhjendatud ajakuluks arvel näidatut 8,34 tunni ulatuses, sh kohtuotsuse ja prokuröri apellatsiooniga tutvumine, kaitsja avalduse ja seisukohtade koostamine ja kliendisuhtlus. Järelikult kuulub kaitsja taotluse alusel hüvitamisele ilma käibemaksuta 1501,20 eurot, koos käibemaksuga 1831,42 eurot. Seega tuleb hüvitada M. Repinskile kantud apellatsioonimenetluse kulud 8,34 tunni ulatuses summas 1831,42 eurot koos käibemaksuga
227.Kannatanu Jõhvi valla lepinguline esindaja vandeadvokaat A. Valk märgib vastuses prokuratuuri apellatsioonile muu hulgas, et palub M. Repinskilt välja mõista Jõhvi valla menetluskulud, millise lõpliku nimekirja soovib esitada edasise menetluse käigus. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtule ei ole Jõhvi valla menetluskulusid edastatud.
(VIII)
228.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 339 lg-st 2; § 337 lg 1 p-st 4; § 338 p-dest 1,2,3, § 340 lg 4 p-st 2; § 341 lg 2 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu 21. augusti 2024 otsuse osaliselt M. Repinski kelmuses õigeksmõistmises ja teeb süüdimõistva otsuse; tühistab otsuse kannatanu Riigikogu Kantselei tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas ja saadab selles osas kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus; tühistab maakohtu menetluskulude otsustuse ja teeb uue otsustuse. Prokuröri apellatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Kaitsja määruskaebus jääb rahuldamata.
58 / 59
1-22-5295 /allkirjastatud digitaalselt/
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 18.11.2025 otsusega
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2025. a otsus osas, millega ringkonnakohus: 1) jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega Martin Repinski mõisteti KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks, Jõhvi valla tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata ja riigilt mõisteti Jõhvi valla menetluskulu katteks välja 7579 eurot 86 senti; 2) tühistas maakohtu otsuse osas, millega Martin Repinski mõisteti KarS § 209 lg 2 p 2 järgi õigeks ja Eesti Vabariigi tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata; 3) tunnistas Martin Repinski KarS § 209 lg 2 p 2 järgi süüdi, karistas teda ning saatis kannatanu tsiviilhagi 12 119 euro 56 sendi nõudes uueks arutamiseks maakohtule; 4) jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetati kriminaalmenetlus Martin Repinskile KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi esitatud süüdistuses, mis puudutas kütuse tankimist 26. märtsil 2022; 5) mõistis Martin Repinskilt välja sundraha 1329 eurot; 6) mõistis Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks välja 32 826 eurot 80 senti valitud kaitsjale enne apellatsioonimenetlust makstud tasu katteks ja jättis ülejäänud menetluskulu süüdistatava kanda; 7) mõistis Eesti Vabariigilt Martin Repinski apellatsioonimenetluse kulu katteks välja 1831 eurot 42 senti.
2.Tühistada Harju Maakohtu 21. augusti 2024. a otsus osas, millega Martin Repinski mõisteti KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks, Jõhvi valla tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata ja riigilt mõisteti süüdistatava ja Jõhvi valla kasuks välja hüvitis selle menetluskulu katteks, mis tekkis seoses usalduse kuritarvitamises esitatud süüdistuse ja Jõhvi valla nõude menetlemisega.
3.Saata kriminaalasi eelmises punktis märgitud osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
4.Jõustada Harju Maakohtu 21. augusti 2024. a otsus osas, millega Martin Repinski mõisteti KarS § 209 lg 2 p 2 järgi õigeks ja Eesti Vabariigi tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata.
5.Mõista Martin Repinski KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks osas, mis puudutab kütuse tankimist 26. märtsil 2022.
6.Mõista Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks välja 39 522 eurot 2 senti selle menetluskulu katteks, mis tekkis enne apellatsioonimenetlust seoses kelmuses ja omastamises esitatud süüdistuse ning Eesti Vabariigi tsiviilhagi menetlemisega.
7.Mõista Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks välja 1831 eurot 46 senti apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
8.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
9.Kassatsioonid rahuldada osaliselt.
10.Mõista Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks välja 5000 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
59 / 59
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.