Sergei Lalin süüdistuses KarS § 113 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 9. novembri 2015 otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav Sergei Lalin
Prokurör
Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anu Toluk
Süüdistatav
Sergei Lalin. Isikukood 36610162231, Eesti Vabariigi kodanik, keskeriharidus, emakeel: vene keel, töökoht vabaduses puudub, elukoht XXX, varem kriminaalkorras karistatud 1 korra. Tõkend vahistamine 01.09.2014-28.02.2015 ja alates 13.04.2015
Kaitsja
Vandeadvokaat Irina Žurina
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 9. novembri 2015 otsus muutmata.
2.Apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
Sergei Lalin anti kohtu alla ja teda süüdistati KarS § 113 järgi (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 113 lg 1) selles, et tema varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuna (18.10.2001 Ida-Viru Maakohtu poolt KrK § 107 lg 1 ja 02.12.2010 Viru Maakohtu poolt KarS § 121 järgi) pani toime isikuvastase kuriteo. 31. augustil 2014. kella 18:00 kuni 23.00 vahel XXX lõi ühise alkoholitarvitamise ajal tekkinud tüli käigus ja alkoholijoobes olles korduvalt oma venda A.L. it pea ja näo piirkonda. Seejärel lõi tahtlikult noaga rindkere vasaku osa piirkonda, tekitades A.L. ile torkehaava, mille tagajärjel viimane suri minutite jooksul. Lisaks surma põhjustanud torkelõikehaavale vasakul pool rindkerel tekitas S. Lalin A.L. ile pindmise lõikehaava paremal pool alalõualuu piirkonnas ja marrastuse paremal pool ninatiival.
2.Viru Maakohtu 09.11.2015 otsusega tunnistati S. Lalin süüdi KarS § 113 järgi ning teda karistati vangistusega 10 aastat. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, 01.09.2014-28.02.2015, s.o 6 kuud. Lõplikult kuulub ärakandmisele 9 aastat 6 kuud vangistust alates 13.04.2015.
3.Maakohus märkis, et vaidlus puudub järgmistes asjaoludes: teo toimepanemise vahend, mis oli teo toimepanemise hetkel süüdistatava käes, surma põhjus, teo toimepanemise koht ning see, et tunnistaja A.K. magas sündmuse toimumise ajal.
4.Seega taandus küsimus sellele, kas süüdistatav pani toime õigusvastase, süülise teo või lähtuda kaitseversioonist, mille kohaselt põhjustas tagajärje kannatanu kukkumine noaterale. Kohus leidis, et süüdistatav lõi kannatanut noaga rindkere piirkonda, tegutsedes seejuures tahtlikult, ja põhjustas kannatanu surma.
5.Kohus jättis tõendikogumist välja asitõendi vaatlusprotokolli (II kd, lk 63-71) ja kaks asitõendit ning viimastega seonduvalt ekspertiisiakti nr 14E-GE1174. Tunnistaja ütluste kohta sedastas kohus, et nende detailset analüüsi ei saa vajalikuks pidada, kuna süüdistatav ei eita, et haava tekkimise ajal tunnistaja magas, ega saa seetõttu selgitusi anda. Kohus leidis, et olulisimad tõendid antud asjas on süüdistatava ütlused ja ekspertiisid.
6.Surmav haav tekitati vägivallaga löögist teravaotsalise vahendiga (surnu ekspertiisiakt nr 14EIDS0029/234). Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt avastati sündmuskohalt A.L. i surnukeha ning kaks nuga – neist üks, valge käepidemega, oli painutatud ning avastati diivanilaua alumiselt riiulilt. Vaatlusprotokoll ühtib tunnistaja A.K. i ütlustega sellest, et painutatud noa pani ta diivanilaua alumisele riiulile. Noateralt võetud proov on kokkulangev A.L. i DNA profiiliga. Seega tekitati torkelõikehaav valge käepidemega noaga.
7.Süüdistatava kaitseversiooni sellest, et torke-lõikehaav võis tekkida kannatanul oma kasvukõrguselt kukkumisel noatera otsa, kohus veenvaks ei pidanud. Seejuures tugines kohus surnu kohtuarstlikule täiendekspertiisile nr 14E-IDT0010, kus eksperdile oli esitatud vastav küsimus. Ekspert pidas nimetatud torke-lõikehaava tekkimist süüdistatava poolt kirjeldatud viisil äärmiselt vähetõenäoliseks, sest vahend (nuga) ei tekita alla ja ettepoole suunatud inertsjõu mõjul kukkuvale kehale ainult siledate servade ja teravate nurkadega kudede vigastusi, vaid mingil määral ka kudede rebendeid haavakanali kulgu mööda, mida kannatanu surnukeha lahangul ei sedastatud. Ekspert kuulati üle ka kohtuistungil, kus ta jäi oma seisukoha juurde. Kohus leidis, et kukkumisel või löögist saadud vigastuste tekke-mehhanism on erinev ja seda arvestades jätab nuga kehale ja keha sees erineva jälje. Ekspertiisi läbiviimise andmed ühtivad süüdistatava enda ütlustega sellest, kuidas ta hoidis käes nuga (rusikasse surutult, teraga ülespoole). Kohus leidis, et kuna süüdistatava tähelepanu oli suunatud televiisorile ega oodanud kannatanu kukkumist, puudus põhjus hoida nuga käes keskmisest suurema jõuga. Eluliselt ei ole mõeldav, et just kannatanu kukkumise ajal hakkas
süüdistatav hoidma nuga käes erilise jõuga. Rusikas ei ole laua külge tugevalt fikseeritud. Eluliselt on usutav, et kui süüdistatav tegeles tomatite lõikamisega ja võttis korraks noa vasakusse kätte ja toetus rusikaga lauale, oli rusikas laual vabalt, mitte tugevalt fikseeritud.
8.Kohtuarstlik ekspertiis nr 15E-PõT0003 hindas samuti süüdistatava versiooni arvestades riietelt avastatud jälgi ja muid uurimise andmeid ning haavakanalite vektoreid. Ekspert selgitas, et oma kasvu kõrguselt kukkumisel peaks tekkima haavakanal suunaga eest taha alt üles, mis on aga vastuolus kannatanul avastatud haavakanali suunaga – eest taha ülalt alla vasakult paremale. Kohus pidas eksperdi põhjendusi veenvaks. Kaks eksperti jõudsid erinevaid meetodeid kasutades samale järeldusele, et kannatanul avastatud lõike-torkehaava tekkemehhanism süüdistatava poolt kirjeldatud viisil on äärmiselt vähetõenäoline.
9.Kohus leidis, et süüdistatav pani teo toime tegutsedes kannatanule surma põhjustamise osas vähemalt kaudse tahtlusega. Süüdistatava süüd välistavad asjaolud puuduvad.
10.Isiku süüd, karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke arvestades, leidis kohus, et S. Lalinit tuleb karistada vangistusega 10 aastat. Kohus arvestas seejuures, et S. Lalini puhul ei esine kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, tema süü suurus on keskmine. Varasem karistus KarS § 121 järgi ei ole pannud teda seaduskuulekalt käituma. Süüdistatav tarvitab alkoholi ja seda juba lapsepõlvest. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et teda on korduvalt karistatud ka väärteokorras alkoholi tarvitamise eest avalikus kohas ja avaliku korra rikkumise eest.
APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU
11.Apellatsioonis taotletakse tühistada Viru Maakohtu 9. novembri 2015 otsus ja mõista apellant õigeks. Alternatiivselt taotletakse oluliselt vähendada S. Lalinile mõistetud karistust. Kohus ei toiminud õigesti jättes S. Lalini ütlused kõrvale. Apellant jääb maakohtus antud ütluste juurde, et tegemist oli õnnetusjuhtumiga. Uurimiseksperimenti läbi ei viidud. Apellant kinnitab, et hoidis nuga käes kõvasti, käsi oli laual ja fikseeritud. Ekspert ei välista kategooriliselt S. Lalini ütlusi, on vaid väljendatud, et see on „vähetõenäoline“.
12.Kui kohus ei nõustu S. Lalini selgitusega, tuleks karistust vähendada miinimumini. S. Lalin ei nõustu kohtuga kahetsuse puudumise osas. Vastupidi – ta elab väga üle lähedase inimese kaotust. Üksi jäi ka invaliidist ema, kes on voodihaige vajades abi ning toetust. S. Lalin on juba 49-aastane. Tema tervis ei ole hea – 2012. a elas ta läbi insuldi ning tal on krooniline gastriit.
13.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku määrusega anti menetluspooltele võimalus avaldada oma kirjalikud seisukohad apellatsiooni osas kuni 21. jaanuarini 2016. Seisukohti ei esitatud.
RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
14.Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsuse ja sellele esitatud edasikaebusega on seisukohal, et apellatsioon jääb rahuldamata.
15.Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonimenetlus ei ole sama kriminaalasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige I astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonide piires (RKKKo 3-1-1-115-04, 3-1-1-14-14, p 718). Apellant soovib sisuliselt tõendikogumi ümberhindamist ringkonnakohtu poolt.
Ringkonnakohus märgib, et tõendite esmase hindamise kohustus lasub I astme kohtul. Õige on see, et ringkonnakohus võib anda kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu, kuid seda üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud menetluslikud eksimused viisid maakohtu lõppjäreldused mittevastavusse kohtulikul uurimisel tuvastatud faktiliste asjaoludega, ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendeid hinnata teisiti (RKKKo 3-1-1-6-15, p 9, 3-1-1-41-11, p 25). Vaidlustatud kriminaalasjas puuduvad ringkonnakohtul maakohtule sellised menetluslikud etteheited, mis tingiksid tõendikogumile teistsuguse hinnangu andmise. Maakohus on hinnanud tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning hinnangu tulemina asjakohaselt põhjendanud, miks ei ole võimalik tugineda süüdistatava süüd eitavatele ütlustele ning millistel põhjustel ülejäänud tõendikogum kinnitab maakohtu siseveendumust süüdistatava süü tõendatuses. Seetõttu jõudiski maakohus põhjendatud järeldusele, et S. Lalin tuleb oma venna tapmises süüdi mõista. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsustusega, mistõttu otsuses esitatud põhjendusi siinkohal täies mahus üle ei korda.
16.Kaebuses süüdistatav kordab juba maakohtus avaldatud seisukohta sellest, et tema ei ole venda noaga löönud, tegu oli õnnetusega. Seega, süüdistatav kordab juba varasemas menetluses väljendatud kaitsepositsiooni. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus, tulenevalt asjaolust, et juba kohtueelses menetluses kontrolliti võimalikku kannatanu kukkumise versiooni, põhjalikult otsuses analüüsinud kohtule esitatud sellekohaseid kirjalikke tõendeid, mille hindamise tulemusena asus kohus seisukohale, et süüdistatava versioon kannatanu kukkumisest noa otsa on objektiivsete tõenditega ümber lükatud (kohtuotsuse lk 8-10). Ka ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate seisukohtadega, mistõttu neid siinkohal üle kordamata märgib vaid järgmist. Nagu märgitud, maakohus süüdistatava kaitseversiooniga ei nõustunud. Seejuures tugines kohus surnu kohtuarstlikule täiendekspertiisiaktile nr 14E-IDT0010 (2 kd, lk 150-153). Nimetatust nähtub, et ekspert pidas torke-lõikehaava tekkimist süüdistatava poolt kirjeldatud viisil äärmiselt vähetõenäoliseks, sest nuga ei tekita alla ja ettepoole suunatud inertsjõu mõjul kukkuvale kehale ainult siledate servadega ja teravate nurkadega kudede vigastusi, vaid mingil määral ka kudede rebendeid haavakanali kulu mööda, mida aga kannatanu kehal ei tuvastatud. Ekspert kuulati üle ka maakohtu istungil (1 kd, lk 61 p - 62 p) ning ekspert jäi ekspertiisiaktis avaldatud seisukohale. Lisaks veel selgitas ekspert, et oma kasvu kõrguselt kukkumisel tekivad inimese kehamassi mõjul haavakanali lõpposas suuremad vigastused ehk siis ei teki ainult torkelõikehaavale iseloomulikud tunnused, vaid veel ka koerebendid, sest torke-lõikevahend ei ole sel juhul väga tugevalt fikseeritud. Eksperdi hinnangul ei ole nuga piisavalt tugevalt fikseeritud ka juhul kui nuga on rusikasse surutud ja noaots ülespoole suunatud. Nuga ei ole tugevalt rusikas fikseeritud ja rusikas omakorda ei ole laua külge tugevalt fikseeritud (selline oli süüdistatava selgitus). Ka ringkonnakohtul jääb siinkohal üle maakohtuga nõustuvalt sedastada, et eksperdi eeltoodud arvamused (nii ekspertiisis kui ka kohtus) on loogiliselt mõistetavad ja selged ning süüdistatava versiooni veenvalt ümberlükkavad. Kriminaalasjas viidi läbi veel teinegi surnu kohtuarstlik ekspertiis nr 15E-PõT0003 (2 kd, lk 180186). Selleks ekspertiisiks esitati eksperdile kannatanu riided, millel olid sündmuskoha vaatluse läbiviimisel leitud vigastused. Ka selleks ekspertiisiks esitati eksperdile (ekspertiisi läbiviijaks oli teine ekspert) sama küsimus nagu surnu täiendekspertiisi (akt nr 14E-IDT0010) puhul - kas kannatanul avastatud lõike-torkehaav võis olla tekkinud oma kasvu kõrguselt kukkumisel noatera otsa. Selles ekspertiisis uuriti ja hinnati süüdistatava versiooni teistsugusest aspektist. Arvestades riietelt avastatud vigastusi ja muid uurimise andmeid võrdles ekspert haavakanalite vektoreid, mis peaksid
tekkima oma kasvu kõrguselt kukkumisel või noaga löömisel. Eksperdi arvamuse kohaselt on vähetõenäoline, et kannatanu võis saada tema laibal tuvastatud torke-lõikehaava vasakul pool rindkerel asjaoludel, millistest teatas ülekuulamisel kahtlustatav S. Lalin. Seega saab järeldada vaid üht- kaks eksperti on jõudnud samale küsimusele vastates ühesugusele järeldusele – kannatanul tuvastatud torke-lõikehaava tekkemehhanism viisil nagu seda kirjeldas S. Lalin on vähetõenäoline, isegi äärmiselt vähetõenäoline. Kokkuvõttes saab asuda vaid ühele seisukohale - eeltoodud objektiivsed tõendid lükkavad üheselt ümber süüdistatava kaitseversiooni õnnetusjuhtumist.
17.Juhul kui ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga süüdistuse osas, palub apellant kergendada mõistetud karistust ning mõista talle miinimumilähedane vangistus. Ringkonnakohus on seisukohal, et S. Lalinile maakohtu otsusega mõistetud karistus jääb muutmata. KarS § -s 56 sätestatu kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Maakohtu otsusest nähtuvalt on võetud arvesse S. Lalini poolt toimepandud kuriteo asjaolusid ning põhjendatult hinnatud tema süü keskmiseks. KarS § 113 (alates 01.01.2015 KarS § 113 lg 1) järgi kvalifitseeritava kuriteo sanktsioon näeb karistusena ette vangistuse 6-15 aastani. Seega keskmine vangistuse määr on 10 aastat 6 kuud. Hinnates S. Lalini süü suuruse keskmiseks, mõistis maakohus talle karistuseks 10 aastat vangistust. Ringkonnakohus nõustub sellega, et mõistetud karistus on vastavuses nii toimepandud kuriteo raskuse kui ka süüdistatava isikuga. Siinjuures tuleb märkida, et maakohus põhjendatult ei tuvastanud S. Lalini süüd vähendavaid asjaolusid. Nõustuvalt maakohtuga märgib ka ringkonnakohus, et süüd tunnistas S. Lalin osaliselt, asudes väitma, et tegu oli õnnetusega ning vend kukkus ise noa otsa. Selline süüdistatava positsioon ei näita apellatsioonikohtu arvates mingit kahetust toimepandu suhtes. Maakohtu istungil süüdistatavale antud viimases sõnas ei ole süüdistatav samuti väljendanud kahetsust toimepandu üle (1 kd, kohtuistungiprotokoll, lk 73). Toodud asjaolud kinnitavad ka ringkonnakohtu veendumust, et S. Lalini karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Vastuseks süüdistatava osundusele, et tema tervis ei ole eriti hea ja invaliidist ema jäi üksi, märgib ringkonnakohus, et nimetatud asjaolud ei oma käesoleval juhul sellist kaalu, mis kergendaks S. Lalini süüd. Karistuse kandmise asutuses on süüdimõistetutele tervishoiuteenus tagatud.
18.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
Maarika Kuusk Mati Kartau Tiit Lõhmus /Allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.