Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled
Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-116-12 17. detsember 2012 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi Kriminaalasi A. S-i süüdistuses KarS § 135 lg 2, § 214 lg 2 pde 2, 4 ja 5 ning § 199 lg 2 p-de 5 ja 7 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
27.aprilli 2012. a otsus kriminaalasjas nr 1-11-7087 A. S-i kaitsja vandeadvokaadi abi Robert Sarv, kassatsioon Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita Siniväli; Kanntanu A. M.-i esindaja vandeadvokaat Sven Sillar; Kannatanu N. H. esindaja vandeadvokaat Rene Varul 28. november 2012, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2012. a otsus A. S-i süüdistusasjas muutmata ja kassatsioon rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A. S. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 135 lg 2, § 214 lg 2 p-de 2, 3, 4 ja 5 ning § 199 lg 2 pde 5 ja 7 järgi. Samas süüdistuses anti kohtu alla ka Kirill Affendik ja Nikolai Levtšenko, kuid nende suhtes kassatsioonimenetlust ei toimu. 1.1 KarS § 135 lg 2 järgi süüdistati A. S-i, K. Affendikut ja N. Levtšenkot selles, et nemad 11. veebruaril 2011 kella 23.40 ja 24.00 vahel Tallinnas Järveotsa 9 elamu trepikojas võtsid vägivalda kasutades vabaduse A. S-i alaealiselt tuttavalt A. M.-ilt (sündinud 1993. aastal). Seda tegid süüdistatavad eesmärgiga nõuda A. M.-i vabastamise eest tema isalt N. H.-lt lunaraha. N. Levtšenko ja A. S. ootasid trepikojas koju saabuvat A. M.-i. Kui viimane astus liftist välja, lõi N. Levtšenko teda ootamatult korduvalt rusikaga näkku. Selle tagajärjel kukkus kannatanu maha ja sai mitteeluohtlikke tervisekahjustusi, sh ninaluu murru. Seejärel sulges N. Levtšenko käega A. M.-i suu ega lubanud tal karjuda, öeldes, et kui kannatanu teeb kõik mida kästakse, pääseb ta varsti koju. A. M.-i käed seoti kaablite kinnitusvahendiga kinni ja ta toimetati maja ees seisvasse sõiduautosse, mida juhtis K. Affendik. Autos pandi kannatanule kott pähe ja N. Levtšenko hoidis sõidu ajal teda kinni. Süüdistatavad viisid A. M.-i garaažiboksi. Seal sulgesid nad kleeplindiga kannatanu suu ja paigutasid ta kinniseotud kätega magamiskotti. Sel viisil hoidsid süüdistatavad kannatanut vastu tema tahtmist kinni kuni 13. veebruarini 2011, mil kannatanu kell 21.00 vabastati. Kannatanut hoiti kinni talvisel ajal pimedas ja külmas lukustatud ruumis. Aeg-ajalt lubati kannatanul enda ihuhädasid kergendada ämbri peal süüdistatavate juuresolekul. Süüdistatavad teatasid A. M.-i vangistamisest tema isale N. H.-le ja nõudsid tütre vabastamise eest 300 000 euro suurust lunaraha. Süüdistatavad
3-1-1-116-12 helistasid N. H.-le kuuel korral, ähvardades raha mittemaksmise korral tütrele tervisekahjustusi tekitada või ta tappa. Saades teada, et N. H. on teatanud sündmusest politseile, vabastasid süüdistatavad 13. veebruaril 2011 A. M.-i vabatahtlikult. 1.2 KarS § 214 lg 2 p-de 2, 3, 4 ja 5 järgi süüdistati A. S-i, K. Affendikut ja N. Levtšenkot selles, et nemad, olles eelmises punktis kirjeldatud asjaoludel A. M.-i pantvangistanud, nõudsid N. H.-lt A. M.-i vabastamise eest telefoni teel 300 000 euro maksmist. Seejuures ähvardasid süüdistatavad N. H.-d sellega, et raha mittemaksmise korral tekitatakse tema tütrele kehavigastusi või ta tapetakse. Süüdistatavad helistasid N. H.-le 12. veebruari õhtust 13. veebruari hommikuni kokku kuuel korral. Samuti käskisid pantvangistajad ühel korral A. M.-il rääkida isaga ja öelda, et ta asub tõelises ohus ning et isa teeks kõik, mida vangistajad nõuavad, sest vastasel korral kallatakse kannatanu happega üle.
2.A. M., N. M. ja N. H. esitasid A. S-i, K. Affendiku ja N. Levtšenko vastu tsiviilhagid. 2.1 A. M.-i tsiviilhagis paluti mõista A. S-ilt, K. Affendikult ja N. Levtšenkolt solidaarselt A. M.-i kasuks välja 211 eurot varalise kahju eest ja 150 000 eurot mittevaralise kahju eest. Kannatanu tugines seoses mittevaralise kahju nõudega hagiavalduses kokkuvõtlikult sellele, et süüdistatavad võtsid ta 11. veebruaril 2011 kella 23.40 ja 24.00 vahel füüsilist ja psüühilist vägivalda kasutades pantvangina kinni. Seejärel hoidsid süüdistatavad kannatanut 13. veebruari 2011. a õhtuni mitteköetavas garaažis piinavates ja ebainimlikes tingimustes. Ekspertiisiga on kannatanul tuvastatud mitmed tervisekahjustused, mille tekitasid süüdistatavad. Süüdistatavate tegevuse tõttu on rikutud kannatanu igapäevane toimetulek ja heaolu. Kannatanu vajab süüdistatavate tekitatud tervisekahjustuste tagajärjel jätkuvalt ravi. 2.2 N. M.-i tsiviilhagis paluti mõista A. S-ilt, K. Affendikult ja N. Levtšenkolt solidaarselt N. M.-i kasuks välja 200 eurot varalise kahju eest ja 100 000 eurot mittevaralise kahju eest. N. M. tugines seoses mittevaralise kahju nõudega hagiavalduses muu hulgas sellele, et süüdistatavad põhjustasid talle tema tütre pantvangi võtmisega tervisekahjustuse (posttraumaatilise stressihäire). 2.3 N. H. tsiviilhagis paluti mõista A. S-ilt, alaealise A. S-i isalt J. S.-ilt, samuti K. Affendikult ja N. Levtšenkolt solidaarselt N. H. kasuks välja 50 000 eurot mittevaralise kahju eest. N. H. tugines hagiavalduses seoses mittevaralise kahju nõudega muu hulgas sellele, et süüdistatavad põhjustasid talle tema tütre pantvangi võtmisega tervisekahjustuse (südametegevuse häire).
3.Harju Maakohtu 7. detsembri 2011. a lühimenetluse otsusega tunnistati nii A. S., K. Affendik ja N. Levtšenko süüdi KarS § 135 lg 2, § 214 lg 2 p-de 2, 4 ja 5 ning § 199 p-de 5 ja 7 järgi. KarS § 214 lg 2 p 3 järgi mõistis kohus süüdistatavad õigeks, kuna prokurör loobus selles osas süüdistusest. A. S-i karistas maakohus KarS § 135 lg 2 ja § 214 lg 2 p-de 2, 4 ning 5 järgi vangistusega 5 aastaks, KarS § 199 lg 2 p-de 5 ja 7 järgi aga vangistusega 3 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus A. S-ile liitkaristuseks 5 aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendades mõisteti A. S-ile karistuseks 3 aastat 4 kuud vangistust algusega 13. veebruarist 2011.
4.Sama kohtuotsusega mõisteti A. S-ilt solidaarselt K. Affendiku ja N. Levtšenkoga kannatanute tsiviilhagide alusel välja: 1) A. M.-i kasuks 211 eurot varalise kahju katteks ja 22 000 eurot mittevaralise kahju katteks; 2) N. M.-i kasuks 200 eurot varalise kahju katteks ja 1500 eurot mittevaralise kahju katteks; 3) N. H. kasuks 3500 eurot mittevaralise kahju katteks. Samuti otsustas kohus, et A. S-il raha puudumise korral tuleb temalt välja mõistetud summad VÕS § 1053 lg 2 alusel sisse nõuda tema isalt J. S.-ilt. Lisaks mõistis kohus süüdistatavatelt solidaarselt A. M.-i kasuks välja 1917 eurot 35 senti kannatanu esindajale makstud tasu katteks.
5.Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 5.1 Süüdistatavatele etteheidetav tegu on tõendatud. Samuti nõustus kohus prokuratuuri poolt süüdistatavate käitumisele antud karistusõigusliku hinnanguga. 5.2 A. S-ile mõistetud karistust ja selle täitmisele pööramist põhjendas kohus järgmiselt. 5.2.1 Süüdistatavate süü suurust näitab asjaolu, et A. M.-i ei võetud pantvangi hetkeajel, vaid seda kavandati ja planeeriti mitu kuud ette. Alaealise koolitüdruku kinnivõtmine, tema vangistuses hoidmine ja raha nõudmine oli detailselt läbi mõeldud. A. S. kohtus vahetult enne pantvangi võtmist 2(10)
3-1-1-116-12 kannatanuga, et saada teada tema täpsed plaanid. A. S-il ei olnud kahju oma kooliõest, kes teda usaldas ja teda isegi endale külla kutsus. Katkilöödud ja veritseva ninaga tütarlaps jäeti talvisel ajal mitmeks ööpäevaks kinniseotuna pimedasse ja kütmata garaaži. Ähvardused, mida kannatanul lasti oma isale ette lugeda, olid julmad ning alaealise kinnipidamise tingimused ebainimlikud. Süüdistatavad olid oma plaani realiseerimisel väga järjekindlad. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kergendavaks asjaoluks on süü puhtsüdamlik kahetsus, A. S-i ja N. Levtšenko puhul ka kahju osaline vabatahtlik hüvitamine. Kõik süüdistatavad on varem kriminaalkorras karistamata. KarS § 135 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette vangistuse 5-15 aastat. Kuna A. S. pani kuriteo toime alaealisena, peab talle mõistetav karistus jääma KarS § 45 lgst 2 tulenevalt piiridesse 5-10 aastat. Olukorras, kus tegemist on varem karistamata isikuga, kelle puhul ei esine karistust raskendavaid asjaolusid, võib A. S-i karistada sanktsiooni alammääras. 5.2.2 Tegude toimepanemise tehiolusid silmas pidades, aga lähtudes ka õiguskorra kaitsmise huvidest, ei ole võimalik piirduda üksnes šokivangistuse kohaldamisega. Alaealisus ei tingi automaatselt süüdistatava karistuse kergendamist ega välista karistamist reaalse vangistusega. A. S. oli teo toimepanemise ajal 17-aastane ja elas kui täiskasvanu. Koos N. Levtšenkoga oli ta kuriteo toimepanemise initsiaator ja just tänu temale osutus kannatanuks tema kooliõde A. M. A. S. tegutses äärmiselt külmavereliselt ja sihikindlalt. Teo tehiolusid ja süüdlase isikut arvesse võttes ei pea kohus võimalikuks teda tingimisi vangistusest vabastada. 5.3 Seoses kannatanute tsiviilhagide lahendamisega märkis maakohus järgmist. 5.3.1 Osas, mis puudutab kannatanute varalise kahju nõudeid, ei ole süüdistatavad ega nende kaitsjad tsiviilhagidele vastuväiteid esitanud ja on need hagid õigeks võtnud. Seetõttu tuleb hagid selles osas rahuldada. 5.3.2 Mittevaralise kahju puhul tunnistasid süüdistatavad ja nende kaitsjad nii A. M.-i kui ka tema vanemate hagisid, kuid pidasid hagiavaldustes näidatud summasid põhjendamatult suurteks. Tsiviilkostja J. S. avaldas kohtuistungil, et on nõus kandma vastutust mittevaralise kahju eest, kuid konkreetsed summad jättis kohtu otsustada. 5.3.3 VÕS § 134 lg 5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. A. M.-ile vabaduse võtmise käigus põhjustatud tervisekahjustused (ninaluude murd, kriimustused, verevalumid, nahamarrastused, sääre põrutus) tekitasid talle füüsilist valu ja kannatusi. Need vigastused tekitati rusikalöökidega, aga ka seoses tema kinnisidumisega ja pantvangis hoidmisega pimedas garaažis. Psühhiaatriakliiniku tervisekaart, tõend perearstikeskusest ja tõend psühholoogilt kinnitavad, et pantvangi võtmisega kahjustati ka kannatanu vaimset tervist. Hirmuunenäod, pidev peavalu ja ärevustunne, hirm üksinda liikuda ja ka kodus olla, samuti keskendumisraskused viitavad posttraumaatilisele stressihäirele, mis nõudsid ravi antidepressantidega, aga ka pikaajalist psühholoogilist nõustamist. Koolis suutis kannatanu käima hakata alles kuu aega pärast pantvangist vabastamist. Siiani vajab A. M. saatjat, kuna ei julge üksinda ringi liikuda. 5.3.4 A. M.-i suhtes toime pandud teod kahjustasid ka tema ema N. M.-i tervist ja mõjutasid tema elukvaliteeti. Kohtule esitatud tõendist nähtub, et veel 2011. a juunikuus pöördus N. M. posttraumaatilise stressi nähtudega kriisiabikeskusse, käis viiel korral nõustamisel ja vajas psühhiaatri konsultatsiooni ning medikamentoosset ravi - seda seoses tütre suhtes toime pandud kuriteoga. 5.3.5 N. H.-l, kellelt süüdistatavad raha nõudsid ja keda ähvardati tütre tapmisega, diagnoositi
13.veebruaril 2011 hüpetooniline kriis, seoses tugeva psüühilise stressiga intensiivistusid stenokardiahood, tekkisid meeleolu ja unehäired. Korduv ravi korrigeerimine ei ole stressieelset seisundit siiani taastanud. Kõik need üleelamised olid põhjustatud tütre pantvangistamisest. 5.3.6 Arvestades kohtupraktikat mittevaralise kahju hüvitamisel, süüdistatavate tegusid pantvangi võtmisel, alaealise hoidmist külmas ja pimedas ruumis mitu ööpäeva, tema isale esitatud jõhkraid ähvardusi, aga ka asjaolu, et kõik süüdistatavad on oma süüd tunnistanud, oma käitumise hukka mõistnud ja toimepandut kahetsenud, pidas kohus põhjendatuks mõista süüdistatavatelt 3(10)
3-1-1-116-12 mittevaralise kahju hüvitamiseks välja A. M.-i kasuks 24 000 eurot (millest enne kohtuistungit oli hüvitatud 2 000 eurot), N. H. kasuks 3 500 eurot ja N. M.-i kasuks 1 500 eurot.
6.Harju Maakohtu otsuse peale esitasid teiste hulgas apellatsioonid A. S., tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Arina Liskmann ja A. M.-i esindaja vandeadvokaat Sven Sillar. 6.1 A. S-i ja tema kaitsja apellatsioonides taotleti maakohtu otsuse tühistamist A. S-ile mõistetud karistust ning kannatanute tsiviilhagide lahendamist puudutavas osas. Apellandid palusid mõista A. S-ile kergem karistus, jätta N. M.-i ja N. H. tsiviilhagid mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata ning vähendada A. M.-i kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurust. Lisaks taotlesid süüdistatav ja kaitsja maakohtu otsuse tühistamist osas, milles VÕS § 1053 lg 2 alusel kohustati tsiviilkostjat J. S.-i A. S-il raha puudumise korral hüvitama A. S-ilt välja mõistetud summasid. A. S-i apellatsioonis taotleti täiendavalt ka süüdistatavatelt kannatanu kasuks välja mõistetud menetluskulude vähendamist. 6.2 A. M.-i esindaja taotles maakohtu otsuse tühistamist A. M.-i kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas ja palus mõista süüdistatavatelt solidaarselt A. M.-i kasuks välja 150 000 eurot.
7.Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2012. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Muu hulgas märkis ringkonnakohus järgmist. 7.1 Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-166-11). Maakohus ei ole tsiviilhagide lahendamisel ja kannatanutele kahjuhüvitise väljamõistmisel diskretsiooni piire ületanud. 7.2 Riigikohtu otsuses asjas nr 3-2-1-152-09 on märgitud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada ühegi tõendiga. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. On tuvastatud, et süüdistatavad võtsid alaealiselt A. M.-ilt vabaduse, hoidsid teda külmas ja pimedas ruumis mitu päeva pantvangis ja tekitasid talle tervisekahjustusi. Süüdistatavad ega kaitsjad pole ära näidanud, nagu mõistetaks kohtupraktikas sarnastel asjaoludel kannatanute kasuks välja tunduvalt väiksemaid kahjuhüvitisi või nagu ei vastaks A. M.-i kasuks välja mõistetud kahjuhüvitis ühiskonna üldise heaolu tasemele. Maakohus on A. M.-i nõuet vähendanud 150 000 eurolt 24 000 eurole. A. M.-i kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise täiendavaks vähendamiseks alust pole. Samas ei anna A. M.-i esindaja apellatsioon alust ka kahjuhüvitist suurendada. 7.3 Põhjendatud on ka N. M.-i ja N. H. tsiviilhagide osaline rahuldamine. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. VÕS § 1045 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule tervisekahjustuse tekitamisega või kannatanult vabaduse võtmisega. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt eeldatakse kahju tekitanud isiku süüd, s.t kahju tekitanud isik peab ise tõendama süü puudumist. Tahtlikult õigusvastaselt käitunud isik vabaneb deliktiõiguslikust vastutusest üksnes siis, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu (VÕS § 1045 lg 2) esinemist. Riigikohtu otsuses asjas nr 3-2-1-19-08 on selgitatud, et VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab kostja tekitatud kahju eest. Käesoleval juhul oli tegemist hagejate tütre pantvangistamisega ja N. H.-lt raha väljapressimisega. Kohtule on esitatud tõendid, mille kohaselt N. H.-l diagnoositi pärast seda sündmust mitmed haigused, samuti on N. M. 2011. a juunis pöördunud posttraumaatilise stressi nähtudega kriisiabikeskusse, käinud nõustamistel ja saanud medikamentoosset ravi. Kohtukolleegiumi hinnangul esineb N. M.-i ja N. H. tervisliku seisundi halvenemise ja tütre pantvangistamise vahel põhjuslik seos. Asjas ei ole esile toodud ühtki asjaolu, millest nähtuks süüdistatavate tegude õiguspärasus. A. S-i kaitsja viited VÕS § 134 lg-s 3 nimetatud erandlike
4(10)
3-1-1-116-12 asjaolude puudumisele on asjakohatud, sest tsiviilhagi lahendamisel ei ole sellele sättele tuginetud. Maakohus rahuldas N. M.-i ja N. H. tsiviilhagid VÕS § 130 lg 2 alusel. 7.4 A. S-i ja tema kaitsja apellatsioonides esitatud vastuväide, et maakohus mõistis VÕS § 1053 lg 2 alusel A. S-i tekitatud kahju välja J. S.-ilt, tuleb jätta tähelepanuta, sest see väide pole esitatud A. S-i seadusega kaitstud õiguste ja huvide kaitseks. J. S. tsiviilkostjana ei ole temalt tsiviilhagide katteks raha väljamõistmist vaidlustanud. 7.5 A. S-i karistuse kergendamiseks alust ei ole.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
8.Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. S-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Robert Sarv, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist A. S-ile mõistetud karistust ja kannatanute tsiviilhagide rahuldamist puudutavas osas. Kaitsja palub mõista A. S-ile kergem karistus, jätta N. M.-i ja N. H. tsiviilhagid täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt vähendada N. M.-ile ja N. H.-le välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitisi, samuti vähendada A. M.-ile välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitist. Lisaks palub kassaator mõista riigilt J. S.-i kasuks välja tema poolt A. S-i eest makstud kaitsjatasu summas 660 eurot. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 8.1 Kannatanu A. M.-i kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis on ebamõistlikult suur ega vasta kohtupraktikas omaksvõetud arusaamadele. 8.1.1 Ringkonnakohus jättis vastamata süüdistatava väitele, et kui kahju tekitaja on oma tegu kahetsenud ja selle eest kannatanult vabandust palunud ning kannatanule vabatahtlikult hüvitist maksnud (käesoleval juhul 2000 eurot), on see aluseks mittevaralise kahju hüvitise vähendamisele. Vabandamine ja kahetsus on käsitatavad kahju hüvitamisena naturaalrestitutsiooni korras, mida tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta. 8.1.2 Kohtute väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kasvõi juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Käesoleval juhul mõistis kohus mittevaralise kahjuna kannatanu kasuks välja 24 000 eurot, mis võrdub umbes 30-kordse keskmise kuupalga ja 86-kordse miinimumkuupalgaga. Selline summa ei vasta ühiskonna üldisele heaolu tasemele. Mittevaralise kahju hüvitis ei tohi ka olla kohustatud isiku jaoks liiga koormav. Siinses asjas see aga nii on, sest ühelgi süüdistatavatest ei ole vara, mille arvelt neilt kohtuotsusega välja mõistetud summasid maksta. Samuti ei ole võrreldavaid mittevaralise kahju hüvitisi senises kohtupraktikas välja mõistetud isegi surma põhjustamise korral. Inimese surma kui ülima õigushüve kahjustamise eest välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitised jäävad keskmiselt umbes 15 000 euro lähedale (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 7. märtsi 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-5386, Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-57-10, p 26). Ka püsiva iseloomuga kehavigastuste tekitamise eest ei ole kohtupraktikas niivõrd suuri mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistetud. Riigikohtu õigusteabe osakonn analüüsist nähtuvalt jäävad kergemate tervisekahjustuste puhul hüvitised vahemikku 20 000 - 50 000 krooni ja raskemate tervisekahjustuste ning kehavigastuste korral 100 000 - 300 000 krooni. 8.2 A. M.-i vanemate kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitised ei vasta seadusele ega kohtupraktikale. 8.2.1 Ringkonnakohus on N. M.-i ja N. H. tsiviilhagide rahuldamisel tuginenud VÕS § 130 lg-le 2, ehkki see säte on 1. jaanuarist 2011 kehtivuse kaotanud. Samas on süüdistatavate tegu toime pandud pärast 1. jaanuari 2011. 8.2.2 Süüdistatavate teo toimepanemise ajal kehtinud õiguse kohaselt ei ole võimalik N. M.-i ega N. H. nõuet rahuldada. Tulenevalt VÕS §-st 1043, § 134 lg-st 3 ja § 127 lg-st 4 saaksid N. M. ja N. H. nõuda neile väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist siis, kui nende kahju olnuks põhjuslikus seoses A. M.-ile tekitatud raske kehavigastuse või terviskahjustusega. N. M. ja N. H. tuginevad aga A. M.-i vabaduse võtmisest tulenevatele asjaoludele, mitte tema terviskahjustuse asjaoludele. Vabaduse võtmisega kannatanu lähedastele tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist 5(10)
3-1-1-116-12 VÕS § 134 lg 3 ette ei näe. Samuti puuduvad VÕS § 134 lg 3 kohaldamise eelduseks olevad erandlikud asjaolud. 8.2.3 Kui Riigikohus peaks eeltoodust hoolimata leidma, et N. M.-i ja N. H. mittevaralise kahju hüvitamise nõuete rahuldamiseks eksisteerib materiaalõiguslik alus, palub kassaator vähendada kahjuhüvitisi kohtu õiglase äranägemise järgi. 8.3 A. S-ile mõistetud karistus ei vasta kohtupraktikale, karistuse eesmärgile ega süüdistatava isikule. Kohtud on eksinud süüdistatava isikuga seotud asjaolude, teopanuse ja kergendavate asjaolude kaalumisel. Kohtud pidanuksid määrama, et A. Sadovnikule mõistetud vangistusest kuulub ärakandmisele üksnes osa ja lugema selle osa kantuks süüdistatava poolt vahi all viibitud ajaga. Ülejäänud osas tulnuks mõistetud karistus jätta tingimisi täitmisele pööramata. A. S-i mõjutamiseks olnud kõige kohasem šokivangistuse kohaldamine. Seda seisukohta toetas maakohtu istungil ka prokurör. Kohtud on põhjendamatult jätnud karistuse mõistmisel arvestamata süüdistatava isiku ja tema seaduskuulekale teele suunamise võimaluse ning lähtunud peaasjalikult toimepandud teo asjaoludest. Kohtud oleksid pidanud kaaluma, kuidas mõjutab reaalse vangistuse mõistmine süüdistatava normaalseks ühiskonnaliikmeks kujunemist, haridustee jätkamist, sotsiaalset staatust jne. Maakohtu põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud kergendavate asjaoludega - puhtsüdamliku kahetsusega ning kahju osalise hüvitamisega. Praegu on võimalused süüdistatava karistamiseks šokivangistusega ammendunud. Samas on Riigikohtul võimalik lahendada kohtute eksimused sellega, et vabastada süüdistatav tingimisi talle määratud reaalse vangistuse kandmisest Riigikohtu otsuse jõustumise seisuga.
9.Kassatsioonivastuses leiab ringkonnaprokurör Rita Siniväli, et kassatsioon ei ole põhjendatud. Prokuröri seisukohad on järgmised. 9.1 Süüdistatavalt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitised on seaduslikud ja põhjendatud. A. M.-i, N. M.-i ja N. H. mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kokku moodustasid 300 000 eurot, mis vastab summale, mida süüdistatavad nõudsid väljapressimisega. Riiklik süüdistaja leidis maakohtus, et see summa on põhjendamatult suur ja küsitud pigem kättemaksuks, mitte kompensatsiooniks. Samuti leidis prokurör, et A. M.-i vanematel ei ole tegelikult õigust mittevaralise kahju hüvitamist nõuda, sest selleks puudub seaduslik alus. Samas avaldas A. S-i kaitsja A. Liskmann maakohtus, et kõiki tsiviihagisid tunnistatakse, kuigi vaid osaliselt. A. S. avaldas kohtus, et nõustub maksma A. M.-ile 15 000 eurot ja tema vanematele kokku 5000 eurot. Ka A. S-i isa J. S. avaldas, et on nõus kandma vastutust mittevaralise kahju eest, kuid jättis summad kohtu otsustada. Tsiviilhagide õigeksvõttu näidati ka nende osalise tasumisega enne istungit. Kuigi maakohus oli tsiviilhagide rahuldamisel süüdistatava ja tsiviilkostja õigeksvõtuga seotud, muutis A. S-i kaitsja ringkonnakohtus enda seisukohta ja taotles, et A. M.-i kasuks välja mõistetava summa suurust vähendataks ja tema vanemate mittevaralise kahju hüvitamise nõuded jäetaks üldse rahuldamata. Mis puudutab ringkonnakohtu viidet VÕS § 130 lg-le 2, siis tõenäoliselt on tegemist trükiveaga ja tegelikult on silmas peetud VÕS § 134 lg-t 2. 9.2 Kohtuotsused on seaduslikud ja põhjendatud ka A. S-ile mõistetud karistust puudutavas osas. Prokuröri arvamus karistuse küsimuses ei ole kohtule siduv ja kassaatori poolt sellele kui karistuse muutmise alusele viitamine on põhjendamatu. Samas märgib prokurör, et tema arvates tulnuks A. Sadovonikovile karistuse mõistmisel arvestada eelkõige süüdistatava alaealisusega ja sellega, et tegemist on kooliõpilasega, kes on varem kriminaalkorras karistamata. Seetõttu piisanuks juba kantud vangistusest.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium peatub esmalt A. S-i karistusega seonduval (I), annab seejärel hinnangu A. M.-i kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurusele (II), käsitleb N. M.-i ja N. H. mittevaralise kahju hüvitamise nõuete osalise rahuldamise põhjendatust (III), selgitab, miks asjas ei
6(10)
3-1-1-116-12 saa rääkida A. S-i poolsest hagi õigeksvõtust (IV) ning võtab lõpuks kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (V). I
11.Kassaatori taotlus mõista A. S-ile kergem karistus ei ole kooskõlas kassatsiooni põhiosaga, millest nähtuvalt leiab kaitsja hoopis seda, et A. S. tuleks mõistetud vangistusest KarS § 74 alusel osaliselt vabastada. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis KarS §-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seejuures on Riigikohus leidnud sedagi, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 16 jj, samuti 13. mai 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-40-04, p 8, 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1 ja 18. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2).
12.Maakohus on A. S-ile mõistetud karistust jälgitavalt põhjendanud. Kohus on üksikasjalikult selgitanud süüdistatava süü suurust (KarS § 56 lg 1) mõjutavaid asjaolusid (vt käesoleva otsuse punkt 5.2.1). Samas leidis kohus, et arvestades just A. S-i alaealisust, karistust kergendavaid asjaolusid ja karistust raskendavate asjaolude puudumist, on süüdistatavat võimalik karistada vangistusega sanktsiooni alammääras. Ekslik on kaitsja väide, et kohus pole karistust mõistes piisavalt arvestanud A. S-i alaealisusega: täisealist isikut oleks käsitletava vabaduse võtmise ja väljapressimise asjaolusid arvestades olnud vaevalt võimalik karistada sanktsiooni alammääras. Seda kinnitab muu hulgas seegi, et A. S-i täisealistele kaassüüdistatavatele mõisteti sama teo eest tunduvalt raskemad karistused (N. Levtšenkole vangistus 8 aastaks 6 kuuks ja K. Affendikule vangistus 8 aastaks). A. S-ile mõistetud karistuse täiendav kergendamine eeldaks vältimatult seda, et A. S-i puhul oleks kindlaks tehtud mõni erandlik asjaolu KarS § 61 tähenduses. Selliseid asjaolusid aga tuvastatud ei ole ja nende olemasolu ei väida ka kassaator.
13.Ehkki otsuse punktis 11 viidatud Riigikohtu praktika valguses ei olnud maakohus kohustatud põhistama, miks ta A. S-i mõistetud vangistusest vabastamata jätab, on kohus seda siiski veenvalt teinud (vt käesoleva otsuse punkt 5.2.2). Puudub alus väita, et kohus väljus A. S-i karistust täies ulatuses täitmisele pöörates diskretsiooni piiridest.
14.Eeltoodud põhjustel on kassatsioon A. S-i karistuse küsimuses põhjendamatu. II
15.Vaidlust ei ole selles, et A. M.-il on õigus nõuda A. S-ilt VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p-de 2 ja 3 ning § 1050 alusel vabaduse võtmise ja tervisekahjustuste tekitamisega õigusvastaselt tekitatud kahju, sh mittevaralise kahju, hüvitamist. Kassaatori hinnangul ei ole aga põhjendatud A. S-ilt A. M.-i kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurus - 22 000 eurot, millele lisandub süüdistatavate poolt juba tasutud 2000 eurot (kohtute tunnustatud nõude ulatus on seega 24 000 eurot).
16.A. M.-i mittevaralise kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS § 134 lg-test 2 ja 5 (alates 31. detsembrist 2010 kehtivas redaktsioonis). VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud 7(10)
3-1-1-116-12 isikusse pärast rikkumist. VÕS § 127 lg 6 esimene lause sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Sarnane regulatsioon sisaldub ka TsMS § 233 lg-s 1.
17.Enne 31. detsembrit 2010 kehtinud VÕS § 130 lg 2 sätestas, et isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Riigikohus asus osutatud sätet tõlgendades seisukohale, et selle kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi (või ka nt lepingu rikkumise tõttu) vastutab kostja tekitatud kahju eest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 14 ja 8. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-171-10, p 15). 31. detsembril 2010 jõustunud ringhäälinguseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse § 4 p-dega 1 ja 2 toodi VÕS § 134 lg-sse 2 ka senine VÕS § 130 lg-s 2 sätestatu, mille tulemusel koondati võlaõigusseaduse üldosas olev isiklikke õigusi puudutav mittevaralise kahju hüvitamise regulatsioon ühte sättesse. Sellise muudatuse üks eesmärk oli VÕS § 130 lg-s 2 (mittevaralise kahju hüvitamine tervisekahjustuse ja kehavigastuste tõttu) sätestatud regulatsiooni laiendamine ka muudele isikuõigustele. (Vt ka 656 SE seletuskiri, Riigikogu XI koosseis, p-d 4 ja 4.2). Eeltoodust lähtudes leiab kolleegium, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb VÕS § 134 lg 2 kehtiva redaktsiooni kohaselt kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks alati välja maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 2 kehtiv redaktsioon kohaldub ka käesolevas asjas, sest kahju põhjustanud tegu leidis aset veebruaris 2011. Seega peab A. M.-i kasuks välja mõistetava rahalise hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestama nii talle tervisekahjustuste tekitamise kui ka vabaduse võtmisega põhjustatud mittevaralise kahjuga.
18.Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13 ja 22. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13).
19.Kolleegium leiab, et arvestades A. M.-i õiguste rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise tagajärgi (vt käesoleva otsuse punkte 5.2.1 ja 5.3.3), ei ole talle makstav 24 000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis ebamõistlikult suur. Kassaator, kes leiab, et selline hüvitis ei vasta kohtupraktikale, pole osutanud ühelegi sellisele kohtulahendile, milles käsitletud juhtumi puhul oleks mittevaralise kahju tekitamine aset leidnud käesolevas kriminaalasjas tuvastatuga sarnastel asjaoludel. Lisaks tuleb silmas pidada, et mittevaralise kahju hüvitiste suurust puudutav kohtupraktika pole muutumatu, vaid on avatud edasisteks arenguteks.
20.Seega puudub alus A. M.-i kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitist vähendada. III
8(10)
3-1-1-116-12
21.Vastuseks kassaatori väidetele, mis puudutavad N. M.-i ja N. H. mittevaralise kahju hüvitamise nõuete osalist rahuldamist, märgib kolleegium järgmist.
22.Iseenesest on õige kaitsja seisukoht, et VÕS § 134 lg 3 kohaselt ei saa isik nõuda mittevaralise kahju hüvitist valu ja kannatuste (VÕS § 128 lg 5) eest, mis tal tekkisid seoses lähedaselt isikult vabaduse võtmisega. Samas jätab kassaator tähelepanuta, et kohtud ei olegi N. M.-i ja N. H. mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid osaliselt rahuldades tuginenud VÕS § 134 lg-le 3 ega mõistnud N. M.-ile ja N. H.-le mittevaralise kahju hüvitist pelgalt nende tütre õiguste rikkumise eest. Kohtud tuvastasid, et A. S-i ja tema kaassüüdistatavate tegu - A. M.-i pantvangistamine ja lunarahanõude esitamine, millega kaasnesid ähvardused A. M. raha mittesaamisel tappa või sandistada (nt "happega üle valada") - põhjustas nii N. H.-le kui ka N. M.-ile konkreetsed tervisekahjustused (vt käesoleva otsuse punktid 5.3.4-5.3.5). Tervisekahjustuste tuvastamisel tuginesid kohtud meditsiinidokumentidele. Kolleegiumi hinnangul on veenev ka kohtute järeldus, et N. H. ja N. M.-i tervisekahjustuste tekkimine oli süüdistatavate käitumisega põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4). A. S. ei ole kohtus tõendanud, et ta polnud N. H.-le ja N. M.-ile tervisekahjustuste tekitamises VÕS § 1050 mõttes süüdi, s.t et ta ei näinud ega pidanudki objektiivsetel või subjektiivsetel põhjustel ette nägema seda, et A. M.-i pantvangistamine ja tema tapmise või vigastamisega ähvardamine võib põhjustada tema vanematele sellised tervisekahjustused, millele tsiviilhagides osutati ja mille olemasolu kohtud tuvastasid. Eeltoodust tulenevalt rahuldasid kohtud põhjendatult N. H. ja N. M.-i mittevaralise kahju hüvitamise nõuded VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2 ja § 1050 alusel.
23.Mis puudutab ringkonnakohtu ekslikku viidet 31. detsembrist 2010 kehtivuse kaotanud VÕS § 130 lg-le 2 (vt käesoleva otsuse punkt 8.2.1), siis see kohtu lõppjärelduste seaduslikkust ei mõjuta, sest alates 31. detsembrist 2010 paikneb samasisuline regulatsioon VÕS § 134 lg-s 2. Ühtlasi osutab kolleegium sellele, et varem kehtinud VÕS § 130 lg 2, nagu ka kehtiv VÕS § 134 lg 2 ei näe ette kahju hüvitamise alust, vaid reguleerib üksnes teatud kahjuhüvitusnõuete sisu ja ulatust.
24.Lähtudes käesoleva otsuse punktides 16-19 märgitud põhimõtetest, ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud ka kassaatori alternatiivne taotlus vähendada N. H. ja N. M.-i kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurust. 3500 euro suurune hüvitis N. H.-le ja 1500 euro suurune hüvitis N. M.-ile ei ole nende õiguste rikkumise raskust arvestades ülemäära suur. IV
25.Sõltumata eeltoodust märgib kolleegium, et ekslik on prokuröri kassatsioonivastuses väljendatud seisukoht, nagu oleks A. S. maakohtus A. M.-i, N. M.-i ja N. H. tsiviilhagid mittevaralise kahju hüvitamise nõudes osaliselt õigeks võtnud (TsMS § 440). A. S-i kaitsja A. LiskmannGetsu esitas 16. septembril 2011 Harju Maakohtule kannatanute tsiviilhagidele vastuse (kriminaaltoimiku IV kd, tl 63-66), milles avaldas, et A. S. tunnistab hagisid osaliselt. Avalduses leiti, et tsiviilhagides nõutud summad on ebamõistlikult suured. Samas märgiti, et arvestades kriminaalasja asjaolusid ning seda, et A. S-il on seaduslik esindaja, "julgeb kaitsja eeldada, et võimalikuks kompensatsiooniks võiks olla summa, mis ei ületa 20 000 eurot. 15 000 eurot saaks kannatanu A. M. ning 2500 eurot N. M. ja N. H. vastavalt". Kolleegiumi hinnangul oli selline avaldus käsitatav ettepanekuna TsMS §-s 430 nimetatud kompromissiks. Kõnealusest avaldusest nähtuvalt oli A. S. nõus maksma mittevaralise kahju hüvitiseks A. M.-ile 15 000 eurot, N. M.-ile 2500 eurot ja N. H.-le 2500 eurot üksnes tingimusel, et temalt välja mõistetav mittevaralise kahju hüvitiste summad kokku ei ületaks 20 000 eurot. Kuna pooled kompromisslepingut ei sõlminud ja kohus seda sellest tulenevalt ka kinnitada ei saanud, kaotas A. S-i kaitsja 16. septembri 2011. a avaldus edasiselt oma menetlusliku tähenduse. Ka maakohus ega ringkonnakohus ei ole A. M.-i, N. H. ja N. M.-i mittevaralise kahju hüvitamise nõuete osalisel rahuldamisel tuginenud sellele, nagu oleks A. S. tsiviilhagid osaliselt õigeks võtnud. V 9(10)
3-1-1-116-12
26.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2012. a otsuse A. S-i süüdistusasjas muutmata ning kaitsja kassatsiooni rahuldamata. Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Lea Kivi
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.