5.Jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 28.07.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse X-i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni neljaks kuuks välismaalasele
3-26-2300 rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 66 lg 2 alusel. Taotluse kohaselt esinesid VRKS § 65 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud kinnipidamise alused ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-s 68 sätestatud põgenemisohu asjaoludest eelkõige § 68 p-d 6 ja 11. X peeti kinni 27.07.2026 kella 17.06 paiku Tallinna Vanasadama A-terminalis. Ta viibis reisijate kontrollimise alal. Ta kavatses sõita Soome. Tal puudusid isikut tõendavad dokumendid. Läbiotsimisel leiti tema juurest Prantsusmaa elamisloakaart, mis osutus võltsituks. Puudutatud isik teatas, et ta on Maroko kodanik. Ta esitas enda isikuandmed. Samuti oli tema telefonis foto Maroko passist. Isiku tuvastamise akti kohaselt on tema sünniaeg XX.XX.XXXX. PPA materjalidest nähtub, et tema esitatud isikuandmed vastavad telefoni vahendusel näidatud Maroko passi andmetele. PPA pidas puudutatud isiku 27.07.2026 kell 17.20 VSS § 23 lg 1 ning lg 2 p-de 1–3 alusel kinni ja toimetas ta kinnipidamiskeskusesse (KPK), kus isik avaldas soovi taotleda rahvusvahelist kaitset (RVK). Seetõttu peeti ta 28.07.2026 kell 09.55 kinni VRKS § 65 lg 2 pde 1, 2, 4 ja 5 alusel. Taustakontrolli andmetel ei ilmnenud X-i suhtes SIS-i, Eurodaci ega riiki sisenemise ja väljumise süsteemi kontrollimisel selliseid andmeid, mis oleksid iseenesest andnud aluse pidamaks tema isikusamasust mittetuvastatuks või tema Eestis viibimist julgeolekuohuks. PPA andmetel puudub X-il Eestis perekond või muu oluline side. Puudutatud isik on PPA andmetel viibinud enne Eestisse jõudmist mitmes riigis. Tema enda antud andmetes on märgitud erinevaid marsruute, sh Maroko, Türgi, Valgevene, Läti ja Eesti. PPA hinnangul näitavad nimetatud asjaolud, et X võib Eestist lahkuda, vältida rahvusvahelise kaitse menetlust ning jätkata liikumist teise EL liikmesriiki. X-i puhul esineb siiski põhjendatud kahtlus tema isikusamasuses ning kodakondsuses. Olles KPK-s kinni peetud, avaldas puudutatud isik soovi taotleda Eestis RVK-d. Kuivõrd see ei olnud Eestisse saabudes tema esimene tegevus, ei soovinud ta tegelikult Eestis RVK-d, vaid soovis liikuda edasi järgmisesse, talle meelepärasesse liikmesriiki. Selline käitumine näitab selgelt, et puudutatud isik ei ole orienteeritud õiguskuulekale käitumisele. Kui RVK taotlus peaks jääma rahuldamata ning puudutatud isikut ootab riigist väljasaatmine, võib see kaasa tuua selle, et ta ei soovi väljasõidukohustust täita, vaid hakkab sellest kõrvale hoiduma (VSS § 68 p 6). Isikul on selleks olemas juba piisavad kogemused, julgus ja kontaktid erinevates riikides. Puudutatud isik ei ole endale eelnevalt taotlenud viisat Eestisse või mujale Schengeni alale sisenemiseks ja tuli Eestisse ilma seadusliku aluseta (VSS § 6 8 p 11). Puudutatud isiku suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada VRKS §-s 67 sätestatud kinnipidamise alternatiive, kuna esineb tema põgenemise oht. Puudutatud isik ei pruugi vabaduses viibides järgida järelevalvemeetmeid ning võib omavoliliselt ja ebaseaduslikult lahkuda teise riiki.
2.Kohtuistungil 29.07.2026 vaidles puudutatud isik PPA taotlusele vastu ega olnud kinnipidamisega nõus, leides, et neljakuuline kinnipidamiseperiood on liiga pikk. Eestisse saabumise eesmärgi kohta selgitas puudutatud isik, et tuli Eestisse töötamiseks. Kohtu täpsustavatele küsimustele vastates tunnistas ta, et tema tegelik eesmärk oli jõuda Hispaaniasse. PPA põhjendas kohtuistungil kinnipidamise vajadust RVK menetluses vajalike menetlustoimingute tegemisega, mis võivad rändekriisi tõttu võtta tavapärasest rohkem aega, ning puudutatud isikule reisidokumendi vormistamise vajadusega.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 29.07.2026 määrusega (täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 06.08.2026) taotluse ja andis PPA-le loa paigutada puudutatud isik KPKsse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 29.11.2026 (kaasa arvatud). 2(10)
3-26-2300 Taotlus tuleb rahuldada VRKS § 65 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Puudutatud isik sisenes Eestisse seadusliku aluseta ja soovis liikuda edasi järgmisesse riiki. Eestiga igasugused sidemed puuduvad. RVK taotluse esitamine polnud tema esimene tegevus riiki sisenemisel, vaid ta esitas selle alles tema kinnipidamisel. Puudutatud isiku isikusamasus ja kodakondsus on tuvastatud tema enda ütluste alusel. RVK taotluse menetlemine on alles algusjärgus. Seega esineb vajadus puudutatud isik kinni pidada tema isiku ja kodakondsuse tuvastamiseks ja kontrollimiseks ning RVK vajaduse väljaselgitamiseks. Eespool kirjeldatud asjaolud annavad aluse jaatada põgenemisohtu. Põgenemisohu tõttu ei tagaks leebemate meetmete võtmine soovitud eesmärki. Isiku senine käitumine annab aluse arvata, et ta ei pruugi vabaduses viibides järgida talle kohaldatud järelevalvemeetmeid ning võib omavoliliselt ja ebaseaduslikult lahkuda Eestist mujale Euroopasse või muud moodi asuda kõrvale hoiduma ega ole kättesaadav ametivõimudele. Ei ole alust pidada puudutatud isiku kinnipidamist ja KPK-sse paigutamist kuni neljaks kuuks ebaproportsionaalseks. KPK-s on tagatud meditsiiniline ning vajadusel psühholoogiline abi. Pole andmeid puudutatud isiku sellise meditsiinilise seisundi kohta, mis välistaks tema kinnipidamise KPK-s.
4.X esitas 17.08.2026 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 29.07.2026 määrus (täiendatud 06.08.2026) ja jätta PPA taotlus rahuldamata, alternatiivselt lühendada kinnipidamise tähtaega 3 kuuni. Puudutatud isiku hinnangul ei olnud PPA esitanud konkreetseid asjaolusid, mis kinnitaksid tema põgenemisohtu VSS § 68 p-de 6 ja 11 alusel. Ta andis PPA-le kohe pärast kinnipidamist teada soovist esitada Eestis rahvusvahelise kaitse taotlus. PPA ei olnud esitanud andmeid selle kohta, et puudutatud isik oleks pärast kinnipidamist keeldunud koostööst, andnud menetluse takistamiseks vastukäivaid ütlusi, püüdnud ametiasutuste kontrolli alt lahkuda või muul viisil väljendanud kavatsust menetlusest kõrvale hoida. VSS § 68 p 11 ei ole tema suhtes kohaldatav, kuna talle ei olnud keelatud Eestisse siseneda ning RVK taotlejana on talle menetluse ajaks Eestis viibimine lubatud. Puudutatud isik vaidles vastu ka kinnipidamise kestusele. Ta leidis, et 06.08.2026 määratud neljakuuline kinnipidamine ületab märkimisväärselt kiirendatud menetluse kolmekuulist kestust ning PPA ega halduskohus ei ole välja toonud asjaolusid, mis põhjendaksid nii pika kinnipidamise vajalikkust. Määrusest ei nähtuvat menetluse erakordset keerukust ega muid objektiivseid takistusi, mis muudaksid neljakuulise kinnipidamise vältimatuks. Vastupidi, ametiasutus pidi menetluse kiirendatud menetlusena läbi viima võimalikult kiiresti. Puudutatud isiku hinnangul puudus seetõttu alus pidada neljakuulist kinnipidamist vajalikuks ja proportsionaalseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
6.VRKS § 65 lg 1 kohaselt võib taotlejat § 65 lg-s 2 sätestatud alusel kinni pidada üksnes juhul, kui § 60 lg-s 1 sätestatud liikumisvabaduse piirangut ja § 67 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alternatiivi ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. VRKS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus anda loa taotleja kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks, kuid tegemist on maksimaalse, mitte automaatselt kohaldatava tähtajaga. Kinnipidamine peab olema vajalik ja proportsionaalne ning kestma üksnes nii kaua, kui selle aluseks olev eesmärk seda tegelikult nõuab. Sama põhimõte tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1346 artiklitest 10 ja 11. Ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1351 artikli 44 lg 3(10)
3-26-2300 2 kohaselt peab kinnipidamine põhinema isiku olukorra individuaalsel hindamisel, olema proportsionaalne ning vähem koormavaid meetmeid ei tohi olla võimalik tõhusalt kohaldada.
7.X peeti 27.07.2026 Tallinna sadamas kinni olukorras, kus tal puudusid isikut tõendavad dokumendid. Tema juurest leiti tema isikuandmetega (X sünd. XX.XX.XXXX) Prantsusmaa elamisluba, mille ehtsuses oli alust kahelda, samuti reisidokumente ja muid esemeid, mis viitasid tema liikumisele Marokost Türgi ja Valgevene kaudu ning kavatsusele jätkata liikumist Euroopa Liidus. Hiljem isik näitas oma telefonist pilti oma väidetavalt ehtsast Maroko passist nr RK4381403 X sünd. XX.XX.XXXX nimele. Puudutatud isiku enda sõnade järgi on ta X ja sündinud XX.XX.XXXX Marokos (dtl 3, 8-9, 15).
8.Isikusamasuse ja kodakondsuse kindlakstegemine võib VRKS § 65 lg 2 p 1 alusel olla kinnipidamise õiguspärane eesmärk. Nimetatud kinnipidamise alus tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1346 artikli 10 lõike 4 punktist a. Selle sätte kohaldamisel tuleb aga arvestada direktiivi artikli 10 lõigetega 1 ja 2, mille kohaselt ei tohi taotlejat kinni pidada üksnes põhjusel, et ta on rahvusvahelise kaitse taotleja, ning kinnipidamine peab olema vajalik, põhinema iga isiku individuaalsel hindamisel ja olema lubatav üksnes juhul, kui vähem koormavaid alternatiivseid meetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. Kinnipidamise aluste kontrollimisel tuleb seega eristada ühelt poolt seda, kas isikusamasuse või kodakondsuse täiendav kontrollimine on põhjendatud, ja teiselt poolt seda, kas selle kontrollimise eesmärgil on vajalik võtta isikult vabadus. Euroopa Kohus on kohtuasjas C-18/16 selgitanud, et isikusamasuse või kodakondsuse kindlakstegemiseks kinnipidamise alust tuleb käsitada kitsalt. Euroopa Kohtu hinnangul ei saa asjaolu, et rahvusvahelise kaitse taotlejal puuduvad nõuetekohased dokumendid, iseenesest õigustada tema kinnipidamist. Kinnipidamine sellel alusel on põhjendatud juhul, kui taotleja ei ole oma isikut või kodakondsust avaldanud või ei ole täitnud oma kohustust esitada neid tõendavaid dokumente või selgitada nende puudumist, ning ka sellisel juhul tuleb hinnata kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust ning tagada, et kinnipidamine kestaks üksnes nii kaua, kui selleks on tegelik vajadus (C-18/16, p-d 42, 48). Sama põhimõtet on käsitlenud Tallinna Ringkonnakohus 01.09.2026 määruses haldusasjas nr 3-26-2302. Selle määruse p-s 12 viitas ringkonnakohus Euroopa Varjupaigaameti 2024. aasta suunistele kinnipidamise alternatiivide kohta, milles on selgelt märgitud, et isikusamasuse kontrollimise alust ei tohi tõlgendada nii, et see õigustaks kõigi nõuetekohaste dokumentideta taotlejate kinnipidamist. Kinnipidamist tuleks kohaldada siis, kui on selge, et vabaduse võtmine on ainus võimalus, mille abil ametiasutused saavad isiku isikusamasuse või kodakondsuse kindlaks teha või seda kontrollida. Asjakohasteks näitajateks võivad olla muu hulgas taotleja tahtlik püüe ametiasutusi eksitada, põhjendatud alus arvata, et taotleja on isikusamasust tõendavad dokumendid tahtlikult hävitanud või kõrvale hoidnud nende esitamisest, võltsitud dokumentide kasutamine, tahtlikult vastuolulise teabe esitamine või koostöö puudumine ametiasutustega. Need asjaolud ei ole siiski iseenesest automaatseks kinnipidamise aluseks, vaid neid tuleb hinnata konkreetse isiku ja tema käitumise kontekstis (TlnRnKm 01.09.2026, nr 3-26-2302, p-d 11–12).
9.Seejuures on oluline taotleja kaasaaitamiskohustus. VRKS § 20 lg 2 kohaselt on taotleja kohustatud igati kaasa aitama rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolude väljaselgitamisele, sh ka oma isikusamasuse tuvastamisel. Samasisuline kohustus tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1348 artikli 9 lõike 2 punktidest a ja b. Seega ei saa dokumentide puudumisest teha järeldust isikusamasuse varjamise kohta olukorras, kus taotleja on oma isikuandmed avaldanud ja teeb isikusamasuse kontrollimiseks ametiasutusega koostööd. Ka asjas nr 3-26-2302 rõhutas ringkonnakohus p-s 13, et PPA ei tuginenud taotluses sellele, et puudutatud isik oleks jätnud oma isiku tuvastamise ja dokumentide 4(10)
3-26-2300 esitamise osas kaasaaitamiskohustuse mingis aspektis täitmata. Puudutatud isik oli PPA-le kohe avaldanud oma nime ja kodakondsuse ning PPA ei olnud välja toonud põhjendatud kahtlust, et ta oleks soovinud ametiasutust oma isiku suhtes eksitada. Samuti ei olnud PPA selgitanud, milliseid toiminguid ta kavatses isikusamasuse ja kodakondsuse kindlakstegemiseks teha. Ringkonnakohus leidis seejärel p-s 14, et sellistel asjaoludel ei saanud direktiivi (EL) 2024/1346 artikli 10 lg 4 p-st a ega VRKS § 65 lg 2 p-st 1 tuleneda piisavat kinnipidamise alust.
10.Käesolevas asjas tuleb puudutatud isiku käitumist hinnata eeltoodud põhimõtetest lähtudes. X peeti 27.07.2026 kell 17.06 kinni Tallinna Vanasadama A-terminalis, kui ta kavatses sõita edasi Soome. Tal puudusid isikut tõendavad dokumendid. Läbivaatamisel leiti tema juurest tema isikuandmetega Prantsusmaa elamisluba, mis osutus võltsituks. X teatas seejärel, et ta on Maroko kodanik, ning tema telefonis oli foto Maroko passist. Isiku tuvastamise akti kohaselt oli tema sünniaeg XX.XX.XXXX ning PPA materjalidest nähtub, et tema esitatud isikuandmed vastasid telefoni vahendusel näidatud Maroko passi andmetele. Need asjaolud andsid PPA-le põhjuse X-i isikusamasust ja tema esitatud dokumentidega seotud asjaolusid täiendavalt kontrollida. Eelkõige ei olnud kinnipidamise alguses PPA käsutuses tema originaaldokumenti, mille alusel isikut vahetult kontrollida, ning tema juurest leitud Prantsusmaa elamisloa võltsitus muutis vajalikuks selgitada selle dokumendi päritolu ja kasutamise asjaolusid. Seega ei ole alust väita, et X-i isikusamasuse kontrollimiseks puudus üldse vajadus.
11.Samas ei nähtu PPA taotlusest ega selle lisadest, et puudutatud isik oleks jätnud oma kaasaaitamiskohustuse täitmata. Ta avaldas oma nime, sünniaja ja kodakondsuse ning esitas PPA-le võimaluse piires täiendavat teavet, näidates telefonist Maroko passi fotot. PPA materjalidest ei nähtu, et X oleks oma isikuandmeid muutnud, nende kohta vastuolulisi andmeid esitanud või keeldunud selgitamast, miks tal originaaldokumenti ei ole. Samuti ei nähtu PPA taotlusest, et X oleks väitnud, et ta ei ole tema telefonis näidatud passi omanik või et tema esitatud isikuandmed erineksid sellel dokumendil olevatest andmetest. Võltsitud Prantsusmaa elamisloa olemasolu tuleb küll X-i puhul arvesse võtta. Võltsitud dokumendi kasutamine võib põhimõtteliselt olla üks asjaolu, mis annab alust kahelda taotleja esitatud andmete usaldusväärsuses ja mille tõttu võib isikusamasuse kontrollimine nõuda täiendavaid toiminguid. Käesolevas asjas ei ole aga PPA näidanud, et puudutatud isik oleks kõnealust elamisluba PPA-le esitanud eesmärgiga tõendada enda isikut või kodakondsust või et ta oleks selle abil püüdnud ametiasutust oma tegeliku isiku suhtes eksitada. Ainuüksi asjaolu, et tema asjade hulgast leiti võltsitud Prantsusmaa elamisluba, ei anna seetõttu piisavat alust järeldada, et X varjas oma tegelikku isikut või kodakondsust. PPA ei ole taotluses konkreetselt selgitanud, milliseid isikusamasuse või kodakondsuse kontrollimise toiminguid oli 29.07.2026 seisuga veel vaja teha, millist konkreetset ebaselgust nende toimingutega kõrvaldada sooviti ning miks eeldasid need toimingud X-i viibimist kinnipidamiskeskuses. PPA viide sellele, et isikusamasus on tõendatud üksnes isiku enda ütluste alusel ning päringutest, ei saadud tema isikut ja kodakondsust lõplikult kinnitavat teavet, ei ole iseenesest piisav. Selline põhjendus kirjeldab kontrollimise vajadust, kuid mitte seda, miks on kontrollimiseks vajalik just vabaduse võtmine. See on oluline ka seetõttu, et kinnipidamise eesmärk ei ole karistada isikut selle eest, et ta saabus riiki dokumentideta või kasutas ebaseaduslikku rändemarsruuti. Kui PPA peab puudutatud isiku käitumise tõttu põhjendatuks eeldada tema lahkumist Eestist või rahvusvahelise kaitse menetlusest kõrvalehoidumist, tuleb seda hinnata VRKS § 65 lg 2 p-s 2 ja VSS §-s 6 8 sätestatud põgenemisohu alusel. Isikusamasuse kontrollimise eesmärgil kinnipidamist ei saa aga põhjendada üksnes selliste asjaoludega, mis puudutavad isiku võimalikku edasist liikumist. 5(10)
3-26-2300
12.Seega tuleb ka käesolevas asjas eristada isikusamasuse kontrollimise vajadust ja selleks kinnipidamise vajalikkust. X-i puhul oli 29.07.2026 seisuga põhjendatud vajadus tema isikuandmeid ja tema käsutuses olnud dokumentidega seotud asjaolusid täiendavalt kontrollida, arvestades eelkõige kehtiva isikut tõendava dokumendi puudumist ja tema juurest leitud võltsitud Prantsusmaa elamisluba. Samas ei ole PPA näidanud, et X oleks jätnud täitmata oma kaasaaitamiskohustuse või et tema käitumine oleks andnud konkreetse aluse arvata, et ta varjab oma tegelikku isikut või kodakondsust. Samuti ei ole PPA individualiseerinud neid kontrollitoiminguid, mida ei oleks olnud võimalik teha tema vabaduses viibimise ajal. Järelikult ei saa VRKS § 65 lg 2 p 1 alusel X-i kinnipidamist pidada piisavalt põhjendatuks. Isikusamasuse ja kodakondsuse kontrollimiseks võis olla alust teha täiendavaid toiminguid, kuid olemasolevatest asjaoludest ei nähtu, et nende tegemiseks oli vältimatult vajalik X-i vabaduse võtmine. Pelgalt nõuetekohaste dokumentide puudumine koos tema juurest leitud võltsitud Prantsusmaa elamisloaga ei ole sellises olukorras piisav, et õigustada kinnipidamist sellel alusel.
13.VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel võib isikut kinni pidada tema rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate oluliste asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui nende asjaolude väljaselgitamiseks on vajalik taotleja isiklik osalemine või tema kättesaadavus PPA-le. Riigikohtu praktika kohaselt peab PPA seejuures näitama, milliseid asjaolusid on vaja välja selgitada ja miks ei ole nende väljaselgitamine võimalik taotleja kinnipidamiseta (RKHKm 317-792/61, p-d 18.1 ja 18.2; RKHKm 3-25-2126/93, p 11). Menetluse algusjärgus võib taotleja kättesaadavus olla vajalik tema küsitlemiseks, esitatud andmete kontrollimiseks ning vastuolude või ebaselguste kohta selgituste saamiseks (RKHKm 3-25-2126/93, p 12). Samas ei anna asjaolu, et rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses on vaja teha menetlustoiminguid, iseenesest alust taotlejat kinni pidada. Kinnipidamine peab olema vajalik just selleks, et tagada taotleja kättesaadavus vajalike toimingute tegemiseks. See eeldab muu hulgas põhjendatud alust arvata, et taotleja võib ilma kinnipidamiseta Eestist lahkuda või ennast PPA eest varjata. Põgenemisohu hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid, sealhulgas isiku senist käitumist ja muid tema Eestisse jäämisega seotud asjaolusid (RKHKm 3-20-2004, p 18.5; RKHKm 3-3-1-93-16, p 13).
14.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et 29.07.2026 seisuga oli puudutatud isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse menetluses vajalike toimingute tegemiseks oluline ning VRKS § 65 lg 2 p-s 2 sätestatud alus oli selles menetlusstaadiumis olemas. Samas ei ole halduskohus seda järeldust piisavalt seostanud puudutatud isiku kättesaadavuse tagamise vajaduse ja konkreetse põgenemisohuga. Halduskohtu 06.08.2026 põhjendustest ei nähtu piisavalt, milliste konkreetsete asjaolude põhjal leidis kohus, et X-i kättesaadavus ei olnud tagatav kinnipidamiseta. Seega on halduskohus põhjendamiskohustust selles osas rikkunud. Halduskohus jättis 06.08.2026 põhistatud määruses märkimata, millisel VSS § 6 8 alusel PPA põgenemisohu olemasolu põhjendas ja millisele VSS § 6 8 alusele halduskohus ise põgenemisohu tuvastamisel tugines. Halduskohus piirdus põgenemisohu põhjendamisel järeldusega, et X sisenes Eestisse seadusliku aluseta, soovis Eestist edasi liikuda, tal puuduvad Eestis sidemed ning tema senine käitumine annab alust arvata, et ta ei pruugi vabaduses järgida talle kohaldatavaid meetmeid ja võib Eestist lahkuda. Sellest ei nähtu aga, millistele konkreetsetele VSS § 68 asjaoludele need järeldused tuginevad ega kuidas need asjaolud kogumis põhjendavad just X-i põgenemisohtu.
15.Lisaks ei ole halduskohus piisavalt põhjendanud, miks ei olnud X-i kättesaadavust rahvusvahelise kaitse menetluses võimalik tagada kinnipidamisest leebemate meetmetega. VRKS § 65 lg 1 kohaselt on kinnipidamine lubatud üksnes juhul, kui § 60 lg-s 1 sätestatud liikumisvabaduse piirangut ja § 67 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alternatiivi ei ole võimalik 6(10)
3-26-2300 tulemuslikult kohaldada. Halduskohtu põhjendus, et isik ei pruugi vabaduses talle kohaldatud järelevalvemeetmeid järgida, ei ava piisavalt, millistele temaga seotud konkreetsetele asjaoludele selline prognoos tugineb ja miks ei oleks näiteks liikumisvabaduse piirang olnud piisav.
16.Ringkonnakohus saab need puudused määruskaebemenetluses kõrvaldada, hinnates põgenemisohu olemasolu X-i suhtes individuaalselt ning lähtudes PPA kinnipidamistaotluses esitatud põhjendustest ja kohtule esitatud materjalidest. Seejuures tuleb eristada VRKS § 65 lg 2 p-s 2 sätestatud kinnipidamise alust ja põgenemisohu tuvastamist: asjaolu, et rahvusvahelise kaitse menetluses on vaja puudutatud isiku kättesaadavust, ei tõenda veel iseenesest põgenemisohtu. PPA peab näitama konkreetselt, milliseid asjaolusid on vaja välja selgitada ja miks eeldab nende väljaselgitamine isiku kinnipidamist. VRKS § 65 lg 2 p-le 2 tuginemisel ei piisa viitest üldisele põgenemisohule. Kinnipidamise vajadus peab olema seotud konkreetsete asjaoludega ning kohus peab selgitama, miks on just kinnipidamine vajalik nende asjaolude väljaselgitamiseks.
17.VRKS § 65 lg 3 kohaselt tähendab põgenemise oht VSS §-s 6 8 sätestatud asjaolu, mida tuleb hinnata Euroopa Liidu varjupaigaõiguse kohaselt. Põgenemisohu olemasolu peab tulenema konkreetsetest asjaoludest ja seda tuleb hinnata individuaalselt. Nagu Tallinna Ringkonnakohus märkis asjas nr 3-26-2302, ei saa üksnes isiku soovi liikuda edasi teise Euroopa riiki võrdsustada põgenemisohuga. Põgenemisohu tuvastamisel tuleb hinnata seda soovi koos isiku konkreetse varasema käitumisega. Seejuures ei ole iseenesest määrav asjaolu, et isik soovis jõuda mõnda teise Euroopa riiki.
18.PPA tugines puudutatud isiku põgenemisohu põhjendamisel VSS § 6 8 p-le 11. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selle aluse kohaldamine siinses asjas põhjendatud. Ringkonnakohus on 01.09.2026 määruses asjas nr 3-26-2302 p-s 20 põhjendanud, et Eestisse sisenemise loa küsimus tõusetub piirimenetluse puhul (määruse (EL) 2024/1348 art 43) või VSS-s ette nähtud sisenemiskeelu korral, kuid puudutatud isiku suhtes neid ei ole kohaldatud. Puudutatud isik on RVK taotleja ning tal tekkis pärast taustakontrolli läbimist (s.o hiljemalt kolme päeva möödumisel esialgsest kinnipidamisest) õigus Eestis viibida (VRKS § 19 lg 1 ja lg 9 p 1, määruse (EL) 2024/1351 art 5 lg 1, art 7 ja art 8 lg 4). Eeltoodud tõlgendust kinnitab ka sätte kehtestanud seaduse eelnõu seletuskiri (lk 233 teine lõige): Selleks et rahvusvahelise kaitse ja väljasõidukohustuse menetluste läbiviimisel saaks paremini tugineda taustakontrolli tulemustele, nähakse eelnõus ette, et välismaalase põgenemise ohule viitab asjaolu, kui ta on keeldunud biomeetriliste andmete andmisest või takistanud muul viisil menetluse läbiviimist, pole saanud Eestisse sisenemiseks luba või ta kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule (VSS § 68 punktid 11–13).
19.VSS § 68 p 6 järgi esineb põgenemise oht, kui isiku hoiakutest või käitumisest nähtub kavatsus võimalikku tulevast väljasõidukohustust mitte täita, väljasaatmismenetlusest kõrvale hoida või selle täitmist raskendada. Ainuüksi eelistusest esitada rahvusvahelise kaitse taotlus mujal Euroopa Liidus ei saa järeldada, et isik soovib PPA läbiviidavast menetlusest kõrvale hoida või ei täidaks talle tulevikus pandavat lahkumiskohustust (RKHKm 3-25-2126/93, p 25). Siinses asjas tuleb arvestada, et RVK taotlejal on õigus lõpliku otsuse tegemiseni riigis viibida ning soovimatus päritoluriiki naasta on varjupaigamenetluses tavapärane. Seetõttu ei saa RVK taotleja soovimatus päritoluriiki naasta iseenesest anda alust järeldada, et ta soovib PPA läbiviidavast menetlusest kõrvale hoida või talle tulevikus pandavat lahkumiskohustust täitmata jätta. Põgenemisohu tuvastamisel tuleb aga hinnata ka muid puudutatud isikut ja konkreetset juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. 7(10)
3-26-2300
20.X-i puhul olid 29.07.2026 seisuga olemas asjaolud, mis viitasid tema kavatsusele Eestist edasi liikuda ja oma eesmärgi saavutamiseks ametivõimude kontrollist kõrvale hoida. Puudutatud isik teatas kinnipidamisel, et oli minemas laevaga Soome, ning tal oli broneering Soome sõitvale laevale. Samas puudus tal isikut tõendav dokument ning koosmõjus Lätis välispiiri ületamise asjaoludega andis see aluse põhjendatud järelduseks, et puudutatud isiku eesmärk oli jõuda Euroopa Liidu sisepiirideta alal Eestist edasi teise riiki. Taustakontrolli käigus selgus, et tema plaan oli jõuda Hispaaniasse. Puudutatud isiku isiklike asjade hulgas oli võltsimistunnustega pass. Samuti oli ta ebaseaduslikult ületanud nii Schengeni välispiiri kui ka sisepiiri. Need asjaolud näitasid, et puudutatud isikul oli varasem kogemus Euroopa riikide vahel ebaseaduslikult liikumisel ning valmisolek oma eesmärgi saavutamiseks ametivõimude eest varjuda. Asjaolude kogum ei viidanud seega üksnes puudutatud isiku soovile liikuda Eestist edasi, vaid andis alust arvata, et ta võib ka rahvusvahelise kaitse menetluse ajal Eestist lahkuda ja muutuda PPA-le kättesaamatuks.
21.Puudutatud isik peeti 27.07.2026 kell 17.20 VSS § 23 lg 2 p-de 1–3 alusel kinni, kuna tal puudus alus viibida Eestis ja Schengeni alal. Alles pärast seda, kui puudutatud isik 28.07.2026 kell 09:55 väljendas soovi esitada rahvusvahelise kaitse taotlus, muutus tema kinnipidamise alus ning puudutatud isik peeti kinni VRKS § 65 lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel. Sellest võib järeldada, et PPA lähtus kinnipidamise alust määrates VRKS § 65 lg 2 p-st 5 ning leidis, et väljasõidukohustuse menetluses kinni peetud puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes väljasõidukohustuse edasilükkamiseks või täideviimise takistamiseks. VRKS § 65 lg 2 p 5 näeb sellise olukorra sõnaselgelt ette kinnipidamise alusena.
22.Eeltoodut kogumis arvestades oli PPA-l ja halduskohtul 29.07.2026 seisuga alust arvata, et X-i hoiakutest ja käitumisest nähtus kavatsus Eestist lahkuda ning oma edasise liikumisega raskendada tema suhtes läbiviidavat menetlust. Eelkõige puudutatud isiku soov liikuda Eestist edasi, olemasolev broneering Soome sõitvale laevale, isikut tõendava dokumendi puudumine, Lätis välispiiri ebaseadusliku ületamise asjaolud ning võltsimistunnustega passi olemasolu isiklike asjade hulgas viitasid sellele, et puudutatud isik ei pruugi jääda Eesti ametivõimude käsutusse. Seega esinesid konkreetses asjas piisavad individuaalsed asjaolud, et pidada põhjendatuks põgenemise ohtu VSS § 6 8 p 6 tähenduses. VSS § 68 p 6 kohaldamisel ei ole nõutav üksnes sõnaselge keeldumine tulevikus tekkiva lahkumiskohustuse täitmisest, vaid arvesse võib võtta ka isiku käitumist ja asjaolusid, millest nähtub, et lahkumiskohustuse täitmine võib olla ohus.
23.Eeltoodust tulenevalt ei ole VSS § 68 p-s 11 sätestatud asjaolu esinemine siinses asjas tuvastatud. See ei välista siiski põgenemisohu esinemist, kuna põgenemisohu tuvastamiseks ei pea olema täidetud mitu VSS §-s 68 sätestatud kriteeriumi. Piisab ühe seaduses sätestatud põgenemisohu aluse esinemisest, kui selle kohaldamise eeldused on konkreetsel juhul täidetud ja põgenemisoht on isiku ja juhtumi asjaolusid arvestades sisuliselt põhjendatud. Selline lähenemine tuleneb ka kohtupraktikast, mille kohaselt võib põgenemisohu tuvastamiseks piisata ühe VSS §-s 68 sätestatud aluse esinemisest ning seadus ei nõua mitme kriteeriumi samaaegset täidetust. Samuti on Euroopa Kohus rõhutanud, et kinnipidamine peab tuginema vähemalt ühele riigisiseses õiguses selgelt määratletud konkreetsele kinnipidamise alusele (EKo C-241/21, I. L. vs. Politsei- ja Piirivalveamet, 06.10.2022). Seega piisab siinses asjas põgenemisohu sisustamiseks VSS § 68 p-s 6 sätestatud aluse esinemisest. Seetõttu oli PPA-l ja Halduskohtul alust asuda seisukohale, et X-i puhul esineb VSS § 6 8 p 6 tähenduses põgenemise oht. Seejuures ei põhine põgenemisohu järeldus üksnes asjaolul, et puudutatud isik soovis liikuda edasi teise Euroopa Liidu liikmesriiki, vaid eespool nimetatud asjaolude kogumil, mis iseloomustab konkreetselt tema senist käitumist ja annab alust pidada tema 8(10)
3-26-2300 edasist kättesaadavust ebakindlaks. Põgenemisohu olemasolu tuleb seetõttu lugeda piisavalt individualiseeritult põhjendatuks.
24.Põgenemisohu olemasolust ei tulene siiski automaatselt kinnipidamise vajalikkus. VRKS § 65 lg 1 kohaselt tuleb hinnata, kas eesmärki oleks olnud võimalik saavutada vähem koormava meetmega. VRKS § 65 lg 1 kohaselt tuleb hinnata, kas eesmärki on võimalik saavutada liikumisvabaduse piiramise või VRKS §-s 67 sätestatud alternatiivsete meetmetega. Asjas nr 3-26-2302 leidis Tallinna Ringkonnakohus, et alternatiivse meetme tõhususe hindamisel tuleb arvestada muu hulgas isiku saabumise viisi, sidemete puudumist Eestis ning tema kavatsust liikuda edasi teise riiki. Kui need asjaolud koos varasema käitumisega näitavad, et isik ei pruugi talle pandud kohustusi järgida, võib põhjendatult järeldada, et üksnes registreerimiskohustus või määratud elukohas viibimise kohustus ei taga tema kättesaadavust. Sama järeldus on põhjendatud ka X-i puhul. Tal puudusid Eestis püsivad sidemed, ta saabus Eestisse ebaseadusliku rändeteekonna kaudu ning tema senine käitumine näitas valmisolekut liikuda Euroopa piires väljaspool ametlikku menetlust. Seetõttu ei olnud 29.07.2026 seisuga piisavalt alust eeldada, et üksnes määratud elukohta jäämise või regulaarse registreerimise kohustus tagaks tema tegeliku kättesaadavuse. Ringkonnakohus nõustub seega halduskohtuga, et kinnipidamine oli põgenemisohu tõttu põhimõtteliselt vajalik ning vähem koormavad meetmed ei taganud sama eesmärki piisavalt tõhusalt.
25.Seega oli X-i kinnipidamine 29.07.2026 seisuga põhimõtteliselt vajalik. Küll aga tuleb sellest eristada küsimust, kui pikaks ajaks oli kinnipidamine vajalik. VRKS § 66 lg-s 2 sätestatud neljakuuline tähtaeg on maksimaalne tähtaeg ning kohus peab selle määramisel põhjendama, miks just sellise pikkusega kinnipidamine on konkreetses asjas vajalik. Kinnipidamise kestust ei saa põhjendada üksnes kinnipidamise aluse olemasoluga. Tallinna Halduskohus on 06.08.2026 määruses põhjendanud X-i kinnipidamist eelkõige tema isikusamasuse kontrollimise, rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamise ja põgenemisohu kaudu. Need asjaolud põhjendavad kinnipidamist kui meedet, kuid määrusest ei nähtu piisavalt, milliseid konkreetseid menetlustoiminguid oli vaja teha nelja kuu jooksul ning miks ei olnud võimalik kinnipidamise vajadust lühema aja möödudes uuesti hinnata. Asjas nr 3-26-2302 rõhutas ringkonnakohus samuti, et maksimaalset kinnipidamistähtaega ei saa kohaldada automaatselt ning kinnipidamise kestus peab olema seotud konkreetse menetlusliku vajadusega. Samuti ei tähenda rahvusvahelise kaitse menetlusele ette nähtud menetlustähtajad iseenesest seda, et sama ajavahemiku jooksul on põhjendatud taotleja kinnipidamine. Kinnipidamise vajalikkust tuleb hinnata eraldi ning jätkuv kinnipidamine peab igal ajahetkel olema seotud tegeliku kinnipidamise aluse ja selle saavutamiseks vajalike toimingutega. Direktiivi (EL) 2024/1346 artikli 11 kohaselt tuleb kinnipidamist kohaldada võimalikult lühikest aega ja üksnes seni, kuni selle põhjused on olemas.
26.Käesolevas asjas muutus X-i õiguslik olukord pärast 29.07.2026 oluliselt. PPA saatis 11.08.2026 Lätile tagasivõtmise taotluse. Läti registreeris taotluse 17.08.2026 ja kinnitas X-i kuulumise tagasivõtmise kohustuse alla. 27.08.2026 tegi PPA otsuse X-i rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse lõpetamise ja tema Lätile üleandmise kohta. Seejärel esitas PPA uue kinnipidamistaotluse ning Tallinna Halduskohus andis 28.08.2026 uue kinnipidamisloa kuni 21.09.2026. Uue kinnipidamise õiguslik alus erineb 29.07.2026 määruse alusest. Uus kinnipidamine toimub VRKS § 65 lg 2 p 7 alusel üleandmise tagamiseks määruse (EL) 2024/1351 artikli 44 tähenduses. Selle artikli lg 2 kohaselt võib isiku üleandmise tagamiseks kinni pidada põgenemisohu või avaliku korra või riigi julgeoleku kaitsmise vajaduse korral, lähtudes isiku olukorra individuaalsest hindamisest, üksnes juhul, kui kinnipidamine on proportsionaalne ja vähem koormavaid alternatiivseid meetmeid ei ole võimalik tõhusalt 9(10)
3-26-2300 kohaldada. Artikli 44 lg 3 kohaselt peab kinnipidamine olema võimalikult lühike ja kestma üksnes seni, kuni üleandmiseks vajalike haldustoimingute tegemine nõuab seda nõuetekohase hoolsuse korral. Uue kinnipidamise puhul on oluline ka määruse (EL) 2024/1351 artikkel 45. Kui isik on artikli 44 alusel kinni peetud, tuleb üleandmine korraldada esimesel praktiliselt võimalikul ajal ja hiljemalt viie nädala jooksul tagasivõtmise teate kinnitamisest. Kui üleandmist selle tähtaja jooksul ei toimu, ei tohi isikut enam selle alusel kinni pidada. Kuna Läti kinnitas tagasivõtmise 17.08.2026, on viienädalase tähtaja viimane päev 21.09.2026. See on ka põhjus, miks 28.08.2026 uue määrusega määratud kinnipidamise lõpptähtaeg on 21.09.2026. Alates 28.08.2026 puudutatud isiku kinnipidamise aluseks on edaspidi VRKS § 65 lg 2 p 7 ja teda peetakse KPK-s kinni uue halduskohtu loa alusel. Seega on vaidlustatud luba nüüdseks ammendunud, kuid uus kinnipidamise alus ei mõjuta iseenesest 29.07.2026 määruse õiguspärasuse hindamist.
27.Ringkonnakohus leiab, et 29.07.2026 seisuga oli X-i suhtes olemas tegelik põgenemisoht ning kinnipidamine oli põhimõtteliselt vajalik. PPA-l oli põhjendatud alus arvata, et üksnes vähem koormavate meetmete kasutamine ei taga X-i kättesaadavust rahvusvahelise kaitse menetluses. Samas ei ole halduskohus piisavalt põhjendanud, miks oli vajalik lubada X-i kinnipidamist kuni 29.11.2026. Kinnipidamise aluse olemasolu ei anna alust lubada automaatselt maksimaalset neljakuulist kinnipidamist. Kuna kinnipidamine on erandlik vabaduspõhiõiguse riive, peab kohus põhjendama ka selle kestust ning näitama, milline konkreetne menetlusvajadus õigustab isiku kinnipidamist kogu lubatud perioodil. Seega tuleb käesolevas asjas eristada kinnipidamise aluse olemasolu ja kinnipidamise kestuse põhjendatust. Esimese osas on halduskohus jõudnud õigele järeldusele, kuid teise osas ei ole määruse põhjendused piisavad.
28.Kõike eeltoodut kogumis arvestades leiab ringkonnakohus, et Tallinna Halduskohtu 29.07.2026 määruse tegemise ajal esinesid X-i kinnipidamise materiaalõiguslikud eeldused ja kinnipidamine kui selline oli põhjendatud. Samas ei olnud põhjendatud kinnipidamise lubamine automaatselt kogu VRKS § 66 lg-s 2 sätestatud maksimaalseks neljakuuliseks tähtajaks.
29.Halduskohus tegi määruse 29.07.2026 (resolutsioonmäärus) ning täiendas seda kirjeldava ja põhjendava osaga 06.08.2026. Samas on viimatinimetatud lahendi tegemisel ekslikult märgitud, et PPA 28.07.2026 taotlus on justkui lahendatud halduskohtu 06.08.2026 määrusega. Ühes haldusasjas ei saa teha kahte lõpplahendit. Ka praegusel juhul on asjas tehtud üks määrus – 29.07.2026 määrus, mida 06.08.2026 on lihtsalt täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga.
30.Jõustunud kohtulahend tuleb HKMS § 175 lg 3 ja § 265 lg 4 alusel avaldada arvutivõrgus selliselt, et puudutatud isiku nimi on varjatud. See on piisav puudutatud isiku identifitseerimise vältimiseks, tagades samal ajal menetluse avalikkuse piisavas ulatuses ja võimaluse tutvuda kohtupraktikaga. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.