Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

Asjaolud M-AE esitas 02.04.2014 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur Priit Petteri 24.03.2014 otsuse peale täiteasjas nr 023/2014/114, paludes nimetatud otsuse tühistada osas, millega kohtutäitur jättis täitemenetluse lõpetamata, või alternatiivselt osas, millega kohtutäitur jättis avaldaja kinnisasjale käsutamise keelumärke, tühistamata kinnisasja arestimise akti ja enampakkumise väljakuulutamise. Menetluskulud palus avaldaja jätta kohtutäituri kanda. Täiteasja nr 023/2014/114 algatas kohtutäitur Priit Petter avaldaja suhtes Swedbank AS 06.02.2014 täitmisavalduse ning täitedokumendiks oleva Tallinna notar Liia Aigro 10.04.2007 poolt tõestatud kinnistu müügilepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu ning Tallinna notar Gunnar Savisaare poolt 07.12.2011 tõestatud hüpoteegiga tagatud nõuete muutmise kokkuleppe alusel. Nõude sisuks on hüpoteegi realiseerimine ning vara sundmüügist saadavatest vahenditest laenuvõlgnevuse summas 129 301,78 eurot kustutamine. Avalduses märgitu kohaselt esitas avaldaja 03.03.2014 kohtutäiturile kaebuse, vaidlustades täitemenetluse alustamise vastavate eelduste puudumise tõttu, menetlusdokumentide mittenõuetekohase kättetoimetamise ning arestitud kinnisasjale määratud hinna. 24.03.2014 otsusega kohtutäitur avaldaja kaebust ei rahuldanud, jättes põhjendamatult rahuldamata avaldaja taotluse täitemenetluse lõpetamiseks TMS § 48 lg 1 p 7 alusel. Kohtutäitur alustas täitemenetluse TMS § 2 lg 1 p 19 alusel, mille kohaselt on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Avaldaja sai kinnisasja omanikuks alles 27.11.2012, mistõttu ta ei ole täitmisele esitatud täitedokumentides tehingu pooleks ega ole seal nimeliselt märgitud. Võlgniku kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku kohustust alluda kohesele sundtäitmisele saab tõendada kinnistusraamatu väljavõttega. Sellist dokumenti avaldaja kohtutäiturile ei esitanud. Kohtutäitur rikkus kohustust kontrollida kinnistusregistri väljavõtte esitamise kohustust. Kohtutäitur rikkus täitemenetluse alustamisel ka TMS § 23 lg 41, kuna sissenõudja ei esitanud võlgnevuse alust ja detailset arvestust. Nõuetekohaseks ei saa pidada täitmisavalduses sisalduvat rahalise nõude sisus märgitut, kuna sellest ei nähtu nõutavate summade, eriti kõrvalnõuete, sissenõutavaks muutumise aeg. Avaldaja kui võlgniku õigusi rikub võlgnevuse aluse ja detailse arvestuse ning laenulepingu lahutamatuks lisaks olevate tüüptingimuste esitamata jätmine (vt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-2-1-64-12, p 22; 3-2-1-8-10, p 11, 12; 3-2-1-153-10, p 13, 25; 32-1-60-11, p 17). Tagamata on avaldaja võimalus esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida isiklik võlgnik. Nõude sissenõutavaks muutumine on kohtutäiturile tõendamata, kuna sissenõudja ei esitanud dokumenti, millega oleks tõendatud laenulepingu ülesütlemine 30.12.2013, nagu on viidatud täitmisavalduses. Samuti ei tõendanud sissenõudja, et ülesütlemisavaldus on kättetoimetatud (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-138-13, p 14 ja 15). Kohtutäitur jättis avaldajale ka menetlusdokumendid nõuetekohaselt kätte toimetamata. Kohtutäitur on vaidlustatud otsuses märkinud, et saatis võlgnikule täitmisteate 07.02.2014 tähitud postiga, mis tagastati hoiutähtaja möödumisel. Väidetavalt toimetas kohtutäitur paralleelselt täitedokumendid kätte 10.02., 13.02. ja 18.02.2014. Taoline toimimine on kohtutäituri poolt kummaline, sest ei ole loogiline ega usutav, et kohtutäitur, ostes kättetoimetamise teenust Eesti Postilt, asub samal ajal ise dokumente kätte toimetama. Täitetoimikus olev tühi blankett, millele kohtutäitur on kirjutanud ühel ja samal ajal väidetavad kuupäevad ja kellaajad dokumentide kättetoimetamise üritamise kohta, ei tõenda TsMS §-s 326 sätestatud korra järgimist. Usutav ei ole kohtutäituri väide, et 07.02.2014 saadetis sisaldas ka arestimise teadet. TMS § 24 sätestab,

milliseid dokumente võlgnikule koos täitmisteatega edastatakse, ning kohtutäituril puudus teave, millal õnnestub võlgnikule dokumendid kätte toimetada ja algab vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS § 55 p 2). Avaldaja elukohas on valvekaamerad, mille kontrollimisel selgus, et kohtutäitur ei ole märgitud aegadel avaldaja elukohas viibinud. Avaldaja sai tema suhtes alustatud täitemenetlusest teada alles 26.02.2014, mil kohtutäitur talle helistas. Täitmisteade anti võlgnikule allkirja vastu üle 27.02.2014 kohtutäituri büroos. Kohtutäitur palus Harju Maakohtu kinnistusosakonda 07.02.2014 kanda avaldaja kinnisasjale käsutamise keelumärge. Kanne tehti 20.02.2014. Keelumärge ja kinnisasja arestimise akt on tühised. Kohtutäitur esitas alusetult avalduse käsutamise keelumärke kandmiseks kinnistusraamatusse, kuna kohtutäitur ei põhjendanud vajadust keelumärke sissekandmiseks enne arestimisakti koostamist (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-14-10, p 12, 14). Kuna usutavalt ei ole tõendatud täitmisteate avaldajale kättetoimetamine postkasti panekuga 18.02.2014, tuleks lugeda täitemenetlus alanuks (TMS § 24 lg 2) alates 27.02.2014 täitmisteate avaldajale allkirja vastu üleandmisega. Nimetatud kuupäevast alates oli võlgnikul õigus täita nõue vabatahtlikult 10 päeva jooksul. Olles sellest teadlik jätkas kohtutäitur põhjendamatult täitetoimingutega. Kohtutäitur rikkus TMS § 55 p 4, jättes võlgniku teavitamata vara arestimisest, mistõttu on arestimine tühine. Väidetavalt koostas kohtutäitur arestimisakti 21.02.2014, kuid kuna võlgnik keeldus seda 27.02.2014 vastu võtmast, avaldas kohtutäitur 28.02.2014 teate arestimise kohta Ametlikes Teadaannetes. Kohtutäitur avaldas Ametlikes Teadaannetes enampakkumise kuulutuse 05.03.2014. Sel ajal ei olnud arestimise akt veel jõustunud, kuna sellele sai TMS § 217 lg 1 sätestatud korras esitada kaebuse (isegi kui lugeda, et avaldaja sai kinnisasja arestimisest teada 27.02.2014). TMS § 80 lg 2 järgi ei või kohtutäitur enampakkumist korraldada enne 10 päeva möödumist vara arestimisest, kui sissenõudja ja võlgnik ei lepi kokku varasemas ajas. Avaldaja esitas kinnisasja arestimisaktile 03.03.2014 kaebuse, sh vaidlustas määratud hinna. Kohtutäitur jättis täitmata TMS § 74 lg-st 8 tuleneva kohustuse pöörduda kohtu poole ekspertiisi määramiseks. Kohtutäitur jätkab kinnisasja müümist elektroonilisel enampakkumisel. Kohtutäituri seisukoht, et ta esitab ekspertiisi määramise taotluse kohtule alles pärast otsuse jõustumist, rikub oluliselt avaldaja kui võlgniku õigusi, sest vaidlustatud olukorras sundrealiseeritakse võlgnikule kuuluvat kinnisvara. Väär on puudutatud isikute seisukoht, et avaldaja esitas kohtutäiturile kaebuse üksnes lojaalsuskohustuse rikkumise kohta. Väide ei vasta võlgniku kaebuse sisule ega kaebuse arutelul koostatud protokollile, milles on fikseeritud võlgniku täpsustatud argumendid. Võlgnik vaidlustab kohtutäituri toimingud lähtudes kohtutäituri enda poolt otsuses antud põhjendustele. Tuginedes kohtutäituri 24.03.2014 otsusele on võlgnik oma kaebuses kohtule esitanud põhistatud vastuväited kohtutäituri tegevusele täitemenetluse alustamise ja läbiviimise seaduslikkuse osas. Puudutatud isikute seisukohad Kohtutäitur palus kaebusele esitatud vastuses kaebust mitte menetleda või jätta see rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Kaebus on emotsionaalne ja sisu valikuliselt ebaõigete andmetega. Avaldaja ei esitanud kohtule esitatud taotluste osas eelnevalt kaebust kohtutäiturile

(TMS § 218 lg 1), mistõttu kohus on kaebuse ebaõigesti menetlusse võtnud. TMS § 217 kohaselt esitas avaldaja kohtutäiturile kaebuse vaid lojaalsuskohustuse rikkumise kohta. Kuivõrd täitmisteade esitati võlgnikule 18.02.2014, siis aegus kaebuse esitamise tähtaeg täitemenetluse algatamisele ja täitmisteate esitamisele 28.02.2014. Avaldaja kohtutäiturilt dokumente vastu ei võta. Postiga dokumentide kättetoimetamise kõrval ei keela seadus dokumentide kättetoimetamiseks muude võimaluste kasutamist. Eesti Posti kodulehel on võimalik teha dokumentide kättetoimetamise kontrolli ning kui on näha, et võlgnik ei ole posti vastu võtmas käinud, siis ongi ainsaks võimaluseks toimetada dokumendid kätte isiklikult. Postiga saadetud dokumente avaldaja vastu ei võtnud, need tagastati. Täitedokumendid pandi võlgniku postkasti 18.02.2014 seaduse nõudeid täites. Võlgnik on korduvalt käinud kohtutäituri büroos ja kätte saanud kõik dokumendid. Keelumärke seadmise vajalikkust TMS § 145 lg 4 alusel on kohtutäituri otsuses põhjendatud – viivitamine võib seada ohtu sissenõudja nõude rahuldamise, millisele ohule sissenõudja täitmisavalduses viitas. Kaebuse väited on vastuolulised, nt et kohtutäitur polevat arestimisakti koostanud ja avaldaja nagu poleks akti saanud, samas kaebab avaldaja arestimise hinna peale. Vaidlusaluses täiteasjas kohtutäitur vara ei müü esimese enampakkumise nurjumise tõttu, võlgniku vara müümisega tegeleb kohtutäitur Risto Sepp teises täitemenetluses (027/2014/131). Risto Sepa menetluses olevas täiteasjas on täitemenetlus algatatud, kinnisasja arestimise akt ja kõik muud dokumendid koostatud ühel päeval, s.o 21.02.2014, ning võlgnik ei kasuta võimalust seda vaidlustada. Võlgnik teeb teises täiteasjas kohtutäituriga koostööd vara kiireks realiseerimiseks. Kuivõrd I järjekoha hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmine on käesolevas asjas peatatud, kuid III järjekoha hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks toimub kinnisasja müük, siis ei ole olukord õiglane I järjekoha hüpoteegiga tagatud sissenõudja suhtes. Puudutatud isik II (sissenõudja) leidis kaebusele esitatud vastuses, et kaebus ei ole põhjendatud ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja kaebas 03.03.2014 kohtutäiturile vaid kohtutäituri taandamise osas, mistõttu tulenevalt TMS § 218 lg-st 1 saab avaldaja kohtule esitada kaebuse vaid otsuse peale kohtutäituri taandamata jätmise kohta. Kaebusest nähtuvalt taotleb avaldaja kohtutäituri otsuse tühistamist uutel alustel. Avaldaja on esitanud sisulisi vastuväiteid, mis kuuluvad lahendamisele sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korras (TMS § 221). Kohtutäituril puudub pädevus hinnata, kas nõue on muutunud sissenõutavaks (st, kas leping on nõuetekohaselt üles öeldud, kas nõudearvestus on korrektne jms). Avaldaja viide TMS § 18 lg-le 1 on asjakohatu tulenevalt sama seaduse § 23 lg-st

Maakohtu määrus Maakohus jättis 15.05.2014 määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja esitas 03.03.2014 kohtutäiturile kaebuse (lk 11-12), mis oli pealkirjastatud kui kaebus kohtutäituri tegevuse peale ning taotlus täitemenetluse lõpetamiseks. Kaebuse esimeses lõigus selgitab avaldaja kohtutäiturile TMS sätteid (§ 7 lg 1 p 1 ja § 8). Kaebuse teises lõigus heidab avaldaja kohtutäiturile ette, et kohtutäituri esimeseks toiminguks oli avaldajale helistamine, mille kaudu avaldaja sai täitemenetlusest, keelumärke seadmisest kinnistule teada; selgitab kohtutäiturile TMS § 10 lg 1 ja KTS § 6 lg 1 p 2. Avaldaja märgib kaebuses, et kohtutäitur ei ole talle ühtegi teatist ega muud dokumenti saatnud ega püüdnudki kätte toimetada. Kaebuse kolmandas lõigus märgib avaldaja, et läks teabe saamiseks kohtutäituri büroosse 27.02.2014 ning siis tutvustati talle esmakordselt koostatud dokumente tagantjärgi. Seejuures käsutamise keelumärge kanti sisse 20.02.2014, kuid kinnisasja arestimise akt koostati 21.02.2014 ja arestimise juurde avaldajat ei kutsutud. Avalduse viimases lõigus märgib avaldaja, et ülaltoodust nähtuvalt on tal põhjendatud kahtlus, et kohtutäitur on otse või kaudselt huvitatud sundtäitmisest, mistõttu ta peaks ennast taandama menetlusest (TMS § 9 lg 1 p 6). Kohtutäitur on rikkunud KTS § 2 lg 3. Kõik toimingud on ilmselgelt alusetud, kuna täitmisteadet ei ole avaldajale kätte toimetatud (TMS § 24 lg 2) ning TMS § 48 lg 1 p 7 kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse. Kaebusest ilmneb, et avaldaja ei ole kohtutäiturile selgeid nõudeid esitanud. Kohtutäitur ei pea ise nõuet tuletama ega pea ka lahendama kaebuse pealkirjas väljendatut. Kaebusel puudub resolutsioon ning kaebuse sisu ei sisalda ühtegi lauset, mis oleks formuleeritud nõudena. Kuna aga kohus lahendab TMS § 218 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebust ning kohtutäitur on avaldaja kaebuse kohta otsuse teinud, lahendab kohus avaldaja poolt kohtutäituri 24.03.2014 otsuse peale esitatud kaebuse. Kohtutäituri 24.03.2014 otsus (lk 48-53) sisaldab kohtutäituri seisukohti avaldaja väitele, et ta ei ole täitmisteadet kätte saanud. Kohtutäitur on kirjeldanud, milliseid toiminguid ta on teinud täitmisteate ja muude täitedokumentide avaldajale kätte toimetamiseks (tähitud saadetise saatmine, mis tagastati, postkasti panemine peale kahte proovimist dokumente kätte anda). Koos esindajaga käis avaldaja kohtutäituri büroos 27.02.2014, kohtutäitur selgitas, et avaldajale on täitmisteade kätte toimetatud 18.02.2014, selgitas avaldajale tema õigusi ja kohustusi täitemenetluses; võlgnik kinnitas oma elukohaks olevat XXXXXX XX-X ega vaidlustanud täitmisteate kättesaamist. Võlgnik soovis veelkord saada täitedokumentide koopiaid, kuid keeldus vastuvõttu allkirjastamast ning keeldus vastu võtmast kinnistusraamatusse sissekantud keelumärke tagamise järgselt kohtutäituri poolt 21.02.2014 koostatud kinnisasja arestimise akti. Avaldaja väitis, et soovib nõude vabatahtlikult täita, kuid ei soovinud vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamist. Vabatahtlikult avaldaja nõuet ei tasunud. Kuna täitmisteade toimetati võlgnikule kätte 18.02.2014, oli täitmisteatele ja täitemenetluse algatamisele kaebuse esitamise tähtajaks 28.02.2014. Võlgnik soovis arutelul vaidlustada kõik täitemenetluse toimingud kuni arestimisakti koostamiseni, sh täitedokumendi ehtsuse ja nõude sissenõutavuse kontrolli, keelumärke seadmise, kinnisasja arestimise ja hinna. Otsuses kohtutäitur selgitas, et täitedokumendi vaidlustamise korral on õigeks õiguskaitsevahendiks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine. Kohtutäitur selgitas avaldajale hinna vaidlustamise korda (avalduse esitamine kohtutäituri poolt kohtule, võlgniku kohustus kulud kanda ja need ette tasuda). Eeltoodust nähtuvalt ei käsitlenud kohtutäitur avaldaja kaebust vaid kaebusena kohtutäituri lojaalsuskohustuse rikkumise kohta esitatuna.

Asjaolu, et avaldaja sai kinnisasja omanikuks alles 27.11.2012 ei tähenda, et täitedokumendiks olev notariaalne dokument (TMS § 2 lg 1 p 19) ei saa olla täitedokumendiks avaldaja suhtes. Täitedokumendiks olevast notariaalsest dokumendist nr 5841 nähtub, et hüpoteegiga on tagatud kõik puudutatud isiku II nõuded, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja VR vahel sõlmitud laenulepingutest VR vastu (p 2.1). Lepingu esemeks oli XXXXXXXXX X Tabasalu alevikus, mille omanikuks lepingu sõlmimise ajal oli Credolin Kinnisvara OÜ. Notariaalse dokumendi nr 5841 p 124 sisaldab kinnistu igakordse omaniku kohustust alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Kinnistusregistri väljavõtte esitamise kohustust sissenõudjal ei olnud, kohtutäitur kontrollib andmeid avalikest registritest ise. Täitmisteate avaldajale kättetoimetamise kohta ilmneb täitetoimikust, et täitmisteate (lk 89) koostas kohtutäitur 07.02.2014, avaldaja aadressiks on märgitud XXXXXX XX-X, XXXXX XXXXXXX. Väljastusteatelt, mis kinnitab täitemenetluse dokumentide avaldajale kättetoimetamist, nähtub, et kättetoimetajaks on olnud kohtutäitur, dokumente on üritatud avaldajale kätte toimetada 10.02.2014 kl 20.05, 13.02.2014 kl 9.45 ja 18.02.2014 kl 12.55, viimasel korral jäeti dokumendid postkasti. See on täitmisteate avaldajale kättetoimetamise ajaks. Väljastusteade sisaldab märkust, et naabrite kinnitusel isik elab korteris. Seega olid täidetud TsMS § 326 sätestatud kättetoimetamise tingimused ning kohtutäitur võis jätta täitedokumendid avaldaja jaoks XXXXXX XX-X, Tallinn postkasti. Avaldaja väide, et tema arvates on kummaline, et kohtutäitur asus paralleelselt Eesti Postiga talle täitedokumente kätte toimetama, ei ole põhjendatud. On tavapärane, et kohtutäiturid toimetavad täitedokumente võlgnikele ise kätte. Selline õigus kohtutäiturile tuleneb otseselt seadusest (TMS § 10 lg 1, lg 2 teine lause, lg 21). Arvestades TMS § 10 lg-s 21 kohtutäiturile sätestatud kohustust teha kõik vajalikud toimingud talle kättetoimetamiseks antud menetlusdokumendi kättetoimetamiseks kahe kuu jooksul menetlusdokumendi saamisest arvates, on aktsepteeritav kohtutäituri poolt korraga erinevate kättetoimetamise viiside rakendamist. Asjaolu, et XXXXXX XX-X, Tallinn on avaldaja elukoht, ei ole avaldaja vaidlustanud; ta on märkinud, et tema elukohta olid paigaldatud valvekaamerad, millede kontrollimisel selgus, et kohtutäitur ei ole tema elukohas märgitud aegadel viibinud. Valvekaamerasse puutuv on avaldaja paljasõnaline väide. Isegi selle õigsuse korral ei saaks see põhjustada täitmisteate ja täitedokumentide avaldajale kättetoimetatuks mittelugemist, kuna sellele, miks valvekaamera kohtutäituri kohalkäimist ei näita, võib olla muid põhjusi kui see, et kohtutäitur kohal ei käinud. Avaldaja väide, et täitetoimikus on tühi blankett (väljastusteade), ei vasta tegelikkusele. Täitetoimikus on väljastusteade, millele on kantud kõik vajalikud andmed. Põhjendatud ei ole avaldaja väide, et sissenõudja avaldus ei sisalda võlgnevuse alust ja detailset arvestust. Sissenõudja poolt kohtutäiturile esitatud täimisavalduses (tlk 34-35, 85 pöördel-86) on nõude sisuks märgitud rahaline nõue, märgitud on nõude tulenemine laenulepingust, nõude suurus ja koosseis. Avaldaja viited Riigikohtu lahenditele asjades nr 3-2-1-64-12, 3-2-1-8-10, 3-2-1-153-10 ja 3-2-1-60-11 ei ole asjakohased, kuivõrd kahel juhul on tegemist sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagidega, ühel juhul kinnistusraamatu kandeavalduse menetlemisega (selles asjas viitab Riigikohus sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele) ning ühel juhul võlgnevuse väljamõistmise nõudega. Avaldaja on väitnud ka, et tõendamata on nõude sissenõutavaks muutumine ja viidanud sellega seoses Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-138-13. Tegemist on jällegi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses lahendatava väitega (viidatud lahendi p 14). Avaldaja poolt viidatud lahendi p 15 ei ole asjakohane, tegemist on Riigikohtu poolt avalik-õigusliku nõude osas esitatud täitedokumendi kohta esitatud seisukohaga. Arvestades, et kohtutäitur peab tegutsema täitemenetluse korraldamisel formaliseerituse printsiibist lähtudes, ei saa ta kontrollida

täitedokumendi sisu. Sissenõudja peab esitama kohtutäiturile sellised andmed, mis võimaldavad kohtutäituril hinnata, kas ja millises ulatuses on hüpoteegiga tagatud nõue muutunud sissenõutavaks. Sellised andmed sissenõudja (puudutatud isik II) kohtutäiturile ka esitas. Täitetoimikust nähtuvalt teatas kohtutäitur avaldajale kinnisasja arestimisest 07.02.2014, s.o samal päeval kui kohtutäitur koostas täitmisteate. Täitetoimingust (arestimisest) teatamise teatesse on märgitud, et kinnisasja arestimise akti koostamine toimub 21.02.2014, kinnisasjaga tutvumine toimub 26.03.2014 ja sundenampakkumine 03.04.3014. Avaldaja heidab kohtutäiturile ette, et kinnistusraamatusse kanti käsutamise keelumärge enne arestimistoimingu läbiviimist. Kinnisasja arestimise akti koostas kohtutäitur 21.02.2014 (lk 90 pöördel). TMS § 80 lg 2 kohaselt ei või kohtutäitur enampakkumist korraldada enne 10 päev möödumist arestimisest, kui sissenõudja ja võlgnik ei lepi kokku varasemas ajas. Arvestades, et arestimine toimus 21.02.2014 ja enampakkumine 03.04.2014, on kohtutäitur seadusega kehtestatud tähtaega järginud. Seadus ei seo 10 päevast tähtaega arestimise akti jõustumisega. TMS § 145 lg 4 võimaldas kohtutäituril kinnisasja arestimist ja/või keelumärke registrisse kandmist enne täitmisteate saatmist. Täitmisavalduses on puudutatud isik II palunud keelumärke registrisse kandmist enne täitmisteate avaldajale saatmist ning seda põhistanud. TMS § 148 lg 1 järgi loetakse arestimine kehtivaks alates sellest ajast, kui arestimisakt on võlgnikule kättetoimetatud, või ajast, kui kinnistusraamatusse kantakse keelumärge, kui see toimub enne akti võlgnikule kättetoimetamist. Kui avaldaja leiab, et kinnistusraamatu kanne seoses keelumärke sissekandmisega on vale, on see aluseks kinnistusraamatu kande vaidlustamiseks, mitte kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamiseks. Isegi kui on õige, et avaldajat arestimise juurde ei kutsutud, ei põhjusta see kohtutäituri otsuse tühistamist. Arestimise juures oli kaks manukat (TMS § 70 lg 1; § 137). Varale kohtutäituri poolt määratud hinnaga mittenõustumise korral näeb TMS ette eraldi vaidlustamise korra. Avaldaja poolt kohtutäiturile esitatud kaebus ei sisalda väidet, et kohtutäitur jättis kohtusse avalduse esitamata seoses sellega, et avaldaja vaidlustas kohtutäituri poolt kinnisasjale määratud hinna. Juhindudes TMS § 217 ja § 218 kohus nimetatud väite kohta seisukohta ei võta, sest selle esitas avaldaja esmakordselt kohtule esitatud avalduses (läbimata on kohustuslik kohtueelne vaidlustamise kord). TsMS § 172 tulenevalt jäävad menetluskulud võrdsetes osades avaldajate kanda.

Määruskaebus Avaldaja esitas 26.06.2014 määruskaebuse, paludes maakohtu 15.05.2014 määruse tühistada ja teha uus määrus, millega avaldus rahuldada ning jätta menetluskulud kohtutäituri kanda. Avaldaja on 03.03.2014 kohtutäiturile esitatud kaebuses märkinud, et täitemenetluse lõpetamise ja dokumentide tühistamise nõue on seotud kohtutäituri ebaseadusliku tegevusega täitemenetluse alustamisel ja täitetoimingute tegemisel. Seega on põhjendamatu maakohtu märkus, et võlgnik ei ole kohtutäituri tegevusele esitanud selgeid nõudeid. 03.03.2014 kaebuse sisu ja esitatud nõuded nähtuvad kaebusest, milles võlgnik taotleb täitemenetluse lõpetamist ja kõikide kohtutäituri poolt koostatud dokumentide tühistamist, ning 14.03.2014 kaebuse läbivaatamise aktist, milles on võlgniku nõuded märgitud järgnevalt: Võlgnik jääb oma kaebuse juurde ja kaebuses esitatud taotluste juurde. Võlgnik vaidlustab kõik toimingud, mis eelnesid

arestimise akti koostamisele, s.o täitemenetluse algatamise, dokumentide kättetoimetamise ja kinnisasja arestimise, sh kinnisasja hinna, samuti enampakkumise teate, kuna inimene sai teada täitemenetlusest telefonivestluses 26.02.2014 ja dokumentidega tutvuda 27.02.2014. Maakohus on vääralt asunud seisukohale, nagu kohtutäitur oleks saatnud täitmisteate võlgnikule väljastusteatega. Täitetoimikus olev väljastusteade on tühi blankett, millele kohtutäitur on oma käega kandnud ühel ja samal ajal 3 erinevat kuupäeva ja kellaaega, millal väidetavalt ta on võlgniku juures käinud. Kohtul ei olnud võimalik sellest dokumendist teha järeldust, et see tõendab, et täitur käis aadressil XXXXXX XX-X, kuna seda aadressi, kus kohtutäitur väidetavalt käis, sellest ei nähtu. Seega on kohus vääralt asunud seisukohale, et täitmisteade sisaldab kõiki vajalikke andmeid ja võlgnikule täitmisteate kättetoimetamine postkasti panekuga on selle alusel tõendatud. Kohtutäitur sai teada võlgniku tegeliku elukoha alles siis, kui võlgnik viibis tema juures 27.02.2014, mis annab kohtutäiturile võimaluse otsuses kinnitada võlgniku poolt öeldut. Kohtutäitur peab ise tõendama, et käis just sellel aadressil, mitte võlgnik ei pea esitama valvekaamera lindistusi. Võlgniku jaoks on see negatiivse asjaolu tõendamine. Mis puutub sellesse, et täitetoimikus pidavat olema kõikide andmetega väljastusteade, siis tegemist on ilmselgelt kohtutäituri poolsete juurdekirjutustega peale seda, kui ta sai teada, et võlgnik sellele kaebuses tugineb. Võlgnik on kohtule esitatud kaebusele lisanud täitetoimikus oleva väljastusteate, mille andis talle kohtutäitur 27.02.2014, kui võlgnik viibis kohtutäituri büroos. Pigem on kohus vaadanud Eesti Posti tähitud posti tagastamise teadet, mille kohtutäitur sai Eesti Postilt alles 28.02.2014 (nagu täitur oma otsuses ka märgib) seoses hoiutähtaja möödumisega. Seega ei olnud kohtutäiturile veel 21.02.2014 (kui koostati arestimise akt) teada, et võlgnik ei ole täitmisteadet kätte saanud. Väär on maakohtu seisukoht, et sissenõudja on esitanud kohtutäiturile kõik vajalikud dokumendid, millede alusel tuleb täituril kontrollida täitemenetluse alustamise eeldusi. Millised need dokumendid peavad olema ja mida sisaldama, on sätestatud täitemenetluse seadustikus. Asjakohatu oli kohtu põhjendus, et kaebuses märgitud Riigikohtu lahendid ei sisusta nende eelduste täitmisega seonduvaid täpsustusi, kuna lahendid on tehtud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses. Tähtsust ei oma mitte see, millises hagimenetluses lahendid tehti, vaid oluline on, millisele seisukohale on Riigikohus asunud õigusnormide sisustamisel ja tõlgendamisel ning andnud juhised, mis kuuluvad antud normide täitmisel järgmisele. Võlgnikule ei ole esitatud nõude detailset arvestust, lepingu tüüptingimusi, laenulepingu ülesütlemise avaldust ja dokumente, millest täiturile nähtuks nõude sissenõutavaks muutumise teatavaks tegemine laenusaajale. TMS § 23 lg 41 sätestab, et käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktides 19 ja 191 nimetatud täitedokumentide puhul tuleb vastavad dokumendid täitmisavaldusele lisada. Maakohus on määruses pelgalt märkinud, et sellised eelpoolt toodud kohustuslikud andmed on sissenõudja kohtutäiturile esitanud, kuid kohus on jätnud põhjendamata, millistele tõenditele tuginedes ta sellisele seisukohale jõudis ja kuidas on nende dokumentidega tõendatud seadusest tulenevate kohustuslike eelduste täitmine. Väär on ka maakohtu seisukoht, et kohtutäiturile ei ole vaja tõendada nõude sissenõutavaks muutumist ja ülesütlemise avalduse kättetoimetamist. Riigikohus on seda lahendi nr 3-2-1-13813 p-des 14 ja 15 piisavalt täpselt selgitanud. Samuti on Riigikohus mitmes lahendis rõhutanud, et notariaalse täitedokumendi korral (hüpoteegiga tagatud nõue) peab sissenõudja esitama kohtutäiturile sellised andmed, mis võimaldavad kohtutäituril hinnata, kas ja millises ulatuses on hüpoteegiga tagatud nõue muutunud sissenõutavaks. Sama lahendi p-s 15 on Riigikohus

analüüsinud kättetoimetamise nähtavaks tegemist kohtutäiturile, märkides, et sissenõudjal on kohustus edastada kohtutäiturile kättetoimetamist kontrollida võimaldavad andmed, nagu see tuleneb TMS § 23 lg-st 41 reguleeritud suurema õiguskindluse tagamise vajadusest. Maakohus ei ole andnud hinnangut asjaoludele, millest lähtuvalt asus kohtutäitur koostama arestimisakti enne täitmisteate kättetoimetamist ja/või enne vabatahtlikuks täitmiseks antud 10 päevase tähtaja möödumist. Täitemenetluses on täitetoimingute kehtivus seotud täitmisteate kättetoimetamise ajaga. Võlgnik on tõendanud, et ta sai täitmisteate kätte 27.02.2014. TMS § 55 p 2 sätestab üheselt, et arestimine on tühine, kui võlgnikule ei ole täitmisteadet kättetoimetatud. Seega ei saanud kohtutäitur koostada 21.02.2014 kehtivat arestimise akti. Maakohus ei ole põhjendanud, millele tuginedes ta asus seisukohale, et kohtutäituri poolt seatud käsutamise keelumärke seadmise vaidlustamisega on võlgnikul alus kinnistusraamatu kande vaidlustamiseks. Võlgnik vaidlustab kohtutäituri tegevuse aluseks olevad asjaolud, millest lähtudes kohtutäituril puudus õigus vastava avalduse esitamiseks ja seda tuleb vaidlustada TMS § 217 korras. Alates 27.02.2014 (täitmisteate kättetoimetamise päevast) oli võlgnikul õigus täita nõue vabatahtlikult 10 päeva jooksul. Olles sellest teadlik, jätkas kohtutäitur põhjendamatult täitetoimingutega, koostades 28.02.2014 teate võlgniku vara enampakkumisest ja avaldades 05.03.2014 vastava elektroonilise enampakkumise teate Ametlikes Teadaannetes. Vabatahtliku täitmise tähtaja mõte seisneb selles, et võlgnikul on antud aja jooksul võimalik vältida oma vara sundmüüki ja alles peale tähtaja möödumist on kohtutäitur õigustatud alustama sissenõude pööramist varale. Maakohus ei ole põhjendanud, millele tuginedes ei ole kohtutäituril kohustust teavitada võlgnikku täitetoimingu läbiviimisest. Võlgniku teavitamata jätmine täitetoimingu läbiviimisest, nagu selleks on vara arestimine, on oluline rikkumine TMS § 55 p 4 mõttes, mis sätestab, et arestimine on tühine ja sellest ei tulene õiguslikke tagajärgi arestimise kohta käivate menetlusnormide olulise rikkumise korral, eelkõige kui võlgnikku ei ole olulises osas teavitatud tema õigustest täitemenetluses ja see tõi kaasa võlgniku õiguste rikkumise. Arestimistoimingu läbiviimisel menetlusosaliste osalemine (loomulikult eeldusel, et nad on sellisest toimingust teadlikud) on täitemenetluse seisukohalt väga oluline toiming, kuna arestimisel määratakse võlgniku vara hind (TMS § 74), keelatakse võlgnikul vara käsutamine, kusjuures kinnisasjade arestimisel ulatub arest ka vallasasjadele (TMS § 54 lg 1), vara hoiule andmine ja sellega seonduv vastutus karistusseadustiku (KarS) § 308 kohaselt. Nende nõuete täitmiseks ei piisa sellest, et toimingu juurde kutsustakse manukad. Selliselt võiks asudagi seisukohale, et võlgniku osavõtt ei ole oluline, las pärast vaidlustab, kui soovib. Maakohus on vääralt leidnud, et kohtutäituril oli õigus enampakkumine välja kuulutada enne 10 päeva möödumist arestimisakti kättesaamisest. TMS § 75 lg 4 sätestab, et kui võlgnik ei viibinud arestimise juures, toimetatakse talle arestimisakt kätte. Sel juhul loetakse vara arestituks akti kättetoimetamisest alates. TMS § 24 lg 5, mis sätestab avalikult kättetoimetatava täitmisteate kättetoimetatuks lugemise, on analoogia korras kohaldatav ka arestimisakti kättetoimetamisele, ehk siis loetakse see kättetoimetatuks 10 päeva möödumisel Ametlikes Teadaannetes avaldamisest. Kuna arestimise aktile sai esitada alates teadasaamisest (kättetoimetamisest) 10 päeva jooksul kaebuse TMS § 217 lg 1 sätestatud korras, mida avaldaja ka tegi 03.03.2014, siis puudus kohtutäituril alus enampakkumise väljakuulutamiseks. TMS § 80 lg 2 sätestab, et kohtutäitur ei või enampakkumist korraldada enne kümne päeva möödumist asja arestimisest, kui sissenõudja ja võlgnik ei lepi kokku varasemas ajas. Seda sätet tuleb

tõlgendada koosmõjus TMS § 74 lõikega 5, mis seab arestimise kehtivuse sõltuvusse akti kättetoimetamisest võlgnikule. TMS § 80 lg 2 mõttest tuleneb, et enampakkumise korraldamine ei tähenda mitte enampakkumise enda läbiviimist, vaid korraldamine algab korraldamisest, st enampakkumise kuulutuse avaldamisega, mil kohtutäitur asub tegema toiminguid, mis on vajalikud enampakkumise läbiviimiseks. Avaldaja esitas 03.03.2014 kinnisasja arestimisaktile kaebuse (sh vaidlustades määratud hinna). Kohtutäitur jättis TMS § 74 lõikest 8 tuleneva kohustuse täitmata ning asus seaduse vastaselt otsuse resolutsioonis seisukohale, et avalduse eksperdi määramiseks esitab ta kohtule alles peale otsuse jõustumist. Selline kohtutäituri otsustus rikub oluliselt võlgniku õigusi, kuna täitetoimingute jätkamine (enampakkumise korraldamine ja läbiviimine) olukorras, kus täitemenetluse alustamine ja täitetoimingute teostamine on vaidlustatud ning ei ole selge, milline võib olla vara alghind enampakkumisel, ei välista võlgnikule kuuluva kinnisvara sundrealiseerimist. Vastus määruskaebusele Kohtutäitur palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Sissenõudja AS Swedbank palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda. Edasine menetluse käik Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada menetlusõigusnormi rikkumise tõttu. Kolleegium teeb uue määruse, millega tühistab kohtutäituri vaidlustatud otsuse osas, milles kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse rahuldamata ja täitemenetluse lõpetamata. Määruskaebuse esitaja väitel oli vaidlusaluse täitemenetluse algatamine kohtutäituri poolt seadusvastane muu hulgas seetõttu, et kohtutäitur ei kontrollinud täitmiseks esitatud nõude sissenõutavust. Maakohus asus vaidlustatud määruses seisukohale, et täitemenetluse formaliseerituse printsiibist tulenevalt ei saa kohtutäitur kontrollida täitedokumendi sisu ning et avaldaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-138-13 ei ole asjakohane, kuna nimetatud asjas oli tegemist sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlusega ja avalik-õigusliku nõude osas esitatud täitedokumendi kohta kujundatud seisukohaga. Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu. Riigikohus on nimetatud lahendi punktis 14 selgitanud, et notariaalse täitedokumendi korral (hüpoteegiga tagatud nõue) peab sissenõudja esitama kohtutäiturile sellised andmed, mis võimaldavad kohtutäituril hinnata, kas ja millises ulatuses on hüpoteegiga tagatud nõue muutunud sissenõutavaks ja sama lahendi punktis 18 asunud seisukohale, et kohtutäituril on kohustus kontrollida, kas talle oli esitatud dokument täitedokumendi kättetoimetamise kohta. Asjaolu, et viidatud asjas oli tegemist avalik-õigusliku nõude (väärteomenetluses määratud trahvi) sissenõudmisega, ei oma kolleegiumi arvates tähtsust, sest nõude sissenõutavuse kindlakstegemisel ei ole põhimõttelist vahet, mis liiki nõude täitmisega tegemist on. Õige on, et nõude sissenõutavus on iseenesest materiaalõiguslik küsimus, kuid see

ei tähenda, et kohtutäitur ei saaks ega peaks kontrollima täitmiseks esitatud nõude sissenõutavust. Näiteks ei saa kohtutäitur alustada täitemenetlust kohtuotsusest tuleneva nõude sissenõudmiseks ilma, et ta kontrolliks kohtuotsuse jõustumist, sest TMS § 2 lg 1 p 1 järgi on täitedokumendiks üldjuhul ainult jõustunud kohtuotsus. Käesoleval juhul on tegemist TMS § 2 lg 1 p 19 märgitud täitedokumendiga, mille täitmise üheks eelduseks on hüpoteegiga tagatud nõude sissenõutavus. Riigikohus on oma lahendi nr 32-1-60-11 punktis 17 rõhutanud, et hüpoteegi alusel saab täitemenetlust alustada üksnes sissenõutavaks muutunud nõude täitmiseks, st tagatud nõude võlgnik peab olema nõude rahuldamisega sattunud viivitusse. Käesolevas asjas on sissenõudja hüpoteegiga tagatud laenulepingu väidetavalt ennetähtaegselt üles öelnud põhjusel, et võlgnik ei tasunud laenumakseid kokkulepitud korras ja tähtaegadel. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 399 lg 1 järgi võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist punktides 1 ja 2 sätestatud juhtudel. Seega on käesolevas asjas täitemenetluse algatamise üheks eelduseks laenulepingu ülesütlemine, mille tagajärjel muutus laenunõue tervikuna sissenõutavaks. Nõude sissenõutavaks muutumine eeldab aga ülesütlemise enda kehtivust, sest TsÜS § 69 lg 1 järgi muutub ülesütlemise tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega lepingu teise poole poolt. Seega pidi kohtutäitur käesolevas asjas kontrollima, kas sissenõudja poolt laenulepingu ülesütlemise teade on võlgnikule kätte toimetatud. Selleks tuli sissenõudjal esitada kohtutäiturile muu hulgas ka dokument või muu tõend lepingu ülesütlemisteate kättetoimetamise/kättesaamise kohta. Asja materjalidest nähtuvalt sissenõudja eelnimetatud dokumenti täitmisavaldusele lisanud ei ole ja seetõttu oleks kohtutäitur pidanud andma sissenõudjale analoogia alusel TsMS § 3401 lgga 1 täitmisavalduses oleva puuduse kõrvaldamise tähtaja (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-13813, p 17). Juhul, kui sissenõudja vastavat dokumenti kohtutäiturile ei esita või nõude sissenõutavust muul viisil kahtlusteta ei tõenda, peab kohtutäitur alustatud täitemenetluse TMS § 48 p 7 alusel lõpetama (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-60-11, p 17). Eeltoodust järelduvalt kolleegium leiab, et ühes maakohtu määruse tühistamisega tuleb tühistada ühtlasi ka kohtutäituri otsus ja kohustada kohtutäiturit avaldaja kaebust uuesti läbi vaatama. Kuivõrd kolleegium rahuldab määruskaebuse, jäävad menetluskulud kohtutäituri kanda. Määruskaebuse ülejäänud väidete kohta märgib kolleegium järgmist. Määruskaebuse esitaja põhiväite kohaselt ei ole kohtutäitur enne vara suhtes käsutamise keelumärke tegemist 20.02.2014 ja arestimisakti koostamist 21.02.2014 talle kätte toimetanud täitmisteadet. Määruskaebuse esitaja väitel sai ta täitmisteate kätte kohtutäituri büroos 27.02.2014. Kolleegium leiab, et väide ei ole põhjendatud. TMS § 10 lg 2 esimese lause järgi kohaldatakse dokumentide kättetoimetamisele tsiviilkohtumenetluses menetlusdokumentide kättetoimetamise kohta sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi esimese lõike teise lause järgi võib dokumendi kätte toimetada ka kohtutäitur ise. Täitetoimikus on kohtutäituri poolt koostatud täitedokumentide kättetoimetamist tõendav teatis, millest nähtub, et dokumendid on võlgnikule kätte toimetatud 18.02.2014 TsMS § 326 sätestatud korras postkasti panekuga. Kättetoimetamisteatise järgi on kohtutäitur püüdnud võlgnikule tema elukohas dokumendid üle anda kolmel korral erinevatel kellaaegadel ja vähemalt kolmepäevase vahega, mis vastab TsMS § 326 lg 1 ja 2 sätestatud postkasti panekuga kättetoimetamise nõuetele. Seega on kohtutäitur omalt poolt tõendanud täitmisteate

kättetoimetamist. Põhjendatud ei ole avaldaja väide, et kohtutäitur sai võlgniku tegeliku elukoha, s.o XXXXXX XX-X, Tallinn, teada alles siis, kui võlgnik viibis 27.02.2014 kohtutäituri büroos. Nähtuvalt täitetoimiku materjalidest on kohtutäitur juba 07.02.2014 täitmisteate koostamisel märkinud võlgniku elukohaks sama aadressi ehk XXXXXX XX-X, Tallinn (tl 38). Määruskaebuse esitaja väitel ei nähtu tema elukohas asuvate valvekaamerate salvestustest, et kohtutäitur oleks kättetoimetamisteates märgitud kuupäevadel ja kellaaegadel olnud võlgniku elukohas. Kolleegium leiab, et maakohus järeldas põhjendatult, et võlgnik ei ole oma vastuväidet tõendanud, kuna nimetatud salvestisi võlgnik kohtule ei esitanud. Määruskaebuse esitaja väide, et ta ei peagi neid esitama, ei ole antud asjaoludel põhjendatud, sest kohtutäitur tõendas kättetoimetamist kättetoimetamisteatisega ja seetõttu lasus võlgnikul kohustus tõendada vastupidist. Määrusekaebuse esitaja väited, et ei ole usutav, et kohtutäitur püüdis posti teel täitmisteate saatmisega paralleelselt täitmisteadet kätte toimetada ka ise, ei ole asjakohane, sest tegemist on puhtalt oletusliku arvamusega. Eeltoodust järelduvalt ei ole alust teha järeldust, et määruskaebuse esitaja kinnistu arestiti ja seati käsutamise keelumärge enne täitmisteate kättetoimetamist, s.o et kinnisasja arestimine oleks TMS § 55 p 2 alusel tühine. Määruskaebuse väide, et võlgniku teavitamata jätmine vara arestimisest on oluline rikkumine TMS § 55 p 4 mõttes, mis toob kaasa arestimise tühisuse, ei ole põhjendatud. TMS § 10 lg 1 järgi tuleb võlgnikule kätte toimetada vara arestimise akt. Täitemenetluse seadustik ei sätesta kohtutäituri kohustust ilmtingimata teavitada võlgnikku eelseisvast vara arestimisest. Nii TMS § 64 lg 2 kui ka § 145 lg 4 tuleneb, et arestimine on teatud tingimustel võimalik ka enne täitmisteate kättetoimetamist. Pärast täitmisteate kättetoimetamist ei ole kohtutäituril mingit takistust võlgniku vara arestimiseks ja ta ei pea arestimistoimingu toimumisest võlgnikule iseenesest ette teatama. Küll võib arestimistoimingust eelnev teatamine kohtutäituri jaoks omada eelkõige praktilist tähtsust ja seda eriti juhtudel, kui arestimise läbiviimiseks on vaja ligipääsu arestitavale varale. Määruskaebuse väide, et võlgniku juuresolek arestimise läbiviimisel on oluline, kuna arestimisel määratakse vara hind ja keelatakse võlgnikul vara käsutamine, ei anna alust järelduseks, et kohtutäitur on kohustatud võlgnikku eelnevalt teavitama eelseisvast arestimisest, sest TMS § 70 lg 1 võimaldab vara üleskirjutamist ka võlgniku osavõtuta kahe manuka või politseitöötaja juuresolekul. Võlgniku õigused arestitud vara hinna võimaliku ebaõigsuse vaidlustamiseks on tagatud TMS § 74 lg 7 alusel kaebuse esitamise võimalusega TMS § 217 sätestatud korras. Kolleegium märgib lisaks, et TMS § 55 p 4 alusel on arestimine tühine üksnes juhul, kui võlgniku õigustest teavitamata jätmine tõi endaga kaasa võlgniku õiguste rikkumise. Avaldaja ei ole näidanud, millise tema õiguse rikkumise tõi endaga kaasa asjaolu, et ta ei osalenud arestimisel või millise oma õiguse kahjustamist oleks avaldaja saanud vältida arestimise juures viibides. Määruskaebuse väide, et sissenõudja ei ole esitanud laenulepingus märgitud tüüptingimusi ja nõude detailset arvestust, ei ole põhjendatud. Sissenõudja täitmisavalduses on esitatud laenulepingust tuleneva nõude suurus, muu hulgas põhinõude suurus, viivise suurus põhinõudelt, intressivõlg, menetlustasu võlgnevuse suurus, kindlustuse võlgnevuse suurus, kõrvalnõuetelt arvestatud viivise suurus, märgitud on ka koguvõlgnevuse suurus seisuga 05.02.2014 ning lisanduva viivise protsent päevas. Lepingu tüüptingimuste mittelisamise osas leiab kolleegium, et see ei ole täitemenetluse läbiviimise seisukohast nõutav dokument, kuna tüüptingimused on põhinõude aluseks oleva ja kohtutäiturile esitatud laenulepingu lisaks ja ei oma nõude alusena iseseisvat tähendust. Võlgniku võimalikud laenulepingust tulenevad vastuväited on aga lahendatavad mitte kaebuse alusel kohtutäituri tegevuse peale vaid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses.

Määruskaebuse väide, et tulenevalt TMS § 145 lg 1 peab kinnistusraamatusse käsutamise keelumärke sissekandmisele eelnema arestimisakti koostamine, on formaalselt põhjendatud, kuid eelmärgitu võimalik rikkumine kohtutäituri poolt ei too kaasa keelumärke kustutamist kinnistusraamatust, kui keelumärke sissekandmise eeldused on jätkuvalt täidetud. Kuivõrd võlgnik ei ole vaidlusaluses täitemenetluses täidetavat nõuet rahuldanud, on võlgniku vara realiseerimiseks vaja läbi viia enampakkumine, mis eeldab eelnevalt vara arestimist, s.h kinnisasjale käsutamise keelumärke seadmist. Seega puudub alus käsutamise keelumärke kustutamiseks kinnistusraamatust. Määruskaebuse väide, et kohtutäitur on jätnud TMS § 74 lg 8 tuleneva kohustuse täitmata, ei ole põhjendatud. Kohtutäitur on teinud otsuse taotluse tegemiseks kohtule eksperdi määramiseks uue hindamise korraldamiseks. Juhul, kui avaldaja leiab, et kohtutäitur viivitab taotluse kohtule esitamisega, võib avaldaja kaevata kohtutäituri tegevusese peale TMS § 217 sätestatud korras. Kolleegium leiab, et ka ülejäänud määruskaebuse väited, v.a eelkäsitletud nõude sissenõutavuse kontrollimata jätmine, ei ole põhjendatud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.