Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik
Kohtuasi
Tatjana Iljuškina kaebus kohtutäitur Mati Roodese
2.septembri 2013. a ja 28. oktoobri 2013. a otsuste peale täiteasjas nr 007/2011/83331
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-42564
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tatjana Iljuškina määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Tatjana Iljuškina esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Puudutatud isik Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal, esindaja vandeadvokaat Kari-Paavo Koch Kohtutäitur Mati Roodes
Asja läbivaatamise kuupäev
22. september 2014, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-42564 muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.
Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Tatjana Iljuškina kanda.
1.12. septembril 2013 esitas Tatjana Iljuškina (avaldaja) Harju Maakohtule kaebuse Tallinna kohtutäitur Mati Roodese 2. septembri 2013. a otsuse peale täiteasjas nr 007/2011/83331. Avaldaja palus tühistada kohtutäituri otsuse, millega jäeti rahuldamata avaldaja kaebus tühistada vara arestimise 31. juulil 2013 koostatud akt, ning tühistada eelnimetatud akt. Samuti palus avaldaja tühistada kohtutäituri otsuse osas, millega kohtutäitur pöördus kohtu poole eksperdi määramiseks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 74 alusel, kuna avaldaja ei ole vastavasisulist taotlust esitanud. Eelviidatud täiteasi algatati avaldaja vastu 7. oktoobril 2011 sissenõudja Nordea Bank Finland Plc
(Eesti filiaali kaudu) täitmisavalduse alusel. Täitedokumendiks on notariaalne dokument ja sissenõude sisuks hüpoteegi realiseerimine, nõude suuruseks 308 570 eurot 90 senti. Kohtutäitur arestis 31. oktoobril 2011 avaldajale kuuluva kinnisasja (Saue vallas Kiia külas kaasomandina kuuluva kinnisasja osa) ning määras arestimisel asja hinnaks 300 000 eurot. 25. juulil 2013 vabastas kohtutäitur avaldaja kinnisasja arestist TMS § 77 lg 4 alusel, kuna asja ei õnnestunud mõistliku aja jooksul müüa. Samal päeval edastati avaldajale teade kinnisasja uuest arestimisest.
31.juulil 2013 koostas kohtutäitur uue kinnisasja arestimise akti, milles on kinnisasja hinnaks märgitud 60 000 eurot. Seega on avaldaja kinnisasja arestitud kaks korda. Avaldaja esitas 6. augustil 2013 kohtutäiturile kaebuse, milles palus 31. juuli 2013. a arestimisakt tühistada ja kustutada registrisse kantud keelumärge. Avaldaja põhjendas kaebust sellega, et kohtutäituri eesmärk oli avaldaja arvates alandada kinnistu hinda rohkem kui 70% võrra esimese enampakkumise alghinnast. Selline hinna alandamine on vastuolus TMS § 100 lg-s 5 sätestatud keeluga. Kinnisasja hinda on võimalik alandada üksnes 90 000 euroni. Hinna alandamine enam kui 70% on avaldajale otsese varalise kahju tekitamine. Kohtutäitur jättis 2. septembril 2013 avaldaja kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur leidis, et kuna avaldaja ei nõustunud kohtutäituri määratud arestimishinnaga, tuleb avaldajal esitada kohtule taotlus, et määrata kinnisasja hindamiseks ekspert. Avaldaja leidis 12. septembril 2013 maakohtule esitatud määruskaebuses, et väljakujunenud praktika kohaselt müüvad kohtutäiturid kinnistuid aastaid ja ei vabasta üldjuhul kinnistuid arestist. Arestist vabastamise tegelik eesmärk – arestitud kinnisasja hinna alandamine rohkem kui 70% esimese enampakkumise alghinnast – on ebaseaduslik. Viimase enampakkumise korraldas kohtutäitur alghinnaga 90 000 eurot, kuid uue arestimise käigus määras kohtutäitur vara hinnaks 60 000 eurot. Arvestades TMS § 100 lg-t 5, on uus arestimine vara varjatud allahindamine. Avaldaja ei ole esitanud kohtutäiturile taotlust määrata TMS § 74 kohaselt kinnisasjale ekspertiis, vaid taotluse tühistada kinnisasja arestimise akt.
2.Avaldaja esitas 29. oktoobril 2013 maakohtule kaebuse ka kohtutäituri 28. oktoobri 2013. a otsuse peale täiteasjas nr 007/2011/83331. Avaldaja palus tühistada kohtutäituri 28. oktoobri 2013. a otsus, millega jäeti rahuldamata avaldaja kaebus, milles avaldaja taotles tühistada enampakkumine, mille kohta on avaldatud teade 1. oktoobril 2013 „Ametlikes Teadaannetes", ning muuta enampakkumise alghinda ja korraldada enampakkumine alghinnaga 90 000 eurot. Samuti palus avaldaja rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus ning peatada täitemenetlus. Avaldaja esitas kohtutäiturile 7. oktoobril 2013 kaebuse enampakkumise tühistamiseks ja alghinna muutmiseks. Kohtutäitur jättis selle kaebuse 28. oktoobri 2013. a otsusega rahuldamata. Kohtutäituri
28.oktoobri 2013. a otsuse vaidlustamise avalduses märkis avaldaja, et kohtutäitur avaldas Ametlikes Teadaannetes 5. oktoobril 2013 kuulutuse avaldajale kuuluva kinnisasja enampakkumisel müümise kohta alghinnaga 60 000 eurot. Kinnisasja arestimisel 31. oktoobril 2011 määras kohtutäitur kinnistu turuhinnaks 300 000 eurot ning korraldas selle alghinnaga enampakkumise. Kohtutäitur korraldab enampakkumisel kinnistu müüki madalama hinnaga kui TMS § 100 lg 5 võimaldab. Vara uuesti arestimine on sisuliselt vara täiendav allahindamine. Kohtutäitur rikkus teadvalt TMS § 100 lg-t 5,
mis keelab vara alla hinnata rohkem kui 70% vara esimese enampakkumise alghinnast. Avaldaja palus maakohtul peatada täitemenetlus täiteasjas nr 007/2011/83331.
3.Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Kohtutäitur korraldas 13. detsembrist 2011 kuni 6. juunini 2013 vara müümiseks seitse enampakkumist ning hindas sellel ajal vara alla 70%. Vara müüa ei õnnestunud. Sissenõudja esitas 11. juulil 2013 avalduse vara arestist vabastamiseks, kuna kinnistu on alla hinnatud 70%, ning kinnistu uuesti arestimiseks. Sissenõudja teatas, et soovib uut kinnisasja arestimist hinnaga 60 000 eurot ja enampakkumise korraldamist. Kohtutäitur vabastas 25. juulil 2013 avaldajale kuuluva kinnisasja arestist ning teatas samal päeval menetlusosalistele kinnisasja uuest arestimisest ja palus esitada seisukohad arestimishinna kohta. 31. juulil 2013 arestis kohtutäitur kinnisasja osa alghinnaga 60 000 eurot. Vara uuesti arestimine ei kahjusta võlgnikku ebamõistlikult, arvestades sissenõudja õigust saada nõue rahuldatud hüpoteegieseme müügist. Täitemenetluse seadustiku regulatsioon ei keela arestitud vara uuesti arestimist. Kinnisasja tegelik turuhind selgub enampakkumise käigus. Kuna täitemenetluses rahuldatakse sissenõudja nõue hüpoteegieseme müügist, tuleb kaitsta sissenõudja õigusi, et vara säiliks.
4.Puudutatud isik vaidles kaebusele vastu. Täitemenetlust reguleerivad õigusaktid ei keela arestist vabastatud vara uuesti arestida. Hinnaga mittenõustumise korral on avaldajal õigus taotleda eksperdi määramist. Avaldaja oma õigust kasutada ei soovinud, millest tuleb järeldada, et ta oli arestimise hinnaga nõus. Täitemenetlus on algatatud hüpoteegi realiseerimiseks.
5.Harju Maakohus rahuldas 30. oktoobri 2013. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ning peatas täitemenetluse kuni kohtulahendi jõustumiseni.
6.Harju Maakohus liitis 4. novembri 2013. a määrusega avaldaja esitatud kaebused ühte menetlusse.
7.Harju Maakohus rahuldas 9. detsembri 2013. a määrusega avaldaja kaebuse kohtutäituri
2.septembri 2013 ja 28. oktoobri 2013 otsuste peale täiteasjas nr 007/2011/83331 ja jättis menetluskulud puudutatud isiku kanda. Vaidlusaluses täitemenetluses on täitedokumendiks notariaalne dokument (TMS § 2 lg 1 p 19). 27. juuni 2007. a müügilepingu p 4.1 järgi seadis avaldaja puudutatud isiku kasuks esimesele vabale järjekohale 5 875 000 krooni suuruse hüpoteegi igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Lepingu p 4.2 kohaselt tagab hüpoteek puudutatud isiku nõudeid avaldaja ja Mark Chagalli vastu, mis tulenevad nende vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Täitetoimikus olevatest laenulepingutest nähtuvalt andis puudutatud isik laenu avaldajale ja Mark Chagallile. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 352 lg 1 sätestab, et kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist kas sundenampakkumise või sundvalitsemise teel. Hüpoteegipidaja valis nõude sundtäitmiseks sundenampakkumise. Sundtäitmise korraldajaks on kohtutäitur, kes täitemenetluse algatamisel arestib kinnisasja (üleskirjutamine, käsutamise keelamine) (TMS § 142). Kinnisasja arestimise aktis peab olema muu hulgas märgitud kinnisasja hind (TMS § 143 p 4). 31. oktoobri 2011. a kinnisasja arestimise aktis on märgitud avaldajale kuuluva
kinnisasja osa hinnaks 300 000 eurot. Kuus enampakkumist on nurjunud ning kohtutäitur on alandanud kinnisasja hinda maksimaalselt lubatud ulatuses 90 000 euroni (TMS § 100 lg 5). Pärast seda vabastas kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel kinnisasja arestist ning arestis kinnisasja uuesti hinnaga 60 000 eurot. Avaldaja arvates ei oleks kohtutäitur tohtinud kinnisasja arestist vabastamise järel seda kohe uuesti arestida 60 000 eurose hinnaga. TMS § 77 lg 4 alusel oli kohtutäituril kohustus asi arestist vabastada, kuna selle müük mõistliku aja jooksul on ebaõnnestunud. TMS § 101 lg 1 kohaselt 3võib kohtutäitur sissenõudja või võlgniku avalduse alusel arestitud asjad müüa muul viisil kui suulisel või elektroonilisel enampakkumisel, kui enampakkumine on nurjunud või võib eeldada, et asja ei õnnestu enampakkumisel müüa või asja enampakkumisel eeldatavalt saadav tulem on oluliselt väiksem, võrreldes asja muul viisil müües saadava tulemiga. TMS § 101 lg 5 lubab asja müüa ka sissenõudjale. Juhul kui ostuhind on väiksem kui sissenõudja nõue või sellega võrdne, kohaldub TMS § 93 lg 4. Seega reguleerib täitemenetluse seadustik olukorda, kus enampakkumine, ka kordusenampakkumine, nurjub ning kohtutäituril puudus alus sissenõudja avalduse alusel teha ülalkirjeldatud toiminguid, mille tegemist täitemenetluse seadustik ette ei näe.
8.Puudutatud isik esitas määruskaebuse ringkonnakohtule.
9.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. aprilli 2014. a määrusega maakohtu määruse ja tegi uue määruse, millega jättis avaldaja kaebuse kohtutäituri vaidlustatud otsuste peale rahuldamata. Ringkonnakohus märkis esmalt, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse normi, kuna on jätnud selgelt põhjendamata, miks ta rahuldab avaldaja kaebuse kohtutäituri 28. oktoobri 2013 otsuse peale (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 465 lg 2 p 8). Samuti ei ole maakohus määruse resolutsioonis võtnud selget ja ühemõttelist seisukohta kohtutäituri otsuste kohta (TsMS § 442 lg 5). Resolutsioonis üksnes selle määramisest, et avaldaja kaebused rahuldatakse (määruse resolutsiooni p 1), ei piisa, kuna kohtumääruse resolutsioonis tuleb võtta selge seisukoht ka vaidlustatud kohtutäituri otsuste kohta, eriti juhul, kui need tuleks kohtu arvates tühistada. Ringkonnakohus leidis, et avaldaja kaebused kohtutäituri otsuste peale tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel. Vaidlusaluses täiteasjas on täitedokumendiks notariaalne kokkulepe ning nõude sisuks hüpoteegi realiseerimine. AÕS § 276 lg 1 järgi võib asja pandiga (pandiõigusega) koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole kohaselt täidetud. Hüpoteegi puhul on AÕS § 325 lg 1 järgi isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. AÕS § 352 lg 1 järgi, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Vaidluse asjaoludest nähtuvalt arestis kohtutäitur 31. oktoobril 2011 avaldaja kinnisasja ja määras
selle hinnaks 300 000 eurot. Vaatamata korduvatele enampakkumistele ja kinnisasja allahindamisele kuni 70% esimese enampakkumise alghinnast, ei õnnestunud kohtutäituril kinnisasja müüa. Kohtutäitur vabastas 25. juulil 2013 otsusega kinnisasja arestist ja arestis 31. juulil 2013 sama kinnisasja uuesti, määrates hinnaks 60 000 eurot. Avaldaja vaidlustab kohtutäituri tegevuse põhjendusega, et kohtutäituril ei olnud tulenevalt TMS § 100 lg-st 5 õigust kinnisasja hinna alandamise eesmärgil eeltoodud toiminguid teha ning alandada lõppastmes asja hinda üle 70% esimese enampakkumise alghinnast. Ringkonnakohus avaldaja seisukohaga ei nõustunud. Õige on see, et TMS § 100 lg 5 järgi ei või asja alla hinnata rohkem kui 70% esimese enampakkumise alghinnast. Kuigi seadus ei sätesta selget reeglit juhuks, kui asja ei õnnestu müüa isegi 70% allahinnatuna, asus ringkonnakohus seisukohale, et TMS § 100 lg-s 5 sätestatud allahindluse piirmäär saab kehtida üksnes asja enampakkumisel n-ö sama arestimisakti alusel, kuna TMS § 74 lg 1 järgi asi hinnatakse arestimisel ja asja hind märgitakse arestimisakti ning TMS § 82 lg 1 järgi on enampakkumisel asja alghind hindamise tulemusena saadud ja arestimisakti märgitud hind. Seega on kohtutäitur asja allahindamisel TMS § 100 lg 5 alusel paratamatult seotud arestimisaktiga ja selles märgitud asja hinnaga. Juhul aga, kui kohtutäitur vabastab asja arestist ja arestib selle uuesti, siis saab TMS §-s 74 sätestatud korras ja tingimustel asja uuesti hinnata. Sel juhul ei ole tegemist asja n-ö varjatud allahindamisega TMS § 100 lg 5 mõistes, vaid asja uuesti hindamisega TMS § 74 järgi. Arvestades kinnisasjade hindade sageli märkimisväärseid muutusi kinnisvaraturul, on selline uuesti hindamise võimalus igati põhjendatud. Pealegi ei sätesta täitemenetluse seadustik, sealhulgas ka TMS § 77 lg 4, sama asja uuesti arestimise keeldu. Avaldaja kaebuse seisukohad, et kohtutäitur ei saa sama asja täitemenetluses uuesti arestida ning asi tuleb vabastada ka käsutuskeelust, on vastuolus pandipidaja seadusest tuleneva õigusega rahuldada nõue pandi arvel, kuna hüpoteegieseme arestist vabastamine ei too tagajärjena kaasa hüpoteegi kustutamist. Järelduseni, et kinnisasja võib uuesti arestida, tuleb jõuda ka seeläbi, et hüpoteegi realiseerimise eesmärgil toimuva täitemenetluse lõpetamine ilma kinnisasja müümata ei anna hüpoteegi kustutamiseks alust ning hüpoteegipidajal oleks õigus ka täitemenetluse lõpetamise korral pöörduda kohe sama hüpoteegi realiseerimise eesmärgil uue täitemenetluse algatamiseks täituri poole. Uue täitemenetluse algatamisel tuleks kohtutäituril korraldada uus arestimine ning määrata uus kinnisasja hind. Menetlusökonoomia põhimõttega oleks aga vastuolus see, kui täitemenetlus tuleks lõpetada selleks, et sama õiguse samal viisil realiseerimiseks tuleks algatada uus täitemenetlus. Olemasoleva täitemenetluse lõpetamine ning uue algatamine ei kaitseks ka võlgniku huve, võrreldes selle olukorraga, kui uus hind määratakse samas täitemenetluses. Maakohus on vaidlustatud määruses leidnud, et asja enampakkumisel müügi nurjumisel saab asja müüa TMS § 101 alusel muul viisil. Ringkonnakohus märkis, et ka sellisel juhul, kui asja müük peaks vaidlusaluses täiteasjas toimuma muul viisil kui enampakkumisel, on maakohtu lahend, millega maakohus rahuldas avaldaja kaebuse kohtutäituri arestimise akti tühistamisest ja keelumärke kustutamisest keeldumise otsuse peale, ebaõige, kuivõrd ka asja müümiseks muul viisil peab asi tulenevalt TMS § 52 lg-st 1 olema arestitud. Maakohus on vaidlustatud lahendis asunud vääralt
seisukohale, et TMS § 101 reguleeribki asja müüki olukorras, kus enampakkumine, ka kordusenampakkumine, on nurjunud. Esiteks on asja müügiks muul viisil TMS § 101 alusel vaja sissenõudja või võlgniku vastavat avaldust, kuid praegusel juhul ei ole kumbki neist esitanud avaldust kinnisasja müügiks muul viisil. Teiseks on ka vara muul viisil müümiseks sätestatud hinna alandamise piirmäär, mis TMS § 101 lg 4 kohaselt on 50 protsenti arestimisaktis märgitud hinnast. Ringkonnakohus leiab, et kui enampakkumiste käigus on võlgniku vara juba alla hinnatud 70%, kuid jäänud ostjate huvi puuduse tõttu siiski müümata, ei oleks asja hinna tõstmine 20 protsendi võrra asja muul viisil müügi rakendamise otstarbel mõistlikkuse printsiibist lähtudes lahendus olukorrale ega aitaks mingil viisil kaasa hüpoteegi realiseerimisele ja lõppastmes nõude rahuldamisele. Seetõttu puudub alus rahuldada ka avaldaja kaebust kohtutäituri 28. oktoobri 2013. a otsuse peale. Avaldaja väide, et kohtutäitur ei saanud panna võlgniku kinnisasja enampakkumisele hinnaga alla 90 000 euro, ei ole põhjendatud. Kuna kohtutäitur määras asja uuesti arestimisel 31. juulil 2013 kinnisasja hinnaks 60 000 eurot ja avaldaja ei ole seda hinda TMS § 74 lg 7 alusel vaidlustanud, siis oli kohtutäitur õigustatud enampakkumist korraldama. Avaldaja viide TMS § 100 lg-le 5 ei ole siinkohal asjakohane, sest kohtutäitur ei pidanud arvestama varasemas, 25. juulil 2013 tühistatud arestimisaktis määratud asja hinda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Avaldaja esitas määruskaebuse Riigikohtule. Avaldaja leiab, et kohtutäituril ei ole õigust asja alla hinnata rohkem kui 70% esimese enampakkumise alghinnast. TMS § 100 lg 5 näeb imperatiivselt ette, et asja ei või alla hinnata rohkem kui 70 protsenti esimese enampakkumise alghinnast, mistõttu ei ole kohtutäituril õigust sellest nõudest kõrvale kalduda ka juhul, kui kinnisasi vahepeal arestist vabastatakse ja seejärel uuesti arestitakse. Vastupidine tõlgendus muudaks TMS § 100 lg 5 täielikult sisutühjaks, sest sel juhul võiks asja korduva arestist vabastamise ja uuesti arestimisega ning igakordse uue alghinna määramisega sisuliselt välistada TMS § 100 lg 5 kohaldumise. TMS § 100 lg-st 5 ei tulene, et asja võib selles sättes sätestatust rohkem alla hinnata sel juhul, kui asi vahepeal arestist vabastatakse ja uuesti arestitakse. Selleks, et asja arestimisel määrataks arestimisakti asja tegelik turuhind, mis võimaldab asja enampakkumisel müüa, näeb TMS § 74 ette nii võlgnikule kui ka sissenõudjale võimaluse hinda vaidlustada ja kaasata eksperti hinna määramiseks. Asjaolu, et algselt määratud hinnaga ei pruugi ikkagi olla võimalik kohe kinnisasja müüa, ei ole aga TMS kohaselt aluseks sellele, et TMS § 100 lgs 5 sätestatud allahindluse piirmäärast kõrvale kalduda. Ringkonnakohus ei ole viidanud ühelegi seaduse sättele, mille alusel võib asja alla hinnata rohkem kui 70% esimese enampakkumise alghinnast juhul, kui asi vahepeal arestist vabastatakse ja seejärel uuesti arestitakse. Ringkonnakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, kuna ringkonnakohtu lahendi resolutsiooni kohaselt on ringkonnakohus jätnud küll muutmata kohtutäituri 2. septembri 2013. a otsuse, jättes samas aga lahendi resolutsioonis üldse võtmata seisukoha kohtutäituri 28. oktoobri 2013. a otsuse
kohta.
12.Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele vastu. Seadus ei sea vara allahindamise eelduseks muid täiendavaid kriteeriume kui kordusenampakkumise korraldamise fakti, mis tähendab, et eelmine enampakkumine nurjus eelduslikult liiga kõrge alghinna tõttu. Täitemenetlust reguleerivates õigusaktides ei ole sätestatud ühtset reeglit selle kohta, kuidas toimida olukorras, mil võlgnikule kuuluvat vara ei õnnestu müüa isegi 70% allahinnatult. Samas ei keela täitemenetlust reguleerivad õigusaktid arestist vabastatud vara samas täitemenetluses uuesti arestida. Praeguses asjas ei ole tegemist vara allahindamisega TMS § 100 lg-s 5 sätestatud korras, vaid võlgnikule kuuluva vara uuesti arestimise ning hindamisega TMS § 74 kohaselt. Vara uuesti arestimine madalama hinnaga kui hind, millega vara üritati eelmise arestimisakti kohaselt müüa, ei riiva võlgniku huve, arvestades sissenõudja õigust saada oma nõue rahuldatud hüpoteegieseme müügist. Kui kinnisasja alghind on võrreldes tegeliku turuhinnaga määratud madal, tõuseb asja tegelik müügihind enampakkumisel tehtud ülepakkumiste käigus. Avaldaja taotleb ka 31. juulil 2013 koostatud kinnisasja arestimise akti tühistamist. Kohtutäitur leiab, et täiteasjas ei esine ühtegi TMS §-s 55 sätestatud arestimisakti tühistamise asjaolu.
13.Puudutatud isik vaidleb määruskaebusele vastu. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et sama asja on võimalik ühes täitemenetluses mitu korda arestida ja ümber hinnata ning TMS § 100 lg-s 5 sätestatud allahindluse piirmäär kehtib üksnes sama arestimisakti alusel, mistõttu olid kohtutäituri mõlemad vaidlustatud otsused seaduslikud. Avaldaja ei selgitanud, millisel muul viisil saaks kohtutäitur täita enda kohustust kasutada kõiki seadusega lubatud võimalusi, saavutamaks täitemenetluse eesmärk ehk sissenõudja nõue rahuldada olukorras, kus luhtunud on juba seitse enampakkumist ning kinnisasja alghind on ilmselgelt liiga kõrge. Ringkonnakohus on selgitanud, et TMS ei keela arestitud asja samas täitemenetluses uuesti arestida. Asja uuel arestimisel on kohtutäituril TMS § 74 lg 1 järgi kohustus asi hinnata. Seega tuleb eristada asja allahindamist korduva enampakkumise jaoks TMS § 100 lg 5 mõistes ja asja uuesti hindamist TMS § 74 lg 1 mõistes. Asja korduv arestimine ei välista TMS § 100 lg 5 kohaldumist. Sätte kohaldamisel lähtutakse lihtsalt uuel arestimisel määratud ja selle akti alusel esimese enampakkumise alghinnast. Võlgnikul on võimalik asja korduva arestimise korral arestimisakti märgitud hind vaidlustada ning nõuda asja hinna määramiseks sõltumatu eksperdi määramist. Alusetud ja arusaamatud on avaldaja väited, nagu muudaks asja korduval arestimisel selle hindamine esimesel arestimisel märgitud hinnast üle 70% madalama hinnaga arestimise tühiseks. Hinnaga mittenõustumine ei ole arestimisakti tühistamise eelduseks. Hinnaga mittenõustumisel on võimalik seda vaidlustada iseseisvalt.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel muutmata ja määruskaebus
rahuldamata. Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kas kohtutäituril on õigus täitemenetluse käigus asi alla hinnata rohkem kui 70% esimese enampakkumise alghinnast. Ringkonnakohus on seisukohal, et kohtutäituril on selleks õigus. Avaldaja aga leiab, et ringkonnakohus on eelviidatud seisukohale asudes kohaldanud valesti materiaalõiguse norme.
15.TMS § 100 lg 5 kohaselt ei või asju alla hinnata rohkem kui 70% esimese enampakkumise alghinnast. Kohtutäitur arestis 31. oktoobril 2011 avaldaja kinnisasja ja määras selle hinnaks 300 000 eurot. Viimasel enampakkumisel hindas kohtutäitur kinnisasja alla maksimaalses võimalikus ulatuses, s.o 70% esimese enampakkumise alghinnast ning määras asja alghinnaks 90 000 eurot. Sellise hinnaga ei õnnestunud kinnisasja enampakkumisel müüa. Sissenõudja avalduse alusel vabastas kohtutäitur 25. juuli 2013. a otsusega avaldaja kinnisasja arestist ja arestis seejärel 31. juulil 2013 sama kinnisasja uuesti, määrates kinnisasja hinnaks 60 000 eurot. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kuigi seadus ei sätesta selget reeglit juhuks, kui asja ei õnnestu müüa isegi 70% allahinnatult, tuleb asuda seisukohale, et TMS § 100 lg-s 5 sätestatud allahindluse piirmäär saab kehtida üksnes asja enampakkumisel n-ö sama arestimisakti alusel. Seadus ei sea vara allahindamise eelduseks muid täiendavaid kriteeriume kui kordusenampakkumise korraldamist, mis tähendab, et eelmine enampakkumine nurjus eelduslikult liiga kõrge alghinna tõttu. Seda tõlgendust kinnitab ka asjaolu, et kui asja ei õnnestu mõistliku aja jooksul müüa, vabastab kohtutäitur asja TMS § 77 lg 4 alusel arestist ning vara arestist vabastamisest teavitab viivitamata sissenõudjat. Seega on kohtutäituril õigus asi aresti alt vabastada siis, kui asja müümine ei ole õnnestunud mõistliku aja jooksul. Asja vabastamine arestist ei tähenda seda, et täitemenetlus lõpetatakse TMS § 48 alusel. Ringkonnakohus on põhjendatult viidanud, et kui kohtutäitur oleks asja aresti alt vabastamise järel täitemenetluse lõpetanud, oleks sissenõudjal olnud võimalik sama täitedokumendi alusel kohe uus täitemenetlus alustada, mis juhul ei ole kohtutäitur asja arestimisel samuti seotud eelmisel arestimisel määratud hinnaga. Kohtutäituril on õigus asi uuesti arestida ning TMS § 74 lg 1 alusel uuesti asi hinnata. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et tuleb eristada asja allahindamist korduva enampakkumise jaoks TMS § 100 lg 5 mõistes ja asja uuesti hindamist TMS § 74 lg 1 mõistes. Kohtutäitur lähtub asja hindamisel selle harilikust väärtusest ning samuti võib kohtutäitur lasta vara hinnata eksperdil (TMS § 74 lg-d 5 ja 6). Kui aga võlgnik või sissenõudja ei nõustu kohtutäituri määratud hinnaga, on neil võimalik esitada kaebus kohtutäiturile TMS §-s 217 sätestatud korras. Sellisel juhul taotleb kohtutäitur TMS § 74 lg 8 järgi uue hindamise korraldamiseks kohtult eksperdi määramist. TMS § 82 lg 1 järgi on enampakkumisel asja alghind hindamise tulemusena saadud ja arestimisakti märgitud hind. Ringkonnakohus on õigesti tuginenud TMS §74 lg 1, § 82 lg 1 ja § 100 lg 5 koosmõjule.
16.Kolleegium märgib, et vara uuesti arestimine madalama hinnaga kui hind, millega üritati vara müüa eelmise arestimisakti alusel, ei riiva ebaproportsionaalselt võlgniku huve, arvestades sissenõudja õigust saada oma nõue rahuldatud hüpoteegieseme müügist. Võlgnikku kaitseb mh TMS § 53 lg 2, mille kohaselt vara ei arestita, kui võib eeldada, et arestitavate esemete müügist
saadud rahast jätkub üksnes täitekulude katteks.
17.Õige on määruskaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole määruse resolutsioonis võtnud seisukohta kohtutäituri 28. oktoobri 2013. a otsuse kohta. Kolleegium on seisukohal, et sellega ei ole praegusel juhul ringkonnakohus menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Ringkonnakohtu määruse põhjendavast osast on selgelt näha, et ringkonnakohus jätab avaldaja kaebused rahuldamata nii kohtutäituri 2. septembri 2013. a otsuse kui ka 28. oktoobri 2013. a otsuse peale. Ringkonnakohus tühistas oma määruse resolutsioonis tervikuna Harju Maakohtu 9. detsembri 2013. a määruse, millega maakohus oli rahuldanud avaldaja kaebuse kohtutäituri 2. septembri 2013 ja 28. oktoobri 2013 otsuste peale täiteasjas nr 007/2011/83331.
18.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse.
19.Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Villu Kõve, Ants Kull, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.