RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number
3-2-1-40-14
Otsuse kuupäev
Tartu, 11. juuni 2014. a
Kohtukoosseis
Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve
Kohtuasi
Aktsiaseltsi SEB Liising hagi Heldi Karini vastu 1742 euro 95 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2013. a otsus asjas nr 211-35887
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi SEB Liising kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
855 eurot 77 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Aktsiaselts SEB Liising (registrikood 10281767), esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando Kostja Heldi Karin
Asja läbivaatamise kuupäev
9. juuni 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2013. a otsus ja Viru Maakohtu 9. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-35887 osas, millega jäeti rahuldamata Aktsiaseltsi SEB Liising hagi Heldi Karinilt 855 euro 77 sendi saamiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas.
2.Mõista Heldi Karinilt Aktsiaseltsi SEB Liising kasuks täiendavalt välja 855 eurot 77 senti.
3.Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine: „Rahuldada Aktsiaseltsi SEB Liising hagi Heldi Karini vastu osaliselt ning mõista Heldi Karinilt Aktsiaseltsi SEB Liising kasuks välja 1618 eurot 43 senti."
4.Kassatsioonkaebus rahuldada.
5.Jätta menetluskuludest kõigis kohtuastmetes 83% Heldi Karini kanda ja 17% Aktsiaseltsi SEB Liising kanda.
6.Tagastada Advokaadibüroo Kaevando & Partnerid OÜ-le (konto nr 221051804720, Swedbank AS) Aktsiaseltsi SEB Liising eest tasutud kassatsioonikautsjon 100 (ükssada) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts SEB Liising (hageja) esitas 29. juulil 2011 Pärnu Maakohtusse Heldi Karini (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse põhivõla 1277 eurot 18 senti ja kõrvalnõuete 469 eurot 67 senti saamiseks. Kuna kostja esitas makseettepanekule vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus
16.veebruaril 2012 maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 9. märtsil 2012 esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja 1746 eurot 87 senti. Maakohtu 27. veebruari 2013. a istungil teatas hageja, et loobub kindlustuse eest tasumata 1 sendi ja viivise 3 euro 91 sendi nõudest. Hageja arvates võis asja lahendada Viru Maakohtus. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 23. novembril 2006 liisingulepingu (leping), mille eesmärgiks oli anda kostja kasutusse sõiduk Fiat Punto (sõiduk). Kostja jättis lepingujärgsed kohustused täitmata ja hageja ütles lepingu 3. novembrist 2009 üles. Sõiduk tagastati 11. novembril 2009. Kostja on võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg-test 1 ja 4 ning lepingu p-dest 10.2 ja 10.5 tulenevalt kohustatud hüvitama maksete võlgnevuse ja sõiduki võõrandamisel tehtud kulutused. Kostjal on 1. juunist 2009 kuni 12. novembrini 2009 lepingu alusel väljastatud arvetest tasumata 459 eurot 21 senti. Samuti on kostjal maksmata 13. oktoobri 2009. a arve alusel 7 eurot 67 senti lepingu lõpetamise teatise tasu. Hageja on tasunud OÜ-le Autolink (Autolink) 16. novembri 2009. a arved sõiduki remondi eest (tagatule elektritööd) 19 eurot 17 senti ning keemilise sise- ja välispesu eest 84 eurot 49 senti ja
26.veebruari 2010. a arve müügiteenuse eest 319 eurot 56 senti. Hageja müüs sõiduki Autolinki vahendusel 1. märtsil 2010 1533 euro 87 sendi eest. 1. märtsil 2010 väljastas hageja kostjale müügikahjumi kohta arve 852 euro 85 sendi saamiseks. Kui kostja oleks lepingut täitnud
15.novembrini 2011, olnuks sõiduki jääkmaksumus 13 389 krooni 83 senti (855 eurot 80 senti). Lepingu ülesütlemisel oli sõiduki jääkmaksumus 2131 eurot 8 senti. Kostja ei ole võlgnevust vaatamata hageja nõudele tasunud. Kostjal ei ole vastunõuet, ta ei ole kindlustuse eest tasunud.
2.Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata, kuna asi ei allu Viru Maakohtule. Kui asja saab seal siiski lahendada, tunnustas kostja hagi alguses 470 euro 80 sendi ulatuses, 13. märtsil 2013 esitatud seisukohas aga 148 euro 57 sendi ulatuses. Ülejäänud osas palus kostja jätta hagi rahuldamata. Kostja arvates on asi valesti menetlusse võetud, kuna leping on hinnatav tarbijakrediidilepinguna ja kostja alaline elukoht on Soome Vabariigis. Lepingus sisalduv kohtualluvuse kokkulepe ei ole kehtiv. Kostja tunnustas haginõuet alguses 470 euro 80 sendi ulatuses, sh maksete nõuet 459 eurot 21 senti, kindlustusmakse nõuet 1 sent, viivist 3 eurot 91 senti ja lepingu lõpetamise teate tasu nõuet 7 eurot 67 senti. Kostja ei nõustunud 1276 euro 58 sendi suuruse nõudega – remonditööde eest pärast liisingulepingu ülesütlemist 19 eurot 17 senti, komplekspesu eest 84 eurot 49 senti, müügiteenuse eest 319 eurot 56 senti ja müügikahjumiga 852 eurot 85 senti. 13. märtsil 2013 esitatud seisukohas tunnustas kostja haginõuet 378 euro 65 sendi ulatuses, sh maksete võlgnevust ja lepingu lõpetamise teatise tasu (7 eurot 67 senti). Lisaks varasemale ei tunnustanud kostja selles seisukohas ka 88 euro 23 sendi suurust maksevõlga aja eest, kui sõiduk oli juba hageja valduses. Kostja on alusetult tasunud kindlustusmakse 230 eurot 8 senti (arve esitamise ajaks oli liisinguleping juba lõppenud), mis summas palus kostja teha tasaarvestuse hageja nõudega. Pärast tasaarvestust tunnustas kostja
148 euro 57 sendi suurust nõuet. Hageja ei ole tõendanud, et leping öeldi üles 3. novembril 2009. Lepingu saab ülesütlemisteate eeldatavast kohalejõudmisest lähtudes lugeda ülesöelduks mitte hiljem kui 31. oktoobrist 2009. Sõiduki üleandmisel oli see tavapärases seisundis ja selle tagatuled korras. Lepingus puudus kokkulepe, et enne tagastamist peab sõiduk läbima komplekspesu või et kostja peaks hüvitama sõiduki müügiteenuse kulud. Samuti ei ole tõendatud, et hageja oleks kandnud nii suuri sõiduki pesemise kulusid. Hageja ei ole tõendanud sõiduki jääkmaksumust lepingu ülesütlemise aja seisuga (2131 eurot 16 senti) ja seega ei ole tõendatud ka müügikahjum. Lepingut ei sõlmitud sõiduki omandamiseks ja sõiduk jäi pärast lepingu lõppemist hagejale. Lahutades sõiduki müügihinnast jääkmaksumuse, st 1533 eurot 94 senti – 855 eurot 80 senti, selgub, et hageja on saanud müügist kasu 678 eurot 14 senti, mitte kandnud müügikahjumit. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et sõiduk tegelikult
1.märtsil 2010 müügilepingus märgitud hinnaga (20 000 krooni ehk 1278 eurot 28 senti) internetioksjonil müüdi. Kostja ei saanud müügiprotsessi mõjutada. Sõiduk müüdi kiirmüügihinnaga, mis tõi kaasa väidetava müügikahjumi.
3.Viru Maakohus rahuldas 9. aprilli 2013. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt välja 148 eurot 57 senti ja jättis menetluskulud hageja kanda. Otsuse põhjenduste järgi allus asi Viru Maakohtu Rakvere kohtumajale. Kostja ei esitanud maksekäsu kiirmenetluses vastuväidet selle kohta, et ta ei ela Eestis. Ka on ta pidanud võimalikuks asja lahendamist Viru Maakohtus, tehes asja lahendamiseks pingutusi ja esitades hagejale kompromissettepanekuid, mööndes hagile sisuliste vastuväidete esitamisel asja lahendamise võimalust selles kohtus. Leping vastas sisult liisingulepingule. Kuna kostja rikkus lepingut (jättis tasumata 16. juunist 2009 esitatud arved), oli hagejal õigus leping VÕS § 101 lg 1 p 4 ja § 196 alusel erakorraliselt üles öelda. Maakohus luges lepingu üles öelduks mitte hiljem kui 31. oktoobril 2009. Pärast 1. novembrit 2009 esitatud 88 euro 23 sendi suurune arve ei ole põhjendatud. Põhjendatud on kostja võlgnevus 1. juunist 2009 lepingu ülesütlemiseni, kokku 378 eurot 65 senti. Hageja nõue hüvitada 852 euro 85 sendi suurune müügikahjum ei ole põhjendatud ega tõendatud. Kahjusumma arvutust ei nähtu arvelt ega 7. aprilli 2010. a kirjalikust nõudest kostjale. Hageja ei ole tõendanud ka kahjusumma arvutamisel aluseks võetud väärtuseid. Tõendamata on sõiduki lepingujärgne jääkmaksumus ja tegelik väärtus tagastamise ajal. Sõiduki väärtust ei ole tagastamisel hinnatud ja teadmata on ka müügilepingus märgitud müügihinna (20 000 krooni) vastavus tegelikule väärtusele. Lepingus sellist mõistet nagu müügikahjum ei ole ja sõiduki võõrandamisel tekkida võiva kahju hüvitamise kohustust ei nähtu ka lepingu üldtingimuste (ÜT) p-dest 10.2 ja 10.5. Hageja nõue hüvitada 19 euro 17 sendi suurused remondikulud tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd sõiduki remondivajadus mõjutab selle väärtust, tuleb seda hageja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks VÕS § 367 lg 4 alusel. Sõiduki väärtust ei ole hagejale tagastamisel kindlaks tehtud. Remondikulusid sõiduki väärtusest maha ei arvatud ja remondikulud ei ole ka tõendatud. Hageja ei ole tõendanud, et
sõiduk oleks olnud halvasti hoitud ja vajanud tagastamisel komplekspesu, samuti ei ole hageja tõendanud väidetud ulatuses teenuse eest tasumist. Nõutav müügiteenuse tasu on põhjendamatu, kuna lepingus ei sisaldu sellist kokkulepet. Põhjendatud on kostja tasaarvestustaotlus 230 euro 8 sendi ulatuses. Hageja esindaja võttis kohtuistungil omaks, et kostja on kindlustuse eest hagejale tasunud, ja see nähtub ka muudest tõenditest. Hageja ei ole tõendanud, et arve oleks hiljem tühistatud või tasutu kostjale tagasi makstud. Seega tuleb kostjalt välja mõista 148 eurot 57 senti (378 eurot 65 senti – 230 eurot 8 senti). Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, kuna rahuldas hagi tunduvalt väiksemas summas, kui kostja pakkus hagejale kompromissina.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti rahuldamata, ja menetluskulude jaotuse osas ning rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta menetluskulud kostja kanda või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule uues kohtukoosseisus. Kostja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 20. detsembri 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi 614 euro 9 sendi osas rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kokku 762 eurot 66 senti. Ringkonnakohus muutis ka menetluskulude jaotust, jättes menetluskuludest maakohtus 43,76% kostja kanda ja 56,24% hageja kanda ning apellatsioonimenetluse kuludest 38,52% kostja kanda ja 61,48% hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse järgi on maakohus jõudnud põhjendatud järeldusele, et leping lõppes
31.oktoobril 2009, mistõttu ei ole hagejal alust nõuda kostjalt 1. novembri 2009. a 88 euro 23 sendi suuruse arve tasumist. Pooled ei vaidle, et tasumata makseid on 378 euro 65 sendi eest. Kuigi maakohus on õigesti märkinud, et hageja ei ole tõendanud sõiduki jääkmaksumust (lepingu ülesütlemise järgse aja eest tasuda jäänud liisingumaksete tasumist, millest arvatakse maha intress ja muud kulutused), rikkus maakohus selgitamiskohustust ega teinud hagejale ettepanekut seda tõendit esitada. Ringkonnakohtule esitatud maksegraafikuga tõendas hageja, et alates lepingu ülesütlemisest
31.oktoobril 2009 kuni kokkulepitud tähtaja lõppemiseni 15. novembril 2011 pidi kostja tasuma graafikus kokkulepitud liisingumakseid 1325 euro 59 sendi eest. Kokku on kostjal liisingumaksete eest tasumata 1704 eurot 24 senti (378 eurot 65 senti + 1325 eurot 59 senti). Ringkonnakohus tuvastas, et sõiduki jäärväärtuseks oli selle tagastamise ajal müügihind 1278 eurot 28 senti ja mõistis kostjalt välja hageja kulutuste katteks 425 eurot 96 senti (1704 eurot 24 senti - 1278 eurot 28 senti). Pooled ei vaidle, et lepingu ülesütlemise põhjustas kostja, mistõttu on hagejal õigus nõuda ülesütlemisest tingitud lisakulude hüvitamist VÕS § 367 lg 4 ning lepingu p-de 10.2 ja 10.5 alusel. 19 euro 17 sendi suurune remondikulu ei ole käsitatav ülesütlemisest tingitud lisakuluna VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Samuti ei ole hageja tõendanud sõiduki tagatulede väidetavat remondivajadust.
Sõiduki puhastusteenuse mõistlikud kulud 70 eurot 41 senti (käibemaksuta) on aga lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes ja tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja kohustus hüvitada müügiteenuse tasu 266 eurot 29 senti (käibemaksuta) tuleneb lepingu p-dest 10.2 ja 10.5 ning VÕS § 367 lg-st 4, on mõistlikus suuruses ja tuleb kostjal hüvitada. Seega peab kostja hüvitama hagejale VÕS § 367 lg 4 järgi 336 eurot 70 senti (70 eurot 41 senti + 266 eurot 29 senti). Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et kostjal oli hageja vastu tasaarvestatav nõue 230 eurot 8 senti, mistõttu tuleb selle võrra kostjalt väljamõistetavat summat vähendada. Hageja võttis tagasi omaksvõtu selle kohta, et kostja tasus talle kindlustusmaksena 230 eurot 8 senti, ning on usutavalt põhistanud vastupidist. Kostja ei ole raha maksmist tõendanud. Ringkonnakohus mõistis kostjalt välja kokku 762 eurot 66 senti (425 eurot 96 senti + 70 eurot 41 senti + 266 eurot 29 senti).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles jäeti rahuldamata hageja nõuded lepingu alusel esitatud arvete ning liisingueseme soetamiseks tehtud ja liisingumaksetega katmata kulude katteks 425 eurot 96 senti ületavas osas, ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti vaidlustas hageja menetluskulude jaotuse. Hageja ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust mh osas, millega tühistati maakohtu otsus lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude hüvitamise nõudes ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja sõiduki võõrandamisega seotud kulud 336 eurot 70 senti, puhastusteenuse kulud 70 eurot 41 senti ja müügiteenuse kulud 266 eurot 29 senti ning jäeti muutmata maakohtu otsus 19 euro 17 sendi suuruse remondikulude hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas. Hageja arvates ei eristanud ringkonnakohus lepingu täitmise nõuet ja VÕS § 367 lg 1 alusel esitatud nõuet hüvitada hagejale liisingueseme ostmiseks tehtud kulud ulatuses, mis ei ole kaetud kostja tasutud liisingumaksetega. Seetõttu on ringkonnakohtu otsus ebaselge ja vastuoluline. Samuti on ringkonnakohus vääralt kohaldanud VÕS § 367 lg-d 1 ja 2, samastades hageja liisingueseme ostmiseks tehtud kulude suuruse kostja liisingulepingu alusel tasumisele kuulunud liisingumaksete suurusega, jättes tähelepanuta liisingulepingust tuleneva sõiduki jääkmaksumuse pärast kõigi liisingumaksete tasumist 855 eurot 76 senti (13 389 krooni 33 senti). Lepingu alusel esitatud arvetest (sh lepingu lõpetamise teatise tasu kohta esitatud arvest) tuleneva nõude alusel oleks tulnud kostjalt mõista välja 378 eurot 65 senti, mida kostja ei vaidlustanud. Lisaks sellele oleks tulnud kostjalt välja mõista hageja sõiduki ostmiseks tehtud ja liisingumaksetega katmata kulud 903 eurot 12 senti. Koos sõiduki võõrandamisega seotud kuludega 336 eurot 70 senti oleks tulnud mõista kostjalt hageja kasuks välja kokku 1618 eurot 47 senti.
7.Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse
seadustiku (TsMS) § 691 p 5 alusel hagi rahuldamata jätmise osas osaliselt tühistada ning kolleegiumil on võimalik teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja 855 eurot 77 senti. Otsuste osalise tühistamise aluseks on materiaalõiguse normi väär tõlgendamine ja kohaldamine (TsMS § 692 lg 1 p 1). Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
9.Kolleegium käsitleb esmalt kohtualluvust (I) ning olulisi asjaolusid, hageja nõudeid ja menetluse eset (II). Seejärel analüüsib kolleegium VÕS § 367 kohaldamist ja lahendab kassatsioonkaebuse (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I
10.Kolleegium märgib esmalt, et asi võidi ebaõigesti lahendada Eesti kohtus, kuid selles osas ei ole kohtute otsuseid vaidlustatud. Edasise väärpraktika vältimiseks sarnastes asjades peab kolleegium vajalikuks kohtualluvust siiski lühidalt käsitleda.
11.Esitatud asjaoludel on hageja ettevõtja, kes sõlmis lepingu oma majandustegevuses tarbijast kostjaga. Kui kostja elukoht oli hagi esitamise ajal Soome Vabariigis, sai Euroopa Liidu Nõukogu
22.detsembri 2000. a määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviilja kaubandusasjades (Brüsseli I määrus) art 3 lg 1, art 15 lg 1 lit b või c ja art 16 lg 2 järgi esitada tema vastu hagi üksnes elukoha riigis, st Soomes (vt ka Riigikohtu 21. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 9).
12.Kohtud jätsid andmata hinnangu lepingu ÜT p-le 14.2, mille järgi leppisid pooled kokku vaidluste lahendamise Tallinna Linnakohtus (seega Harju Maakohtus). Kolleegium leiab, et sellele ei oleks hageja aga tugineda saanud. Isegi kui selline kokkulepe vastanuks Brüsseli I määruse art 17 p 3 tingimustele, välistab selle kokkuleppe kehtivuse sama sätte viite järgi TsMS § 104 (koostoimes TsMS § 106 lg 1 p-ga 1), mis ei luba kohtualluvuse kokkuleppeid ettevõtja ja tarbijate vahelises lepingus (vt ka Riigikohtu 21. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 10). Samuti ei ole tegu TsMS § 104 lg 3 p 2 järgse kokkuleppega, st kohtualluvust ei lepitud kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui tema elukoht ei ole hagi esitamise ajal teada (vt ka Riigikohtu 21. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 10).
13.Lubamatu on maakohtu otsuses toodud etteheide kostjale, et menetluses osalemisega tunnistas ta Viru Maakohtu pädevust. Lähtekohaks ei saa olla maksekäsu kiirmenetluses kostja vastuväide (kus kohtualluvuse puudumisele ei viidatud), mida võlgnik TsMS § 485 lg 2 teise lause järgi üldse põhjendama ei pea, st maksekäsku ei saa teha sõltumata vastuväite põhjendusest. Juba hagile esimest korda vastates vaidlustas kostja asja allumise Viru Maakohtule ja taotles hagi läbi vaatamata jätmist (I kd, tl 74–78). Kostjale ei saa ette heita, et ta esitas hageja nõudele ka sisulised vastuväited juhuks, kui maakohus siiski ennast pädevaks loeb. Seda ei loeta (vaikivaks) kohtualluvuse kokkuleppeks ka Brüsseli I määruse art 24 teise lause järgi (vt ka Riigikohtu 21. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 12).
Küll võib teha etteheite maakohtule, kes ei lahendanud kohtualluvuse küsimust ja hagi läbi vaatamata jätmise taotlust õigel ajal (st viivitamata), vaid alles otsusega. II
14.Asja lahendamiseks on kohtud tuvastanud järgmised olulised asjaolud (mida kassatsiooniastmes ei ole vaidlustatud): ● pooled sõlmisid 23. novembril 2006 tähtajaliselt 15. novembrini 2011 lepingu, mille eesmärgiks oli anda tasu eest kostja kasutusse kolmandalt isikult omandatud sõiduk, mille kostja pidi tähtaja möödumisel hagejale tagastama; ● kostja ei tasunud lepingujärgseid makseid nõuetekohaselt ja hageja ütles lepingu erakorraliselt üles 31. oktoobrist 2009; ● kostjal jäi lepingu ülesütlemiseni tasumata makseid kokku 378 euro 65 sendi ulatuses; ● 1. novembrist 2009 kuni 15. novembrini 2011 (lepingu ülesütlemise ajast kuni lepingu tähtaja möödumiseni) pidi kostja tasuma lepingu alusel makseid kokku 1325 eurot 59 senti (intressita); ● sõiduki väärtus tagastamise ajal (jääkväärtus) oli selle müügihind 1278 eurot 28 senti (käibemaksuta). Hageja on väitnud ja kostja ei ole vastu vaielnud, et sõiduki maksumuse (ostuhinna) ja lepingu järgi kostja tasutavate maksete vahe (sõiduki jääkmaksumus lepingut kohaselt täites) oli 13 389 krooni 83 senti (855 eurot 77 senti).
15.Kolleegium juhib tähelepanu, et pooled on maakohtu menetluses korduvalt oma seisukohti ja arvestusi muutnud ja maakohus ei ole seda tõkestanud. Vaatamata nõude väikesele summale, on menetlus maakohtus kestnud seetõttu enam kui aasta. Maakohus ei ole kehtestanud pooltele selgeid tähtaegu lõplike seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Kuigi maakohus on 19. detsembri 2012. a istungil andnud pooltele ühise tähtaja kõigi tõendite ja dokumentide esitamiseks (I kd, tl 125), on maakohus 27. veebruari 2013. a istungil samas otsustanud jätkata menetlust kirjalikult, andes pooltele uue võimaluse oma seisukohtade esitamiseks (nn kirjaliku kohtukõne teesidena), sh uute asjaolude esitamiseks (I kd, tl 138, 139). Kostja ongi oma teesides mh vähendanud hagi tunnustamise ulatust ja esitanud tasaarvestuseks vastunõude (I kd, tl 164) ehk oluliselt senist positsiooni muutnud. Kirjalikus menetluses tuleb kohtul pooltele selgeks teha, millise tähendusega tähtaegu milliste dokumentide esitamiseks antakse. Eelkõige peab olema selge, kas nõuet saab veel muuta või esitada täiendavaid asjaolusid või üksnes õiguslikke seisukohti (sarnaselt kohtukõnega kohtuistungil).
16.Kolleegiumi arvates pidanuks hageja professionaalse liisinguandjana olema võimeline esitama selge nõudearvestuse (eelkõige müügikahjumi osas) juba maakohtus, ilma et maakohus pidanuks talle seda selgitama, nagu viitas hiljem ringkonnakohus (II kd, tl 48). Kostja oli ju hageja arvestusele vastu vaielnud.
17.Algses hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja 1746 eurot 87 senti (I kd, tl 26–27), mh: ● 459 eurot 21 senti tasumata maksetena 1. juunist 2009 kuni 12. novembrini 2009 lepingu kohaselt väljastatud arvete alusel;
● 3 euro 91 senti viivisena; ● 1 sent kindlustusvõlgnevusena; ● 7 eurot 67 senti lepingu lõpetamise teatise tasuna; ● 19 eurot 17 senti sõiduki remondi eest makstud tasuna; ● 84 eurot 49 senti sõiduki pesu eest makstud tasuna; ● 319 eurot 56 senti müügiteenuse eest makstud tasuna; ● 852 eurot 85 senti müügikahjumina (hilisema täpsustuse järgi moodustus see: sõiduki jääkmaksumus ülesütlemise ajal 3. novembril 2009 2131 eurot 8 senti - sõiduki müügihind 1278 eurot 23 senti).
18.Maakohtu 27. veebruari 2013. a istungil teatas hageja, et loobub kindlustuse eest tasumata 1 sendi maksmise nõudest ja 3 euro 91 sendi suuruse viivise nõudest (I kd, tl 137, 138). Maakohus ei teinud aga alusetult määrust, millega ta oleks menetluse nende nõuete osas lõpetanud või muul viisil nõude vähendamisele reageerinud (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 20). Pooled ja kohtud on nõude vähendamisest siiski lähtunud ja seda teeb ka kolleegium. Seega jäi hageja nõudeks kokku 1742 eurot 95 senti.
19.Kostja tunnustas hagi alguses 470 euro 80 sendi ulatuses (I kd, tl 76), 13. märtsil 2013 esitatud seisukohas (I kd, tl 164) aga (arvestades enda tasaarvestusavaldust) 148 euro 57 sendi ulatuses. Sellisele seisukoha muutmisele ei ole pooled ega kohtud siiski tähelepanu pööranud ja ka kolleegium lähtub hageja viimasest seisukohast.
20.Ringkonnakohtu otsuse järgi on tunnustatud järgmisi hageja nõudeid kokku 762 euro 66 sendi ulatuses: ● 425 eurot 96 senti hageja lepingu lõppemise kulude katteks (jääkmaksumus tasumata osamaksetena 1704 eurot 24 senti (1325 eurot 59 senti + 378 eurot 65 senti (sh vaikimisi lepingu lõpetamise tasuna 7 eurot 67 senti)) – sõiduki jääkväärtus 1278 eurot 28 senti); ● 70 eurot 41 senti (käibemaksuta) sõiduki pesu eest; ● 266 eurot 29 senti (käibemaksuta) müügiteenuse eest. Ringkonnakohtu otsuse järgi ei tunnustatud hageja nõuet 19 eurot 17 senti sõiduki remondi eest ega kostja nõuet kindlustusmakse 230 euro 8 sendi tagastamiseks (ega seega ka kostja tasaarvestust).
21.Hageja arvutustest kassatsioonkaebuses (mis saanuks olla selgemad) järeldub kolleegiumi arvates, et ta vaidlustab ringkonnakohtu otsust üksnes osas, milles lepingu lõpetamise kulude (nn müügikahjum) nõude arvutamisel ei arvatud väljamõistetud summadele juurde lepingu järgi hagejale jääma pidanud sõiduki jääkmaksumust 13 389 krooni 83 senti (855 eurot 77 senti). Seega on kolleegiumil üksnes selles osas alus ringkonnakohtu otsust kontrollida. III
22.Kolleegium nõustub hagejaga, et kostjalt tuleb täiendavalt välja mõista 855 eurot 77 senti (hageja arvutustes on menetluse käigus küll tõenäoliselt euro kursi ümberarvutuse vigade tõttu esinenud mõnesendised erinevused). Kolleegium saab selles osas hagi ise rahuldada asja tagasi saatmata, kuna
täiendavaid asjaolusid asja lõplikuks lahendamiseks ei ole vaja tuvastada. Rahuldades hageja nõude sisuliselt tema soovitud ulatuses, saab lugeda kassatsioonkaebuse tervikuna rahuldatuks ka siis, kui hageja ise on soovinud kassatsioonkaebuses asja tagasisaatmist alama astme kohtule.
23.Kolleegium nõustub kohtutega, et leping vastab VÕS §-s 361 sätestatud liisingulepingu tunnustele, mille järgi kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisinguleping on VÕS § 401 lg 2 järgi ühtlasi krediidileping. Kuna kostja on esitatud asjaoludel tarbija ja hageja professionaalne liisinguandja, on ühtlasi tegu tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes (vt ka Riigikohtu 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 22).
24.Liisingulepingu rikkumise ja lõpetamisega seotud vaidlustes tuleb arvestada, et liisinguandja ei vali liisingueset ja tal puudub seetõttu üldjuhul muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks (vt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 25). Seega on ka liisinguesemega seotud riskid (mh väärtuse vähenemise risk) üldjuhul liisinguvõtja kanda. Riskijaotus on mõneti erinev kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul, kui liisinguese tagastatakse lepingu korralisel lõppemisel liisinguandjale ning liisinguvõtjal ei ole selle väljaostmise kohustust. Sellisele lepingule on omane, et liisinguvõtja omafinantseeringu ning liisinguperioodi jooksul tehtavate liisingumaksete kaudu ei toimu kogu liisingueseme soetusmaksumuse (kui liisinguvõtjale liisingulepingu alusel võimaldatud krediidi) tagasimaksmist liisinguandjale. Vastav liisinguperioodi jooksul tagasimaksmata soetusmaksumuse osa kujutab endast liisingueseme jääkmaksumust liisingulepingu korralise lõppemise ajal. Nii kannab liisinguandja selles osas ka liisingueseme jääkväärtuse riski ehk riski, et liisingueseme tegelik väärtus lepingu lõppemise ajal ei kata liisingueseme kokkuleppelist jääkmaksumust. Tuvastatud asjaoludel on pooltevahelise lepingu puhul tegu kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga, mille puhul ei pidanud kostja tasuma hagejale kõiki sõiduki soetamiseks tehtud kulusid, vaid lepingujärgsete maksete tasumise järel pidi jääma üles jääkmaksumus 13 389 krooni 83 senti (855 eurot 77 senti).
25.Pooled ei ole esitanud asjaolusid, millest võiks järeldada, et leping oleks tühine või selle alusel esitatud nõuded lubamatud VÕS tarbijakrediidi erisätete järgi (VÕS § 402 jj). Pooled ei vaidle selle üle, et leping lõppes 31. oktoobril 2009 hageja ülesütlemisega, kuna kostja rikkus liisingumaksete tasumise kohustust. Pooled ei ole väitnud ja ka lepingust ei nähtu, et pooled oleksid lepingu lõpetamise tagajärgi või hüvitisnõuete esitamist reguleerinud erinevalt seadusest, eelkõige VÕS §-st 367.
26.Lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel saavad kõne alla tulla enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel, lisaks ka lõpetamisega seotud tagasitäitmise nõuded ja lepingu rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded. Kahju hüvitamise nõuete puhul on VÕS §-s 367 seejuures ette nähtud erikord: lepingu lõpetamisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue on ette nähtud VÕS § 367 lg-s 1 (seda täpsustavad VÕS § 367 lg-d 2
ja 3) ja ülesütlemisest tingitud lisakulude hüvitamise nõue VÕS § 367 lg-s 4. Hageja esitatud nõuetest (vt käesoleva otsuse p-d 17, 18) on lepingu täitmise nõudeks enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise nõue, ülejäänud nõuded on sisult kostja lepingurikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded.
27.Kohtud on tunnustanud kokkuvõttes järgmisi hageja nõudeid, mida kolleegiumil ei ole alust käsitleda: ● VÕS § 108 lg 1 järgse täitmisnõudena 370 eurot 98 senti tasumata liisingumaksetena; ● VÕS § 367 lg 4 järgse lisakulude hüvitamise nõudena 344 eurot 37 senti, sh 7 eurot 67 senti lepingu lõpetamise tasuna, 70 eurot 41 senti sõiduki pesu eest ja 266 eurot 29 senti müügiteenuse eest.
28.Õige on hageja etteheide, et ringkonnakohus ei ole hageja nõudeid ega nende rahuldamise õiguslikke aluseid selgelt eristanud, kuid see ei ole toonud kaasa asja väärat lahendamist. Kolleegiumil on võimalik arvutusi nõuetekohaselt täpsustada ja selliselt ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi täpustada. Kohtud on sisuliselt rahuldanud nii hageja nõude lepingu ülesütlemiseni tasumata liisingumaksete väljamõistmiseks 370 euro 98 sendi ulatuses kui ka 7 euro 67 sendi saamiseks lepingu lõpetamise tasu võlgnevusena. Seejuures on need nõuded eksitavalt ühe nõudena kokku liidetud (nimetades seda tasumata maksete võlgnevuseks 378 eurot 65 senti), kuigi võlgnetavate liisingumaksete nõude puhul on tegu lepingu täitmise (VÕS § 108 lg 1 järgse) nõudega ja lepingu lõpetamise tasu nõude puhul saab olla tegu kahju hüvitamise nõude kui ülesütlemisest hagejale tekkinud lisakulude hüvitamise nõudega VÕS § 367 lg 4 mõttes. Samuti on ringkonnakohus eksitavalt võtnud 378 euro 65 sendi suuruse nõude (st osaliselt lepingu täitmise ja osalt lisakulude hüvitamise nõude) arvesse hageja VÕS § 367 lg 1 järgse hüvitisnõude arvutamisel, liites selle ülesütlemise järgsetele liisingumaksetele jääkmaksumuse kindlakstegemiseks ja lahutades sellest jääkväärtuse (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 9, 10). See eksitus ei ole muutnud siiski ringkonnakohtu arvutuse lõpptulemust valeks ega jätnud hagejat alusetult ilma juba maakohtus välja mõistetud rahast, nagu võib järeldada kassatsioonkaebusest.
29.Kassatsioonimenetluses on vaidluse all üksnes see, kuidas arvutada hageja VÕS § 367 lg 1 järgse kulutuste hüvitamise nõude suurus. VÕS § 367 kui liisingulepingu lõpetamisega kaasnevate hüvitisnõuete kohta käiva erisätte eesmärk on kolleegiumi arvates eelkõige hüvitise arvutamist lihtsustada. Lähtudes liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusest, tuleb liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale krediteerimiseks tehtud kulutused (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 24). Sisuliselt tuleb liisinguandjale tagada liisinguvõtja lepingurikkumisega kaasnenud lepingu erakorralise ülesütlemise korral hüvitise maksmise kaudu sarnane positsioon sellega, kus ta oleks olnud lepingu täitmise korral. Selliselt väljendab VÕS § 367 sama mõtet kui kahju hüvitamise eesmärki väljendav üldsäte, VÕS § 127 lg 1.
30.VÕS § 367 lg 1 järgse kulutuste hüvitamise nõude kindlakstegemisel tuleb VÕS § 367 lg 2 järgi
lähtuda kostja kui liisinguvõtja pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seostu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Samasuguse sisuga nõue on liisinguandjal liisinguvõtja vastu ka tarbijakrediidi erisätte, VÕS § 416 lg 3 alusel (vt ka Riigikohtu 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 25). Seega tuleb liisinguvõtjal intressi kui tasu krediidi kasutamise eest tasuda üksnes aja eest, millal krediiti tegelikult kasutati, st liisinguandjal ei ole liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral õigust kogu lepingu järgi loodetud intressitulule (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 24). Kolleegiumi arvates kohaldub VÕS § 367 lg 2 ka kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul, kui liisinguese tuleks lepingu korralisel lõppemisel liisinguandjale tagastada ja kokku on lepitud liisingumakseid ületav liisingueseme jääkmaksumus (vt kasutusrendi kohta käesoleva otsuse p 24).
31.VÕS § 367 lg 2 (ja VÕS § 416 lg 3) järgi arvutatud summa on liisinguvõtja jaoks VÕS § 367 lg 1 järgse nõude ülempiiriks, st ka kasutusrendi puhul ei saa liisinguvõtjalt nõuda krediidikulude hüvitamist suuremas ulatuses kui tasumata jäetud liisingumaksed (intressita ja muude kõrvalkuludeta). Olukorras, kus liisinguese jääb liisinguandjale, tuleb VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõuet (ehk liisingueseme jääkmaksumust, kasutusrendi puhul liisinguvõtja osa selles) aga korrigeerida (vähendada) VÕS § 367 lg 3 alusel, arvestades viidatud sätte järgi liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel ehk jääkväärtust (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 24; 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 16;
9.detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 16; 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 17). See reegel väljendab VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud põhimõtet, mille järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida liisinguandja kahju tekitamise tagajärjel sai, eelkõige tema säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga.
32.Kolleegiumi arvates tuleb VÕS § 367 lg 3 kohaldamisel VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõude puhul eristada, kas tegu on kapitalirendi või kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga. Kui kapitalirendilepingu tüüpi liisingulepingu puhul tasub liisinguvõtja lepingu korralise täitmise puhul liisingumaksete tasumise kaudu liisinguandjale kõik liisingueseme soetamiseks tehtud kulud (jääkmaksumuse), siis kasutusrendi puhul jääb jääkmaksumus kokkulepitud ulatuses liisinguandja kanda (vt käesoleva otsuse p 24). Kasutusrendi tüüpi liisingulepingu korralisel lõppemisel saaks liisinguandja endale nii kokkulepitud liisingumaksed kui ka liisingueseme, mida tuleb arvestada ka VÕS § 367 lg 3 kohaldamisel. Kohaldades VÕS § 367 lg-d 2 ja 3 mehaaniliselt, st arvestades jääkväärtuse tasumata liisingumaksete (s.o liisinguvõtja kanda oleva jääkmaksumuse) katteks, jääks sisuliselt kogu risk põhiosas liisinguandja kanda – tema jääkmaksumuse osa saaks kaetud üksnes juhul, kui liisinguvõtja osast midagi üle jääb. See ei oleks aga kooskõlas liisingu kui krediidilepingu olemusega ega vastaks ka poolte algselt kokkulepitud riskijaotusele. Seetõttu leiab kolleegium, et kasutusrendi tüüpi liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb
VÕS § 367 lg-d 2 ja 3 koostoimes kohaldada VÕS § 367 lg-st 1 lähtudes selliselt, et liisingueseme jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 mõttes arvatakse VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõudest maha üksnes ulatuses, milles see ületab liisingueseme liisinguandjale kuuluvat jääkmaksumuse osa, st liisingulepingu sõlmimisel kokku lepitud jääkmaksumust. Liisinguvõtjat kaitseb VÕS § 367 lg 2 aga selle eest, et liisinguandja ei saa temalt nõuda krediidikulude hüvitist rohkem kui tasumata liisingumaksete ulatuses.
33.Eelnevat arvestades kohaldas ringkonnakohus VÕS § 367 lg-t 3 ebaõigesti, kui arvas sisuliselt kogu sõiduki jääkväärtuse maha tasumata liisingumaksetest, jätmata jääkväärtusest maha arvamata hageja kui liisinguandja osa sõiduki jääkmaksumuses. Kolleegium saab vea kõrvaldada ja arvutuse uuesti teha, asjaolusid ei ole vaja selleks tuvastada. Sõiduki jääkväärtusest 1278 eurot 28 senti tuleb esmalt lahutada lepingujärgne (hagejale kuuluv) jääkmaksumus 855 eurot 77 senti ja seejärel lahutada saadud summa (422 eurot 51 senti) kostja tasumata liisingumaksetest (kostjale kuuluvast jääkmaksumusest) 1325 eurot 59 senti. Selle tulemusena on hageja nõue kostja vastu VÕS § 367 lg-te 2 ja 3 alusel kokku 903 eurot 8 senti. Liites nimetatud summale juba varem tunnustatud nõuded (903 eurot 8 senti +370 eurot 98 senti + 344 eurot 37 senti), saame 1618 eurot 43 senti, mis ulatuses tuleb ka hagi rahuldada. Kuna ringkonnakohtu otsuse järgi mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 762 eurot 66 senti, tuleb kostjalt täiendavalt välja mõista 855 eurot 77 senti (ehk hageja jääkmaksumuse osa liisinguesemes). IV
34.Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, jagab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi ka menetluskulud asjas. Kolleegium jätab kõigis kohtuastmetes kantud menetluskuludest 83% kostja kanda ja 17% hageja kanda. Seejuures arvestab kolleegium TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalist rahuldamist, aga ka nõude osalist tunnustamist kostja poolt.
35.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus jagas menetluskulud ekslikult erineva suhtega maakohtu ja apellatsioonimenetluse osas. Kuna ringkonnakohus suurendas kostjalt väljamõistetavat summat, leides, et maakohus mõistis kostjalt välja liiga vähe raha, ei olnud alust maakohtu menetluskulude jaotamisel lähtuda maakohtus hagi rahuldamise suhtest, vaid tulnuks lähtuda hagi rahuldamise lõplikust määrast ehk ringkonnakohtu otsuse järgsest hagi rahuldamise suhtest. Pooled võivad TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi nõuda Viru Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist käesolevas lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.
36.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.