Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
POLAR KINNISVARA EESTI OÜ hagi Taavi Möldri vastu 2737 euro ja 98 sendi ning viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-14617
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Taavi Möldri kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
2737 eurot 98 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja POLAR KINNISVARA EESTI OÜ (registrikood 10845313), esindaja vandeadvokaat Aivar Raudsik Kostja Taavi Mölder, esindaja vandeadvokaat Meelis Masso Kolmas isik kostja poolel Arvo Treier
Asja läbivaatamise kuupäev
6. jaanuar 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-14617 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Taavi Möldri kassatsioonkaebuselt 7. augustil 2013 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot Taavi Möldri arvelduskontole nr 1107838598 (Swedbank AS).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Polar Kinnisvara Eesti OÜ esitas 29. septembril 2011 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Taavi Möldri vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kuivõrd T. Mölder esitas makseettepanekule vastuväite, andis Pärnu Maakohus asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Polar Kinnisvara Eesti OÜ (hageja) esitas 14. oktoobril 2011 Harju Maakohtule Taavi Möldri (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 2737 eurot 98 senti, ajavahemiku eest
15.maist kuni 14. oktoobrini 2011 viivise 95 eurot 11 senti ja alates 15. oktoobrist 2011 viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt soovis kostja saada elektrivõrguga liitumist kinnistule asukohaga Tallinnas Päevakoera tee 35. Tal ei olnud selleks aga piisavalt raha. Kostja uuris naaberkinnistu omanikult (hagejalt), kas viimane saaks kostja eest liitumistasu Eesti Energia AS-ile ära maksta. Hageja oli nõus ning teda esindasid läbirääkimiste pidamisel lepingu sõlmimiseks Robert Vill ja Arvo Treier. Hageja oli nõus kostjale liitumistasu maksmiseks raha laenama ning maksma vastavalt Eesti Energia AS-ile 21 840 krooni ja 21 000 krooni kooskõlas kostjale väljastatud liitumislepingu punktide 3.1 ja 3.23 tingimustega. Kostja lubas laenatud raha 2011. aasta jaanuaris hagejale tagasi maksta. Eesti Energia AS väljastas kosjale liitumistasu maksmiseks arve, millel märgitud liitumistasu on hageja maksnud 26. augustil ja 24. novembril 2010.
14.märtsil 2011 palus hageja kostjal laen tagasi maksta ja ütles laenulepingu üles ning 23. märtsil 2011 kordas ülesütlemise avaldust ning nõudis raha tagastamist. Laen 42 840 krooni (2737 eurot 98 senti) on seni hagejale tagasi maksmata. Isegi kui kostja pole saanud laenu, on ta hageja arvel rikastunud ja hagejal on õigus alusetu rikastumise sätete alusel raha tagasi saada.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et ta ei ole hagejaga laenulepingut sõlminud ega ole avaldanud soovi laenu saada. Sellel, millised olid hageja, A. Treieri ja R. Villi suhted, ei ole asjas tähtust. Kostja ei ole volitanud kedagi sõlmima enda nimel laenulepingut ega pidama sel teemal läbirääkimisi. Kostja ei ole edastanud ühtegi arvet hagejale tasumiseks.
3.Kolmas isik kostja poolel A. Treier vaidles hagile vastu. Ta väitis, et tegemist on tema ja hageja vahelise käsunduslepinguga, mille alusel on ta täitnud mitmeid hageja ülesandeid Päevakoera tee 32 ja 41 kinnistute detailplaneeringu algatamise ettevalmistamise tõttu, mis on olnud väga aeganõudev ja töörohke. Tehtud töö eest ei ole hageja talle maksnud muul viisil, kui tasus Päevakoera tee 35 elektrivõrguga liitumise tasu, tänu millele A. Treier sai endale jätta kostja käest saadud 42 840 krooni.
4.Harju Maakohus jättis 5. märtsi 2013. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus tuvastas, et tunnistaja R. Villi ütluste kohaselt palus A. Treier rääkida hagejaga, kas viimane on nõus tasuma liitumistasu Päevakoera tee 35 asuva kinnistu eest, ning hageja oli nõus laenu andma pooleks aastaks. R. Villi ütluste kohaselt ei rääkinud ta laenust kostjaga, vaid hagejaga ning A. Treieriga. Seda, et kostjal olid rahaprobleemid, teadis ta A. Treieri käest. A. Treieri ütluste kohaselt sai ta kostja käest sularaha 41 000 krooni selleks, et maksta ära liitumistasu Eesti Energia AS-ile. Ta oli liitumisavaldust esitades kostja esindaja. Hageja selgitas, et tal oli kergem maksta liitumistasu Eesti Energia AS-ile ise ära, kuigi kostja pole andnud talle selleks mingit korraldust ega soovinud, et A. Treier peaks läbirääkimisi hagejaga, et viimane maksaks ära liitumistasu Eesti Energia AS-ile. A. Treier ütles, et tal oli asjaajamisi hagejaga ning hageja oli öelnud, et ta võib kostjalt saadud rahaga tasaarvestada selle tasu, mis tal oli saada hagejalt, ja et sellega hüvitati A. Treieri tehtud töö ja pingutused.
Kostja vande all antud seletustest nähtuvalt andis ta sularaha 42 000 krooni A. Treierile selleks, et see raha tasuda Päevakoera tee 35 kinnistu elektrivõrguga liitumise eest Eesti Energia AS-ile, mingit laenu ei pidanud ta liitumistasu maksmiseks võtma ning oma investeeringuid ei ole ta teinud kunagi laenude eest. Kostja seletuste järgi ei ole ta avaldanud soovi saada hagejalt raha laenuks. Kui ta küsis A. Treierilt, kas liitumistasu on makstud, siis vastas A. Treier talle, et sellega on kõik korras, ning väidetavast laenusuhtest sai ta teada alles hageja kirjast. Hageja vande all antud seletustest nähtuvalt küsis temalt R. Vill, kas hageja saaks aidata kostjat liitumistasude maksmisel. R. Villi ütlustest ja hageja ning kostja vande all antud seletustest ja nende omavahelisest võrdlusest nähtub, et hageja ei ole kordagi suhelnud vahetult kostjaga laenu andmise ja saamise teemadel. R. Villi ja hageja vande all antud seletustest nähtuvalt oli hageja kuulnud väidetavast kostja soovist laenu saada vaid A. Treieri käest, kuid A. Treieri ütlustest ei nähtu, et kostja oleks avaldanud soovi liitumistasu maksmiseks laenu saada või andnud korralduse, et hageja peaks tema eest liitumistasu Eesti Energia AS-ile ära maksma. A. Treieri ütlused (millele tugines ka kostja) sellist kostja laenusaamise tahteavaldust ei kinnitanud. Kostja ja A. Treieri ütlused on omavahel kooskõlas hoopis selles, et kostja andis A. Treierile raha, et liitumistasu ära maksta, ning A. Treieri ütlustest ei nähtu, et ta oleks R. Villile andnud teada, et kostja oleks soovinud laenu võtta. Ka hageja esitatud Eesti Energia AS-i, kostja, A. Treieri ja hageja e-kirjavahetusest ei nähtu, et kostja oleks avaldanud soovi saada laenu. Viidatud kirjavahetusest nähtub, et Eesti Energia AS saatis kostjale liitumislepingu kavandi, mille kostja edastas A. Treierile ja viimane hagejale, kuid muud sellest ei nähtu. Hageja ei ole tõendanud seda, et kostja oleks teinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 2 teise lause ning § 69 lg 1 ja VÕS § 9 lg 1 ning § 396 lg 1 alusel tahteavalduse, millega oleks üles näidanud soovi saada laenu ja et hageja kannaks kostjale antava laenusumma kostja korraldusel üle Eesti Energia AS-ile (VÕS § 76 lg 3). Asjaolu, et hageja on tasunud Eesti Energia AS-ile liitumistasu, mille kinnituseks on esitatud Eesti Energia AS-i arve, liitumislepingud ja maksekorraldused, ei ole vaidluse all, küll aga ei tähenda märgitu seda, et kostja oleks avaldanud soovi saada laenu hagejalt. Seega pole hageja tõendanud, et kostja oleks avaldanud soovi saada hagejalt laenu ja et pooled oleks vahetanud laenu andmise ja saamise tahteavaldusi ning laenulepingu VÕS § 396 lg 1 järgi sõlminud. Kuna laenulepingu sõlmimine poolte vahel pole tõendatud, ei ole kostjal ka VÕS § 396 lg 1 järgi laenu tagastamise kohustust ja 2737 euro 98 sendi hagejale maksmata jätmist ei saa pidada laenulepingu rikkumiseks VÕS § 100 mõttes. Seega ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt VÕS § 396 lg 1, § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel kohustuse täitmist ning laenu tagastamist. Ka ei saa rääkida alusetust rikastumisest VÕS § 1028 lg 1 järgi, kuna pooled ei ole vahetanud tahteavaldusi, mille vorminõude rikkumise tõttu oleks tehing tühine või mille puhul andis hageja raha üle, kuid tegelikult jäi leping sõlmimata ja saadu tuleks üleandjale seetõttu tagastada VÕS § 1028 lg 1 ja § 1029 lg 1 järgi. Kostja ei ole üldse teinud tahteavaldust laenu saamiseks, mistõttu ei ole eelviidatud sätted kohaldatavad. Ka ei ole kohaldatav VÕS § 1041, mille kohaselt siis, kui isik on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud, saab üleandja nõuda kulutuste hüvitamist
niivõrd, kuivõrd teine isik on selle võrra rikastunud. Kuivõrd A. Treieri ütluste ja kostja vande all antud seletuste kohaselt on kostja liitumistasu A. Treierile üle andnud korraldusega see anda omakorda üle Eesti Energia AS-ile, siis on tõendamata hageja väide, et kostja on rikastunud liitumistasu ulatuses. Eeltoodu alusel ei ole hagejal nõuet kostja vastu ka VÕS § 1041 järgi.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. juuni 2013. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2737 eurot 98 senti, viivise 95 eurot 11 senti ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 15. oktoobrist 2011 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjale kuulub kinnisasi asukohaga Tallinnas Päevakoera tee 35. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et Eesti Energia AS väljastas kostjale liitumislepingu uue võrguühenduse loomiseks ja arved 42 800 krooni liitumistasu maksmiseks ning et kostja arvete alusel Eesti Energia AS-ile midagi ei tasunud. Pooled ei vaidle ka selle üle, et esitatud arvete alusel tasus liitumistasu hageja, kandes Eesti Energia AS-ile kostja kohustuse täitmiseks üle
28.augustil 2010 21 840 krooni ja 24. novembril 2010 21 000 krooni ning et liitumisleping on kostjaga sõlmitud ja võrguühendus tema kinnisasjaga loodud. Hageja esitas kostja vastu nõude, milles taotles kostjalt tema kohustuse täitmiseks Eesti Energia ASile tasutud rahasumma väljamõistmist. Oma nõude alusena on hageja esile toonud, et täitis kostja kohustuse temaga sõlmitud laenusuhte raames, nii et kostjal tekkis kohustus tagastada talle tasutu laenuna. Alternatiivselt – kui kohus ei pea laenulepingu sõlmimist tõendatuks – taotles hageja mõista kostjalt tema kohustuse täitmiseks Eesti Energia AS-ile tasutud rahasumma välja alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja eitas hagejaga laenulepingu sõlmimist ja seletas, et ta ei ole alusetult rikastunud, kuna andis liitumistasu maksmiseks sularahas 42 000 krooni A. Treierile, kes pidi selle tasuma Eesti Energia AS-ile. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega osas, mis puudutavad poolte vahel laenulepingu sõlmimist, ega pidanud vajalikuks seda otsuses pikemalt käsitleda. Küll ei nõustunud ringkonnakohus maakohtu järeldustega, nagu ei saaks hagi rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. VÕS § 1041 kohaselt isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta enda vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või pidi teada saama. Pooled ei vaidlegi selle üle, et kostjale liitumistasu maksmiseks esitatud arvete tasumisel tegi hageja kostja kohustuse täitmiseks kulutusi. Väidetud ja seda enam tõendatud ei ole, et pooltel oleks olnud mingi õigussuhe, mille alusel hageja oleks õigustatud või kohustatud olnud need kulutused tegema. Seega tuleb lähtuda sellest, et hageja ei olnud selleks ei õigustatud ega kohustatud. Hageja poolt Eesti Energia AS-ile tehtud maksed olid eelduseks kostjaga võrguühenduse loomise lepingu (võrguühendusega liitumise lepingu) sõlmimisele. Kostjaga on leping sõlmitud ning võrguühendus tema kinnisasjaga loodud. Seega on hageja täitnud kostja kohustuse Eesti Energia AS-i vastu ja kostja on hageja tegevuse tulemusena rikastunud hageja tehtud kulutuste võrra, sest kostja on nende kulutuste ulatuses vabanenud oma kohustusest Eesti Energia AS-i vastu. VÕS § 1041 kohaldamise eeldused on seega täidetud ja hageja tehtud kulutused tuleb kostjalt tema kasuks välja mõista. Maakohus eksis, kui leidis, et kostja ei ole hageja tehtud kulutuste arvel rikastunud seetõttu, et ta andis raha liitumistasu maksmiseks A. Treieri kätte korraldusega anda see üle Eesti Energia AS-ile. Pooled ei vaidle selle üle, et A. Treier jättis kostja antud raha endale ega täitnud selle arvel kostja kohustust Eesti Energia AS-i vastu. Seega ei ole kostja ise vahetult ega ka A. Treieri vahendusel oma Eesti Energia AS-ile liitumistasu maksmise kohustust täitnud. Kostja rikastumine hageja arvel ei ole
välistatud seetõttu, et kostja andis liitumistasu maksmiseks raha A. Treieri kätte, sest kostja ja A. Treieri vahelises õigussuhtes toimunud raha üleandmine ei mõjutanud Eesti Energia AS-ile kostja kohustuse täitmist, hageja tasutu tõttu aga kostja rikastus, sest vabanes sellest kohustusest. Kostjal võib olla nõudeõigus A. Treieri vastu, kuid see ei vabasta teda kohustusest hüvitada hagejale kostja kohustuse täitmiseks kulutatu. Kostja ja A. Treieri vaheline väidetav õigussuhe ei mõjuta iseenesest pooltevahelist õigussuhet ja selle asjaoluga ei saa põhjendada kostja õigusi või kohustusi hageja suhtes. Mingeid asjaolusid ja tõendeid, mis võimaldaksid järeldada, nagu oleks hagejal A. Treieriga õigussuhe, mille raames oleksid selle osalised kokku leppinud, et hageja täidab kostja kohustuse hageja poolt A. Treierile võlgnetava kohustuse katteks, ei ole vaidlusaluses asjas esitatud. Sellise suhte olemasolu ja kokkulepet A. Treieriga on hageja seaduslik esindaja Heino Nõu vande all seletust andes sõnaselgelt eitanud, väites, et ei tunnegi õieti A. Treierit ning et viimasel ei ole mingit tasunõuet hageja vastu. Sellisele väidetavale kokkuleppele ei osuta miski peale menetlusse kolmanda isikuna kaasatud A. Treieri enda üld- ja paljasõnaliste väidete, millest ei piisa väidetava kokkuleppe tuvastamiseks. Viivisenõude rahuldamiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 ning kuna viivisearvestusele ei ole konkreetseid vastuväiteid esitatud, tuleb ka viivisenõue rahuldada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada täies ulatuses ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse maakohtu otsus asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata. Kostja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsuse järeldusi laenulepingu sõlmimise osas. Kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus rahuldas hagi VÕS § 1041 alusel ja mõistis välja viivise. VÕS § 1041 kohaldamise eeldused on täitmata. VÕS § 1041 kohaldamise eelduseks on, et isik, kes täidab teise isiku kohustuse, ei ole selleks õigustatud ega kohustatud. Kohtu järeldused on ilmses vastuolus hageja korduvalt esitatud väidetega ja hageja tõenditele lisatud selgitustega. Hageja on korduvalt rõhutanud, et tema sõlmis A. Treier kui kostja esindajaga laenulepingu, mille kohaselt hageja tasub kostja eest Eesti Energia AS-ile liitumislepingus märgitud summa. Seega tegutses hageja enda väitel täielikus veendumuses, et temal on laenulepingust tulenev õigustus ja kohustus liitumislepingus märgitud summa tasumiseks. Ringkonnakohtus VÕS § 1041 kohaldamine on asjakohatu. Ringkonnakohtu otsuse sisu ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-s 5 sätestatule. Ringkonnakohus on jätnud analüüsimata poolte varasemad väited ja tõendid, asudes üksnes seisukohale, et tegemist on VÕS §-s 1041 sätestatud alusetu rikastumise alustega. Ringkonnakohtu otsusest ei järeldu mõttekäik, kuidas on ringkonnakohus jõudnud VÕS § 1041 kohaldamiseni. Nõustudes maakohtu otsusega laenulepingut puudutavas osas, on ringkonnakohus samas jätnud analüüsimata, kas poolte vahel oleks tegemist olnud mõne teise võlasuhtega. A. Treieril puudus kostja volitus ning kostja ei kiitnud ka hiljem A. Treieri hagejaga tehtud tehingut heaks. Seega on tegemist tühise tehinguga TsÜS § 129 lg 1 mõttes, millest tulenevalt pole põhimõtteliselt välistatud hageja õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist A. Treierilt. Kuna hageja ja kostja vahel ei olnud lepingulist suhet, tuleks hageja tegevust hinnata käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 lg 1 mõttes. VÕS § 1018 lg 1 kohaselt, kui isik (käsundita asjaajaja) teeb
midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal VÕS §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused. VÕS § 1020 lg-st 1 tulenevalt peab enne asjaajamisele asumist käsundita asjaajaja soodustatule asjaajamisele asumise kavatsusest teatama ja ootama ära soodustatu edasise otsuse asjaajamise kohta. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt tuleb asjaajamisele asumise korral sellest soodustatule enne teatamata käsundita asjaajajal soodustatule asjaajamisest esimesel võimalusel teatada. VÕS § 1020 lg-s 3 viitega VÕS § 624 lg-le 4 on sätestatud samuti teatamiskohustus. Hageja, A. Treier ega teised isikud ei teavitanud kostjat sellest, et hageja kavatseb tasuda ja tasub Eesti Energia AS-ile kostja liitumistasu. Kostja sai hageja asjaajamisest teada üllatuslikult alles hageja 14. ja 23. märtsi 2011. a kirjadest, milles hageja nõudis laenu tagastamist. VÕS § 1024 lg-st 4 tulenevalt, kui käsundita asjaajaja ei saanud asjaajamisele asumisel aru ega pidanudki aru saama, et tal puudub asjaajamisele asumise õigustus VÕS § 1018 lg 1 kohaselt, peab soodustatu andma seoses asjaajamisega saadu asjaajajale välja alusetu rikastumise sätete järgi. Viidatud sätte kohaldamise eelduseks on olukord, milles käsundita asjaajaja ei saanud ega pidanudki aru saama, et tal puudub asjaajamisele asumise õigustus. Hageja oleks mõistlikul viisil igal juhul pidanud enne Eesti Energia AS-ile arvete tasumist (asjaajamise algust) sellest kostjat teavitama. Isegi kui eeldada, et hageja käitus heas usus, täites sõlmitud laenulepingut, siis ka sellisel juhul oleks iga mõistlik isik teavitanud lepingupoolt tavapärasest asjaajamise käigust (näiteks esimese osamakse tasumisest, liitumistasu lõplikust tasumisest jne). Kuna hageja ei ole ka teatamiskohustust täitnud, siis puudub alus nõude rahuldamiseks ka käsundita asjaajamise sätete põhjal.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. Hageja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kostja vabanes oma kohustuse täitmisest Eesti Energia AS-ile tänu hageja tehtud maksetele. Ringkonnakohtu mõttekäik VÕS § 1041 kohaldamisel järeldub loogiliselt. Kostja ja kolmanda isiku suhe on kvalifitseeritav käsundussuhtena. Kolmas isik A. Treier on käsundisaajana rikkunud kõiki eeltoodud käsundisuhet reguleerivaid norme. Kostjal võib olla nõudeõigus A. Treieri vastu, kuid see ei vabasta teda kohustusest hüvitada hagejale kostja kohustuse täitmiseks kulutatu. Alternatiivselt leiab hageja, et vaidlusalune õigussuhe võib olla kvalifitseeritav ka käsundita asjaajamise suhtena. Samas ei muuda võimalik õigusliku kvalifikatsiooni muudatus ringkonnakohtu otsuse lõppjäreldusi ega anna alust ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni tühistada.
9.Kolmas isik A. Treier nõustus kassatsioonkaebuse väidetega. Kolmas isik ei ole kunagi kostja nimel sõlminud laenulepingut. Küll aga oli A. Treieril hagejaga kokkulepe, et hageja tasub kolmanda isiku eest Eesti Energia AS-ile liitumistasu ja A. Treier saab jätta kostja käest saadud raha endale. Kuna hageja tasus liitumistasu, teatas kolmas isik kostjale, et liitumistasudega on kõik korras. Kostja ei oleks kunagi andnud heakskiitu kolmanda isiku ja hageja vahelisele tehingule, mille tegelik eesmärk oli kolmandale isikule töötasu maksmine. Kõik hageja väited laenulepingu täitmisest on
valed.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
11.Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et laenulepingu sõlmimine pole tõendatud. Kuna selle asjaolu tuvastamisel ei ole kohtud rikkunud menetlusõiguse norme ja kolleegiumil puudub pädevus tõendeid hinnata ja asjaolusid tuvastada, siis saab kõne alla tulla üksnes hageja nõue mõnel lepinguvälisel õiguslikul alusel.
12.Ringkonnakohus on hagi rahuldanud VÕS § 1041 alusel, kuid on jätnud tähelepanuta, kas esinevad kõik selle sätte kohaldamise eeldused. Pooled ei vaidle iseenesest selle üle, et hageja on VÕS § 78 lg 1 järgi täitnud kostja rahalise kohustuse Eesti Energia AS-ile. Kuna selle sätte kohaselt on hageja tehtud maksega lõppenud kostja kohustus Eesti Energia AS-i vastu, siis on kostja oma kulutusi säästnud. Kolleegium selgitab, et kui üks isik on lepinguväliselt täitnud teise isiku kohustuse VÕS § 78 mõttes, siis võib tal olla hüvitisnõue VÕS § 1018 ja § 1023 lg 1 alusel. Sellise nõude korral on välistatud hüvitisnõue VÕS § 1041. Eeltoodut tähendab, et VÕS § 1041 ei kohaldu, kui koos muude VÕS § 1018 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaoludega esineb vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest. Samas on vaja arvestada, et kui teise isiku kohustuse lepinguväliselt täitnud isikul ei ole VÕS §dest 1018 ja 1023 tulenevat hüvitisnõuet, siis saab tal olla teise isiku vastu hüvitisnõue VÕS § 1041 alusel vaid juhul, kui ta oli teise isiku kohustust täites (kulutusi tehes) heauskne VÕS § 1024 lg 4 mõttes. Seega on VÕS § 1024 lg 4 ja § 1041 alusel hüvitisnõue võimalik vaid siis, kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest ei esine, kuid teise isiku kohustuse täitnud isik ei teadnud ega pidanudki seda teadma. See tähendab, et ta arvas heauskselt, et esineb vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest (st et ta ei teadnud ega pidanudki teadma nende asjaolude puudumisest). Ringkonnakohus on jätnud selle õigusliku küsimuse tähelepanuta, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Kolleegium selgitab veel, et VÕS § 1024 lg 4 kohaldamisel tuleb muu hulgas arvestada sellega, kas kulutuste tegija (teise isiku eest kohustuse täitnud isik) järgis VÕS § 1020 lg-tes 1 ja 2 sätestatud teavitamiskohustust (vt selle kohta Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33).
13.Maakohus leidis tuvastatud asjaolude alusel õigesti, et hagejal ei saa olla nõuet VÕS § 1028 jj järgi. Kolleegium selgitab, et isegi kui hageja arvas, et ta täidab makse tegemisega kostjaga sõlmitud käsunduslepingut, ja see leping oli TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine (sest A. Treieril puudus õigus esindada kostjat), ei kohaldu VÕS § 1028 lg 1, sest kostja ei olnud sellest lepingust teadlik ning seetõttu ei saa selle sätte mõttes lugeda teda hagejalt soorituse saanud isikuks. Hagejal võib olla A. Treieri kui esindusõiguseta tegutsenud isiku vastu kahju hüvitamise nõue TsÜS § 130 alusel.
14.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas hageja oli kostja kohustust kolmanda isikuna täites heauskne VÕS § 1024 lg 4 mõttes (vt käesoleva otsuse p 12).
15.Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
16.Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.