Muud › Mereõigus

esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud 14.01.2011 sõlmis hageja 1M-Kredit OÜ-ga klienditeeninduslepingu nr. 1211/2012, mille sisuks oli vastavalt lepingu punktile 1 poolte vaheliste suhete ja arvelduste korra reguleerimine merevedude teostamisel osutatud teenuste eest. Hageja osutas kostjale vastavalt lepingule mereveo teenused ja esitas kostjale kokku arveid kogusummas 18 788,10 eurot. Vastavalt lepingu punktile 5 kohustus kostja tasuma talle esitatud arved kauba eest arvel märgitud kuupäevaks. Kostja ei ole oma lepingulist kohustust täitnud. Tulenevalt esitatud arvetest on kostjal tasumata 18 788,10 eurot. Pooled on lepingu punktis 5.2 kokku leppinud viivise määras õigeaegselt tasumata summalt 0,5% iga viivitatud päeva eest. Lepingu punktis 5.1 on pooled kokku leppinud, et viivised ei tohi ületada 40 000 krooni ehk 2556,47 eurot. Seoses kostja poolt lepinguliste kohustuste rikkumisega, pöördus hageja võlgnevuse sissenõudmiseks OK Incure OÜ poole, millega seoses tekkis hagejal kahju summas 2254,57 eurot, mis seisneb OK Incure OÜ-le makstud teenustasus (põhisummalt 10% + km). Hagejal ei oleks tekkinud taolist lisakulutust, kui kostja oleks nõuetekohaselt oma kohustused täitnud. Kostja vastuväited Kostja tunnistas lepingu sõlmimist hagejaga ning nõustus põhivõlgnevusega summas 18 788,10 eurot. Lepingu punkti 5.2 kohaselt võis hageja nõuda kohustuse rikkumisel õiguskaitsevahendina viivise tasumist, kuid kostja ei ole hagejale tekitanud muud kahju. Hageja viivise nõue summas 2254,57 eurot on ebamõistlikult suur ega saa ületada 1000 eurot. Kostja palus ühtlasi kohtul vähendada viivise suurust mõistliku suuruseni. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis 1M-Kredit OÜ-lt Transreval OÜ kasuks välja põhivõlgnevuse 18 788,10 eurot, viivise 2556,47 eurot ja kahjuhüvitise 2254,57 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Poolte vahel puudub antud asjas vaidlus lepingu sõlmimise faktis ning põhivõlas summas 18 788,10 eurot, mida kostja tunnistab. Poolte vahel on vaidlus põhivõlast tuleneva viivise ja kahjuhüvitise nõude osas. Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-dest 1 ja 6 ning VÕS § 108 lg-st 1 on hagejal õigus kostjapoolse kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul on tegemist rahalise kohustuse täitmise nõudega, siis vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 on hageja õigustatud nõudma ka viivist kohustuse täitmisega viivitamise eest. Hageja ja kostja on klienditeeninduslepingu nr. 1211/2012 punktis 5.2 kokku leppinud viivise määras õigeaegselt tasumata summalt 0,5 % iga viivitatud päeva eest. Eelviidatud lepingu punktis 5.1 on pooled kokku leppinud, et viivised ei tohi ületada 40 000 krooni ehk 2556,47 eurot. Kuivõrd hageja on viiviseid arvestanud vastavalt poolte vahel lepingus kokku lepitule ja seal sätestatud maksimumsuurusele, ei ole viivisenõue ebamõistlikult suur kõrvutades seda põhinõudega 18 788,10 eurot. Seetõttu ei ole põhjust ka viiviste vähendamiseks.

2(4)

Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 3 võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuse rikkumise puhul nõuda kahju hüvitamist. Antud asjas on tuvastamist leidnud, et seoses kostja poolt lepinguliste kohustuste rikkumisega, pöördus hageja võlgnevuse sissenõudmiseks OK Incure OÜ poole, millega seoses tekkis hagejal kahju summas 2254,57 eurot, mis seisneb OK Incure OÜ makstud teenustasus (põhisummalt 10 % + km). VÕS § 115 lg 1 kohaselt juhul, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Lisaks on pooled klienditeeninduslepingu nr. 1211/2012 punktis 5.2 kokku leppinud, et kostja tasub vajaduse korral võla sissenõudmisega seostud kulutused. Kohtu hinnangul on hageja kahju tekkimist piisavalt põhistanud ning tõendanud. Hageja tegevusalaks ei ole võlgade sissenõudmine, mistõttu võis kostja eeldada, et hageja pöördub võla sissenõudmiseks kolmanda isiku poole. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja põhivõlgnevus 18 788,10 eurot, viivis 2556,47 eurot ja kahjuhüvitis 2254,57 eurot. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse viivise suuruse ning kahju hüvitamise osas ja teha uus otsus, millega vähendada viivise suurust 1000 euroni ja jätta rahuldamata hageja nõue kahju hüvitamiseks. Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et viiviste väljamõistmine hageja soovitud summas on põhjendatud. Isegi kui kostja oligi alla kirjutanud sellel kokkuleppele hageja surve all, ei tähenda see veel seda, et kohtul pole alust viivise vähendamiseks. Kohtul oli võimalus mitte ainult viivist vähendada, vaid ka tunnistada tühiseks kokkulepe viivise kohta. Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga kahju hüvitamise osas summas 2254,57 eurot. Asja materjalide hulgas, mis saadeti kostjale, ei leidunud tõendeid nimetatud summa maksmise kohta. Peale selle, kui nimetatud kulu saakski lugeda kahjuks ja need kulud on hageja kandnud, ei saa neid pidada mõistlikeks. Kulu on liialt kõrge võrreldes põhisummaga. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega leiab, et apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele ja maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada väljamõistetud kahjuhüvitise osas materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Otsust tuleb muuta menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab muudetavas osas teha asjas ise otsuse (TsMS 657 lg 1 p 2). Vaidlust ei olnud poolte vahel põhivõlgnevuse osas. Otsus on põhjendatud ka viiviste väljamõistmise osas. Apellandist kostja on märkinud apellatsioonkaebuses, et kohus oleks võinud viivist vähendada või tunnistada viivisekokkulepe tühiseks. Kui kostja peab silmas, et kohus oleks võinud tuvastada viivisekokkuleppe tühisuse, siis selliseid asjaolusid, mille põhjal seda tuvastada, kostja oma vastuses hagile esile ei toonud. Kostja leidis vastuses (tl 38), et arvestades põhinõude suurust ja poolte finantsmajanduslikku olukorda, on viivis ebamõistlikult suur. Maakohus leidis põhjendatult, et arvestades põhivõla suurust 18 788,10 eurot ei ole viivis 2 256.47 ülemäära suur. VÕS § 162 lg 1 kohaselt on võimalik viivist vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Väited poolte finantsmajanduslikust olukorrast on põhistamata ja ebamäärased, mistõttu

3(4)

nende alusel viivise vähendamine kohtu poolt ei olnud võimalik. Kohtupraktikas on leitud, et viivis on ülemäärane, kui see ületab põhivõla suurust. Maakohus ei ole nõuetekohaselt põhjendanud kahjuhüvitise 2 254.57 euro väljamõistmist kostjalt. Tegemist on kohtueelse menetluskuluga. Kostja ja OK Incure e-kirjavahetusest (tl 21-24) ilmneb, et tegemist oli inkassoteenuse osutamisega. Hagist ei selgu, millist teenust inkassofirma ja millise tunnihinnaga osutas. Inkassofirmade kaasamisega seotud kulutusi on peetud õigusteoorias ettenähtavateks vaid reservatsioonidega (vt selle kohta Karin Sein „Kahju ettenähtavuse reegel kahjuhüvitise piiramise alusena“, Juridica 2003, IV, lk 243-249). Inkassofirmal ei ole reeglina kuigi head võimalust nõude maksmapanekuks (st reaalset sunnijõudu) ning seetõttu rikub inkassobüroo kaasamine võlausaldaja kohustust kahju vähendada (VÕS § 139 lg 2). Riigikohus on pidanud teatud tingimustel professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulutusi hiljem hüvitatavateks (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-138-10, p 29). Pooltevahelises lepingus on pooled kokku leppinud, et kostja tasub hagejale võla sissenõudmisega seotud kulutused (inkassofirma komisjon, kohtukulud, või muud). Nimetatu ei tähenda, et kohus ei pea hindama hageja nõude põhjendatust. Kohus pidanuks lepingu p 5.2 kohaldamisel hindama, kas inkassoteenuse kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Käesolevas asjas pole hageja selgitanud muud, kui et kandis kahju seoses võla sissenõudmisega. Hagiavaldusest pole võimalik järeldada, et see teenus oli vajalik ja aitas kaasa vaidluse lahendamisele. Hageja ei ole kulude kandmise vajadust põhistanud ega tehtud toimingute kohta peale üksikute e-kirjade tõendeid esitanud. Kostja 05.03.2013 kirjast inkassofirmale ja hagejale (tl 25) nähtub, et kostja tunnistas võlgnevust, kuid palus selle ajatada. Seega ei aidanud inkassoteenuse kasutamine käesoleva asja lahendamisele kaasa ja selle hüvitamine ei ole põhjendatud ka lepingus vastava kokkuleppe olemasolul. Hagist kuulub rahuldamisele ligikaudu 90 %. Seega tuleb maakohtu menetluskulud jätta 90 % ulatuses kostja kanda ja 10 % ulatuses hageja kanda, seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega 47 % ulatuses jäävad ringkonnakohtu menetluskulud 47 % osas hageja kanda ja 53 % osas kostja kanda. (TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 1, § 171 lg 1). TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.