2-10-16216/50 - Täitmine - Muud täitmisasjad - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

omanikuna kinnistusraamatusse Helve Annok ning kanda kinnistusraamatusse kohtulik hüpoteek esimesele järjekohale hageja kasuks summas 438 875 krooni, s.o 28 049,22 eurot. 26.04.2012 esitas hageja kohtule avalduse, milles palus asendada kostja kohtutäitur J. Rumjantseva Aivo Annokiga. 30.04.2012 tegi kohus kostja asendamise kohta määruse. 05.09.2012 esitas hageja kohtu nõudel Aivo Annoki vastu hagiavalduse. Hagiavalduse kohaselt jagati Tartu Maakohtu 07.05.2007 otsusega hageja ja Helve Annoki ühisvara, jäeti XXX asuv kinnistu Helve Annoki omandisse ning mõisteti Helve Annokilt välja rahaline hüvitus 438 875 krooni hageja kasuks. Tartu Ringkonnakohtu 11.09.2007 määrusega seati kinnistule hagi tagamiseks kohtulik hüpoteek hageja kasuks. Tartu Ringkonnakohtu 14.01.2008 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja määrati, et ringkonnakohtu 11.09.2007 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu kuulub otsuse jõustumisel tühistamisele. 04.02.2008 tegi Tartu Ringkonnakohus määruse, millega jättis hagi tagamiseks kinnistule kehtima kohtuliku hüpoteegi hageja kasuks summas 438 875 krooni kuni Tartu Ringkonnakohtu 14.01.2008 otsuse täitmise või muutmiseni. Määrus tuli saata täitmiseks Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Viljandi jaoskonnale, kuid jäi ringkonnakohtu kantselei referendi eksimuse tõttu kinnistusosakonnale saatmata. Kohtulik hüpoteek kustutati ringkonnakohtu 14.01.2008 otsuse alusel. Helve Annok sõlmis 08.04.2008 asjaõiguslepingu, mille alusel kanti omanikuna kinnistusraamatusse Aivo Annok. Kuna ringkonnakohtu 04.02.2008 määrus väljastati Helve Annokile, oli Helve Annok teadlik kohtuliku hüpoteegi olemasolust ning kinnistu võõrandamine oli pahatahtlik ja suunatud hageja huvide kahjustamisele. Kuna Aivo Annok on Helve Annoki poeg, siis pidi ka tema saama aru tehingu tegelikust eesmärgist. Hageja leidis, et asjaõigusleping tuleb tunnistada kehtetuks, kuna poolte eesmärgiks ei olnud kinnistu võõrandamine, vaid omandi ülekandmine „usaldusomanikule“ hageja nõude rahuldamise vältimise eesmärgil.

Tagasivõitmise eesmärk on pöörata tagasi tehing, mille võlgnik on teinud peamiselt eesmärgil vältida võla sissenõudmist sundtäitmise kaudu. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg 2 kohaselt on tagasivõitmise eelduseks, et sissenõudjal on täitedokument, nõue on sissenõutav ja senine sissenõude pööramine võlgniku varale ei ole andnud tulemusi või on alust eeldada, et see ei anna tulemusi. Kinkelepingu tagasivõitmiseks (TMS § 189) annab õiguse järgmiste asjaolude esinemine: tehing on tehtud kuni kaks aastat enne hagi esitamist ning tegemist ei ole tavapärase kingitusega. Kinkelepingu puhul ei ole võlgniku ja kingisaaja kavatsused või tahtlus sissenõudja huvide kahjustamiseks määravad. Kostjate vahel on 08.04.2008 sõlmitud kinnistu isikliku kasutusõigusega koormamise avaldus, kinnistu kinkeleping ja asjaõiguslepingud. Kohus leidis, et kinkelepingu tagasivõtmise põhjendatuse otsustamisel tuleb arvestada asjaolu, et hageja esitas hagi kohtusse tähtaja viimasel päeval (08.04.2010). Seetõttu tuleb arvestada ka teisi asjaolusid, nagu võlgniku ja kingisaaja kavatsused või tahtlus sissenõudja huvide kahjustamiseks, mis üldreeglina ei ole kinkelepingu tagasivõitmisel määravad. Kohus leidis, et Helve Annoki kinkeleping oma lähikondsele – Helve Annoki ja hageja ühisele pojale Aivo Annokile – ei ole tehtud teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks. Kinkelepingus on pooled notarile avaldanud, et kinkeesemel on kohtulik hüpoteek (p 1.2.4), et kohtuliku hüpoteegiga tagatud kohustus hageja ees 438 875 krooni on täitmata (p 1.4.7) ning et kinkija ja kingisaaja lepivad kokku, et lepingu p-s 1.2.4 nimetatud asjaõigus jääb kehtima ka pärast lepingu sõlmimist ja kingisaaja kandmist lepingu eseme omaniku kinnistusraamatusse (p 2.5). Kostjad taotlesid tsiviilasja nr 2-08-20546 toimikust lk 15–23 asuvate tõendite asja juurde võtmist. Kohus leidis, et nimetatud kirjalike tõenditega on tõendatud, et kostjad on püüdnud leida laenu näol lahendust, et tasuda hagejale kohtuotsusega väljamõistetud hüvitus. Hageja ei ilmunud notari juurde lepinguid sõlmima, et kostjad saaks laenu ja hagejale summa üle kanda. Kinke eesmärgiks oli Aivo Annoki poolt laenu saamine, et aidata Helve Annokil hüvitus tasuda. Hageja kirjavahetus kohtutäituriga juunis 2008 tõendab usaldusväärselt, et hageja oli teadlik kinkelepingu sõlmimisest, samuti oli ta teadlik, et selle eesmärk on saada laenu, et tasuda Helve Annoki kohustus hageja ees. Kui kohus tunnistaks kinkelepingu kehtetuks, ei läheks kinnistu tulenevalt TMS § 195 lg-st 1 mitte Helve Annoki käsutusse, vaid kohtutäituri käsutusse. Seega kaotavad mõtte hageja nõuded kanda omanikuna kinnistusraamatusse Helve Annok ja seada kinnistule kohtulik hüpoteek esimesele järjekohale hageja kasuks. Helve Annok oleks saanud võlgnikuna uuesti asja omanikuks, kui tagasivõitmise hagi oleks esitatud ilma täitemenetlust alustamata. Võlaõigusseaduse § 78 lg-st 1 lähtuvalt ei ole põhjendatud ega seaduslik hageja keeldumine võtta Helve Annokilt väljamõistetud hüvitus vastu Aivo Annoki poolt laenu võtmisega. Kuna kinkelepingu kehtetuks tunnistamine ei ole põhjendatud ja tagasivõitmise hagi tuleb jätta rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata ka nõue asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamiseks. Kui ebaõigele kandele toetudes on asjaõiguse heauskselt omandanud isik, kes aluseks olnud kande ebaõigusest midagi ei teadnud, siis seda uut kannet ei loeta enam ebaõigeks, kuigi seda tehes toetuti teadmatult ebaõigele kandele. Heauskse omandamise korral parandamise nõue kustub. Kinnistusraamatust on 21.04.2008 kustutatud hüpoteek hageja kasuks ja 25.04.2008 on sisse kantud hüpoteek AS Sampo Pank kasuks. AS Sampo Pank on põhjendatud lugeda asjaõiguse heauskseks omandajaks. Kuna kinnistusraamatusse tehti hüpoteegi kustutamise kanne kohtuotsuse alusel, siis AS Sampo Pank ei pidanud ega saanudki teada, et on olemas Tartu Ringkonnakohtu 04.02.2008 määrus, millega jäeti hagi tagamiseks kehtima kohtulik hüpoteek summas 438 875 krooni kuni Tartu Ringkonnakohtu 14.01.2008 otsuse täitmiseni või muutmiseni, kuid mille alusel ei olnud kohtulik hüpoteek kinnistusraamatusse kantud. Isegi siis, kui kohus oleks kinkelepingu kehtetuks tunnistanud, tagasivõitmise hagi rahuldanud ja asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistanud, ei ole asjaõigusseaduse §-st 65 tulenevalt enam võimalik kanda kohtulikku hüpoteeki hageja kasuks esimesele järjekohale.

4.Ülo Annok esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 28. märtsi 2013 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega Ülo Annoki nõuded rahuldada ja jätta menetluskulud vastustajate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) laiendas kohus alusetult tagasivõitmise materiaalõiguslikke aluseid ja tugines seetõttu hagi rahuldamata jätmisel õigusvastastele kaalutlustele. Täitemenetluse seadustiku erisätte – TMS § 189 lg 1 järgi tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Seega juhul, kui tagasivõitmise hagi on esitatud aegumistähtaja jooksul, peab kohus hindama ainult seda, kas kinkeleping on tehtud kahe aasta vältel enne hagi esitamist. Kohtul on õigus kinkelepingu kehtetuks tunnistamisest keelduda vaid juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist; 2) on kohtuotsus ka sisuliselt ebaõiglane. Kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks TMS § 189 lg 1 alusel piisab ainuüksi kinkelepingu sõlmimise faktist. Küsimus sellest, kas kinkeleping on tehtud sissenõudja huvide kahjustamiseks, on irrelevantne. Samas jääb arusaamatuks, miks ei olnud hageja keeldumine hüpoteegi kustutamisest põhjendatud ega seaduslik. Tsiviilõiguses kehtib lepinguvabaduse põhimõte. Hagejal ei olnud kohustust Aivo Annoki initsiatiivil koostatud notariaalset lepingut allkirjastada. Hagejale ei avaldatud tehingu üksikasju ega esitatud lepingu projekti. Selle asemel nõuti ultimatiivses vormis, et ta tuleks viivitamatult notari juurde ja annaks allkirja lepingule, mille sisu talle ei avaldatud. Ühtlasi jääb arusaamatuks, miks oleks hageja pidanud nõustuma hüpoteegi kustutamisega enne tema ees kohustuse täitmist. Hagejal ei olnud vähimatki õiguskindlust, et lepingu sisu on tema ees kohustuse täitmine. Hageja ei ole kunagi keeldunud rahalise hüvituse vastuvõtmisest. Juhul, kui võlgnik leidis, et ta ei saa raha hagejale üle kanda, oleks ta saanud ja pidanud selle maksma kohtutäituri arveldusarvele. Hageja notariaaltehingus mitteosalemine ei takistanud Aivo Annokil laenu võtta ning kinnistule laenu tagamiseks hüpoteeki seada. 07.05.2007 kohtuotsusest tulenevat kohustust hageja ees võetud laenuga ei täidetud. Kostjad said tehingu teha ainuüksi kohtukantselei eksimuse tõttu, kuivõrd kohus kustutas hageja kasuks seatud hüpoteegi hoolimata sellest, et see pidi kehtima jääma kuni kohtuotsuse täitmiseni. Kostjad kasutasid kohtu eksimust koheselt pahatahtlikult ära ning koormasid kinnistu hüpoteegiga AS Sampo Pank kasuks, viies ühtlasi kinnistu Helve Annoki vara hulgast välja; 3) oli kinkelepingu sõlmimise ainus eesmärk hageja huvide kahjustamine. Isegi kui hageja keeldumine hüpoteegi kustutamiseks nõusoleku andmisest ei olnud põhjendatud, jääb arusaamatuks, kuidas tema keeldumine õigustas kostjate poolt kinkelepingu sõlmimist või kuidas see välistab TMS § 189 lg 1 kohaldamise. Arusaamatuks jääb ka see, miks või millise õiguspärase huvi kaitseks pidi Helve Annok kinnistu üldse pojale kinkima. Kinge ei olnud vajalik selleks, et võimaldada kostjatel leida vahendeid Helve Annoki rahalise kohustuse täitmiseks. Helve Annok muutis ennast kunstlikult maksejõuetuks ja hagejal kadus võimalus saada enda nõudele rahuldust, mida ta ei ole saanud juba rohkem kui kuue aasta vältel. Kohus, selle asemel, et tehing kehtetuks tunnistada, asus võlgniku tegevust õigustama; 4) kuulub kinkelepingu tühistamise korral TMS § 189 lg 1 alusel tühistamisele ka vastav asjaõigusleping ja kinnistu kuulub täitevarasse tagasivõitmisele.

Vastuväidete kohaselt: 1) võttis maakohus hagi ekslikult menetlusse. Hageja esitatud avaldus ei vasta TsMS § 363 nõuetele. Kuivõrd hagi menetlemine on puuduste tõttu võimatu (riigilõiv tasumata, hagi alus ja ese ebaselged, hagi perspektiivitu), tulnuks kohtul jätta hagi menetlusse võtmata (TsMS § 371 lg 1 p 9, 10, 11, lg 2 p 1) või läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 1 p 7, 11, lg 2 p 1, 2, lg 3). Hageja esitatud dokumendist ei ole aru saada, kas tegemist on hagiavaldusega või avaldusega, mida tuleks menetleda hagita menetluses, ning kas hagi nõuete p 1 taotlus nõuda kinnistusosakonnast välja 08.04.2008 sõlmitud asjaõigusleping on iseseisev nõue (hagi ese). Hageja on vaidlustanud 08.04.2008 asjaõiguslepingu, kuid ei ole vaidlustanud omandi ülekandmise aluseks olnud lepingut. Asjaõiguslepingu vaidlustamine ei too kaasa selle aluseks olnud lepingu kehtetust. Kostjate osalusel on kinnistu suhtes sõlmitud kaks asjaõiguslepingut, 08.03.2008 (notari registrinumber 1382) ja 25.04.2008 asjaõigusleping (notari registrinumber 1542). Asjaõiguslepingu nr 1542 osaliseks on ka Aivo Annoki abikaasa Hanna Annok, keda ei ole menetlusse kaasatud. Asjaõigusleping ei ole hagis esitatud asjaoludel ilmselgelt kehtetu ning seega ei ole asjaõiguslepingu vaidlustamisega võimalik vara tagasi võita täitemenetlusse. Hagile lisatud tõenditel puudub asjas tähtsus. Hageja väidab, et tegemist oli võõrandamistehinguga, viidatakse mingitele „usaldusomanikele“ jne. Samas ei ole esitatud nõuet võõrandamistehingu kehtetuks tunnistamiseks, puudub viide „usaldusomaniku“ isikule jne. Hageja väidab, et kostja võõrandas kinnistu pahatahtlusest ja hageja huvide kahjustamiseks, allpool märgib aga, et kostja eesmärgiks ei olnudki kinnistut võõrandada. Kostja olevat asunud vara varjama, kuid puuduvad andmed vara varjamise kohta. Hagist nähtub, et tegelikult on hagejal nõue Eesti Vabariigi vastu riigivastutuse seaduse alusel. Kuivõrd maakohus neile kostjate väidetele tähelepanu ei pööranud, tuleb ringkonnakohtul kontrollida kostjate väiteid hagi menetlemise lubatavuse kohta; 2) tõendas Helve Annok tsiviilasjas nr 2-08-20456, et hageja oli teadlik sellest, et sõlmitakse asjaõigusleping eesmärgiga tasuda hagejale väljamõistetud summa. Aivo Annok oli sõlminud pangaga lepingu, kus oli sõnaselgelt kirjas, et laenatav summa kantakse hageja arveldusarvele Helve Annoki kohustuse täitmiseks. Hagejat kutsuti korduvalt notaribüroosse tehingu juurde nõusolekut andma ja summat vastu võtma, kuid hageja kohale ei ilmunud. Kohtutäituri kinnitusel väitis hageja, et ta keeldub tehingu juures osalemast ja raha vastu võtmast, kuna talle ei meeldi, et Helve Annok tasub enda kohustuse poja võetud laenu abil. Seega ei ole võimalik hagi TMS § 187 ja § 188 alusel rahuldada, kuna hageja kahjustas ise oma huve, kui keeldus väljamõistetud summade vastuvõtmisest. Samas ei teatanud hageja notarile ega kostjatele, et keelab tehingu tegemise, kuna see kahjustab tema huve. Oma tegevusetusega andis hageja sisuliselt heakskiidu nii asjaõiguslepingu kui ka muude võimalike lepingute sõlmimiseks. Olukorda, kus hagejale pakuti korduvalt, et ta võtaks Helve Annokilt raha vastu ning raha vastuvõtmiseks oli tal vajalik ilmuda üksnes notaribüroosse, ei saa nimetada hageja huvide teadlikuks kahjustamiseks kostjate poolt. Hageja huvi ei ole Helve Annokilt raha saada, vaid saada kinnistu enda omandisse. Hageja ei saa nõuda, et täitmine peaks toimuma kinnistu müügist saadud vahenditest; 3) ei ole hageja vaidlustanud kostjate vahel 08.04.2008 sõlmitud kinkelepingut, vaid üksnes asjaõiguslepingu. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik enam uusi nõudeid esitada. Isegi kui oletada, et hageja vaidlustas 08.04.2008 kinkelepingu, siis hagi esitamise ajaks oli möödunud TMS § 189 lg-s 1 sätestatud õigust lõpetav tähtaeg, kuna Aivo Annoki vastu esitati hagi alles 09.09.2012. TMS § 188 lg 1 järgi on tehingu kehtetuks tunnistamise nõudeõigust lõpetavaks tähtajaks kolm aastat, milline oli samuti möödunud ajaks, mil hageja esitas nõude Aivo Annoki vastu. Nõude esitamisel TMS § 188 lg 1 järgi tuleb hagejal esile tuua ja tõendada lisaks TMS §-s 188 sätestatud eeldustele ka TMS § 187 lg-tes 1 ja 2 toodud üldised eeldused, st tõendada hageja huvide teadlikku kahjustamist. Kostjad ei ole kahjustanud hageja huve, kuivõrd hagejale pakuti korduvalt täitedokumendis kirjasolevat summat;

vastu on muutunud sissenõutavaks. Kohtutäitur J. Rumjantseva 19.04.2010 kirjast (I kd, t.l 29-30) nähtuvalt on täitemenetlus nimetatud asjas algatatud Ü. Annoki avalduse alusel 14.03.2008. Kohtutäituri eelmärgitud kirjast ja 11.06.2008 kirjast (I kd, t.l 11) nähtuvalt on nõue täidetud 29.01.2009 seisuga kokku summas 9955,83 krooni tasumisega kohtutäituri deposiiti, nõuet ei ole võimalik antud olukorras täita (H. Annoki ja A. Annoki vaheline kinkeleping) ning kohtutäitur on soovitanud Ü. Annokil esitada hagi võlgniku vara tagasivõitmiseks täitemenetluses. Asja materjalidest nähtub veel see, et Ü. Annok on tagastanud H. Annokile 10.03.2008 viimase poolt Ü. Annoki arvele kantud 3660 krooni põhjusel, et nõue tuleb täita kohtutäiturile. Eelneva alusel saab tuvastada, et täidetud on TMS § 187 lg-s 2 sätestatud tagasivõitmise kolmas eeldus, s.o senine sissenõude pööramine võlgniku varale ei ole tulemusi andnud ning on alust eeldada, et see ei anna tulemusi (kohtuotsuse jõustumisest 19.02.2008 kuni käesoleva ajani on 438 875 kroonisest nõudest täidetud 9955,83 krooni). Maakohtu seisukoha kohaselt on A. Annok ja H. Annok püüdnud leida lahendust laenu näol, et tasuda kohtuotsusest tulenev nõue, kuid Ü. Annok on keeldunud H. Annokilt raha vastu võtmast ning seetõttu ei saa kinkeleping kahjustada Ü. Annoki huve, on põhjendamatu. Ringkonnakohus leiab, et kui A. Annok võttis laenu eesmärgiga hüvitada H. Annoki eest vaidlusalune nõue, siis A. Annok ja H. Annok ei ole esitanud mingeid põhjendusi, mis on takistanud neid vaidlusalust nõuet täita. A. Annoki ja H. Annoki esitatud laenulepingust (t.l 17) nähtuvalt on laenuleping sõlmitud 08.04.2008 ning käesoleva ajani on Ü. Annoki nõue täitmata. Kui A. Annokil ja H. Annokil on tahe vaidlusalune nõue täita, oli neil võimalus kanda võlgnetav summa kohtutäituri deposiitarvele. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis on H. Annok täitnud nõude 2009. a jooksul üksnes 9955,83 krooni ulatuses. Eelnevast järelduvalt ei ole tõsiseltvõetav A. Annoki ja H. Annoki seisukoht, et raha (ilmselt mõeldud siinjuures 3660 krooni) vastuvõtmata jätmisega kahjustas Ü. Annok ise oma huve ning hagi rahuldamine TMS § 187 ja 188 järgi ei ole seetõttu võimalik.

Ü. Annoki hagi rahuldati 08.04.2008 kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks ja selle tagasivõitmiseks kohtutäituri käsutusse ning jäeti rahuldamata kohtuliku hüpoteegi esimesele järjekohale Ü. Annoki kasuks seadmise osas. Seega rahuldati Ü. Annoki hagi peamises osas ning vaidluse asjaoludest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hagi rahuldamata osa on proportsioonis Ü. Annoki poolt hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu osaga. Eelnevast järelduvalt tuleb hagiavalduselt tasumata riigilõivu osa 2556,47 eurot TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi (koostoimes TsMS § 179 lg-s 1 ja § 190 lg-s 3 märgituga) alusel solidaarselt välja mõista H. Annokilt ja A. Annokilt. Apellatsiooniastmes oli hagihind sama ning riigilõivumääraks oli 1000 eurot (veebilehe www.e-toimik.ee kaudu 850 eurot), Ü. Annuk tasus riigilõivu 319,56 eurot ning apellatsioonkaebuselt on tasumata riigilõiv 680,44 eurot. Ringkonnakohus leiab, et seoses apellatsioonkaebuse peamises osas rahuldamisega (v.a hüpoteegikande muutmine) tuleb apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõiv H. Annokilt ja A. Annokilt solidaarselt välja mõista ning apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv jätta Ü. Annoki kanda. Seejuures tuleb H. Annokilt ja A. Annokilt väljamõistetavat riigilõivu vähendada TsMS § 162 lg 5 alusel 150 euro võrra, kuna Ü. Annok ei esitanud apellatsioonkaebust veebilehe www.e-toimik.ee kaudu ning väljamõistmisele kuulub 530,44 eurot (680,44-150). Kokku kuulub H. Annokilt ja A. Annokilt solidaarselt vähemtasutud riigilõivu katteks väljamõistmisele 3086,91 (2556,47+530,44) eurot. Ü. Annoki poolt tasutud riigilõiv hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt jääb tema enda kanda. Ü. Annoki hagi rahuldati 08.04.2008 kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks ja selle tagasivõitmiseks kohtutäituri käsutusse. Rahuldamata jäeti hagi hüpoteegikande muutmiseks. Ringkonnakohus leiab, et vaidluse asjaoludest tulenevalt on hagi rahuldamise ulatus 85% ning poolte õigusabikulud tuleb TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi alusel jätta nii maa- kui ringkonnakohtus 80% ulatuses solidaarselt H. Annoli ja A. Annoki kanda ning 15% ulatuses Ü. Annoki kanda.