Täitmine › Sundenampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus

kostja II oleks andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele ning seda just pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Kui tegemist on täitedokumendiga, siis kostja II on allutanud ennast kohesele sundtäitmisele üksnes võlgnevusele lisandunud intresside ja viivise osas, mitte aga väidetava põhivõla osas. Kostja I ei selgitanud hagejale kui täitemenetluse osalisele kooskõlas TMS §-ga 8, et hagejal on õigus ilma tagatisrahata osaleda enampakkumisel. Seega piirati oluliselt enampakkumisel osalevate isikute ringi ja hageja kui hüpoteegipidaja õigusi. Kostja I rikkus TMS § 88 lg 1 nõuet ega teinud teatavaks kohtutäitur Risto Sepa poolt 06.01.2009 hageja nimel esitatud sissenõudega ühinemise avaldust. Hagejale ei edastatud enampakkumise teadet, millega rikuti TMS § 153 lg 2 nõuet. Kostja I ei põhjendanud arestimisaktis märgitust erineva alghinna määramist, rikkudes sellega TMS § 88 lg 2 nõuet. Enampakkumine peab toimuma neil tingimustel, nagu see on välja kuulutatud. Kohtutäitur ei ole avaldanud, millise järjekoha hüpoteegipidaja nõudeid sundtäidetakse ja on sellega rikkunud TMS § 8 nõuet. Kohtutäitur ei avaldanud enampakkumisel tehtud pakkumiste sammu, mis nähtub enampakkumise aktist, kus on pakkumiste tegemise samm jäetud märkimata. Pakkumiste samm on enampakkumise oluliseks tingimuseks ja see on seaduses enampakkumise tingimusena sätestatud. Kohtutäitur on TMS § 91 lg 3 oluliselt eirates tunnistanud parimaks kostja III pakkumise, kuigi käesoleval juhul rikuti enampakkumise olulisi tingimusi. Enampakkumise nurjunuks kuulutamiseks esines TMS § 99 lg 1 p-s 3 sätestatud alus, kuna parim pakkuja ei tasunud 1/10 ostuhinda selleks ettenähtud ajaks. Kostja III ei saanud TMS § 93 lg 4 alusel tasaarvestada ostuhinna tasumise kohustust, kuivõrd see on olulises vastuolus TMS §-s 174 sätestatuga ja hea usu põhimõttega. Kostja III ei saanud kogu oma nõuet tasaarvestada enampakkumise eseme ostuhinna tasumise kohustusega, vaid kostja III oleks saanud tasaarvestada 6 000 000 krooni (I järjekoha hüpoteeki). Kostja II vara arestimine on TMS § 55 p 3 alusel tühine, kuna vara on arestinud ebapädev isik. 08.12.2008 ja 29.12.2008 arestimisaktidest ei nähtu, kes on arestimisaktidele alla kirjutanud. Kostja I vastus

kostja III nõue kostja II vastu vaidlusaluses täitemenetluses (392 000 000 + 34 741 961,48) 426 741 961 krooni. Kostja II pankroti väljakuulutamisega on täitemenetlus lõppenud. Väidetavad hageja rikkumised enampakkumise ettevalmistamisel ja läbiviimisel ei anna alust hagi rahuldamiseks. Hageja ei tohi TMS § 217 lg 6 ja § 92 lg 3 kohaselt enampakkumise läbiviimise osas rikkumistele tugineda. Täitemenetluses ei esine hageja poolt viidatud rikkumisi. Väidetavad rikkumised ei ole olulised ega oleks mõjutanud enampakkumise tulemusi. Hageja oli teadlik hagis toodud asjaoludest juba 2009.a jaanuaris, kuid ei vaidlustanud kohtutäituri toiminguid TMS § 217 korras ega esitanud vastuväiteid enampakkumise akti. Kui ka hagis toodud rikkumised oleksid tegelikult aset leidnud, siis need ei ole sellised rikkumised, mis oleksid piisavad hagi rahuldamiseks ja enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks. Kostja II vastus

Selline kostjate seisukoht ei ole õige. Hageja on nõude esitanud TMS § 223 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. 26.11.2010 avaldusega on hageja hagi alust täiendanud ja tegemist ei ole hagi muutmisega TsMS §-st 376 tulenevalt. Kostjate I ja III põhiline seisukoht menetluses on olnud see, et hagejal puudub subjektiivsete õiguste rikkumine ning seega ei ole hagi esitatud hageja eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse ja huvi kaitseks. Kohus selle seisukohaga ei nõustunud. Kostja III poolt 26.11.2010 esitatud dokumendid on asjakohatud ja kohus jättis need tähelepanuta. Hageja põhiline seisukoht menetluses on olnud see, et hageja õiguste rikkumine seisnes selles, et hagejat pidi täitemenetluses kohtlema sissenõudjana sissenõudja õigustega ja hagejal oli õigus saada täitemenetlusest raha. Hagejat saab lugeda vaidlusaluse täitemenetluse osaliseks, kellel on õigus TMS § 223 lg 1 alusel hagi esitada. Hageja saab esitada nõude TMS § 223 lg 1 alusel isegi juhul, kui teda ei saa käsitada vaidlusaluses täitemenetluses sissenõudjana. Alusetu on hageja väide, et enampakkumine toimus tühise arestimise alusel. Õige on hageja osundamine asjaolule, et kinnistu suhtes keelumärke kandmiseks on kostja I teinud avalduse enne kinnisasja arestimist. TMS § 145 lg 4 annab võimaluse arestida kinnisasi või lasta kanda keelumärge registrisse ka enne täitmisteate võlgnikule saatmist, tingimusel, et teate saatmisest tingitud viivitus ohustab oluliselt sundtäitmise eesmärgi saavutamist. Tegemist on kohtutäituri diskretsiooniotsusega ning kostja I on nimetatud ohule tuginenud. Puudub vaidlus selles, et enampakkumisel osales hageja seaduslik esindaja A. L ning tulenevalt enampakkumise akti lisast on manukas kinnitanud, et kohtutäitur on selgitanud kõigile kohalviibijatele nende õigusi ja kohustusi ning A. L keeldus allkirja andmisest. Seega pidi hageja olema teadlik enampakkumise läbiviimise tingimustest, vastuväidete esitamise õigusest ja selle õiguse kasutamata jätmise tagajärgedest TMS § 92 lg-st 3 tulenevalt. Enampakkumisel on selgitanud kostja I muuhulgas ka TMS § 83 sätet. Hageja pole tõendanud, et ta esitas vastuväiteid, sest aktist nähtuvalt selliseid vastuväiteid hageja esitanud ei ole. Seega tuleb kohtul hageja poolt väljatoodud rikkumiste osas ka tuvastada, kas hageja saab tulenevalt TMS § 92 lg-st 3 sellele asjaolule tugineda. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas hagejat tuli käsitada täitemenetluses sissenõudjana. TsMS § 149 lg 1 kohaselt kui kinnisasjale sissenõude pööramise avaldus esitatakse pärast kinnisasja arestimist teise sissenõudja kasuks, teeb kohtutäitur otsuse lubada avalduse esitajal osaleda menetluses. Teist arestimisakti ei koostata ja keelumärget kinnistusraamatusse ei kanta. TsMS § 149 lg 2 kohaselt menetlusega ühinenud sissenõudjal on samad õigused kui sissenõudjal, kelle avalduse alusel kinnisasi arestiti, kui seadusest ei tulene teisiti. Kinnistu arestiti 08.12.2008 aktiga ja hoonestusõigus 29.12.2008 aktiga. 12.01.2009 esitas kohtutäitur Risto Sepp kostjale I sissenõudega ühinemise avalduse. 29.12.2008 hageja avalduse alusel alustas kohtutäitur Risto Sepp täitemenetlust kostja II suhtes. 15.12.2008 teatega, mille hageja on kätte saanud 17.12.2008, on kostja I teavitanud hagejat kostja III täitmisavalduse esitamisest ning palunud informatsiooni, kas hageja soovib osaleda täitemenetluses või esitada täitmisavalduse. Ühes sellega on hagejale kätte antud kinnisasja arestimise akti koopia. Seega enne eelpoolnimetatud teate esitamist oli hageja 09.12.2008 esitanud täitmisavalduse teisele kohtutäiturile kostja II suhtes täitemenetluse alustamiseks ühes sooviga pöörata sissenõue võlgniku kinnisasjale. Hageja õiguste oluline rikkumine seisnes selles, et kostja I ei lubanud hagejal sundtäitmisega ühineda. Tegemist on rikkumisega, mida saab lugeda enampakkumise tingimuse oluliseks rikkumiseks ja mis toob kaasa enampakkumise kehtetuks tunnistamise. Kostja I lükkas ühinemisavalduse lahendamise edasi kuni 26.03.2009, kuid samaaegselt tegi täitemenetluses toiminguid edasi. Selle tulemusena ei saanud hageja vaidlusaluses täitemenetluses ja selle raames läbiviidud enampakkumisel osaleda sissenõudjana sissenõudja õigustega. Sissenõudjal on õigus viibida toimingute juures, teha avaldusi ja märkusi, saada menetluse kohta teavet, temaga tuleb kooskõlastada sissenõude pööramine varale, kordusenampakkumise läbiviimine ja vara

allahindamine. Puudub vaidlus, et sundtäitmisega ühinemise avalduse tegi kostjale I teine kohtutäitur, kes alustas hageja täitmisavalduse alusel täitemenetlust kostja II suhtes. Täitmisavaldus sisaldas endas ka taotlust pöörata sissenõue võlgniku kinnisasjale. Seega sai lugeda täitemenetluse alustamise tingimused täidetuks. Ühinemise avalduses on märgitud ära hageja täitmisel olev nõue ning sellele oli lisatud täitedokument. 26.03.2009 tegi kostja I otsuse nr 506, millega otsustas mitte lubada hagejal kohtutäitur Risto Sepa 12.01.2009 esitatud avalduse alusel osaleda vaidlusaluses täitemenetluses ning mitte kanda võlgniku vara realiseerimisest saadud summast 30 548 995 krooni hageja võla katteks kohtutäitur Risto Sepa ametialasele arvele. Hageja võttis tarvitusele võimalikud abinõud kostja I 26.03.2009 otsuse ja tegevuse vaidlustamiseks. Hageja tugines asjaolule, et vara alghind oli määratud ebaõigesti ja vara allahindamise osas ei ole küsitud seisukohti. Müüdava asja hinnaga seotud küsimusi saab lugeda oluliseks tingimuseks, mis võib kaasa tuua enampakkumise kehtetuks tunnistamise. TMS § 82 lg 1 kohaselt asja alghind enampakkumisel on hindamise tulemusena saadud ja arestimisakti märgitud hind. Arestimisaktis on kinnistu hinnaks 596 000 000 krooni ja hoonestusõiguse hinnaks 15 000 000 krooni. Kinnisasjade alghinnaks on 12.01.2009 enampakkumise kuulutuses märgitud 596 000 000 krooni. TMS § 151 lg 1 rikkumist ei leidnud aset selle näol, et kinnisasjad on pandud enampakkumisele ühiselt. TMS § 151 lg 2 teise lause kohaselt võib kinnisasja ühiselt enampakkumisele panna ka kohtutäitur, kui ühine pakkumine annab suurema tulemi või hoiab kokku täitekulusid. Kinnisasjade ühisel müümisel tulnuks ka lähtuda arestimisaktis märgitud kinnisasja hinnast ning vara alghind oleks sellisel juhul pidanud olema (596 000 000 + 15 000 000) 611 000 000 krooni. Kostjal I oleks tulnud lähtuda TMS § 82 lg-s 1 sätestatust ning alghinna muutmisel TMS § 82 lg-tes 2 ja 3 sätestatust. Samas 12.01.2009 enampakkumine nurjus ning vaidluse all on 28.04.2009 enampakkumise kehtivus. Vara allahindamise osas on kostja I küsinud kostja II ja kostja III seisukohta TMS § 100 lg-st 5 tulenevalt ja koostanud 07.04.2009 vara ümberhindamise akti. Asju ei ole alla hinnatud rohkem kui 70 protsenti esimese enampakkumise alghinnast isegi juhul, kui lugeda alghinnaks 611 000 000 krooni. Hagejat tuli aga käsitada sissenõudjana ning kostja I ei küsinud vara allahindamise osas hageja seisukohta. Kuna hageja ei saanud oma sissenõudja õigusi täitemenetluses realiseerida, sh avaldada seisukohta vara allahindamise osas või vaidlustada vara ümberhindamist, tuleb seda kogumis lugeda oluliseks rikkumiseks, mis toob kaasa 28.04.2009 enampakkumise kehtetuks tunnistamise. Aset ei ole leidnud rikkumisi enampakkumise kuulutuse sisu osas. Kõik TMS § 153 lg 1 märgitud kohustuslikud andmed on kuulutuses märgitud. Hageja tugineb rikkumisele, mille kohaselt hagejale ei esitatud arestimise akte. Nimetatud väide on ebaõige. Hageja on välja toonud rikkumisena ka asjaolu, et kostja I ei avaldanud, millise järjekoha hüpoteegipidaja nõudeid sundtäidetakse. Enampakkumise kuulutuses on märgitud, et enampakkumist viiakse läbi kostja III hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks. Segadust tekitavaks asjaoluks on see, et lisaks neljanda järjekoha hüpoteegile omab kostja III esimesel järjekohal samuti hüpoteeki summas 6 000 000 krooni. Kohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt puudus täitemenetluse osaliste vahel vaidlus, et täitemenetluses realiseeritakse kostjale III kuuluvat neljandal järjekohal olevat hüpoteeki. Nimetatu tuleneb ka kostja I poolt hagejale saadetud 15.12.2008 teatest nr 487. Selguse huvides oleks pidanud kostja I nimetatud asjaolu enampakkumisest teatamisel avaldama, aga kuna see ei toonud kaasa teiste täitemenetluse osaliste õiguste rikkumist, ei saa nimetatud rikkumist lugeda oluliseks enampakkumise tingimuse rikkumiseks. Samuti ei ole selles osas esitatud hageja poolt vastuväidet.

Nähtuvalt enampakkumise aktist on tasumise viisiks märgitud sissenõudja tasaarvestus oma nõudega. TMS § 93 lg 4 kohaselt kui parimaks tunnistatakse sissenõudja pakkumine, tehakse tasaarvestus sissenõudja nõudega. Sel juhul käsitatakse ostuhinda võla ulatuses võlgnikult sissenõudjale makstuna. Sellest lähtuvalt on ebaõige hageja viide TMS § 93 lg 2 sätte rikkumisele. Kuna üks kümnendik arvestatakse ostuhinna sisse, siis on võimalik ka selles osas teha TMS § 93 lg 4 sättest tulenev tasaarvestus. Kuna tasumise viis on avaldatud enampakkumisel, siis ei saa hageja sellele rikkumisele TMS § 92 lg-st 3 tulenevalt tugineda. Hageja tugineb lisaks hea usu põhimõtte rikkumisele. Tasaarvestuse tegemist ei saa käsitleda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, kuna TMS § 93 lg 4 näeb tasaarvestuse võimaluse ette ning kuna hageja oli tasaarvestusest teadlik, oli tal võimalus nimetatud vastuväide enampakkumisel esitada. Hageja on viidanud, et kostja I on rikkunud õiguste selgitamise kohustust. Hageja pidi olema teadlik enampakkumise läbiviimise tingimustest, vastuväidete esitamise õigusest ja selle õiguse kasutamata jätmise tagajärgedest TMS § 92 lg-st 3 tulenevalt. Hageja ei ole tõendanud, et ta esitas vastuväiteid enampakkumise läbiviimise kohta, sest aktist nähtuvalt selliseid vastuväiteid hageja esitanud ei ole. Seega ei saa hageja tugineda enampakkumise läbiviimise rikkumistele, mis olid talle enampakkumise toimumise ajal teada. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et kostjal III tulnuks tasuda TMS § 83 lg 1 alusel tagatisraha 10 % alghinnast, s.o 35 000 000 krooni. Tulenevalt TMS § 83 lg 4 p-st 2 ei pea tagatisraha maksma sissenõudja ja pandipidaja, kui nende nõue katab nõutava tagatisraha. Kostja III nõue kattis nõutava tagatisraha. Kohtutäitur Priit Petteri apellatsioonkaebus

ega kavatsenud esitada ning seega on ilmselge, et hageja subjektiivseid õigusi täitemenetluses ei ole rikutud ja hagi ei ole seetõttu lubatav. Hageja saaks kohtutäituri vastu teoreetiliselt esitada kahjunõude juhul, kui ta tõendaks, et kohtutäitur rikkus mingeid hageja subjektiivseid õigusi ja õiguste rikkumisega kaasnes hagejale kahju tekkimine. Hageja pole aga isegi väite tasandil suutnud arusaadavalt selgitada, kuidas hagis toodud täitemenetluse seaduse väidetavad rikkumised tema õigusi rikkusid ja milline võis olla sellise õigusrikkumisega temale tekitatud kahjulik tagajärg. Hagejal puudub hagemisõigus ja reaalne õiguskaitsevajadus, kuna asjas ei esine hageja tegeliku või eeldatava õiguse rikkumist seoses vaidlustatud enampakkumisega. Täitemenetlus ei riiva kuidagi hageja õigusi ega nõudeid, mis on tagatud 3. järjekoha hüpoteegiga ja hageja ei ole seetõttu täitemenetluses osaliseks, kellel oleks vajadus esitada hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks. Hagi ei ole alust rahuldada, sest hagi kaudu ei tekiks, taastuks, muutuks ega lõpeks mitte ükski hageja subjektiivne õigus. Subjektiivsete õiguste rikkumine tuleb tuvastada sisulise otsusega. Antud juhul pole kohus seda otsuses teinud, rikkudes TsMS § 436 lg 1. Kohus leidis, et enampakkumine tuleb kehtetuks tunnistada, kuna rikuti teisiti enampakkumise olulisi tingimusi. Selliseks rikkumiseks pidas kohus hageja mittelubamist ühineda sundtäitmisega, mille tõttu hageja ei saanud kasutada sissenõudja õigusi vara hinna määramise osas. Taolisel põhjendusel ei saa vaidlusalust enampakkumist kehtetuks tunnistada. Sundtäitmisega ühinemine ei ole enampakkumise oluline tingimus. Kui isik leiab, et kohtutäitur on mingil põhjusel ebaõigesti keeldunud lubamast isikut sundtäitmisega ühineda, siis tuleb isikul esitada kohtutäituri otsusele TMS § 217 kohane kaebus ja saavutada sundtäitmisega ühinemine kaebemenetluse kaudu. See on hagejal jäänud saavutamata. Enampakkumise kehtetuks tunnistamine ei ole asjaolusid arvestades kaebajale lubatav ega kohane õiguskaitsevahend. Vastuväidete esitamatajätmisega enampakkumise akti kaotas hageja hagemisõiguse. Kuna kohus on hagi siiski rahuldanud, on kohtuotsus selges vastuolus TMS § 92 lg-ga 3 ja TMS § 223 lg-ga 1. Kohus näib vaidlustatud otsuse punktis 14 järeldavat, ent antud juhul on hagi õigustatud seetõttu, et hageja oli täitemenetluse käigus esitanud kaebuse kohtutäituri otsusele, millega keelduti hageja lubamisest ühineda sundtäitmisega. Kohtutäituri tegevuse vaidlustamine ei asenda TMS § 92 kohast vastuväite esitamise kohustust. Teistsugust järeldust kehtiv õigus ei võimalda. Kohus on alusetult aktsepteerinud hagi aluse laiendamist. TsMS § 363 lg 1 p 1 ja 2 ning TMS § 223 lg-st 1 tulenevalt peavad hagi alus ja ese sisalduma tähtaegselt esitatud hagis. Hagi esitamise tähtpäev möödus 2009.a mais. Hagi aluse ja eseme laiendamine pärast eelnimetatud tähtaja möödumist pole lubatud. AS Haltransa apellatsioonkaebus

lg 2. Kohtul on õigus ja kohustus anda hinnang hagi lubatavusele igas menetluse etapis. Maakohus on kohtuotsuse tegemisel rikkunud ka TsMS § 442 lg 8, jättes kostja III poolt 26.11.2010 esitatud tõendid ja tõendite kogumise taotluse tähelepanuta ja nende arvestamata jätmise põhistamata. Maakohus ei andnud hinnangut ka kostjate I ja III väidetele, et hageja poolt valitud õiguskaitsevahend, tuvastushagi, ei ole antud juhul asjakohane ning hageja oleks pidanud esitama sooritushagi. Maakohus ei ole arvestanud kostja I ja III poolt välja toodud asjaoluga, et hageja seisund võrreldes enne enampakkumist toimunud olukorraga ei ole halvenenud. Pärast enampakkumist jäi kehtima hageja hüpoteegipidaja õigused. Hagejal oleks võimalik teostada oma hüpoteegipidaja õigusi ka juhul, kui enampakkumine jääb kehtima. Kohtutäitur saab rikkuda vaid hageja kui hüpoteegipidaja õigusi. Hüpoteegipidaja jaoks ei ole oluline, kes on hüpoteegiga koormatud kinnisasjade omanik. Sissenõudja staatus ei ole iseseisvalt ja eraldi kaitstav õigushüve. Maakohtu poolt hageja kui hüpoteegipidaja õiguste kehtima jäämise fakti analüüsimata jätmine ja sellele hinnangu mitteandmine on TsMS § 442 lg 8 rikkumine. Hageja ei ole enampakkumise aktis märkinud enampakkumise rikkumise alusena tema sissenõudjana mittekaasamist. TMS § 92 lg 3 kohaselt ei ole enampakkumisel kohalviibijal õigus tugineda enampakkumise oluliste tingimuste rikkumisele kui ta ei esita vastuväiteid enampakkumise läbiviimise kohta kohapeal koheselt pärast viimase ülepakkumise teatavaks tegemist. Juhul, kui täitur ei märgi vastuväidet enampakkumise akti ka selle kohta teha vastuväide koheselt. Kohtul puudub võimalus tugineda enampakkumise kehtetuks tunnistamisel enampakkumisel kohal viibinud isiku hagi alusel asjaoludele, mida ei ole kajastatud enampakkumise aktis. Seega kaotas hageja 28.04.2009 enampakkumisel vastuväidete mittetegemisega õiguse tugineda enampakkumise oluliste tingimuste rikkumisele ja õiguse nõuda enampakkumise kehtetuks tunnistamist TMS § 223 alusel. Hageja kaotas selle õiguse sõltumata sellest, kas tema õigusi reaalselt rikuti või mitte. Maakohus ei ole oma otsuses põhistanud, miks ja millise õigusnormi alusel on kohus asunud seisukohale, et sissenõudjana täitemenetlusse mittekaasamine on asjaolu, mida hageja ei pidanud enampakkumise akti vastuväitena märkima. Kohtuotsus on olulises osas põhjendamata, analüüsimata on jäetud sissenõudega ühinemisel esitatud dokumendid ning kohtutäituri poolt täitmisavalduse osas 26.03.2009 tehtud otsus. Kohus ei kontrollinud sisuliselt, kas hageja sissenõudjana kaasamiseks olid täidetud formaalsed ja materiaalsed eeldused. Kohus on piirdunud siinkohal pelgalt kaasamise materiaalsete eelduste kontrolliga ega ole arvestanud täitemenetluse formaliseerituse põhimõttega. Kohus ei kontrollinud, kas hageja poolt esitatud taotlused vastasid sissenõudjana kaasamise formaalsetele nõuetele. Kohus ei ole andnud hinnangut kostjate I ja III poolt esile toodud vastuväidetele hageja poolt sissenõudjana kaasamise avalduses esinenud puudustele, eelkõige selle esitaja volituste puudumisele. Kohus ei ole põhistanud, mille alusel ning millisest õigusnormist lähtudes oli kohtutäitur Risto Sepal volitused hageja nimel sissenõudjana täitemenetlusega ühinemise avalduse esitamiseks. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg 8. Maakohus ei ole ka põhjendanud, miks ja millisel õiguslikul alusel ei võinud kohtutäitur jätkata täitemenetlust kuni hageja sissenõudjana kaasamise lõpliku otsustamiseni. TMS § 46 lg 2 p 1 kohaselt on täitemenetluse peatamine kaebuse esitamise korral täituri diskretsiooniotsus. Kohtuotsus on vastuoluline. Maakohus on leidnud esmalt, et hageja õigusi on rikutud sellega, et sissenõudjana ei võimaldatud tal kaasa rääkida kinnistute enampakkumise hinna määramisel, ja teisalt on kohus leidnud, et enampakkumise hinna määramisel ei ole seadust rikutud. Samuti on kohus valikuliselt otsustanud, milliste hageja poolt esiletoodud väidetavate täitemenetluse tingimuste rikkumise osas peaks olema vastuväide enampakkumise aktis ja milliste puhul mitte. Kohus on leidnud, et vastuväited enampakkumisel õiguste tutvustamise, enampakkumiste kuulutuse ja nende sisu, täitmisel oleva hüpoteegi järjekoha, enampakkumisel kasutatud tasumisviisi (tasaarvestuse kasutamise) ja arestimisaktide edastamise kohta oleks pidanud olema kajastatud enampakkumise aktis, kuid vastuväide sissenõudjana mittekaasamise kohta ei pea olema kajastatud enampakkumise

aktis. Maakohus menetles hagi muudatust ehk hageja 26.11.2010 esitatud hagi täiendust ilma kostjate nõusolekuta. Vastused apellatsioonkaebustele.

Hageja liitumisel täitemenetlusega ei olnud enam võimalik teostada ostjalt 100% ulatuses pakutud ostuhinna suhtes tasaarvestust, vaid oleks tulnud tasuda hageja nõude ja hüpoteegi ulatuses rahas. Seega rikuti hageja õigust saada osa tulemist, kuna teda ei kaasatud sissenõudjana sundtäitmisse. Hageja kaasamisel oleks pidanud ostja tasuma esmalt hageja hüpoteegi ulatuses nõude rahas kohtutäiturile ja peale seda oleks olnud alles võimalik ülejäänud osas teoreetiliselt teostada tasaarvestus. Hageja sissenõudjana kaasamata jätmisega võeti hagejal võimalus ja õigus osaleda enampakkumisel ilma tagatisraha maksmata ning omandada vara enampakkumiselt. Ekslik on apellantide väide, mille kohaselt ei ole sissenõudja õigusi rikutud. Hagejat tuli kohelda TMS § 149 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kui sissenõudjat ja talle omistada kõik sissenõudja õigused. Maakohus on otsuses nimetatud kostjate vastuväidetele vastanud ja kuna apellandid on esitanud apellatsioonkaebustes põhilises osas samu väiteid, siis ringkonnakohus ühineb kõigi otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks põhjendusi korrata. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt kohus ei ole kontrollinud, kas täitur R.Sepal olid volitused täitemenetlusega ühinemise avalduse esitamiseks sissenõudja nimel, on ebaõige, sest kohus on seda asjaolu kontrollinud ja leidnud, et täitemenetlusega ühinemisel juhinduti TMS §-st 149. Hageja on vastuses apellatsioonkaebustele selgitanud, et ta esitas enampakkumise aktile vastuväite. Maakohus on otsuses märkinud, et aktist ei nähtu, et oleks vastuväiteid esitatud, mistõttu ei saanud hageja tugineda enampakkumise läbiviimise rikkumisele. Nimetatu ei muuda aga maakohtu otsust ebaõigeks. Maakohtu lahend vastab TsMS § 438 ja 442 lg 8 nõuetele. Maakohtu lahend ei ole vastuoluline. Eespooltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et maakohus on teinud seadusliku otsuse ja apellatsioonkaebustes esitatud väited maakohtu otsuse muutmiseks alust ei anna. Maakohus ei ole rikkunud 26.10.2010 avaldust menetledes, millega hageja täiendas hagi alust, menetlusseadustiku nõudeid. Samuti ei ole tõendeid hinnates rikutud materiaal- ja menetlusõiguse norme, maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata. Kostjale III toimetati kohtuotsus kätte 04.03.2011 (kinnitus II kd, lk 167) ja ta esitas apellatsioonkaebuse TsMS § 632 lg-s 1 sätestatud apellatsioonitähtaja jooksul. Pärast apellatsioonitähtaja möödumist 26.04.2011 esitatud tõendid tagastab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 kohaselt kaebuse esitajale. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud solidaarselt kostjate I ja III kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Fred Fisker

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.