Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-20-10 Tartu, 6. aprill 2010. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu Antti Olavi Silvo hagi mittetulundusühingu Eesti Liikluskindlustuse Fond vastu 3476 krooni 40 sendi ja viivise nõudes Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-19733 Antti Olavi Silvo määruskaebus Hageja Antti Olavi Silvo (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli Kostja mittetulundusühing Eesti Liikluskindlustuse Fond (registrikood 80206477) 8. märts 2010. a, kirjalik menetlus
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-19733 muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Määruskaebusega seotud menetluskulud jätta Antti Olavi Silvo kanda.
3.Arvata 21. detsembril 2009 OÜ Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli poolt Antti Olavi Silvo eest tasutud kassatsioonikautsjon 400 (nelisada) krooni riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
TsMS § 637 lg 21Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise alused
Antti Olavi Silvo (hageja) esitas 30. aprillil 2009 Harju Maakohtule hagi mittetulundusühingu Eesti Liikluskindlustuse Fond (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 3476 krooni 40 senti ja viivise kuni hüvitise täieliku väljamaksmiseni. Hagiavalduse kohaselt toimus 26. juulil 1999 liiklusõnnetus, mille tagajärjel tekkis hagejal tervisekahjustus. Kostja vastutab liiklusõnnetusega põhjustatud kahju hüvitamise eest õnnetuse toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) alusel. Kostja on hagejale kindlustushüvitist välja maksnud osaliselt. Tervisekahjustuse tõttu on hagejal vajadus erinevate tervishoiuteenuste järele. Hageja, kelle elukoht on Paides, on käinud Tallinnas perearsti ning ortopeedi juures ning on nõudnud kostjalt transpordikulude hüvitamist. Kostja on osaliselt hüvitanud kulud ortopeedi juures käimiseks (sõidukulud 2 krooni kilomeetri kohta). Hüvitamata on jäetud sõiduki rehvide kulum, samuti hooldus-, remondi- ja kindlustuskulud ning amortisatsioonikulu. Täielikult on hüvitamata jäetud perearsti juures käimise kulud. Nimetatud kulude hüvitis 3476 krooni 40 senti tuleb kostjalt välja mõista. Lisaks tuleb kostjalt välja mõista viivis võlaõigusseaduse § 113 alusel. 30. aprilli 2009. a seisuga võlgneb kostja hagejale viivisena 128 krooni 8 senti.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja on nõustunud hüvitama hageja mõistlikud sõidukulud ortopeedi juurde. Hageja kulutused sõiduks perearsti juurde Tallinna ei ole aga mõistlikud, kuna hageja saanuks valida perearsti elukoha
lähedal.
3.Harju Maakohus jättis 26. oktoobri 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse järgi ei vaidle pooled, et 26. juulil 1999 toimunud liiklusõnnetuse tõttu on kostjal kohustus tasuda hagejale kindlustushüvitist. Alates 1. juunist 2001 kehtiva liikluskindlustuse seaduse § 68 lg 5 järgi tuleb kohaldada 26. juulil 1999 kehtinud LKindlS. Liikluskahju on selle seaduse § 4 lg 1 järgi isiku- või varakahju, § 19 lg 2 p 3 järgi on isikukahju kannatanu ravikulud. LKindlS § 22 järgi on kannatanu ravikulud tema raviasutusse toimetamise, ravimise, traumajärgsete tüsistuse kergendamise ning tervislikule seisundile vastava uue eriala õpetamise otsesed kulud. LKindlS § 30 lg 4 kolmanda lause järgi ei pea kindlustusandja hüvitise summa arvutamisel juhinduma kannatanu tegelikult tehtud kulutustest, vaid vara taastamiseks või asendamiseks vajalikest põhjendatud kulutustest. Kuigi nimetatud norm reguleerib varakahju hüvitamist, saab sellest analoogia korras lähtuda ka ravikulude hüvitamisel. Sellest tulenevalt ei pea kostja hüvitama mitte igasuguseid kulutusi, vaid üksnes vajalikke põhjendatud kulutusi. Hagejal on võimalik saada perearsti teenust ka Paidest. Kuigi hagejal on õigus vabalt valida perearsti, ei tähenda see, et kostjal oleks kohustus transpordikulud hüvitada, sõltumata perearsti tegutsemiskohast. Väljaspool hageja elukohta tegutseva perearsti juurde sõitmiseks kantud transpordikulusid saaks pidada vajalikeks, kui elukohajärgse perearsti juures ei ole võimalik saada kvaliteetset arstiabi. Hageja ei ole tõendanud, et Paides saadav perearsti teenus ei oleks kvaliteetne. Seetõttu ei ole põhjendatud hageja nõue hüvitada transpordikulud, mis on tekkinud Paidest Tallinnasse perearsti juurde sõitmisega. Transpordikulud raviasutusse sõitmiseks, mis ei seondu Tallinnasse perearsti juurde sõitmisega, on kostja hüvitanud hagejale määraga 2 krooni kilomeetri kohta. Tulenevalt LKindlS §-st 22 on kannatanu ravikulud tema raviasutusse toimetamise otsesed kulud. Raviasutusse toimetamise otsesteks kuludeks saab pidada üksnes kütusekulusid. Rehvide kulumit, sõiduki hooldus-, remondi- ja kindlustuskulu ning amortisatsioonikulu ei saa pidada raviasutusse toimetamise otsesteks kuludeks. Lisaks ei ole kindlustuskulu kahjujuhtumiga põhjuslikus seoses. Hageja ei ole väitnud, et ta vajab sõidukit üksnes arsti juurde sõitmiseks ning ainult seetõttu on ta sõlminud sõiduki suhtes kindlustuslepingu. Vaidlusaluste sõitude eest eriarsti juurde ja sanatooriumisse on kostja hüvitanud hagejale kokku 2016 krooni. Hagiavalduses esitatud arvestusest lähtuvalt on kütusekulu nimetatud sõitudele kokku 1859 krooni 88 senti. Seega on kostja tasunud hagejale kütusekulu eest rohkem, kui on hageja tegelik kütusekulu.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus keeldus 11. detsembri 2009. a määrusega apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. Ringkonnakohtu otsuse järgi esitas hageja raha maksmisele suunatud hagi, milles nõudis 3476 krooni 40 sendi väljamõistmist kostjalt. Seetõttu oli tegemist lihtmenetluses menetletava asjaga
tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 tähenduses. Maakohus ei ole andnud asjas luba edasikaebamiseks. Kuigi maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole see edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud ka muudel TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alustel. Tsiviilasjas ei esine aluseid, mille alusel saaks väita, et maakohus oleks selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti tõendeid hinnanud. Vastupidise väitmiseks ei anna alust see, et hageja maakohtu otsusega ei nõustu ja sisustab vaidluse lahendamisel aluseks võetud õigusnorme maakohtust erinevalt. Seetõttu puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määrus tühistada ja kohustada ringkonnakohut võtma apellatsioonkaebus menetlusse. Määruskaebuse järgi on maakohus andnud otsuses edasikaebamiseks loa. Maakohtu otsusest ei nähtu keeldu otsuse edasikaebamiseks või otsuses antud vaidlustamisviite kitsendavaks mõistmiseks. Esinevad ka teised apellatsioonkaebuse esitamise alused TsMS § 637 lg 21 järgi. Materiaalõiguse normi selgelt ebaõige kohaldamine seisneb selles, et maakohus on transpordikuludeks lugenud üksnes bensiinikulu. Tervishoiuasutusse sõiduks oma transpordi kasutamisel ei kulu ainuüksi bensiini, vaid kulub ka auto ise (amortisatsioon), mis on üldteada asjaolu. Menetlusõiguse selgelt ebaõige kohaldamine seisneb selles, et maakohus ei ole oma seisukohta transpordikulude kohta põhjendanud.
7.Kostja ei ole määruskaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Määruskaebusega seotud menetluskulud jäävad hageja kanda.
9.Hageja on palunud kostjalt välja mõista 3476 krooni 40 senti ja viivise kuni selle summa täieliku väljamaksmiseni. Hagihind on TsMS § 124 lg 1 esimese lause ning § 133 lg-te 1 ja 2 järgi seega 3476 krooni 40 senti.
10.Kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid. Seejuures saab kohus menetlust lihtsustada esmajoones TsMS § 405 lg 1 teises lauses ette nähtud võimaluste kasutamisega, nt teha TsMS § 405 lg 1 p 9 alusel asjas otsus (vähemalt algselt) kirjeldava ja põhjendava osata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 405 eesmärk on väiksema hagihinnaga asjades menetluse lihtsustamise ja kiirendamise kaudu tõhusama õigusemõistmise tagamine. Kohus saab väikese varalise nõudega hagiasjas menetlust paindlikult kujundada, st sisuliselt luua ise konkreetse asja võimalikult kiireks lahendamiseks sobiva normistiku.
11.Kolleegium rõhutab, et lihtmenetlus ei ole hagimenetluse eriliik, vaid väikese hagihinnaga varaliste nõuetega hagide menetlemisel ei pea kohus järgima kõiki menetlusnorme, st seadus tähistab lihtmenetlusena kõiki menetlusi, mille esemeks on TsMS § 405 lg 1 esimeses lauses nimetatud nõuded. Asja lihtmenetluses läbivaatamise kohta ei ole TsMS § 405 lg 3 esimese lause kohaselt vajalik teha eraldi määrust. Samuti ei pea kohus pooltele eraldi teatama, et asja menetletakse lihtmenetluse korras. Küll peab kohus juhtima poolte tähelepanu lihtmenetluse erisustele, kui ta kavatseb üldistest menetlusreeglitest erisusi teha, st pooled peavad aru saama, mis osas kohus lihtmenetluse tõttu üldistest menetlusreeglitest kõrvale kaldub. Kohus peab tagama poolte oluliste menetlusõiguste järgimise ja nende ärakuulamise (TsMS § 405 lg-d 2 ja 3).
12.Kolleegium märgib, et lihtsustatud korras võib asja menetleda üksnes maakohus. Lihtmenetluse reeglid ei kehti asja lahendamisel apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses. Küll kontrollitakse seal lihtmenetluses tehtud kohtulahendit piiratumalt ja hinnatakse esmajoones seda, kas maakohus on lihtmenetluses järginud olulisi menetluspõhimõtteid ega ole põhimõtteliselt eksinud materiaalõiguse kohaldamisel.
13.Seadusest tulenevalt on lihtmenetluses tehtud asjades edasikaebeõigus apellatsioonimenetluses piiratud. Nii sätestab TsMS § 637 lg 21, et lihtmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Lisaks sellele kehtestab TsMS § 442 lg 10 edasikaebamise erikorra. Maakohus võib TsMS § 442 lg 10 esimese lause järgi lihtmenetluses tehtud otsuses märkida, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Sellise loa annab kohus sama lõike teise lause järgi eelkõige juhul, kui ringkonnakohtu lahend on maakohtu arvates vajalik ringkonnakohtu seisukoha saamiseks mingi õigusnormi kohta. Edasikaebamise loa andmist ei pea sama lõike kolmanda lause järgi otsuses põhjendama. Vaatamata sõnastuslikule ebatäpsusele ei tulene eelviidatud sätetest, et lihtmenetluse asjas tehtud otsus ei oleks üldiselt edasikaevatav. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 637 lg-st 21 järeldub selgelt, et ringkonnakohus võib apellatsioonkaebust menetleda sõltumata maakohtu loast, st et ka apellatsioonkaebuse saab esitada sõltumata maakohtu loast. Seega tuleneb seadusest, et lihtmenetluses tehtud otsus on põhimõtteliselt edasikaevatav tavakorras. Seetõttu tuleb ka lihtmenetluses tehtud otsuse resolutsiooni juures TsMS § 442 lg 6 esimese lause järgi märkida otsuse edasikaebamise kord ja tähtaeg.
14.Edasikaebamise korra ja tähtaja märkimine ei ole aga võrdsustatav TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loaga otsuse edasikaebamiseks. Nimetatud luba tuleb TsMS § 637 lg 21 kontekstis mõista maakohtu eraldi otsustusena, millest tuleneb, et ringkonnakohus ei või jätta apellatsioonkaebust
menetlemata ainuüksi põhjusel, et tegemist on lihtmenetluse asjaga. Eeltoodust tulenevalt peaks maakohus sõnastama edasikaebamise loa andmise otsuses koos viitega TsMS § 442 lg-le 10 ja § 637 lg-le 21. Maakohtu otsustus apellatsioonkaebust mitte menetleda ei välista kaebuse menetlusse võtmisest keeldumist ringkonnakohtu poolt muul alusel (nt kui riigilõiv on tasumata).
15.Kui maakohus ei ole TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba andnud, ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema, v.a kui menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigelt hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Seega lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt.
16.Ringkonnakohtu määrus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta on sõltumata keeldumise põhjusest TsMS § 638 lg 9 järgi vaidlustatav Riigikohtus. Seejuures ei kontrolli Riigikohus maakohtu otsust suuremas ulatuses, kui oli seda kohustus teha ringkonnakohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel. Lisaks ei hinda Riigikohus TsMS § 688 lg-st 5 tulenevalt tõendeid. Maakohus ei ole käesolevas asjas andnud TsMS § 442 lg-s 10 märgitud edasikaebamise luba. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et maakohus ei ole asja lahendamisel materiaalõigust selgelt ebaõigesti kohaldanud. Samuti ei ole maakohus rikkunud selgelt menetlusõiguse normi. Seetõttu on ringkonnakohus jätnud hageja apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 alusel õigesti menetlusse võtmata. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
17.Määruskaebusega seotud menetluskulud tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjal on TsMS § 174 lg 1 järgi õigus esitada menetluskulude kindlaksmääramise taotlus 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kolleegium märgib, et maakohus on jätnud hagi rahuldamata jätmise tõttu esimese kohtuastme menetluskulud hageja kanda. Ka nende kulude korral on kostjal õigus esitada TsMS § 174 lg 1 järgi menetluskulude kindlaksmääramise taotlus 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates.
18.Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata hageja tasutud kautsjon riigituludesse. Lea Laarmaa, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.