Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

2-08-71396 võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise korral peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse ( tl 3-6) kohaselt töötas V. K. ) OÜ-s S. F. ) 03.08.2000. a kuni 18.06.2005. a autojuht –ekspediitorina töölepingu alusel. Hageja esitas 27.05.2008.a. (hagiavalduse alguses ekslikult märgitud 22.02.2008.a.) töövaidluskomisjonile avalduse, milles taotles kostjalt lõpparve 31096 krooni väljamõistmist. Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni töövaidluskomisjoni 23.09.2008. a. otsusega rahuldati hageja nõue osaliselt ning kostjalt mõisteti hageja kasuks välja puhkusehüvitis 2583 krooni ja lähetustasu 5495 krooni, s.o kokku 8078 krooni. Tartu Maakohtu Põlva kohtumajale 29.10.2008. a esitatud hagiavalduses taotles hageja kostjalt lõpparve 31 096 krooni ning lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga 10 030,20 krooni väljamõistmist. Hageja leidis, et töövaidluskomisjon on asja lahendanud ebaadekvaatselt ja ühekülgselt. Avalduse esitamise hetkel oli kostja võlgnevus hageja ees 31 096 krooni. See koosnes töölepingus kokkulepitud põhipalgast ja lisatasudest. Kuna töö oli seotud lähetustega, maksis kostja hagejale lähetushüvist 500 krooni päevas. Kogu töötamise perioodil oli hagejal probleeme töötasu kättesaamisega. Palga maksmine toimus ebaregulaarselt. 2005.a. jaanuarist kuni maini arvestati hagejale põhipalka 12 551 krooni ning lähetushüvitisi 37 600 krooni. Sellest töölepingu lõpetamise ajal oli kostja võlgu 53 096 krooni. Peale töösuhte lõpetamist maksis kostja hagejale välja 22 000 krooni, misjärel jäi üles võlg 31 096 krooni. Kostja on küll seda summat tunnistanud, kuid on sellest maha arvanud kahjuhüvitise 23 250 krooni. Hageja leiab, et kostjal ei olnud õigust lõpparvest kahjuhüvitist maha arvata. Kostja on hageja lõpparvet kinni pidanud, mistõttu kostja on kohustatud maksma lõpparve kinnipidamise eest viivist. Tartu Maakohtu 10.11.2008. a määrusega keelduti nimetatud hagiavalduse menetlusse võtmisest osaliselt s.o lõpparve väljamõistmises 8078 krooni ulatuses ning hagi võeti menetlusse lõpparve 23 018 krooni ning lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga 10 030,20 krooni väljamõistmises (tl 1-2). 17.02.2009. a. kohtule esitatud täiendavas avalduses (tl 34-35) nõuab hageja kostjalt saamata jäänud lähetusrahade 15 000 krooni ning lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga 10 030,20 krooni või lähetusrahade tasumisega viivitamise eest 19.06.2005. a kuni 17.02.2009. a viivise 5780 krooni (15000 x 10,5% x 1338 / 365) väljamõistmist. Viimast alternatiivi taotleb hageja kohaldada siis, kui kohus keskmise palga arvutamisel ei loe lähetuskulude hüvitusi palga koosseisu kuuluvaks. Kostja vastuväited Kostja võttis 09.02.2009.a. eelistungil õigeks (tl 28), et töölepingu lõpetamisel jäid hagejale lähetusrahad 23 018 krooni välja maksmata. Kuid töölähetuse kulusid ei saa käsitleda palgana. Kuna hageja ei ole oma nõuet esitanud nelja kuu jooksul töölepingu lõpetamisest, on tema nõue aegunud ja hagi tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. Peale selle leiab kostja, et kui isegi hageja nõue oleks põhjendatud, ei ole hagejal õigust nõuda 2 (6)

2-08-71396 lõpparve kinnipidamise eest viivist, vaid TLS § 119 lg 2 alusel keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle ühe kuu keskmise palga. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus leiab, et käesolevat asja saab lahendada kirjalikus menetluses tulenevalt TsMS §-st 403 lg 1. Viimases on sätestatud, et poolte nõusolekul võib asja lahendada seda kohtuistungil arutamata. Pooled on 09.02.2009.a. eelistungil andnud oma nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses ( tl 32) ning pole seda nõusolekut tagasi võtnud. Kohus on andnud tähtaja soovi korral oma täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks kostjale hiljemalt 10.11.2009.a. ja hageja esindajale hiljemalt 27.11.2009.a. Pooled täiendavalt midagi esitanud ei ole, mistõttu kohus lahendab asja olemasolevate tõendite alusel. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et hageja töötas OÜ-s S. F. 03.08.2000.a. kuni 18.06.2005.a. autojuht -ekspediitorina. Töölepingu koopia ( tl 18-21) tõendab, et V. K. OÜ-s S. F. autojuht-ekspediitorina 03.08.2000.a. ja tööleping lõpetati töötaja omal soovil TLS § 79 alusel 18.06.2005.a. Töölepingusse on kantud märge puhkuse kompensatsiooni 2583 krooni maksmise kohta. Pooltel ei ole vaidlust ka selle üle, et töölepingu lõpetamisel jättis kostja hagejale puhkusehüvitise 2583 krooni tegelikult välja maksmata ja välja jäi maksmata ka hagejal saada olev töölähetushüvitis. 09.02.2009.a. eelistungil on kostja seaduslik esindaja kirjalikult kinnitanud ( tl 28), et komandeeringu tasu 23018 krooni oli töölepingu lõpetamise päeval hagejale välja maksmata. Töövaidluskomisjoni toimikust nähtuvalt esitas hageja 27.05.2008.a. hageja töövaidluskomisjonile avalduse kostja vastu lõpparve 31 096 krooni nõudes sh saamata jäänud palk, lähetustasud ja puhkusehüvitis. Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni töövaidluskomisjoni 23.09.2008. a otsusega (tl 23-24) mõisteti kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitis 2583 krooni ja lähetustasu 5495 krooni so kokku 8078 krooni. ITVS §-s 24 lg 1 sätestatud korras pöördus hageja töövaidluse edasiseks lahendamiseks kohtusse. Käesoleval ajal nõuab hageja kostjalt lähetusrahade 15 000 krooni ning lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga 10 030,20 krooni või lähetusrahade tasumisega viivitamise eest 19.06.2005. a kuni 17.02.2009. a viivise 5780 väljamõistmist. Pooled on muuhulgas vaielnud selle üle, kas hageja poolt esitatud nõuded on aegunud või mitte. Tartu Maakohtu 23.02.2009.a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohus leidis, et töölähetuse kulude ja päevaraha hüvitus ning rahaline hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest ei ole käsitletavad palgana ega selle osana (lisatasu, preemia ega juurdemaksena), kuna seda ei maksta töötajale töö tegemise eest. Järelikult pidi hageja esitama nõude kostja vastu saamata jäänud lõpparve väljamõistmiseks töövaidlust lahendavale organile ITVS §-s 6 lg 1 sätestatud nelja kuulise tähtaja jooksul so hiljemalt 18.10.2005. a. Hageja aga pöördus oma rikutud õiguste kaitseks töövaidluskomisjoni alles 27.05.2008. a ning esitas maakohtule lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga nõude 29.10.2008. a ja viivise nõude 17.02.2009.a. mil lõpparve maksmise tähtajast oli möödunud enam kui 4 kuud. Tartu Ringkonnakohtu 19.06.2009.a. otsusega tühistati Tartu Maakohtu 23.02.2009.a. otsus täielikult ja saadeti asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud aegumist. Vastavalt ITVS § 6 lg 1 on üldiseks töösuhtest tuleneva nõude esitamise tähtajaks neli kuud, välja arvatud käesoleva paragrahvi

2-08-71396 esitamise tähtaeg kolm aastat. Riigikohus on 05.02.2007 otsuses nr 3-2-1-146-06 leidnud, et lõpparvena saamata palga nõude esitamise tähtaeg on tulenevalt ITVS § 6 lg 3 kolm aastat. Samas otsuses on Riigikohus asunud seisukohale, et tulenevalt PaS §-st 29 ja TLS §st 119 lg 2 lõpparve maksmisega viivitamise aja eest makstav keskmine palk oma olemuselt ühelt poolt hüvitis töötajale ja teiselt poolt sanktsioon tööandjale tema kohustuse rikkumise eest. Kui kohus tuvastab, et kostja jättis töölepingu lõppemisel hagejale lõpparvena palga välja maksmata ja lõpparvena saamata palga nõue ei ole aegunud, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka eelnimetatud sätetega ettenähtud hüvitis. Eelnevast tulenevalt on maakohus ekslikult leidnud, et hageja pidi esitama kostja vastu nõude lõpparve ning lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga väljamõistmiseks töövaidlust lahendavale organile ITVS §-s 6 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 18.10.2005. Hagejaga lõpetati tööleping 18.06.2005a.. ja ta esitas avalduse töövaidluskomisjonile 27.05.2008, s.o ITVS §-s 6 lg 3 sätestatud kolme aastase tähtaja jooksul. Lõpparve koosseisus taotles avaldaja saamata palga, lähetustasude ja puhkusehüvitise väljamõistmist st tööandja on lõpparvet kinni pidanud. Kuivõrd hageja nõue ei olnud aegunud, siis kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigusnormi ja jättis hageja nõude aegumise tõttu põhjendamatult rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu 19.06.2009.a. otsusest tulenevalt tuleb seega käesoleval ajal asuda seisukohale, et hageja nõuded ei ole aegunud. Alates 01.07.2009.a. kehtimahakanud töölepinguseaduse § 131 lg 2 kohaselt töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. aasta 1. juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust. Kuna pooltevaheline töösuhe on lõppenud juba 2005.a., kuuluvad asjas kohaldamisele sel ajal kehtinud õigusaktid sh 26.01.1994.a. vastuvõetud palgaseadus, 15.04.1992.a. vastuvõetud Eesti Vabariigi töölepinguseadus, 04.04.2001.a. vastuvõetud puhkusseadus. PaS § 27 lg 2 p-d 1-4 sätestavad, et töölähetusse saadetule hüvitatakse sõidukulud töökohast lähetuskohta ja tagasi (p 1), majutuskulud lähetuspaigas (p 2), muud lähetusülesande täitmisega seotud kulud (p 3) ning makstakse päevaraha teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest ( p 4). Hageja väitel maksis kostja temale lähetustega seoses päevaraha 500 krooni päevas. Seda hageja väidet kinnitab V. K. kuuluvate ja väljamakstud summade arvestus ( tl 22), millest nähtuvalt on hagejale makstud töölähetustega seoses päevarahasid 500 krooni päevas. Kostja omaksvõtuga loeb kohus tõendatuks, et hagejale on töölähetuste päevaraha ( mida hageja käesoleval ajal nõuab 15 000 krooni ulatuses), välja maksmata. PaS § 27 lg 2 p 4 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks töölähetuse päevaraha katteks 15 000 krooni välja mõista. PaS § 32 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Ka sätestas PuhkS § 25 muu hulgas, et töölepingu lõppemise korral on tööandja kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Kuna pooltevaheline tööleping lõppes 18.06.2005. a, siis pidi kostja sel päeval hagejale välja maksma nii rahalise hüvitise kasutamata jäänud puhkuse eest kui ka töölähetushüvitised. Kuna kostja seda ei teinud, on kostja PaS § 32 lg 1 sätteid rikkunud ja tegemist on lõpparve kinnipidamisega TLS § 119 lg 2 tähenduses.

4 (6)

2-08-71396 Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et lõpparve kinnipidamisega ei ole TLS § 119 lg 2 tähenduses tegemist siis, kui tööandja jätab lõpparve maksmata või viivitab selle maksmisega kaalukatel põhjustel. Kohus võib lugeda lõpparve kinnipidamise kaalukaks põhjuseks vaidluse lõpparve koosseisus väljamakstavate summade aluse või suuruse üle, kui seaduse säte või töölepingu tingimus, millel see põhineb, on mitmeti tõlgendatav vastuolu tõttu seaduse mõne teise sättega või töölepingu teiste tingimustega. Kohtu arvates kostja sellised asjaolusid esile toonud ei ole. Hageja väitel, mida sisuliselt on kinnitanud ka kostja esindaja 09.02.2009.a. toimunud eelistungil ( tl 29), on kostja põhjendanud lõpparve kinnipidamist asjaoluga, et hageja tekitas kostjale kahju. PaS § 36 lg 2 kohaselt võib tööandja töötaja palgast kinni pidada töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid. Sellist nõusolekut käesoleval juhul olemas pole olnud. Kuna kostja on hageja lõpparvet kinni pidanud, järgneb vastutus TLS § 119 lg 2 alusel, mille kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kuna lõpparve kinnipidamise eest on töölepinguseaduses tööandja vastutus eraldi ette nähtud, ei kuulu kohtu arvates asjas kohaldamisele VÕS § 113 sätted, nagu on hageja leidnud oma alternatiivselt esitatud nõudes. Viivise maksmist palga maksmisega viivitamise eest näeb ette PaS §-s 35. Selle viivise maksmisega seonduvalt on Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.06.1999.a. otsuses asjas nr 32-1-48-99 selgitatud, et palgaseadusega ettenähtud viivist tuleb palga maksmisega viivitamisel maksta kuni töölepingu lõpetamise päevani. Töölepingu lõpetamisega lõpeb palga maksmine ja võimalik palga maksmisega viivitamine. Lõpparve kinnipidamise eest järgneb tööandja vastutus TLS § 119 lg 2 järgi. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et hageja keskmise palga sisse tuleks arvata töölähetuse hüvitis ( mis käesoleval juhul seisneb töölähetuse päevarahas). Kuigi Tartu Ringkonnakohtu 19.06.2009.a. otsuses on asutud seisukohale, et hageja nõuetele laienes ITVS §-s 6 lg 3 sätestatud aegumistähtaeg, ei saa kohtu arvates sellest teha järeldust, et töölähetuse päevaraha tuleks arvestada keskmise palga sisse. Vabariigi Valitsuse 15. 08.2001. a määruse nr 275 „Keskmise palga arvutamise kord“ § 2 lg 3 kohaselt keskmise palga arvutamisel arvatakse palga koosseisu töötaja teenitud palgana käsitatavad summad – põhipalk, lisatasud, preemiad ja juurdemaksed. Keskmise palga arvutamisel ei võeta arvesse puhkusetasu ning teiselt tööandjalt saadud palka, samuti ravikindlustuse hüvitist ja teisi summasid, mida «Palgaseaduse» kohaselt ei käsitata palgana. PaS § 2 lg 1 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Töölähetuse päevaraha ei ole käsitletav palgana ega selle osana (lisatasu, preemia ega juurdemaksena), kuna seda ei maksta töötajale töö tegemise eest. Töölähetuse päevaraha on vaadeldav töötaja hüvitusena, mida ta peab saama selle eest, et peab viibima töölähetuses. Töölepingu ( tl 18-21) kohaselt kostja põhipalk on 2500 krooni. 09.02.2009.a. eelistungil on kostja esindaja kinnitanud ( tl 29), et hageja põhipalk oli 2740 või 2750 krooni. Arvestuslehel ( tl 22) on hageja kuupalgana näidatud ajavahemikul 2005.a. jaanuar kuni

5 (6)

2-08-71396 aprill 2740 krooni. Arvestuslehele toodud andmete õigsust on kostja esindaja oma allkirjaga tõendanud. Eeltoodu alusel loeb lohus tõendatuks, et hageja sai töölepingu lõpetamise eelselt kindla suurusega palka so 2740 krooni, millest võib lähtuda ka TLS § 119 lg 2 rakendamisel. TLS § 119 lg 2 alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks lõpparve kinnipidamise eest välja ühe kuu keskmise palga so 2740 krooni. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 15 000 + 2740 so kokku 17740 krooni. TsMS § 124 lg 1 ja § 134 lg 1 alusel loeb kohus käesoleva tsiviilasja hinnaks 25 030,20 (15000 + 10030,20) krooni. TsMS § 173 lõigete 1 ja 3 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna kohus rahuldab hagi 70 % ulatuses, peab kohus põhjendatuks vastava osa hageja menetluskuludest jätta kostja kanda ja 30 % kostja menetluskuludest hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Kohtunik Rita Kulberg

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.