Eesistuja Ants Kull, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Kalev Saare
Kohtuasi
Osaühingu ME Sisustus ja Terje Muuli hagi Kodumaa Kapitali HLÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 008/2023/1441 ja 008/2023/1442
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2025. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu ME Sisustus ja Terje Muuli kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Osaühingu ME Sisustus nõude hind 3500 eurot Terje Muuli nõude hind 3500 eurot
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Osaühing ME Sisustus, vandeadvokaat Viktor Särgava
lepinguline
esindaja
Hageja Terje Muuli, lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava Kostja Kodumaa Kapitali HLÜ, seaduslik esindaja juhatuse liige Kiur Lootus Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-23-10924 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Rahuldada Osaühingu ME Sisustus ja Terje Muuli kassatsioonkaebus osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing ME Sisustus (hageja I) ja Terje Muuli (hageja II) esitasid 1. augustil 2023 Harju Maakohtule hagiavalduse Kodumaa Kapitali HLÜ (kostja) vastu, paludes tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjades nr 008/2023/1441 ja 008/2023/1442. Alternatiivselt palus hageja II
2-23-10924 tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 008/2023/1441 osas, mis ületab hageja II kui käendaja lepingutejärgseid vastutuse maksimumsummasid. Hagiavalduses esitasid hagejad ka hagi tagamise taotluse, paludes maakohtul peatada täitemenetlused mõlemas täiteasjas kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Harju Maakohus rahuldas hagi tagamise taotluse 3. augusti 2023. a määrusega. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 26. juunil 2023 kohtutäiturile täitmisavalduse hagejate kui solidaarvõlgnike vastu. Täitedokument on poolte 26. augustil 2021 sõlmitud notariaalselt tõestatud võlatunnistus (võlatunnistus), millega hagejad tunnistasid võlgnevust 237 366 eurot 65 senti ja leppisid kokku selle tasumises vastavalt võlatunnistusele lisatud maksegraafikule. Täitmisavaldusest nähtuvalt nõuab kostja hagejatelt võlatunnistuse alusel 289 838 euro 88 sendi ja tulevikus lisanduda võivate kõrvalkulude tasumist. Täitmisteadete kohaselt on täitmisel olev nõue koos täitekuludega 293 774 eurot 88 senti. Võlatunnistuse aluseks on kostja ja hageja I 23. märtsil, 20. juulil ja 19. novembril 2018 sõlmitud laenulepingud, kostja ja hageja II laenulepingutega samadel kuupäevadel sõlmitud käenduslepingud, kostja ja hageja I 18. märtsil 2020 sõlmitud laenulepingu tähtaja pikendamise kokkulepe ning poolte
30.detsembril 2020 ja 29. aprillil 2021 sõlmitud notariaalselt tõestatud võlatunnistused. Laenulepingute põhisumma on kokku 167 500 eurot, kõigi intressimäär 18% aastas ning viivisemäär kas 0,1% või 0,2% päevas. Käenduslepingute järgi on käendaja vastutuse maksimumsumma vastavalt 81 000 eurot, 121 575 eurot ja 49 000 eurot. Kostja tegevus on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega. Kostja on kuritarvitanud hagejate kogenematust laenulepingute sõlmimisel ning mõjutanud hagejaid sõlmima nende olukorda raskendavaid kokkuleppeid. Hagejad on aastate jooksul teinud kostjale makseid kokku 119 795 eurot 37 senti, kuid nende põhivõlgnevus kostjale ei ole vähenenud. Hagejad on asetatud olukorda, milles neil ei olegi võimalik võlgnevusest vabaneda. Võlgnevuse arvutus jääb arusaamatuks. Kostja on arvutanud viivist intressilt ja osaliselt intressi pärast lepingute lõppemist. Lisaks on kostja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning ei ole täitmisavalduse esitamisel käendaja vastutuse maksimumsummadega arvestanud. Kõrvalnõudeid tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 8 ja § 162 alusel vähendada selliselt, et need ei ületaks põhinõuet, võttes arvesse ka juba tasutud 119 795 eurot 37 senti. Viivisenõue on ebamõistlikult suur ja vastuolus hea usu põhimõttega. Hagejate majanduslik seisund on halb ega võimalda viivist tasuda.
2.Kostja vaidles hagile vastu, v.a hageja II suhtes toimuvas täitemenetluses käendaja vastutuse maksimumsummadega arvestamise osas. Kõik võlatunnistuse aluseks olevad laenud olid bullet-laenud, st hageja I kohustus tasuma lepingu kestel ja maksegraafiku alusel iga kuu vaid intressimakseid ja laenulepingu tähtaja saabumisel viimase osamaksega laenu põhiosa. Hageja I ei tasunud ühegi laenulepingu tähtaja saabumisel põhiosamakset ega ole seda siiani teinud. Hagejad ei ole varem väitnud, et neil ei ole võlgnevust, vaid on seda tunnistanud ja pidevalt täita lubanud. Kostja ei ole arvutanud intressi pärast lepingute lõppemist, v.a võlatunnistustes kokkulepitu kohaselt, ega viivist intressilt. Hagejate tasutud 119 795 euro 37 sendiga on suuremas osas (118 230 euro 25 sendi ulatuses) kaetud maksegraafikutejärgsed intressimaksed ja viivis. Hagejate võlgnevus oli täitmisavalduse esitamise seisuga täitmisavalduses märgitust isegi suurem, s.o 289 838 euro 88 sendi asemel 306 831 eurot. 2(9)
2-23-10924 Hagejate väide nende kogenematuse kohta krediidilepingute sõlmimisel on eksitav. Hageja I on alates 2005. aastast võtnud korduvalt laenu, sh kaks investeerimislaenu kolme miljoni euro ulatuses, kasutanud arvelduskrediiti ning kapitali- ja kasutusrenti, andnud laenude katteks tagatisi jne. Hageja II tegutseb ettevõtjana ja on seotud nelja äriühinguga, seejuures on hageja II hageja I ainuosanik ja tegelik kasusaaja ning alates 10. maist 2005 juhatuse liige. Viivise vähendamiseks ei ole alust. Tegemist ei ole tarbijakrediidiga, et kohalduks vastutustundliku laenamise põhimõte.
3.Harju Maakohus rahuldas 27. juuni 2024. a otsusega hagi osaliselt ja tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr 008/2023/1441 osas, mis ületab käendaja vastutuse lepingutejärgseid maksimumsummasid. Ülejäänud osas jäi hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hagejate kanda ning mõistis neilt kostja kasuks menetluskuluna välja 5174 eurot 40 senti. Hagejad ei ole tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust pidada sundtäitmist mõlemas täiteasjas tervikuna lubamatuks. Täitedokument on notariaalselt tõestatud võlatunnistus, milles hagejad on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Hagejad tunnistasid võlatunnistuses võlgnevusi kolme laenulepingu alusel kokku 237 366 euro 65 sendi ulatuses. Võlgnevus tuli tasuda hiljemalt
25.novembril 2021. Kostja esitas kohtule laenulepingute järgsete tasumiste ja võlgnevuste arvestuse. Laenu põhiosa hageja I ühegi laenulepingu alusel ei tasunud. Esimese laenulepingu alusel jättis hageja I tasumata põhiosa 54 000 eurot ja intressi 9693 eurot 37 senti, teise alusel põhiosa 81 050 eurot ja intressi 3637 eurot 26 senti ning kolmanda alusel põhiosa 32 450 eurot ja intressi 3423 eurot 58 senti. Arvestusest ei nähtu, et kostja oleks arvestanud viivist intressilt või intressi pärast lepingu lõppemist. Hagejad ei ole põhistanud, miks ei vasta kostja esitatud arvestus tegelikkusele. Kostja ei pidanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendama. Hageja I sõlmis laenulepingud oma majandus- ja kutsetegevuses ning ta ei ole tõendanud, et ta oli nende sõlmimise ajal maksejõuetu. Hagejale II kui füüsilisest isikust käendajale ei laiene vastutustundliku laenamise põhimõte. Viivise ja intressi vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi ei ole alust. Viidatud sätted ei võimalda intressi vähendada. Hagejad ei ole oma väiteid nende halva majandusliku seisundi kohta tõendanud. Kuivõrd hagejad pakkusid kostjale täitemenetluse vältimiseks kohe 100 000 euro tasumist, ei ole sellised väited ka usutavad. Arvestades seda, millises ulatuses on hagejale I antud laenu ning millises ulatuses tuli tal tasuda intressi, ei ole kostja nõutud viivis ega viivise määr ebamõistlikult suur. Hagi tuleb rahuldada hageja II alternatiivse nõude osas, mille kostja võttis õigeks.
4.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistada sundtäitmine täiteasjades nr 008/2023/1441 ja 008/2023/1442 lubamatuks 243 579 eurot 18 senti ületavas osas ja määrata, et kõrvalnõuete suurus ei või tulevikus ületada põhinõuete suurust, ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagejate majanduslik seisund ei võimalda viivist tasuda. Maakohus pidanuks hagejatele selgitama, et neil tuleb esitada majanduslikku seisundit puudutavad tõendid. Maakohus ei analüüsinud hagejate väiteid hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte kohta. Viivise nõudel ei ole ülempiiri, mis viib selleni, et hagejatel ei olegi võimalik võlgnevusest vabaneda. Eelnev annab alust viivist vähendada. Hagejate arvestuse kohaselt on kostjal nende vastu kokku maksimaalselt 243 579 euro 18 sendi suurune nõue.
5.Kostja vaidles hagejate apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 3(9)
2-23-10924 Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. märtsi 2025. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, täiendades otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus tuvastas, et kõik laenulepingud olid bullet-laenud, st lepingu järgi kohustus hageja I tasuma lepingu kestel ja maksegraafiku alusel iga kuu vaid intressimakseid ning laenulepingu tähtaja saabumisel viimase osamaksega laenu põhiosa. Hagejad ei tasunud ühegi laenulepingu tähtaja saabumisel põhiosamakset, seega jäid hagejad kõigi laenulepingute alusel võlgnevusse. Hageja I tegi kostjale makseid kokku 119 795 eurot 37 senti. Sellest 118 230 eurot 25 senti arvestas kostja laenulepingute ja võlatunnistuste järgse intressi (kokku 53 230 eurot 25 senti) katteks ja ülejäänud osas viivise katteks, ning 1565 eurot 12 senti osamakse ja sisseastumismakse, lepingutasu ning notaritasu katteks. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on makseid õigesti arvestanud. Samuti tuvastas ringkonnakohus, et kostja esitas täitmisele 289 838 euro 88 sendi suuruse nõude. Täpsemalt oli täitmisavaldusest nähtuvalt esimese laenulepingu alusel võlgnevus 117 807 eurot 87 senti, millest 54 000 eurot oli põhivõlg, 9693 eurot 37 senti intress ja 54 114 eurot 50 senti viivis. Teise laenulepingu alusel oli võlgnevus 132 644 eurot 19 senti, millest 81 050 eurot oli põhivõlg, 4167 eurot 98 senti intress ning 47 426 eurot 21 senti viivis. Kolmanda laenulepingu alusel oli võlgnevus 39 386 eurot 74 senti, millest 32 450 eurot oli põhivõlg, 3431 eurot 21 senti intress ja 3505 eurot 53 senti viivis. Ringkonnakohus leidis, et kuna maakohus rahuldas hagejate alternatiivse nõude ja hagejad vaidlustasid maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas, vaieldakse apellatsioonimenetluses vaid selle üle, kas kostjal on õigus nõuda täitemenetluses võlatunnistusest tulenevat võlgnevust kokku 237 366 eurot 65 senti, mis koosneb esimese laenulepingu võlgnevusest 82 700 eurot 37 senti, teise laenulepingu võlgnevusest 110 786 eurot 89 senti ja kolmanda laenulepingu võlgnevusest 43 430 eurot 24 senti. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejad ei ole võlatunnistust andes loobunud menetluses esitatud väidetest. Tõendatud ei ole hagejate väited, et kostja on erinevates võlatunnistustes märgitud koguvõlgnevuselt, mis sisaldab ka intressi ja viivist, arvutanud omakorda viivist. Tõendatud ei ole ka see, et kostja on intressi arvutanud ajavahemikul, kui kohustuse täitmise tähtaeg oli saabunud, kuid uut kokkulepet kohustuse täitmiseks ei olnud veel sõlmitud. Kuna võlatunnistustes leppisid pooled kokku laenude tagastamise tähtaja pikendamises, võis kostja kokkuleppe sõlmimisest kuni kohustuse täitmise tähtaja saabumiseni nõuda intressi. Kohustuse täitmisega viivitamisel oli kostjal õigus nõuda viivist. Kuna viivist on arvutatud kohustuse täitmise tähtaja saabumisest ja viivituse tekkimisest kuni uue kokkuleppe sõlmimiseni, siis ei ole viivisenõue vastuolus seadusega. Kostja arvutused on korrektsed. Võlatunnistusi ei ole alust pidada heade kommete vastaseks. Üksnes laenulepingute ja neile järgnevate võlatunnistuste refinantseerimisest ja maksetähtpäeva edasilükkamisest põhjusel, et laenusaaja ei ole suuteline laenu tasuma, ei saa järeldada, et võlatunnistused oleks sõlmitud laenusaaja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Laenulepingutes ega ka võlatunnistustes ei ole kokku lepitud ülemäära suures intressis või viivises. Samuti ei saa neist järeldada, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Asjast ei nähtu, et kostja eesmärk laenulepingute ja hiljem võlatunnistuste sõlmimisel oleks olnud hagejate arvel ebaõiglaselt rikastuda. Kohustuste täitmise tähtpäeva korduv edasilükkamine aastate jooksul tõi kaasa olukorra, kus intressija viivisenõue moodustavad ligikaudu kahekordse laenusumma, kuid see ei muuda laenulepinguid ega võlatunnustusi tühiseks. Maakohus jättis hagejate kõrvalnõuete vähendamise taotluse õigesti rahuldamata. Ainuüksi kohustatud isikute majandusraskused ei anna intressi ja viivise vähendamiseks alust. Arvestades enne 4(9)
2-23-10924 täitemenetluse algatamist tasutud intressi ja viivise suurust ning liites neile täitemenetluses nõutud intressi ja viivise suuruse, ei ületa intress kokku ja viivis kokku eraldiseisvalt kostja põhinõuet.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hagejad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda, või saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Kõrvalnõuded moodustasid täitemenetluste algatamise seisuga juba 232 440 eurot 79 senti. Hagejate kohustus kostja vastu 167 500 euro laenamisel on seega kokku 399 940 eurot 79 senti, mis aina suureneb viivise arvel. Kui ringkonnakohus oleks nõuetekohaselt arvestanud sellega, et kostja pidi olema hageja I raskest majanduslikust seisust teadlik, sest hageja I suurendas pidevalt oma võlakohustust, oleks ringkonnakohus pidanud tuvastama võlatunnistustega võetud kohustuste tühisuse vastuolu tõttu heade kommetega. Hagejate kohustused olnuks märkimisväärselt madalamad, kui kostja ei oleks nende majanduslikke raskusi laenude tähtaegade pikendamise ja uute võlatunnistuste sõlmimisega ära kasutanud. Hagejad olid kostjast majanduslikus sõltuvuses ja võlatunnistuse sõlmimisel sundolukorras. Nad ei saanud turult ühtegi muud finantseeringut. Käenduslepingud on tühised vastuolu tõttu heade kommetega ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Ringkonnakohus jättis olulise asjaoluna arvesse võtmata kohustuse täitmise ulatuse ega andnud piisavalt kaalu hagejate majanduslikule seisundile. Kui kohtud oleks nõuetekohaselt arvestanud nii kohustuste täitmise märkimisväärset ulatust (119 795 eurot 37 senti) kui ka hagejate halba majanduslikku seisundit, pidanuks nad kõrvalnõudeid VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendama. Kohtud pidanuks viivisenõuet piirama põhinõude suurusega. Igasuguse ülempiirita viivis on vastuolus VÕS § 6 lg-test 1 ja 2 tulenevate põhimõtetega. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta pidas seaduslikuks viivisemäära 0,2% päevas ja intressimäära 18% aastas. Viivisemäär 0,2% päevas ehk 73% aastas on äärmiselt kõrge. Kostja nõuete arvestus ei ole korrektne. Maksetähtaja pikendamisel tulnuks viivis jätta arvesse võtmata, sest maksetähtaeg muutus. Menetluskulud jäid põhjendamatult hagejate kanda, kuigi hagi rahuldati osaliselt.
8.Kostja vaidleb hagejate kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Viivise ega intressi vähendamiseks ei ole alust. Pooltevahelised tehingud ei ole vastuolus heade kommetega. Võlatunnistustega hageja I kohustused vähenesid, mitte ei suurenenud. Hagejad ei olnud kostjast majanduslikus sõltuvuses. Kostja andis hagejale I laenu heas usus, toetudes hagejate kinnitustele suutlikkuse kohta laen koos intressidega tähtaegselt tagasi maksta. Hagejad ei saa eeldada, et kohustus tasuda laenult viivist ühel hetkel lõpeb ja nad võivad laenu edasi kasutada tasuta.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Hagejad paluvad hagis tunnistada lubamatuks sundtäitmise täiteasjades nr 008/2023/1441 ja 008/2023/1442. Sellise hagi esitamise õiguslik alus on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1. 5(9)
2-23-10924 Hagi alusena tuginevad hagejad põhiliselt sellele, et nad on kostja hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega vastuolus oleva tegevuse tõttu sattunud olukorda, milles neil ei ole võimalik võlgnevusest vabaneda, sest viivis on kujunenud ebamõistlikult suureks ja on igasuguse ülempiirita. Hagejad on palunud kõrvalnõudeid VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel vähendada selliselt, et need ei ületaks põhinõuet, võttes arvesse ka juba tasutud makseid ja nende halba majanduslikku seisundit.
11.Kohtud on tuvastanud mh järgmised olulise asjaolud ja pooled nende üle ei vaidle: •
•
• • •
pooled sõlmisid 26. augustil 2021 notariaalselt tõestatud võlatunnistuse (võlatunnistus), mille aluseks on hageja I ja kostja sõlmitud kolm laenulepingut ja neist ühe pikendamise kokkulepe, hageja II ja kostja sõlmitud kolm käenduslepingut ning poolte sõlmitud kaks varasemat notariaalselt tõestatud võlatunnistust; võlatunnistusega tunnistas hageja I, et võlgneb kostjale kokku 237 366 eurot 65 senti, ja hageja II kinnitas käendajana, et tagab kohustuse täitmist vastavalt lepingutejärgsetele vastutuse maksimumsummadele, lisaks andsid hagejad nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele; hageja I on teinud kostjale makseid kokku 119 795 eurot 37 senti; kostja esitas 26. juunil 2023 kohtutäiturile täitmisavalduse hagejate kui solidaarvõlgnike vastu, paludes pöörata võlatunnistuse sundtäitmisele 289 838 euro 88 sendi ja tulevikus lisanduda võivate kõrvalkulude nõuetes; kohtutäitur algatas täitmisavalduse ja võlatunnistuse (täitedokumendi) alusel hagejate suhtes täitemenetluse täiteasjades nr 008/2023/1441 ja 008/2023/1442, märkides täitmisteadetes, et hagejatel tuleb koos kohtutäituri tasuga maksta 293 774 eurot 88 senti.
12.Maa- ja ringkonnakohus on jätnud analüüsimata TMS § 2 lg 1 p 18 kohaldamise eeldused. See allpool lähemalt kirjeldatud rikkumine võis kaasa tuua ebaõige otsuse.
12.1.TMS § 2 lg 1 p 18 järgi on täitedokument rahalise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. TMS § 2 lg 1 p 18 eesmärk on anda võimalus korraldada täitemenetlus lihtsamalt, kui ei vaielda võla üle ja võlgnik on valmis võla katteks oma vara võõrandamisega (vt RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-134-14, p 12).
12.2.Notariaalselt tõestatud kokkuleppe täitedokumendiks lugemiseks TMS § 2 lg 1 p 18 mõttes peab sealt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt nähtuma selgelt, millised nõuded millises ulatuses on sissenõutavaks muutunud ja milliste nõuete alusel saab täitemenetlust alustada (RKTKo 17.03.2021, 2-19-6362/57, p 15.3; RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-134-14, p 13). Lisaks on notariaalselt tõestatud kokkuleppe TMS § 2 lg 1 p 18 järgi täitedokumendiks lugemiseks vajalik tingimus see, et võlgnik on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele alles pärast seda, kui tema vastu esitatud nõue on muutunud sissenõutavaks (RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-134-14, p 13; RKTKm 05.05.2009, 3-2-1-38-09, p 11). Eelnevast järeldub, et nimetatud notariaalselt tõestatud kokkulepe on täitedokumendiks ainult selles selgelt välja toodud ja kokkuleppe sõlmimise seisuga sissenõutavaks muutunud rahaliste nõuete osas, ning ka võlgniku nõusolek alluda kohesele sundtäitmisele saab laieneda vaid nendele tingimustele vastavatele nõuetele.
12.3.Siinsel juhul on kostja esitanud sundtäitmiseks hagejatega kostja rahalise nõude kohta sõlmitud notariaalselt tõestatud võlatunnistuse, mille p-s 3.1 on hagejad andnud nõusoleku alluda kostja rahalise nõude osas kohesele sundtäitmisele. Selliselt vastab võlatunnistus TMS § 2 lg 1 p-s 18 6(9)
2-23-10924 nimetatud täitedokumendile. Hageja I kui võlgnik ja kostja kui võlausaldaja on võlatunnistuse p-s 3.2 ka kinnitanud, et käsitavad võlatunnistust TMS § 2 lg 1 p-s 18 nimetatud täitedokumendina. Kolleegiumi hinnangul saab TMS § 2 lg 1 p 18 mõttes võlgnikuks lugeda ka käendajat, sest võlausaldaja saab nõuda käendajalt kohustuse täitmist isiklikult (vt VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg-d 1 ja 2), erinevalt nt pantijast, kes ei ole taganud nõudeid enda vastu (vt RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-134-14, p 12).
12.4.Tuvastatud asjaoludel tunnistas hageja I võlatunnistusega kostja vastu rahalist kohustust kokku 237 366 eurot 65 senti ja hageja II kinnitas käendajana, et ta tagab selle kohustuse täitmist vastavalt lepingutejärgsetele vastutuse maksimumsummadele. Võlatunnistuse p 1.1.2 järgi on tunnistatud rahaline kohustus muutunud sissenõutavaks ja seda on võlatunnistuses edaspidi tähistatud sõnaga „Võlgnevus“. Võlatunnistuse p-ga 3.1 on hageja I kui võlgnik ja hageja II kui käendaja andnud tagasivõetamatu nõusoleku alluda kostja kui võlausaldaja rahalise nõude (võlgnevuse) osas kohesele sundtäitmisele. Teisisõnu nähtub ka võlatunnistusest, et hagejad on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele võlatunnistusega tunnistatud 237 366 euro 65 sendi suuruse võlgnevuse osas. Kolleegiumi hinnangul pidanuks seega kostja täitmisavaldust esitades aru saama, et ta võib nõuda vaid võlatunnistusega tunnistatud kohustuse täitmist.
12.5.Sundtäitmisele esitas kostja 289 838 euro 88 sendi suuruse nõude, taotledes ka tulevikus tekkida võivate kõrvalkulude sundtäitmist. Täitedokument ei võimalda aga täitekulusid arvestamata ühelgi juhul 237 366 eurot 65 senti ületava nõude ega tulevikus lisanduda võivate kõrvalkulude nõuete täitmist. See võib anda alust tunnistada mõlemas täiteasjas sundtäitmise lubamatuks 237 366 eurot 65 senti ületavas osas (vt ka RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-134-14, p 14).
12.6.Lisaks tuleb analüüsida ka seda, kas ja mis ulatuses on kostja arvestanud hagejate pärast võlatunnistuse sõlmimist tehtud makseid võlatunnistusega tunnistatud võlgnevuse katteks ning kas ja mis ulatuses pärast võlatunnistuse sõlmimist sissenõutavaks muutunud kohustuste katteks. Kui osa laekumistest on arvestatud võlatunnistusega tunnistatud võlgnevuse katteks, võib sundtäitmine olla lubamatu ka nende laekumiste ulatuses, sest sellega on võlatunnistusega tunnistatud võlgnevus vähenenud. Eespool toodud notariaalselt tõestatud kokkuleppe TMS § 2 lg 1 p 18 järgi täitedokumendiks lugemise tingimusi arvestades ei saa aga pärast võlatunnistuse sõlmimist sissenõutavaks muutunud kohustused võlatunnistusega tunnistatud võlgnevust asendada.
13.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega selle kohta, miks ei ole alust pidada võlatunnistusi heade kommetega vastuolus olevaks ning laenulepingutes ja võlatunnistustes kokkulepitud intressi- ja viivisemäärasid ülemäära suureks, ega korda neid (TsMS § 689 lg 5). Pikaaegse kohustuste täitmisega viivitamise tõttu suureks kujunenud viivisenõue ei too kaasa nende lepingute tühisust, mille alusel on viivist arvutatud. Lisaks ei ole viivisemäärasid 0,1% ja 0,2% päevas majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul alust pidada seadusega vastuolus olevaks ka siis, kui need oleks käsitatavad tüüptingimustena (vt nt RKTKo 13.05.2020, 2-18-17536/29, p 17).
14.Kassatsioonkaebuses on hagejad tuginenud esimest korda sellele, et käenduslepingud on vastuolus heade kommetega vastutuse maksimumsummade suuruse tõttu (viide RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 49). Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu lahend ei ole praegusel juhul asjakohane. Käenduslepingud on sõlminud füüsiline isik hageja II. Tegemist on tarbijakäenduslepingutega, sest VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping selline käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik, kuid sellest ei saa iseenesest järeldada, et hageja II oleks lepingu sõlminud VÕS § 1 lg 5 mõttes tarbijana, st väljaspool oma majandus- ja kutsetegevust. Maakohus on tuvastanud, et hageja II oli hageja I juhatuse liige ja osanik (äriregistri andmetel on hagejal II ka praegu 100% suurune osalus). 7(9)
2-23-10924 Samal ajal osaühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks ja juhatuse liikmeks oleva isiku poolt osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud käenduslepingu korral, mis sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu, ei saa osaühingu juhatuse liiget pidada tarbijaks (vrd nt RKTKo 23.03.2006, 3-2-1-8-06, p 15; RKTKo 08.12.2009, 3-2-1-126-09, p 12, enne 5. aprilli 2011 sõlmitud käenduslepingute korral nende tarbijakäenduslepinguks kvalifitseerimise kontekstis). Riigikohtu
31.jaanuari 2018. a otsuses, mis tehti kohtuasjas nr 2-14-21710, oli põhivõlgnik füüsiline isik ja käendaja oli kohtute tuvastatult tema õde.
15.Viivise vähendamise taotluse kohta märgib kolleegium järgmist.
15.1.VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivist maksma kohustatud isik nõuda selle vähendamist VÕS §-s 162 sätestatu kohaselt. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. Kuivõrd VÕS §-s 162 viivise kohta kasutatud terminitega „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“ tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Viivise ebamõistlikule suurusele võib viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet (vt nt RKTKo 12.12.2012, 3-2-1-162-12, p 20).
15.2.Kuivõrd kassatsioonkaebusest ja hagejate varasematest menetlusdokumentidest on võimalik aru saada, et kõrvalnõuete all on hagejad silmas pidanud nii viivist kui ka intressi, märgib kolleegium kõigepealt, et erinevalt viivisest ei näe seadus ette intressi vähendamist (vt nt RKTKo 27.05.2015, 3-2-1-47-15, p 14). Kuid kohustuste täitmise ulatus on asjaolu, mida kohus peab VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 alusel viivise vähendamise hindamisel arvestama. Kohtute otsustest ei nähtu kohustuste täitmise ulatusega arvestamine, kuigi hagejad on sellele tuginenud nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses. Sellega on kohtud rikkunud diskretsioonipiire. Samuti ei ole kohtud põhjendanud, miks nad ei pea põhjendatuks hagejate taotlust piirata viivisenõuet põhinõude suurusega.
15.3.Viivise vähendamise taotluse lahendamist võib mõjutada see, kui ringkonnakohus peaks asja uuel läbivaatamisel leidma, et sundtäitmine on tulenevalt otsuse p-des 12–12.6 toodust osaliselt lubamatu. Täitmise piiramisel üksnes võlatunnistuse sõlmimise ajal sissenõutava võlaga ei saa täidetav viivis enam suureneda ning sel juhul ei ole alust kostja kogu viivisenõudega sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemisel arvestada. Juba tasutud viivist ei ole VÕS § 162 lg-st 3 lähtuvalt võimalik vähendada, kuid seda saab siiski arvestada kohustuste täitmise ulatuse all. Täitmise piiramisel võlatunnistusega tunnistatud võlgnevusega tuleb ringkonnakohtul seega hinnata üksnes võlatunnistusega tunnistatud viivise vähendamist, võttes arvesse ka hagejate kohustuste täitmise ulatust, sh nii enne kui ka pärast võlatunnistuse sõlmimist.
16.Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hagejate apellatsioonkaebus uuesti 8(9)
2-23-10924 lahendada, arvestades eespool materiaalõiguse kohaldamise kohta antud selgitusi, andes enne pooltele võimaluse avaldada kohaldatava materiaalõiguse kohta arvamust ja esitada vajaduse korral tõendeid.
17.TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel jääb menetluskulude jaotus ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramine ringkonnakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.