Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik
Kohtuasi
AS Morrison Invest hagi Rocco Otsa vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-46739
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Rocco Otsa kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
10 636 krooni 50 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AS Morrison Invest (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik Kostja Rocco Ots (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik
Asja läbivaatamise kuupäev
14. september 2009. A
Istungil osalenud isikud
Hageja esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik ja hageja juhatuse liige Margus Valdes. Protokollis Ragne Rebane.
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 31. oktoobri 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-46739 ja saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.
Rahuldada kassatsioonkaebus.
3.Tagastada Rocco Otsale kassatsioonkaebuselt 22. aprillil 2009. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
4.Tagastada Rocco Otsale kassatsioonkaebusele lisatud tõendid (kassatsioonkaebuse lisad 2 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Morrison Invest (hageja) esitas 8. novembril 2007. a Harju Maakohtule hagi Rocco Otsa vastu,
paludes kostjalt välja mõista teeninduslepingust tuleneva põhivõla ja viivise. Menetluse kestel täpsustas hageja oma nõuet ja vähendas seda, sest kostja tasus osa võlgnevusest. Lõpliku nõudena palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 13 160 krooni 3 senti, viivise kuni hagi esitamiseni 14 996 krooni 19 senti ning viivise 0,2% päevas alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Margus Valdes ja kostja abikaasa 14. detsembril 2001. a kinnistu ostu-müügi, isikliku kasutusõiguse seadmise ja asjaõiguslepingu, mille alusel kostja abikaasa ostis Harju Maakonnas Viimsi vallas Xxxxxxxxx alevikus Xxxxxx xxx xx asuva kinnistu. Lepingus osalesid samuti kostja ja hageja, kelle kasuks seati lepinguga tähtajatu isiklik kasutusõigus. Selle lepingu järgi kohustus ostja sõlmima hagejaga teeninduslepingu elektri-, drenaaži-, vee- ja kanalisatsioonivõrgu, tänavavalgustuse, siseteede ning haljasalade hoolduseks, lumekoristuseks, prügiveoks ja valveks.
1.septembril 2002. a sõlmis kostja kui tellija hagejaga teeninduslepingu (edaspidi leping). Lepingu p 3.1 järgi kohustus tellija tasuma hagejale teede, elektrisüsteemi, tänavavalgustuse ja asumi kommunikatsioonitrasside üldise korrashoiu ja turvamise eest 506 krooni 50 senti kuus (sh käibemaks 18%). Lepingu p 5 sätestas maksetähtaegade rikkumise korral tellijale kohustuse maksta hagejale viivist 0,2% tähtajaks tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest.
10.veebruaril 2006. a tegi kostja esindaja hagejale lepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, sest hageja rikkus kostja arvates oluliselt oma lepingujärgseid kohustusi. Hageja ülesütlemise avaldust ei tunnistanud. Leping on kehtiv ja kostja on rikkunud selles võetud kohustusi. Kostjalt tuleb välja mõista võlgnevus ajavahemikus 1. veebruar 2006 kuni 31. oktoober 2007 lepingu järgi osutatud teenuse eest, samuti viivis.
2.Kostja pidas hagi põhjendamatuks ja selgitas, et hageja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi. Seetõttu esitas kostja esindaja 19. jaanuaril 2006. a hagejale pretensiooni, milles andis hagejale mõistliku tähtaja oma kohususte täitmiseks. 30. jaanuaril 2006. a saatsid Heldri elurajooni elanikud hagejale ühise pretensiooni. Hageja pretensioonidele kohaselt ei reageerinud. 10. veebruaril 2006. a tegi kostja esindaja hagejale lepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Hageja saatis vaatamata lepingu lõppemisele kostjale arveid väidetavalt osutatud teenuste eest. Kostja on järginud lepingu ülesütlemisel seaduse nõudeid, ülesütlemine on kehtiv. Kuivõrd poolte lepinguline suhe on lõppenud, on hageja nõue põhjendamatu. Hageja põhinõude ja viivise arvestus on ebaselge. Poolte sõlmitud leping on tüüptingimustega leping ning selle p 11 (lepingu ülesütlemise kord) on tühine tüüptingimus.
3.Harju Maakohus rahuldas 31. oktoobri 2008. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 13 160 krooni 3 senti, viivise kuni hagi esitamiseni 14 996 krooni 19 senti ning viivise 0,2% tasumata summast iga viivitatud päeva eest alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni. Maakohus tuvastas, et lepingu p 2 kohaselt pidi hageja: 1) tagama Heldri asumi siseteede ja üldise heakorra (lumekoristus, teede puhastamine tolmust ja prahist, haljasalade niitmine ja korrashoid); 2) tagama tänavavalgustuse aastaringse korrasoleku; 3) teatama Heldri asumi kommunikatsioonitrasside plaanilistest remonttöödest vähemalt 48 tundi enne remonttööde algust; 4) osutama kostja või Heldri asumi elanike soovil muid teenuseid, mis pole hõlmatud kõnealuse
lepinguga. Samuti nähti ette, et viidatud punktide täitmine ei ole hagejale kohustuslik, kui probleemid on tekkinud kolmandate osapoolte tegevusest. Heldri asumi elanike (14 allkirja) pretensioonis heideti hagejale ette järgmiste kohustuste täitmata jätmist: 1) Heldri elamurajooni teeääred ei ole haljastatud ja hooldatud; 2) alates 2000. aastast kuni pretensiooni esitamiseni ei ole tänavaid puhastatud tolmust ega prahist; 3) ebaselge on hinnakirjas sisalduva turvateenuse sisu, kuna elurajooni elanikel on sõlmitud turvaettevõtetega otselepingud; 4) hageja ei ole hooldanud kommunikatsioonitrasse, kõik avariid on likvideerinud AS Viimsi Vesi. Samuti heideti hagejale ette, et 2006. aasta jaanuarist ei olnud kordagi toimunud libeduse tõrjet ning tänavavalgustus töötab osaliselt. Pretensioonis anti hagejale aega 10. veebruarini 2006 oma kohustuste täitmiseks. Lepingu erakorralise ülesütlemise avalduses osutas kostja, et hageja ei ole oma lepingujärgseid kohustusi Heldri asumi elanike pretensioonis märgitud tähtajaks täitma asunud. Hageja ei taganud asumi üldist heakorda ega siseteede, tänavavalgustuse ja kommunikatsioonitrasside korrashoidu ning rikkus oluliselt lepinguga võetud kohustusi. Kostja teatas, et ütleb hagejaga sõlmitud lepingu erakorraliselt üles. Maakohus leidis, et kostja pole tõendanud hageja lepingurikkumist. Väidetavad rikkumised ei anna alust võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 järgi lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kuivõrd olulise rikkumise mõistet pooltevahelisele suhtele kohaldatavad käsunduslepingu sätted ei ava, saab asjas tugineda VÕS § 647 lg-le 1. Viidatud õigusnorm sätestab, et töövõtja loetakse töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja õigustamatult keeldub tööd parandamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Asjas esitatud fotodelt ja tunnistajate ütlustest ei nähtu hageja olulist lepingurikkumist, mis oleks aluseks lepingu erakorralisele ülesütlemisele. Ka juhul, kui lugeda pretensioon õigustatuks, ei ole hagejale antud kümme päeva mõistlikuks tähtajaks kõigi hageja töös esinenud väidetavate puuduste kõrvaldamiseks. Pretensioonist ei selgu, mida konkreetselt hagejale ette heidetakse. Leping ega seadus ei näe ette, et lepingutasu ei tule maksta juhul, kui teenust osutab lepingupoole asemel kolmas isik. Isegi kui see oleks nii, oleks tõendamata, et kohustuse täitis kolmas isik. Kostjal tuli lepingulise suhte lõpetamiseks lähtuda lepingus kokkulepitust. Lepingu p 8 järgi kehtis leping kuni 1. jaanuarini 2007. Lepingu p 9 kohaselt juhul, kui hiljemalt üks kuu enne lepingu tähtaja saabumist ei ole kumbki pool taotlenud lepingu lõpetamist, loetakse leping pikenenuks järgmiseks aastaks. Kostja otsustas 10. veebruaril 2006 ühepoolselt lugeda lepingu lõppenuks. Kostja ei ole ka vaidlustanud, et hageja lepingu ülesütlemisega ei nõustunud. Leping on kehtiv ja seda tuleb täita. Seetõttu ei ole tähtsust poolte väidetel lepingu ülesütlemise erikorra ja selle võimaliku tühisuse kohta. Kostja võlgnevus on tekkinud ajavahemikus 1. veebruar 2006 kuni 31. oktoober 2007 ja kostjal tuleb lepingust tulenevad arved tasuda. Samuti on hagejal VÕS § 94 ja § 113 alusel õigus nõuda kostjalt lepingu p-s 5 kokkulepitud viivist. Kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist. Seega tuleb viivis välja mõista põhivõla ulatuses.
4.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kostja palus alternatiivselt tühistada maakohtu
otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. märtsi 2009. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 10 636 krooni 50 senti ja viivise 6774 krooni 94 senti, samuti viivise alates hagi esitamisest 0,2% päevas kuni põhinõude täitmiseni. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja ei ole lepingut kehtivalt üles öelnud. Lepingu ülesütlemiseks ei olnud mõjuvat põhjust, st tõendatud pole, et hageja rikkus lepingus sätestatud kohustusi. Kuivõrd tõendatud ei ole rikkumist, mis oleks õigustanud lepingu erakorralist ülesütlemist, ei pidanud maakohus võtma seisukohta selle kohta, et lepingu p 11 on tühine tüüptingimus. Maakohus ei rajanud otsust lepingu p-s 11 märgitud tähtaja kehtivusele. Maakohus on õigesti märkinud, et isegi juhul, kui lugeda pretensioon õigustatuks, ei olnud hagejale puuduste kõrvaldamiseks antud kümme päeva VÕS § 196 lg 2 mõttes mõistlikuks tähtajaks. Kinnistu omaniku kohustused on sätestatud Viimsi Vallavolikogu 9. detsembri 2003. a määrusega kinnitatud Viimsi valla heakorra eeskirjas. Selle järgi peab kinnistu omanik tegema heakorratööd puhastusalas, milleks on kinnistu või ehitusega piirnev ala kinnistu või ehitise piirist sõiduteeni. Hageja ei pidanud täitma neid ülesandeid kostja eest. Arvestada tuleb, et elamurajoonis ei ole ehitustegevus lõppenud ja asumi tee on kruusakattega. Kostja on lepingus nõustunud, et teed tuleb katta mustkattega pärast 80% elamute valmimist. Seega ei ole pretensiooni esitamine elamurajoonisiseste teede hoolduse kohta põhjendatud. Turvamise patrullteenuse osutamata jätmisele ei ole kostja lepingu ülesütlemise avalduses tuginenud. Tuvastatud on, et hageja on tellinud haldusteenuse kolmandatelt isikutelt. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja poolt kolmandate isikute arvete tasumata jätmine ei vabasta kostjat täitmast oma lepingujärgset kohustust. Maakohus lahendas asja hageja nõude ja kostja vastuväidete piires ega pidanud hindama lepingu lõppemist tähtaja möödumise tõttu. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme, mis tooks kaasa otsuse tühistamise ja asja uueks arutamiseks saatmise. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osas, milles kostja vaidlustas maakohtu otsusega temalt väljamõistetud põhivõla ja viivise suuruse. Menetluse kestel vaidles kostja hageja nõudele vastu põhjendusel, et lähtuda tuleks lepingus märgitud hinnast ning hinnamuutus on kehtetu. Maakohus jättis ekslikult selle vastuväite hindamata. Hinnamuutuse kohaselt nõudis hageja kostjalt alates
1.veebruarist 2006. a igakuiselt 658 krooni. Lepingu p 3.3 kohaselt võis hageja fikseeritud teenuste hinda muuta hinnakirjade muutumise tõttu, teatades sellest vähemalt üks kuu enne uue hinna võimalikku kasutamist. Kõik teenuste hinnamuutused fikseeritakse lepingu lisas. Tõendatud ei ole, et pooled oleks sõlminud hinnamuutuse kohta lepingu lisa. Hagejal ei olnud õigust muuta ühepoolselt teenuste hinda kostja nõusolekuta. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada osaliselt väljamõistetud summa osas ja osas, milles maakohus nõustus hinnamuutusega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse osaliselt ja maakohtu otsuse täielikult ning saata asi tühistatud osas uueks arutamiseks maakohtule või alternatiivselt uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Kostja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, millega vähendati kostjalt väljamõistetavat võlgnevust. Kohtute otsused on olulises osas põhjendamata ja vastuolulised. Ringkonnakohus on nõustunud maakohtu otsusega, milles refereeriti vaid tunnistajate ütlusi, põhjendamata tõenditest tehtud järeldusi. Kohtud on jätnud asjas tähtsad asjaolud välja selgitamata. Lepingulise tasu nõude rahuldamiseks tuli selgeks teha, milles pooled kokku leppisid ning millised tööd hageja tegi ja millised jättis tegemata. Kohtud ei ole seda tuvastanud. Kostja ei saa aru, milliste teenuste osutamise eest temalt hageja kasuks raha välja mõisteti. Ringkonnakohus ei tõlgendanud lepingut nõuetekohaselt, kui leidis, et teeäärsete alade niitmine oli kostja, mitte hageja kohustuseks. Ka märgib ringkonnakohus valesti, et maakohus võttis seisukoha selles, millised alad tuli lepingu järgi niita. Analüüsitud ei ole turvateenuse osutamist, kuigi see oli samuti teenus, mille osutamise eest kostjalt raha välja mõisteti. Poolte tahtele ei vasta ringkonnakohtu järeldus, et teede hooldamise all tuleb mõista tee katmist mustkattega. Samas leiab ringkonnakohus ekslikult, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja on tellinud haldusteenuse kolmandalt isikult. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme ka tõendite hindamisel. Ringkonnakohus jagas valesti poolte tõendamiskoormuse, leides, et kostja pidi tõendama, et ta hagejalt teenust ei saanud. Lepingu täitmise tõendamine on nõude aluseks olev asjaolu, mida peab tõendama hageja. Kostjale ei ole arusaadav, milliseid tõendeid ja millisel viisil on hinnatud. Ringkonnakohus sellekohastele apellatsioonkaebuse väidetele ei vastanud ega põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja käsitlusega tõendite hindamise kohta. Tõendite hindamisel on kohtud arvestanud vaid hageja huvisid. Ringkonnakohus jättis ekslikult tähelepanuta kostja apellatsioonkaebuse väite lepingu lõppemise kohta 1. jaanuaril 2007. Leping lõppes, sest kostja oli teinud tahteavalduse, et lepingut ei pikendata. Lepingu p 8 järgi kehtis leping kuni 1. jaanuarini 2007, kuid hageja nõudis kostjalt lepingujärgset tasu ka lepingu tähtajale järgneva aja eest, s.o ajavahemiku 1. veebruar 2006 kuni 31. oktoober 2007 eest. Tulenevalt lepingu p-st 9 tuleb lepingu erakorralise ülesütlemise avaldust igal juhul käsitada kostja tahteavaldusena jätta leping pikendamata. Kohtud kvalifitseerisid pooltevahelise õigussuhte valesti. Maakohus luges lepingu käsunduslepinguks, kuid jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 631. Kostja arvates sõlmisid pooled töövõtulepingu. Kohtud ei analüüsinud, kas kostja oli õigussuhtes tarbijaks või mitte. Nii jätsid kohtud ekslikult kohaldamata võlaõigusseaduses töövõtulepingu (ka tarbijatöövõtu) kohta sätestatu. Põhjendamatu on kohtute etteheide, et ülesütlemise avaldusest ei selgu, mida hagejale konkreetselt ette heidetakse. Kohtud jätsid arvestamata, et ülesütlemisavaldusele ei ole kehtestatud vorminõudeid ja see võib olla järelduslik, tehtud kaudse tahteavaldusena. Kohtutel tuli arvestada, et lisaks ülesütlemisavaldusele olid lepingujärgsed puudused kirjeldatud 30. jaanuari 2006. a pretensioonis, milles anti hagejale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme.
8.Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kirjalikult esitatud vastuväidete juurde. Kostja teatas Riigikohtule, et kostja ja tema esindaja ei saa istungil osaleda, ja palus kassatsioonkaebuse läbi vaadata nende osavõtuta.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 669 lg 1 p 5 ja § 692 lg 5 alusel, kuna maakohtu otsus on olulises ulatuses jäetud põhjendamata ja ringkonnakohus ei ole puudust kõrvaldanud. Lisaks on kohtud ebaõigesti tõlgendanud materiaalõiguse normi. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale lepingujärgsete maksete võlgnevuse või mitte, sest väidetavalt on hageja jätnud enda lepinguga võetud kohustused täitmata. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas hageja nõude aluseks olev leping kehtib või on lõppenud.
11.Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium esmalt, et kohtud lugesid õigesti vaidlusaluse lepingu käsunduslepinguks. VÕS § 619 järgi kohustub käsunduslepinguga käsundisaaja vastavalt lepingule osutama käsundiandjale teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Nii töövõtuleping kui ka käsundusleping on teenuse osutamise lepingud, kuid vaidlusaluse lepingu sisust tulenevalt ei olnud see suunatud mitte niivõrd kindla tulemuse saavutamisele, kuivõrd teenuste osutamisele. Iseenesest õige on kostja väide, et kui kohtu arvates sõlmisid pooled käsunduslepingu, tulnuks asjas kohaldada VÕS § 631. Selle sätte tähelepanuta jätmine ei ole aga mõjutanud asja lahendamist. Nii kohaldasid kohtud VÕS § 196 lg-t 1, mis on samasisuline käsunduslepingute puhul kohaldatava kostja viidatud erisättega.
12.Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista võlgnevuse 13 160 krooni 3 senti ajavahemikus 1. veebruar 2006 kuni 31. oktoober 2007 lepingu järgi osutatud teenuste eest, samuti viivise. Selle nõude rahuldamiseks tegi maakohus esmalt õigesti kindlaks, kas hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Hageja nõude rahuldamise eelduseks on ka lepingu kehtivus (vähemalt selle ajavahemiku jooksul, mille eest hageja tasu nõuab). Hageja nõude rahuldamise eeldusena tuli kohtutel samuti välja selgitada, mida hageja pidi lepingu alusel tegema ja mida ta tegelikult tegi. Alles eeltoodud asjaolude tuvastamine võimaldab kohtul hinnata, kas hageja on oma lepingujärgseid kohustusi rikkunud, kas rikkumine oli oluline ning kas see annab VÕS § 196 lg-st 1 tulenevalt alust lepingu ülesütlemiseks.
13.Lepingu p 3.1 kohaselt tuli kostjal tasuda hageja osutatavate teenuste (teede, tänavavalgustuse ja asumi kommunikatsioonitrasside üldine korrashoid ja patrullteenus) eest 506 krooni 50 senti kuus (sh käibemaks 18%). Hageja osutatavate teenuste sisu kirjeldati täpsemalt lepingu p-s 2. Lepingu ülesütlemise avalduses heitis kostja ette, et hageja ei ole taganud Heldri asumi üldist heakorda ega siseteede, tänavavalgustuse ja kommunikatsioonitrasside korrashoidu. Samas avalduses viidatakse
Heldri elurajooni elanike 30. jaanuari 2006. a pretensioonile, milles anti hagejale täiendav tähtaeg asuda täitma selles märgitud täitmata jäänud lepingulisi kohustusi. Seega nõustub kolleegium kassatsioonkaebuse väitega, et lepingu ülesütlemise sisuliste eelduste kindlakstegemisel tuli ülesütlemise avalduse kõrval arvestada ka 30. jaanuari 2006. a pretensiooni, milles kirjeldatakse hageja rikkumisi ajavahemikus 2000-2005.
14.Eeltoodu alusel on kolleegiumi arvates põhjendamatu ringkonnakohtu järeldus, et maakohus on jätnud õigesti hindamata turvamise patrullteenuse, sest ülesütlemise avalduses sellele ei tuginetud. Ringkonnakohus jättis samuti tähelepanuta, et turvateenuse nõuetekohast osutamist tulnuks analüüsida ka juhul, kui kostja ülesütlemise avalduses või 30. jaanuari 2006. a pretensioonis selle teenuse osutamata jätmisele ei tuginenuks. Hageja nõudis raha mh turvateenuse osutamise eest ning kohtud pidid nõude rahuldamiseks analüüsima, kas kostja on sellist teenust saanud. Lepingu p 2.1 kohaselt pidi hageja tagama asumi siseteede ja üldise heakorra (haljasalade niitmine ja korrashoid). Pooled vaidlevad selle üle, millist teenust pidi hageja siseteede ja üldise heakorra tagamisel osutama. Seega tuli kohtutel võtta seisukoht, millised alad tuli lepingu järgi niita ja haljastada. Viimsi valla heakorra eeskirjast, mis sätestab puhastusala mõiste ja kohustab seda ala hooldama kinnistu omanikku, ei saa järeldada, et asumisiseste teede ümbruse korrashoiu pidi tagama just kostja, sest vaidlusaluses lepingus võisid pooled leppida kokku ka heakorra eeskirjades märgitud puhastusala korrashoiu teenuse osutamises. Eeltoodu alusel pidid kohtud asumi alade korrashoiu kohustuse täitmise tuvastamisel hindama lepingu sisu ja analüüsima, milliste alade hooldamine oli lepingu järgi kostja kohustuseks. Kuivõrd hageja nõudis raha mh asumi alade korrashoiu eest, saanuks kohtud järgnevalt hinnata, kas kostja on lepingus märgitud korrashoiu teenust saanud. Ülejäänud pretensioonis ja ülesütlemise avalduses loetletud teenuste osas on maakohus tõendeid hinnates tuvastanud, et hageja oleks võinud täita oma lepingujärgseid kohustusi korrektsemalt, kuid poolte väidetes ja vastuväidetes ei ole esile toodud olulisi rikkumisi, mis võinuks põhjustada lepingu erakorralise ülesütlemise. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohtadega. Seega on kohtud siiski möönnud, et hageja ei ole lepingut nõuetekohaselt täitnud. Kuidas eeltoodu mõjutab hageja nõude rahuldamist, kohtute otsustest ei selgu.
15.Kolleegium järeldab eeltoodust, et kohtud on rahuldanud hageja nõude lepingujärgse tasu saamiseks, analüüsimata, kas ja kui palju on kostja selle tasu eest lepingus kokkulepitud teenuseid saanud. Selliselt on kohtud jätnud asjas tähtsad asjaolud välja selgitamata. Riigikohus ei saa ise TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata.
16.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul tuvastada, kas hageja on oma lepingujärgseid kohustusi rikkunud. Kui lepingu rikkumine tuvastatakse, tuleb anda hinnang kostja vastuväitele, et leping lõppes VÕS § 196 lg 1 järgi ülesütlemisega. Kolleegium juhib tähelepanu, et kostja leidis maakohtu menetluses alternatiivselt, et leping lõppes selles kokkulepitud tähtaja saabumise tõttu 1. jaanuaril 2007. a (I kd, lk 168 ja lk 191). Eeltoodust tulenevalt on ekslik ka ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus ei pidanud hindama lepingu lõppemist tähtaja möödumise tõttu, sest maakohtul tuli lahendada asi hageja nõude ja kostja vastuväidete piires. Maakohus andis hinnangu kostja
alternatiivsele väitele, leides, et lepingut ei saa lugeda lõppenuks kokkulepitud tähtaja saabumise tõttu, sest kostja ei ole järginud lepingu korralise lõpetamise sätteid (lepingu p 9). Kolleegiumi arvates on maakohus kostja viidatud lepingu lõppemise küsimuse hindamisel jätnud võlaõigusseaduses ja tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud tõlgendamisreeglid (VÕS § 29 ja tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 75) tähelepanuta. Lepingu p 8 kohaselt kehtib leping kuni
1.jaanuarini 2007. Lepingu p 9 sätestab, et kui hiljemalt üks kuu enne lepingu tähtaja igakordset saabumist ei ole kumbki pool taotlenud lepingu lõpetamist või uue lepingu sõlmimist, loetakse leping pikenenuks järgmiseks aastaks. Maakohtul tuleb lepingut tõlgendades analüüsida, milline oli poolte tahe lepingu lõpetamise taotlemise sätestamisel - kas lepingu lõpetamise taotlemisel oli tähtsust sellel, millele tuginedes lepingu lõpetamist soovitakse. Kui lepingu lõpetamist võis taotleda mis tahes põhjusel, siis on kostja avaldanud ülesütlemisega lepingu lõpetamise tahet ning see, kas hageja kostja ülesütlemisavaldust aktsepteeris või mitte, ei ole asjas tähtis. Kui leping ei pikenenud ning lõppes selles sätestatud tingimustel 1. jaanuaril 2007, oleks hagejal kostja vastu lepingujärgse tasu nõue ajavahemiku eest 1. veebruar 2006 kuni 1. jaanuar 2007.
17.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus jagas asjas valesti tõendamiskoormuse. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja on esitanud poolte sõlmitud lepingu ja nõuab kostjalt selle kohaselt tasu osutatud teenuste eest. Hageja kohustuseks on tõendada teenuse osutamist. Kostja vastuväidetel on hageja nõue alusetu, sest ta on lepingu hageja oluliste rikkumiste tõttu üles öeldud. Kuivõrd hageja ülesütlemise aluseks olevaid rikkumisi õigeks ei võtnud, oli kostja kohustuseks tõendada, et hageja on lepingut rikkunud. Kolleegium juhib tähelepanu, et TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei ole Riigikohtul pädevust hinnata seda, kas alama astme kohtud on asjaolusid õigesti tuvastanud, ning tuvastada ise hagi aluseks olevaid asjaolusid. Seega jätab kolleegium kostja kassatsioonkaebusele lisatud dokumendid (lisad 2 ja 3) tähelepanuta ja tagastab need kostjale.
18.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kostjalt väljamõistetava põhivõla ja viivise nõude lahendamisel tuleb lähtuda lepingus märgitud hinnast, sest lepingu kohaselt ei olnud hagejal õigust muuta ühepoolselt teenuste hinda kostja nõusolekuta.
19.Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
20.Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.